Oh, mu isa maja kõll sirgub muudu. Seal on juba aastakümneid hulli muudu Youdu. Mu isamajakene Aknit, Mõtta, valge ärkli, Darren samagonni Toro. Oh mu isamajakene, hapu piilia kama, vahel müüdud mulle vahel Kossondama. Tervist, mina olen Urmas Vadi. Nii kaheksa aastat tagasi, kui Tartust taas moodustus nokk ehk Noorte Autorite koondis oli seal üheks hüüdlauseks. Luuletaja tuleb metsast, sest paljud tulid tõesti metsast ja üks tulija oli Olavi Ruitlane. Aga keegi ei osanud siis veel arvata, mida ta on korda saatnud nõukogude armees. Küll, aga nüüd meil on kohe-kohe trükikojast tulemas tema romaan kroonu Ruitlasest räägivad Ruitlane ise toime, särg ott, Raun, toitluse luuletekste laulab Jaan Pehk, katkendeid romaanist loeb, aga vot teatri näitleja Tanel Saar. Jääge kuuldele. Olavi Ruitlane üks põhjustest, miks sinuga praegu just nüüd juttu ajada, on kindlasti see, et mõni aeg tagasi lõppenud romaanivõistlusel sai sinu romaan kroonu teise koha. Aga enne kui me sellest romaanist hakkame rääkima, räägiks hoopiski sinust ja sinu taustast. Sa oled pärit Võrumaalt ja sa kirjutad ka nii eesti kui võru keeles, kuivõrd oluline see taust sinu jaoks on või mis ajast sa hakkasid ennast kui võrulast identifitseerima või kuidas seal selle rahvuse küsimusega on? See oli lihtsalt niimoodi, et kunagi ma luuletuste juures nagu tundsin, nägi nagu kasutamata ala üldse proovisin võru käest teha ja, ja kuidagi nagu mulle katsed sobisid. Ja sealt hakkas nagu tulema see asi nagu välja, et mingid asjad nagu hakkad automaatselt võru keeles tulema just luule puhul. Võrukeelseid proosa lekte Ma ei ole kirjutanud küll ühe näidendi, samas ma usun, et seal võru keele tajumine annab mulle ka kirjakeelde kõvasti juurde. Seal on niisugune jõumoment, mida annab ka vaikselt üle kanda kirjakeelt. Kotti, Mehikoorma, tulge, tulge jala mala jooma, Ma tulen ära, palun. Mis ajast sa oled hakanud ennast kui kirjaniku kui võru kirjaniku identifitseerima, et kas see on sellest ajast, kui on tekkinud võru liikumine, Võru Instituut ja. Mina olen kuidagi kirjutanud ja see minu võru luuletajaks määramine tuld tagaselja, et see on nagu tulnud kuskilt kas juba siis nagu rahva poolt või sealt kandist, ma ei ole iseenesest nagu määratlenud nüüd ühekorraga ma olengi järelikult kui kõik peavad nüüd selleks, et ma ei ole ise küll ma lihtsalt tegin oma asju, kuni ükspäev siis nimetati mind küll ma olen kas üks kolmest tenooritest või ma ei tea, nii nimetasin paljunud. Kui veel taustast rääkida, siis sa oledki mõnes mõttes mees metsast, et seal ei ole ka ülikooliharidust. Sa ei ole ka kirjandust õppinud, et mis sa teinud oled? Kui ma vaatan ülikooli õpet, siis oli õpetajate raamatut kirjutama, lõpetakse koma märke panema, eks ole, lauset moodustama ka seal ei ole absoluutselt mitte ühtegi osakonda, kus ma saaksin kirjutada häid luuletusi või häid romaane mõtteliselt, kas sa annad mulle midagi või teine asi teeb see ülikooliharidusminister iilseks. Et juuritaksepust välja selle, mis nagu ilusa loomuliku. Võib-olla jah, kunstnikule on olemas maaliosakond, kus ta saab mingit tehnika kätega kirjaniku jaoks seda ei ole. Millega sa siis tegelenud oled või et mis tööd sa teinud oled? Või ilma liimi, neid ei jõua kokku lugeda, ma olen ikka väga suure osa oma elust teinud igasugust tööd, alates mahatsehhi operaator, mingisugune jõhvika pangi taga või ehitusmaa verd treial-keevitaja autojuht erinevate masinate peal. Ma olen näinud seda elu midagi kõrva taha pannud. Aga noh, ma arvan, et praegu ma piisavalt stan toimama, kirjutamist, asjadega, ma ei pea enam mürgipritsi kätte võtma ja kuskile põllu peale minema. Isegi karjakuna olen töötanud. Mis ei olnudki halvem töölt salgava luuletaja jaoks. Sa oled alustanud luuletajana, sul on ilmunud kaks luulekogu, kui välja arvata kogumikud, kus on ka sinu teksti ilmunud ja ka ajakirjad esimene luulekogu ilmus 98. aastal ja see kannab pealkirja Inemise sisu ja järgmisel aastal ilmus teine luulekogu mis kannab pealkirja kaerajaan ja mister proper. Ja siis oled sa nagu mainitud juba selle lasteraamatu kail kirjutanud ja ka kaks näidendit. Ja siis nüüd on kohe-kohe trükikojast tulemas sinu romaan, kroonu, noh, mõnes mõttes hästi laialt oled sa ette võtnud või on see sinu jaoks mingi puhkus kirjutada luulet mingi näidendi kõrvale ja samas sa kirjutad ka ajalehtedes Võrumaa Uma lehte ja Võrumaalt teatajas veel kolumne, nii et on see sinu jaoks kõik üks kirjutamine või täitsa seal mingit vahet. Ma arvan, et mul ei ole küll mingit žanrilist eelistust selles mõttes ütleme, onu puhul ma kirjutasin lihtsalt teemast, mida ma tundsin mõelda absoluutselt mingi žanri peale, kui öeldakse, et see nüüd naljakas raamat või kuidagi mul kirjutamise juures kuidagi naljakas. Kirjutasin asju, mida näinud ja kogenud olin, ma arvan, diakirjuta peaks saama nagu kõigega hakkama, mis nagu