Tere keelega saab käskida, keelata, möönda, nõuda, soovida tungivalt soovida. Eesti keeles on üllatavalt palju võimalusi käskida ka peale käskiva kõneviisi vormide, millega me tuttavad oleme. Emadepäeva saates uurime, kuidas lapsevanemad lapsi käsutavad ja kuidas lapsed selle vastu võtavad, kuidas lastekeeles vastu kajab. Jutt on sellest, kuidas see kõik esimestel eluaastatel algab. Kui palju lapsele suunatud kõnes käske on uurinud, Tallinna Ülikooli professor Reili Argus, tere päevast. Tere päevast. Minu nimi on Piret Kriivan. Eesti keeles on uskumatult palju võimalusi kamandada, kui me nii muidugi otse küsime. Tõepoolest, neid on väga-väga palju. Peale päris tavaliste, otseste käskivas kõneviisis, käskude ja keeldude on meil umbes ütleme 25 30 võimalust, vähemalt. Kuidas me saame käsku veel vormistada. Et kui me mõtleme, et käsk on olemuselt selline kõneakt, millega kõneleja tahab teise poole ehk siis kuulaja panna midagi tegema või siis mitte tegema keelu puhul siis see variatiivsus, nende vahendite aktiivsus, millega seda saab saavutada, on väga-väga lai. Seal on grammatilisi vahendeid, kindlaid vorme, aga terve hulka leksikaalseid, vahendeid ehk sõnu. Aga kas te olete ka välja uurinud, et missugune on siis kõige esimene käsk, mis lapsele antakse? Elu kõige esimene käsk. Ma ei ole täpselt auhind, tuleb tunnistada, et ega meil ei ole lindistusi kõige esimese käsuga olemas. Aga ütleme, et umbes aasta ja kolme kuu vanusele lapsele enamasti adresseerib Peetakse selliseid käske, mis on selgelt käskivas kõneviisis. Tule siia. Või siis keelt, pane ära. Et need on tüüpilised. Kui käske on kuni 30 kuni 30 võimalusd käskida, siis millest see sõltub, missugune käsu andmise viis valitakse, kas sõltub vanusest, east, kas see sõltub, kas käsu annab ema või isa või kas seda on ka võimalik eristada kuidagi kindlasti. Et kõige tavalisem tegur, millest sõltub käsuvahendite valik, on kindlasti see, et kellega me räägime. Kui me räägime oma lapsega, siis meil kõlbab öelda talle küll, et tule siia. Aga kui me läheme polikliinikusse? Ja kui me seal kellelegi ütleme, et pane härra või kirjuta mulle rohi välja või midagi taolist, et siis ei sobi kindlasti mitte. Ta esimese valiku me teeme ikkagi sõltuvalt kuulajast tavaliselt lähedaste inimestega kõneledes me valime sagedamini otseseid käske, ehk siis käskivas kõneviisis käske. Mida suurem on distants inimesega, seda, seda suurem on tõenäosus, et me valime mõne kaudse vahendi näiteks sellise, et ma küsin, et miks ometi kohvi võtta või miks te ometi kohvi võtta? Noh, tegelikult ma ju ei küsi seda, miks ta ei võta, ma ei taha teada, seda hakka mulle põhjendama, miks ta ei võta, ma pigem tahan, et ta võtaks. Et segame, saame viisakaks mäsu vormistada küsilausega, näiteks. Teine tegur on see, et kui intensiivne see käsk on, mis ma väljendan. Kui vaadata intensiivsusest alal, siis ühes otsas on selged käsud-keelud hästi otsesed ütleme seesama tule siia või siis sellised ühesõnalised, stopp. Nüüd. Ja teises otsas on sellised deebet soovitused. Või siis negatiivse käsu puhul hoiatused, et soovitus näiteks see, et, et parem oleks, kui sa seda klaasis ei puuduks. Ja hoiatused. Kui sa putru ei söö, siis asule komme ei anna. Näiteks vaata, kas sa saad ise paelad kinni. Tegelikult ei mõtle seal, et ta peaks tõesti vaatama, kas ta saapaid vaid