Tere õhtust. Täna on lastekaitsepäev ja meie raadio on palju rääkinud lapsest ja lapsega. Keskekavasse olen kutsunud kaks ema ja ühe isa kes pärast seda, kui nende peresse sündisid lapsed võtsid ennast kokku ja hakkasid lasteraamatuid kirjutama. Piret raud on kunstnik, kes alguses joonistas teiste juttude juurde pilte, aga nüüd pajatab lugusid Ernesto küülikutest. Jaanus vaiksoo tegi alguses teadust. Siis läks kooli õpetajaks, kirjutas aabitsaesine sekka värsse muhedest onu heinast kõiksugu karvastest ja sulelistest. Kerttu Soans on minu hea sõber, ajakirjanik, kes loonud maailma, kuhu juba kuulub tüdruk Boliivia ja tema koer. Kruubi ruudi. Tänases saates võtame ette ka nende autorite tekstid. Oliive lugusid loeb Anne Reemann. Ernesto küülikud on Andero Ermel käes ja onu Heino, räägib Elisabet Tamme häälega. Mina olen toimetaja maris Johannes. Parim kaitse lapse jaoks on vaimutöö, mis mõnu pakub. Lugemine on paljude jaoks aga taandumas kohustuseks tööks, millest koolile mõnu tunda enam ei oska. Olen kuulnud kooliõpetajaid kõnelemas. Miks nii? Mis last huvitab, mis teda häirib? Selle üle tahamegi täna koos lastekirjanikega arutada. Kui ma paluksin meie külalistelt täna meenutada oma esimest Raamatut, mis oleks, alustame Kertuga lugemine lapsepõlves, alguses siis ettelugemine siiski seostub minule haigustega, sest et siis, kui ma olin haige, siis mul oli selline suurepärane võimalus oma Ma ema lõpmatuseni pigistada selles küsimuses. Ja tema oli selline inimene, kes seal ei tahtnud eriti raamatuid ette lugeda, vaid ta rohkem refereeris seda, mida ta oli ise varem lugenud. Või siis otse tõlkis mulle. Ja mul on meeles üks selline raamat, mille nimi oli edutanud frantsi moor, autorit ei mäleta praegu. Ja ema siis seda niimoodi otse saksa keelest siis lugedes ja muule refereeridesse veetis minu haiglale, mis päevi ja see oli väga-väga mõnus haigus, aga ise ma lugesin esimesena raamatut niimoodi algusest lõpuni ja juba tõsiseltvõetavalt, see oli viplala. Ja siis oli mul selline käsk, nagu sa ütlesid alguses, et et lugemisest saab tihtipeale töö. Ja minul oligi selline käsk isa poolt, et ma pidin lugema iga päev ühe peatüki. Ja siis talle jutustama pärast lühidalt, millest seal oli kirjutatud. Aga ta ise ei andnud seda raamatut lugenud, mis tuli õige pea välja. Nii et ma võisin täitsa välja mõelda ise viplala lugusid. Aga see ei osutunud vajalikuks, sest see oli niivõrd põnev minu jaoks, et hoopistükkis asi võttis sellise pöörde, et ma hakkasin seda lugema salaja, taskulambi valgel teki all öösel. Ja siis ühesõnaga tehti sellele lõpp muljet, et mulle anti vabatahtlik lugemisõigus. Need on minu esimesed kokkupuuted, Jaanus Vaiksoo. No, mul on meeles see, et kuidas ma ise lugeda, Ma hakkasin, tähendab, see ei ole minul meeles, on emal meeles ema mulle jutustanud, et ma hakkasin niimoodi ajalehte lugema. Ma olin päris väiksena suhteliselt püsiv laps ja siis ma lugesin veergudes kõik sõnad, mis olid reas, mad, veerisin kokkuma, nendest midagi aru ei saanud ja siis ka ema näiteks pesi nõusid ja mina lugesin ajalehte, siis ma näitasin talle, kui palju ma nüüd olen jälle ajalehte saanud läbi lugeda. Ilmselt mingil hetkel ma hakkasin neid sõnade piire eristama, eks, et seda ma isegi ei mäleta, kuidas see tuli ja selline esimene raamat, mis ma siis läbi lugesin, oli minul sünnipäevaks saadud. Mul on talvel sünnipäev, oli selline Eno Raua konn ja ekskavaator, seal olid ilusad lood sees, mis mulle tundub, et väikestele poistele hästi meeldivad need, ma lugesin läbi, alguses oli raske eristada seal B ja T-tähte, need läksid mulle mingi aeg tükk aega segamini. Raamatu jooksul. Ma sain selle vahetegemise kätte, et see on alles esimene lugemismulje, mis on mulle meelde jäänud. Minu lapsepõlveraamat on olnud sipsik aga täna on stuudios laps, kes on kasvanud peres, kus sipsik ilmale tuli Piret raud. Kuidas ühes kirjaniku peres ühes lastekirjanike peres see lugemine alguse saab? Meie peres oli väga tugev õhtuste ettelugemist ja traditsioon, et õhtul enne magamaminekut oli kindel värk, et ema võttis mingisuguse raamatu siis riiulist või ka oma vastvalminud käsikirju luges lastele ette, lapsed olid siis juba Modybidžamades ja mõnusalt teki alla pugenud ja kuulasid, on kummaline see, et vähema kuulasin, kuidas Kertu, esimene raamat, mis ta päris ise läbi luges viplala, et minul oli täpselt seesama raamat, see kõige esimene paksem raamat, mis iseseisvalt läbi sai loetud ja on ka väga nautisin seda just praegu nendel päevadel ma hakkasin lugema seda ette oma pojale, kuivõrd ka nüüd oma perekonnas tahan ma seda õhtust ettelugemise traditsiooni kindlasti elus hoida. Minu poeg ka väga armastab seda raamatut, siis on tõesti tore raamat, et nüüd uuesti täiskasvanuna lugeda, siis avanevad selles raamatus mingisugused uued kihid, mida lapsena võib-olla ei osanudki märgata, et lapsena oli selles raamatus see põnevust drastiline viplala tegelane ja kõik need