Tere on 10. mai, aasta on 2015 ja vikerraadio jutusaade siinkohal algamas, kell on natukene 10 läbi ja minu tänaseks saatekülaliseks on muusik, helilooja. Minu hea sõber, üks väga tore ja armas inimene. Hanna. Tere hommikust. Hanna, sind on pärast sinu artistikarjääri algust teatud ja teatakse, kui lauljatar Hanna. Et ole hea, räägi mulle kõigepealt palun see selle, selle kõige nime lõpus oleva H-tähetähendusele ära, mida see nagu, mida see sulle selles mõttes artistina tähendanud, miks see seal on, minu käest on seda mitu inimest küsinud ja ma lubasin, et ma klaarin selle vikerraadio eetris ära. Okei, see on tegelikult kunagi sai see nimi mulle külge, kui ma alustasin kontserte sellise kollektiiviga nagu Caater. Ja siis oli väga populaarne, et naisartistidel on selline üks üks esinejanimi. Ja kuna minu nimi tegelikult sünninimi on Hanna, siis pakuti välja Hannah nii-öelda rõhuga sinna lõppu. Et nii see nii see nagu alguse sai ja nii see nimi mulle külge jäi ja noh, võib-olla isegi mõnes mõttes oli, oli see õige otsus, sellepärast et noore naisterahvana ma ka vahepeal abiellusin ja vahetasin oma perekonnanime. Seega seega see see kuidagi sobis tol ajal hästi. Aga täna see muusika, mida ma täna teen ja edaspidi teen, ma arvan, et on natukene sellisem, kuidas ma ütlen sofistikeitud ehk siis natuke täiskasvanud nulikum ja, ja ma eelistan siis kasutada oma täispika nime Hanna Ild. Hannah on niisugune, ütleme artistinimi peale selle on ta niisugune Palindroomegi teest poolt tahapoole lugedes ja tagantpoolt ettepoole lugedes üks ja sama, et kui palju sinu jaoks on niisugustes sõnades ma mõtlen siis üldse kõikvõimalikes need alates sellistest lühemateste pikematest, Parindroomidest ja lõpetades ütleme, laulusõnadega, mida sa ise kirjutad või kusagilt leiad. Et kui suur olu olulisus on, on sinu jaoks üldse maadel ja sõnumile, ehk et ma olen ühe korra öelnud ühe muusikuga vesteldes, et minu meelest on nii, et kui muusikapala on väga hea siis inimestele piisab selle muusikapala kuulamisest ja sellest kõigest on nagu rõõmu, kui palju, et sõnad ühe laulu juures peaks olema nii nagu kontsad, mis teevad ilusad jalad veelgi ilusamaks ja sihvaka maksjad, kas sa võiksid minuga nõustuda või on sul mingi oma arvamus sellest? No minu jaoks on, sõnadel on väga suur kaal ja ma arvan, et seda tegelikult väljendavad ka minu laulud ja ja väga paljud minu muusika austajad ongi tegelikult just mulle kirjutanud seoses sõnadega, et et nüüd on minu elus selline etapp, et näed, ma tunnen täpselt samamoodi nagu sa siin laulus kirjutada, et selles mõttes mulle väga meeldib sõnu kirjutada endale, et et selles mõttes see nad on tähtsad. Mis puudutab seda nime veel korraks tagasi tulles selle juurde, et tõepoolest, et Hanno nimi on ka kujunduslikult väga-väga hästi kasutatav, et, et see oli ka tegelikult üks põhjus, miks selline nimi just selliseks läks. Aga, aga jah, et samas, eks muusikaga on tõesti see, et muusika peaks nagu viima inimese kuhugi oma mõtlema maailma ja ja vahel võib-olla tõesti need sõnad isegi segavad, aga aga minu jaoks on tähtsad. Ma ma pean siin lisama, et juba ülehomme on sul sünnipäev ja, ja mulle meeldib üks, üks Lõhmuse lugu, kes, kes on kirjutanud ühe pala, mille pealkiri on meil kunagi, et et keegi ei vanaks või keegi ei saa vanaks või midagi seesugust, ühesõnaga vanemaks saamise ja sellega seonduvate rõõmudega seotud lugu. Et ütle palun Hanno, kas selle sõnade kirjutamise juures. On sul olnud ka selliseid hetki, selliseid momente, kus sa pead ise endale tunnistama, et sa oled niisuguste asjade üle mõtlemiseks või niisugustest asjadest kirjutamiseks liiga noor? Oled sa nõus sellega, et kui sa kuulad mõnda mõnda muusikat ükskõik kas meie artistide või, või siis välismaa artistide esituses, et sa kuulad seda ja sa saad aru, et keegi sõnade autor on pannud liiga noore inimese suhu sellised sõnad, millest tal ilmselgelt ei ole veel küpsust muusika saatel. No seda ma kuulnud olen, ilmselt olen ja kuigi ma ei tea, kas ma olen seda vaaginud nüüd päris nii Enda puhul tegelikult päris huvitav. Ma mõtlen selle peale kindlasti oma sünnipäeva hommikul, aga, aga jah, ma arvan, et noh, inimene kirjutab ikkagi seda, milleks ta võimeline on ja mida ta üldjuhul on ikkagi läbi kogenud. Või siis noh, samas jälle on väga paljudes lauludes puudutatakse ka teispoolsust ja surma teemat, et seda ilmselgelt ei ole see inimene võib-olla veel läbi kogenud. Aga jah, eks eks peab, peavad ikka olema heakohased sõnad, noh eriti muidugi popmuusika puhul on see tähtis. Sinu muusikukarjääri ja muusikuteed iseloomustavad ühed niisugused Beatööritavate hüpped, selles mõttes hüpped, sellised, kus, kus sa oled olnud nii edukas, et ilmselgelt on Eesti meedias