Lota on siin pigem selles tähenduses, et proovi ja nende otseste käskude puhul kuulajal oleks justkui mingi võimalus või nad ei oleks mingit võimalust keelduda. Ta peaks justkui tegema, aga nende leebemate kaudsemate käsuvormide puhul seal oleks kuulajal justkui potentsiaalne võimalus keelduda. Ja muidugi sõltub käsuvahendite valik lapse vanusest lapsega räägitavast kõnest räägime siis vaata aasta kolme-neljakuusele lapsele suunatud kõnet, siis seal on otsesed käsud selgelt ülekaalus. Ja mida vanemaks laps saab, seda keerukamaid ja kaudsemaid käsu väljendamise vahendeid vanem kasutama hakkab. Ja sealjuures ema ja isa kõne kuigivõrd ei erine. Nii et see on huvitav, et lapsega rääkides on ema ja isa kõne üsna ühesugune. Aga eestlase ja venelase või eestlase ja soomlase rahvuste vahel on vahe küll. Et kui me oleme ühes suures projektis vaadanud natukene neid käsu vormistamise vahendeid, siis torkab silma, et eestlased, et tõepoolest kasutavad rohkem kindlasti rohkem kui soomlased. Ja ma mäletan ühest mitte enda uuringust vaid Tiia Tulviste uuringust, kus ta vaatles söögilaua ääres vestlusi. Ja seal oli selline situatsioon, kus lauale saare peal oli klaas veega ja kuidas soome vanem sellele reageerib. Soome vanem hakkas arutlema selle üle, et kui laps nüüd ennast keerab sisse, küünarnukk võib minna asi vastu ja klaasid maha kukkuda, katki minna ta ei käsutanud, aga ta arutles selle üle, mis juhtub. Ja muidugi laps võttis tõesti selle klaasi siis ära. Ma kujutan ette, et eesti vanem sarnases situatsioonis ütleb hästi otse tõstase klaas ja laua keskele või mis, mis isegi halvem, see, et ta võtab ise, tõstab selle klaasi ära lihtsalt eest. Ilma ühegi käsuta torkas silma küll, et Eesti vanemad on otsesemalt käskijad, nad kontrollivad oma laste tegevust rohkem kui Skandinaavia vanemad. Selles osas oleme me pigem sarnased vene vanematega. Me oleme direktiivsed, see on siis meie lähiminevikust ikkagi see kogemus. Käitumismall või igal juhul on see kultuuriline suures osas. Et samas jälle meil on natukene rohkem neid huvitavaid käsu väljendamise vahendeid kui võib-olla mõnes indoeuroopa keeles. Aga, aga me paraku kasutada võtame neid erivahendeid üsna vähe. Pigem pigem kamandama otse tule tee ära tee ja nii edasi. Ja kui me otse kavandame, no kui me räägime konkreetselt lapsevanem ja laps, kui ma otsa kavandame, siis ega me sõna palun vist eriti palju ei pruugi. Kahjuks jah. Kuigi ta võiks olla väga õpetlik laste jaoks on teada, et lapsed omandavad need asjad, mis on vanemate kõnes sagedasemad kõige varem. Me võiksime selle paluni neile ette sööta, aga miskipärast me ei tee seda. Mul tuleb meelde ühest materjali kogumist, et umbes 60 käsu peale oli palunit vist kahel korral, kui ma õigesti mäletan. Kahel kolmel korral, 60-st kahel kolmel korja 60 otsast käsk, kui ainult kaks korda oli seal vanemal ka, palun sõna juures, kusjuures kõige huvitavam on see, et palun ei olnudki sugugi mitte viisakus, palun. Pigem oli see intensiivistamises. Käsk kõlas umbes niimoodi, et tule nüüd kohe siia, palun. See palun oli kõnevooru lõpus hästi rõhuline ja selline väljend või selline vahend, mis lapsel justkui enam keeldumist ei võimaldanud, et see oli selline viimane piisk karikas, et nüüd sa pead tulema siia. Ja sugugi mitte viisakus, palun. Ilmselt siis ka aitäh ja tänan, lähevad lapsevanemal