Kuulama oktoobrikuu filmimaagiat, mina olen Piret Pääsuke ja saate esimeses pooles, mis kestab kella 23-ni, püüan anda ülevaate kõigi aegade kõige populaarsemad ja filmide edetabelist. Rääkida sellest, milline on hiljuti avatud Berliini filmimuuseum, mida kavatsevad teha mainekad režissöörid, Spielberg, Scorsese, Easton ning miks tekitab juba eos vastakaid arvamusi Judy Fosteri plaan, tehase ilm saksa filmiloojast, leni riifen Stahlist. Veel kuulete katkendit Charlton Hestoni mälestuste raamatust ja loomulikult kõlab ka muusikat nii filmidest kui filminäitlejate esituses. Muusikaga alustamegi kuulame laulu filmist topp kan, milles tegi oma esimese etteaste kinolinal nüüdseks tuntud näitleja ja lavastaja Tim Robbins. Sai möödunud esmaspäeval 42 aastaseks. Oktoobrikuu algus tõi avalikkuse, et Ameerika Ühendriikide ja Kanada kinokülastajate eelistuste põhjal koostatud kõigi aegade kõige menukamaid filmide edetabeli, milles on järjestatud ühtekokku 100 linateost. Eks ole ju meiegi kino ja videolevi orienteerunud valdavalt ookeanitagusele toodangule ja selles nimekirjas on tõesti vaid paar-kolm pealkirja, mis Eesti keskmisele filmihuvilisele ilmselt võõrad. Nii et igatahes võiksime meiegi sellise edetabeli koostamisel kaasa rääkida või siis oma eelistusi sellega võrrelda. Heidame kinnisis pilgu sellele topsi ajale. Loen kõigepealt järjekorras, et millised filmid on mahtunud esikümneste edetabelit, juhib vääramatult romantiline tragöödia Titanic. Teisel kolmandal kohal on tähtede sõda vastavalt 1977. aastal vändatud episood neli ja mullu linale jõudnud Nähtamatu oht. Neljanda koha vääriliseks peeti kõige armastusväärsemad tulnuka seiklusi maal ehk filmi idee ekstred Restrial. Viies on 1993. aastal enne nähtamatute arvutiefektidega valminud rästik paak, juuraajastu park. Kuues ameerikalik melodraamakomöödias Legu Forrest camp. Ainsa joonisfilmina on esikümnes seitsmendal kohal Disney stuudio Lõvikuningas. Kaheksas taas tähtede sõda, sedapuhku 1983 valminud episood kuus. Üheksandal kohal on apokalüptiline ulmefilm Iseseisvuspäev ja esikümne lõpetab õudusfilmi elementidega draama. Kuues meel. Niisiis, kui nende esimese 10 menukama põhjal järeldusi teha, võiks öelda, et kõige rohkem armastab publik ulmefilme sest need on siin esindatud tervelt kuue nimetusega. Üldse on selle žanri tüüpilisi esindajaid top sajas-kaheksateist nimetust. Kui aga kogu edetabelit vaadata, siis selgub, et kõige populaarsem filmi žanr on siiski komöödia. Kuigi üldjärjestuses on kolm esimest komöödiat Beverly Hillsi võmm, tondipüüdjad ja missis tapva järk alles kohtadel 19 21 ja 22. Kolmanda suurema grupi moodustavad lastefilmid. Tegelikult võiks neid muidugi ka kogu perefilmideks nimetada, sest eks käivad ju vanemadki lastega koos kinos ja viimase aja multikatest on ju alati sees mingid naljad ja vihjed täiskasvanud vaatajale. Esikolmiku moodustavad sellest filmiliigis juba mainitud joonisfilm Lõvikuningas Mcooli kalkinist lapstähe teinud üksi kodus ja arvutianimatsioon lelulugu kaks. Väärib ka mainimist, et top 100-sse on pääsenud ühe ja sama algmaterjali erinevad ekraniseeringud nimelt 101 dalmaatsia koera lugu joonist filmina aastast 1961 ja nelja aasta