või siis Eesti avalikkuses olnud sellist nagu äratuntavat, sellist jõhkrat kadedust, millest tulenevalt on olnud niisugust mudapritsimist, nisukest, sapi sülitamist ja kõike muud asja ja siis on ka selliseid vaata kus, kus tegelikult needsamad inimesed järsku ühel hetkel laiutavad käsi. Aga kuhu Hanna kadunud on, et temast pole kaua aega midagi kuulnud, et milline periood see praegu sinu jaoks on, et oled sa praegusel hetkel nii-öelda valmistamas ette mingisugust uut hüpet, mis kohe on tulemas või oled sa just praegu selles faasis iseenda jaoks rahulolevalt ja mõnuledes? Et nii, nüüd ma olen selles selles faasis, kus ma lasen ennast oodata? Jah, eks see on kogu aeg, on üks igavene jama, et oled, siis on jama, ei ole, siis on jama. Et mis puudutab muusikasse, siis ma kirjutan muusikat küll. Aga mul on üks selline põhimõte, et ma ei ole selline muusikakirjutaja, kes istub klaveri taha ja siis hakkab pliiatsit imema ja siis imeb seda niikaua kui midagigi tuleks välja. Et minu lood ikkagi sünnivad üsna selliselt, et ma mul tuleb lihtsalt inspiratsioon peale ja siis ma ta kohe ka kirja panen. Ja muusika puhul on minul oluline see, kui ikka midagi öelda ei ole, siis ei ole mõtet midagi kirjutada ka. Ja ma tunnen, et mul on elus hetke selline etapp, et mul on hästi palju huvitavaid tegevusi, millega ma tegelen veel. Millest me võib-olla täna ka natuke räägime. Ja, ja ma lihtsalt tunnen, et, et mul on vaja nagu koguda neid mõtteid enda sisse, et siis siis jälle need välja kirjutada, et et praegu praegu on jah, pigem selline vaikne periood, aga ma arvan, et siiski vaikus enne tormi. Inimesed, kes kirjutavad muusikat ja laulavad, et muusikas väga palju armastusest siis nende puhul on minul tekkinud alati küsimus, mida ma tahan teada saada, et kas see armastus, mida selles laulus väljendatakse või nendes lauludes terves plaadi täites või terves diskograafias. Kas armastus on suunatud ja mõeldud selle muusika sündimise hetkel ühele konkreetsele inimesele armastusele kui niisugusele, mis jaguneb siis mitme inimese vahel lähedased või on see armastus, mis jaguneb siis ka nii-öelda sinu puhul, kes sa oled niisugune minu jaoks niuke kassi penne Siuke kassi kassitüdruk, et, et kas see armastus, mille sina, anna, laulad ja mis on sinu lugudes see, kas on, kas see on, kas see on sinu Ander, kellest sa laulad või see on, või seal või seal keegi veel või see on või seal hulk sõpru või isegi kassid, et kui, kui suur see armastus on, mida seal oma lauludes jagada? No ma arvan, et see, mida ma jagan, see on ilmselt väga suur, sellepärast et iga kuulaja ju noh, formuleerib selle sõnumi nagu enda ellu. Kuid ma olen kirjutanud ja ma olen kirjutanud võib-olla nagu üldisemalt elust, elust, aga, aga üldiselt ma olen selles mõttes tõesti õnnega koos, et mu kõrval on inimene, kes on nii-öelda oma elu mulle pühendanud ja mina endale talle ja, ja selles mõttes väga paljud minu lood poolest räägivad ikkagi meie armastusest. Selles saates juba korra jutuks olnud ja õnneks viisid ise selle juurde, et kohe on oodata mingisugust sihukest tormi. Et, et mis seal salata, tegelikult on see seotud praegusel hetkel ühe väga suure tööprotsessiga, see tööprotsess on teinud sinust ja sinu sinu kallist abikaasast. Inimesed, kes on noh, kuidas ma täna võin öelda mitte need sellised klassikalised linnast maale kippujad vaid, vaid selles mõttes, et väga kirglikud maale midagi viia tahtjad, ehk et selles mõttes millegi, mis on kuskile unarusse või, või väljasuremise faasi kukkunud, selle uuesti ellu elluäratamine, et mõned lähemad inimesed teavad, millega te tegelete, aga rääkige raadio, kuule, mis asi see on? Me tegelikkuses renoveerimine siis just ühte vana hoonetuste vana mõis ja mis on asutatud 1406. aastal. Tegemist on siis Lääne-Virumaal Kadrina vallas asuva neeruti mõisaga. Väga raske töö, see on väga suur ja pikk protsess. Ma arvan, et kõik, kes on vanade hoonete renoveerimisega kokku puutunud, teavad, et et see ei ole nii, et võtan pintsli ja pahtli ja hakkan, et, et seal on väga palju paberimajandust vaja kõigepealt korda ajada muinsuskaitsega. Meil on õnneks üsna hästi läinud, aga, aga noh sellegipoolest noh, tööd võtavad väga kaua aega ja mis seal salata, on ka kogu see protsess väga-väga kulukas. Kuid see on meil üks selline südamemissioon ja ma loodan, et et nii minu silmad kui minu vanemate silmad ikka näevad seda, kui, kui see hoone on oma täies hiilguses jälle uuesti selline, nagu ta kunagi oli ja võib-olla veel ilusam. Ki. Selle mõisaomanikusuhe sellest, et sellest, et sina ja Andero vaata selle mõisa ette võtnud ja sellega tegelema hakata, see uudis tegelikult juba üsna mitu aega tagasi ja noh, arusaadavalt inimesed jäid nagu mõtlema, et nii selge, et