Tere õhtust, kallid kaasmaalased. Meie pärast on taas tund aega ei kellelegi maist muusikat. Me olime olnud, kus nad siis tänane saade, mis üldiselt on tuntud eikellegimaa nime all, võiks ka võib-olla kanda nimetust selleks tunniks tänaseks eikellegimaailm. Sest midagi seesugust lubab oletada uue maailma kitarrilt. Keiserliku nimega kitarrist Henrik Kaiser koos päris mitmete imelike ja imeliste koosseisude läbi üsna erinevate imelabaste arranžeeringutes kaudu võimele sellest tunnis puutuda kokku nii hästi Vietnami kui Madagaskari kui norra rahvamuusikaga. Nii hästi ameerika maiseid vigurbopiga kunstrockiga kui tekkiski imelike vahežanrite ja segastiilidega, mida ta mees mitmekümne aasta jooksul viljelenud all. Me alustame Henry ka isiklikult kummalise pealkirjaga valast Scanks diees instrument loost, mille nimetus eesti keelde ümber panna. Mis teha, ei ole teist võimalust, kui nimetada seda nii nagu asi olnud kaisulooma, silmavesi. Nõndamoodi kõlas või, või head kuulajad, peaksime ütlema, et nõndamoodi lõhnas instrumentaalpala, mis kandis nimetust haisu, looma silmavesi scans diees Ameerika maine kitarristi Kaiser ja tema grupp 90.-te aastate algusest. Kui aga hääl kuulajale tundub isegi seesugusele, kes vigurisematest imelikumatest stiilidest vahesaanutest lugu pea Henri, Caesari keiserlik kitarristi mõni on ikkagi vähetuntud ja võib-olla üldse mitte kuuldud siis ei maksa hääl kuulajal iseennast nii väga süüdistadagi. Sest tegelikult kui mulle küll aga keiserliku nimega kitarristi Hendrik Faizeri esindatus, see tähendab tema nime mainimise sagedus klopeedilise loomuga kopsakates muusika teatmeteostes on õigupoolest üldse mitte kuninglik mitmed allikad. Kõige ütleme niisiis aabitsa teadmislike jagavadki, mis on mõeldud andma huvilistele oimu näiteks jazzi, popi, rege, rokimaailma muusika tähtsamatest tegelastest, nii elavatest kui surnutest. Kõik tüseda, teatmeraamatud, kas või rokist žessist kõnelevad, mis ometigi võiksid nalja teha ei taha temaga tegelikult jällegi tegemist teps mitte teha. Ühe õnnetus tundub olevat selles piltlikult öeldes, et ta kipub oma muusikaliste ettevõtmistes libisema kindlama piiriliste kategooriate stiilide, vahelistesse, kudesse. Mitmekülgsus peab tunnistama, on mõnes mõttes Hendrik Faizeri meedias. Muidugi on meil olemas virtuaalne võrgustik üle maailma, kust võib huviline, kelle võimalusd mitut pidi järelikult uurida, mida Henry Kaiser on korda saatnud viimase mitmekümne aasta jooksul ja seal tänasel kujul on ilmselt teavet üsnagi küllaga. Aga kui ka veidi vanamoodsasse muusikaraamatusse piiluda, siis üks koht, kus nendes kõige olulisemaid Heabil jagavates raamatute selleni ka pisut juttu tehakse, on maailma muusikahall raamat Ravkaid World Music. Seal küll kõneldakse Henri Kairist pisut rohkem, möödaminnes räägitakse rohkem tema sõbrast David lingvist, kellega koos mängimas tänases saates ka keisrit mitmel puhul kuulda. Sest Nende David Lyle on kadestusväärsed kodanikud, kes muusikalisi reetasi ette võtnud väga imelikest maailma nurkadesse ja tundub, et kuhu nad ka ei taha sõita ja kust nad ei taha ka muusikat salvestada koos kohalike pillimeeste ja naistega. See