seest välja tahab tulla. Võib-olla ulmeromaani nagu tahaks puutuda, sest ma ei tea ju sellest mitte midagi. Tegelikult ma imetlen neid inimesi, kes ulmet kirjutavad, siis seal peaks algusest lõpuni kõik ise välja mõtlema triit, olustiku, see on raske. Aga sinul on mingi elulähedus või, või noh, selles suhtes, et ta peab olema sellise reaalse eluga võinud sellele, mis toimub kuskil tänaval või või riigikogus, kuskil kõrtsides või jumal teab, kus sinu tekst peab sellega kokku puutuma. Näiteks peab olema lihtne just nimelt, kuna ma ise olen hästi lihtne ja ma olen üsna veendunud, et enamus lugejaid on ka siuksed tavalised, hästi lihtsalt normaalselt liinidelt, siis ma üritan kirjutada neile mitte selles mõttes. Võib-olla 40-le filoloogi haridusega inimesele, kes seda raamatut ostaksid. Seda sai mainitud, et sa oled pärit Võrumaalt ja see võru keeles kirjutamine on sulle tähtis, nagu ka eesti keeles kirjutamine. Siis teine üks oluline punkt on kindlasti nakk, ehk siis 97. aastal taas kokku tulnud noorte autorite koondis Tartus. Sellest ajast peale olete sina, Olavi Ruitlane, Jaan Pehk, Contra, Aapo Ilves kuidagi kokku jäänud ja te ikka käite koos esinejate koos, et kuivõrd oluline see noorte autorite koondis või üldse see praegune kooslus on? 97. aastal oli ka minu jaoks määrava tähtsusega, sest mida ma ja siin-seal võrust tulles mitte midagi, ma olin kirjutanud kastikute kaupa lolli, rumalat luulet. Tähendab, mis ei olnud kuskile kõlbulik. Nakkis olid mu esimesed hindajad Sven Kivisildniku isikus, üks siis kõik teised frantsas atanud. Hakkasin nägema, mida teised inimesed teevad. Ma hakkasin rohkem lugema. Ma ükskord sain nagu aru sellest, et ma ei ole ise A ja O ehk jumal, et ma ei ole nii geniaalne, nagu ma ennast võib olla. Mitu aastat olin pidanud. Ma hakkasin hästi kiiresti arenema, kuhugi poole, see on tänu sellele sõpruskonnale nii-öelda. Mäletad sa, mida Kivisildnik ütles selle tekstide kohta Kaaga? Jah, see luuletus on hea, aga seedripakk on, siit umbes oli kogu selle jutu mõte. Ma olin väga solvunud ja vihane, aga ei läinudki palju mööda paar Kuukas, kui ma pidin tunnistama, et kiisildikule oli õigus. Just äsja on tegelikult ilmunud ja hästi palju juttu on olnud ühest kogumikust võrukeelsest raamatust viie pääle, kus tagakaane vahel on ka plaate seal. Lisaks sulle on Contra, Jan Rahmani, Jaan pulga, Aapo Ilvese tekstid kas teile omavahel lisaks sellele, et teil on selline keeleline ühtekuuluvus, on ka sisuline tõmme või ühtne asi, mida te tahate rääkida või öelda? Seesama võru power või millest me räägime, et see on nagu igati heas raamatus olemas, aga kirjutajad on ikka erinevad. Et minule Jan Rahmani tekstid nagu läheneval nagu sellele paberile erinevatest suundadest, aga kokku peaks ikka olema täpselt see asi, nad sobivad kokku, need viis inimest sobivad kokku nii sõpradena kui ka ütleme seal tekstidena. See on selles mõttes täiuslik raamat, mis power on uru power, see on see jõud, mis on sellel keelel sees, sellel väljendusviiside sees see on noh, seda ei saa nagu hing. On ta siis või ei ole, aga silmaga ei näe käega. Ei katsu. Ostraliinast arvud ima vahvle, Hewlett-Packard teega ta esi sääne kakar i tiiki midagist. Ma latto nukansai mulle lihtsalt meeldust, ime kõvakettahai. Räägime nüüd sellest romaanist, mis kohe-kohe on trükikojast välja tulemas ja millega sa võitsid romaanivõistluse teise koha ja selle romaani pealkiri on kroonu ja seal on peategelasteks kolm Eesti noormeest, kes saadetakse vene sõjaväkke lõunaeesti noormeest ja aasta on 1988 ja selleks kohaks on Arhangelsk. No kuivõrd isiklik või dokumentaalne, see tekst on? See on väga isiklik, väga dokumentaalne. See on kirjutatud nende kahe aasta jooksul kogetud asjadest seal Venemaal, kõigepealt kabinetis, Padolskis, Ukrainas ja pärast siis Arhangelskisse. Et need sündmused, mis seal nagu toimuvad raamatu sees, need on enam-vähem kõik. Aga ma ei ütle küll, et 100 protsenti aga on aset leidnud. Et ma soovitaks mõnele inimesele, kes absoluutselt raamatuid ei loe või ta arvab, et see on nagu väga raske või tüütu või et räägitakse millestki sellest, millest on nagu väga raske aru saada siis see raamat on küll üks asi jällegi väga-väga naljakas. Aga teine asi, et ta on kuidagi väga kergelt kirjutatud, tundub väga kerge on seda lugeda, need vabalt loed ühe õhtuga selle romaani läbi, kuidas sulle näiteks meeldiks selline võrdlus Schweigiga, et seal on ju tegelikult samamoodi need kolm Eesti noormeest lõunaeesti noormeest, kes lähevad sinna Venemaa kroonusse, et nad on süüdimatud, teevad mingisuguseid hulluseid ja kõik seal nagu naljakas ka. Zweigi puhul on see absurdsus nagu kassetil teksti sees ja sündmuste sees, aga ütleme, kroonu puhul on see absurdsus olustikus. See Vene sõjavägi seekord, see on absurdne sündmused, nagu on minu raamatus üsnagi loogiliselt see huumor või