ootamatud juhtumised, mis seal aset leidsid, aga nüüd täiskasvanuna oskad mingit väikest ühiskonnakriitikat seal märgata ja meie ühiskonnakord on ka praegu muutunud. Et siis vanal nõukogude ajal oli meie elu natukene teistsugune, aga see viplala lugu, see ju leiab aset sellises kapitalistlikus ühiskonnas ja kõik need suhted rahaga ja muud kapitalismi olude kirjeldused, et need on nagu praegu nagu loed teise pilguga ja huvitav suurele inimesele ka. Täpselt sama meiega läbisime selle õhtustes lugemises, et mul on ka olnud võimalik see nüüd uuesti läbi lugeda oma lastele. Ja ikkagi oli endal ka huvitav ja neid mitmesuguseid kihte näha, kusjuures see pealmine kiht, põnevus oli ka praegu veel mulle põnev, ma olin ikkagi juba jõudnud 30 aasta jooksul suurema osa ära unustada. Olivia ja maailma naba. Ema vaatas üksisilmi raamatusse. Tema pilk oli kusagil kaugel. Raamatu lehtede vahel täherägastiku sees. Oliviale tundus, et ema ei olegi päriselt siin. Ta läks ema juurde ja pani pea talle sülle. Ema võpatas. Siis paitas ta tütre pead. See paitus oli hajameelne, kellegi teise paitatud. Olivia ohkas. Ema keeras raamatus lehekülge ja luges edasi. Peata enam ei paitanud, pani käe niisama oliive laubale. Olivia ohkas uuesti. Ei midagi. Ema käsi ei teinud väiksematki liigutust. Olivia ohkas veel. Ema ütles. Ooge kallis, koori endale üks banaan. Aga see ei olnud pärisema, kes nii ütles? Selle ema hääl oli kauge ja väga leebe. Liiga leebe. Olivia tõstis pea ja vaatas ema tähelepanelikult. Emalu kees Oliviale, tundus nagu oleks ema üks hiigelsuur kala. Kuldkala vist. Kes on küll sinu lähedal, aga elab omaette akvaariumis, see on igavesti kättesaamatu. Kas kalad oskavad rääkida? Küsis ta. Ei, meiega mitte, vastas ema ja pööras lehte. Imelik, ütles oliivi. Sina räägid? Jajah, tuli ema poolt ja jälle vaikus. Siis raamatu lehe pööramine. Oliivi võttis vaagnalt banaani kooris selle poolenisti ära ja tõi emale. Ma ei taha, aitäh. See öise ja püüa endale ometi mingi tegevus leida. Ma kohe lõpetan, siis jätkame. Vastas ema, ärritus hääles. See ärritus, rahustas Oliviat. Ikkagi on see kuju seal diivanil, tema ema polegi kala. Ta hüppas emale sülle. Ema sai väga pahaseks, tõusis püsti ja läks vannituppa ning keeras ukse seestpoolt lukku. Raamatu võttis ta kaasa. Olivia hakkas üürates nutma. Isa tuli teisest toast ja ütles. Lase ometi emal lugeda. Kogu aeg ei pea kõik vaid sinuga tegelema. Sina ei ole meil siin mingi maailma naba. Ütles ja läks oma töötuppa tagasi. Ah, et ei olegi maailma naba jäi oliive vaikseks. Ta hakkas banaani sööma ja mõtles edasi. Kes siis maailma naba on? Kas ema? No ei, pigem isa või hoopis vanaema või tädi Jevgenia naaberkorterist. Äkki on postiljon maailma naba? Igal juhul ei ole maailma naba, Marten. Kanna ei saa see olla. Võib-olla siiski on tema ise maailma naba ja isa lihtsalt ei tea. Boliivia läks peegli ette ja vaatas ennast. Honda naba moodi. Kohe üldse ei ole. Tõesti, isal on õigus. Ta lõpetas oma banaani ja hakkas klotsidega mängima. Varsti tuli ka ema vannitoast välja ja hakkas lauluviisi emisedes lõunat tegema. Siis tuli söömine siis päevauni. Ema hõõrus oliive seebiga sisse, ise muudkui jutustades vahust ja veest ja piparmünditeest. Ja kust ja mida pesta tuleb. Jõudis laba juurde ja ütles. Ja naba saab meil ka kenasti puhtaks. No ta hüüdis, Olivia muidugi näpa. Isamaailma naba on avastatud. Ema peseb selle kae puhtaks. Uni hule, uni, tule uksest, siis astu lapseesilma, siis astu lapseesilma sisse. Nutletagila, kuid su kätt. Äi ju äi ju äiga Danny karul oliga Xi paega, Danny karul oli kaksi aega. Danny üks oligi su teine miisu. Eks oli kiisu, teine niisu kiisuga, käisin kir koodi, ta kiisuga käisin kirka, tee ta nii suuga, tõin metsast Buy. Meiegi, kes me siin laua taga kõik oleme lastele midagi kirjutanud, kui meil ikka lapsed olid. Varem ma tegelesin kirjanduse uurimisega ja tegin sellist oma arust tõsist kirjandusteadust ja kõik see oli tähtis, aga mingil hetkel ma kujutan ette, et see on nagu mingisuguse hobi või harrastusega, mille sa saad nagu mingi maitse suhu ja siis see hakkab sulle meeldima näiteks tervise jookski, eks, et algul see võib olla väga raske, vaevaline, eks, aga kus sa sellega karjud, sa hakkad seda nautima, hakkab sulle üha rohkem meeldima ja siis teedki. Kirjutab no mina olen nüüd juba üle 10 aasta illustreerinud lasteraamatuid ja ma arvan, et see kirjutamine pidi lihtsalt varem või hiljem tulema, sest et Neid pilte tehes sa oled ikkagi Doktori lõua otsas või sa ei saa neid pilte nii vabalt teha, kui sa võib-olla vahel ise tahaksid, sest ikkagi tekst on kuningas ja sina oled selle kuninga teenistuses, aga nüüd, kui sa selle ise selle teksti kirjutanud, et siis on pildi tegemisel seda teksti kirjutades võid juba mõelda hiljem tehtavate piltide peale, siis kui ma nüüd proovisin esimest korda kirjutada, see kaob mingil määral välja tuli, siis ma mäletan just seda naudingut, et kui palju tegelikult