kõik läheb meil korda ja heliplaadid ilmuvad kuulajal on sellest kõigest rõõmu küllaga. Caesari järgmine pala, mis, kellega ma eetris kõlab, aga üks virtuaalne muusikaline reis nii või teisiti. Tegemist on vietnami rahvaviisiga, mis selle ligemale viieminutilise bana lõpuks lõigu lõpuks, mida me kuulame ühest ulatuslikumast kompositsioonist jõuab tagurpidi tagasi tasakesi Ameerika päritolu bluusi. Kaiser on tunnistanud, et nii mitmedki tema kitarrimängu ja tema harmooniatunnetus on olulisel määral mõjutatud vietnami rahvamuusikast. Aga kaugemaid idapoolseid koos töölise kaasmängijaid leiab Henrik Faizeri karjääristidema muusikaliselt teenistuslehelt õigupoolest üsna ohtrasti. Nüüd aga Henry kais rebend omas muusikas Vietnami ja ameerikamaa vahel. Viimane väike valss oli kahtlemata norra maine, mitte enam Vietnamist või Ameerika maalt pärit. Ja tõepoolest kaks norra rahvamuusikaviiuldajat, Anspriini ja halb Rimi olid need mehed, kes mängisid koos kitarristi Kaiser ja tema sõbra David Lingliga. Eespool kuuldud Vietnami Ameerika vahel rännanud Vietnami rahvamuusika ja Ameerika vana pluusi ballaadi ühendus aga oli lauldud naishääle Robin Petri poolt, kes koos Vietnam lanna kaklammiga, kes mängis keelpillide Albraan Henry keisriga kitarrile ning Kärla mõniga kitarril moodustasid siis tollel popurrii palal Henry Caesari grupi mitme 1000 pilgu ja terava sõna kaine meelega. Kriitikud on Henry Kaiseri metakitarri kes on olnud läbi aegade võrdlemisi norivad, olla ka ja teisi ja kolmandaid, kellele loomulikult Kaisleri, palun globaalne kitarrist. Kangesti meeldib olla kanalid, esimehi, kes Kaiseri sugust maailmarändurit silmaotsaski ei salli ja kõrvaotsaski ei kannata. Küll võim kuule oma kõrvaga tõdeda, milleks on võimeline üksinda kitarristi näituseks järgmisest palas, mis isenesest üht paari minuti pikkust Lott kujutabki ka võtnud palaga nimeks anda listid staal. Kauged tähed. Veel üks idamaise kõlaga instrumentaal samuti Henrik aisel kirjutatud, mis taasleidnud oma nimele inspiratsiooni, linnu ja loomariigist. Sest kui kellelgi ma saate alguses võis kuulda, kuis mööda kitarrikeeli voolab haisu looma silmavesi siis viimati koondatud pala nimetuseks eesti keel ei oleks lühinägelik haigur. Too viimatine pala oli mängitud küll tõelise isepäiste rokkmuusikute ja iseäralikke impravisaatoritest paar koosseisu poolt Henri Kaiser kitarril, sealhulgas lisaks Pole veel löökpillide mängijad Jon Friends, kelle varasemast muusikalisest teenistusest leiab muuhulgas ka näiteks vanakurikaela kättenbyfardi nime tolle mehebändist. Kunagi mängis printsi aga kõrval veel sugugi mitte vähem ise pain, jäine kitarrist. Briti päritolu Fred Flit, kes kunstnikuks ja kammerrokki mänginud mehena ja kitarristi tuntud tuntust võitmena küll tegelikult eel kuuldud koosseisus mängis basskitarri ja viiulit. Ja nende kolme kõrval arvatavasti neist kõigist ehk kõige laiemalt tuntud mees samuti kitarriga kangelane, samuti briti päritolu tegelane Richard Tomson. Koosseis on seni avaldanud mitreeri albumit ja 90. aasta viisi. Blumiin oli too heliplaat, kust lühinägeliku haigro pala pärit oli. Esimest korda said nad aga kokku tekitasid just