Detsembrikuu filmimaagia, mina olen Piret Pääsuke, saate selles pooles meenutame käesoleva kuu sünnipäevalapsi, kuulame pikemalt juttu ühest neist, mis on ühtlasi tänase saate väikeseks mõistetamis ülesandeks saate viimases kolmandikus aga kuuleme pikemalt ka muusikat ühest 90.-te aastate parimatest filmidest Inglise patsiendist. Kõigepealt aga hakkab laulma möödunud kolmapäeval oma esimese juubeli jõudnud Don Johnson. Nii laulis Don Johnson, kes 15. detsembril sai 50 aastaseks Missouris sündinud Johnson Lõpetas San Francisco konservatooriumi draamastuudio, sealsamas jõudis ka teatrilavale, edasi tulid pakkumised. Filmi tuntuse tõid talle 1973 linastunud härradi eksperiment, kus partneriks oli talle hilisem ämm Melanie Griffithi ema dipi Hedren ja aasta hiljem vändatud ulmefilmide klassikasse kuuluv poiss ja tema koer. Rahvusvaheliselt kuulsaks täid Johnson muidugi narkopolitseinik Sonic Rocketina stiilses teleseriaalis Miami mida vändati aastatel 1984 kuni 89 80.-te aastate teisel poolel suutis Johnson läbi lüüa ka rokklauljana. Kahel korral filmidest paradiis ja eile sündinud on Johnsoni filmipartneriks olnud Melanie Griffith, kellega ta on kaks korda abielus olnud. Pärast kesisemaid aastaid on Johnson taas kanda kinnitanud televisioonis nimiosalisena politseiseriaalis näss bridžis. Lisaks Johnsonile on käesoleval kuul 50. eluaasta täitunud või täitumas veel kahel tuntud meesnäitlejal. Neljandal detsembril tähistas oma juubelit, Jeff pritsis, näitleja, loid pritsis poeg sattus juba nelja kuuselt kaamerate ette. Koolipoisina mängis koos oma vanema venna Piuga mitmes telefilmis, siis sai korraliku näitlejakoolituse ning juba viies filmiroll 1971. aastal valminud Pieter Poktuaanowitzi linateoses viimane seanss tõi talle Oscari nominatsiooni. Veel kahel korral on pritsis Oscarile kandideerinud 1974 võrratu seikluskomöödias Sander põld ja laithud ning 1985 utoopilise filmist Tähemees. Pritsis Filmagraafia on kopsakas ampluaa lai, mainimist väärivad sellised filmid nagu psühhodraama Taker muusika. Filmida saab üleus Peikerbois, tragikomöödia, narride kuningast vestern, metsik pill, romanss peeglil on kaks nägu. Groteskne lugu, Suur Lebowski ja praeguseks viimane töö terrorismiteemalises drilleris Aarlington Rõud. Lisaks näitlejakutsele Andžeff pritsis heal tasemel fotograaf, loonud mitmeid laule ja ka lauljana üles astunud. 29. detsembril täitub 50. eluaasta näitleja Tanssonil. Oma karjääri alustas ta 60.-te lõpul New Yorgi teatrilavadel, rahvusvahelise kuulsuse, saavutas aga teleseriaaliga cheers terviseks, mis oli eetris 12 aastat. Tantsonile omistati baarmen Sämmaloni rolli eest kaks kuldgloobust ja kaks Emmy auhinda. Veel on ta saanud kuldgloobuse meespeaosa eest telefilmis midagi ameeliast. Tema esimene kinohitt oli 1987 linastunud komöödia kolm meest ja beebi, millele kolme aasta pärast lühendati järg kolm meest ja väike neiu. Menukas oli ka Tanssoni duett vupi Kolbergiga komöödiast. Meid merika. Meie ekraanidel figureeris detansson viimati Spielbergi sõjadraamas reamees Ryani päästmine Ameerikas leidis aga tänavu hea vastuvõtu tema osatäitmine miniseriaalis kulliveri reisid. Jätkame muusikaga, mille loojaks üks kaasaja omanäolisemaid ja jõulisemaid komponiste vangeelis. Just temalt pärineb filmi 1492 muusika. Ja olgu see vihjeks meie tänasele mõistetamis ülesandele. Sest see, kes teab, mis juhtus aastal 1492 sellel peaks olema üsna kerge taibata, kes oli see filmimaailmakuulsus, kes kehastas nimetatud aastal ajalukku läinud kangelast ja kellest pärast muusika külamist hakkab jutustama Denis direl. Kes see on oma lapsepõlve ja nooruse, veedab ta töölismiljöös prantsuse tööstuslinnas taroos 12 aastaselt kaubitseta mustal turul ja varastab kolmeteistkümneselt, elab punaste laternate rajoonis kahe prostituudi juures. Hiljem pole ta häbenenud ei oma prolentaarset