see on selline tüüpiline Eesti, Eesti olukord, kus keegi ühel hetkel leiab, et noh, et mul oleks vaja nii-öelda mõisniku mängida, et ostan endale mõisa või siis või siis hakkan seal midagi sellist tegema, et noh, et jätta endast mõisniku muljet. Mõned nendest asjadest on saanud väga hästi hoo sisse, neist on sündinud tõepoolest sellised noh ma nimetaks neid lausa pärlitaks, need on väga korralikud asjad. Noh, alustades siin Pädastest ja veel mitme muu sellise väga korraliku mõisakompleksiga Eestis. Praegusel puhul on see, et ma olen lihtsalt siseselt Neerutist paaril korral läbi käinud ja ma näen, et seal käib meeletu töö, et seal räämas park, kus mina kunagi õpilasmaleva ajal lihtsalt nii-öelda nägin, et seal on sihuke umbes tiik ja, ja see vesi oli nii sogane, isegi partidel poolt ruumi sinna maanduda, eks et see mõisapark on praegu täiesti korras, et kes need inimesed on, kes selle, kes selle mõisategemise või selle mõisa restaureerimisjuures teile nii-öelda õla alla on pannud, sest nagu sa ise ütlesid, see on väga töömahukas, väga kallis ja kõik need muud asjad. Ja tulles korraks tagasi selle juurde, et noh, millal me selle ostsime, siis me ikka vahest omakeskis mõtlen ja muiganeta me ostsime selle tegelikult peale abiellumist, ehk ma olin 23 aastane, ehk siis mida teeb üks 23 aastane naisterahvas mõisaga? Ta unistab suurest justjust, kuid tegelikult, ja noh, üsna üsna pea peale seda ostu me ju kolisime ka Inglismaale, et me olime vahepeal ära aastaid. Aga Mul on väga hea meel, et me selle selle ostu tookord sooritasime, sellepärast et ma arvan, et sellist pärli täna ei oleks enam võimalik osta. Esiteks, ja teiseks, ma arvan, et see, et me oleme kasvanud selle mõttega koos hoone renoveerida annab tegelikult nagu sellele hoonele meie jaoks palju suurema väärtuse. Need, kes seal meiega koos käivad, meie sõbrad, eelkõige pargi renoveerimisega me alustasime või pargipuhastustöödega alustasime tegelikult kolm suve tagasi. Ma võin kätt südamele pannes öelda, et ma olen selle seitse hektarit läbi riisunud mitu korda isiklikult ja, ja abikaasa mul siis tema seal Raiderdabeatrimmerdab. Pargi puhastamine on tegelikult samamoodi pikk protsess, et kui hoonega on siiski see, et kui sul on tõepoolest üks suur hunnik raha, siis Sa võtad ehitad peale ja teed selle asja valmis kuid puud ja kõik elav, mis tegelikult ikkagi vajab aega, et, et selles mõttes ma arvan, et oli õige, et me alustasime just nimelt selle pargiga. Meil oli just eelmisel nädalavahetusel talgupäev, kus meil oli 50 talgulist, nii et kes on need inimesed, need on inimesed, kes tahavad midagi ära teha, tahavad meiega koos olla. Ja selles mõttes, et see on ka siuke maagiline kohta, et sellel on mingi eriline energia, et need inimesed tahavad siin alati tagasi tulla, et sa isegi oled seal mitu korda käinud ja läbi sõitnud. Ma olen küll üks asi, mis alati on, on ilmselge, et igasuguste vanade hoonete, ükskõik kas see on siis mõne mõne linnamaja pisikene katusekorteritena või on see mõne mingisuguse maamaja, talu ruumikene või on see siis ütleme siis tõesti mingi mõis või mingi vana vana elamu, mille puhul on see, et üheks niisuguseks boonuseks selle selle kõige tegemise juures on see, et sealt tuleb igasuguseid asju välja, et mis sellest neeruti mõisas teie jaoks juba nii-öelda välja on tulnud, välja on koorunud midagi niisugust, mille puhul võiks öelda, et vau, seda ei teadnud enne meid mitte keegi. Nüüd nüüd siis tuli välja, et vot see asi ka veel Ma pean kahetsusega tunnistama, et seal on üsna vähe asju välja tulnud, et eelmisel suvel tulid põhilised leiud hoopistükkis valitsejamaja lagede nagu selles mõttes, et seal lõhuti mingisuguseid lagesid lahti tulid küll välja 1927. aasta ja arveraamatud et seal oli kogu kogu selline raamatupidamine, oli siis sinna ära peidetud. Tuli sealt välja ka mõned lauanõud, õigemini lauanõudetükid natuke tapeet. Kuid paraku midagi väga erilist, et siin hilisemast ajast, kuna valitseja tegelikult 1971. aastani oli kool siis tuli sealt igasuguseid koolilast, vihikuid, müts, isegi paar koolikoti leidsime. Selliseid asju oleme leidnud, aga midagi sellist väga vana ja mõisaaegset nagu veel ei veel ei ole tulnud, aga äkki veel tuleb. Kui palju sa praeguses olukorras ütleme seda, seda mõisat aastates ja, ja sinna väga pühendunult toimetada, siis täpselt samamoodi nagu sa oled oma muusikaga tegelenud. Kui palju sind segab sellise tegevuse juures selline puhtinimlik? Inimlikult mõistetav, aga puhtinimlik kadedus, et noh ütleme niiet terves muusikukarjääris edukas olla või siis, või siis teiselt poolt ütleme, restaureerida ühte mõisa praeguses majanduslikus nii-öelda situatsioonis, kus kõigile tundub, et noh, järelikult on tegemist