Tere kuulama aasta viimast filmima ja mina olen Piret Pääsuke ja tänase saate esimeses pooles heidame pilgu lõppeva kümnendi filmikunstile. Kuulame laulmas üht meest, kes saanud kuulsaks ka kinolinal. Saame teada, milline elu muutus on plaanis Woody Alleni ja kuulame ka ühtema humoorikat lühijuttu. Veel mahuvad sellesse tundi lühiuudised filmimaailmast ja mõningat üheksakümnendatel aastatel pärjatud filmi laulud. Saate signatuuri lõppedes hakkadki kõlama 1993. aastal Oscari pälvinud laul joonisfilmist aladin, mille autor häälemenken on üks hinnatumaid filmimuusika loojatest. Kronberg on 20-st aiand, hiline 20. sajand. See režissöör Martin Scorsese ütlus pärineb aastast 1991 ja tuletab koos David Cronenbergi värske filmiga eksistentsi meelde. Et paari nädala pärast ei saabu mitte ainult millenniumivahetus, vaid ümber, saavad ka selle sajandi üheksakümnendad aastad mida on see aastakümme toonud filmikunsti, mida mäletatakse sellest ajajärgust tulevikus? Panen Berg on tõesti sajandi lõpule iseloomulik lavastaja ja kui kas ta on siis ka nii-öelda tulevikutegija. Kõigepealt võiks öelda, et üheksakümnendad aastad filmis on olnud üsnagi laialivalguvad, nii et ühest iseloomustust on neile raske anda. Est eetilises plaanis on need olnud nii-öelda seinast seina või r-swing nõus aastad. Üks domineeriv teema on kahtlemata olnud katastroofid, mis igal mõeldaval moel inimkonda tabavad. Olgu need siis kloonitud saurused, keeristormid, vulkaanipursked, maad ähvardavad tulnukad või meteoriidid. Paraku ei väljenda selline katastroofi vaimustus eriti midagi meeleolust, millega selle dekaadi filme kunagi tulevikus ühendada saaks. Nii nagu meile on praeguseks olemas konkreetne pilt 70.-te või 80.-te aastate filmikunstist omalaadse silla 80.-te ja 90.-te vahel, lõi kriitikute poolt üleolevalt põlatud, ent meeleolu pildina igati huvitav märulifilm Terminaator kaks. Aastast 1991. See oli esimesi linateoseid, mis tõi 210.-te aastate värvikireva popi asemel ekraanile 90.-te hämara sinistes toonides disaini. Lisaks sellele tegeles terminaator kaks varem sellise kardetud teemaga nagu aatomisõjajärgne aeg ning juhatajast ka esimese niinimetatud suure püüdžieti filmina sisse praegusel ajal nii armastatud tehisintellekti teema. Üheksakümnendad aastad on teinud filmikunstiteemaks ka metamorfoosid, kõik lahustub, muundub, piirid, kaovad ja hägustuvad, olgu siis tegu soorollidega hea halva suhtega, üldise moraaliga või üksikisikuteadvusega. Küsimus, kes ma olen mõnikord aga lausa, mis ma olen, kerkis üles nii Jonatan Demi moonakeste vaikimises kui ka Terry Gilliam silmis. 12 ahvi võitsin pöördoni Bäckmani lugudes. Lavastajate poolt on aga üheksakümnendatel esile kerkinud eelkõige kolm Davidit Singer Lindschö akronenberg näidates meile maailma täis vaimseid informatsioone filmides loost Haywei kadunu kiirde, Faid klapp kaklusklubi kehalisi deformatsioone filmidest even seitse ja crash kokkupõrge või emotsionaalseid deformatsioone filmides näike klants alasti lõuna ja Valdjat haat südamelt metsikud. Ikka jälle teadvustasid nad meile valulikult, et me ei ela mitte ainult pidevalt reklaamitud ilusas uues arvuti ja asjade maailmas. Oma