sageli meelest ära. Ilmselt küll, aitäh siiski on sagedasem, see torkab silma, see tänamise vahend on, on sagedasem. Nii et siis keeles on võimalus otse käskida ja kaude käskida ja need otsekäsud on eesti keeles, neid on vähem. Neid on vähem. Otse käsk on selline, kus tegusõna ongi käskivas kõneviisis. Me saame tegusõna vormis selle käsu kohe tuletada. Sisult otseselt käsud on veel sellised, kus kus kasutatakse, ütleme üksikuid sõnu, sellised kiired käsud nüüd kohe siia, stopp. Võib-olla vahel objekti nimetust saiakommi ja nii edasi. Aga kaudseid variante on hästi palju ja need on tohutu huvitavad tegelikult oma ehituselt. Millest see tuleb, et neid kaudseid on rohkem, kas kas kõneleb ka midagi sellest? Kindlasti ma ei ütle midagi ka käskija kohta päris otse nagu ei taha ikka kamandada? Jah, et viisakuskategooria tuleb mängu vahel on see pehmendamine ja näiteks mida lapsega palju kasutatakse, on meie vorm. Ühesõnaga, minnakse koos lapsega, see ei mõju nii karmilt, vanem näitab, et mina ka ju lähen magama. Ja sama varianti ma olen kohanud, kasutatakse ka vanade inimestega rääkides haiglas võtame nüüd rohtu ilusti ja nii edasi, seame kinni, et see on selline natukene intiimsem situatsioon, kus käsk ja proovib ennast kuidagi kohandada sele kuulajaga ja olla temaga koos. Samas vanemad kasutavad seda meie vormiga siis, kui nemad ise ei ole üldse tegevusega hõivatud. Näiteks seisavad isaja laps sahtli juures sahtlis on arstiasjad, kraadiklaas, mida nad on kasutanud, panevad kraadiklaasi sinna tagasi, laps hakkab seal midagi otsima. Ja isa ütleb selle peale, et no siin sahtlis menüüd küll ei sõbra. Meie Isobra, aga tema jutt, kusjuures saldanudki aga ilmselt ka üks see võimalus, et ennast haarata sellesse situatsiooni, et tehase käsk vähem karmiks solidaarne olla, näidata solidaarsust. Ja siis on terve hulk võimalusi kõikvõimalike sõnadega käsku vormistada näiteks läki. Seda lapsega kasutatakse üsna vähe, pigem ilmselt kasutatakse suurema lapsega kui väikse lapsega. Läki õue. Pigem väikse lapsega. Partikkel vaata ja vaata ei tähenda siin mitte vaatamist, vaid vaid proovi. Vaata, kas sa saad ise teha, vaata paelad ise kinni ja nii edasi ja samas teises skaala otsas. Olge hoiatusse. Et vaata, et sa siia peale ei roni, see tool läheb ümber. Et samamoodi ei ole tegemist vaatamisega. Ja tegelikult on olemas veel otsese käsu sisult otsese käsu vormistamise vahendeid, mis ei paista vormiliselt üldse käsu moodi näiteks tavaline kindel kõneviis mida me ei taju käsuna kuidagi. Aga kui me ütleme, et sina nüüd küll ei lähe siis see on ikka väga käsk ja see on väga karm käsk, tegelikult sisuliselt kuigi vormilisi vahendeid ei ole, aga siis mängib ka toon rolli just tooniga, seda öeldakse. Inimesed tajuvad seda kindlas kõneviisis käsku palju, palju otsesem räigena isegi siis leebemad käsuvormid on sellised, kus me kasutame modaalverbe. Sa pead seda tegema. Või siis negatiivsel puhul, sa ei tohi seda võtta. Poisis olema sellist malli käed on vaja puhtaks pesta, põrand on vaja pesta. Et seda me võime öelda nii käsuna kui ka tavalise väitena. Või siis selline tüüpiline tingiv kõneviis, viisaka käsu vormistamise vahend, noh sa peaksid tooma toolinid. Nüüd peaksid küll magama minema. Ja muidugi tingimuslause, mida lapsega kasutatakse üsna üsna palju. Et kui sa sööd supi ära, siis