minevikku ega varas suhet seksuaalsusega. Kui ta 1991. aastal räägib ühes intervjuus vabameelselt vägistamistest, mida ta poisipõlves Pealt oli vaadanud, paisutab Ameerika press selle osavalt skandaaliks. Kaheksakümnendatel aastatel on ta ka Prantsusmaal vaieldamatult staar number üks ning ka omalaadne päästerõngas kiduva prantsuse filmi jaoks. Tema figureerimine ekraanil aga kindlustab 10 protsenti Prantsusmaakinode kassatulust. Ja see on saavutus, tänu millele on temast juba eluajal rahvuslik legend loodud. Aga näitlejateed alustab ta kuuekümnendatel aastatel. Shan Lorään koshee juures õppides. Asub tööle Pariisi rahvusteatrisse saavut, tuntuse teleseriaaliga jalutuskäigud Baden Bergis ning debüteerib suurel ekraanil 1965. aastal lühifilmis. Piitnik ja kassipoeg. Juba 70.-te aastate algul kuulute nautinud näitlejate hulka. 1973 toob esimese tõelise menufilm kogenud, milles tema partneriteks on Isabel their ja Shan Moro. Edasise karjääri jooksul ei loobuda ka teatrist, kuigi filmitöö kõrvalt jääb selleks aega vähevõitu ja ebaregulaarselt. Sellegipoolest täitub 1983. aastal üks tema unistusi mängida Marjääri Tartühvi. Kriitikud on püüdnud aastate jooksul otsida seda, mis tema kui näitleja olemust kõige paremini iseloomustab ning leidnud, et see on tema eluläheduse ja kahe jalaga maa peal seismise kõrval. Tema instinktiivne mäng, oskus teisendada sõnu kehakeelde ja tunnetesse. Üks verstapost ja tema filminäitlejakarjääris on kindlasti 70.-te aastate keskel talupoeg Olmo Bernardo Bertoluczy dokumentaalse seepuses 1900, kus ta esineb koos selliste suurustega nagu 1980. aastal moodustab ta särisevalt erootilise duetti. Katrini nööbiga filmis kaduv orkaan. 1981 aga saab kõrgeima prantsuse filmiauhinna see saari peaosa eest filmis viimane metroo. Täpselt 10 aastat hiljem omistatakse talle teine saar rolli eest, milles ta hiilgab nii ülipika ninakandmisega kui ka keerulises värsskõnes Aleksandr iinides rääkimisega. See on muidugi halenaljakas poeet Shira noodeber, Särak. Samm pool. Arapennoo lavastatud samanimelises filmis. Mees küljest, rääkis Tõnis, direl on muidugi maailmakuulus prantslane Gerard Depardieu. Ene mõistatust kõlanud muusika pärines filmist 1492, mis valmis Ameerika vallutamise 500.-ks aastapäevaks ja milles Depardieu kehastas muidugi Christoph Kolumbus. Keerulise lapsepõlvega näitleja on ise tunnistanud. Näitlemine on hoidnud mind elust vanglatrellide taga. Kes teab, kui tõene see väide on, kuid igatahes laastus Depardieu juba seitsmeteistkümne aastaselt teatrilavale ja õige pea hakkasid tulema rollid ka televisioonis ja kinofilmides. Praeguseks ajaks on tema hõlmagraafias rohkem kui 100 rolli ning kahtlemata on ta kaasaegse prantsuse kino fenomen, kelle ampluaa ulatub noorest riiukukest küüraka, talu pojani, revolutsioonilisest kaevurist, homoseksuaalini sekka legendaarseid ajaloolisi isikuid nagu Danton või Christoph Kolumbus. Talub hoidlikku kavalust, millega Depardieu ööd ikka ja alati iseloomustatakse, on ta aga ka otseses mõttes kasutanud. Paralleelselt näitlejakarjääriga on ta loonud oma veiniimpeeriumi teinud kapitalimahutusi nii nafta kui telekommunikatsioonifirmadest. Peale selle on ta ka ühe filmistuudio omanik. Aasta tagasi tekitas aga Prantsusmaal furoori kõigile aegade kõige suurejoonelisem teleseriaal Krahv Monte Cristo, milles Gerard Depardieu kehastas nimiosa ja oli kaasprodutsent ning kus ta esmakordselt mängis koos oma näitlejakutse valinud lastega tütar sülyya poeki joomiga. Tänavu 27. detsembril Snap Gerard Depardieu 51 aastaseks. Detsembrikuukalender on sünnipäeva, lastest õige kirju, siin on mitmeid nimesid, mis saanud ajalooks, jättes endast kindla märgi filmikunsti sellesse ritta kuuluva kindlasti tablast säär Banks, Poola neegrivool, Disney ava Kaarner, Marleen, tiitris Sherarhilip. See on Maree. Neid aga, kes praegusel ajal ja