Tere taas kõigile vikerraadiokuulajatele stuudios jälle Hardo Aasmäe, Uku toom ja jutuks seekord sedavõrd intrigeeriv jaga mitmes mõttes, libe teema nagu sarnased jooned kommunismi ja ristiusu vahel ehk mida bolševikud on kristlusest üle võtnud või võtsid siis minevikus, nii et Ardol on siin terve hulk mõtteid. No ega need mõtted on nüüd sedalaadi, mida tahaks raadiokuulajatega jagada ja, ja paratamatult on need, kes on nõukogude ajal suhteliselt kaua elanud ja, ja kes vaatasid viimaseid paavsti matuseid, siis võib tekkida tõesti niisugune tunne ja kõik, mis järgnes paavsti matustele. Võib tekkida niisugune tunne, et see kõik tuleb kuidagi tuttav, et ja, ja kui me nüüd mõtleme sellele, et kes, kellele, kes, siis ma kahtlustan küll, et kristlased pole õppinud bolševikele, aga bolševikud kristlast kid sellepärast, et kristlus on noh, ütleme paartuhat aastat vana, aga bolševism suhteliselt lühike ja põnev on see teema tegelikult ainult sellepärast, et bolševikud on kogu aeg kristlust eitanud ja on öelnud, et nad õpivad eelnevatest ühiskondlik majanduslikest formatsioonidest, kuid mittekristlastele. Kuid kui nüüd hakata vaatama, mis siis tegelikult toimus, mida me nägime Vatikanis? Vatikanis, me kõigepealt nägime seda, et paavst tervis hakkas muutuma põduraks. Me oleme seda juba näinud, kuidas peasekretäri tervis hakkab muutuma põduraks ja sellega seoses hakatakse rääkima noh, niimoodi hillitsetud sellest, et vaat et kui nüüd peasekretär ära sureb, kellelgi ei tule pähe seda, et peasekretär võiks minna erru. Kolan tervis kehv, eks ole, et ta võiks minna erru, aga ütleme nii, vähemalt tõsiselt ei mõelda, kuigi räägitakse, räägitakse, ja muide ka paavsti puhul räägiti, et võib-olla tal on siiski tervis nii kehv, et ta enne surma võiks minna erru ja kellelegi teise, nagu öeldakse, oma mantlipärijaks tekitada, kuid üks ühine joon on tõepoolest, et need sellel ametikohal lihtsalt surrakse. Ja, ja kõikvõimalikud muutused, mis on seotud, on seotud sellega, et tuleb uus peasekretär, ütleme nii, et tuleb uus paavst ja vaat siis räägitakse Piusi ajal oli niimoodi ja Johannes Pauluse ajal olid niimoodi ja Johannese ajal oli niimoodi ja kui me vaatame, rooma ütleme, katoliikluse ajalugu, siis iga paavst on püüdnud oma ajast mingi jälje jätta. Aga kuidas meie igapäevaselt kõne Hruštšovi ajal oli niimoodi, Stalini ajal oli niimoodi ja Brežnevi ajal oli niimoodi ja, ja, ja koguses reast ainukene erand. Kes ametipostilt läks, nagu öeldakse, rind ees oli ju lõppude lõpuks Hruštšov. Ja ja ütleme, paavst teedel on taolist asja minevikus juhtunud, on juhtunud, on, on üks-kaks korda juhtunud, aga, aga üldiselt on süsteem täiesti sama ja vaat siis hakatakse rääkima mingit niisugust juttu, et vaata, et seal nende kardinalide ja ütleme poliitbüroo et mitte öelda Rooma kuuria. Et selle poliitbüroo hulgas on seal omad niuksed konservatiivid ja liberaalid. Aga tegelikult noh, ühesõnaga kui vaadata sellele näiteks rõõmsameelse Jaroslav Hašeki pilguga, siis on tegemist grupi kibestunud vanameestega, kes on ilmselt teravmeelitsevad üksteise arvel ja mõni siis mingist liberaalsest ilmalikust positsioonist natukene. Noh, ütleme saanud toitu tele ja teine on siis lihtsalt niisugune tõsist pühakirja, kes on siis kas ütleme, Leninit ja Marxi liiga palju lugenud ja tuleb nagu selle koha pealt välja oma mõtetega. Ja, ja noh, kui me perestroika ajalgi mäletame, siis oli täitsa tüüpolukord, üks oli niisugune liberaal, mis oli Mihhail Sergejevitš ja teine oli konservatiivi Jegorov, Kuusmit ehk Gorbatšov ei Ligatšov, kui keegi mäletab tegelikult poliitbüroolased kõik, kui niimoodi eemalt vaadata. Ja nüüd, kui peasekretär on väga kehvas seisus, siis üks korda esineb abitult kohe meenutame Brežnevit kes Bakuus ajas segamini Afganistani ja Aserbaidžaani kommunistid, eks ole, keda tahaks tervitama ja ega see rooma paavsti viimane esinemine aknalt need noh, ka kõige paremini ei kukkunud välja, kõik on selge ja nüüd, mis