Ei taha, et teda hüljatakse, kuna see tähendab, ma ei taha sinuga tegemist teha, sa ei meeldi mulle. Ilmselt on igaüks meist püüdnud saada kunagi mingit tööd ja pettunud, kui see on antud kellelegi teisele. Arvan siiski, et selline olukord puudutab kõige hullemini näitlejat, sest tema võtab seda kui enda isiku hülgamist. Seal sügavalt isiklik probleem. Iga algaja näitleja püüab end varakult muuta tundetuks pettumuste suhtes, kuid see ei õnnestu kunagi täielikult. Iga kord, kui talle Öeldakse, teeb valu. Hea õnne korral võib temast siiski saada staar. Siis pole tal vaja laenama alandlikult proovivõtetele minna. Staarile pakutakse rolle ja tema ütleb, kas jah või ei. Sageli ta keeldub pakkumisest, sest halbu rolle on väga palju. Aeg-ajalt aga ilmub silmapiirile mõni eriliselt hea filmiprojekt, nagu näiteks mälestus Emingu eest. Sain selle käsikirja aastal 1993. See on lugu sõprusest areneb kahe eluõhtule läheneva mehe vahel. Käsikiri meeldis mulle isegi väga. Üks peaosalistest oli matšomees teesklev, kuid sisimas kergelt haavu päevavaras Frank lugedes tundsin, et see osa oli lausa minu jaoks loodud. Teist peaosa. Oma päritolu habemeajajat oli juba kutsutud kehastama suurepärane näitleja Robert juval. Seegi rõõmustas mind väga. Filmi pidi hakkama lavastama rända Heinz kelle töödest on kuulsaim väiksema jumala lapsed olnud veel kunagi töötanud naisrežissööri käe all, kuid rõõmustasin juba ette uue kogemuse üle. Oma agendile helistades üritasin oma hindu vaos hoida. Kuule see osa on toodud minu jaoks ja sa sooviksid sellesse tõepoolest, alustas tema kogeledes. Vornarbrasta haab küll sind, aga no teeme siis lepingu ära. Järgnes pikk vaikus. Siis ütles agent, et ma pean kohtuma režissööriga randa. Heinz tuli minu juurde koju. Meie vestlus sujus väga meeldivalt. Jutustasin talle oma elust ja sellest, kui lihtne on mul samastuda Frankiga. Tema kuulas tähelepanelikult, siis jutustasin oma isast. Ta oli väga lihtne mees polnud kunagi koolis käinud. Kas teate, mida ta tegi, kui kavatses suitsetamise maha jätta? Ta hoidis sigaretipaki rinnataskus. Kui tuli tahtmine suitsu teha, õngitses ta sigareti välja, veeretas seda tigedalt näppude vahel. Kumb meist on tugev sadam, küsis ta ähvardavalt, kas sina või mina? Mina olen tugevam, siis panin ta sigaretti tagasi taskusse. See oli? No see väike portree ja Heinz naeris siiralt. Agent helistas mulle, järgmisel päeval saame eeldisid tallakega ja seda, et hakkas ta jälle kogelema. Jah, mida ta tahab sellesse rolli. Richard Harrist. Neelatasin kramplikult. Ma tundsin Richardit, olin temaga koos töötanud. On väga hea näitleja, ütlesin, aga mina sobin sellesse osasse täiuslikult. Režissööri meelest sobib Harris paremini. Mida siis teha? Seda, et alustas Agent taas arglikult, kuid sai lõpuks siiski öeldud, et stuudio soovitab proovivõtet teha. Proovivõtted purske silma. Kui sa tahad seda osa, siis tuleb sulle nõustuda proovivõtetega. See oli väga alandav. Panime pidanud proovivõtteid tegema viimati 1946. aastal, siis kui tulin Hollywoodi, kuid mad tahtsin Franki rolli tõesti väga, väga kurradi le, ütlesin ma endale. Kui sa ometigi nii täiuslikult sellesse osasse sobid, miks sa ei võiks siis proovivõtetele minna? Änts andis mulle käsikirjast mitu katkendid. Kokku lepitud päeva varahommikul läksin stuudiosse. Kohtusin filmigrupiga mitmega nende seast olin aastate jooksul eri filmides koos töötanud. Nähes mind proovivõtetele tulemas, paistsid nad tõsiselt hämmastunud. Üritasin olukorda päästa naljatlemisega, kuid tundsin kergendust, kui häins kohale jõudis ja me võisime alustada. Tegime usinalt terve hommikutööd. Üks stseen oli eriti raske, kuna pidin tagurpidi ringi jooksma. Vahene selg ja põlved andsid tunda. Äntsega juhendas mind väga abivalmilt. Me saime omavahel hästi jutule, pärast olin küll väsinud, kuid õnnelik ta olla, õhtul palusin jumalat, et saaksin selle osa. Kulus paar päeva, midagi ei teatatud. Lõpuks helistas mu agent, noh, küsisin ma. Ta tahab ikkagi Richardit. Harris saigi selle rolli. Olin pettunud, lausa muserdatud nutt tuli peale. Kuid ma üritasin oma tunded maha suruda ja kuna pidasin Richardist lugu, siis saatsin talle väikese kirja. Kulla Richard, see on suurepärane roll, oleksin tahtnud väga seda ise mängida, aga sina saad kindlasti suurepäraselt hakkama. Siis mõtlesin, et ma ei tohi olla kehv kaotaja ja kirjutasin ka režissöörile lühida kirja. Kõigest hoolimata jäi viljatuse tunne mu südant närima. Ma olin kindel, et mälestus Hemingway-ist saad menufilmiks ning mul oli kade meel, et minul polnud selles osa. Kadedus on näitleja ebakindlas ametis. Me ei rõõmusta teiste edu üle, kadestame neid sellepärast kui film lõpuks valmis sai. Tahtsin seda kohe näha, hankisin kõigepealt endale videokoopia, lukustasin oma toa ukse, asusin filmi vaatama, nina peaaegu ekraanis kinni. Mida kauem ma vaatasin, seda suurem hämmeldus mind valdas. Olin käsikirja põhjal kujutanud, et filmi meeleolu saab olema kerge vitaalne, ent see, mida nägin, oli lohisev ja igav lugu kahe mehe süvenevast sõprusest ei liigutanud, ei puudutanud hinge. Korrutasin endale, et mul pole õigus. Minu arvamust vääras kindlasti see, et olin ise tahtnud filmis kaasa mängida. Kuid siis ilmusid filmiarvustused. Needki olid valdavalt negatiivsed. Kinodes linastus film vaid vähe aega. Mis on selle loo moraal? Tuleb olla tänulik, kui kõikidele palvetele vastust ei saa. Jumalal on huumorimeelt, ta jälgib meid, kui me palvetame ja naerab. Kuidas ma küll sellele kutile seletan, et mälestus Hemingway seda ebaõnnestub. Kuidas võiksin öelda, et ma teen talle sellega, teen, et ei vasta tema palvele. Niisiis olen õppinud järgmist. Jumal vastab alati meie palvetele. Kuid teinekord on vastus ei.