see tõsine asi, mis seal sees on kõik sellised usutav, aga seal ei ole sellist asja nagu, et mees läheb piibuga nagu tünni, laseb kõik õhku, eks ole, traksid rahulikult edasi seal šveikis. Et selles mõttes, et see absurdsus on nagu teistmoodi jaotatud. Et on ikkagi täiesti realistlik ja seda kindlasti. Ma arvan, et tan, saab öelda, et võib-olla on mingi see huumor, mis seal sees on situatsiooni huumor, situatsioonid on täiesti reaalsed, neid võib ja saab olla. Seda raamatut saab kindlasti nimetada ka kelmiromaaniks. Miks mitte sellepärast, et sina sõjaväes keegi ju vabatahtlikult ei olnud midagi head seal nagu selles mõttes mugav seal ei olnud süüa nagu ei olnud väga hea, ütleme, kuivatatud kapsast ja kuivatatud sibulat, kuivatatud porgandit, nendest kõigest kokku tehtud suppi, kus üks rasvatilk peale ja siis ikkagi hinge pea hakkab tööle selles suunas, kuidas oma elukest mugavamaks kergemaks lodevamaks teha kuidas nagu kuskilt midagi kõrvale vinnata, maa müüa, poest endale päts saia osta või pudel konjakit näiteks. Kõik niimoodi mõtelnud ainult eestlased tegelikult ka. Ja kui Vene sõjaväes merel õnneks väike väeosa 350 inimest mõtlevad, kust midagi saaks viilida, varastada, näperdada, kõrvale, siis tekibki selline absurdne olustik, kusjuures mitte ainult sõdurid On ka ohvitserid, need ju vaatavad ka, kust midagi saada. See on lihtsalt üks inimeste kogum, kes käituvad täielikult pööraselt. See selline eestlase kujutamine on üsna sarnane tega tegelikult mõnes mõttes Kivirähki rehepapiga, kus ta räägib ka eestlastest kui varastest pättidest. Jah, selles kroonus on nagu selle varastamise põhjendused olemas sest keegi ei andnud neile valida. Kui te tahtsite meid kolme sinna, siis palun saite, mis meiega kaasa tuleb, sellised oleme. Samas ei ole siin raamatus nagu näidatud kindlasti mitte-eestlasi paremas valguses kui venelasi. Selles mõttes, et sihukese suhtumisega ei oleks saanud seal sõjaväes lihtsalt läbi lüüa, seal oli kõiki, oli häid venelasi, toredaid inimesi, kuid samasuguseid sigareid nagu minul, see pealegi peeker. See aeg, mida sa selles romaanis kujutad, 88. aasta kui Eestimaal on juba perestroika tuuled ja taasiseseisvumise hõng õhus. Seda mainitakse muidugi raamatu alguses. Ja on ka üks tekst, kus see peategelane Peeter tõuseb, siis toodi peale, hakkab venelastele rääkima ja üldse kõigile teistele, kes seal sõjaväes ei ole, eestlased, et näete, et varsti oleme meie vabad, aga teie olete ikkagi siin edasi. Kas aeg on seal meelega selline valitud või sa olidki just siis ise sõjaväes? Täpselt siis on sõjaväes ja täpselt samamoodi istusin nagu Lenin tuvast, tagusid kaarte või terve kasarmu, pani nagu lõugama, et eestlased, ronige siia, TMS näidatakse. Läksin, vaatasin, Arnold Rüütel, pikad hallid juuksed õlgade peal, annab mingi poliitbüroo ees vastust on ju? Kuidagi seal oli täpselt nii, nagu raamatus kirjas on. Ta oli Arnold, oli nagu pekitükk tihaste nokkida, et igaüks proovisin aga kuskilt temast kinni haarata ja siis kuidas nagu rüütel Maest eetliku rahu, neid nagu eemale tõrjus või maha surudes, see oli väga nagu suur asi Arhangelski siukseid asju näha ja see mõjus ka kogu sellele kasarmutäiele nii tumedat värvi rahvale kui ka valget värvirahvale. Et kuidagi kõik jäin nagu kuulama. Ilus hetk. Iseenesest Leo Kunnas on ka enda romaanis sõdurjumala teener kirjeldanud just sedasama aega kui Eesti taasiseseisvus ja seal on ka juttu sellest sõjaväest ja et kas aeg sellel on mingisugune selline nostalgia või on see alles nüüd võimalik sellest ajast rääkida? Sellest ajast oleks võinud kohe rääkida pärast Eesti iseseisvumist. Päris kohe sõjaväest tulles arvatavasti ei oleks võinud, lihtsalt oleks nende kasukate pärast oleks võib-olla mingi pahandus tulnud, mis seal raamatus kirjas on. Aga mul oli vahepeal muud tegemist. Ja ma ei olnud ju sõjaväest tulles, ma ei olnud veel kirjutamisega tegelenud, see tuli palju hiljem, et ma poleks võib-olla aastal 90 91 raamatu kirjutamiseks võime ei olnud. Nüüd küll jah. Võib-olla toona oleks teksti tähelepanu, oleks neid selle peale, et need näidatakse, et vot meie, eestlased, käisime Vene sõjaväes ja ei oleks seda vaadata kui sellist poliitilist teksti või neid suhteid just, aga et praegu võib-olla on just distants olemas. Ja samas on tegelikult inimesi, kes on vene sõjaväes käinud veel õnneks terve Eesti täis. Ma arvan, et mul siin lugejaskonda peaks jaguma. Noh, muidugi üks võimalus seda lugeda, kui enam keegi ei mäleta Vene sõjaväge, siis kindlasti loetakse seda, kui ühte absurdiraamatut Nojah, keegi pole käinud ka meis esimeses maailmasõjas, Šveits lahvatab lugeda ikka jälle ennast. Pole hullu. Liputaja kuus, aga. Ei muuda me siinilise ja. Kõnnitee. Poolil. Olgu väel ja saanipäev lilled. Puud meie koosta aga. Ootame seenelised ja. Üks tasand just nimelt on jah, see. Nagu nagu räägitud, et see