croiusustega, kellel on noh, pääsmatult palju pappi kes lihtsalt nagu nii-öelda teevad seda, et segab sind, segab sind inimeste kadedus, sa oled seda ilmselt oma elus väga palju näinud. Ma olen seda last tegelikult suhteliselt välja kasvanud, kui ma päris aus olen, et et mind häiris võib-olla rohkem siis, kui me tulime Inglismaalt tagasi ja, ja siis mul oli natuke raske sulanduda uuesti siia Eesti Eesti sellisesse väiksesse kogukonda. Mis see tähendab, seletab seda, seda nagu paljud öelnud, et Eestisse tagasi tulles on see kogukond kuidagi väikesi on raske sulanud, et mida see tähendab, et seal liigub korporatiivne võit. Ei no see tähendab ikka pigem seda, et kui sa Londonis oled ju mitte keegi selles mõttes, et isegi kui sa oled tuntud inimene, siis sul on võimalik seal käia ja liigelda ka selliselt, et keegi ei jookse sind pikali. Eestis on lihtsalt see, et kõik tunnevad kõiki ja, ja noh võib-olla kuidagi alguses oli natuke selline ahistav tunne, et aga samas jah, ma olen sellest üle saanud ja ütleme praegu mõisa renoveerimisega, kusjuures mind ausalt öeldes väga ei ma ei mõtle selle peale ja ja seda enam, et meie puhul me üritame selle seda mõisat ikkagi renoveerida selliseks, et et sellest saab üks haldusüksus, nii nagu vanasti ikkagi mõisad olid. Et me ei kavanda sinna ainult luksushotelli ja ei taha ainult nii-öelda majutuse peal elama hakata, vaid tahaksime sinna ikkagi ikkagi ka tootmise ja kõik selle juurde, et saaks inimestele töökohti võimaldada ja oleks endal hea ja nii-öelda üks üks üksus majandaks ennast ise. Mida see, mida see tootmine tähendab, ma olen praegusel hetkel saanud maitsta neeruti mõisa esimesi Toodanguid, mis on sellise sunni või selliseid tüüne graafikaga puks ööbinite karbi sisse pakitult mingisugused esimesed niukesed võrgud ökoloogiliselt puhtast toorainest, sellised head asjad, aga, mis selle tootmise taga või mis selle mõte teil nagu tulema saab olema, saab? Mis seda ma räägin, et Eesti on väike, isegi sa oled juba neid leibasid, maitsta saan, ma saan aru? Jah, tootmise tootmise all me mõtleme tegelikult tõepoolest igasuguseid kõikvõimalikke toiduaineid. Ja, ja tegelikkuses on meil üks väike plaan ka ikka kitsekasvatus seal avada mingil hetkel, aga, aga noh, kuna me tõepoolest oleme ise väga pühendunud oma asjadest, mis me teeme, siis. Me tahame kindlasti ise olla seal kohapeal ja kõige sellega ka tegeleda, et et hetkel veel mitte kõike seda ei saa. Sageli oled sa ilmselt isegi kuulnud inimesi, kellel on justkui endal kõik olemas, kellel on endal nii-öelda tahe ja soov ja kõik muud asjad, aga siis keegi kolmas kusagil, kas see on siis mingisugune riik või kohaliku omavalitsuse, kes iganes, alati on keegi süüdi, et mingi asi kuskilt kännu tagant liikuma, et oled sa, oled sa täna, pühapäeva hommikul emadepäeva hommikul? Pigem seda meelt, et paljud inimesed virisevad niisama ilmaasjata ja tegelikult on asjad palju paremas korras kui neile näib või oled sa nende inimestega nõus, et üsna palju on selliseid asju, mille taha me jääme tegelikult toppama ja millest võiks palju lihtsamate pikemate sammudega üle astuda ei saa edasi liikuda palju kiiremini. No eks mina lähtun oma elus sellisest põhimõttest, et kõik asjad juhtuvad mingil põhjusel kuid tõepoolest oleme meie selle bürokraatiaga nüüd rohkem kokku puutunud just nimelt tänu neeruti-le ja ja noh, eks tuleb aru saada, et iga ametnik teeb oma tööd kuigi vahel tõepoolest ka meile tundub, et lihtsalt võiks olla natuke kergemini teostatavad, et minnakse ikka väga aetakse väga nii-öelda juuksekarv lõhki mõne koha pealt, aga, ja siiamaani on kõik ikkagi lahenenud ja ütleme nii, et meil on nagu peres asjad selles mõttes hästi jagatud, et kogu selle bürokraatia poolega vander seega mina saan, mina saan talguliste nimekirja kokku panna ja vaadata, et supp oleks laual ja koordineerida kogu seda tööd seal kohapeal. Head kuulajad, täna on emadepäev-pühapäeva hommik, 10. mai aasta on 2015 ja tänases jutusaates on külaliseks Hanna Ild. Hanna, mul on sulle üks niisugune palvet kui kõikide jutusaadete külaliste puhul. Olen ma alati öelnud, et ole hea, kui sa tuled saatesse külaliseks, siis võta kaasa mõni muusikapala, mõni selline, mida sa tahaksid kuulajatega jagada, mis on lugu, mis sind ennast kuidagi eriliselt puudutab. Kui ma tänase saate ettevalmistamise ajal paari inimesega vestlesin, nimetasin oma külalise, siis nad ütlesid. Kuule, aga äkki sa saad nii teha, et sa ei ütle talle ette, et ta võtaks mingit muusikat kaasa, et tal on endal nii palju häid lugusid. Et ära talle ütle, et ta võtaks midagi kaasa. Nüüd ma küsin sinu käest täiesti improviseeritud siin üle laua. Kuule, ütle, mis lugu me sinu repertuaarist esimesena kuulaks? Noh, ütleme