sellele raamatu kirjutamine oli loomingulisem kui nende piltide tegemine sellele raamatule. Et kuidas see siiski nagu kõike said ise määrata ja ise juhtida ja see oli väga nauditav ja mõnus kogemus. Nüüd ma olen lihtsalt nagu Jaanus just ütles, selle kirjutamise maitse suhu saanud ja tõesti ütlen, et see on niuke juba puhtegoistlik värk, et mulle lihtsalt meeldib kirjutada, istuda arvuti ette, siis minna täitsa nagu mingi loo sisse ja väikest viisi nalja saada ja lihtsalt väga meeldiv ja mõnus. Jah, see, et lastele Kirjutada tuli minul ka siis, kui ma ise lapsed sain, kuigi ma olin ju raadiosse kirjutanud õige mitu aastat lastesaated ja päikesejänku tekste, nii et laste poole pöördumine läbi läbisõnana oli mul varem olemas, aga ma siiski ei kujutanud ette kuni emaks saamiseni, et minust võiks saada lastekirjanik. Ma küll arvasin, et minust võiks saada kirjanik, aga onu, mitte lastekirjanik ja praegu praegu mulle tundub küll niimoodi, et lastekirjanduses on kõige suuremad võimalused vähemalt praegusel hetkel mulle ennast väljendada ja ma üldse ei varjagi, et ma olen loomult selline maailmaparandaja tüüp ja saan kuidagi nagu ise kasvada selles kirjanduses ja mulle tundub, et ma saan seal teha kõike seda, mida ma kusagil mujal niimoodi suudaks teha. Kuidas on nüüd selle väikese lugejaga, kui palju te testite selle loo toimet? Oma koduses ringis, no mina oma tekste loen küll oma lapsele ette oma väiksele, viie aastasele pojale, ma pean ütlema, et ma loen neid talle ikka ette siis, kui nad minu meelest on täiesti valmis ja hiljem mingeid parandusi tema näpunäidet järgi ma teinud küll ei ole, aga see esimene reaktsioon või seda ma küll tema pealt siis näen. Siiamaani on olnud positiivne küll mul sellel teise raamatu puhul, mis peaks jõulude ajal ilmuma, oli ta ühel hetkel nagu kuidagi pahane, seal on peategelasel on ikka mingisugused raskused ja mingid kurjad tegelased on selles raamatus ka, et oleks ikka põnevam ja siis ta ütles küll mulle, et miks sa kirjutad niisuguseid kurje raamatuid, miks sul ainult lõpus peavad õnnelikud olema, et ma ütlesin, et ilma selle halvema poole näitamiseta ei oleks raamat nii põnev ja noh, hea, et see lõpp õnnelik on. Testin ka kodus, kõigepealt ma lasen läbi lugeda ka juba siiski vaatas valmis lood siis oma mehel laste isal ja tema peal vaatan, et kas seal tuleb nagu pisar silmanurka ja kuidas, kuidas emotsioonid on. Sest et minu, need realistlikud loode kasvavad välja vähemalt siiamaani need, mis nüüd ilmunud, kolmas raamat, et kõik on justkui ühe perekonnalood ja selle perekonna niisuguseks mudel näidiseks on meie perekond muidugi see ei vasta ju täpselt nii üks-ühele, aga eks siis laste isa tunneb seal ära neid kohti. Ja siis loen neid etega, lastele. On nendega, tekib seal eriti esimese raamatu puhul tekkis seal probleeme, et tegelikult ei ole ju nii, et mikspärast on seal ikkagi naa, kui tegelikult oli nii. Aga nüüd nad on juba sellega harjunud. Draamat ja elu on kaks täiesti ise asja, kuigi nad võivad kokku puutuda ja teineteist mõjutada. Ja mul on meeles Jaanuse lugu, et sa ühes koolis esinemas käies Sa vist isegi võib-olla ütlesid seda mulle personaalselt, et ole oma kirjutamisega ettevaatlik, see võib kõik täide minna, sest sinul endal vist on selline kogemus, et see, mis sa kirjutasid kunagi lasteraamatusse, juhtus sul endal. No mul üks lugu on, jah, see puudutab last arvu ühes loos on mul kolm last-is on seda küsitud, et kas ma kirjutasin selle, kuna see on realistlik lugu, et oma pere pealt, aga ka sel hetkel ma ei saanud kirjutada, sest siis mul oli ainult üks üks laps ja, aga nüüd on, ütleme sama seltskond koos, mis on seal raamatus selle kogemuse pinnalt ma seda, seda nalja tegin Kertule. Onu Heino tegi teatrit. Onu Heino, reede õhtuks oli teatripilet. Kõndis mööda tänavaid ja lasi rõõmsalt vilet. Uitas vaikselt linnas ringi, käis veel veidi siin ja seal lõpuks jõudis kohale, kuid teater oli ammu peal. Nüüd ei olnud vaesel mehel enam sekunditki mahti. Tormas ruttu trepist üles, tõmbas saali ukse lahti. Vaevalt oli onu Heino võtnud toolil istet. Järsku Ühes pehmes kohas tundis valupistet. Keegi vemmal oli pistnud nokka Heino toolile. Küllap tegi halba nalja, pani teda proovile. Onu Heino kargas püsti, karjus appi, appi. Aga laval parajasti kanti, rasked. Rahu, rahu. Hüüdis publik. See on ainult teater. Onu Heino vihastas, nokk, kelleks te mind peate? Tormas kähku lavale, lips viltu, juuksed sassis, suure kapi ühest nurgast teise nurka, tassis, andis väikse etenduse, tegi trilli-tralli. Etteaste lõpetuseks viskas kukerpalli. Rahvas hüüdis braavo. Braavo. Olivast. Aplaus. Koe algas vaheaeg ja keski väike paus. Me oleme kõik, istume sul siin sellised, kes ise kirjutavad, eks, et kuna mina tegelen sellise olemasoleva maailmaga, siis, siis muidugi mina lapsevanemana eks ole ju valinud raamatut, mis ma ette loen. Ma püüan hoida tasakaalu ja loen ette ka muidugi niisuguseid fantaasialugusid