saad magustoitu meelitamine see tingimuslausemall loogiline, selle omandab laps ka esimese liitlause mallina. Seeme ära ja siis läheme õue, kuidas sööd, ära siis siis saad kommi ja nii edasi ja nii edasi. Ja muidugi on küsimuse vormis käsud. Neid kasutatakse lapsega rääkides vähem. Seesama, et miks sa kohvi võtta, miks sa kastet ei ole tõstnud. Aga mida, mida lapsega üsna palju kasutatakse, on lask, konstruktsioon. Ja see on üks ütlemata huvitav. On kaks varianti, kas ta tegevus nimega või siis ainsuse kolmanda pöördega väljendavad nad enam-vähem ühte sama. Näiteks selle asemel, et vanem läks ära näpi seda taldrikut. Ta ütleb, et Lasse taldrik olla seal. Et see on justkui väga kaudne käsk. Keegi, kes on kuulaja, peab võimaldama kellelgi või millelgi pisem taldrik jätkata seda seisundit, mis tal on, nii et lase seal taldrikul olla. Või siis, et las kass olla. Mul on meeles, et minu lapsele vanaisa ikka alati ütles, see tahtis kassi liiga palju solgutada kassipoega, siis öeldi, et las kass olla. Tulemus oli see, et laps käis kas sabapidi peos ja kordas omaette, las kass olla. Saad aru, et see on käsk, tegelikult. Aga seda, las malli on lastega kõneldes üsna üsna palju. Tõesti. Ja siis on üsna tavaline käsu vormistamise vahend, verb tahtma või soovima enamasti tahtma. Ma tahan putru, ma tahan kommi. Et seda kasutavad küllalt palju vanemad, aga veel rohkem lapsed ise. Mis kontekstis vanemad seda kasutavad. Kui näiteks laua ääres situatsioon, kus istutakse ümber söögilaua ja on mingi toiduaine, mis seal lapsele lähemal ja vanem tahab, et laps ulataks selle ütleme tomati, siis ta ütleb, et ma tahan ka tomatit, vaatad lapsele otsa, lastaks siis taipama, ise aru saanud jah, et tuleb ulatada tomatit. Ja, ja huvita käsu vormistamise viis on see, et antakse kultuurinorm. Umbes nii, et kõik teevad nii või seda peab tegema, nii näiteks käsi peab pesema, käsi pestakse enne sööki. Et seesama pestakse, annab märku lapsel eeskätt nii on, nii peab tegema ja sina pead pesema. See kõlab nagu poliitiline avaldus just. Aga seda on väga paljudes keeltes märgatud ja, ja ta on üsna sage, et kui aasta kahe aastase lapsega ei räägita niimoodi, siis juba kolmeaastasele neid kultuurinorme ikkagi antakse, et need on küll käsud sisult, aga, aga need vormistatakse justkui kultuurinormid. Need olid positiivsed näited, kuidas kaudset käsku esitada, aga on ka selliseid näiteid võimalik teil tuua, kus on negatiivne varjund, jääb kõlama. Ma ei tea, kas neid ei peakski üldse kasutama või? Kui mõelda, et negatiivne käsk on keeld, siis ikka, eks ikka, meil on vaja vahel ju keelata midagi, pole parata. Ja lapse ja täiskasvanu suhtluses tundub mulle, et et vahel on lihtsam keelata otse ruttu, et ära hoida mingisugune õnnetus, ütleme, et kui laps ikkagi läheneb tulisele ahjule, et siis on pragmaatiliselt mõttekam talle öelda, et ära puudu aga mitte mitte hakata rääkima pikalt sellest, et kui sa seda katsud, siis mis kõik juhtub. Ja need negatiivsed käske-keelde, õigemini on ka meil päris mitu kõige lihtsam, eks ole, see, et vormistame tegusena käskida kõneviisi, negatiivi kat ära, tule siia. Samas me võime ka vormistada ei sõnaga idee ei puudu, ei pane sinna ja nii edasi. Aga me võime vormistada keeluga tohtima sõnaga, seda ei tohi võtta. Ta ise tohtima tegusõna on kindlasti lapsele suunatud kõnes