nii, et ei ole vist väga raske tegelikult arvata, arvestades et tänane emadepäev ja tegelikult on see lugu on sellise plaadi peal nagu õige tasa. Ja see plaat on ka seetõttu tähenduslik, et tänu sellele plaadile saime meie sõpradeks sinuga sellepärast et sa kutsusid mind tookord oma oma jutusaatesse, televisiooni ja nii me suhtlema hakkasimegi, nii et valime sealt laulu Mu ema kuuluvad. Keelud silma Arenast niisuke. Sest mu Ena elus mu ja mu aare maas. Arena aare maastutes eaneiga. Sa oled seal ja seal. Tuleb jää. On pühapäeva hommik on emadepäev, 10. mai 2015, tänase jutusaatekülaliseks on minu sõber muusik, laulja Hanna, saade jätkub ja mul on siinkohal üks niisugune niisugune küsimus, et minu sünnilinnas Rakveres aasta lõpus pandi turuplatsile üles kuusk. Mis oli selline botne novaatorliku, niisugune tore linnadisainer isikuna tore lahendus, mille ümber käis metsik sõda ja kisa, seda noh, inimesed hakkasid raha korjama ja, ja vahendeid, et see pikali joosta ja umbes niuke nõudsid nii-öelda. Et selline selline õudus tuleks sealt ära koristada, see tuleks asendada millegi uue, millegi millegi korraliku ja millegi traditsioonilise ka. Ja siis ühel hetkel, kui seesama kuusk oli valitud mõni hetk hiljem rahvusvaheliselt nii-öelda 100 kõige stiilsema jõulukuuse sekka üldse terves maailmas siis kõik inimesed muutsid järsult oma arvamust. Kui palju sina oled anna oma elus kokku puutunud niisugusega, et sa teed Eestis mingisugust asja, mille kohta öeldakse, tahtjad on ka nagu on ja siis ühel hetkel, kui sa kusagil välismaal läbi lööb ja sellest saab välismaal kas hitt või midagi toredat, siis ühel hetkel saadakse aru, et tegelikult tegelikult on see ikkagi väga hea asi või siis on väga tore asi. Et kas mina olen kokku puutunud enda puhul sellise asjaga, ma tegelikult puutusin sellega kokku täitsa eestis olles. Kui ma andsin välja oma teise albumi teise ballaadide albumi, siis kus peal olid minu lood koos sümfooniaorkestriga ja kui oli seal plaadipresentatsioon, siis kuidagi asjade kokkulangemise, otsustasime selle korraldada Viru keskuse aatriumis. Ja sellest tuli üks igavene jama, sellepärast et üldine arvamus oli selline, et selline auväärt muusikute seltskond sümfooniaorkester ei sobi mingisugusesse kaubanduskeskusesse, nagu tookord öeldi. Nüüd tänaseks me teame, et selliseid kontserte toimub pidevalt ja mängivad seal ERSO muusikud ja toimuvad need Viru keskuses ja mujalgi. Et selles mõttes võib-olla selles osas olin ma Eestis nagu väikene teerajaja, et alguses väga halvustati, kuid tegelikult hakkasid kõik seda järgi tegema mitte ainult popmuusikud, vaid, vaid ka ikkagi klassikalise muusika esitajad. No Eestis on, ma tean paari inimest, kelle, kelle nimed on ajendatud sellest, et nende lapsevanemad on, on olnud mingisugusel ajaperioodil mõne suurepärasele lääne või artisti siis nii-öelda muusikast või sellisest tegevusest vaimustunud. Ja ma tean, selles mõttes tuli, mul tuli seoses sellega meelde, et ma tean kindlasti paari Jacksonit, kes on, kes on ajendatud Sist seisund, onu vahest, kuna ta oli 80.-te alguse Eesti eesti noorte naiste niisugune niisugune iidol laul ja sina oled selle, seisan Donovani ikka koos toodik tuuritanud ja mingeid asjade kuule, ole hea. Anna teie emadele kingitused nendele emadele, kes on pannud oma poja nimeks Station vaimustunud sellest seisund, onu vahelist, räägid sellest inimest, mis inimene ta niisugune on. Juuli, kes on väga-väga-väga tore inimene, tegelikult kogu see tuur temaga koos oli üks üks väga meeldiv kogemus, väga meeldiv, meeldejääv kogemus. Ta on väga perele pühendunud, ütleme nii, sest et tänane saak, tormiline minevik mida Briti meediale väga meeldib lahata ta, et tahab ja poole kuid kuna ta on oma pahed selja taha jätnud ja oma perele pühendunud, siis täna on temaga kõik korras ja ja muusikuna artistina oli ta väga professionaalne. Selles mõttes kõik oli super. Millistes kohtades need kontserdid toimusid selles mõttes, need olid Inglismaal. Ja meelel Inglismaal 18 kontserti, need toimusid kontsertid saalides, kontserdimajades. Eestis on, on heaks tavaks või selliseks harjumuseks saanud see, et kultuuriinimesed on harjunud sellega, et vabariigi aastapäeval president kutsub nad aastapäeva vastuvõtule siis või presidendi vastuvõtule. Et sellest on tekkinud, sellest on tekkinud niisugune, kuidas ma ütlen president Ilvese ametisoleku ajal selline suur-suur, tähelepanu osutamine kultuurile. Oled sa sellega nõus, et ametis olev president on teinud väga suure sammu selleks, et tunnustada neid inimesi, kes tegelevad kultuuriga ütleme siis alates sellest väljendist põlve otsast kuni siis selliste täiesti suurte mastaapsete rahvusvaheliste projektide nii välja, et on sinu meelest Eesti