Õpeta minule väikene missioon lauliku ülimaks õnneks. No meil pole meri siis suur ja need kõik mao Tuli tuulekoormus, varjupaik on vaev. Maga ordu, röövlite. Mao tulevik. Kui tõused, siis kustuvad ees. Sure, kes elusalt ära magab. Magab. Kuulge kuidas kellahelin Sügissaadu keerlemas kõndija rinnas nii nukker Me. Oh langevad lehed, eks minul kinni suur sügis mulle vooru. Langemas samuti tuul raputab elupuu. Ahto langevad lehed, uus päev, koidab ta, kui mina katla siis närbunud, ma. Lehed langevad, keerlevad könn ja kaunidus igat Me. Kuus. Ai naastu. Ja. Mure mure juba seal ei olnud seal. Punakas päike jupi Vibu lammutab tõmbamisi. Ta teenis lehti, mina kolm, siis hakkasime ilunutemai. Uduse sügisel tegin hingehädas suur maa, siinne rahvas, tuure, küla Kormuksi, põleti. Ei see pöördusi põgenejadki kuulatelleskööritel puida põõsaid, apellaates leidsid vennad, ma verressaa. Räikk enda onni uksel vaikib kuulatud kõnesid. Mida sa otsid, hundikene? Otsin ma kullakest kodukest leidis siis vaid suitsele mas. Ric tonni uksel kahvatuna kartevana. Mida vaatad sa moderi? Raik poeb läve lähedal silmade ette veeretanud, mis on odavamad hajulge. Tas Räikke kambrisse sulges uksed, viivisriivid pära, pingile pugesid, mis ta tütreke, muretseb mees muga, kest, muretsen ta lahti tulema. Kuuldus sosin talane sisalikuna sihises, varsti ma kontsateli pärast. Põletamata, miks onnide Räikele? Raidlike kõrgesti käratas saba jumal, et ta ei tahtnud nägijaid aru. Astus pikki Burmaanduda tuli raskesti toas alus palmi paendudes käendusel veel korra. Kas nii on nii uks eri, sest siis tee nii. Ja siis astus õue teele. Õuest värava. Süng maades murre tan meelepea alla. Täkud templite kiigutas, kirus kiriku põlvi anta, meesi, seesugune tegu tehtud ei ka, et ei parrane palga eest. See seinast sõnasi Puusta neitseni pajatas Puusta näitseni pajatas kohessaa seda ka, et see, et kui on see udu kaudu, Aas saab, kui on sudo kaduhas. Üle sandaatilt Kaipuvatumistas ka sealt koju kihutas, leidis toa tuhaks põlenud ääreski, sajatasid ääreski, sajatas tuva uuside Daneks tuba endises tore tanduva, sest tol ajal isanda ajas keski kõnniteele riskita kiirusi. Siin on seesugune, kes ost põlvitelekurbuseta kamingemaksi Paaesse seinas seda sõna siis sai, sõnatiivine kristus sai senaatiline Kristus. See tal ka see, kui on toonud kaasa kallis, kui on koolnud kaasa kallis siis on, ta murdis vudia hülgeluise, sealt koju kihutas, leidis ka olnud kaasa kallis surnu, lautsimann, sajatas õrnu. Lautsimaksajatas tuuakse veebel naine, tõeline naine endisest nägusa aine endisest nägusa. Üleöö ei saanud, ta ajas täku altaril asjalt issandat, tõotas. Siin on seesugune taevaarvu, ei igat tormata, ei ta tormi. Tõsi. Paavstide seinasta sõnasi kuju kostis kulda, kirm ja kuju, kostis kulda kirja. Kohe ei saa seda ka see, et kui on poeg, son poolemeelne, kui on poeksa poolemeelne. Hernehüppeisanda, paiskas peeglipparmandus kohe sealt koju, kihutas poja, leidis poole meelsetambastactrina vahelt pikali, poja põrutas lapse, lõpetas lihaseid. Püüdis suunamine, algab allapoega teine veel tehakse poega endises Barretti. Üleöö. Aspekuvakenastar ratsutas kiiriku rahvas tulla, tuiskas Läku sõõrmeisse, säde särksus, silmis enambee lisanud talunikel sadu Lassaseisi alla. See siis taevaarvu ei igatse, ise raual armasteli. Kõnepilvist tagumises. Kaua sa seda ka, et kui sa tulnud toone ballile üle tundis, põrmandu kuudevad, nägi leeki lõkatavat vedasi värisema, kakenda paiskasid kivis ühes käega otsas. Et need nöörid kordule, kui sõrm säinas purre, need kui sõrm, säinas ta murre. Tulgu teie aega, päeva aega ja tugeva meeskoor nägu parda rooma eemaralen, rooma eemaralen. 2000 hobust, Lõnidele tase keeva. Öeldi ongi lihtsalt sinna. Eluema kangast, pudulugu lõimeist, võluv niites, sõtkus ilusat laudu, tõustada päeva paistuse. Kasid kaamel laane, korrusidki väärikust kartma, lõipumentisike tihnikuteskitataja puud. Kuulsid kuused, kolhoosid on, kaotati osatasi, lapsukeseksi, uitajad, saabusanglassu, paju. Aga tal ei ole. Ka see armsa lõpetasin. Hüva haldjate Traci koonu on tere soojuma. Siis, kus pannmõõku taeva Guardiani kajastas sõudis unistuste laevu, purpur purjedel kaugusse vee Sinaasid, kaldatu maasid, lööritasid õhulgetnud sulaazuiisile rahule Campbelli lugusid, sangar, kes ennast unustades isade maad. Miks pidas kodu hurra kõrgele tõesti au ja kuulsust küllaga kann? Eluema kangast kudus, Vassi lõimeist, võimu niitest, sõpruse vaevas sõtke laudu, sügisõhtu pilvinedes. Tuba. Ja siis vihkusid tuuled, tormid vastutab õhuvägedega ja siis tõusid kõik need mõõgad, sangarid, südant solvama. Argipäevadki asusid platsid, töötikaania, pimedate väsimuse, vaeva, tonni, julma nurikäigud. Eluema kaotas kodus rahuldamine imist lõpu niitest. Sõprussurmas lekkis hall härmale. Tuba.