Jätkub saade, maailmapilt, mina olen Piret Pääsuke ja stuudiokülaliseks on jaapani filoloog Rein raud. Tervist. Jaapan on saanud endale või teinud endale viimaste kuudega maailmas nii-öelda halba reklaami seal toimunud gaasirünnakutega teleekraanilt vaadatuna need mõjunud lausa uskumatuna, nagu mingi katastrooffilm. Me oleme harjunud sellega või leppinud sellega, et terroristid ja usuhullud tegutsevad kas Lähis-Idas või siis ütleme Iirimaal. Aga et midagi sellist saatsid korda jaapanlased, see mõjus tõesti šokeerivalt. Kuidas teile tundub, kas tuleks nüüd seda, mis toimus liigitada mingisuguseks, tõesti erakorraliseks usufanatismi puhanguks või on selle taustal siiski mingeid märkega mingitest kriisiseisunditest jaapani ühiskonnas? Jah, see on keeruline küsimus, sellepärast et tegelikult inimkonna mälu nii-ütelda lühike. See ei ole sugugi päris ainukordne niisugune asi, kuigi võib-olla varasematel puhkudel, kui on nagu selle ilusasti tugevasti peal hoitud kaane alt hakanud mingisugust auru välja paiskama, on olnud tegemist nagu vähema mastaabilised suurte ettevõtmistega, näiteks. Sellest on ju vähem kui 25 aastat, kui kirjanik Yukiumissima kes pidas muu hulgas eraarmeed, tungis Jaapani omakaitsejõudude peastaapi, üritas korraldada seal sõjalist vastuhaku sellele jaapani korrale ning sooritas lõpuks rituaalse enesetapu hämmastanud publiku silme all, kui nii võib öelda. Ja on ka varem olnud noh, eriti pärast teist maailmasõda siis, kui keisri staatu suve jaapani põhiseadusega muutus, kui teised tunnistati tavaliseks inimeseks nagu kahelt poolt sellist poliitilist survet tähendab ühest küljest kas üldse mitte keisrit lahti saada mida siis niisugune vasakäärmuslik suund esindab. Või teisest küljest, et kas ei peaks kuidagiviisi relva jõul siiski keisrile andma suuremaid õigusi ja jõudu tagasi. Ja veel viimastel aegadel tähendab nii praeguse keisri kroonimist maania ajal, kui tema poja kroonprints narhita pulmade ajal olid turvameetmed olid väga tugevad ja kardeti just nimelt seda niisugust poliitilist terrorism, et keegi vasakäärmuslane võib olla, et mõne pommi asetada kuskile. Aga mis puutub siis sellesse praegusesse homseni regio tegevusse, siis minu meelest võiks seda usuliseks küll nimetada ainult väga tinglikult, et siin taga on tegelikult palju keerulisem. Jah, niisugune ühiskondlik protsess minu meelest Toomas Hendrik ju ei ole usk, ta on pigem äriidee, mille mingi seltskond inimesi on üles võtnud selleks, et kasutada ära noh, niisugust eksistentsiaalset rahutust, mis selles väga distsiplineeritud heaoluriigis on hakanud tekkima, tähendab noh, Jaapani ühiskonna ehitus on juba kord selline, et need on väga nagu tööjõufirma keskne, tähendab niisugune firma lojaalsus on tulnud selle traditsioonilise samurai lojaalsuse asemele ja see nagu nihukeses moodsa või integreeruma maailmatingimustes asetanud ka inimestele väga tugevaid paineid. Ja sellega seoses on eriti just viimase paarikümne aasta jooksul tekkinud, et noh, inimestel niisugune abstraktne tahe kuuluda kuskile millessegi tähendab, kus ainult ei võeta, vaid ka kus on mingisugune noh, nagu vaimne kaitse või, või vaimne ühtekuuluvustunne. Tugev, ja sellega seoses on niinimetatud uus uskudel olnud viimasel ajal Jaapanis võrdlemisi suur menu. Seda otsustas siis üks seltskond võrdlemisi hästi haritud küünilisi inimesi ära kasutada lõi sellise uus