hakkab edasi saama. Edasi, on kogu selles struktuuris olemas kardinalide kogu. Ütleme nii, et bolševikud oli selle koha pealt Keskkomitee ja siis hakati uut peasekretäri valima. Kardinad tuleb või? Noh, katoliiklased, konkraav, keskajal tehtud kopli. Vahepeal kogutakse vahepeal, kui paavst on elus ja ajab mingeid oma asju, siis rooma tuleb kokku ka kiriku kogugsutud kardinalid kohe seal arutavad oma, noh, neid asju vaikselt. Aga, aga kong, klaav on niisugune kontor, mis on täiesti või niisugune kokkutulek, mis on täiesti avalikult kinnine bolševikele väike erand. Poliitbüroo oli avalikult avalik. Kuid nad kõik käitusid ühtemoodi. Kõik need kardinalid, kes tulid, tulevad sealt sisse müüritud Sixtuse kabelist. Keegi ei ütle, kelle poolt ta esialgu oli. No ühesõnaga, siseringis on see intriig suhteliselt avalik. Bolševike puhul oli teistmoodi, tuldi avalikult keskkomitee pleenumil, kõik hääletasid poolt uue peasekretäri Baltic, keegi söandanud öelda, et vaat, et mina veel toetasin seal algul mõtlesin kellegi teise peale. Ehk teisisõnu öeldes, et vahe on ainult selles, et keskkomitee pleenumile järgnes kusagil Conclav. Ja see asi vaikselt aeti nagu ära ilma valge suitseta ja ilma valge suitsuta. Nüüd edasi. Mõlematele on iseloomulikud pühad säilmed. No me teame, et Rooma paavst võetakse võimaluse korral Vatikani ja kõik ütleme suuremat kirikutegelased, nad seal kusagile kusagile maetakse, on see siis Peetri kirik või mis iganes? Bolševikud poleks nagu mingit põhjust olnud, aga Kremli müür leiutati väga kiiresti. Kusjuures seal oli veel selles mõttes huvitavat. Lenin, kes soovis, et ta maetaks oma ema kõrvale ega tema soo ei tähendanud enam bolševikele midagi, otsustati, et nüüd on niisugune lugu. Sind maetakse kõigepealt mausoleumi distsinud, palsameeritakse nüüd kõigile nagu näidatakse võib-olla veidi hiljem. Aga põhimõtteliselt on siis niimoodi, et mõlematel on niisugune koht mütologiseeritud koht, kus siis on püha paik, kus siis kõik tähtsamad tegelased on silmapiiril, kusjuures ütleme elavate jaoks, kusjuures seal on veel üks huvitav asi. Mõlematel on pühakute Canoniseerimise süsteem. Kui Rooma, ütleme, katoliku kirikus peab keegi tegema kaks imetegu, see peab olema tõestatud siis ega selline Kremli müüri ikkagi pääses ka see, kes teinud mingi imeteo nutika kaaris, lendas kosmosesse, Vutškaala, tegi mingi imeteo või siis mõne inimese imetegu elada. Läbi Leni näeks Stalin Kružovi aeg elada kõrge vanuseni roos, mis oli tõeline imetegu ja nii ta sinna müüri äärde sattus nimedega oli üldse poliitbüroosse pääseda ja kogu sellest kadalipust üldse puhtalt terve nahaga välja tulla. Ja tulles nende võrdse võrdlemise juurde, siis ju ka bolševikele on see, et kes nagu on niuksed, põlatud, need maetakse kirikuaiale. Jah, jah, just, just just just, et, et kui, kui juba ütleme, niisugune niuke patuga Mul hakkab liiga suureks minema ja ja see paneb, nagu, ütleme tekitab üldise pahameele ustavate hulgas. Vanasti ühes huumoriajakirjas, nagu öeldi nüüd edasi mis on veel põnevat? Põnev on see, et mõlemad on tegelikult usukuulutajad vaat kui demokraatia põhimõte on ju selles, et et on terve, ütleme, kogum vabu inimesi, vabad inimesed hääletavad endale esindajad, on see siis parlament, kes iganes, kes peab valitsuse ja võtad kogu aeg jälgima seda, mida see inimeste meeleolu nõuab neilt. Ja me võime seda avaliku arvamuse üle küll ironiseerinud, noh, mis inimese arvamus ikka maksab tegelikult, sest demokraatias see süsteem halvemini paremini toimib, et see maksab. Aga kristluses on ju niimoodi, et ega inimese arvamus jumala kohta või kogu kanooniko kohta ei loe midagi, vaid seal on ju vastupidi. See asi on valmis ja inimesed tuleb kallutada selle alla, nad peavad elama, on siis jumala või kiriku reeglite järgi. Aga Nõukogude liidus on täpselt samamoodi Öelge, mida ju nõukogude inimesega tehti, teda kasvatati kommunistlikud ümber lõputult sugusel viisil ja moel. Ja nüüd, kui hakata