ja kuna kolleegid kirjutavad, siis Pireti Ernesto küülikud näiteks läksid meil juh kohe paari õhtuga, aga see, selline olemasoleva elujutud mulle tundub ka neile meeldivat, sest et seal nad näevad selle oma elumudelit niisuguses kirjanduslikus tähelepanus ja nad oskavad seal märgata erinevust või sarnasust siis oma emaga oma isaga, aga eks ole oma suhetega teiste lastega ja nii, et siis seal tekib selline võimalus vestelda nende igapäevaste küsimuste üle niimoodi selle raamatu vahendusel. Aga muinasjuttude osas on näiteks see oht, ma ei tea, kuidas, teistel on, aga minul siiamaani kuigi üks laps on kuus ja teine neli, me ikka ei jõua kuidagi näiteks Anderseni muinasjuttudega eriti edasi, sest see lõpeb sellise ulgumisega. Eile, ma katsetasin uuesti väikest merineitsit ja see nii pöörane kurbus, mis siis üks maga pulga voodis, teine tavalises korraga alustasid niisugust tõelist sulgumist ma vaatasin ikka veel ei sobi ja kuidagi pehmelt nagu lasin sealt mõnede kohtade pealt üle. Ja näiteks Antsuke Greteke ka senine muinasjutt mis on tegelikult, see on ju tohutu jube lugu, mis seal juhtub, eks ole, ikkagi üks selline emo ja ma mäletan, et minu vanem tütar, kes siis oli mingisugune vist kolm ja pool, kui ma esimest korda seda lugesin, pissis lugemise ajal püksi, see oli niivõrd suur üleelamine tal. Nii et nüüd ma nende muinasjuttude puhul ma püüan nagu väga just nende vanaaegsete muinasjuttude puhul väga tähele panema võib-olla et, et millal on õige aeg ikkagi selle fantaasiamaailma koleduse suuta nagu õigeks taanduda sellesse igapäeva, et millal, nagu nende enda ilm oleks juba korras. Resto puhul ei olnud muidugi mingit õudust. Esid Kertu jutust tuleb. Välja ilusasse turvatunde vajadus, Jaanus, teie olete koolis õpetaja, kui palju tänapäeval laps, noh, kui ta on veel, siis õrnema seas otsib kirjandusest üldse sellist kodust ja turvatunnet või siis, kui ta jõuab kooli maailma, et siis läheb actioni ja selliste õõdukate peale. Ilmselt ikka väga otsib seda turvatunnet ka, et koolis maa päris nii väikseid lapse õpetajat mul isa, ma õpetan seal keskkooli osas, aga kui ma nendega ikka puutoni ja nüüd ütleme viimased paar aastat liigas aabitsa tegemise töö, et siis just nimelt tuli seal sellist tagasisidet, et nad tahavad natukene sellist äratundmisrõõmu ja samastamis rõõmu, see ongi seotud tegelikult selle turvatundega vaiks Nende muinasjuttudega on samamoodi, et nad võivad küll õudsad olla, aga mõned sellised jutud, ma mõtlen nii, et teatud vanuses pakuvad just seeläbi turvatunnet, teab juba, et mis sealt tuleb, et näiteks päris väiksena mulle endale kõige väiksem poiss, kolmeaastane ja kui ma näiteks teda magama panen üksi ilma õeta, õde on veel üleval, siis, siis on küll nii, et siis ta tahab ainult kahte muinasjutud, mis need punamütsike hunt ja seitse kitsetalle vahest proovinud, noh, et äkki saan ühega hakkama. Aga ta ei lepi, ta ütleb, et nüüd nüüd see teine ka, eks, ja ja praegu on selline faas, et neid neidudele lõputult jutustada, isegi vasta pakkuda, võib-olla midagi uut, siis ta ei taha, et hunt ja seitse kitsetalle siis punamütsike. Kusjuures need on ju sarnased kõhu lõhki lõikamine toimub nii ühes kui teises nii-öelda, et rahustatud Et juba oli juttu sellest turvatundest ja kodustest asjadest, mille puhul lapsel on see äratundmisrõõm ja teisalt siis need muinasjutud, mis teda Ennast rivist välja viivad. Palju võib tänasesse päeva seda vägivalda sisse kirjutada, et kui palju teie näiteks selle vägivalla teemaga isiklikult olete kokku puutunud, kirjutades lastele ette lugedes? Sõltub sellest, kui, kui vana see laps on, sest et iga aastaga need hirmud muutuvad lapse taju areneb, tema meeled arenevad ja ta varsti saab aru, et väga hirmus võib olla ka see, mis on abstraktne. Aga alguses lapsed kardavad vähemalt minu omad mõlemad näiteks isegi kärbseid mingis vanuses. Kas teil on oma lastega selliseid kogemusi olnud, et kett lapsed kardavad kärbsed, kui nad toas lendavad? Minu vend kartis hirmsasti kärbseid ja nimetas neid pääsukesteks, kui ta oli väike. Ilmselt tundusid talle nüüd nii hirmus suured ja ohtlikud ja minu laps kartis seent, sest seen kasvas niivõrd kiiresti, et üks päev ei olnud, järgmine päev oli ja see oli tema noh, niisugune tõeline hirmu algusi allikas pärast seda ta ei söö enam ka juba suurest peast näiteks mingid seened. Nii et sellised vanemas eas juba täiesti kummalisena tunduvate hirmud, ilmselt inimene elab siis arenedes need üle ja kirjanduses sama moodi, et enne oli siin juttu sellest, et kas muudad oma tekste pärast seda, kui keegi on neid lugenud, et minul oli selles kruubi ruudi raamatus üks tekst, kus kruvi ruudi ajab hiirt aga korduvalt ebaõnnestunult ja viimane kord siis õnnestunult. Ja muidugi seda kirjutades ma elasin peategelasele kruvi Rudile kaasa ja olingi nagu see kruvi Rudiga ma seda kirjutasin ja tundsin tohutut rõõmu lõpuks, kui ma selle hiire kätte sain. Aga siis üks minu