arvatavasti ka veel järgmisel sajandil filmikunsti silma teevad, meenutame mõne minuti pärast pikemalt, enne aga kuulame ühte detsembrikuist sünnipäeva last laulmas. Sämbetmidler. Mu ema laulis mulle seda laulu, kui ma olin väike ja ma leian siiani, et seal niukse ilusamates lauludest, mida ma iial olen kuulnud. Nii sõnas kõlanud laulu esitaja, esimesel detsembril 54 aastaseks saanud bet miller. Daam, kes on osanud muuta end meeldejäävaks nii ekraanil kui ka Est raadilt. Alustas ta Broadwayl muusikalidest oma debüütalbumi eest, sai 1972. aastal Grammy auhinna. Milleri silmagraafias on 15 filmi, Oscarile on ta kandideerinud kahel korral. Oma esimese peaosaga filmis roos 1979. aastal ja 13 aastat hiljem naispeaosaga filmis fonde pois poiste heaks. Väga menukalt on linastunud film jumalik hullus, mille aineks üks Milleri lavas õudest. Kolmandal detsembril sai 31 aastaseks näitleja Brendan Fraser, kes tänavu suvel võitles meie ekraanidel muumiaga. Seattle'is sündinud poiss rändas koos vanematega varakult peaaegu kogu maailma läbi siis sünnilinnas näitlejakoolituse ja astus kõigepealt üles teatrilaval tuntuse filmimaailmas. Tõidele peaosa Disney stuudios vändatud seikluskomöödiast džungli George. Sellele Tarzani teisiku rollile võlgne Frey särama suurepärase füüsilise vormi, kuna enne võtete algust tegi ta kaheksa kuud väga kõva trenni ja suutis tänu sellele peaaegu kõigega filmis ilma kaskadööri Stublandita hakkama saada. Ilmselgelt on Brendan Freysleris kaakomendi andis joont, mida ta tõestas tänavu valminud filmis laast from the fast mats minevikust ning mida ilmselt veel paremini on võimalik välja mängida järgmises töös. Uusversioonis, komöödiast, Pedasideld pimestatud Freisele saab selles rolli, mida omal ajal kehastas Stanley Moore elust tüdinenud mees, kes üritab endale otsa peale teha, kuid kogu aeg astuvad sellele kavatsusele vahele mingid üleloomulikud jõud. Eile, seitsmeteistkümnendal detsembril sai 46 aastaseks Pill Pruulmann. New Yorgis sündinud näitleja leidis kõigepealt tunnustust Los Angelesi teatrilaval. Tema filmide püüdiks sai 1986. aastal komöödia hullumeelsem Sis Tony uskumatu ärandamine. Sellele järgnesid veel mitmed koomilised rollid. Siis aga juba tõsisemad osatäitmised sellistes filmides nagu Sammersti ja Mälis kurjus. Meie ekraanidel on Vilbulmani viimati näha saanud USA presidendina ulmepõnevik, kus iseseisvuspäev ja meespeaosatäitjana David Lynci filmis kadunud kiirtee. Viimati mainitu jaoks õppis pulmann muide saksofonimängu ära kuigi ta oli seda instrumenti juba lapsest peale vihanud. Nimelt harjutas seda pidevalt üks tema vendadest. 21. detsembril saab 51 aastaseks eelkõige üheksakümnendatel ennast maailma kuulsaks mänginud Samuel L Jackson. Tennessees sündinud Jackson kannatas lapsena kogelemise all, kuid võib-olla just tänu hoolikale kõnetreeningule iseloomustab teda näitlejana väga rahulik ja väga selge kõnemaneer. Kõigepealt asus ta hoopiski arhitektuuri õppima, kuid pärast esimest rolli ühest reklaamfilmis otsustas näitlemise kasuks. Alustas oma karjääri New Yorgist neegrite teatris nii Cru ansamblil Company. Järgnesid väikesed rollid televisioonis. 90.-te aastate alguseks oli ta mänginud juba paarikümnes filmis, kui saabus rahvusvaheline tunnustus. 1991. aastal. Khani filmifestivalil võitis ta meesnäitleja auhinna rolli eest spaikli filmis džunglipalavik. Kolm aastat hiljem jõudis Jackson juba Oscari nominentide hulka osatäitmisega Quentin Tarantino filmis Pulp Fiction. Tarantino ka on koos tehtud veel üks film mullu meilgi linastunud Jacky Braun. 