uusimas filmis eksistents jutustab kroonenberg loo motivatsioonidest ja kehadega manipuleerimisest haakudes teiega taaskord oma loomingu keskse teemaga. Filmis näidatud ja viimasel ajal nii populaarne virtuaalne reaalsus on aga temal vaid foon või ka ajend, mis räägib eksistentsi tõelise aktuaalsuse poolt. Sest kohutavad visioonid tõelisest elust vales tehisliku maailmas, nii nagu seda näitavad sellised filmid nagu Nirvana, Trumani show streinsteist või 13. korrus muutvalt kiirelt anakronismiks. Meenutagem näiteks klassikaks saanud tulevikuvisiooni pleidranner, mille Ridley Scott lavastas seitsmeteistkümne aasta eest ning mida võib praegu pidada maatriksi vastandiks. Leida Rannar visandas oluliselt ähvardavama visiooni reaalsest maailmast ja selles elavast tehisinimesest, kes pole teadliki oma ebaloomulikkusest. Ähvardava polnud mitte see maailm, vaid inimene oma tahte ja ettekujutusega. Aga et selline film nagu maatriks võib ikkagi lõppeva dekaadi esindajaks olla, ei sõltu mitte niivõrd loost, mida selles jutustatakse, vaid pigem külmusest, millega seda tehakse. 90.-te aastate silmapaistvaid filme tõstab esile ka distantseeritus, millega nad suhtuvad inimeste emotsionaalsest lämmatamisse meedia poolt. Kord väljendatakse ekstreemse külmaverelisi susena filmis Baltic siin korda alatu küünilisusena filmisti konstrakting Harry näilisi osa võtmatusena filmis Šodkats või siis peaaegu dokumentaalse pilguna sündmustele filmis kuud väljas. Mõnikord on aga see külmus muutunud ka päris konkreetseks ja jätnud nelja aastakümne kõige jäigemad, samas aga kõige mõjusamaks filmid nagu Fargo jäätorm või helge homne. Kuid sel ajal, kui Cronenbergi ahvingher panevad üheksakümnendatel aastatel oma viimaste linateostega üsnagi sünge punkti saadab kolmas David Lynchi oma värskes filmis vanamehe muru niitjal kuldkollastel viljapõldudele jutustades lihtsat ja liigutavat lugu. Tellid Linzi Šveits story otsekohene lugu ei sobi üldse viimaste aastate üldpilti. Selle pingevabalt aeglane kulg nõuab tänapäeva kiire montaaži ka filmidega ja rütmiliselt virvendavate videoklippidega harjunud pilgult algul kindlasti keskendumist. Ka on see eleegia pree, postmodernse maailmale täiesti vägivallavaba ega sisalda mingeid krüptilisi sõnumeid. Aga just sellest paljude parameetrite poolest üldisest suunast eralduvast peaaegu pedantset realistlikkust, rõhud, Movist saab hamburgerifilmide ajastul teretulnud delikatess ja kes teab, ehk on just see juba uue aja uue aastakümne avad aktiks. Kui mõned filmid on tüki elust, siis minu omad on tükk kooki, ütles kunagi legendaarne Alfred Hitchcock. Mis puutub kooki või ütleme filmitoodangu maiuspaladest, siis eks igal vaatajal ole omad eelistused ja oletan, et minuga nõustub nii mõnigi filmisõber, kes tundnud hämmingut selle üle, kuidas viimastel aastatel on saavutanud suurt menu, mõni vaimuvaene, et mitte öelda lausa labane film. Mis aga puutub Hitchcocki ütluse esimeste poolde, siis on möödunud aastat toonud kurbi näiteid selle kohta, et leidub inimesi, kes ei mõista, et filmid ei ole tükk elust. Neid ei saa ega tohi süüdistada selles, et mõned isikud õigustavad oma koletuid tegusid sellega, et