Tere õhtust, ütleb vikerraadio stuudiost Maie Viilup. Tänase saate külaliseks Agan tseile Roose, kelle laulu ja pillimäng on ka varem meie saadetes kõlanud ja täna on siis võimalik ka temaga siin natuke juttu ajada, aga enne jutu juurde asumist kuulame veel ära ühe laulu. Ma kui harvu mulla mozzatherke pärusmaale kui harvu mussad, Sirke Paalo syndohricasmi sata mullüütsassaka palun sind, aafri, Kasmi sata mul nüüd sosse kõnd. Mina Vanna seal, kes nüüd Ainostassaaka ees, Emine on säärse, kes Hainustas tõist ja siis võtta esivõtta, paaremba, esivõtta, siirata, Tõnge paarempa. Nüüd rikas mees, kas on sinu doos nüüd rikas mees, kas sinu varandus, kõik see sinu tsirka, kaari seamiinuge? Kõik see sinu tsert, kaari? Tere, selja. Tere. Sa oled praegu Viljandi kultuurikolledžis rahvamuusikaosakonna juhataja ja oled ka, nagu juba eelpool öeldud. Rahvalaulja ja pillimängija. Aga kui kaua sa üldse rahvamuusikaga ise oled tegelenud? Seda on nüüd juba võib-olla raske öelda et kui niisuguseid konkreetseid daatumeid öelda, siis 1984 koma ostsin muusikaakadeemiasse tollel ajal konservatooriumisse. Siis ma läksin ka leigaritesse, teadlik tegemine hakkas tollest ajast peale, aga minu suguvõsa on kõik niisugused mõnusad maainimesed. Nii et eks ma juba sünnist saati ei ole seal miskitmoodi sees olnud, et onud ja tädid mängivad akordionit ja kitarre ikka lauldud ja nii et selles mõttes võib öelda, et ka seal rahvamuusika. Aga laul oli sul siis on nagu pillimäng. Lahulla noh, lauluga on niimoodi, et see kontakt on mul nagu vanaema kaudu need vanaema laulud ja vanaema laulik, mida ma siis suurest peast nüüd olen avastanud ja endale pähe õppinud ka neid laule. Aga ma hakkasin õppima laste muusikakoolis akordionit, et seda seda pilli kaudu ka natukene siis mõned nihukesed lihtsamad lood, mida võib-olla seltskonnas lauldi ka teadlikult, ütleme rahvapillid, siis võib-olla torupill leigarites ja nüüd on hiljem juurde tulnud need karmoškad ja lõõtsad, aga kui rahvapillidest rääkida Aga kas see torupill oli esialgu väga selline harjumatu pill, tüdruku käes? Ta oli muidugi ja kui ma päris aus olen, ega ma alguses teda väga mängida ei tahtnudki, leigarite tolleaegne rahvapillirühmajuht Jaan Sommer siis ütles, et kuna sina oled konsi tüdruk, siis sina pead selle pilli ära õppima, et meil on vaja niisukesi rahvapille ka juurde, siis Anneli Kont pidi tollel ajal siis kannel kandle niimoodi ära õppima. Ja siis ma hakkasin õppima seda pilli ja ma käisin Alfred normiku juures, kes oli ka leigarites ja tema andis mulle selle pilli ja üldse tolleaegsed pillid olid noh, ei ole, ei anna võrreldagi praegustega, mida Ants Taul teed. Ja siis ma nägin ikka kurja vaeva ja, ja, ja Ma ikka mitu nädalat ei saanud seal üldse häält kätte või mingit tooni. Ja siis mul käisid sõbrad külas ja siis püüdsid ka puhuda ja, ja siis siis kuidagi läbi selle sõprade saamatuse ajas see asi mind lõpuks naerma ja hakkas nagu huvi tekkima, nii et siis ma ikka sain lõpuks ise kajale sisse. Aga ega see vist lihtne pill just ei ole. Ta ta teatud mõttes nagu on lihtne pill, eks ole, see, mida sõrmed seal sõrmilisel mängivad, on tegelikult väga lihtne. Aga mis asja raskeks teeb, on just see, et peab seda tooni ja kõike seda intoneerimist peab kogu aeg käega siis niimoodi sättima. Et see viis oleks õige ja, ja toonid kõlaksid niimoodi kõrvale vastuvõetavalt ja samal ajal sinna sisse puhud õhku ja, ja kõik seda sättida lihtsalt niisugune koordinatsiooni. Küsimus rohkem kui palju sa torupilli käsi toredad üldse või kui kaugel? No ütleme siis nii, et torupill ees, mina järgi ma olen ikka päris palju saanud reisida tänu sellele ja hakkasse leigaritest peale ja, ja siis ka kammerkooris. Eesti projekt sain ma nii-öelda torupillimängija