tagune uus versioon ehtsate näitlejate ja ehtsate koertega. Ühe esindaja võrra vähem kui lastefilme on nimekirjas seiklus ja märulifilme. Esikolmiku moodustavad selles kategoorias seitsmeteistkümnendal kohal olev esimene Indiana Jonesi triloogia filmidest 27. kohal, tänavuse suvehitt võimatu missioon kaks ja 32. kohal taas Indiana Jones, täpsemalt selle triloogia viimane film. Ülejäänud filmižanrid on top 100. esindatud kõik vähem kui 10 nimetusega horror. Triller ehk õudusfilme on peale mainitud kuuenda meele esindamas kaks seitsmekümnendatel aastatel loodud teost Spielbergi legendaarne hai film lõuad ja kurjade vaimude väljaajaja eksartsist. Lisaks mullu sensatsiooni tekitanud Blairi nõialugu melodraama maksta olen liigitanud juhtpositsioonil oleva Titanicu, sellele lisanduvad kõhust vaim, loomulikult legendaarne tuulest viidud ja imal Altromantiline Britney Woman. Katastroof filme on pinge reascolm Twister keeristorm arma keda ja Apollo 13. Sama palju on 100 populaarsema hulka mahtunud ka muusikafilme. Esimesena on 35. kohal John Travolta le tähelennu kindlustanud kriis 59. kohal omal ajal Eestiski tohutu menuga linastunud helisev muusika ja 89. kohal nunnad hoos, milles säras uubi Goldberg. Läbi-lõhki sõjafilme on nimekirjas vaid kaks, teise maailmasõja aineline reamees Ryani päästmine ja üks tunnustatumaid linateoseid Vietnami sõja teemal. Platoon. Vast kõige keerulisem oli määratleda selles nimestikus draamafilme, sest eks selle žanri elemente ei ole ju nii diktanicus kui ka Forrest krampis kõige stiilipuhtam, kuigi samas kahtlemata ka väga omapärane on vahest Astynhohmanile Oscari toonud vihmamees, mis on pingereas 48. kohal. Kui nüüd kogu nimekiri veel kord üle vaadata, siis pean tunnistama, et kolm filmi olen ma jätnud täiesti lahterdamata, kuna ei osanud neid nende mitmekihilise või mitmete žanrite elemente ühendavad terviku tõttu nii lihtsalt kuhugi paigutada. Need on filmid, milles Saagolikult põimunud armastuslugu saatusele, alistumise ja kättemaksudraama, sõja tragöödia. Ja need kolm ütleme siis lihtsalt, et suurt linateost on Kevin kostneri tantsib huntidega Francis Ford Coppola ristiisa ja Ridley Scotti gladiaator. Ja veel üle mainida, et kui viimatinimetatu oli üks kolmest pingeritta pääsenust, mille valmimisaasta 2000 siis kõige vanem film selles on 1937.-st aastast pärit Walt Disney loodud lumivalguke ja seitse pöialpoissi. Selle teema lõpetuseks kuulame muusikat, mis kõlanud populaarses Indiana Jonesi triloogiast muusika loojaks. Üks tunnustatumaid filmi komponiste John Williams. Septembri lõpus avati taasühinenud Saksamaa uues pealinnas Berliinis aadressil Potsdami väljak kaks suurejooneliselt uus ja uhke filmimuuseum. Koos saksa kinemateegi arsenali nimelise programm, kino ja filmikõrgkooliga moodustab tõelise filmikunsti austajate meka. Berliini filmimuuseumi 1500 ruutmeetrisel pinnal ja 15-st ruumis eksponeeritud püsiväljapanek algab saksa filmikunsti pioneerist maks Scladanovskist, kes lummas 19. sajandi lõpul publikut laterna maagika piltidega. Ringkäigu lõpuks aga kohtub muuseumi külastaja vahakujuga peategelase kaastaks ta viimase aja tuntuim Ast linateosest Lola jooks. Vahepeale jäävad eraldi