matkinud kinolinal nähtud. David Cronenbergi on ühes hiljutises intervjuus öelnud. Mul pole tarvidust oma filmidega maailma seletada aga filmis saab eksperimenteerida, lasta filmi tegelastel teha seda, mida ise iialgi ei teeks. Kunstis saab luua oma väikese maailma, milles kehtivad oma reeglid. Igale normaalsele inimesele on selge, et need reeglid ja see maailm ei kehti isegi mitte kinosaalis, kus seda filmi vaatad, ammugi siis mitte väljaspool seda. Aga nendele inimestele, kes ikkagi nii väga armastavad kanda fantaasiamaailma üle. Tegelikult soovitaksin tuletada meelde seda pilti, mille andis maailmast 1981. aastal vändatud utoopiline märulifilm mäed Mäks. Teine. Filmi tegevus leiab aset umbes 2000. aasta paiku. Sünge visioon maailmast, kus inimene on inimesele hunt ja valmis teise tapma tilga bensiini või kopsikutäie vee pärast pole siiski tegelikkuseks saanud. Selle jutu peale kuulame nüüd üht kaunimat armastuslaulu, mis üheksakümnendatel kinosaalides kõlanud. See pärineb filmist Titanic ja selle looja James Horner pälvis mullu nii laulu kui kogu filmimuusika eest Oscari. Nüüd on aga meil siin varuks üks plaat, millel hulk tuntud jõululaule mitmete kuulsuste esituses. Valisin sellel kuulamiseks ühe oma lemmiku, jõuluvana saabub linna, seda esitab mees, kes sündinud jõulukuus ja kes laulmise kõrvalt on ennast ka filmides kuulsaks mänginud. Usutavasti tunnete ära, kes see on? Tuntud jõululaule esitaja oli muidugi Frank Sinatra, kelle sünnikuupäevaks 12. detsember 1915 Francis Albert Sinatra, nagu tema täielik nimi oli, pidi algselt saama ajakirjanikuks. Igatahes alustas ta tööd oma sünnilina ookeani ajalehes sporditoimetuses. Oma iidoli Bing Crosby kontserdil aga otsustas ta hoopiski lauljatee kasuks. Raadio poolt korraldatud amatööride võistlusel jõudis ta 1937. aastal tippu lauluga näitlejat ei. Seejärel hakkas sagedasti nii raadios kui klubides esinema. 40.-te keskel oli ta juba teeninud ära au pakliku hüüdnime hääl. Tal oli rohkem kui 40 miljonit austajad kahest 1000-st fänniklubis üle kogu maailma. Ka filmikaamerate ette sattus ta kõigepealt lauljana, tehes kaasa mitmetest Metro-Golden Mayeri muusikafilmides. 1952. aasta tõi lauljale trauma tugevad veritsed häälepaelte eest ei võimaldanud enam esineda ning muusikakontsern MC katkestas temaga töölepingu. Sinatra tegi nüüd panuse filmile Fretsinemanni lavastatud sõjavastases draamas. Siit igavikku kehastas ta suurepäraselt sõdur Angeles matšiot ning pälvis selle osatäitmise eest Oscari. Mõni aasta hiljem tegid õnnestunud rolliga Otto preemingeri filmis kuldse käega mees kehastades narkomaanist muusikut Frankimašiini. Edaspidi leidis ta rakendust juba kõikides žanrites. 50.-te aastate lõpul oli ka Sinatra hääl kosunud ning ta sai populaarsemaks kui iial varem. Oma esinemistega televisioonis, kinolinal ja estraadil kuhjas ta kokku legendaarse varanduse. Tema seltskonda otsisid nii poliitika kui ka majandustegelased, mõistagi ka ilusad naised. Sinatra oli neli korda ametlikult abielus, kõigepealt oma nooruse armastusega nüanssi barbaatoga, kellega sai kolm last. See abielu purunes, kui Sinatra tutvus näitlejanna avagaardneriga. Abielu temaga kestis