usu, kuhu kuulumiseks tuleb siis anda sellele uus usule kogu oma varandus ja absoluutselt kuuletuda kõigele, mida öeldakse ja kus olid joostajatesti olemas keemiaosakond ja meditsiiniosakond, kus töödeldi keemiliselt meditsiiniliselt neid, kes millegipärast enam ei soovinud absoluutselt kuuletuda. Ja see muidugi ületas üsna pea sellise äriidee piirid ja ma usun, et et siin on tegemist Ta niisuguste diagnoositavate asjadega, mis toimusid siis sugu sahara peas. Seda võiks pigem nimetada kollektiivseks organiseeritud hulluseks. Et seda nagu usuks või religiooniks mu meelest. Aga loomulikult on Jaapanis ka teisi uus uskusid, mis on märgatud, populaarsemad, mis samuti on ületanud jaapani piirid. Homsendrik joon temal 30000 järgi, et rohkem kui jaapanis eneses. Aga tõeliselt suured jaapani uus usud nagu Sookaga Haggai näiteks, millel on samuti poliitilisi ambitsioone erinevalt Homsindrik joosta või asutada Tokyo kesklinna oma riiki. Aga tal on poliitiline partei, mis on juba paarkümmend aastat esindatud jaapani Parlamendis. Tal on Jaapanis Mu meelest vist juba kümneid miljoneid ja välisriikides vähemalt pool miljonit Depti. Ja on samuti siis üks niisugune koht, kuhu inimesed tulevad või millega nad liituvad, kui neil tekib soov kuskile kuuluda. Siin juba natukene juttu traditsioonilise, sest ja, ja siis sellest uue vastandumisest. Traditsiooniline jaapani ajaarvamine algab teatavasti esimese keisri valitsemisajaga ja kui ma nüüd õieti arvestasin, siis on praegu aastal 2655. Ja seal muidugi muu maailmaga suheldes on täielik nonsens sihukest asja mainida. Võib-olla, aga. Jah, ma siiski ei ütleks, tähendab, jaapani ajaarvamine ei loe seda aastaid niimoodi kontinatiivselt, vaid seal hakkab ajama arvamine iga uue keisriga ja teinekord on ühe keisri valitsemise ajal koguni mitu seda valitsemise diviisi. Aga jah, see on täpne, et 660 enne meie aja arvamist on siis nagu see jaapaniaja algus. Tähendab, ma tahtsin ma küsimusega jõuda selleni, kuivõrd siiski igapäevases elus mõjutavad jaapanlast vanad traditsioonid. See on tegelikult midagi, mille uurimine on alles alanud ja võtab ilmselt veel päris tükk aega aega. Tähendab, on üsna selge pärast seda, kui 1868 hakkas jaapani kiire moderniseerimine, et siis noh, niisugune vana traditsiooni koorik pinnapealne väljendus võrdlemisi kiiresti taandus sellistesse tegevustesse. Ta võiks hästi natukenegi isegi nimetada rituaalset, eks mõtlesin rituaale nagu sind rituaali või budistliku rituaali mõttes, aga ka näiteks teetseremoonia, mida varem hästi kasvatatud inimesed lihtsalt praktiseerisid kodus, kui need oli külalisi. Noh, nii nagu inglased oma kella viie teed pakuvad, jaapanlased pakkusid oma teed aga veidi teistsugusel viisil, nii LCD pakkumine oli ka nagu häppeningi stiilis kunstiteos, siis sellest teetseremooniast on küll praegu saanud rohkem niisugune asi, mida näidatakse külalistele kuhu müüakse, pileteid. On ka olemas muidugi ringid, kus õpitakse teetseremooniat, aga see on ikkagi lahkunud sellest igapäevaelust ja muutunud rohkem. Sellise. Samuti ka näiteks vanad, mitmed muud vanad, sellised ühiskondliku suhtlemise vormid just nimelt sellise formaalse suhtlemise liigid on hakanud taanduma. Aga ma siiski arvan, et tegemist, et nende asjade näol on tegemist sellise pinnapealsuse ka aga et see nii-öelda sügava kultuurisemiootika, et see on väga suurel määral säilinud ja