ruumid, mis igavest pühendatud kindlale etapile saksa filmikunstis. Sellele vihjavad ka ruumide nimetused Caligaari metropolis, olümpia, vaimari vabariik, natsionaalsotsialism. Kõige üllatavam on ilmselt sisenemine metropolis ruumi, kuna peegleid võimendavad selles 18-st monitorist Proditseeritavaid filmikaadreid, nii et külastaja tunneb end olevat sattunud keset selle legendaarse Fritz Langi loodud ulmelise sürrealistliku linnamaastikku sõjajärgsed aastad kuni tänapäeva saksa filmikunsti. Nii on seevastu paigutatud kõik ühte ruumi. Siin võivad külastajad valida, kas vaadata katkendeid filmist, milles mänginud Hans rühman, Hilde kartkneff või Mario Adolf. Seda, et ka Saksa demokraatlikus vabariigis filme tehti, pole praktiliselt üldse märgata. Esindatud on vaid näitlejanna, on see liika toom, rööse, kes samal ajal sai tõeliseks staariks ühe nimiosalisena filmis Legend Paulist ja Paulast. Tõeliseks tõmbenumbriks eriti noorematele muuseumi külastajatele kujunevad kindlasti kaks ruumi ühise pealkirjaga kunstlikud maailmad. Nendest tutvustab Berliini filmimuuseum ainsana maailmas omataoliste seas visuaalefekte alates nende loomisest, kuni selleni, kuidas kinokülastajad neid ekraanilt näevad. Esindatud on nii traditsioonilised mudel, animatsioonid kui ka uusimad arvutis loodud eriefektid. Vaatajad kohtuvad nii kosmoselaevadega pool inimese pool, roboti Robocopiga, tähesõdade kurjakangelase tart, vaaderiga ja šveitsi kunstniku kiigeri loodud ainulaadset tulnukaga. Palju eksponaate nendes ruumides pärineb eriefektide spetsialisti, ameeriklase rei Harryhausteni kogust. Muuseumi erilise uhkuse ehk muuseumi direktori Hans Helmut printsleri sõnul muuseumi südame aga moodustava kolm ruumi, mis pühendatud legendaarsele Marleen tiitrichile. Teatavasti säilitas tiitrisi oma pika elu jooksul alles pea kõike nii oma filminäitleja kui ka lauljakarjääriga seonduvat. Samuti hulgaliselt isiklikke mälestusesemeid ja kirjavahetust. Näha saab tema kuulsat litritega kleiti koos luigesulgedest keebiga USA sõjaväemundrit, mida tiitris kandis aastatel 1944 kuni 45 kui käis nii Euroopas kui ka Aafrikas liitlasvägede sõduritele esinemas kohvreid ja kübarakarpe, mis kirjeldavad kogu maailma hotellide kleebistest armastuskirju, mida läkitas tiivale prantsuse näitleja Jean ka päev ja nii edasi ja nii edasi. Viie miljoni dollari eest omandas Berliini filmimuuseum tiitri Islandi tema tütrelt Maria riivalt, kes Ameerikast Muuseumi avamisele saabudes ütles. Titrissi oli Ameerika filmistaar, kui tema südames jäid alati Berliin lannaks. Berliini vinni muuseumi kogudes on üldse ümmarguselt 9000 tumm ja helifilmi 300 näitleja ja režissööri erakogusid 30000 stsenaariumi, 20000 filmiplakatid ja rohkem kui miljon fotot. Loomulikult hakatakse lisaks püsiekspositsioonile koostama nende materjalide põhjal ka erinäitusi. Esimeseks teiseks on kuni tuleva aasta seitsmenda jaanuarini väljapanek näitlejate portreefotodest, mille autoriks Andreas noi Bauer. Aga nüüd kuulame laulu Marlene tiitrisi esituses, mis kõlab ka Berliini filmimuuseumis. Möödunud nädalal, 10. oktoobril esitleti Berliini filmimuuseumis kurikuulsa saksa filmilooja ja fotograafi leni Rishon Stahli esimees