vaatama seda kirikusüsteemi iseenesest olekas läbi keskaja läbi vana aja, sel pole isegi tähtsust siis tegelikult on niimoodi, et on olemas üks ideoloogia ja selle järgi siis kuulutatakse kogu seda seltskonda, jutustatakse päevast päeva. Ja kui, kui ütleme kristlastel on olemas kirikuõpetajad ja on palvused, noh siis siis bolševike parteikoosolekud, ühing, parandused partorgideks ning teadlase lektorid ja mida meiega mõlemad sinuga oleme harrastanud. Põhimõtteliselt kõik see asi toimib, kusjuures huvitav on see, et keskne asi, mida kuulutatakse kõikide võrdsus politseinikud kuulutasid, et kõik on võrdsed ja, ja kristlased kuulutavad, kõik on võrdsed, ainult selle vahega, et bolševikud kuulutasid seda, et kõik on võrdsed maal. Nii nagu kunagi ütles Norbert viiner. Et bolševike kristlaste vahe on selles, et bolševikud lubasid paradiisi maa peale tuua. Aga nüüd kristlastel on see teispoolsus, kusjuures mõlematel on üks ühine joon, mõlemad lubavad võrdsust tulevikus. Bolševikud lubasid tulevikus teatavasti maal. Me ütleme, maises elus, aga, aga kristlased lubavad, noh, ütleme teises elus. Ja, ja sealt tuleb veel üks niisugune huvitav nüanss on see, et, et kuidas me saame mõtestada Leninit ja tema olemist mausoleumis, on kuna bolševikud on ateistid, eks ole, ja siis Lenini maine keha on kõigil silme ees Tema õpetusi ideed ei sure, ehk teisisõnu öeldes, et vaatamata sellele, et Lenin on surnud tema maine keha meie silme ees, ta saadab meile juhiseid teisest ilmast, kuidas, kuidas bolševistliku maailm peaks nagu toimima ja, ja sisuliselt öeldes Nõukogude liitu juhtis laip nagu kunagi teravmeelselt selgitas Viktor Suvorov, kes on terve hulga raamatuid kirjutanud nõukogude võimust ja ja, ja see ei olnud mitte ainult nõukogude liidus, noh see see lipp juhibi Hiinas, eks ole, mahutuse tungi näol Hoossemini näol. Georgi Dmitri näoldada juhtis lipp, eks ole, kogu oma ideede ja teispoolsusega ja minu meelest isegi suhe paator oli vist balsameeritud. Ja nüüd edasi, kuidas maiselt see asi toimib? Kommunism pidi bolševike ajal olema tulevikus kõik teavad seda, et, et on olnud küünilisi poliitbüroo liikmeid, kes ütleb, et aga meie elame juba täna kommunismist ja kui te arvate, et et see põhimõte Rooma kuuria see kehti, et igaühelt tema võimete kohaselt igaühele tema vajaduste järgi, et kui oleks kusagilt vaadata, palju Rooma kuuria liikmed palka saavad dist muide poliitbüroo liikmetele oli ka mingisugune sümboolne palk, aga kogu nende töö ja tegemine oli pühendatud idee teenimisele. Ja, ja see tähendab seda, et, et poliitbüroo liikmed ja Rooma kuuria liikmed iseenesest elavad nagu samades tingimustes selles mõttes, et nende, nende, kusjuures kasinus ametlik kasinus on igati, nagu öeldakse, soositud ja ja, või kasinus on selline, millest kõik kõik, need, ütleme, usuteenrid peavad lähtuma, aga põhimõte on sama, nii nagu poliitbüroos niga Rooma kuuria suure tõenäosusega hädatarvilikud vajadused siis ka rahuldatakse. No, ja nagu sa ütlesid, et on nii dogmaatikud kui liberaalid, osa lasevad ennast lõdvemale, osa peavad kitsamalt just noh, ühesõnaga nii nagu need vajadused mäletame Mihhail Suzlovid, kes käis kogu aeg kalossidega. Nii nüüd edasi, mõlemate ideoloogiate puhul on see probleem, et kuna ideoloogia, ühiskond siis nad lohisevad kogu aeg nagu hajale nagu ajal jalus. Sest kui kaua aega võitles ju kirik teemal, kas maa tiirleb ümber päikese tiirleb või päike ümber maa? No ühel hetkel selgus, et ikkagi tuli tunnistada, et päike ei tiirleb ümber maa, vaid vastupidi. Ja nüüd, kui me vaatame bolševike ideoloogilise kontseptsiooni muutumist nendele aegadele pärast oktoobrirevolutsiooni, siis seal on ju samasugune lugu, kus lohisetakse, nagu nendeta tõsiasjade järel kogu aja. Algul oli ju selge, et kohe toimub ülemaailmne revolutsioon ja Venemaal eraldi revolutsioon üldse pole võimalik või sihuke bolševistliku režiim. Siis kui kukkus välja mujal revolutsioon ei kukkunud välja siis tulite välja