kuus aastat. Sinatra kolmandaks abikaasaks oli temast 30 aastat noorem näitlejanna Mia Farrow. See liit püsis siiski vaid kaks aastat. Omaelunaise leidis Sinatra alles 61 aastaselt, selleks oli koomik Seppo Marxi lesk Barbara. Kogu oma karjääri jooksul andis dinaatriaga ajakirjandusele pidevalt ainet küll oma tujude, afääride, pidutsemiste ja kapitaliinvesteeringutega. Ikka ja jälle spekuleeriti ka tema seotuse üle maffia maailmaga. Aga kui Sinatra möödunud aasta maikuus suri ja suvel avalikustas Föderaalne Juurdlusbüroo tema isikliku toimiku, siis oli seal küll jäädvustatud mitmesuguseid, üldjuhul väikseid seaduserikkumisi, kuid mitte mingeid tõendeid sellest, et tal oleks olnud rahalisi suhteid allmaailmaga. Juba 1971. aastal andis Frank Sinatra oma hüvastijätukontserdi kuid see ei jäänud viimaseks. Veel 1995 kaheksakümneaastaselt käis kontsertturneel Javaimustasema truusid austajaid. Me kuulame teda nüüd veel laulmas, sedapuhku duetti koos, samuti nii ekraanil kui ka estraadil ilma teinud laisaminelliga. Kas Woody Allen, kelle nimi on juba muutunud omalaadseks New Yorgi sümboliks, nii nagu Brooklyn bridž on otsustanud filmimaailmale selja pöörata või keerata lihtsalt ette uue lehe, et endale vanaduspäevadel mugavamalt leiba teenida? Midagi päris uut, esimesel detsembril 64 aastaseks saanud Woody Allen siiski ei kavatse ja leht pole samuti enneolematu. Nimelt on tal plaanis hakata taas kirjutama tuntud ajakirjale New Yorker, milles esimene, tema kirjutis avaldati aastal 1966 kuid milles teda pärast oma läbimurret filmimaailmas 1980. aastal enam ridagi kirjutanud. Milles siis nüüd otsus tagasi pöörduda? Väljendan viimastes intervjuudes sageli toonitanud, et tal on lõplikult kõrini sellest, kuidas rahvas võrdsustab tema rolle ja tema isikut. Tema jaoks olevat see mõistatus, miks ajavad vaatajad segi välja mõeldud kujud ekraanil ja tõelise reaalse inimese? Miks ei teinud seda Charlie Chaplini ka küsis ta jõest eile antud intervjuus. Kas ainult sellepärast, et filmides kandis ta kõvakübarat ja liialt suuri pükse? See oli ju, kelle ta lõi ja mina pole samuti see isik või need isikud, kelle ma olen loonud. Ma ei istu kodus käest kirjutusplokk ega joo likööri. Mul ei ole vaenulikke suhteid oma õega. Ma pole üles kasvanud Goni Ailandil, minu isa ei parandanud vanu autosid aga inimesed arvavad, et see kõik ikkagi on nii. Niisiis usub Woody Allen, et kirjutades distantseeruda oma filmi tegelastest ning leiab ehk ka rohkem mõistmist publiku poolt. Ajakirjas New Yorker väljaandja Davy Dremlik kinnitas rõõmsalt, et järgmise aasta algul saab juba paari Woody Alleni teksti lugeda. Mina olen uudifilmide ja proosapaladega üles kasvanud, meenutades lemmik leni uusima filmi sviitanud lõudoun pressiesitlusel. Ta lisas, et ajakirjale on see muidugi suur võit, et lennuotsustas taas kirjutama hakata. Väljaande sõnul pole ta kohustatud pidevalt kaastööd tegema, vaid võib kirjutada just siis, kui tahtmist on. Aga nüüd kuulame üht Woody Alleni varasemat kirjutist proosapala kogumikust kõrvalmõjud. See kannab küll pealkirja minu kõne kooli lõpetajaile, kuid on igati sobilik luguga aastat lõpetama. Meie fonoteegise on see