näiteks oli juttu sellest, kuidas samuraide lojaalsus oma suguvõsa oma käskijate vastu on kandunud üle lojaalsuses firma vastu ning samuti nende taimede või samurai atlike selline kohustus hoolitseda oma alamate eest on täpselt samamoodi kandunud ülefirmade kohustusse, siis hoolitseda oma töötajate, nende lasteaiast peaaegu nagu hällist hauani. Aga see on ainult üks niisugune asi, sest samuti võiks näiteks ütelda, et noh väga palju perekonnastruktuuris jah, on säilinud ning ka tekkinud sellega seoses mitmesuguseid probleeme siis jaapanlaste selline Estatism, mida ju kultuurist väga palju tuntakse, see on samuti säilinud, aga samuti võtnud mõnevõrra teistsuguseid vorme, näiteks ma ei kujuta ette, kui noh, lääne inimene ilma igasuguse ettevalmistuseta vaatab jaapani reklaamist ja tõenäoliselt noh, vähemalt poolel juhul ei saa üldse aru, tähendab, mida reklaamitakse või millega on tegu. Ja ometigi siin toimivad mingeid niisuguseid koodid või sellised hoopis teistsugused mõtestamisviisid kui need, millega me oleme harjunud. Ja need on ka ratsionaalsel tasemel õpitavad, tähendab, nendes ei ole midagi niisugust mis oleks kuidagiviisi antropoloogilisele või, või, või rahvuslikult nii ära määratletud, et oleks teistele kättesaamatu. Sest et siis on ka mõnevõrra saanud mõjustusi peale tundunud just Lääne kultuuristiilist või see, see on pigem kui eluhoiak, sellel ei ole niivõrd palju ühist just nimelt selle asja iluga, mida vaadeldakse, kuivõrd selle iluga, mis vaatlemisel toimub leiab aset vaatleja teadvuses. Ja see teinekord, kui vaadata, mismoodi jaapanlased näiteks suhtuvad lääneasjadesse lääne disaini või ka näiteks Ameerika sellisesse kirjevasse massikultuursesse toodangusse noh, jääda niisugune mulje, et neil ei ole üldse maitset. Sest neile võivad meeldida väga kummalised asjad, mis meie meelest on täiesti kitš ja sobib võib-olla ainult väikestele lastele. Aga Ma ei taha sugugi öelda, et need oleksid väikesed lapsed oma teadvuses, aga nad on võib-olla suutnud säilitada mõningaid selliseid element, mis väikeste laste teadvuses olemas. Puhtal kujul tähendab lihtsalt niisugust. Mõnikord sellist puhast sundimatult rõõmu, millestki ilusast ja noh, teatavasti jaapani oma esteetiline traditsioon on väga askeetlik, selline range ja selles mõttesse loomulikult kriteeriumid on muutunud, aga aga mõned niisugused põhilised asjad on, on nagu teisel kujul säilinud. Tähendab siin te mainisite ka juba natuke sellist lapsemeelsust ja võib-olla räägikski nüüd edasi sellest pildist, mis on jaapanlastest kujunenud teistel rahvustel või ütleme maailmas see pilt on üldjoontes väga positiivne ja kahtlemata on jaapanlased ise selle propageerimiseks ka kaasa aidanud. Ma näen sind mända kirjutanud näited sellise autori nagu Jaizzi Haaga raamatust kümmeszteed, rahvuslikust karakterist. Ja tema meelest iseloomustavad jaapanlaste rahvuslikku psüühikat järgmised jooned. Ustavus võimudele ja patriotism, esivanemate austamine, sekularism ja praktid, siis oskust loodust nautida, optimism ja huumorimeel, elegants ja peenus, rafineeritud ja tundelisus, Puhtus ja lapsemeelsus Aubaklikus ja viisakus, mõõdukus ja suuremeelsus. Tee kui jaapani filoloog kahtlemata peate tundma või olete tundnud sümpaatiat selle maa ja selle rahvuse vastu, sest muidu te poleks seda eriala endale valinud. Muidu ei oleks ka võimalik ju. Ja arvata võib. Aga kas