sõbranna luges seda oma väiksele pojale kodus ette ja ütles, et selle hiire küsimus on sul seal lahtine. Kas ta siis tõesti neelati alla või jäi ta ikkagi elama, lahenda see ära ja soovitas mulle soojalt lahendada niimoodi, et ikkagi elama jäämise võimalus jääks sisse. Ja ma pidin seda kuidagi tegema. Nii et samas ikkagi kruubi ruudi peremehele jääks mulje, et jahikoer on teinud oma töö oma tükk aega, seda mingit kaheksat rida, mis ma hiljem sisse kirjutasin, kui Urmasele olid juba illustratsioonid tehtud, kirjutasin, kirjutasin ümber ja lasin mitmel lapsel lugeda või ette lugeda neile, et saada kinnitust. Kas asi jääb kahtlaseks, sest et ma tahtsin, siis ta jääks ikkagi kahtlaseks, et oleks võimalik ka klubi ruudil olla seal osav jahimees ja samamoodi piltide puhul seda hiirt ei tohtinud teha sellele vaatajale lähedaseks. See hiir pidi olema igal juhul niisugune ebaolulisem tegelane kui see kruubi Ruudi, nii et oma niisugused nüansid loomulikult on, need on hästi põnevad. Ma ei teadnud enne, et minu töös võiks ka neid ette tulla. Minu laps ei salli kohe üldse minu raamatute halbu tegelasi ja tema meelest vist oleks parem, kui neid üldse selles Nendes lugudes ei olekski. Aga noh, kahjuks ma neid ära kaotada ei saa, sellepärast et siis ei oleks enam juttu, nagu see kurjuse pool või varjupool mingil määral peab tasakaalustama, siis seda headuse poolt, mis noh, kahtlemata raamatus lõpus võidab, see on õieti kummaline, kuidas mu laps lasteraamatutes on nagu selle kurjuse ja, ja vägivalla suhtes palju tundlikum kui filmides. Et ta võib täiesti rahulikult vaadata isaga koos telekast mingisugust vampiirifilmi või siis ta on väga suur tähesõdade Sänn ja olles ise viieaastane ja seal juhtuvad või kulgevad minu meelest kohati ikka väga hirmuäratavad stseenid, ei pane teda mitte tibagi värisema, aga jah, kui, et nii-öelda kas kiire ära mingis lasteraamatus, et siis see võib tal ikka pisarad silma tuua ja, ja ta võib ikka paluda tema, et ära kustuta tuld ära ja et ma kardan ja, ja nii edasi, et see on kummaline, et huvitav, et kas tal on see filmide osas kuidagi mingi selline kaitset kiht välja arenenud või või on ta lihtsalt veel liiga väike tajumaks neid õudusi, mida, nagu teleekraanil näidatakse? Ma muidugi ei, ei ütle siin, et ma kogu aeg hoiaksin televiisorit õuduskanalil ja et ta sealt nagu selliseid filme ainult vaatakski, aga kui ta on juhtunud nägema, et siis on see tema täiesti sihuke jahe reaktsioone mulle olnud väga üllatav. Ja film on ju nagu ette tehtud asi ikkagi valmis tunduvalt reaalsemaks, aga. Ja ilmselt tema oma fantaasia on võimeline sünnitama hoopis suuremat õudust kui mingisugune. Film ilmselt see nii on. Noh, see on selles mõttes jah põnev teema ja ta on ka üsna ajada too, et ta ei ole mitte ainult tänapäeval, mul on kodus üks üsna vana raamat, mida luges mu ema väikse lapsena, et seal on üks paha tegelane, mille nägu on ära soditud katki kratsitud ja tema ütles, et seda ta väikse lapsena tegi, et see oli siis nüüd on ütleme, tulnud film ja kõik need muud meediat ka lisaks. Eks, seda on tegelikult huvitav jälgida tõesti just läbi oma laste, et kuidas need eri vanustes erinevad hirmud teisenevad, mis teatud vanuses on suur hirm, see järgmisel hetkel ei ole ja teatud asju, mida ta üldse võib-olla kahe-kolmeaastasena ei ei oska hirmuna tajuda. Ka igasugused putukad või loomad või ma ei tea, mis asjad näitaja hakkab varsti teatud vanuses pelgama ja see teeb selle asja tegelikult ka endale väga põnevaks, et see ongi nagu kogu see elu ja seda jälgida. Onu Heino kummikud mööda mättaid mullust. Murumutimullahunnikuid astub onu Heino, jalas uhiuued kummikud. Kummikutes soojad sokid, sokid, kudus, tädi Kai, kellel kaunid kuldsed lokid, süda põues soe, kui sai. Heino tõttab Kaie juurde üle põllu heinamaa. Kevadilm toob laulu suule. Ei ole üksi ükski maa. Heino lisab veelgi sammu, tuli takus, jalges rutt. Äkki komistab ja kukub, nägu mullas, sassis tukk. Huul on katki, põsed kriimud, püksipõlved porised. Oli seda nüüd veel vaja. Onu Heino toriseb, lonkab tädi Kaie juurde. Õnnetu ja kurb on meel. Kes küll sellist hädavarest peiupoisiks soovib veel. Aga Kaie hakkab kaela kohmu, kallis heinake. Nõnda oledki mulle armsam nagu väike poisike. Heinol särama, lööd, nägu viskab jalast kummikud. Nemad olid kõiges süüdi ja need muti hunnikud. Ummikuid ei ole tarvis. Parem kõnnin sokkides, haarab Kaie kaenlasse ning õhtu möödub rakkides. See onu Heino tuli sel ajal, kui ma neid aabitsalugusid kirjutas, et see oli üsna selline minu jaoks õnnelik leid, et Urmas Viik tegi ühe pildi, mis ta mulle arvutisse, et lihtsalt proovi, sellele võiks mingisuguse luuletuse juurde teha ja ma prooviks tegin, aga Urmasele olid mingid oma tööd pooleli ja ilmselt ta illustreeris just sinu sinu raamatu parasjagu ja mina tegin aabitsat ja see väike katse meil katseks jäigi, aga see, see tüüp hakkas elama kuidagi aabitsas, on just nii, et seal on vaja mitmekesiseid