säilinud Jüri krimkovi esituses. Otsustavamalt kui kunagi varem ajaloo jooksul seisab inimkond nüüd teelahkmel. Üks tee viib meeleheitesse äärmises lootusetusse, teine täielikku hävingusse. Paluge, et meil jätkuks tarkust valida õigesti. Minul lähtekohaks pole muide mingi tühisuse tunne, vaid pöörane veendumus olemasolu täielikust mõttetusest, mida võiks hõlpsalt tõlgendada. Pessimismi. Sedasi aga pole. See on vaid tervistav hirm moodsa inimese ahistuses. Moodsaks nimetatakse siinkohal inimest, kes on sündinud pärast kuulutust. Jumal on surnud, aga enne hitti I uuene haudio händ salvestust. Seda ahistust võib väljendada isegi kahel moel, kuigi mõned lingvistilised filosoofid moonduvad selle meeleldi matemaatiliseks võrrandiks, et seda saaks hõlpsalt lahendada ja rahakoti vahele kanda. Lihtsamalt esitatuna on probleem järgmine. Kuidas on võimalik näha mõtet piiratud maailmas, kui on teada minu vööümbermõõt ja särginumber? Küsimus on eriti raske, kui me lisaks sellele veel tajume, et teadus on meid petnud. Tõsi küll, see on teinud lõpu paljudele taudidele, lahendanud geneetilise koodi ja toimetanud isegi inimesi. Kuule ja ikkagi kui kaheksakümneaastane mees jäetakse ühte tuppa 18 aastase ettekandjaga, ei juhtu midagi, kuna põhilised probleemid ei muutu kunagi. Sest kas võib näha inimhinge läbi mikroskoobi? Võib-olla aga siis on kindlasti vaja sellist tõeliselt head mikroskoopi, mille lonkas maks Okulaari. Me teame, et maailma kõige võimsamalt arvutil pole nii arenenud ajusid kui sipelgad. Tõsi küll, sedasama võime öelda mõnegi oma sugulase kohta kuid neid pole vaja taluda mujal kui pulmades või muudel erakorralistel sündmustel. Me oleme alati teaduses sõltuvad. Kui mul tekivad rindu valud. Pean minema röntgenisse, aga kas röntgenikiirgus ei tekita mulle tõsisemaid probleeme? Ei jõua veel ringi vaadata, kui mind viiakse operatsioonile ja kui mulle antakse hapnikku, siis kavatseb mõni assistent loomulikult suitsu teha. Et hiljem viisin ma juba raketina üle World treitzen, trip pidžaama seljas. Kas see on teadus? Aga teiselt poolt teadusena õpetanud meid juustu pastöriseerime ja mööngem, et see võib olla naiste seltsis isegi tore. Aga kuidas on vesinikupommiga? Kas te olete kunagi näinud, mis juhtub, kui säärane riist kukub kogemata kirjutuslaualt maha? Ja mis abi on teadusest, kui hakata juurdlema igavest mõistatuste üle? Kuidas sai maailmakõiksus alguse? Kui kaua see on kestnud, kas aine sai alguse suurest plahvatusest või jumala sõnast? Juhul kui viimasest, siis kas ei oleks tema võinud alustada kaks nädalat varem, et me võiksime nautida soojemaid ilmu mida me õigupoolest mõtleme, kui ütleme, et inimene on surelik. Kompliment see ilmselt ei ole. Kahjuks on meid petnud ka usk, nii helde una muunnu kirjutab lõbusalt vahukumatust teadlikkusest, kuid seda pole nii lihtne säilitada. Eriti siis, kui lugeda häkkerit. Mõtlen sageli, kui lohutav võis elu varemalt inimesel olla. Kui ta uskus võimsesse heatahtlikkus, loojasse, kes hoolitses kõige eest. Kujutlege tema pettumust, kui ta märkas, et ta naine on paksuks läinud. Kaasaja inimesel pole sellist meelerahu. Ta näeb, et on sattunud keset usukriisi. Ta on nagu