on see nali Aga ühel hetkel muutub see nali kuidagi väga süngeks või et jah, kõik need totakad, napakad, teod selle nimel, et kuidagi ellu jääda või et kõht täis saada seal sõjaväes. Et kõik need teod on nagu väga naljakad, aga noh, mingil hetkel muutuvad nad nagu teiste sõdurite suhtes ja ohvitseride ja kõige suhtes nagu väga hävitavaks. Ütleme, et sõjaväes viibides kõik see asi muutub enda jaoks hävitavaks sest ükskõik, mida sa ette võtad, on sul peas kogu aeg tiksub, Mingel selles külas peale hakatakse, taotlesime või sind juba otsitakse kaks päeva taga, eks ole, ja kui ma kohale ilmun, tehakse minuga seda, seda, seda või seda pannakse mingisuguses soolaputkas istuma mõneks päevaks või nii edasi. Küll tehti väga vaimustavaid asja, sellega ei saanud nagu asjadest rõõmu tundma, sest kogu aeg oli mingisugune pikalt nagu pea kohal kuskilt natuke mööda panid karistada, aga samas nagu tahtmine midagi teha, kogu aeg säilis. Seal me käisime ansamblilt TTT kontsertidel, linnas käisin pidudel lihtsalt see on kõik selle närvide hinnaga, et ühesõnaga, reageerides sellega tagasi tulles võtab sul mingi korralik jama ees tuhkaga jama, eks ole, vaja elada lihtsalt. Siis võeti asju ette. Kohapeal nagu nautida eriti ei andnud. Noh, eriti raamatu lõpupoole tuleb just nimelt see kohalik tsiviilelu ka sisse, kuidas peategelased kohtuvad siis nendega, kes elavad seal lihtsalt oma elu ja ei ole sõjaväes ja seal kordub selline kujund, et nad kuidagi lõhuvad enda elud ära, toimub mingisugune jama, selline kujund, nagu tuleb just seal lõpupoole välja, et, et see ongi nagu selline maa. See on kuidagi niimoodi, et mul on olemas kaks Venemaad üks Venemaal, Moskva, kus on kõik glamuurne, kõik saada, kõik on olemas, kõik on käeulatuses, kõik on ilus, suurepärane ja teine on mõnisada kilomeetrit Moskvast eemale, kuni lõpuni välja, kus võtta kas või Saransk, kus ma hiljuti käisin, eks ole. Kolm õllemarki on poeletil, kõik on ühe sama tehase töö, mingi kohalik tehas vorsti, nelja sorti kuidagi täpselt nagu vanal vene ajal, kui 91 või 88 säilinud seal kuidagi tundub niimoodi, et see moskva nagu hoolitseb ise enda eest ja need ääremaad, need peavad siis mitte millestki ja ise nagu hakkama saama. Ja siis need ongi jäänud sinna manduma. Ega päris ausalt öeldes sõjaväest tuli see nagu mulje päris ilusti välja, ega see ääremaa venelane moskvalast ehk Moskvitši talu ikka öeldakse, et pidur tormas siukene vimm sees. Aga võib-olla tõesti on see sellest, et lihtsalt kõik tähelepanu nagu läheb nendele Moskva laste peale ja ääremaa peale, siis seal on täielik nagu perifeeria selles mõttes, et kõik teevad seda, mis suudavad. Raamatus on kirjas, on psüühiliselt haige kant, see pole inimeses Est kunagi mitte keegi hoolitsenud. Sari ei jõua, riigi hoolitsus oma alama juurde ei jõua, isa hoolitses oma poja juurde, see pole kee kunagi mitte kedagi armastanud. No nii palju ikka üsna palju. Ma sain kohalike inimestega nagunii pidudel kui olengutel, kui töö käigus kokku ütleme teismelise suust ei kuule rohkemat. Pittu nägu ta eelmine või üle-eelmine nädalavahetus segi peksis. Kui mitut viina ta ära jõi, selle käigus samasuguse pliga käest ei kuule sa rohkemat, kui mitu korda teda ära vägistatud. Kui mitu korda solvatud, pekstud, alandatud, mõnitatud neil inimestel on nagu mingisugune armastuse puudus ja helluse nälg nagu ütleme, sääremaania vara tõugatud kõigi poole pealt Moskva poolt võib, miski ei jõua sinna kaugele. Meil pole kuskilt mitte midagi võtta. See on üsna masendav. Kusjuures nad ei ole selle juures halvad inimesed. Nad suhtlevad sinuga, elavad miskitmoodi oma elu ja ühel hetkel keeravad lihtsalt tuksi, kuna kõik enne neid on seda teinud. Oli haudvaikne, kusagile paistnud, liikuvat hingekestki. Palkmajad keskusesse viiva tee ääres olid otsesõnu lume alla mattunud. Katuste, hiiglasuurte lumemütside servi, lahutas seinte äärde tuisanud vallidest kõigest meetrikene. Tulukesed akendest andsid oma väetid valgust, otsekui olnuks hangedele jänestel soojad ja hubased silmad. Niisugust Venemaad ei ole võimalik vihata, ütles Heino mõtlikult. Pilk ümbrusele kinnitas. Lihtsalt ei ole võimalik. Niisugust kuradi Venemaad, raisk, tulebki ainult vihata. Vandus Peeter pool tundi hiljem Lenka ukse taga. Kuulnud tüdruku täis tätoveeritud käsivartega kasuisa Vova käest, et mõnda aega tagasi oli Lenka koos sõbrannaga ühe linnast külla tulnud, tütarlapsest sandiks peksnud, rahast paljaks varastanud ja nüüd mõlemad otsapidi noortevanglas. Mees kutsus Peetri tuppa, pakkus sooja teed ning oli külalise käes rahatähti nähes varemalt nõus naabermajas viina järel käima. Siin Venemaal on midagi väga mäda. Midagi, millest ma aru ei saa. Pihtis Peeter, kui esimesed 100 grammi kurgust alla valatud. On või? Küsisin vaba ükskõikselt, hammustas peki võileiba ja teatas täis suuga. Aga viin on hea ja väga odav. Ter tuju heaks mine või küla peale lõusta üles peksma. Ott Raun, teie olite läinud romaanivõistluse, eks žürii liige ja üks žürii liikmetest on öelnud Olavi Ruitlane romaani kroonu kohta, et see on niivõrd naljakas, et seda lausa peab tõsiselt võtta. Ott Raun, kuidas teie seda romaani võtsite? Et kuna see romaan käsitleb eesti poiste saatus, sest Vene sõjaväes 808.