tekste, on vaja jutustavaid tekste, lugusid ja muidugi luuletusi, sest esimeses klassis on need sellised luuletused riimi ja rütmi tajumine väikesele lapsele hästi oluline läbi nende püüdagasus natukene nalja teha, et ma olen tajunud, et, et see on selles vanuses lapsele väga tähtis. Siis tuli juba ilusasti välja see, et pilt sünnitas tegelase Kertu lugudega on nii, et sinu oliive jääkruubid tuntakse juba nende raamatupiltide järgi, et see eeldab ja esitab juba mingisugused ootused. Lihtsalt ma tean oma tutvuskonnast neid juhtumeid ja kas nüüd võib-olla niimoodi, et see pilt nagu dikteerib ja hakkab sulle kuidagi midagi ette kirjutama juba või siin Piret küll võluvalt kirjeldused, kirjutamine, see on see suurim vabadus, aga, aga tühjade lastekirjanikud, te olete ikka nii kunstniku laootsas, et ilma nendeta poleks teid olemas. Jah. Ta on tõesti lasteraamatu juures ju keegi ei kahtle selles olulisem kui raamatus, mis on mõeldud täiskasvanutele. No Urmas mind küll ei dikteeri, aga. Ma arvestan temaga, sest ta inspireerib mind ja on suur vahe, kas dikteerida või inspireerida. Ja Urmasega on mul lihtsalt niimoodi vedanud, et mul hakkab täitsa hääl värisema, kui ma selle peale mõtlen, sest et tegelikult ta ei olnud enne ju märkimisväärselt just nagu raamatutega tegelenud illustraatorina. Aga me leppisime kokku 20 aastat tagasi, et kui ma kirjutan esimese raamatu juba, siis ma tahtsin siis raamatut kirjutada, aga ei teadnud veel, millist. Et siis ma pöördun Urmase poole ja kui ma oliive valmis kirjutasin, siis ma helistasin Urmasele. No me oleme head tuttavad küll ka, aga eelkõige nagu viisakusest lihtsalt sellest sõbralikust kokkuleppest lähtuvalt, et teda esimesena tülitada, sest ma olin kindel, et ta ütleb ära ja ta isegi ei mõelnud, vaid ütles, et oi-oi kui tore pidingi kaua vaatama ja võttis kohe selle teksti ja see, mida ta selle tekstiga pildis, mis teeb, on täiesti minu jaoks täiesti ideaalne, täiesti 100 protsenti on seal see meeleolu sees, mis on nendes lugudes, mida ma olen mõelnud. Nii et ta on lihtsalt üks super luge, jah, minu jaoks selle tekstimõistja mõtestaja ja edasiarendaja pildis ja selle inspiratsiooni kohta, kas võib, ma räägin ühe, no meil on üks, üks raamat temaga nüüd pooleli, tähendab, mul tuli üks selline idee, mis poleks mitte kunagi tulnud, kui ei oleks olnud urmast kus pilt illustreerib üldse seda teksti ja ma pakkusin sellele kirjastusele välja ja see ongi praegu tegemisel selline väärtuste raamat, kus kus siis mina kirjutan väikesed kesed noh, armastusest vastutustundest väärikusest ja Urmas teeb sinna juurde pildid, aga lähtudes sellest, et Urmas on niivõrd iseseisvalt niivõrd tugev looja, siis tegin talle sellise ettepaneku, et, et seal raamatus on kaks tegelast, Jüri ja mari, aga nad on ühes loos, seal võib olla mari, on viie aastane mõnes teises loos seal viiekümneaastane Jüri, võib-olla 20 viiene või 45-le, nii et igas loos on niimoodi erinevad ja siis me leppisime Urmasega kokku, nii et kui Jüri on loos siis pildi peale on hoopis mari. Kui jutt käib armastusest ja lugu on sellest Jüri armastusest, siis pilt tegelikult käsitleb mari armastust, nii et tal on täielik vabadus ja teades seda, olles kogenud kolmas raamat, mis praegu saab valmis seda, kuidas ta tõesti väga täpselt tajub sedasama maailma, siis me võime julgelt endale niisuguseid asju lubada, ma arvan. Nii et tõesti, kunstnik on ääretult oluline ja noh, minul on väga-väga vedanud, sest piletil pole üldse võimalustki mitte vedada, sest ta teeb ise mõlemaid asju, aga kui sa ise ei tee, siis on see noh, see on tõesti vaimustav. Kui sul on selline paaridele Tuulehoog tuule nast, tuuletuulehoone. Uinuna. Direktori kadumine muutis mu meele morniks ent sellest ei tohtinud hoolida. Olin siia laadale tulnud siiski eelkõige väikest heatujulised etendust andma. Pidin selle juures oma küülikutele toeks olema ja mitte neid oma mureliku meeleoluga heidutama. Lasin neil kübarast välja ronida ja küsisin reipalt. Noh, kuidas meeldib? Küülikud vaatasid ringi ja piiksusid rahulolevalt. Hakkasime etenduse andmiseks sobivat kohta otsima. See polnudki nii kerge, sest kõik paremad paigad olid juba hõivatud. Platsi keskele oli ehitatud väike lava, millel rahvamuusikaansambel parajasti oma pille häälestas. Artist ronis õhinal lavale. Hei, mu kullake, ütlesin talle ja tõstsin ta lavalt maha, mitte sinna. Ent lavaesine oli prii. See oli esinemiseks hea koht. Sättisime ennast valmis. Noh, mu pisikesed, kas teeme ära? Küsisingi ülikutelt? Nad noogutasid nõusolevalt ja ronisid kübarasse. Pöördusin näoga laadaliste poole ja hüüdsin nii kõvasti, kui jaksasin. Esineb mustkunstnik Ernesto ja tema fantastilised küülikud. Ning etendus algas. Jänesed hüppasid üksteise järel kübarast välja, kusjuures artist tegi selle juures neljakordse salto. Inimesed kogunesid meie ümber. Küülikud seisid üksteise kõrvale sirgesse rivvi ja alustasid tantsu. Põdral maja metsa sees