moodsalt öeldakse, võõrandunud. Ta on näinud sõjapurustusi kogenud looduskatastroofe, käinud sööklates, kus mängib orkester. Minu hea sõber Jacques monorääkis sageli maailma kõiksuse juhuslikkusest. Ta uskus, et kõik siin elus toimub täiesti juhuslikult, välja arvatud tema hommikusöök, mida ta pidas kindlalt oma majapidajanna kätetööks. Loomulikult tagab usk jumalikku mõistusse, hingerahu kuid see ei vabasta meid inimlikust vastutusest. Kas mina pean valvama oma venna järele? Pean? Huvitav küll, isiklikult minu puhul jagab seda auga prospekt parki loomaaed. Kuna me tunneme end jumalast mahajäetuna, siis oleme teinud tehnoloogiast jumal. Kuid kas võib-olla tehnoloogia tõesti vastus, kui mu lähedase kolleegi nats sipski poolt juhitud uhiuus Vaik sõitis restoranid laed aknasse ja peletas sajad külastajad. Minul leiva, toster pole kordagi nelja aasta jooksul korralikult töötanud. Ma järgin täpselt eeskirja ja pistan kaks leivaviilu, kuhu vaja. Ning paari sekundi pärast kargavad need õhku. Kord sai nii minu poolt sügavalt armastatud naise nina kõvasti kannatada. Kas me loodame sellele, et mutrid ja poldid ja elekter suudavad lahendada meie probleemid? Telefon on tõesti hea asi ja külmkapp ja õhukonditsioneer, aga mitte igasugune õhukonditsioneer, näiteks mitte minu õe Hänni oma, tema oma teeb kõva lärmi ega jahuta õhku sugugi. Kui töömees tuleb seda parandama, läheb asi veel hullemaks. See on kas nii või siis ütleb töö mesed. Hänni peab endale uue konditsioneeri ostma. See mees on tõeliselt võõrandunud ja mitte ainult lihtsalt võõrandunud. Tagatipuks ei oska ta olla hetkegi ilma lahkelt naeratamata. Probleem on selles, et meie juhid pole meid piisavalt ette valmistanud mehhaniseerunud ühiskonnaks. Meie poliitikud on kahjuks kas ebapädevad või korrumpeerunud. Mõnikord mõlemad ühel ja samal päeval. Valitsus suhtub ükskõikselt väikese inimese vajadustesse. Võimatu on helistada enne seitset oma kongressi saadikule. Ma ei väida, et demokraatia pole ikkagi kõige parem valitsus. Viis demokraatia vähemalt austab inimõigusi. Ühtegi kodanikku ei või heast peast piinata, arreteerida või sundida mõnda Broadway show'd lõpuni vaatama. Ja see on ikkagi midagi muud kui see, mis toimub nõukogude liidus. Nende totalitaarses süsteemis mõistetakse inimene, kes tabatakse vilistamas 30-ks aastaks sunnitööle. Ja kui ta 15 aasta möödudes ikka ei lakka vilistamas, siis lastakse ta maha. Lisaks sellele jummala fašismile esineb ka veel terrorismi. Mitte kunagi varem. Ajaloo jooksul pole inimene niimoodi peljanud lüüa nuga ja kahvlit vasikapraadi, kartes, et see võib plahvatada. Vägivald sünnitab vägivalda ning ennustatud on, et juba üheksakümnendatel aastatel saab vargus sotsiaalse suhtlemise kõige levinumaks vormiks. Üle rahvastus teravdab kõiki probleeme. Arvud tõendavad, et maakeral on juba rohkem inimesi, kui on vaja kõige raskemad klaveri nihutamiseks. Kui me sellele sigimisele piire ei pane, siis aastal 2000 pole enam ruumi serveerida lõunasööki kui ei taha just katta lauda võhivõõraste inimeste pea peale. Nad ei saaks liigutada terve tunni, mis meil kulub söömiseks. Energiast tuleb samuti puudus kätte ja igale autoomanikule