teooriaga, et ühel ühel maal on võimalik rajada tõeline revolutsiooni sõjaleer, kus siis ütleme, revolutsiooni sõdalased viivad seda tunglakest viivad siis nagu öeldakse maailma ja, ja, ja nemad siis on seal noh, ütleme need, kes siis on need kõige kõige õigemad. Ja kui nüüd võrrelda jälle kristlusega, siis tegelikult mis Vatikan muud on, kui on tegelikult riiklik organisatsioon, kellel on oma noh, allorganisatsioonid siis nii paljudes riikides ja nii paljudes ühiskondades kui võimalik, sellepärast, et kommunistlikke parteisid kõik maailm täis, ühed olid seal noh, ütleme, niuksed, nõrgemad, teised olid tugevamad ja kristlusega tegelikult samamoodi ja ühest keskusest neid kas siis otseselt või kaudselt juhitakse ja ega siis katoliiklik maailm Nad tunnistavad ju lõppude lõpuks paavsti oma oma katoliikliku maailmajuhina ja ja tänu sellele ikkagi Vatikanist seda, seda kristliku maailma selles ulatuses ikkagi mõjutatakse. Ja nüüd, kui see tooge nagu areneb, siis hakkavad tekkima kõik olnud lahkusulised on siis need luterlased või baptistid või, või on ka kirikulõhe või mao istid, jajah, mahu Eestit sellepärast et bolševikud oma oma kirikulõhe, sest kõigepealt lõhenes Mavistlikuks, eks ole, siis tekkis, on teil mingid eurokommunistid ja, ja siis käis jutt sellest, et, et meil võivad olla erinevad arusaamad, taktika, küsimus, aga oikumeenilise oleme kõik ühed ühed ühed marksistid kõik ja seoses sellega meie marksism peaks püüdma kuidagi kokku hoida ja oli ka nõukogude ajal ju oli ju noh, neid neid kogunemisi, kus siis kogunesid, kogunesid siis noh, ütleme need õiget õiged marksistid, kelle keskus oli siis Moskvas ja siis euro kommunistlikud ja siis oli neid, kes vahest tulid ja vahest ei tulnud, olid niuksed kõhklevatel sekk sektantlikke positsioonidel ja siis olid omad Mavistlikud ja noh, ütleme see iseenesest see protsess on kristlaste puhul ammu-ammu läbi elatud ja noh, arvata võib, et, et bolševikud, kas siis teadlikult või alateadlikult. Mingil viisil järgisid neid võtteid, millega siis seda asja püüti koos hoida, kuid põhiline on see, et teoreetiliselt on ju niimoodi, et kristlus peaks võitma kõikjal ja nii pidi võitma ju kas marksism, kommunism, kuidas me teda nimetame tema pidi noh, ka siis võtma põhimõtteliselt kõikjal nii edasi. Ma veel tuletan meelde või õieti mul tuleb endale meelde, et olenevalt siis kristluses olenevalt paavstist ja bolševikele, olenevalt peasekretärilt, kuidas käituti nende lahkusulistega, eks ole, mäletame, kuidas Stalini ajal käituti anarhistide ja trotskistidega ja kuidas hiljem, ühesõnaga mingil ajal löödi nad maha mingil ajal jälitati neid mingil ajal. Jah, kutsuti läbirääkimiste laua taga ja pandi lihtsalt hullumajja. Majja nüüd edasi, mis on päris põnev jällegi vaadata, kui kui me räägime bolševismi kristlusest, siis siis teoreetiliselt oli nii, et kõige ustavam väesalk oli see, kes oli pühendunud ideele. Ja ja kristlaste puhul oli see seotud perekonnast loobumisega. Ütleme, mungad ja usumehed, preestrid ei ei tohtinud omada perekonda, et neil oleks kõrvalisi ütleme, Nad ei tegeleks kõrvaliste asjadega. Et igapäevased maised mured ei takistaks neil idee eest võitlemast ja et nende nende puhtus ja vankumatus oleks midagi sellist, mis ei tooks kaasa. Põhjendamatuid kõrvalmõjusid. Ja kui me nüüd hakkame vaatama, kuidas käitusid kolmekümnendatel 40-l aastal bolševikud, siis siis vaat, Vladimir Lenini ei olnud ju perekonda. Kui me loeme nõukogude aegset kirjandust, siis seal on niimoodi, et Lenin oli vendia talle viisa ja tal oli ema. Ja Tal oli ustav võitluskaaslane Nadežda krõpskaja ja elukaaslane, elukaaslane, aga perekonda kui sellist ei olnud, ta oli täiesti pühendunud. Ütleme, revolutsiooni ideele nüüd edasi, võtame Jossif Stalini, noh, ütleme teoreetiliselt oli tal perekond olemas, olid isegi lapsed, aga vaadates, kuidas suhtus oma esimesse naisesse ja kuidas ta suhtus oma oma poega, kes sattus vangi ja keda ta esimest poega nagu