ühiskonnas ja Eesti Eesti riigi poolt kultuuriinimeste toetamine või kultuuriinimeste abistamine, kultuuri toetus üldse läinud aastatega paremaks, pigem selliseks, nii-öelda kehvemaks. Nojah, see on ka päris huvitav küsimus, et eks minul on selle kohta oma arvamus. Ma arvan, et ta on laias laastus läinud paremaks kuid mina nähes seda asja natukene, võib-olla rohkem seestpoolt ütleksin, et. Et see on tegelikult üks väike ringkond, kes, kes promob oma asja. Ja ja nii ongi tegelikult, et et see ring ei ole väga lai ja ega sinna ringi väga kedagi sisse lasta, seal on need, kes seal on ja teistele seal kohta ei ole. On aus vastus tegelikult. Räägime tänasel emadepäeval natukene natukene natukene emadest ka oma emast. Ma olen oma emast seoses eelmine aasta, kui, kui tal oli tegelikult üks suur sünnipäev, siis ma olen oma emast ka väga palju kirjutanud ja teda võib isegi paarispaarist raamatust leida. Et mul on täiesti erakordselt fantastiline ema. Et tõesti selles mõttes, et ma ei oskaks. Ma ei oskaks endale mitte kedagi teist tegelikult emana ette kujutada. Et ta on olnud mu eeskuju, ta on andnud, tan, andnud mulle kõik, see on andnud mulle piisavalt vabadust otsustada ja tegelikkuses kasvatanud siis minust sellise inimese, nagu ma täna olen. No sina oled ise osalenud samamoodi oma oma kalli abikaasa andari tütre kasvatamises ema rollis. Et, et milline on üks niisugune üks niisugune ootus emale, sest et alati räägitakse seda tütred palju paremini isadega läbi ja emad saavad paremini poegadega läbi või mingi seesugune lugu. Aga milline on ühe niisuguse eluterve vanematest lugupidava ja sellisest heast läbisaamisest hooliva inimese jaoks ootus oma emale, olenemata sellest, et milline see inimese vanus võib-olla, et kas see on siis murde-eas või teismelise eas juba küpses täiskasvanu eas. No ikkagi kõige suurem ootus on see, et mõistmine, et ta sind mõistaks, et tal oleks aega sõjaks sind kuulata. Aga just see mõistmine sellepärast, et see ikkagi ju loob selle sidemed, sa võid ükskõik millise probleemi või rõõmu või murega tema juurde minna ja sa tead alati, et ta saab sellest aru ja ta ei hakka riidlema või ta ei mõista sind hukka. Et see, ma arvan, Ta on kõige tähtsam nagu lapse ja lapsevanema suhtes. Öeldakse ja minu meelest on see väga-väga-väga paikapidav või niisugune väga mõtlemapanev ja samas väga sügav arusaam et inimeste elu tegelikult jaguneb kahte kahte selliseks kaheks erinevaks elufaasiks. Ja neid jagatakse selle järgi, et on elu koos emaga ja elu ilma emata. Et mõnel inimesel on olnud õnn, kelle jaoks perioodid, kui see nii-öelda emaga kooselamise aeg on väga pikk, et näiteks ema on sünnitanud ta väga noorelt ja nad on saanud oma emaga väga pikalt ja väga kaua koos olla. Mõne inimese jaoks on olnud selline õnnetu saatus. Ta praktiliselt seda perioodi oma emaga ei mäletagi, sest et ta on oma emast varakult ilma jäänud. Et kui me tänasel emadepäeval sellest emade teemast räägime, siis minul on alati tekkinud üks niisugune arusaam, sellest võib niisugune kummaline mõte, et miks emadel peab alati niisugune kurb, peab olema. Oled sa minuga nõus, et et tegelikult on see üks maailma armsamat toredamat inimeste päev, kellele see pühendatud on. Aga millegipärast hakkab hommikul juba niisugune joigumine niukene nutt peale, et see kõik on niisugune väga kurb ja traagiline, millegipärast naalne. Miks emast? Ei, ma ei oska, ma ei oska öelda, meil on küll tavaliselt emadepäev väga selline rõõmus ja lillede rohke ja minul oli üldse see, et ma kohutavalt armastan traditsioone, minu jaoks on need päevad nii olulised igasugused sünnipäev, head emadepäeva isadepäevad, et et, et on antud need päevad, siis neid tuleb ikka väärikalt tähistada. Aga nüüd, mis puudutab Joikumisse, et võib-olla see on selline üldine, meil selline natuke rahvuslik probleem olla kurvameelne et tulles kas või tagasi selle presidendi vastuvõtu kontserdi juurde, et see on ka tavaliselt niukene üsna nukra alatooniga, et ma ei tea, miks see nii on, et et meile kohe meeldib olla selline kurvameelne, aga eks see ole iga inimese enda teha, kuidas emadepäev veeta, et meie meie pärast end alati rõõmus. Räägi natukene annab oma oma kooliajast, et milline, milline on sinu jaoks tänasel päeval mälestus sinu, sinu õpetajatest või nendest inimestest, kes aitasid, sul aitasid sul kujuneda selliseks inimeseks nagu sa oled väljaspool väljaspool kodu, sest et alati räägitakse ju tegelikult et klassijuhataja on hea õpetaja siis või hea klassijuhata, kui ta on lapsele nii-öelda teise ema eest. No minul olid. No üldiselt mul olid üsna toredad õpetajad, minul vedas ka sellega, et ma ju lisaks koolile käisin veel muusikakoolis, kus mul oli väga tore klaveriõpetaja. Ja ma