te olete siiski leidnud midagi jaapanlastest või jaapani kultuuris, mis on täiesti vastuvõetamatu või täiesti arusaamatu, ütleme siis õhtuma inimesele. Tähendab ma ei ole leidnud tegelikult vist peaaegu üheski kultuuris mingit niisugust asja, mis kuuluks tõesti siis kultuuri vundamenti ja mis oleks mulle vastuvõetamatu, sellepärast et kui tegemist on kultuuriga, siis seda mu meelest lihtsalt ei saa olla. Aga selles, kuidas ühed või teised asjad avalduvad, milliseid tagajärgi need toodavad? Oleme leidnud küll mõningaid asju, mis oleksid mulle nagu eraisikuna, ütleme vastuvõetamatut selles mõttes, et mina ei suudaks niimoodi elada. Ja see Jaan jaapanlaste juures, mis võib-olla kõige rohkem niisugust sisemist protesti tekitab Kollektiivist üldiselt räägitakse, et jaapanlased olevat nii hirmus töökad, et kuigi neil on ette nähtud paar nädalat puhkust, nad enamasti ei võta seda välja ja, ja muudkui töötavad edasi. Aga see ei tule üldse mu meelest töökusest. Noh, üks asi on see, et muidugi näiteks kõrgtehnoloogias võib ka paari nädalaga toimuda mingisuguseid selliseid edasiminekuid, et pärast seda on raske raske sellesama sama tööprotsessi juurde tagasi tulla, aga see on siiski väiksem põhjus. Suurem põhjus on see, et see elu noh, jaotuvus eri valdkondade vahel on muutunud selliseks, et see töö või töö juures olemine on lahutamatu osa. Ja samamoodi võiks öelda, et kui me näiteks ei suudaks praegu kohaneda võib-olla ütleme, range paastukultuuriga nii nagu maades on need nagu kuu aega antakse, nagu söömise osas puhkust aastas inimesele, et samamoodi jaapanlane ei suuda tulla toime sellega, et kui ta nagu töötamise osas puhkust peaks võtma kauemaks ajaks ja. Ma olen palju kuulnud sellistest juhtunud minu meelest, kas inimene tõesti läheb puhkusele ta ka väga väsinud, sellepärast et ikkagi see stress selle töö tegemise juures on kaunis suur, aga kus ta siis kolmandal-neljandal Päeval ilmub jälle oma töö kohta tagasi, et, et ega ma ei tee midagi, aga näed, ma ikka laskem vähemalt olen siin sellepärast et see on see koht, kus ta peaks olema. Ja mis on kõige kummalisem, on see, et ka vaba aega veedetakse enamasti koos. Noh, üks eesti inimene, kui tema peab, viibime oma töökaaslastega kooskõlaline muidugi märksa mõõdukamalt, aga ikkagi päris suure hulga oma ajast arvatavasti vabal ajal sooviks olla just nimelt perekonnaga või hoopis üksi või minna kuskile, kus tal on kõige väiksem tõenäosus neid inimesi uuesti näha. Aga seal mitte sellepärast et see on tekkinud niisugune sõltuvusgrupist. Ja kui see grupp korraga ära kaob, siis inimene tunneb ennast. Ühesõnaga, võõrandunud selles suures keskkonnas ja see on ka võib-olla üks põhjus, miks noh, ütleme selliste modernse mõttestruktuuride sissetungide, sest see gruppide võimalikus hakkab nagu veidi vähenema või noh, kus kus just see eksistentsiaalne üksindus, nii-ütelda hakkab sinna gruppidesse sisse tungima. Aga see sõltuvusgrupist on olemas ka kõige tühisemalargi tasandil, näiteks kui astuda mõnda teeäärsesse väiksesse kauplusse sisse küsida teed ja seal parasjagu üks müüa, siis ta tingimata kutsub tagaruumist ja mujalt kokku veel kolm, neli müüjat, et omavahel läbi kasutada, tähendab, mismoodi sinna või või sinna kohta peab pääsema, kuigi no arvata on, et et ta suudaks seda ka üksi teha, aga asi on selles, et otsus võetakse alati vastu grupi tasandil ja et see, kuhu