rolli ja ja siis ja siis ka teiste koosseisudega koos, nii et ütleme, et Iirimaal ja teisest otsast jälle Jaapanis ja ja, ja ka Ameerikas olen ära käinud, nii et selles mõttes päris päris palju Lensanud reisida. Tänuga, torupilli, mitu torupilli siis läbi mänginud? Kummalisel kombel mul pillid seisavad üsna pikalt ja kaua, isegi keel on, peab üsna kaua vastu. Nii et leigarite ühe torupilli ma ei tea, kas ma seda läbi olen mänginud? Ma ei tea, kas ta tegelikult praegu mängisin leigerites veel, aga minul endal nüüd teine seal, kelle tehtud ikka Ants Taul tema, mis nagu Eestimaa kõige parema tuntuks, kõige parem ja tuntum ja noh, ma arvan, et praegu küll ainukene, kes niimoodi teeb teistele, sest ma tean mõningaid mängijaid, Tarmo, Kivisilla ja Margus rahu ja, ja kes on ise endale pillid teinud. Aga nad ei ole teistele veel teinud, vähemalt minu praegustel andmetel Siin Eesti raadio fonoteeki on ka jälgi jäänud sinu mängitud torupillilugudest, siis oli aasta 95 võib-olla kuuleksime mõnda neist. No ma pakuksin välja üks mu lemmiklugudest ka läbi aegade on tegelikult Ando Kiviberg poolt loodud lugu Marss Anna-Mariale. Kuulame siis seda. Kui palju Viljandi kultuurikolledžis on torupilli mängijaid või kes siis lausa seda pilli õpivad? Viljandi kultuurikolledžist on juba läinud kaks diplomeeritud torupillimängijat välja, üks on siis Ando Kiviberg ja teine Mehis Müürsepp, seda ma tean, et Ando mängib seda pilli päris hoolega mehisest, ma ei oska praegu öelda. Ja praegu on meil üks noh, tõesti väga tubli mängija on Kätlin Jaago ja tema temal õnnestus nüüd minna norra õppima üks aasta saatusel Norrale, aga muusikat Sistudeerida? Jaa ja otseselt jah, ja siis on neil veel jah, muidugi, meil on veel üks torupilli juss teisel kursusel, nii et tema on ka niisugune andekas. Ehk saab ka hea mängija. Nii et neid päris mängijaid ju palju ei ole, aga tegelikult on seal teiste erialade tudengid, võtavad seda kui lisapilli juurde, nii et meil siin kevadel oli torupillikooris oli üks, kaheksa inimest mängimas, nii et selles mõttes on päris hea, ma arvan Eesti kohta. Ja torupill on ka vist pill, mida ikka aeg-ajalt kutsutakse nagu ansamblites. Kõlavärve lisama, juurde. Kindlasti ja selles mõttes on päris head koostööd just Kätlin teinudki meie Viljandi levi muusikutega, nii et päris palju huvitavaid projekte on sealt tulnud just torupilli ja nende nende muude stiilide kokkupanek. Aga torupill on ka vist pill, mis nõuab väga palju korras hoidmiseks hoolt ja vaeva. No just see ongi võib-olla üks selle mänguraskused, et ka torupilli peetakse tõesti väga kapriis ekspilliks ja tema häälde juhtimine on suur vaev ja tema korrashoidmine siiski on üsna suur vaev, et kõik need keeled seal ikkagi püsiksid ja mängiksid, nii et selles mõttes ma arvangi, et miks neid mängijaid nii väga palju ei ole, et on just üks pool, on see, neid sõrmi on päris kerge seal liigutud, aga just see pilli hooldamine ja, ja see häälde saamine, häälde sättimine päris keeruline, et see võtab aega ja võib-olla mõnel inimesel lihtsalt ei piisa kannatust selle jaoks. Ometi see on pill, mis ennast kuulama paneb ja mis isegi tekitab huvi, võib olla kuulaja tihtipeale tavaliselt ikka nii ongi, et kas inimestele väga meeldib või vastupidi, ütlevad, et ära enam mängi. Muidugi neid juhuseid ei olegi minul rohkem kui vist üks kord, ainult kui, kui ühes pubis, kuhu mind kutsuti mängima, siis millegipärast üks inimene võib-olla ta oli liiga intensiivne, võib olla teile liiga raske tööpäev, aga üldiselt inimestele ta kuidagi tekitab teise tunde ja vähemalt ükskõikseks jätab, ükskõikseks ta tõesti ei jäta. Nii et noh, kui veel selles mõttes rääkida, eks ju vanasti teda küll meestepilliks peetud, kui siin selle korrashoiu peale veel