üldse eriti ei sallinud siis tegelikult elasta üksik lasena, noh, nii nagu ta seal usub, koolis aastale pind nii palju, nagu ta sellest maailmast oli aru saanud, nii taga elas ja selleks, et teistel seltsimeestel probleeme panid Kalinini naise kinni, doktori naise pani kinni ja see on ju täiesti kummaline. Täiesti arusaamatu. Et riigi presidendi naine vangis mees juhib riiki, siis on peaministrile voolata vulkaanid, onju, ja siis hiljem oli välisminister naine lihtsalt vangis. Ja tegelikult ta panime, et väga paljude teiste juhtivate bolševike naised panid vangi, et need siis truuks truuks truult teeniksid ja noh, et ei oleks mingeid niukseid kõrvalmõjusid. Ja, ja selles mõttes on nende aja elulugusid päris huvitav vaadata. Et bolševikele looduslik ju see, et seal ei saanud ühtegi normaalset inimest olla, kõik pidid olema pikalt olema sunnitööl ehk perekondadest lahusisikuna, formaalselt olid abielus, siis nad olid kas kusagil Siberis või põgenenud välismaale või või igal juhul ütleme niisugust perekondlikku suhet ei saanud olla ja kui hakata väga hoolsalt vaatama nende nende elulugusid, siis seal on tõepoolest pigem niuksed, revolutsioonilised, sõbrantsid või sõbrained kui, kui, kui perekond. Ja nüüd me võiksime küsida edasi, et mis kaasneb selle perekonna puudumisega, on ju see, et kui nüüd paavst maeti siis oli seal üks väga lühikene avaldus, mida Reena ei pandud tähele talle jäänud mingit maist vara. Ja kui me nüüd hakkame mõtlema sellele, kuidas bolševistliku süsteem üles ehitatud, siis oli niimoodi, et et kõik see, mille üle see, millest kadestati, neid, mille pärast neid kadestati, vot neil on seal riigisuvilad ja ma ei tea, seal on kokad ja, ja, ja autojuhid ja kõik, kuid neil endal ei olnud mitte midagi. See tähendab seda, et see kõik sõltus täiesti ühemõtteliselt süsteemist. Ja kui neil seda süsteemi taga enam ei ole, siis tulemuseks on see, et nad on täiesti ilma maise vara. Ta ja bolševiku bolševistliku süsteemi hoidis koos sellepärast et, et, et see tagas täiesti ühemõttelise ustavuse ja kõikidest nendest tegelastest jäi järele vaimne pärand ja vaimne pärand. Ja kui me nüüd hakkame vaatama, et noh, ütleme Lenin oli seal kokku kirjutanud meetrite viisi artikleid, mida pärast oli siis kas siis valitud või kogutud teosed Stahlil seda vaimset pärandit ja kõigi järgnevad tegelased püüdsid seda kõike jäljendada, ehk ehk anda oma panuse pühakirja täiendamisse. No ütleme, Matteuse evangeeliumi võiks järgneda veel midagi. Ja, ja nii hakati andma ju Hruštšovi valitud artikleid ja kõnesid. Meie Snevile ilmus neid tervede ridade viisi. Seltsimees jäi see asi natuke lühikeseks, ei saadud hakkama, aga mingi brošüür rikka avaldati ja, ja selles mõttes on, on seda põnev vaadata. Et need, et neil nagu vaim, maist vara ei tohtinud olla ja ja see oli nagu üks nagu lausa niisugune kanooniline või üks, üks niisugune põhimõte. Ja nüüd võiks küsida, et et miks te siis seda perekonda ei ole nüüd nii bolševikele kui ka ütleme, tõsistel katoliiklastel nüüd mõtleme teistpidi, kui neil oleks perekond, oletame, et Vatikan koosneks kardinalidest, ütleme, Rooma kuuria koosneb kardinast, kelleks perekonnad, kellel oleks lapsed ja kellel oleks lapselapsed. Ja nüüd, ega me lapsi ikka ei kontrolli. Kujutage ette, kui võib lehest lugeda ühel päeval kaardina selle ja selle poega on hakkama saanud mingi relvamüügiga näiteks või veel hullem, pojatütar on teatanud, et see ristiusk ei kõlba nagu kassi saba allagi, täiesti Euroopas, täitsa mõeldav ja võimalik. Ja nüüd kujutage ette, kuidas see kardinal peab seal oma neid asju ajama. Niuke, vana mees kuulutab seal usku, poeg müüb relvi, pojatütar ütleb, et üldse see asi on üks niuke muidusööjate seltskond, eks ole, ja, ja see, see nagu ei kõlba kuhugi. Ja nüüd mis juhtuks olukorras, kus kardinalide amet on eluaegne, bolševikele oli veel selles mõttes lihtsam, sa võid ütleme, eksinud venna, ütleme nii, poliitbüroos, keskkomiteest, sa võid ta välja