see võõramaalane juhatada, sõnu, otsus. See on nüüd küll üks niisugune joon, millest ma saan aru, et niimoodi võib-olla et niimoodi võib-olla ühiskond üles ehitatud. Aga millega ma ei suudaks kohaneda selles mõttes, et ma peaks ise niimoodi elab. Ja siit võimegi edasi minna sellel teemal, et kuivõrd ma ei tea, kas eriti vist meil ei ole mingeid ühisettevõtteid praegu jaapanlastega noh, võib-olla mõned on, aga noh, vahest neid ikka rohkem tekib ja jaapani turisti ka näeb juba Tallinnas ikka vähemalt liikumas. See joon kindlasti, seda tuleks arvestada ilmselt jaapanlastega suheldes, et, et nad niimoodi otseseid ei taha hästi vastu võtta. Võib-olla veel mingeid soovitusi või mis käitumisreegleid peaks arvestama kindlasti jaapanlastega suheldes, mis vigu nagu eurooplased kipuvad tegema? Tähendab ta üldiselt on siiski nii, et kui vähemasti Jaapanis olla, et välismaalane nagu eristaatus välismaalased ei oodata seda käitumist, mis jaapanlased nagu üksteiselt võiksid oodata ja selles mõttes üks niisugusi tavalisemaid vigu, millest me sinna jaapanlastega suhtlemisel tehakse, on see, et üritatakse iga Ühest käituda nagu jaapanlased käituvad ja see võib kohati nagu näha, väga koomiline ja naljakas välja. Teine asi on muidugi see, kui rääkida keelt, siis selle keelekasutusega tulevad, kus mõned niisugused nüansid, millest oleks soovitud kinni pidada. Aga normaalsetes oludes jaapanlased ei pea seda üldsegi mitte kummaliseks, et välismaalased käituvad välismaalase viisil, sest on selge, et nad niikuinii ei suuda kõikidest reeglitest kinni pidada. Mulle tundub, et need turismifirmad Eestiski see õpilaste vastuvõtuga tegelevad tunnevad asja juba võrdlemisi hästi ja saavad väga hästi jaapanlaste vastuvõtuga hakkama. Miks jaapanikapital ei ole praegusel ajal Eestisse tulnud võib-olla isegi natuke raske seletada väga paljudes kohtades, siiski peetakse Jaapanis Eestit veel tänini mingisuguse müütilise Nõukogude Liidu osaks ja kuni info Eesti kohta ei ole Jaapanis laiemalt levinud nagu oletatakse, et kui Venemaaga äri teha, siis parem juba Vladivostokis, sellepärast et see on siinsamas lähedal niikuinii. Milleks siis sime teise otsa veel ronida, aga ma pean seda ütlema, et ühisettevõtted Jaapaniga ei ole õnnestunud sugugi mitte alati ka lääneriikides arenenud tööstusriikides. Sest kui on tegemist sellise ettevõttega, kus noh, osa töötajaid on jaapanlased ja osa töötajaid on harjunud töötama lääne stiili järgi, siis tekivad lihtsalt selle tööstiili vahel selliseid hõõrdumisi. Et seda ei ole nagu võimalik päriselt, nagu mingi ühe koonduva mudeli alla paigutada. Enamasti on vist jaapaniäris mindud seda teed, et on ostetud lihtsalt üks lääne ettevõtte ära tähendab tehtud seal võib olla mõningad muudatused, üritatud distsipliini tugevdada, efektiivsust tõsta ja nii edasi, aga lõppude lõpuks on ta ikkagi jäetud sellest, missugusel viisil toimima, nagu ta seni on toiminud, sellepärast et seal on kõige-kõige kasulikum. Kuna ma ei ole majanduse alal mingi asjatundja, siis võib-olla nende kommentaaridega piirduksin. Aga muidugi, Jaapani majanduses on praegu toimumas ka väga suured nihkentsestan, möödas aeg, mida nimetati mullimajanduseks. Mis fenomen? Analoogiline soome kasiino majandusele mille tagajärjel on näiteks maahinnad ja kinnisvarahinnad kohutavalt tohutult tõusnud kus hakkasid tekkima nagu ei tea, kust ei tea, milles tähendab