saksakeelset biograafiat. Praeguseks juba 98 aastane vanadaam on ilmselt kõige vastuolulisem isiksus saksa filmiajaloos tema kuulsaimat eks linateost ekson fašistliku režiimi ülistav triumf, sest Williams tahtejõu triumf aastast 1934 ja 1936. aasta Berliini olümpiamänge jäädvustanud propagandistlik vaatefilm pea vastuoluliseks muudab suhtumise tema isiksus kahtlemata see, et keegi ei salga, et ta on olnud andekas filmilooja vaid asjaolu, et andis oma ande nii varmalt natsionaalsotsialistide propagandamasinateenistusse. Tema mõlemad kuulsad sõlmi oli pärast teist maailmasõda aastakümneid keelatud linastada, kuna sakslase kartsid, et nende ääretult jõuline pildikeel võiks õhutada neofašistide tegutsemist. Alles viimastel aastatel on neid filme aeg-ajalt linastatud, kuid siiski vaid eriprogrammide raames. Biograafia pealkirjaga leni rifenstaal talendi võrgutamine on kirjutanud 1956. aastal sündinud filmiteadlane Rainer Rother. Raamatu esitlusel sõnas ta, et viimastel aastatel vallandunud uus huvi refen Stahli vastu ei lähtuvad sellest, et algselt on sellele filmiloojale selg pööratud vaid pigem sellest, et rifenstal ise olevat otsekui vangis sellel kaitse positsioonil, mille ta on ise ehitanud. Rotzeri raamat baseerub osaliselt senitundmatutele faktidel ja dokumentidel ning peaks kujutama endast objektiivsemat ülevaadet selle saksa filmilooja ellu kui leni Riiphens. Ta oli enda üheksasajaleheküljeline 1987. aastal ilmunud mälestusteraamat. Milline aga saab olema film leni rifen Stahlist, mida hakkab lavastama ei keegi muu kui Ameerika tippnäitlejanna Judy Foster ise on tunnistanud, et see projekt olevat tema elus senini kõige suurem väljakutse. Samas aga midagi, mida ta on juba ammu teha soovinud. Fosteri arvates pole 20. sajandil olnud ühtki teist naist peale refen Stahli, keda on samaaegselt nii imetletud ja häbistatud selle rolli tõttu, mida ta etendas hitlerlikul Saksamaal arreteerisid ta pärast teist maailmasõda. Kõigepealt ameeriklased, siis prantslased. Ta mõisteti neljaks aastaks vangi. Lõpuks vabastas ta Lääne-Saksa kohus. Seejärel sõitis Lenerifenstel Aafrikasse ning alustas seal oma teist karjääri fotograafina. Maailma kuulsaks on saanud näiteks tema pildialbumid Sudaanist, kus ta jäädvustas Nuuba hõimu elu-olu. Oma memuaarides kujutas refen staal, ent kui noort jagarat, kuid naiivsed ja poliitiliselt ebateadliku filmiloojat mitte kui Hitleri ja fašistliku ideoloogia poolehoidjat. Kohe pärast memuaaride ilmumist valminud rei Mülleri dokumentaalfilm piltide võim, millest vanad ja sedasama juttu rääkis, aga andis tänu oskuslikule Montaažile vaatajale õiget tõsiseid kahtlusi. Tänini on ka visalt püsinud jutud, et oma viimasest 1943. aastal vändatud filmis sihvlanud madalik kasutas statistidena ühe kontsentratsioonilaagri mustlastest vange. Chudi Fosteri arvates on aga leni rifen Stahli isiku puhul alati liigselt rõhutud tema sidemetele natsionaalsotsialistidega ning unustatud sealjuures, et ta on olnud lihtsalt tähelepanu väärne naine. Oma filmiprojekti tutvustades on Fosteri öelnud. Frau Rihven staal kehastab üht eepiliste elulugu 20. sajandil. Ta on erakordne naine, äärmiselt terava mõistusega ja ikka veel ilus, uskumatult