antakse bensiini vaid mõne sentimeetri edasiliikumise jagu. Selle asemel, et võtta vastu sääraseid välja kutsuda toetume sellistele lõbustustele nagu narkootikumid ja seks. Me elame liialt sallivas ühiskonnas. Kunagi varem pole pornograafia niimoodi möllanud ja nendes filmides on veel nii kehv valgustus. Me oleme inimesed, kellel pole selgeid sihte. Me pole kunagi õppinud armastama, meil puuduvad juhid ja arusaadavalt programmid. Meil ei ole vaimset pidet. Me ekslesime üksinda maailma kõiksuses, tehes puhtast Alpusest ja tusast üksteisele jubedat üle. Koht. Õnneks pole me minetanud suhtelisuse taju. Kokkuvõtteks võime niisiis tõdeda, et tulevik pakub hiilgavaid võimalusi. Muidugi on ka lõkse nipp seisab aga selles, et tuleb lõksudest mööda põigelda võimalused ära kasutada ja jõuda kella kuueks tagasi koju. Nii külast vudia jälle nii proosapala, minu kõne kooli lõpetajaile Jüri Krjukov esituses. Meie fonoteegis säilinud lindistus oli tehtud 1993. aastal. Me jätkame muusikaga filmist Philadelphia, mille nimi laulbrus Springsteen Philadelphia tänavad pälvis 1994. aastal Oscari. Järgnevalt on mul otsitud välja valik lühiuudiseid filmimaailmast lauljana lav, kes kolme aasta eest tegi tubli filmidebüüdi. Milosformani lavastatud pornokuningapiinades astub peagi taas kaamerate ette seekord juba peaosatäitjana erootilise põnevusloos ta kärsseinz FBI agendina, kes jälitab üht sarimõrvarit lavonisega filmi kaasprodutsent. Arnold Schwarzenegger, kes alustas möödunud nädalal Kanadas filmi kuues päev. Võtteid tahab järgmisena mängida peaosa drilleris Kolläteraldamitš külg vigastus. See on lugu mehest, kes kaotab pommi plahvatuses. Oma naise ja lapse kättemaksuhimust ajendatuna asub ta kurjategijate otsima. Filmi lavastab Andrew Davis ning võtted peaksid algama tuleva aasta juunikuus. Uus töö on teada kaaricharkeeril nimelt hakata kehastama palli treenerit, kes kaotab lennuõnnetuses kogu oma meeskonna. Draama van fold veitsis üks alatiseks jutustab treeneri püüdlustest äratada hukkunute lähedastes uuesti lootust. Filmivõtteid lavastaja Mark Wellingtoni käe all alustatakse tuleval sügisel. Möödunud nädalal alustas näitleja hidden Hook oma esimese lavastajatööga New Yorgis lendatava suhete draamaga laast vöödon pärada. Viimane sõna paradiisist. Filmis teeb keskse rolli tema abikaasa humas man nimekatest näitlejatest löövad kaasa Natasha Richardson ja kris Christopher son. Mitme Oscariga pärjatud triller moonakeste vaikimine saagist lõpuks vaatamata paljudele sekeldustele siiski järje. Uue filmi pealkirjaga Hannibal lavastab Ridley Scott, kes on käinud juba otsimast võttepaiku Firenzes, kus leiab aset suur osa loo tegevusest. Kui esimese filmi teemaks oli sarimõrvar Hannibal Lecteri tabamine noore FBI agendid lääristarlingi poolt, siis jätkufilm keskendub nende edaspidist telesuhetele. Siiani on selgusetu, kes hakkavad neid rolle mängima, kuna Chudi Foster, kes kehastas Darlingid vanakeste vaikimises, on uuesti osatäitmisest keeldunud. Talle ei meeldinud stsenaarium. Anthony Hopkins aga pole veel otsustanud, kas ta tahab veel kord elajalikuks Hani paliks muutuda. Tänavu küberdrilleriga maatriks tippnäitlejate