lihtsalt selle edasimüügi pealt suured rahasummad mida ju tegelikult nagu olemas ei olnud, millel, nagu katet ei olnud muidugi mingit inflatsiooni tekitanud Jaapanil oleks. Jeeni väärtuse alanemine välisvaluutade suhtes oleks praegu väga kasulik ja vajalik, sellepärast et jeen on praegu vist umbes 80 jeeni dollari kohta paar aastat tagasi see arv oli 130 ja see loomulikult mõjutab jaapani kaupade konkurentsi nimelt Lääne turul. Kui nad eksportida ei suuda, siis jaapani oma turg on juba niivõrd küllastatud, et sinna nagu ei mahu enam suurt midagi, nii et see ohustab jaapani majandust. Küll aga selle mullimajandusega see mulli lõhkemisega seosest, nagu nad nimetavad on toimunud ka üks terve rida selliseid ühiskondlikke protsesse tähendab just nimelt usalduse kadu. Mitmed kolleegid Jaapanis on ette andnud, et mis on kõige kummalisem, kui õudsem nende suurte korruptsiooniskandaalide puhul on see, et kui toimusid esimesed suured korruptsiooniskandaalid, siis vapustatud kõik olid hämmastanud, kuidas ikkagi need poliitikud ja need nagu kõige paremad inimesed, et kuidas nemad võivad niisuguse korruptsioon sellega hakkama saada, sellepärast et see konventsionaalne korruptsioon või tähendab seda ei saagi õieti korruptsiooniks nimetada see teatav viisakus, ümbrikke, liikumine, mis jaapani ühiskonnas toimunud on, sellega on kõik harjunud ja kõik peavad seda täiesti normaalseks, et see võib toimuda kui poliitikute päris, aga kui toimuvad juba niisugused suured ebaseaduslikud operatsioonid siis see oli alguses kohutavalt suur vapustus, aga mis kõige õudsem on see, et praegu ei vapusta enam kedagi kui selgub, et jälle üks järjekordne peaminister on midagi kuskil maha müünud või võtnud mõned miljardid vastu või käinud seal neidudega saunapeol ja see hämmastanud mitte kedagi. Ja see on tekitanud ka nagu hoopis teistsuguse suhte kogu ühiskonna nendesse paasmehhanismidest, millele peaks toetuma. Ja teine protsess, mis sellega umbes samaaegne on sõjajärgse mentaliteedi asendumine. Totaalselt kindlustatud heaoluühiskonna mentaliteediga. Need inimesed Jaapanis, kes on praegu veel niimoodi 50 60 aastat vanad Nemad mäletavad väga hästi seda, mis pilt oli Jaapanis pärast teist maailmasõda, kuni õieti Korea sõjani välja. Tähendab see olukord oli seal ikkagi märgatavalt kohutavam, kui ta on meil üldse kunagi olnud või kui, siis ehk selle Savisaare talongi valitsuse ajal. Aga see lihtsalt suudeti likvideerida mõningase aja jooksul väga ränga tööga ja see ladestusteadvusesse sellisel viisil, et väga ränga tööga on võimalik halvast olukorrast üle saada, on võimalik seda parandada ja jõuda mingisuguse heaolu. Nii. Ja see suhteline heaolu, mis seal juba 60.-test aastatest peale valitseb, on nende vanemate inimeste teadvuses nende oma tööd taga, aga kas on midagi, mis nemad on oma kätega teinud ja mille nad on seega ka täielikult ära teeninud seest niisugused minuvanused, kes on kuuekümnendatel aastatel sündinud kohe sinna selle heaolu sisse? Nende jaoks see ongi loomulik viis, mismoodi jah, maailma olemas on see, et kuskil on mingisugust häda või mingeid probleeme, mingit vaesust tähendab seal nende välismaalaste probleem, sellepärast et nad ei oska, nad ongi niisugused, et nad ei saagi oma asjadega teistmoodi toime tulla. Ja samas ei ole siis kolmekümneaastaste teadvuses enam mingit niisugust asja, peaks tegema väga ränka tööd