mõelda, et et ja, ja noh, kui minagi alustasin tegelikult 87 13 aastat tagasi. Et siis ega mina sain päris palju märkusi selle kohta, tüdruk mängib torupilli, et kus seda enne nähtud, on ju nii ja naa. Aga nüüd õnneks õnneks siiski on omaks võetud see, et ka tüdrukud mängivad. Ja näiteks meil Viljandis Ants Taul õpetab, Torupilli õpetab just seda, kuidas keeli teha, need kõik seda hooldust sinna juurde, nii et aga tüdrukud saavad sellega väga hästi hakkama. Aga kui palju üldse võiks olla siin Eestimaal neid naistorupilli mängijaid? No kunagi on ju ansambel Linnutaja mänginud ja, ja ma ei teagi, kas nad praegu tegutsevad, pean tunnistama, et ei tea. Aga ma tean, et see ka noorte tüdrukute seas on väga populaarne seal Viljandi pärimusmuusikafestivalidest võib-olla lähtuvalt ja ja noh, arvu ei saa küll nimetada. Aga meie siin Viljandis tegime nüüd eelmine aasta ja täiendõppekursuse, kustkaudu tuli umbes neli naistorupillimängijat juurde üks mees. Siis oleme nüüd eelmine aasta, võtsime vastu kaugõppes niisuguse eriala peale nagu folklooriõpetajad ja siis seal on need on ka kõik naissoost isikud ja ka neli torupillimängijad, nii et tegelikult praegu ütleme, et nemad alles harjutavad ja õpivad, aga võivad, mõne aja pärast on neid mängijaid tõesti päris palju. Aga kui kaua võtaks aega, kui päris algaja võtaks villija. Üritaks hakata, pea sõltub algajandekusest. No mina, ma arvan, et mina sain kolme nädalaga selle targa rehealuse selgeks lõpuks tooni kätte ja selle loo selgeks ja siis ma mängisin muidugi seda lugu kolm aastat. Leioritest polnud rohkem vaja. Aga näiteks Kätlin Jaago, kes astus Viljandisse sisse tema Ta ei osanud ka enne torupilli mängida ja juba poole aasta pärast näitas tõesti väga head tulemust, nii et ma arvan, et et kui on tõesti palju tahtmist ja taipu ja andekust ka, et siis saab üsna kiiresti kuulamisi. Ja torupilli on kasutatud ka väga erinevates muusikažanrites siin praegu on meie ees laual üks lindi karp, kus sees siis lint, salvestise ka 91.-st aastast isoli Margaklari kontsert. Jah, see oli siis kontsert kahele torupillile ja keelpilliorkestrile. Ja, ja sellest kahjuks sai valmis ainult esimene osa ja tegelikult eelmine aasta mine Markoga juttu, mõtlesin kirjutika, teine ja kolmas ka nagu kontserdile ikka kohane. Ja, ja ta on mõelnud selle üle. Ma ei tea, kas ta on asunud kirjutama või on ta juba valmis. Ja ma arvan, et nüüd, kui Kätlin võib-olla sealt Norrast tagasi tuleb, siis ehk kindlasti on võimalik seda siis Elleri kooli orkestriga koos ette kanda, uuesti. Aga minu jaoks kontserdi harjutame, oli tõesti üks üks suur edasiminek selles torupillimängus. Ja ma nägin päris kurja vaeva selle õppimisega. Et on suur erinevus, kas mängida lihtsalt rahva viisikesi või siis sellist loodud. Kat, mis just keeruliseks teeb, eks, kuna see torupill intonatsioon ei pruugi olla ju alati nii-öelda, ta ei olegi tempereeritud. Ja teinekord see helilaad võib-olla ka, et need suhted ei pruugi olla terve tuum, pooldun. Et siis keelpilliorkestriga see intonatsioon kokku ajada seal üsna noh, päris raske ettevõtmine ja veel kaks torupilli omavahel. Nii et, aga ma arvan, et tookord, et seal olid teiste heliloojate kõik eesti heliloojad olid soligi niuke eesti heliloojate kontsert siis seda peeti üheks paremaks või niuks mõnusamaks looks, nii et see mälestus on, kuuleksime ka katkendi sellest. Nii kõlasid siis kaks torupillisümfooniaorkestriga ja tõepoolest ega vist häälestamise probleem on täiesti olemas, eriti mitmetorupilli koosmängul. Küljest võib võtta seda mitte probleemina, vaid see on lihtsalt torupillide omapära ja ma näiteks ma tean, et siin need, kes nüüd seda 2003. aastani laste laulupidu või koolinute laulupidu ettevalmistavad, nemad ühel hetkel