seesugusele rokiimprovisatsiooni, džässi vahel, liikuvale muusikale. Kui pakule kriitikonnale kuulajaskonnale tublisti kuni 87. aastal juba ja miks mitte ei võiks me siin eikellegi ära kuulata frentši briti Caesari Tomsoni esimese ühisürituse 87. aasta albumi Liv, laula fan low vähemasti. No see on nüüd küll Kaiser ja Thompsoni poolt kahasse kirjutatud kummalise nimega midagi, keda eesti keelde küll mina absoluutselt ei oska. Dirnanda riik, olge head. Jäätunud peegelpildid oli andnud eel kuuldud, panime nimeks lautor Ameerika maine, kitarrist Henrik Kaiser, kelle kaasmängijaks olles vaikses mõtiskluse soni praeguseks küll juba siit ilmast lahkunud mees. Pakkisi kurioosse maid vene avangardi, džässi, improvisatsiooniline muusika, klahvpilli mängijaid, Sergei kuriook, Henry Iisraeli üks noid läänepoolseid, muusikalisi krutski mehingeskuriohhini pillavalt Tambet ehk esimesest muuhulgas märkas ja koos temaga ka juba 80.-te aastate lõpul ühise plaadi tegi. Tolle plaadi nime järgi Pukme Monika üht Palame, kuulsime üht, me kuulame veel. Kui kur Johnist tuleb rääkida mineviku vormis, siis on kremli Kaisleri osa olnud ilmsesti üsna oluline selles, et kurjohhinist neid helijälgi on jäänud maha võimalikult mitmekesiseid. Teinegi nende ühiselt on instrumentaallugu, see on küll samuti Caesari kirjutatud teema kur Johniga kaasmängitud. Üheks võiksime eesti keeli olla minu pisikesed potililled. Ta rikas Sammy kallide kellelegi maalased oli viimane Madagaskari saareriigibänd, kes mängis mõnusat rahvalikku rahvalikku populaarset Madagaskari populaarmuusikat. Sõmmi on tolle bändi pealik ja ossemm iga mängisid tolles palas nime poolest manaloni all. Kiisi mängisid kaasa ka tänase ei kellelegi. Ma saate peategelane, peasüüdlane Ameerika kitarrist Hendrik tema sõber David linly. 90.-test esimesel poolel võtsin ette mitmeid maailma muusikalisi maailmareise ja nõnda reietuste tulemused ilmus ka mitmeid kui mitte häid ja põnevaid, vähemasti tublisti intrigeerivaid heliplaat. Plaatidel mängisid kohalikud muusikud tal Madagaskari plaadilgi on esinejaid terve tosin. Mitmed Madagaskar vilt läänemaailma jaoks avastatud muusikud said võimaluse anda välja. Albumid ning Henry David Lindleid näitasid nende projektide puhul tollest teisest selles saates meelde tuletamast esitletavast. Norra maisist tuleb peagi jälle juttu. Näitasid üles Caesar windli vägagi väärt ja kiiduväärt diskreetsust, sest mitte kõigi rahvamuusikutega ei tükkinud ameeriklased ehtsat imperialistide kombel tingimata ise ka kaasa mängima vaid mitmelgi puhul, nagu nad tunnistavad nende kenade albumite põhjalikest saatetekstides. Nad tundsid, et nende osalust tegelikult ei vajata, nii et see, mis nad võivad niisama salvestada ülejäänud ilma rahvule ühessegi võtta on väga ehe ja oma. Olete täiuslik. Kus nad aga kohalike muusikutega leidsid ühise keele ja võimaluse koostööd teha, seal oled, seda kasutasid. Kuuldud palas mängisid kitarre. Kindlaim mõlemad selles palas, mis ees seisab ja mis hoopiski meile lähemalt Skandinaavias täpsemalt Norrast pärit on, on kuulda loo keskel. Lugu ise kannab nime läbilase Dance ehk saatanlik tants. Üksnes Henryga Mystery mitte väga palju