selleks et see heaolu jätkuks. Ei, tähendab need asjad nagu kasvavadki niimoodi nagu puu otsast ühendatud on vaja ainult ära korjata. Ma ei ütle, et see oleks kuidagi sajaprotsendiline või või üldine, aga selline tendents võtmas maad ja Jaapani majanduse analüütikud nii Jaapanis kui ka Läänes üldiselt oletavad üks võrdlemisi raske või niisugune ränk tagasi lang võib selle tõttu tekkida. Tähendab kui see töösse suhtumine muutub selliseks, et teatavad niisugused heaolu tunnused, et need on nagu iseenesest garanteeritud, mis siis edasi saab. Ja see teeb üldiselt muret selle pärast, et kui sellega kaasnevad niisuguseid Henrik joo tüüpi mullistused siis võib küll tekitada hirmu Jaapani teatavasti suurema osa oma ajaloost olnud riike, kus vägivald on paraku olnud noh, niisuguse ühiskonna toimimise üks osa ja see mida Jaapan on teinud, aga ümbruskonna riikidele kahes maailmasõjas on ka väga hirmuäratav. Selles mõttes jaapani autor võib küll nimetada geni iseloomujooni kui jaapani rahvusliku iseloomutunnuseid ja samuti võidakse Läänes praegu arvata jaapanlastest mida tahes, aga kui minna näiteks koreasse Kambodžas, sele Filipiinidele ja küsida, mis seal arvatakse jaapanlastest siis sellevõrra mõnevõrra teine pilt. Me oleme rääkinud syndinud üsna üsna tõsistest majanduslikest teemadest ja tahaks, võib-olla saadeti õpetajate natukene luulelisema poole pealt eesti sõitsivad praegu viljapuud ja meie luuletajad on vast rohkem kirjutanud õunapuu õitest, aga jaapanlased teatavasti ülistavad kirsipuid, õitsvaid kirsipuid. Miks nii? See nõuaks tegelikult võrdlemisi pikka analüüsi. Pesiteks jaapani kirsi ei sööda, see on niisugune õis, mis õitseb tühjalt ja selles mõttes ta sobib väga hästi inimelu metafooriks ka selles mõttes, et ta Ta on ilus, ta pudeneb tuules, sest teda järsku enam ei ole. Aga, ja just viimasel ajal On mõned jaapani uurijad hakanud tegelema selle kirsiõite ventika nagu lahtimõtestamisega hoopis teisest aspektist. Et kas kirsiõied ei olnud midagi arusaamatut kohutavat hoopiski varem just nimelt see tühi õitsemine ja, ja need õielehed pudenevad tuulest natuke, ei olnud esimesed kirsiõite helistamiseks kirjutatud luuletused, alatised loitsud, selleks et seda kirsiõite noh, niisugust negatiivset energiat kuidagiviisi neutraliseerida ja Kyotos asuva jaapani kultuuri ütleme see Instituudi direktor Sumu nakanishi näiteks on avaldanud sellel teemal võrdlemisi pikka, väga intrigeeriv artikli, kus ta peaaegu kõikide dioodide kirjanike teostest leiab neid jooni, millest, nagu selgub, et alateadlikult kirsiõied on midagi, mida kardetakse, aga muidugi kaasa ja jaapanlased sellest eriti teadlikud tähendab nende jaoks kirsiõis on ikkagi midagi sellist leebet ja ilusat, kuigi ma pean ütlema, et jaapanlaste, see kuulus, kirsiõite vaatamine on praegu ja küllap on olnud ka suuremal hulgal varasematest perioodidest selline seltskondlik tegevus, et võetakse mõned pudelit õlut ja paar karbitäit võileibu ja minnakse kuskile parki, kus kirsid õitsevad ja siis istutakse mõnusasti sinna Kirsipuu alla maha ja vaadatakse muidugi kirsiõisi ka sealjuures aga et see ei ole nagu see põhitegevus, vaid see on nagu rohkem ettekääne, miks siin siirdutakse, praegu on vist kirsiõiteaeg, kelle Jaapanis juba enam-vähem läbi see on märtsi lõpp. Täna me siis stuudiokülalist Rein rauda ja saad, et maailmapilt jääb lõpetama jaapani muusika.