unistasid 300-st torupillimängijast koos ja kõik peaks olema Eestimaa programm on ka ikka ikka ja siis ma kujutasin ette, et sa võid täitsa omapärane olla, et eks neid pille nagunii päris häält ei saa ka see saund, mis seal tekivad, niuksed, interferentsi, niuksed momendid, see võib täitsa võib-olla ära nõiduda. Nii et tegelikult peabki arvestama, et see on torupilli omapära. Ja kõik see, mis temaga siis kaasas käinud. Aga torupilli on kuulda ka näiteks sellise vahva ansambli nagu untsakate muusikas ikka olnud ja tegelikult oled sa otsakates vist mitte ainult torupilli mänginud, vaid ka lõõtsa ja laulad. Jah, ma olin untsakatesse, võib ju öelda võib-olla hooaja ja see oli tõesti väga hea kogemus minule ja seal sai kõike tehtud, mis vaja, nii et selles mõttes põhimõtteliselt nagu torupilli pärast mind sinna kutsuti, aga eks ma siis seda nii seda nii palju ei tulnud ette, et torupilli saaks mängida kõikides lugudes kaasa, nii et siis laulsin. Hingamisaega ka ainsa naishäälena untsakate koosseisus, jah. Nii et laseme kõlada siis ühel untsakate rool. Emaid poiga armuke. Kui mul oleks vankri, nii kui preisi kuningapaari. Tunniga. Viited linna. Pinda tüdrukuid töötanud soldati ja. Ometi andis, ma arvan, see untsakate periood ka huvitava kogemuse Ta andis ja väga huvitav, väga kasuliku kogemuse just sellest poolest mida need mehed ja, ja ka teised pillimehed, mis on nende töö ja leib ja, ja selles suhtes noh see oli tõesti väga raske, sest need õhtused mängud, need on kuni viis tundi, teinekord. Ja siis, kui on hästi läinud, siis tellitakse veel lisalugusid ja siis aeg pikeneb öösse. Et see on päris raske töö tegelikult niimoodi käia ja mängida ja kui see on ikkagi nädalavahetustel, on mitu mängu, et siis võib-olla mehed on selles suhtes vastupidavamad, et see on rohkem jah, meeste töö ja võib-olla tõesti selle tõttu ka see pillimängu rohkem meeste asi. Untsakad võeti küll vist väga hästi, Ast igal pool igal pool võeti väga hästi vastu ja, ja minu jaoks oli just see ka teiselt poolt jälle huvitav vaadata seal lava peal, eks ju, me käisime nii paljudes maakohtades ja kultuurimajades ja nägime erinevaid seltskondi, et just näha, kuidas inimesed pidutsevad ja kuidas nad tantsivad ja mis neile meeldib ja kuidas teisest küljest oli nagu ka seda väga huvitav jälgida, et saada rohkem informatsiooni, mis Eestimaal toimub, kuidas inimesed Eestimaal pidutsevad? Aga need rahvalikud laulud ju, mis tegelikult on otsakate laulud, need vist lähevad hästi peale. Arvata võib, nojah, mõnes mõttes nad joon, untsakate laulud, teises mõttes nad just nimelt need rahvalaulud ongi, et see äratundmise kohta on siin ja selle tõttu see nii-öelda peale minek ka kindlasti on suurem. Kas midagi võiks mingi järelduse teha üldse nagu sisse oli seal Eestimaa rahva muusikalise maitse kohta mida, mis lood neile meeldivad, mida nad eeldavad selliselt praeguma? Anett. Kuna inimesed enam ise eriti laula üldiselt võib-olla vähesed seltskonnad, siis tegelikult see maitse on ikkagi, eks nende tegijate poolt, et inimesed võtavad kõik vastu, peaasi et on lõbus ja peaasi, et saab tantsida. Nii et selles mõttes on suur vastutus nendele ansamblitele seda maitset kujundada. Ja ma arvan, et selles mõttes ongi kindlasti võib-olla, kui seal rohkem analüüsida seda repertuaari, et, et mis siis on mis siis noh, kõlbab nagu tantsumuusikaks või mis on rohkem intiimsena võib-olla väiksema seltskonna hoopis teistsuguste olukordade jaoks. Et teinekord tundub, et võib-olla kõik need lood on liiga ühes kuues, et ma ei räägi praegu ainult Untsakatest, vaid üleüldse. Et see on minu jaoks ja võib-olla, et minu minusuguse mõtlemisega inimeste jaoks, et seda tümpsu liiga palju, nagu sealjuures et teinekord ei tunne mõnda laulu