hakkasin ma laulma ja publik ühines minuga. Jänesed tantsisid hoogsalt, neil on väga hästi arenenud rütmitaju ja graatsiliselt liigutused. Tants sujus ühegi viperusteta ja rahvas plaksutas sõbralikult. Siis tegi tutti kukerpalli ja rahvas plaksutas jälle. Võtsin kübarast sangpommi ja andsin selle gladiaatorile. Üks, kaks, kolm, neli, viis, viis korda tõstis vapper jänes seda rasket sangpommi. Hüüdsin üle platsi. Vaatame, palju mina jaksan. Võtsin pommi gladiaatorite, tegin näo, nagu ei jaksaks ma seda üldse liigutada. Kõik naersid. Nüüd võite näha, et Ernesto küülikud ei ole mitte ainult tugevad, vaid ka targad, ütlesin ma. Ning ette astusid kavalpea ja filosoof. Küsisin filosoofilt. Palju on 15 pluss viis. Filosoof hüppas 20 korda üles-alla. Võtsin kübarast kolm õuna ja panin kavalpea ette maha. Kavalvia haaras ühe õuna, sõi ära ja hüppas kaks korda. Publik röökis naerust. Näitasime veel mitmeid trikke ja nippe, demonstreerisin kõike seda, mida olin hilistel õhtutundidel küülikufarmis oma pisikestele õpetanud. Kõik küülikud said näidata seda, mida oskasid ja oli näha, et nad nautisid publiku tähelepanu. Šõu lõpetasime uhke dünamiidiga. Minu õlgadele ja laialisirutatud käsivartele hüppasid gladiaator, unimüts, kavalpea ja maiasmokk. Nende õlgadele omakorda ronisid filosoof ja artist, kes hoidsid üksteise vahel minu mustkunstniku kübar. Kübaral külitas tuti, kes saatis aplodeerima publiku poole õhusuudlusi. Inimesed hüüdsid braavo ja trumpisid jalgadega. Me kummardasime krooniseid münte, 100. nagu vihma. Teenistus tõotas tulla korralik. Jänesed hakkasid raha kübarasse korjama. Järsku kostus üle braavo-hüüete kellelegi kile hääl. Kuidas te julgete väikeseid süütuid küülikuid niimoodi ära kasutada, enda heaks tööle panna, eks pluataator selline. Minu poole tuhises hiiglaslik arbuus. See maandus õnneks enne, kui jõudis mulle vastu pead põntsatada. Arbuus läks katki ja selle punane sisu valgustolmu sisse laiali. Maiasmokk asus huviliselt kleepuva löga kallale. Inimsummast trügis välja pikkade punaste juustega, üleni tedretähnilise näoga naine. Minu nimi on Siri seen ja ma olen loomakaitsjate liidu esinaine ja ma küsin teilt, kas teil küüliku pidamise luba üldse on? Ta rohelised silmad välkusid vihaselt mõjulnud sellisest loast üldse kuulnud. Seda ma arvasin, karjus proua seen ja haaras mu pintsaku hõlmadest. Mustkunstnik, selline teandeid, kunstnikke, üks lõikas elavaid kalu oma lõbuks tükkideks ja väitis, et see kunst. Ta raputas mind tugevasti ja lükkas mu vastu lava. Nii et ma olin kukla valusasti ära. Mis siin toimub? Küsis politseinikele, inimesed olid kohale kutsunud see kodanik siin sunnib väikeseid küülikuid üle jõu käivat tööd tegema ning tal puudub selleks igasugune luba, seletas proua seen ärritunult. Jah, aga proua tuli mulle jälle kätega kallale. Kaitsesin ennast ja näitasin politseinikule oma punetavat muhku. Te, kõik peate minuga politseijaoskonda kaasa tulema, ütles too kulm, kortsutades jänesed ka see asi tuleb ära klaarida. Tuuletuulehoone. Kui luula Tean, et te käisite Harjumaal Harjumaa koolides, sõitsite ringija, kohtusite lastega ja millest te rääkisite, mida teilt küsiti, kas teid tunti, kas teie jutte olid nad lugenud? See oli kooliti erinev, kuigi muidugi peab ütlema, et tegelikult ikkagi me ei sattunud sinna kooli juhuslikult, et koolis teati, et me tuleme, nii et vähemalt mõnegi õpilase hulgas oli tehtud. Kas koolis sellist eeltööd ja mõnes koolis lausa kohe oli nii et meie raamatute ära olid illustratsioonid tehtud, nii et oli näitus väljast meie tekstidele, sealsete laste poolt joonistatud piltidest ja me käisime, ma nimetaksin kohad ära, sest et nende hulgas on mitu sellist, kuhu mina näiteks ei olnud üldse varem sattunud, ma olin küll muidugi kuulnud nende olemasolust. Käisime, kus me siis käisime, noh, tavaline koht oli saue, aga siis me käisime ka veel Kiiliis. Me käisime Raasikul Kehras ja Sakus. See oli selline huvitav, küllaltki pisikeste kohtade läbikäimine ja no minu arvates täiesti täiesti vaimustav. Arutasime seda, et me oleme nagu selline kolmik, et vanasti käisid sisse Pervik, Jürisson ja siis Jaan Rannap sõitsid, nemad käisid küll siis Turkmeenias ja Kasahstanis ja niimoodi. Aga meie saime selliste Vese päevaste sutsudega niimoodi oma oma kirjanikuvisioon oli täita. Et oli, oli väga vaimustav, aga noh, ma arvan, et igalühel on siit mõni mõni täitsa lugu tuua, sest suhtumine oli erinev. See oli kuidagi väga tore nädal lõppes veel sellise ilusa kevadise ilmaga Raasikul minuga on küll nii, et tegelikult kõik sellised väikesed kohad sobivad imehästi minu sellise hingelaadiga, et tegelikult ma tunnen sellistes kohtades ennast väga hästi ja tegelikult suur rõõm on sellistesse väikestesse koolidesse sattuda ja ja teine asi, et sa näed tegelikult ka seda, kui, kuivõrd vahvaid ja pisikesi ja hästi korda tehtuid maakoole meil tegelikult on ja millised vahetud lapsed seal õpivad ja, ja pühendunud