ruumi võtvad kitarrisoolot, David Lindlik pole seal hoopiski peamisel, mängijad on aga norra maine viieldajanna all. Lõõnberg, linn ja sealt maine suhteliselt noorema põlve pasunaga mille mängus on ka üsna tublisti Chessilikke kõlasid, kostab Brasperaabes. Jahedas Skandinaavia jääliustike maa, Norra tuli sellest rahvatantsust on eikellegimaa nüüdseks edenenud. Vaata sabaotsaks praegugi kostvasse veelgi jahedamas, üsna abstraktses kitarrimaastikku, mille disaini algi sal neljal käel kahekesi direkpeili inglise impromuusika suurkujusid. Henry Kaiser kitarrist uuesti ilmast, ilma kelleta ei ole täna muut möödunud siin eikellegimaal ainuski muusikapala kõigi laulnud on enamasti teised kui lauluhäält kuulda olnud mänginud kõigis neis eelnevaid palades. Ja eks ta tee seda ka selles viimases, mis mõne aja pärast ei kellelegi mad lõpetama jääb. Küllaga maksab direkpeilist seoses Henryk Faizeriga kõnelda vähemalt mõne sõnaga, sest just nimelt Euroopa avaimprovisatsioon oli Kaiser enese sõnul muusikaline keskkond, mis teda õhutas samamoodi nagu improvisaatorid, džässmuusikud Euroopas või tegelikult Ameerikaski mängima võimalikkust paljudes erinevates koosseisudes, mitte kinnistama end ühe ainsa ansambli külge vaid vastupidi, liikuma ringi, leidma sugulashingi ja sobivaid kaasmängijaid. Mitte ainult žessist või rokist vaika, sealtsamast vabast implevisatsioonistki ning repeelyya Henryga Kiisleri tulevärgi plaat. Voi fooks õieti küll nime järgi aastaste suliis, millelt see kõik mäts nimeline lugu pärit on, oli ilmsesti nende mõlema jaoks. Rahuldust pakub roostelood, abstraktsemad, kummalised kriginat, kuuluvadki enamasti direktiivile selles palas Henri Kaisri kujundatud on too pisut vähem abstraktne atmosfäär. Tunnistab oi spireerijatena ka tegelikult teisi olulisi allikaid lisaks Euroopa valent revolutsioonile tilga todasama kunstroki, mille üheks esindajaks ja sellesse saates kuuldud Kaisel kaasmängijaks kitarrist, bassist, viiuldaja Flit aga samamoodi ka Ameerika maine, samasuguse katsetuslikus uue suuna esindaja Katrin difardi, kunagine Percussion mängija seal French. Ja samuti tunnistab Kaisele kooli ja see oli 60.-te aastate lõpus kuuldud Preithuldeedi talle improviseerima rokkansambli rokkima improvisatsiooni, kollektiivi kontserdi jätsid tema mällu väga kustutamata jälje ning nendelt õppisite mitmeid enese jaoks olulisi muusikalisi mõisteid. Õppis aru saama, kui oluline on improvisatsioon ja kuivõrd oluline on täpne partneritunnetus. Jaa jaa, oluline oma võimalikult lai muusikaline sõnavara, et seesuguseid koostööd spontaanselt, nagu nad on, võimalikult kenasti õnnestuks. Kaiser vähemalt pala pealkirja järgi, mis jäi kellelegi, ma saate lõppu jääb, kipub nüüd kaunis kõvaks, kõvasti rokkima. Ja tegelikult võiksid tee kellelegi ma saba otsast sedasama tallaga soovida, et rocki kui ka edasi, sest keisrisugune mees võib kindel olla kütust liiga kitsalt või sõnasõnaliselt ilmsesti ei võtaks. Rokal David Essexi kunagine seitsmendad aastate pala Henrik Kaiser ja bänd, nemad lõpetavad, mina olin Tiit, kus need ja soovin, et me kohtume ehk siin nädala pärast jälle, aga teistsuguse muusikaga jällenägemiseni.