-st kuni 90. aastani see tähendabki seda seal veel nii-öelda nõukogude aja viimastel hetkedel, see, mille järel praegu nostargitsetakse, siis võibki öelda, see annab edasi just väga täpselt seda ajastut ja üldse nagu veneolusid, kus korraga nii Louis trash ja see on selle raamatu selline põhiline voorused, et ühtepidi olles minu meelest kõikide võistluste ajaloos nii palju, kui mina olen lugenud, esimene raamat, kus saab täiesti laginal naerda ka eestiaegseid romani võistlusi pidama, olen kunagi uurinud, jälginud looduse romaanivõistluse, nii et ei ole kohanud sellist asja, kus saaks laginal naerda vähemalt kolmel neljal kohal. Aga samas on see tagantjärgi mõeldes on see ka, need olud on ääretult jubedad, kus asi toimub. Hea küll, et peategelane on niisugune mees, kes tuleb kõigest toime, aga seal on ka teised tegelased, kes jäävad sellele rohkem alla ja kõige kurvemad. Kohalikud elanikud, kas iseenesest pole ju kõik halvad, välja arvatud need ohvitserid esindavad sellist Full Metal checketti tüüpi ohvitsere nagu maailmas igal pool natuke nürimeelsed, aga tervena talud. Kuna Vene olud on ka väga eripärased ja väga keerukad, et siis siis on see mulje tohutute täpne ja üldse võiks öelda selliste asjade kohta, et see võib võtta küllaltki absurdse sõna, aga olles ise teinud küll paarkümmend aastat varem sõjaväes teada, et see on võrdlemisi tõelähedane ja see on just see, miks näiteks Läänes ja mujal omal ajal hinnati Nõukogude ja sealhulgas ka Eestis kirjutatud raamatuid kui hästi nad valdavad absurdi, lihtsalt et tegemist oli kõige suurema realismi kasti asjade kirjutamisega, nagu seda on ja mida ei saa välja mõelda. Tänu sellele niuksed, oru helid ja kõik niisugused mehed kahvatuvad selliste asjade eest. Ja mida ma tahaks veel öelda vot tassinud see, et seesama raamatuid, et on kirjutatud siiski 15 aasta taguselt, aga ta mõjub niivõrd, et elavad niivõrd hästi, et seda raamatut enam hiljem ei saa kuidagi kirjutas isegi ime. Ta praegu ilmus minu jaoks kahtlemata viimaste aastate kõige silmapaistvam kirjandusteos. Või ikkagi võime lugeda ka. Aga kui te olete šveiki teadmata täpseid taustavõime, lugeda Johansoni reise ja mõningaid teisi raamatuid, mis on kirjutatud ja ka Väino Linna tundmatut sõdurit, kus on sellist noh, väga head huumorit aga nii kuidagi sugune julgus, mis oli nagu selles vene sõjaväes see taust ja mitte ainult sõjaväelased terves ühiskonnas, et see tuleb ikka nii esile, et ma arvan, et midagi saab aimu ka inimene, kes on siiski Eestis elanud, tal ei jää miskit pelgalt absurdini, ehkki ta, see võib-olla üle kaaluslik absurditunne. Aga samas ta tunnetab, et midagi on seal ka tõelist, nii et on ühtepidi nostalgiline, teistpidi on, just ironiseeris selle nostalgilise süle ja see on tema voorus ka, et seda võivad lugeda need, kes targitsevad ja need, kes vihkavad seda. Üheteistkümned te ütlesite ka seda, et tegelikult seda romaani lugedes mõjub see romaan täiesti tänapäevasele, et tegelikult saab neid olusid ju ka väga hästi ülekandega mõelda, mis praegu toimub, et suur küsimus on, et kas Putin ütleb, et palun vabandust, okupatsioon mõni eest või mida ta üldse ütleb, et tegelikult needsamad küsimused või et see kontakt Venemaaga ja sellised suhted, et need on ju väga tänapäevased, k. Kahtlemata on ja võib-olla siit tulebki huvitav paralleel, et nii nagu Nõukogude Liidu kokkuvarisemist, selle nagu ka praegu Moskvas stsenaariumite puhul on lätlased, eriti eestlased, väga ebamugavad vastased, nii ka vene sõjaväesalati vaatamata kõikidele asjadele ikkagi suurem osa eestlasi suutis selles süsteemis murda ennast küllaltki sellistele olulistele kohtadele tolleaegses nii-öelda hierarhias. Samas olles ühtpidi fašistid, nende kõnepruugis olid nad teistpidi ka ühtpidi ka usaldus, siis võiks öelda, et väga kummaline seisund ühtepidi venelased nagu noh, jah, venelase peatega ühtpidi nagu vihkavad atist, pidid nad jälle väga kõrgelt hindavad ja isegi noh, mingis mõttes võib-olla. Toivo Särg, sina oled Olavi Ruitlane, raamatu onu, toimetaja, kõik zhüriiliikmed räägivad, et see raamat on väga ladus lugeda, mida ta kindlasti on. Ja ta on kelmiromaan, ajaviiteromaan ja ta on väga naljakas, et mida sina oled sellest tekstist leidnud. No ma olen sellega loomulikult tõuseb, on lõbus ja hea on lugeda rüütlasse puhul, mulle tundub, et temaga on just nii, et seal mõlemad ühendatud, et ta nii hea ja lõbus lugeda, vaata kui seal on ka mitmetasandiline nagu kujundisüsteem ja varjatud tähendusi, mida