palju, sagedasem kui täiskasvanutele suunatud kõnes. Ja Me võime vormistada nii, et me ütleme enda kohta, et ma ei luba sul seda teha. See on ka tegelikult keeld. Ja selliseid pehmemaid variante on ka näiteks hoiatused. Sa ei peaks seda nüüd võtma tingivas kõneviisis või siis tingimuslause. Kui sa mütsi pähe ei pane, siis me õue ei lähe. Ja me võime vormistada seda keeldu ka täiesti tavalise kindla kõneviisiga, ütleme see kukub maha. Seesama situatsioon, et klaas on veega laua ääre peal ja vanem vaatab seda ja ütleb, et kuule, see kukub maha. See tähendab tegelikult seda, et võttase klaase tõsta nüüd ära. Ja sellised hoiatused võivad olla ka sõnaga muidu vormistatud, muidu kukub maha. Või seesama, vaata, vaata et sa ei kuku. Et need on lapsele suunatud kõnes ka suhteliselt sagedased, aga jälle alles siis, kui laps on umbes kolmeaastane, mitte n. Et need negatiivse varjundiga käske ja keelde kasutatakse ikka siis, kui nad on juba suuremad. Otsest keeldu kasutatakse varakult ära tee ei tule ära võtta, et aastasele lapsele suunatud kõnest sage. Aga neid keerukamaid, et vaata, et sa ei kuku või muidu läheb ümber, et neid kasutatakse hiljem ja siis, kui laps on ilmselt võimeline sellest aru saama. Vaata, sa kukud, vaata et sa ei kuku. Et üks on negatiivne, teine positiivne ja justkui võimalik on, siis tuleks viht positiivne valida või? Ma ei oska öelda, ma pole kasvatus sõltub situatsioonist, situatsioonist ja, ja võib-olla sellest, et mille puhul sa eeldad, oletad, et laps kiiremini reageerib. Nii et kui on situatsioon selline, et ta peab ruttu-ruttu midagi tegema, siis võib-olla on see negatiivne, isegi pragmaatilisemad, sa ütled selle ruttu, ta saab sellest aru ja see situatsioon laheneb hästi kui seal näiteks mingil moel ohtlik. Ja te olete uurinud seda, kuidas lapsevanemad käske esitavad ja kuidas lapsed selle vastu võtavad. Jah, just et lapsed alustavad oma käskude väljendamist kõige tavalisemast objekti nimetamisest. Ütleme, kõige tavalisemad väikese lapse käsud on see sellised, kus ta sirutab käe ja ütleb kommi või õue midagi säärast, kas objekti või kohasõnaga. Ta ütleb selle kõige olulisema info. Ja enamasti siis saab seda, mis ta tahab. Siin on ka kultuuri eripärasid. Et ütleme, tegusõna, anna, sellesse suhtutakse nii ja naa, on keeli, kus anna käskiv kõneviisis on väga sageli taevane lapse esimene käsk. Eesti kultuuriruumis seda pigem välditakse. Emad ei taha, et laps sirutas käe karjuks, anna, anna, anna. Ja mul on meeles enda lapsepõlvest, et minu vanavanaema tavatses öelda selle peale, et anna ja Tartu rongi alla Nõmme rongi alla. Igal juhul seda välditakse nii palju, kui vähegi saab ja seetõttu mina ei ole laste varaste käskude hulgast leidub mitte ühtegi Anno käskivas kõneviisis andma-verbi. Et pigem pigem ütleb see laps, kammi õuna ainult objekti vahel tuleb sinna ette seesama palun. Ja alles seejärel tulevad sellised tegusõnaga. Emme, tule siia. Emme, vaata nüüd seda, issi, teeme, teeme mängu ja nii edasi ja nii edasi, et kohe varsti pärast seda tuleb käskiv kõneviis, kui ja need esimesed objekti sõnad olemas. Ja, aga lapsed muidugi käsutavad vähem kui vanemad. See on selge, suhtlussituatsioonis on ikkagi laps, pigem see käsutäitja. Aga ometi torkab silma, et, et on situatsioone või selliseid rollimänge, kus laps võtab käsutaja positsiooni ja suudab täpselt