lihtsalt ära või ei tunne, et, et ei saa selle laulu tegelikku olukorda. Ta või tegelikku tähendust. Aga seal vist tõesti nii jah, et muusikamängijatel ja tegijatel lasub suur vastutus kuulajate maitse kujundamisel, sellepärast et kust siis mujalt need lood ka rahva teadvusesse tulevad. Jah, nii ta on ja üllatav oli minu jaoks alati see, et ikka väga palju sellest nii-öelda piduliste seltskonnast olid kaasalauljad ka sõnad olid peas ja ja need nii-öelda helikandjat siis on ikka päris head tööd teevad, selles mõttes on jah just see vastutustunne, mis mis peab olema nendel pillimeestel ja mängijatele. Rõnga. Ei tea, kas? Ta läheb. Ja kas ta Jõudsimegi nüüd laulu juurde, aga milline on sinu suhe otse laulukaja rahvalauluga? Väga intiimne selles mõttes, et Mulle sobib ja, ja ma arvan, et nii need asjad ongi. Et laul on või hääl on üldse inimese kõige vanem pill. Ja teisest küljest on ta, ta on kõige rohkem nagu sind ennast. Ja selle tõttu ma leian, et heaks lauljaks saada. Noores eas ei olegi võimalik, et ühelt poolt, kui see ilus hääl, aga teiselt poolt, kui sa juba laulad ja kui sul peab olema seal sõnumi ja nii edasi, et seal peab midagi väljendama, hääl peab väljendama ja sõnad peavad väljendama ja ja mulle meeldis see mikser ütlemine kunagi, et kui ta rääkis, et kuidas üks mees mägedest umbes viiekümneaastane oli laulnud ja laulnud ja laulnud ja ja siis mikser ütles, et küll sina oled hea laulja. Ja selle peale see mees ütles, et mina, mina alles õpin laulmist, et vot see mees seal 100 kaheksakümneaastane vana mees, tema on hea laulja. Nii et siin on nagu kaks poolt, ühelt poolt see hääl ja see muusika ja teiselt poolt on see sõnum. Mis, mis nagu teeb kokku ühe laulu. Aga laulad, sa oled vist küll terve eluaja? Jah, algklassides juba mind topiti lava peale, sellepärast et mul olevat olnud ilus lauluhääl ja ma mäletan, et ma ise üldse ei tahtnud esineda. Ja, ja mul on siiamaani teatud mõttes lauluga niisugune omamoodi suhet. Et päris igas kohas ei ole valmis laulma, et need peavad olema väga teatud olukorrad ja teatud kohad ja teatud seltskonnad, kus, kus on hea laulda. Nii et, aga mida laulda on seegi oluline mida laulda, see on jälle nii, et ma, ma, ma väga hindan seda, mida on eestlased teinud varem just nimelt seda regilaulukultuuri kus tegelikult ju lauldigi oma nii-öelda mõtteid või tundeid siin ja praegu ja tihtipeale loodi uusi sõnu või, või uusi lugusid vanadele toetudes igapäevast elu, elate siis laulu ja loodi sellega juurde, et see mulle nagu meeldib või kõige rohkem, aga noh, tänapäeval lihtsalt on nii palju laulikuid ja nii palju plaate ja linte, et inimesed enam ei oska vist ise luua. Ja siis mingil määral lastega koos me oleme neid võtnud neid vanu laule, siis proovid nende kaudu hakata jälle ise improviseerima. Nii et selles mõttes olen mina ikkagi regilaulu fänn ja ma näen nagu neid väärtusi, mis tegelikult ka tänapäeva nii väikesed, kui suured inimesed saaksid oma elus nagu kasutusele võtta ja oma elu põnevamaks teha või ilusamaks. Kui paljusid sa oled siis laulma õpetanud? Ma olen. Nojah, minu haridus on juba nii-öelda koorijuht, muusikaõpetaja, nii et kui ma hakkasin koolis tööle 40 neljandas koolis Tallinnas, siis ma juba hakkasin ka rahvalaulu kasutama, niiet et see oli siis koos leigaritesse minekuga. Ja praegu Viljandis on kõik tudengid, kes õpivad pilli, ikkagi õpivad rahvalaulu ka. Niiet et ma ei, ma ei tea, kui paljusid ja, ja tegelikult ei saa mina nii otseselt nagu kedagi õpetada, et iga inimene peab nagu ise leidma selle tahtmise, selle, selle vajaduse. Viljandis on küll juba ilmselt vist need, kes omavad mingit sellist sügavamate lähemat kokkupuudet rahvamuusikaga, rahvalaulu aga, aga ütleme sellises tavakoolis tavaklassis, kuivõrd