22. detsembril saab 37 aastaseks inglane realifainz, kes kahe nädala eest valiti tänavuseks Euroopa parimaks näitlejaks. Kuigi ta tundis juba koolipoisina huvi teatri vastu, asus ta kõigepealt maalikunsti õppima kuid aasta pärast taipasid tema kutsumiseks on siiski näitekunst ning vahetas kunstikooli kuningliku akadeemilise draamakooli vastu. Pärast selle lõpetamist töötas ta mitmes teatris, kaasa arvatud kuninglikus Shakespeari kompaniis. Üks fanci esimesi õnnestunud filmirolle on kahtlemata Hiiclif Emily Brontë romaani vihurimäe ekraniseeringus. Rahvusvahelise tunnustuseni ja Oscari nominatsioonini jõudis ta ka koonduslaagri komandandirolliga Steven Spielbergi filmis Schindleri nimekiri. Teist korda on Relfainz kandideerinud Oscarile traagilise armastaja Lazlo almaašina Anthony minieljadid filmis Inglise patsient teatrilaval kehastatud Hamleti eest aga saanud doni auhinna. Huviga jääb üle oodata, millal jõuavad meie ekraanidele Islanšaabule avastatud päikesepaiste, milles kolmikrolli kehastamise eest Fainz mainitud Euroopa filmiauhinna sai ning tema teine uus töö oma lihasõe lavastatud oneegin, kus Vainzil nimiroll. Aasta viimasel päeval 31. detsembril on sündinud inglise näitleja Anthony Hopkins. Tänavu saab ta 62 aastaseks. Pagariperes sündinud poiss oli koolis õige kehv õpilane, seitsmeteistkümne aastaselt aga liitust ühe teatri trupiga ning leidis nii oma kutsumuse. Ta sai stipendiumi õppimiseks mainekas draamakunstide kuninglikus akadeemias ja lõpetas selle edukalt. Filmi jõudis ta 1968. aastal kehastades kuningas Richard Lõvisüda ajaloolises draamas Lõvi talvel. 30 aastaga on tema kontosse kogunenud rohkem kui 90 filmirolli rahvusvahelise läbimurde, nii aga jõudis ta alles 1990. aastal, kui oli kehastanud sarimõrvar, halli ballekterid Jonatan Demi lavastatud psühholoogilisest põnevikus voonakeste vaikimine. Pärast seda on ta olnud kahtlemata jooks nõutumaid, näitlejaid oma generatsioonist, kes kehastanud ajaloolisi isikuid nagu Nixon või Picasso piinanud end väljendamatu armastusega filmis päeva riismed õpetanud mehist kätte maksta filmis Zorro mask. Kuigi selle aasta algul levisid jutud, et Hopkins kavatsevad näitlemisest loobuda, ei ole need senini veel tõele vastanud ja loodetavasti jätkab see vanameister tegutsemist veel järgmisel sajandil. Ki. Ja nüüd on lõpuks käes aeg kuulata ühe filmimuusikat. Valisin selleks filmi, mis on minu jaoks lõppeva aastakümne kõige võrratum linateos. See on Anthony miniella lavastatud Inglise patsient võimsatest tunnetest kantud lugu armastusest, reetmisest, kohusetundest, sõjast, purunenud saatustest ja hingedest. Film tunnistati 1997. aastal üheksa Oscari vääriliseks. Üks neist kuulub filmimuusika loojale Gaabriel ja reedile. Me alustame kuulamist, filmi nimiloost. Filmis Inglise patsient on kaks armastuslugu. Esimene neist Ungari krahvi Lazlo ja inglanna Gefriini lugu saab alguse enne teist maailmasõda. Sahara kõrbetormis jätkub Kairos eurooplastele mõeldud restoranis, kus armastatakse kuulata selliseid laule nagu põsk põse vastu Fredast äri esituses. Lazlo ja Gefriini lugu saab traagilise lõpu sõja alates haruldasest muistsetest päevadest säilinud joonistustega kaetud ujujate koopas. Teine filmiarmastuslugu, Kanadast pärit Ghana ja Indiast pärit kipi lugu algab sõja lõppedes keset varemeid. Veel kord kõlab filmis Inglise patsient ving Berlini igihaljast laul põsk põse vastu nüüd juba pärast sõja lõppu ja Ella Fitzgeraldi esituses. Ja nüüd veel suurepärane näide helilooja Gabriel ja Reedi tööst loos pealkirjaga, nii kaugel kui Firenze segunevad kõik inglise patsiendikesksed teemad. Muide, filmilavastaja miniela on öelnud, et ja Reed, kes syndinud Liibanonis ja elab Prantsusmaal oli tema esimene ja ainus valik loomaks muusika filmile, kus segunevad nii mitmed kultuuritaustad Aasta viimane filmimaagia hakkab läbi saama, tänase saate valmimisel olid abiks ennibruzneidsin ja Tõnis direl. Mina olen Piret Pääsuke ja soovin kõigile filmisõpradele, et kõik pettumused, kõik kulunu, igav ja hall jääks maha kaduvasse aastasse uus jooksaga endaga uusi lootusi, helgust ja rõõmu ning kindlasti ka uusi elamusi filmikunstist.