visata, arvatakse keskkomiteest lihtsalt välja kõikide oma relvi müüvate poegade ja, ja, ja bolševismi, ütleme, sülitanud tütardega, eks ole, aga kuidas sa seda Rooma roomakatoliiklikus hierarhias tehes, kuidas sa viskad kardinali välja, kui see on kujunenud-kujundatud, nagu öeldakse, niukseks eluaegseks ja vaat selleks et tagada selle süsteemi toimimine oli ju teatud mõttes bolševikel samasugune süsteem nagu nagu ütleme, roomaski katoliiklastel sealpool sõjaväeline. Sest ega, ega mungaklooster ei ole ju mitte midagi muud kui pool sõjaväeline süsteem, kus toimub iga igahommikune rivistus hommikupalvuse näol ja, ja bolševikele täpselt samamoodi sellepärast et nemad olid ikkagi see sõjaleer, nemad olid ideoloogiline eliit, nemad olid kommunistlik partei oli võitluse eelsalk, nagu me teame, ja selles mõttes teatud mõttes oli see üles ehitatud sellele, et et bolševike partei liikmed olid ju kõik ju teatud niuksed muul pool mobilisatsiooni olukorras. Ja kui nad pidid tegema valiku, kas isikliku elu kriitilises olukorras, kas isikliku elu või siis ütleme, partei ideaalide eesmärkide vaheliselt pidin valima partei paratamatult öeldakse näiteks niisugune lugu öeldakse siin Tallinnas, nagu tol ajal öeldi, et nüüd on sinu asi selline, et sina lähed ütleme, kuresaarde autobaasi juhatajaks. Ja kui sa ei lähe, siis sind võetakse üldse rajalt maha ja kui sa lähed, siis sa pead oma kodustele, ütleme, et ei, me Tallinnas enam ei ela, ütlevad oma pojale tütrelt, lähed kuresaarde, nüüd kooli, ei käi Tallinnas, teises keskkoolis või, või Gustav Adolfis, esimeses taid võetakse kogu Vahmil kaasa ja minnakse, see tähendab seda, et et paratamatult partei kaadripoliitikat, nagu tol ajal öeldi või ehk teisisõnu öeldes partei huvisid ja vajadusi tuli eelistada oma isiklikele ja perekondlikel huvidele. Nüüd miks Roomas? Me võime ironiseerida selle üle, miks, miks Roomas ei saa praegu minna sellele, et seal tekib perekond, nagu ma juba rääkisin poegade ja tütarde pojapoegade pojatütardega võib tekkida probleeme. Kuid siin on veel üks aspekt. Nimelt sellisel juhul, kui maised asjad hakkavad mõjutama seda Vatikani süsteemi siis varem või hiljem, arvestades sellega, et tegemist on eraldi riigiga muutuvad tavalisteks, poliitikutakse oma hädade ja ja puuduste ja voorustega. Ja siis hakkab tekkima hoopis kummaline lugu, et nad on poliitikud. Diktaatorliku riigis, kas mingit demokraatiat ei ole, mis koosneb sisuliselt ainult keskkomiteest, ütleme niimoodi, või veel veel hullem, koosneb kuurijast ja asja ajajatest ja sellisel juhul tekib küsimus, et mida nad üldse teevad. Ja kui nendel tekib praegu niisugune kuvand Vatikanist ja kogu sellest tegelastest siis võib hakata tekkima ühel hetkel samasugune probleem, nii nagu kunagi tekkis Napoleonile. Et kirikuriik ei ole mitte midagi muud kui, kui riik, kellel on oma kirikuorganisatsiooni kaudu agentuur kõikvõimalikes teistes riikides ja ta lihtsalt sekkub nende riikide siseasjadesse. Ehk teisisõnu öeldes nii nagu bolševike ajal ju Läänes põhiliselt süüdistati kommunistlikke parteisid ei, mitte milleski muus kui see, et need ei ole iseseisvad poliitilised rühmitused, kes kannaksid antud riigi teatud elanikkonnakihtide huvide eest hoolt ja vastutust, ei esindaks neid, vaid nad on Moskva käepikendus. Ja, ja, ja selle vaidluse ju viisid äärmuseni ameeriklased Makartismi ajal, kus kõikide kommunistliku partei liikmeid liikmetele tehti kohustus registreerida ennast kui võõrriigi agendid. Ja siis tol ajal teadupärast Ameerika kommunistliku partei liikmeskond langes kusagil 100-lt 1000-lt 10-le 1000-le, aga need 10000 selleks, et saaks toimida. Aga paljud registreerusidki niisugusel kujul ja see tähendab ei, mitte midagi muud. Et Vatikan et mitte sattuda sellesse olukorda, mida ma praegu just kirjeldasin on sunnitud seda tsölibaadi jätkama. Nad peavad olema kinnine sisuliselt ju salastatud organisatsioon, sest ega me ju ei tea, mis seal Vatikanis toimub, tegelikult