lihtne või kui raske on siis päris Neile, kes võib-olla ei olegi kuulnud ehedat rahvalaulu, kui võimalik on neile seda lähedale viia? Ma arvan, et läbi regilaulu oleks võimalik kõik muu muusikagi lähemale tuua just koolis. Sest et minu kogemus 140 neljandas õpetades ja ka vanalinna hariduskolleegiumis on just see, et need ühelt poolt need viisid on nii lihtsad ja selle kaudu on lapsed võimalik kiiremini õpetada viisi pidama. Ma tean, et väiksed poisid näiteks, kellel on hääle juhtimisega rohkem probleeme kui tüdrukutel ja kui algklassides mitte sellele tähelepanu pöörata, siis nad lihtsalt jäävad jorisema. Ja siis, kui nad on juba suured, siis neil on alati sõnad peas, aga nad ei pea viisi. Aga, aga minu kogemus on jah, see, et ma enam-vähem klassid sain kõik viisi pidama just nende rahvalaulude kaudu. Nii et minu arust see oleks just nimelt alguses, see ei ole midagi erilist jaa, jaa. Ja keerulist. Aga selleks peab olema hea õpetaja, kes kes tunneb seda nii-öelda regilaulukultuuri ja teab ise laule peast. Sest neid laule raamatust eriti laulda ei saa, peab lihtsalt pähe õppima ja siis minuga need peaksid olema oma rahvalaulud, kindlasti. Aga enne sa mainisid, et sul on võimalus olnud õpetada rahvalaule ka muulastele. Kuidas see võimalik oli? See on nüüd nende kursuste või koolituse raamis, mis on keelekümbluse kursused siis Eesti Eestis elavatele muulastele ja juba kaks suve olen ma nendel kursustel osalenud ja just õpetanud neile regilaulu. Ja nüüd õpetamise käigus ma olen aru saanud, et selle järgi on nende regilaulude kaudu on ka väga hea õpetada eesti keeles nii neid välteid ja neid silpide pikkus ja nii edasi, et et mida enamal, seda regilaulu niimoodi, mida enam temaga tegelen, seda enam ma näen neid väärtusi. Et ta ei ole lihtsalt ainult üks laul vaid et tema kaudu on noh, õpetada võimalik palju muudki. Ja teisest küljest on ta tänapäevase sõna ka nimetatud väga teraapiline tegevus, tegelikult kui sa neid, kui võtad selle struktuuri ja püüad selle kaudu omi tundeid ja mõtteid väljendada ja nii edasi, et väga korrastav Et võib-olla neis vanades lauludes rohkemgi sees, kui me sealt esmapilgul leida oskamegi. Seal on kindlasti ja tavaliselt esmapilgul esmapilgul inimestele tundub, et need on nii igavad ja viisid pole huvitavad ja muudkui aina kordab ja kordab. Et ma arvan, et nii nii pikkus ja traditsioon on olnud ja nii ammu, kui ta on meie jaoks tegelikult lõppenud. Et nii kaua aega võtab uuesti jälle sellesse asjasse süveneda, nendest asjadest aru saada võib-olla. Aga ega teisiti ei saa, kui peab hakkama lihtsalt tegelema. Ma laulan siis siin ühe loo ja see on kandletegemise lugu. Ja minu jaoks on see niisugune üks ilus ja terviklik lugu. Ja väga eluline lugu. Ja lugu pärit hamblast. Alle-Lauli Malle Lauli tal Lauli mal laulid küünla alla, neiud laulid küünla alla, neiud laulid, Teeellalolitud tar lapse teel laulid tütarlapsed, maa laulingi rikku Teeellama, laulingeerikudella kiiri, kussaagari, jaamallageeri Kossaagar ja maal kallik see mind tapaneesid kalliks see mind Paaneesid ka Hella moonagiivilla, Kaaella moonagi villa, Deera valla Kirwelladera valla Kirwella, kus siis matsi neiu noore, kus siis matsi neiu noore soos marjame tallasoos marja metal. Seal siis kas veis kallis, kaske säält siis kas viis kallis kaske läänes metsa ilusa ülenes metsa ilusa. Mis sest kaases tehtan, eks, mis sest kaases tehta, eks kaasest kannelt, raiud taksega, Traiut takse, Viioolidaa vestetakse viiulida, vest takse, kus saab kannel, keerud ka need, kus saab kannel, keerud kaaned, lõhe, suure lõualuus, ta lõhe suure luu alusta, kust saab kannel, keerud pulgad, kus saab kannel, keerutada pulgad, Haavi, suure Mastesta Haavi suure hammastesta, kus saad kannel, keerud