tihti alaviite romaanidel Deltsionaaljakatel tekstidelt ei oodata. Et seal on inimlik tasand sellest, kuidas inimene raskes olukorras hakkama saab, kui ta kohtab mingisugust suuremat tugevamat võimu, mingisugust sotsiaalset olukorda, milles üksikisikul on raske hakkama saada. Seal on poliitiline tasand, kus kohtuvad eesti ja vene või erinevate riigikordade suht et siis on seal olemas religioosne tasand. Ma ei tea, kas Ruitlane on ise selle peale mõelnud, kuidas jumal võib sekkuda inimese ellu, aga igatahes mitmel korral on jumalad ennast nimetatud. Ja seal on võib-olla ka vaade sellele, kuidas selline igapäevane, pooleldi naljakas, pooleldi traagiline reaalsus võib muutuda või moonduda kunstiks, saad hoopis teistsuguse tähenduse. Ja minu meelest nagu nende mitmekihiliste tähenduste sõlmpunkt on peatükis, kus kolm eesti poissi Vene sõjaväes on jõudnud Arhangelski linna, mis isenesest juba oma nimetuse sisaldab ingli nime ja mille läheduses on koolsetum vanad puukirikud, kus tegelased käivad ja kus siis hõlmuvad romaani seisukohalt mitmed olulised sündmused, mida mina nimetaksin nagu tähenduse seisukohalt võtmesündmusteks või Arhangelski nagu nende elu omandab tasapisi sõjaväesüsteemist, nagu väljudes vähegi inimlikuma mõõtme nad kohtuvad kohalike elanikega, asuvad elama suhteliselt eraldi Saarele käivad vaatamas neid puukirikuid, mida ma nimetasin ja saadavad ära vana aastat. Ja sellel vana-aasta õhtul toimub siis niisugune võtmestseen. See vana aasta iseenesest on juba folklooris küllalt nagu kriitiline ajaperiood kus kohtuvad erinevad maailmad ja saavad ilmsiks võimalused, mis muidu elus kunagi ette ei tule, kus avanevad nagu siinse teispoolse maailma piiride, kus vanasti usuti, et ka vaimud on liikvel see nii-öelda pooleldi metoloogilisele õhtul nad Arhangelski leiavad jäält ehitatud linna. See võiks olla nagu mingisuguse kivistunud, jäätunud maailma sümbol, see on väga ilus ja sellest jäätunud linnalt nad leiavad peaaegu külmunud tüdruku kelle nad siis päästavad külmumisest, viivad ühte ühika keldrisse, kus siis nagu nende hoolitsusel või nende mõjul see tüdruk soojeneb üles, ärkab ka nii-öelda nagu hingeliselt või sisuliselt ellu. Ta on Venemaa poliitvangi tütar ja kunstnik ja seda tüdrukut siis kujutatakse nagu haavatud inglid, kellel on seljal armid ja see tüdruk siis nagu nende õhtu põhjal joonistab ühe pildi sellesama ühika keldri seinale. Ja hommikul on ta salapäraselt kadunud. Üks asi, mis selles romaanis hästi jõuliselt esile on ja kohe romaani algusest kuni lõpuni on see eestlase pilk just nimelt sellele Venemaale ja venelastele ja muudele liidu rahvastele. Et see on ka väga oluline. See on kindlasti Rumooni väga tugev külg ja mulle väga meeldib, et romaanis ei ole see pilt sugugi nii mustvalge nagu tihti eestlasest arvatakse, et eestlasi peab väga heaks venelasi halvaks ja vaid vastupidi Salane üritad, mitte ei ole üritatud meelega, vaid noh, niimoodi tundega nähtud Venemaal ka väga ilusat inimlikku külge, mis on väljaspool süsteemi. Et seal nagu vihje sellele, et selline julm süsteem võib tekkida tegelikult noh, mitmesugustes riikides ja mitmesugustes olukordades Venemaa lihtsalt antud juhul üks näide selle kohta näidatud seal elavad täiesti tee kenad normaalsed inimesed, nagu meilgi ühtlasi on näidatud, et eestlased ei ole ka igas olukorras erilised inglid, vaid võivad käituda nii, et meie seda mitte alati heaks ei kiida. Pigem see Vene sõjavägi muutub nagu mingisuguse inimvaenuliku süsteemi struktuuri sümboliks. Et see sõjavägi saab eriti ilmsiks just tänu sellele, et on kujutatud nagu võõramaalaste võib-olla nagu mittemõistva pilgu läbi. Seened kuulub tõesti papa kelmiromaanide ja keskaegse kirjanduse traditsioonide hulka, et mõnikord kujutati ühiskonda või ühiskonnakriitikat kelmi või narri pilgu läbi. Et kujutades nagu seda mitte mõistvat inimest koos oma terve mõistusega seisad silmitsi mingisuguse kummalise sotsiaalse süsteemiga, olukorraga, kus nagu harilikud inimlikud väärtused ja mõistuspärane käitumine ei kehti. Et selles mõttes need poisid on seal, noh, Peeter keerid kelmi ja võib-olla Heino elane ja Stepan siiski nagu navi lolli otsas, kes oma kaine terve mõistusega vaatavad absurdset süsteemi. Et vene sõjaväesüsteemis osutuvad nemad nagu, kes teeks aga tegelikult Nende kaine maalähedase eluterve mõtte läbi osutub see süsteem jällegi tot oks umbes selliseid kujuta siis näiteks on kasutanud modes kee oma väärise kirjates kujutates tolleaegset ühiskonda või näiteks kulliveri reisid on täpselt samal vastandumisele üles ehitatud, kus reisija vaatab mingisugust süsteemi, mis talle tundub absurdne, aga millega kõik sealsed inimesed on juba täiesti harjunud. Lipper otsib väravaid kirjandusilmas. Aga sa ise jäid kuidagi puutumatuna. Ma olin nagu kõrvalvaataja rollis rohkem. Ja siin sai tehtud ka päris mõistuslike