hästi säilinud füüsisega. Juba Jodie Fosteri sellised avaldused saanud aga kriitikanooli režissöör Arnold Schwartz man, kes oma holokausti teemalise dokumentaalfilmi genotsiidi eest pälvis 1981. aastal Oscari, leiab, et nii lihtsustatult ei saa siiski asjasse suhtuda ja drifestalli sidemed natsionaalsotsialistidega ei või lihtsalt kõrvale jätta. Ta ütles. Paljud inimesed Hollywoodis on jahmunud, et selliselt lähtekohalt hakatakse temast filmi tegema. See projekt leiab kindlasti veel palju vastuseisu. Lenyrifenste ajal oli suured tõenäosusega kõige parim propagandainstrument, mis Hitleri käsutuses oli. Ja paljud kohutavad asjad, mis juhtusid, olid selle tagajärg, mida see naine tegi. Jätkame muusikaga kuulete laulmas meest, kelle elus oli ka poliitikasse sekkumise tõttu mitmeidki sekeldusi. Muidugi mitte küll nii kardinaalseid. Niisiis laulab yht Montaan, kelle sünnist möödus 13. oktoobril 79 aastat. Sale. Söövallednil läkiläki. Win. Essi vale. Enne seda, kui Ameerika ühendriikidesse ilmusid kiirteed ja arvukad lennuliinid oli kõige kiirem ja mugavam moodus reisimiseks tossav auruveduri poolt veetud rong tsentrile päästific rail. Rõud lõikas läbi põhjapoolsete osariikide juunion päästific rail. Rõud kulges riigi idaosas. 1869. aasta maikuus aga said mõlemad teed kokku suure soolajärve juures. Sellele ajaloolisele ühinemisele olid eelnenud mõistagi aastad täis planeerimist ja kõva tööd. Nii nagu kaks kompaniid tollal oma rööpavõrgustiku ühendasid, on nüüd löönud koostööks käed kaks tuntud režissööri Steven Spielberg ja Martin Scorsese et taasluua transkontinentaalset raudtee ehitamise lugu filmikunsti vahenditega. Nende koostööd tasub ilmsel põnevusega oodata, sest oma loomestiililt on need mehed üsnagi erinevad. Spielbergi Londoni populaarsus eelkõige kogupere seiklusfilmid, idee, Indiana Jonesi seiklused ja Jurassic baar Scorsese parimat tööd, takso juhtikud väljas raevunud pull või mullune viimase vindi peal on nagu loodud hoopis julmem asja süngemas registris. Mehed ise on sellegipoolest juba ammust aega sõbrad, mõne aasta eest aga vahetasid omavahel isegi kavandatu projektid ära. Nimelt tuli kõigepealt Spielbergi idee vändata psühholoogiline triller hirmu neem, Scorsese valmistusi, graniseerima menuromaani Schindleri nimekiri. Lõpuks kujunes olukord hoopis vastupidiseks. Scorsese lavastas Hirmu neeme, kus keskete osa mängis tema lemmiknäitleja Robert De Niro. Spielberg aga tõi linale Schindleri nimekirja ning pälvis selle eest Oscari. Päriselt koostööd pole aga need kaks režissööri senini veel teinud. Nüüd siis, nagu mainitud, saab ühiseks projektiks ajaloolise raudtee ehitamisest pajatav film pealkirjaga intodessettingsan loojuva päikese poole. Kuulu järgi jaotavad nad töö nii, et Spielberg hakkab filmi produtsendiks, Scorsese aga lavastajaks. Filmi stsenaariumi kirjutab Pill Vitlis, kellelt pärineb muuseas hiljaaegu meiegi ekraanidel möllanud täiusliku tormi käsikiri. Filmivõtetega ei alustata eeldatavalt mitte enne järgmise aasta sügist, kuna skorteesil on praegu pooleli gangsteri eepos New Yorgi kambad. Spielberg aga tahab enne teha teoks kadunud Stanley publiku kavandatud ulmefilmi. A. Hetkel on aga Steven