keel, et kus saab kannelgieerud keeled, neiu noore juustes ta neiu noore juustest kust saab kannelt Ta a- ja ta, kus saab kannelda ja ta miinu Ellaavell geene miinu Ella Well. Viisikannel kanna kannel viis kannal kanna kannel viis, kannel Kamberis viisikannel Kamberisse sea siis sängi serva peale sea siis sängi serva peale. Pane padja ääre peale, pane padja ääre peale, peksa oma Peigel alla, peksa oma Peigel alla, raksi rauda, kämmelil Xi raudagem, Lil oskaa sõrme ots, saadella, oskaa sõrme otsaadel noore noorikumaga Maanuaare noorikumaga kuu kaasa uinutama, uue kaasa uinud. Ta oma sõõri seesid Sõrva lauad, sõõri see seid Sõrva lauad, pööri, see siid ja lauad, pööri seesid ja lauad seedaadi teede eksa, seda tittede eksa vaga hinge, voolinexavaga hinge vaalineksa. See oli siis kanda tegemisest et laul, mis on sinule oluline praegu, aga kindlasti ka siis neile, kes enne meid olnud ju see neilegi väga oluline oli. Et ma arvan, et selles laulus on jälle omamoodi see nii-öelda iseenda ülesehitamise mudel sees või ka maailma või et kuidas kord siin maailmas on, et peab midagi ohverdama selleks, et midagi sünniks ja mis kaudu see kõik käib, minu jaoks on see Ja tihtipeale vist rahvalaulus, siis käib kase mõtte avaldamine sümbolite keeles kindlasti mitte kunagi otse. Jah, aga mida oleks siis vaja selleks, et alati ära tabada just see õige mõte, mis neist sõnadest peidus on? No selleks on ikka sedasama vaja, et peab, peab olema kogemus nende tekstide suhtes, nende regilaulu tekstide suhtes ja, ja mina olen ka seda niimoodi saanud, et ma olen lihtsalt lugenud neid tekste, kui juturaamatut või kuidas öelda oi kui luulekogumikku ja, ja need on väga kättesaadavad Gazened Ülo Tedre teksti antoloogiad ja vanad kandled ja Jakob Hurda Alon välja antud mitu nii-öelda tekstikogumikku kuskil viis ei ole sees, aga aga kui, kui need tekstigi lugeda, siis tõesti imetlusväärne, kuidas öeldakse asjade kohta, et see hakkab ise ligi tulemuse arusaamine. Kui loed. Ja võib-olla siis tekstid, mis on arusaadavad meile olnud, on praegu ja võib-olla ka siis osa veel, milleks arusaamine alles tulevikus kätte jõuab? Jah, ega minagi ei arva, et mina nüüd selle toe olen nüüd päris õigesti ja kohe kätte saanud, eks see on iga inimese nagu enda otsustada ja enda tõlgendada nende laulude tähendus iseenda jaoks. Ja torupillist rääkisime kandlast, seal laulsid aga tegelikult on ju veel sinu pill ka lõõtspill. Nojah, seda enam, et see on tõesti minu esimene pill. Et ma mäletan, kui ema rääkis mulle, et ükskord nad olid isaga köögilaua ääres ja äkki kuuled, et keegi nende koju tulnud pilli mängima. Tyhi mängib toas. Et siis läksid vaatama, et mina olla see olnud, ma olin siis mitte veel koolilaps ja, ja ma olin, siin oli toodud üks lõõts ja siis ma olin seda hakanud mängima, ma ise ei mäleta seda, nii et aga jah, minu muusikakooliõpingud on ka siis akordioni erialal olnud, nii et see on nagu kõige pikem asi minu jaoks. Lõõtspill on samuti pill, mis annab hästi palju võimalusi, nii ja naa mõnes mõttes annab, mõnes mõttes ei anna, jaga vist ka piirab tegelikult mängu teatud mõttes just see, et seal on lõõtsapillil sama kindlalt helistikud ja tihtipeale ütleme need karmoškad, need olid ainult ühes helistikus, nii et kui sa tahtsid koos teistega mängida, siis siis kõik pidid ühes helistikus olema valmis mängima. Aga minu jaoks ei ole see üldsegi probleem. Sest et ei ole nagu oluline toon, vaid ikkagi need lood ise. Et see. Ja nüüd ma sain endale, sellel suvel sain endale uue lõõtsa mis on tegelikult ennem sisse mängitud juba selles mõttes minu jaoks on ta uus, see on küll Prantsusmaal tehtud, on kolmerealine lõõts. Kuid ma arvan, et et see ei olegi väga oluline, et ta nüüd Prantsusmaal on tehtud või midagi