otseseid, et sai nagu raamatuski kirjas, kus toredad poisid läksid kärbikutega nagu jahile. Tõepoolest lihtsalt kõndisime minema, kuna teadsime, et nende psüühikat arvestades pole jama kaugel ja kusjuures ei olnudki. Poisid läksid jahile kahekesi, kaks vene busse kutsudes meid ühes, aga noh, veel nagu naersin, et ma küll ei viitsi teiega nagu metsakividega loomi loopima minna, siis tõsteti diivaniülesanne kaks kahe raudselt lühikeseks saetud, siis nagu jahipüssi seal. Neid inimesi nagu tundes, lihtsalt külm jutt jooksis läbi ja mul hakkas kiire ja teistel poistel ka, kes nagu kaasas olid ja pärast oligi. Jaht sai läbi muidugi sellega, kus nad olid olnud tohutu koguse viina tagasi tulles ühele mingi vana võlgnik ette tüli arenes lõpuks lady kaks laengut otse rindu, 16 aastane poiss, üks, kes pani oma elu tuksi. Aga kui palju need teised sündmused, mida sa kirjeldad, seda saavutas, et palju nad nagu tõele vastavad, et ma kujutan ette, et tõesti inimene, kes ei tea nagu aastate pärast enam sellest Vene sõjaväest või sellest absurdist enam midagi. Et see võib mõelda just seda, et vaata, kui hästi fantaseerin ja missuguseid hulluseid kokku mõtleb. Ei selles mõttes, et oligi mul seda raamatut nagu lihtne teha, et et ma pidin seal väga vähe nagu välja mõtlema, ütleme võib-olla see huumorikülg võib-olla see nagu miskitmoodi mul nalja pool kohtlasid ülespuhutud loomulikult. Aga ütleme, need põhisündmusega, see taust täpselt seal kultuuritaust on seal taga ja need sündmused on küll täielikult tõsi, näiteks pea ees jääauku topitud vanemleitnant Roovutan ja kõik need on kõik nagu elus olnud inimesed ja selle pervo nägu mul siiamaani silmade ees niimoodi ja noh, üks inimene, kelle surmast mul siiamaani teps mitte kahju ei ole. Noh, päris õudne kuulata, et üks inimene lihtsalt notitakse maha. Teie poolt, nojaa, aga ta lihtsalt oli selle ära teeninud seda põrgut nagu tavalist, nagu vene ajal öeldi niimoodi, et siin tegid ütleme, vanemad sõdurid tegid nagu noorematele liiga ja mis kõik on ju, seal oli vastupidi sa ohvitser lihtsalt ta lihtsalt ist noh, ta ei olnud täie mõistusega inimene, lihtsalt siberi poistel ei jäänud mitte midagi muud maha nottida, lihtsalt, sest no tuleks kellegi vigaseks löönud seal või midagi edasi. Kõik läksid, neli meest läksid sellepärast kinni, aga võta nüüd kinni, kumb parem on, kas ise surnud olla või kinni minna? Meil pole valikut. Tapsid Värni ära. Kohati just eriti raamatu esimest poolt lugedes ongi selline tunnet noh, loed nagu mingit multifilmi või et tehakse igasuguseid asju, mille tagajärjed võivad olla väga hullud. Aga samas nagu mitte midagi ei juhtu, kuna see peategelane, see Peeter on täiesti süüdimatu kuju ja kes kuidagi alati vingerdab kõigest välja. Aga see tunne on nagu selline, et ükskõik, mis nagu juhtub, et sellele nagu midagi hullu ei järgne ja, ja kõik see kujutas viis, on ka väga lõbus, väga lihtne ja mõnes mõttes ka turvaline, et tõepoolest seal mainitakse, et ongi sellised retsindivistidest ohvitserid või ülemad, aga sellest nagu libisetakse üle eriti raamatu esimeses pooles. See tunne on ka mõnes mõttes selline, et sa oledki võtnud turvalise Zweigi kätte kes ongi nagu selline multifilmitegelane ongi plastiliinist, et sa põleta kokku tagasi ja Tanel šveik. Et sa alguses hakkad seda sinu raamatut kroonu lugema, sa loed ja see kõik on nii naljakas, mõnes mõttes ka täiesti turvaline. Ja siis lõpus sa juba naerad selle üle, et kuidas tõesti mingite inimeludega nagu käiakse või see hävitav pool käib üle ja siis sa saad aru, et tegelikult see mingis kohas on see raamat tõesti jäigalt nagu muutunud, eriti see lõpuosa. Sealt tulebki, see sai nagu päriselanike probleemid või see olukord seguneb sina sellele nagu sisse jah, mõni koht võib-olla hakkab juba kahtlema, kumb on nagu peal, aga ega muidu ei töötakse huumor ka sea, sest see asi on mitmekihiline, seal töötab mitu kihti koos, siis pääsevad nagu mõlemad mõjule. Nüüd, kus sa oled välja öelnud, et, et kõik need asjad või need sündmused on päriselt Juhtunud kuskil 90 protsenti loomulikult on ka juurde pandud, noh see on ikkagi ilukirjanduslik teos. No absoluutselt, jah, jaa. Seal on kolm peategelast, et mis tegelased need on, et kas need teised on ka autobiograafilised tegelased, kes ise seal oled. No vot, kolm tegelast siis ka, kes on siis setu Heino, kes on niisugune igerik kui mannetu väiksemat kasv, Võnnikene lihtsalt Peeter lõugas on siis mingi väike supermees, kes saab kõigega hakkama. Tegelikult kolm erinevat karakterit, üks on siis nõrk, üks on tugev, üks on niisugune vahepeal tasakaalustav. Loomulikult ei, ma tahaks muidugi ise olla see Peeter ja seal on nagu väga suur Augega olla kõva mees, aga ei olnud. Karakterid on ikkagi kirjutatud, aga mitte inimese pealt kokku. Sest ütleme kõige rohkem, võib-olla seda Peetrit meenutab üx Krimmi poiss, pool