sama palju käskida kui vanem. Et ütleme, minu materjalis on üks lindistus, kus vanema tunni ajases kõnes on 113 käsku oioi minutis kaks, eks ole, umbes et vanem suudab ühe minuti jooksul kaks korda käskida keelata. Ja kui lapsel on neid käske, siis neid on tunduvalt vähem, ütleme 10 20 ringis tunni aja jooksul. Aga samas on üks lindistus, kus ema laps mängivad fotograafi ja laps on fotograaf. Ja siis on selles lingistuses ka lapsel üle 100 käsuht, sest laps on võtnud selle rolli ja ütleb Nonii istunud vaikselt, pööra pead paremale, naerata nüüd, pööra pea vasakule, ära liiguta ja nii edasi, nii edasi, et ta oskab küll käsutada, kui tal see võimalus ainult on. Ja kui ma ütlesin, et lapsed alustavad sellistest väga lihtsatest tavalistest käskudest keeldudest nagu näit. Ta emme loe ja nii edasi, siis ütleme, kahe poole aastase lapse kõnes on juba päris palju erinevaid käsu väljendamise vahendeid. Et seesama meie vorm, lähme õue, hakkame joonistama, on üsna sage, see on vanema kõnes, sageli tuleb lapsele kohe ruttu siis tahtma verbiga väljendatud soovid. Tahan leiba, tahan muna, süüa, mahla tahan ja nii edasi, nii edasiviiv tahan maha tulla. Et see on küllalt sage ja mis on huvitav, seesama laskonstruks joon on ka lapse kõnes üsna üsna ruttu kohal. Et siis põhimõtteliselt ikkagi laps hakkab kasutama neid käske ja keelde, mida tema kasvatajad on kasutanud just nimelt järjekorras sageduse järje reegel. Just nii, et kui me tahame, et laps kasutaks sõna palun, siis me peame seda lihtsalt ise rohkem kasutama. Et mitte ütlema talle käsk lauseid stiilis mis laps ütleb, kui laps kommi tahab või kommi saab? Väga vastik, aga nii vanemad teevad, et pigem peaks peaks enda kõnes neid neid kasutama. Ja umbes kolmeaastane laps suudab juba päris keerukaid käsu väljenduse vahendeid kasutada, ütleme kultuurinorme näiteks, et ühes lindistused on meil selline situatsioon, kus laps tahab aknapuhastusvahend tiga puhastada kõikvõimalikke kohti, ta näeb, et tema teeb seda ja siis ta tahab seda purki enda kätte saada. Ja ütleb selle peale, et akent puhastatakse sellega. Et umbisikuline tegumood on olemas ja ta teab põhjenduseks, et, et seda ju tehakse. Või siis see situatsioon, kus laps on harjunud pärast suppi saama kommi või õigemini on see üks vitamiinimoodi komm. Ja ta teab, et see on kapis. Aga tal ei lähe supi söömine kuigi hästi ja siis ta ütleb, et, et siia supitaldriku kõrvale siia oleks vaja kommi. Ühesõnaga, et kom pandaks talle valmis supi kõrvale. Aga see grammatika, mis seal on, on juba päris tore, et oleks vaja. Nii et tingiv kõneviis on kahe aasta kuue kuusel kõnes juba täiesti olemas viisaka käsu väljendamise jaoks. Kas lapsed ise ennast ka kamandavad ja käsivad? Mul on üks näitelausega, aitab nutust, emme tuleb varsti. Laps oli ligi kaheaastane? Jah, ilmselt küll, et ennast on hea kasutada meie lindistatud lindistuste, paraku seda ei ole. Enamasti dialoogid, et ei ole saanud jälile lapse sisekõnele sellisele monoloogile. Kui vanu lapside üldse olete uurinud, kas te olete ka teismeiga uurinud, et seal vist läheb keelamise-käskimise ka väga keeruliseks? Mina isiklikult ei ole, aga minu üks doktorant on küll vaadanud ka 11 ja 14 aastastele lastele suunatud käske-keelde ja, ja mis torkab silma, et neid on kindlasti tunduvalt vähem ka väikesele lapsele suunatud kõnes. Ja nad on rikkalikumalt, nad on huvitavamad oma ehituselt, nii et sellist otsest käskiva kõneviisi on ikkagi teismelisega suheldes väga vähe. Et ilmselt see teismeline väga ei kannata, kui teda kavandatakse, tule ja mine ja ära näpi, võta ja pane. Et pigem tuleb temaga suhelda, teistsuguse strateegia abil. Võib siis kokku võtta tegelikult käskimine iseenesest on täiesti omal kohal suhtlemises, ilma selleta Mei kuidagi läbi? Jah, direktiivide hulga üle on vaieldud, laste keeleuurijad on juba 80.