hulka jõudnudki nurii tahab vahetada žanrit ja teha järgmiseks kaasa armastusfilmis. See oleks lugu pealkirjaga taevale lähedal, mis on uusversioon 1968. aastal vändatud filmist magus november. Riis hakkab kehastama miljonäri, kes armub omapärasesse naisesse. Kuna naine põeb ravimatut haigust, tahab ta endale iga kuu uut kallimat. Filmivõtted peaksid algama veebruari lõpus. Veel on kiinonüümsi järgmise aasta tööplaanis film Fishinud Moonlaid, püüdes kuuvalgust selles tõsielul põhinevas loos hakata kehastama börsimaaklerit, kes päästab ühe lõbutüdruku Vene maffia küüsist. Hollywoodi vanameistrile taglasele omistati Spencer treissi nimeline auhind. 1967. aastal surnud legendaarse näitleja treesti mälestuseks loodud auhind anti tänavu välja juba üheteistkümnendat korda. Varem on selle pälvinud näiteks CVs Stewart Harrison Ford, Judy Foster ja Douglase poeg Mikey Köök. Taglase on aastast 1946 mänginud rohkem kui 80. filmis. Möödunud nädalal jõudis Ameerika Ühendriikides linale film teemandid, milles saab näha tema esimeste osatäitmist pärast nelja aasta tagust infarkti. Selles põnevusloos kehastab ta klaste endist poksijat, kes otsib kadunud kalliskive. Üheksandal detsembril 83 aastaseks saanud näitleja on taas vormis ning pole kaotanud ka oma head huumorisoont. Hiljuti antud intervjuus kommenteeris ta infarktijärgset eluni. Nüüd tuleb aeglasemalt rääkida, aga tänu sellele muutud paremaks inimeseks, kuna ei paista enam kiiruga teistele solvanguid näkku. 75 aastane pool Newman aga ei plaani mitu uut filmirolli, vaid kavatseb veel korda andude oma lemmikhobile võidusõidule. Viis aastat tagasi oli ta osaline kuulsal teituna rallil Floridas. Tuleva aasta veebruaris tahab ta taas rooli taha istuda. Sellega jäädvustajaks legendaarne näitleja oma nime kindlasti rekordite raamatusse kui vanim. Rallisõitja. Režissöör Steven Spielberg plaanib tuua kinolinale Kuulsa lenduri Charles Lindberghi elu. Filmi aluseks staap Scott Bergi kirjutatud biograafia, mis on pärjatud Pulitzeri auhinnaga. Stsenaariumit on selle järgi asunud kirjutama Mennomais, kes oli ka stsenaristist Spielbergi filmile purpurvärv. Näitleja Denzel Washington teatas hiljuti antud intervjuus, et Hollywood ei paku talle mingit huvi ja kogu kära niinimetatud staaride ümber on läinud üle igasuguse piiri. Ometigi on Washington kriitikute arvates üks favoriite eelseisval Oscarite nominatsioonile oma rolliga filmis orkaan Washington kehastab sellest poksijat Rubin Orkaan Carterit, kes ebaõiglaselt mõrva eest süüdi mõisteti ja seepeale 20 aastat vangis istus. Hiljaaegu reastasid 135 Ameerika filmitootjad näitlejaid selle põhjal, kelle osatäitmine toob filmile kõige suurema tulu ja meelitab masse kinno. 525 näitleja saavutas maksimaalselt 100 punkti Tom Hanks, teiseks tuli Mel Gibson, kolmandaks langes mullu tipus olnud Tom Kruus. Ainsa naisena pääses esikümnesse täpsemalt kaheksandale kohale Julia Roberts. Nii palju viimaseid uudiseid filmimaailmast saate esimene pool hakkab seegaga läbi saama. Me kuulame veel tänavu parima laulu Oscari pälvinud ansambli äärest meistri lugu filmist Jarmo, keda on kell 23, jõuavad eetrisse spordiuudised, seejärel filmimaagia.