mismoodi otsused langetatakse. Ja ja erinevus bolševike eest on lihtsalt selles, et, et bolševike bolševikud said enda hulgast noh, ütleme eksinud lambukesi välja visata. Roomas seda teha aga ei saa ja kui nad tahavad minna, nagu öeldakse uuele süsteemile, siis nad peavad selle väljaviskamise süsteemi kuidagi kuidagi korraldama. Ja kuvandi ja perekonna juurde tagasi tulles siis Brežnevi tütar suures osas selle kuvandi ära rikkuski. Noh, ja mitte ainult Brežnevi tütar, aga kui me mõtleme ikkagi Nikita Hruštšovi poega, kes mõni aasta tagasi vandus Ameerika konstitutsioonile ja piiblil, nagu see asi käib? Truudust Ameerikale, kuna ta hakkas Ameerika kodanikuks teadupärast siis noh, kujutage endale ette, kui oleks mõni paavsti poegadest, noh, ütleme kunagistest paavsti poegadest käikse kusagil astuks näiteks ma tea budismi või hinduismi või, või, või, või veel hullem moslemite hulka. See õõnestaks niivõrd usaldust katoliku kiriku vastu, et loomulikult katoliiklased sellele asjale minna ei saa ja ja küsimus on lihtsalt selles, et kas on nii palju huvilisi et see oli paadina tsölibaadi tingimustes võidelda kristlik ideede eest. Ja tegelikult katoliiklik kirik seisab sama dilemma ees, mille eest, milles seisis lõppude lõpuks kommunistlik partei, sest noh, neid, kes olid, nagu öeldakse, jäägitult ustavad. Neid ei leidunud eriti. Jah, Stalini tütar läks ka välismaale, aga tema nagu avalikult muusse usku, ütleme nii ei astunud. No Nõukogude mõistes astus ta täiesti kindlalt muude usku, sest abiellus välismaalasega ja hakkas ja kõik see jant peale, nii et niisugune lagunemine paratamatult jätab halva mulje. Ja täiesti selge on see, et kui Stalini tütar ikkagi lahkus Nõukogude Liidust, kus kõigil teistel olla keelatud, loomulikult see õõnestab usaldust süsteemi vastu. Veel midagi või? Me oleme terve ringi nüüd läbi käinud. Ja selles mõttes, et noh, halvasti siis võtsid üle või kuidas on selles mõttes, et tegelikult see kommunistlike bolševistliku süsteem on suures osas lagunenud katoliiklus püsib edasi ja Vatikan noh. See on perspektiivis viimased 100 aastat, aga me võime ikka otse ära öelda seda katoliikluse ja kristlase parimad päevad on ammu möödas ja kui me mõtleme ikkagi sellel ajal, mis oli noh, 1000 või 800 aastat tagasi, kus tegelikult ikkagi Euroopat kas otseselt või kaudselt ja veelgi mugavamalt just nimelt kaudselt juhatas ikkagi Rooma paavst, kes ütleme, selle ilmalike valitsejate vahel küll tegi rahu küll otsis lepitust küll oma kõik võimalik kirjalike dokumentide, kas andis õiguse võtis õigusi, siis see aeg on ammu möödas ja ja kui me tänasel päeval võime öelda seda, et bolševism on kokku kukkunud veerandis sellest, mis ta kunagi oli ja meie jaoks tundub see kokkukukkumine kõik hirmus suur ja kuna ta meile ümberringi siin varises siis kui me mõtleme sellele praegu ikkagi 1,4 miljardit inimest elab maailmas veel niukses tõsimeelses bolševismi teatud mugandustega, kui me võtame siin Hiina ja Kagu-Aasias natukene Kuubat siis kaks kolmandikku või kolm neljandikku sellest bolševismi on elus ja noh, sama võib öelda katoliikluse kohta, kui ikkagi valgustus. Kas see dogma varisema ja määravaks muutusid ilmalikud valitsejad siis midagi endast järele jäänud ja samamoodi on midagi järelenud bolševismi ja, ja eks sellesse inimkultuuri midagi sellest ka jääb. Aga arvata, et kui bolševikud oleks rohkem katoliiklusele teinud, et nad oleksid olnud kuidagi edukamad, siis ilmselt ei tule see välja, sest sest nad niigi olid juba tugevalt konkureerimas omavahel. Ja lõppkokkuvõttes, kui bolševikud pöörasid näo kiriku poole, siis esimese hooga nad pöörasid ikkagi. Vene õigeusu ortodoks aalse kiriku, mitte katoliiklaste poole ja selles mõttes võib öelda, et ega see lähenemine iseenesest ole lootusetu. Aga sarnasused ja ühisjooned on täiesti hämmastavad, eriti kui peaks kõrvuti vaatama näiteks üksteise järel filmi. Kuidas maetakse paavsti, mis sai enne seda ja mispärast ja kuidas