käisin ju ka veel laulmas nii raadiomajas kui televisioonis, kus ju ka olid omad õpetajad, et et minul oli neid selliseid natuke selliseid ema asendajaid päris mitmeid. Kahtlemata on nad jätnud minu minu ellu väga-väga suure jälje, väga suure osa. Aga tegelikult ka ülikoolis oli mõni õppejõud, kes, kes eriliselt puudutas ja kellega me tegelikult siiamaani suhtleme ja keda ma Ma väga austan. Õnneks mul on olnud ka paar sellist väga tugevat meesõpetajat, näiteks nagu Aarne Saluveer, kes on täiesti omaette isiksus. See on jah, tõsi, et tegelikult tegelikult on nende lõpetajatel üks väga suur kaal, võim selle muutumise teel. Ja ma arvan, et minul on nad olnud üsna positiivselt kõik. Sa ise pole kunagi mõelnud õpetajaameti peale olla, olla õpetaja, siis klassitäiele, lastele või mõnele noorele tütarlapsele, kes tahaks lauljaks saada. Ma olen mõelnud küll, ma olen neist muusika osas mõelnud, kuid ma ei ole veel jõudnud sinnamaani, et selles mõttes mulle ilmselt see tööga sobiks, et kuna ma olen väga kannatlik, et mind on üsna raske enesest välja viia kuid lihtsalt nii palju muud on teha, et, et võib-olla võib-olla siis, kui ma natuke vanemaks saanud Aga me ei saa kuidagi mööda ka üle ega ümber ka sellest sellest teemast, et et ma ei saaks öelda, et see oleks sõna sildistama, ei ole siinkohal nagu õige ja korrektne, aga aga võib vist öelda küll, et, et sind on põhjusega seotud ühe niisuguse niisuguse teemaga nagu omahoid või siis ütleme, lemmikloomade käekäik ja kõik see muu, et sinu, sinu aktsioon konid Tallinna kasside turvapaiga eestvedamisel ja selle käigushoidmisel ja selle inimeste nii-öelda toetamisele motiveerimisel kaasalöömisel, et kust see niisugune asi tuleb, oled sa lapsepõlves kogenud või üle elanud midagi seesugust, et sa oled nagu aru saanud, et sinu pühendumus kassidele peaks olema nüüd siit alates nii-öelda millegi, mille kindulgentsiks Ja mulle endale kõige rohkem nendest nimetustest meeldib selline nimi nagu kassihaldjas. Ma ei tea, mul mul väiksena tegelikult oli küll üks prügikasti, kas keda me emaga söötmas käisime, noh, emal oli ka selline põhimõte, et korterisse kas ei sobi vähemalt siis tol ajal. Kuid Mulle väga loomad meeldivad, meie eluaeg on meeldinud ja noh, mul ei ole neid lihtsalt väga väiksest peale olnud. Aga mis puudutab seda kasside abistamist, siis siin on mitu niiti, lihtsalt ühel hetkel jooksid kokku, et ühelt poolt kas siis mulle väga meeldivad. Teisalt ma tundsin neli aastat tagasi, kui ma kasside turvakodus hakkasin aktiivselt vabatahtlikuna kaasa lööma. Kasside nii-öelda õiguste Est seistakse liiga vähe. Ja kolmandaks ma tundsin ka seda, et ma saan tegelikult vabatahtlikuna rakendada väga olulised oskused, mida ma ülikoolis omandasin kogusale turunduse näol. Ehk siis sidusin need kolm asja kokku ja tänaseks tõepoolest võib öelda, et kasside turvakodu on üks kõige enam kas koju saata väike organisatsioon Eestis. No seal oli ka mingisugusel hetkel selliseid mustemaid pooli, mis tähendas seda, et sa sisuliselt teevad ikkagi peaaegu et rinda pistmas nii-öelda ametkondadega või ametnikega põhjusel, et see kõik oli mingil hetkel kistud selliseks, nii-öelda dramaatiliseks lausa selliseks veriseks, et see, mida see, mida üritati või tehti korda justkui nii-öelda linnaruumi korrastamisel hulkuvate loomade puhul oli tegelikult, et noh, sinu käest ma olen just kuulnud neid, neid üsna jõhkraid fakte või jõhkralt selliseid asju, et on see olukord praeguseks hetkeks paranenud. Noh, sedavõrd-kuivõrd hetkel on laua peal nii-öelda uus hange, mis ootab siis uusi osalejaid et tõepoolest linna ametlik koostööpartner loomade hoiupaik ka teravalt kritiseerinud nende tegevust ja teen seda nii kaua, kui vähegi näen, et, et see olukord ei muutunud. Milles see probleem täpsemalt? Probleem seisneb selles, et tegeletakse tagajärgede likvideerimisega, mitte põhjuste ennetamisega, ehk siis jah, tõepoolest kas kassid paljunevad rohkem kui koerad ja kas on rohkem, kuid lihtsalt neid hävitades ja tappes, et noh, tänapäeva siukses demokraatlikus riigis, minu arust ei ole selline asi enam treeritav, et et tuleks, tuleks panna piir nende paljunemisele, ehk siis nagu paljudes Euroopa riikides kasutatakse sellist süsteemi, mille nimi on Teeennerr. Mis on chat niutsjolais realism, mis tähendab seda, et kolooniat püütakse kinni, steriliseeritakse ära ja kui neil on toitu, siis last lastakse tänavale tagasi. Ehk siis nad elavad linnaruumis oma elu edasi, aga nad ei paljune. Ja noh, mina leian, et et see on viis, kuidas seda olukorda paremaks muuta ja ma arvan, et kui see võetakse kasutusele, siis viie-seitsme aasta pärast meil ei ole enam hulkuvaid lemmikuid loomi. No praegu juba tegelikult on üsna üsna paranenud see