Spielberg hoopiski Inglismaal teostamas üht suurimat projekti televisiooni ajaloos teleseriaali Band of Brothers. Nii nagu film reamees Ryani päästmine, põhineb ka see teleseriaal Ajaloo kuule, see ja kirjaniku stiivne Ambryosley käsikirjal. Loo keskmes on Ameerika Ühendriikide komandör Richard Winters, kes pärast karmi koolitust maandub oma rügemendiga Normandias ülesandega jõuda Hitleri punkrini oobersalts Bergis ja vallutada see. Peaosa kehastab taas kord Tom Hanks. Üldse teevad seriaalis kaasa 500 näitlejad ja 10000 statisti. Võtete tarbeks on originaalitruult rekonstrueeritud Belgia, prantsuse ja Hollandi külasid, mis tegevuse käigus muutuvad sõja tallermaaks. Paljud kasutatavad mundrid ja relvad on teise maailmasõja ajast pärit originaalid. Sakslaste leopard tankideks aga ehitati ümber viis Nõukogude tanki. Kümneosalise seriaali Band of Brothers võtted peaksid lõppema novembrikuus. Idee pöörduda antiikaja Roomasse eesotsas väejuhist gladiaatori Maximusega osutus tänavu üheks kõige tulutoova maks filmimaailmas. Ridley Scotti lavastatud suurejooneline linateos gladiaator tõi tegijatele sisse rohkem kui 430 miljonit dollarit ning jõudis paljude riikide kinodes vaadatavuse tippu. Asjaolu, et sellise menu eeskujul pole siiski veel puhkenud uut niinimetatud skandaali filmide lainet võib seletada kahtlemata selliste ajalooliste seikluste linale toomise suurte kuludega. Režissöör Oliver Stone aga on leidnud siiski nipi, kuidas lavastada oma gladiaatori sarnast lugu. Nimeks apse Ameerika tseesar, mis ka ajaloost vähe orienteeruv vale inimesele ilmsel kummaliselt kõlab. Oli ju Gaius Julius Tseezeri hiilgeaeg umbes aastal 50 niisiis vähemalt poolteist aasta 1000 varem, kui avastati Ameerika selgitus sellele ajaloolisele ebakõlale on lihtne. Ston kavatseb kurikuulsa Julius Tsee sarja pruutuse loo tuua. Tänapäeva Washingtoni tegevuse käivitajaks on gladiaatorite meenutav endine sõjakangelane, kes avastab korruptsiooni riigi kõige kõrgemal tasandil kuna karjääriredelil valgesse majja jõudnud erukindral käitub tõelise imperaatorina. Kui nüüd kujutleda verise tsirkuseareeni asemel poliitilisi diskussioone antiikset sõjavankrite võiduajamiste asemel silmi virvendama panevaid tagaajamisi asfaltdžunglis ja saagihimuliste lõvide asemel külmaverelisi palgamõrtsukaid siis peaks Ameerika Tseezeri kontseptsioon päris selge olema. Muide, on veel üks kokkulangevus Estonia projekti ja Ridley Scotti menufilmi vahel. Nii nagu gladiaatorile kirjutab ka Ameerika Tseeserile stsenaariumi William Nicholson ning produtsendiks on samuti üks ja sama mees Douglas Vik. Oliver Stone'i aegsema filmikest ses osas ehk korrumpeerunud poliitikuna, kes pürib presidendiks, näitleja Harrison Fordi. Kas viimane aga selle rolli vastu võtab, pole veel teada. Ameerika Ühendriikide esimest meest on ta küll juba kehastanud filmis äär Forss One presidendi lennuk mängida aga üdini pahelist kangelast oleks tema jaoks midagi uut. Jätkame filmimaagiat muusikaga ühest kõigi aegade kõige pärjatumast ajaloolisest filmist 1959. aastal William Valeri lavastatud monumentaalsust eeposest Penhur. Film pälvis ühtekokku 11 Oscarit, ühe neist sai filmi helilooja Mikilos Rosa. Nii kõlas