-test alates uurinud, et kas see, kui vanema kõnes on väga palju direktiive, mõjub lapse keelelises arengule kuidagi hästi või halvasti. Ja enamasti on leitud, et mõjub üsna halvasti, et kui me liiga palju käsime, siis lapsel ei ole võimalusi vastata, temalt eeldatakse ainult käsutäitmist, seda enamasti mitteverbaalselt, ta peab midagi tegema, mitte rääkima. Et selles mõttes on see liigne direktiivses halb. Samas viimased uuringud on leidnud, et tegelikult ei olegi väga halb, et palju halvem on see, kui me üldse lapsega ei räägi. Et see on see kõige hullem variant, mida tänapäeval tuleb ette ka haritud peredes. Et lihtsalt lapsega, kas ei viitsita, võib olla aega rääkida, et see on palju halvem. Las ema käsutab, aga pigem las ta räägib vähemalt. Nii et selline käsutamine ei ole kindlasti mitte ainult halb ja eriti väikese lapsega suhtlemisel hoone, kus meil ei ole tõepoolest aega arutleda, kus pragmaatilisemad anda, see käsk, tegevus saab tehtud ja, ja me saame millegi muuga tegeleda, et kas me saame käsu abil võib-olla hoida ära ohtliku olukorra näiteks tuline teetass, paber ei ole mõtet hakata arutlema pikalt, et mis juhtub, kui, et pigem tuleb käratada ruttu ja kiiresti, et laps ei läheneks sellele tassile. Et tihtipeale see käsk on pragmaatiliselt lihtsalt lihtsam. Parem lihtne ja selge käsk, kui vaikimine või, või, või ümber nurga keerutamine ja just eesti keel on tegelikult üks niisugune kummaline keel, kui mõtlema hakkad üksikute sõnade peale vormide peale, see palun, on ka tegelikult ju ju käski või siis olge tänatud. Palun, on käsk, Kadan, viisakas käsk. Näiteks kui riigiasutus kirjutab eraisikule, siis palun on üsna kategooriline käsk, mis on lihtsalt vormistatud viisakas vormis, palume saata dokumendid sellele sellele aadressile. Ega see ei tähenda seda, et riigiasutus anub nüüd seda eraisikud olge hea, saatke vaid, vaid ta ikkagi käsib, aga see on lihtsalt väga ilusalt kirjutatud. Viisakalt, kui kui me liigume näiteks linnaruumis ringi, siis asutuste uste peal on kirjutatud näiteks lükata. Ja see dainfinitiivis käsk, mis mõjub eestlastele miskipärast ebaviisakalt. Ja vene keeles tundub, et see ei ole ebaviisakas. Kas Leedu kolleegidega arutades selgus, et ka leedu keeles on see täiesti neutraalne ja viisakas vorm, aga eestlastele mõjub ta kuidagi anonüümselt ja karmilt. Et pigem eelistavad eestlased, lükake vaikset, lükka isegi see käskiv kõneviis. Lükka, tundub eestlastele viisakam katse tegin oma tudengite peal ja nemad eelistasid seda lihtsat imperatiivi. Lükka ja ei ole vaja mõtlema hakata, et kas peab sinnatama või teietama, ikka võib öelda, lükka just. Aitäh, Tallinna Ülikooli professor Reili Argus. Jaa, olge tänatud saatesse tulemast, aitäh. Mina olen keelesaate toimetaja Piret Kriivan ja soovin teile kõike head. Kuulake palun ka uut keelesaadet. Nädala pärast.