ukrainlane, pool venelane, Serioogalida, tema oli jah, selline süüdimatu. Ohvitseride julgevad juurde minna, sest ei teadnud, mis temalt oodata. Tema oli see inimene, kes lõikas endal veenid läbi ja pritsis ohvitseri oma verega kokku, kui lihtsalt saavutas nagu mitteametliku lolli staatuse, kus ta võiks teha nagu absoluutselt kõike, mis ta tahtis ja tegi olles seejuures äärmiselt tore inimene. Siis, kui sa seal sõjaväes olid, et kui palju sa mõtlesid või kas seal üldse oli selline mõte peas, et sa kunagi kirjutad sellest näiteks romaani või? Absoluutselt mitte kirjutanudki siis mitte midagi, minu kirjanduslik teadlik mingid tegevuskatsetused hakkasid, võib olla 2092, kolm olles teadlikult kirjutama kirjutamise pärast hakkasin kuskil võib-olla 97 alles, et ma olen selles mõttes üsna värske, üsna algaja, selles mõttes. Kaheksa aastat ei ole just väga pikk staaž. Läheb hilja, hakkasime selle asjaga tegelema ja ma proovisin jah, eelnevalt seda kõik ülejäänud nagu ametid läbi ja mulle ei meeldinud eriti. Praegu ma olen päris rahul. Noh, nüüd raudteejaama ja brosai valge arvas Siska tuttavasse kollasesse linnaliinibussi number 46 astudes poeetiliselt. Peeter tegeles samal hetkel käigu pealt raha lugemisega. Sellega valmis saanud, kostis maalsetu. Meil on kolme peale 700 rubla, mis tähendab, et lennujaama ja brosai valge töö. Et mina ei lähe kuhugi, ütles heina ainult, kui muud ei lähe. Kuidasmoodi jah, ei lähe, me ei mõistnud ka, Peeter. Mina ei lähe kuhugi, enne, kui katkaga hüvasti jätnud olen. Teadlase Heino resoluutselt ajas väikese vastuvaidlemist mittekannatava rinna ette ning lisas. Ja Kaitka emaga ja selle Ooljaga, kes annaga Johannaga siis ka ei tahtnud kellegagi hüvasti jätta peale Arhangelski linna. Peeter niisamuti. Kuid tunde seinad piisavalt, ohkas. Eks peame siis koos Heinoga hüvasti jätma. Suur miis esitiitmis tege ühmassiska kolmu kortsutades, kuid Peeter toksas talle küünarnukiga ribidesse ja sosistas. Poisu, katka ema pannkookidega üksi jätta on sama hea, kui mees Venemaale müüa. Keegostroovile heinud siiski ei lastud. Üheskoos mindi külla karassikute Olgale, sest Peeter arvas, et Heino hüvastijätutuhinas võiks temalgi olla kellegagi hüvasti jätta. Katkale ja noorukestele Žannale. Oljale võeti telefonikõned ning õhtuks oli seltskond koos. Viimastena lisandusid Picasso paari sõbraga ning koosviibimine kogus tuure, muutudes öö hakul leinapeoks. Nagu Peeter oli arvanudki, muutus alkohol õige varsti tütarlastesse ilma veeks. Seda jätkus katkal Heino ärasõidu tõttu surnuks blondeeritud juuksekuhila Kauljaskaal tuima setu tarvis. Ning kuigi karassicoega pisuke väsino võitu ilmes ei paistnud erilist liigutust, kompenseeris selle puudujäägi Peetrid teise kaenla all, vesistab Žanna. Kunagi oli ta õpetanud Heinot naise ilusaks jooma. Peeter muigas. Kui karassiku Olga oleks ehk vajanud paari kohendavat pitsikest, siis Silvi pimestava Žanna ilusti jätkus küllaga igas suunas. Pidu kestis kaks päeva. Teise päeva varahommikul, kui Peeter end Olga ja Sanna kõrvalt jalgadele vedas ja tualeti poole suundus, kuulis ta köögist imelikus ehkendamist. Ta hiilis vaikselt ligemale, piilus puit veel ukse vahelt kööki, nägi heinud, kes endamisi vaikselt ümisedes süvenenult laua taga õmbles. Iseenesest ei olnud selles midagi imelikku. Sõdur pidigi oskama parandada, rebenenud pluusi, kinnitada valget kraed sõduri kuuele tagasi õmmelda küljest tulnud käise nööpi. Ainult et see, mille kallal Heino vaeva nägi, ei olnud kaugeltki mitte ükski. Eelnevalt nimetatud asjadest polnud kindla peale ükski asjadest, mida ükski maailma mitmest miljardist terve mõistusega inimesest kunagi õmmelnud oli. Taastus tasahilju kööki, seisatas kaaslase selja taha ja küsis äärmiselt nõutult. Heino, miks sa pannkooki õmbled? Heino võpatas, püüdis käsitööd kehaga katta ja pomises. See ei ole pannkook, see on mälestus. Peeter vaatas mälestust lähemalt. Üsna raske oli uskuda, et katka ema tehtud pannkook isegi kui ta äärest tulipunase lõngaga palistatud, ei ole midagi rohkemat kui lõngaga ääristatud rasvane pannkook. Aga kui Heino niimodi ütles? Mis sa temaga teed? Uuristaja Heino poetas häbelikult. Kuivatan ära, kleebin keskele katka pildi ja panen kodus seinale. Teeblamme. Sander painbergaa le viidee. Roy. Sohver. On? Tappa? Emajõekäär kõigest siiber kuningale. Aatses enne Hiina ostab presidendi. Ükskord saab päid kitli. Tänases litri rääkis Olavi Ruitlusest ja oma romaanist Olavi Ruitlane Toive särg, otra. Tekste esitasid VAT teatri näitleja Tanel Saar, Jaan Pehk ja Ruitlane ise. Saate panid kokku Külli tülija, Urmas Vadi. Litrit saab kuulata ka vikerraadio koduleheküljel ning kirjutada võib elektronposti aadressil vadi ät r punkt e kohtumiseni. Väljuva bee teerull. Mootor. Oma. Eesti. Läbiga. Toodavad Harri Saar oli analüüs. Tuulelootus. Lipper otsib väravaid kirjandusilmas.