muusika ühest kõigi aegade pärjatuimast filmist pen Huur. Selle nimikangelast Iisraeli printsi, kes lapsepõlvesõbra reetlikkuse tõttu orjusesse langeb ning aastate möödudes kättemaksuteele asub kehastas suurepäraselt näitleja Charlton Heston, pälvides selle rolli eest Oscari. Ja tõepoolest pen huri mainimisega seostub ikka ja alati just tema nimi. Kuigi selle 1880. aastal ju vallaste kirjutatud populaarse romaani kangelane tegutses kõigepealt ligi 20 aastat Broadway teatrilaval ning seejärel ka mitmes tummfilmis. Charlton Heston sai tänavu neljandal oktoobril 76 aastaseks. Me kuulame järgnevalt katkendeid tema mälestuste raamatust 1995. aastal ilmunud teosest pealkirjaga areenil. Selles meenutab Hestenomaatiaatri õpingute algust, mil teda näitekunsti saladustest hoopis rohkem köitis loengutes tema ees istunud tütarlapse kukal. Mis edasi sai, kuulete kohe? Saabudes sügisel 1941 noos Westerni ülikooli olin ma uje, kõhn ja kehvalt riides poisi vallask. Õpingute alustamiseks olin saanud väikese abiraha. Esimesed päevad teatrikursusel istusin Lydia Klaaki nimelise tütarlapsed, aga nägin temast vaid tumedaid juuksekiharaid, kuid nendest piisas armumiseks. Loengute vaheajal tervitasin liiliat uljalt. Tere jälle, kuidas läheb. Ent tegelikult polnud mul aimugi, kuidas temaga lähemalt tuttavaks saada. Veel ühegi tüdrukuga kohtamas käinud. Tolle aja tütarlapsed ootasid, et noormehed viiksigneid hamburgeri baari ja sõidutasid pärast autoga koju. Minul polnud raha ega juhi lubasidki, autost rääkimata. Siis nagu öeldakse, tuli mängu saatus. Leedi ja mina saime rolli ühes ja samas näidendis. Tõsi küll, mina pidin osalema esimeses temaga kolmandas vaatuses. Minul oli keskkonnas Väikse armastaja roll, pidin kandma kitsaid, trikoopükse ja kiharatega parukat vööl rippus pistuda. Peaproovi ajal küsis Liidja minult, kuidas lausuda oma esimest repliiki, milleks oli Minni. Minu konn on surnud. Loomulikult ma teadsin, kuidas tuleb sellist repliiki esitada. Mul olid väga kindlad seisukohad kõiges, mis puudutas näitlemist. Valdasin seda teemat nii hiilgavalt, et tavaliselt oli mul raskusi õigel ajal lõpetamisega. Saabus esietenduse õhtu. Minu etteaste läks täiesti aia taha. Moositasin garderoobinurga, kas, kui Liidia tuli ja kiitis, et tema meelest toima hiilgavalt esinenud käärigrantil oleks sellises situatsioonis olnud kindlasti vähemalt 20 vaimukat vastust varuks? Mina ka ei osanud, muudkui näitasin Liidjale keelt. Oma ääretus, naiselikkust tarkuses ei marssinud ta minema ega andnud mulle kõrvakiilu. Lõpuks suutsin lämbudes kogeleda. Ma tahtsin ja öelda, et ma tahaksin sellest sinuga rääkida. Äkki läheksime pärast etendust kohvi jooma? Liidja nõustus kohe. See viis mind hetkeks seitsmendasse taevasse. Kuni mulle meenus, et mul polnud ju üldse raha. Jumalikule, kaunitarile, endaga. Ma ei saanud ma seda muidugi tunnistada. Palvetasin vaid endamisi, et leiaksin enne etenduse lõppu mõne sõbra, kellelt raha laenata. Minu palveid võeti kuulda. Tellisin meile hoopiski ideed, kuna selle joomiseks kulus rohkem aega. Pealegi sai kuuma vett tasuta juurde kallata. Istusime kohvikus paar tundi, rääkides kõikvõimalikel teemadel. Kui olin liide koju saatnud, jooksin