pilt minu meelest sellepärast et ei, ei ole ma küll silmanud väga selliseid, selliseid armsaid kodu otsivad Räädvusid, et pigem pigem Eks see sõltub ilmselt, kus liikuda, aetateks Lasnamäel on neid ikka ja, ja, ja noh, on piirkondi, kus on need ikka, aga loomulikult on neid vähem ja aga sellele ma arvan, et oleme ka ka meie vabatahtlike organisatsioonid väga palju kaasa aidanud, seetõttu et me tegeleme igapäevaselt ikkagi selle lemmiklooma kultuuri arendamisega ja sellega, et me räägime inimestele, loom linnapildis ei ole täna enam okei, sellepärast et meie liiklussõlmed on nii ohtlikud ja inimesed lihtsalt hoiavad oma lemmikuid rohkem toas, mis tegelikult on normaalne. No kui me saate esimeses pooles rääkisime põgusalt sellest, et et sinu, Andri rajatavas või ehitate ehitatavas või taastatavas neeruti mõisas selles puksorganite mõisas saab olema mingil hetkel siis ka selline välu valgete kitsedega siis ma küsin, et kui palju sa Annale, et ütleme, sa ütled jah, ma olen täiesti nõus sellega oma silmaga näinud, et sa tõesti oled suuteline rehaga seda seitset hektarit muru seal riisuma kitse lüpsta oskad. Et kui palju see nii-öelda noh, lisaks kassile, kes on lihtsalt selline armas nurru ploom, et kui palju sa paned sellisele noh, ütleme kitsele või seale või lehmale käe külge, kui sa tõesti kavatsedki maale minna ja siis hakata seal loomi pidama. No arvestades, et et ma sel nädalal näiteks esimest korda sõitsin Raideriga ise õppisin sel ajal, Ta on üsna selline muru murutraktor ma ei ole kunagi lüpsnud kitse, aga ma arvan, et seal on mitte mingi probleem mul see ära õppida, sest et loomale nii-öelda käe külge panemisega mul probleeme ei ole, sest et olen ma oma lemmikuid ravinud aastaid ja seda teinud ka võõraste loomadega. Et selles mõttes ma arvan, et üks lüpsmine nüüd küll väga kontimurdev öös olla. Aga mis sellest suurest kogusest kitsepiimast siis nii-öelda oodata võiks ju, mis sellest tulema katvat Oslot. See on saladus. Heinaga kitsepiim on ju üks väga kasulik. Kasulik asi, et ja kitsepiimast on võimalik teha ju kõikvõimalikke asju, et, et nii nii toiduaineid kui kui ilutoodeteni välja. Et selles mõttes tähendab see see projekt, millega sa praegu siis oma abikaasaga koos tegeled, tegelikult on see mitte lihtsalt üks niisugune projekt midagi taastada vaid pigem anda sellele asjale nii-öelda hoopistükkis uus elu, ehk et see on, see on paik, millel on oma energeetiline jõud ja seda energeetilist jõudu ära kasutades sinna juurde panustades rajatada sinna siis täna sellise nii-öelda uue keskkonna millegi. See on, see on unistus, on plaan, see on eesmärk ja ma loodan, et sega teostub. Kes võiks olla, kui see mõis kunagi valmis on ja seal on niisugune suur esinduslik kontsertsaal ilusa valge klaveriga siis kes on see esimene artist, kes on see külaline, kes tuleb mõisaprouale ja tema härrale siis esinema soolaleivapeol pulma-aastapäeval näiteks? Vot selle küsimuse eest oleks võinud mind küll hoiatada. Vastan natuke mõelda. Kohutavalt raske küsimus. Keda sina tahaksid näha? Küsisin sinu käest, sina oskaksid vastata sellele niimoodi. Praegu. Mõtle ka. Mõtlen ka see on tõepoolest hea. Ja küsima ja kutsumegi võib-olla siinkohal meie tänase saate kuulajaid mõelgu igaüks enda jaoks välja üks niisugune emadepäeva hommikul üllatused, kui te tahaksite kunagi olla ühes saalis, kus on aknast sisse paistev pargi valgus läbi välklevate roheliste kevadiste lehekest. Ja teil on võimalus ise kutsuda keegi artist. Mina arvan, et mulle meeldiks, kui sina laulaksid, aga aga sina jääd meie saadet saadet siia mõteldes lõpetama. Aga teine lugu, mis tänases saates kõlama hakkab, ma tahaksin andmetel oleks ka sinu sinu repertuaarist, mis loome kuulajatele siia emadepäeva hommikusse, jätame. Ma arvan, et ma valiksin võib olla ühe oma viimastest lugudest, mis on ka raadioeetris juba käinud, et sellel lool on tehtud ka üks ääretult ilus video looduspiltidega Eestist. Ja mulle endale väga meeldib. Tal on minu jaoks väga sügav tähendus, selle loo pealkiri on võike ning ehk ärkamine. Pühapäeva hommik vikerraadios on oma tunnikese täis tiksumas ja tänase jutusaate külaline Hanna sinu mõtteaega mõtlemisaeg on nüüd läbi saanud, kes on see artist, kes võiks olla neeruti mõisa kammersaali või muusikasaali? Esimene muusikaesineja? Kuna ma jumaldan lihtsalt ühte ühte täieliku muusikamaailmageeniust keda kahjuks enam meie hulgas ei ole, siis ma arvan, et et me mängime tema muusikat sellisena, nagu see oli kunagi salvestatud Jasardist, oleks Frank Sinatra. Aitäh. Suur aitäh headele raadiokuulajatele. Tänane jutusaade on siinkohal läbi. Soovin kõigile ilusat jätkuvat emadepäeva. Olge oma emadega koos kus iganes nad on kõige lähemal teie südames. Olge hoitud.