õpetajad, et see, see nagu kõik teeb südame soojaks. Aga ei, mina nagu ütleksin seda, et et mul on nende kohtumistega sellised nagu kahetised, tunded. Ühelt poolt ma isegi nõustun, kas oli Andrus Kivirähk, kes kunagi kirjutas, et et lugejale on tegelikult hulga kasulikum, kui kirjanik istub kodus ja kirjutab oma raamatuid, mitte kola mööda ilma ringi ja ei kohtu kogu aeg oma lugejatega. Ja aeg-ajalt Ta on ka mul selline tunne, kui mulle helistatakse ning mind kuhugi kutsutakse, et milleks nüüd jälle minna, sest tihti on ka klassides laste ees esinemine jääb nagu ühepoolseks, et tegelikult ei teki ju tihti lastega dialoogi, kuulavad sind, aga et kas see jutt neile nagu kohale jõuab, et ma seal olen, kas neil sellest ka mingit muud rõõmu on peale selle, et nende tavaline emakeele tund jääb ära. Et, et vot seda ma alati nagu ei, ei saa aru või ei tunne või ei, taju küll on. D raudselt väga meeldivad kohtumised, jutuajamised nende kohalike õpetajate ja raamatukoguhoidjatega. Et seal ma küll näen, millise entusiasmi ja pühendumusega need inimesed oma tööd teevad ja tõesti sellist vaimuvalgust laiali laotada üritavad ja noh, lastega ka muidugi ma praegu lihtsalt tõin selle teise poole välja, et eks lastega juhtub ka nii, et see dialoog tekib, ma lihtsalt ütlen, et alati ei pruugi see, see kohtumine nii kahepoolne olla. Minul on ka selline kogemus, et klassiuks tehakse lahti ja mind lükatakse nagu üle ukse sinna klassi ette ja ja ükskord isegi õpetaja kõndis poole tunni pealt sealt klassist ära ja siis mul oli küll selline nagu mõte, et ohoh, et, et mis nüüd saab, et kui need lapsed juhtumisi pahandust hakkavad tegema, et nendega küll toime ei tule, aga tookord Jossis õpetaja oma lapsi tundis, sellepärast et lapsed olid väga vahvad ja mingisuguse pahanduse tegemisest ei saanud nagu juttugi olla ja tegelikult siis kui õpetaja ära läks, siis tekkis see minu kauaoodatud dialoog ka täiesti. Ja muidugi selle dialoogi tekitamise oskus, ma arvan, et tekib ka esinejal, et me ise ka areneme ja oskame võib-olla paremini tulevikus seda dialoogi tekitada. See sõltub ka sellest, et palju lapsi sul nagu seal saalis või klassis on, selles mõttes tõesti väiksemates kohtades on need kohtumised mõnusamad. Ja muidugi on, on sellised teemad üks teema, mis mullegi südamelähedane on koerad, millest areneb üldine loomateema välja. See siis ei ole küll korrektne dialoog, mis tekib, vaid see on niisugune nagu sealpoolne mürin ja siis minupoolne vahepealne, niisugune see mürina vaigistamine ja jälle mõne küsimuse esitamine ja siis jälle sealpoolne mürin. Aga sellega õnnestub võib-olla sellist emotsionaalset fooni endale sobivaks seal keerata. Aga paistis siiski silma minu arvates. Üks asi, et pilt on ikka väga tähtis, sest et kui me kõik olime lastele huvitavad, siis peale seda, kui esinemine lõppes, siis jäi huvitavaks ainult Piret, sest piletil oli võimalik, et mitte öelda kohustuslik igalühel käe peale või põse peale või noh, paremal juhul paberi peale siis joonistada neid küülikuid ja ei tea mida veel, nii et et selles suhtes kunstnikul on ikka seal kohtumisel pärast seda niisugust kohtumise aja lõppu veel sama palju aega vaja, sest see oli tõesti täielik rünnak, mis valitses sinu ümberkäikude. Ja teine asi oli see ka, et kui ma vaatasin, kuidas kolleegid esinesid, et luulevorm ja selline lühike vorm, see mõjub ikka väga hästi, et kui Jaanus Vaiksoo luges oma onu Heino lugusid, siis ma ise ka pidin jalad ristis hoidma, et seal olid nii naljakad kuidagi autori esituses ma olin neid ise lugenud enne tähekeses sirvinud seda uut Aabitsatki ja lastele ka selline lühike alguse ja lõpuga vorm ja kui see on veel vaimukas riimis autor loeb, siis ma arvan, et vaatamata Andrus Kiviräha arvamust selle maksab siiski vahel käia, sest et ma olen päris kindel, et nad pärast võtavad, et see Heino tuleb neile tuttav tegelane pärast, ma küsisin munalise paar tuttavat nendest koolidest. Et kas oli ka mingi järellaine, kas meie külaskäikudel ja raamatukogust on kogu aeg teie nime all olevat raamatut välja laenutatud? Onu Heino suveootus. Seitsme maa ja mere taga asub imeline järv. Järv on imepuhta veega, sellel lausa puudukt, värv. Imejärves onu Heino peseb igal õhtul silmi järve peeglist peegelpildis vaatab värvilisi pilvi. Pilvedes on unistused, õhtujutud unenäod, mälestused, suveootus, vihm ja kevadised käod. Kullerkupud, karukellad, sinililled, nurmenukk, pehme roheline, sammal, lagendik ja metsad. Suve ootus endalgi hinges tunnen, et lastekirjanduse teema juurde tahan veel kord tagasi pöörduda. Teeme nii, et kooliaasta lõpetuseks on üks saade ja teine tuleb siis, kui uus kooliaasta algab. Siis saab rääkida aabitsast ja uuest algusest ja maailma parandamisest. Täna olid stuudios lastekirjanikud Kerttu Soans, Piret raud ja Jaanus Vaiksootekste lugesid. Linnateatri näitlejad Anne Reemann, Elisabet Tamm ja Andero Ermel. Saate seadis kokku toimetaja maris Johannes. Tööd.