mööda pimedaid avaide, korrutasin, ma armastan teda, ma armastan teda. Olin tõepoolest armunud, kuigi polnud ju enne seda õhtut temaga eriti kokku puutunudki. Nüüd aga olin ma oma tunnetes täiesti kindel. Sügise möödus, seitsmendal detsembril ründasid jaapanlased raharborit. Iga noormees teadis, et varsti kutsutakse teda kodumaad kaitsma. Mina panin end kirja lennuväkke. Need kuus kuud, mis kulusid lennuväkke minekut oodates möödusid lennates ühistel loengutel ja teatrilaval. Termin armunud ei kirjeldanud enam täpselt minu tollast hingeseisundit. Õigem oleks olnud öelda ära nõiutud. Liidia omalt poolt ei näidanud välja mingeid märke armumisest. Ta viibis küll sageli minut seltsis, kuid hoidis vahemaad ilmselt oodates, et minust ükskord normaalne inimene areneks. Semestri viimasel nädalal otsustasin endamisi ette, nüüd pean ta saama kas voodisse või altari ette. Ent Liidia keeldus jonnakalt mõlemast. Ta oli otsustanud kõigepealt õppida, alles seal pidid tulema abielu ja lapsed. Mina kasutasin meeleheites sõnu, mida sõjaväkke minema noormehed on öelnud läbi sajandite. Kas ei mõista, et võib-olla me kohtume viimast korda? Miks ei võiks jätta kaunist mälestust mehele, kes ei näe siin mitu aastat, võib-olla enam mitte kunagi. Minu etteaste oli südantmurdev, pealegi uskusin ise igat sõna, ent Liidia peatse segi ei ajanud. Esimesed kuud sõjaväeteenistuses jätkasin tema veenmist kirja teel. Mõtle, kullake, kui me oleme abielus ja mina lahingus langen 10000 puhtalt kätte, kirjutasin mina. Minu meelest oli see suurepärane argument, kuid Liidjat ei kõigutanud seegi. Väsinuna treeninglaagri pikkadest päevadest loobusin lõpuks liidi alla abiellumisest kirjutamast. Ühel õhtul, kui lohistasin end pärast eriti rasket päeva kasarmusse, leidsin oma voodil Telegrami, tead, sellega olen nõus su naiseks saama. Mina sain abiellumiseks kaks päeva puhkust. Liidja sõitis lähimasse linna, Põhja-Carolina männimetsade keskele suvasse Ingriin sporusse. Mina olin juba enne kohale tormanud hotellis toa reserveerinud ja viimasena 12 dollarit sõrmuste eest andnud sõdurimunder Loperdas muga üha keha ümber. Liidia seevastu oli oma roosas kostüümis silmipimestav ilmutis. Teel kirikusse tabas meid vihmahoog, kuid millest me jooksime kiriku trepist üles. Astusime käsikäes altari ette. Nüüd meloodiaga juba kuldpulmapäevgi neetud ente pärast pool sajandit kahe lapse ja ühe lapselapse suureks kasvatamist tundub mulle ikkagi, et möödas on vaid silmapilk sellest, kui seisin oma tüdruku kõrval altari ees. Nii meenutas mälestusteraamatus oma abikaasa leidmist Ameerika näitleja Charlton Hestan. Katkendi raamatust esitas Tõnis direl. Nüüd aga tuleb laulma üksi oktoobrikuu sünnipäevalaps, teisel oktoobril 49 aastaseks saanud Gordon mätsijusse amner artistinimega Sting. Eelkõige on ta muidugi tuntud lauljana heliloojana, kuid tema kontos on tosinkond filmi rolligi. Alles hiljuti võis teda näha ka meie ekraanidel filmis hunnik pappi ja suitsev kaheraudne. Me kuuleme Stingi esituses laulu vaesunud ekraifo ju, miks ma peaksin sinu pärast nutma? See jääb ka filmimaagia esimest saatetundi lõpetama. Me jätkame pärast hilisõhtuseid spordiuudiseid, umbes kell 23. Null viis.