määrab, sest mina mängin ikkagi Eesti lugusid ja ja nüüd Tarmo, Tartu, kes on niisugune väga hea pillimeister või pillide korrastaja ja häälestaja siis tema häälestust on mul nii-öelda Eesti Eesti moodi. Et need hääled ei vibreeri ja on niuksed sirged. Nii et ma arvan, et see Prantsusmaal tehtud pilli hääl ei takista eesti lugusid mängimast. Aga lõõtspill on ju selline, mida eriti tihti naisterahva käes just ei kohta. No nii ta on jah, väga palju asju, mida enne pole naised teinud ja nüüd ikkagi teevad. Paraku minu jaoks on see ikkagi rohkem see, et kuna ma ennast tunnen ikkagi õpetaja on eelkõige siis minu jaoks on ta vahend õpetamas lastele tantsimist ja muusikat ja, ja vahest ka laulu jaoks võib-olla. Nii et ma ei arvagi, et ma olen nüüd lõõtsamängija, kes kes käib, tahab ainult mängida siin ja seal nagu muuseas vahest, kui juhtub. Ja lõõtspilli kohta öeldakse ka, et see oli üks tugev moepill mitte vägagi palju aega tagasi siin Eestimaal. Nii ja naa, kõik pillid on omamoodi moepillid olnud, ütleme torupill oli ju päris mitu sajandit Eestimaal üks kõige populaarsemaid pille ja kui tulid uued pillid, eks Nad võtsid repertuaari üle ja ja nii on selle lõõtsaga ka olnud. Jah. Paraku, eks ta siiamaani vist mingil määral mitte küll otseselt Eestile otsaga näiteks maal peetakse ikka akordionimängijatest väga palju lugu. Ma ise unistan, et võivad ka, kultuurikolledži saab siin oma osa anda, et varsti ikkagi need lõõtsamängud on olulisemad kui akordioni, ütleme Eesti tüüpi lõõts. Ja siin untsakate plaadi peal on sinu lõõtsamängu kuulda. Ja selles untsakate loos sai kuulda tsilia lõõtsamängu. Aga lõpetuseks. Tahaksin siiski valida loo sellelt uuelt Võrumaalaulude plaadilt. Ja tegelikult need on ühed vahvad vahvad lood, seda enam, et eriti vist Võrumaalaule ka tihtipeale ei kuule, aga siin on nad täiesti ühe helikandja peal koos olemas. Selles mõttes on tõesti erakordne asi ka minu enda jaoks, et tihtipeale tegelikult Lõuna-Eestis on ka millegipärast inimesed laulnud kirjakeeles. Nii et neid laule ei olegi väga palju, mis on lõunaeesti keeles, nii et selles mõttes on päris suur asi ja, ja ma arvan, et Võru instituut on algatanud seda asja. Et ehk ehk tuleb isegi veel midagi järgi, mina, mina ise küll väga tahaks, aga kust need laulud siis ongi otsitud, leitud, no need on otsitud tõesti, see mina otsisin omad lood, mis mina siin laulan, on siiski Ingrid Rüütli uuemate laulumängude kogumikust. Sest ema laulud on ka kõik kirjakeelsed. Ja paraku ei oska mõelda nende teiste tegelaste kohta. Et ehk nad on, ma arvan, et mõned on siiski Kaarhiivilientidelt ja niimoodi otsitud. Ja tule, aga tule, ma tean, et on pulga ajanud teinud sõnad ja nii nad on, aga see laul, kus roosi vangitornis istub, see on üks vana ringmängulaul ja see on ikkagi sealtsamast kogumikust. Ja kellaaeg ongi juba nii kaugele, et tulebki saade lõpetada siis selle sama lauluga sellelt Võrumaalaulude plaadilt. Aitäh kõigile kuulajaile ja stuudios olid seile Roose, Maie Viilup. Räägi. Natuke tulla. Lõunast kullakallis. Ning aasta toimul mind kui. Mul. Neid palju. Kattuv olla. Maarend raas kui omadega juba varem jätte roosi vangi, kui omadega. Siis kallike, oota emme tiivad müüde, kullaiivne seenelõunast daamid väetab tulla iive, Kall liine luuras kraavid. Ning jääma soolona. Oi, mulle ei Varro ning maastununa staadi võimul. Olla. Eks need padjad sul on, kapten, on. Parem kui jumalapaare jätta roosivangi kui jumala Raigo. Viivat müüd rand olla teenis mäles, veenis Joonas. Kullakallis õiges suunas ta mind aasta võimul varving Laasulu, las ta olla ei toore paar. Sul lammere Laiva on üks neist, paistab, et sul on petten kolm lai maa, pane Maarend maane laeva, kui ma ei vanki, et aarempaanialaiva pandis koiva.