maeti. Poliitbüroo ütleme, peasekretäri. Katoliiklus ei ole, kui nüüd rääkida just nimelt nendest asjadest, millest sina siin praegu rääkisid, ei ole nii palju aastate kestel muutunud, mis sa arvad, kui palju mugandub kommunism? Just nimelt nagu sa ütled, teatud mugandustega on ta praegu, kui me võtame Hiina kui kõige markantsem esindaja. See käib veidi teistmoodi, nimelt nimelt see, mis on Hiinas kommunism, ütleme nii. Ja see kommunistlik süsteem oma olemuselt see lihtsalt ühiskonnas võtab natuke koomale ehk ehk teisisõnu öeldes, et enne kui selline Nonii süsteem ja ja käsusüsteem ja käsumajandus ja kuuletumis majandus ja kuuletumist käitumine oli Hiinas sajaprotsendiline ehta, ehtas hõlvas enesest. Hõlvas Hiinat kogu ulatuses, siis nüüd Hiina ühiskonnasiseselt on ta mõnevõrra kokku tõmbunud jaan püüdnud jätta enda kätte teatud võtmepositsioonid ja, ja lasknud ühiskonna servast või teatud valdkondades toimida ise reguleerivate jõududel, nii nagu Lenini ajal tehti nepp, kui me räägime majandusest ja nüüd katoliiklased, katoliiklus, aga on ju samamoodi. Et oli ju katoliikluse tipp perioodil või tippaegadel oli see, et kiriku kanoonika reguleeris ühiskonna kõiki, elualasid kõiki eluvaldkondi ja nüüd on katoliikluse tõmbunud, kaob, oli ju aeg, kus näiteks ütleme, liigkasuvõtmine oli tõeline pahelisus ja kui sa olid kerja ja noh, ütleme kerjusmunk, siis saalid õilis, sellepärast et sul ei olnud mingeid isiklikke niukseid. Noh, ütleme kasuahnuse elemente üldse. Enamus rüütleid olid rändrüütlid, kes elatusid almusest tonki hot täiesti klassikaline, kes on meie silmale, et ei jäänud need rüütlitele vaesed ja üsna niuksed räbaldunud, aga neil oli õilis päritolu. Ja nüüd tekib niisugune olukord, et et tänasel päeval me võime öelda, et see, milliseid valdkondi kiriku noh, ütleme kanoonika, moraalipõhimõtted reguleerivad ühiskonnas tervikuna, neid valdkondi on jäänud lihtsalt vähemaks. Neid valdkond on jäänud vähemaks, enam ei saa ju kirik öelda, et vaat et liigatasu võtmine pahe pange pangad kinni või midagi niisugust. Ja, ja teatavasti keskajal liigkasuvõtmine oli ju täiesti pat, kuigi seda taluti ja teda talutiga kapitalismi tekkel ja nii edasi. Ja selles mõttes on see tendents, mis Hiinas toimub praegu ja ütleme, nendes säilinud kommunistlikes riikidest täpselt analoogne sellega, mis toimus katoliku maailmas rohkem kui kunagi reguleeris see kiriklik, see on niisugune ilmavaade kiriklik elukorraldus, praktiliselt kõiki elualasid, tuli pidada kõigi pühakute päev ja nii edasi ja nii edasi siis nüüd on see ringkond jäänud väiksemaks, ütleme, eluvaldkondadel osa ja täpselt sama tendents toimub praegu ka Hiinas ja, ja Kagu-Aasias ja küsimus on lihtsalt sellele, kui kaugele see jõuab, kas see jõuab sinnamaale välja, et selle bolševismiga tegeleb mittetulundusühing, mida nimetatakse parteiks ja paljudes riikides nagu meil või kus on kirik riigist lahutatud, siis selle kristlusega tegelevad ju huviliste ringkonnad. Ega kristlus pole meil ju mingi riiklik või usk ültse religioon, kõige ütleme täpsemalt öeldes. Ja Me elame ilmalikku elu ja siis selle asjaga tegelevad meil need, kes on selle asja vastu, tunnevad huvi ja keda need ideed paeluvad ja ja kui me vaatame Euroopat, seal ikka mõni kommunist ka ja mõni kommunistlik partei on ka olemas ja ja ega siis Venemaalgi on noh, ütleme, niuksed rühmitused olemas, aga ta ei ole enam, ei ole enam see, mis määrab kõiki elu külgi ja inimese käitumist ja olemist. Ja sestsüsteemid on niivõrd õppinud või mugandunud, et sellist leppimatut võitlussekt tantlusega nagu eriti enam ei ole. Kui see sekt, Antlusega võitlus toimub, siis toimub jällegi niisugused mittetulundusühingute tasemel, sellepärast et kui me vaatame kas või Venemaad. Ma olen Venemaa kommunistlik partei, aga seal on veel neid teisi mitmesuguseid ja, ja kui me meenutame kasvõi paar-kolmkümmend aastat tagasi, siis või paarkümmend aastat tagasigi, siis neid kommunistlikke parteisid tavaliselt ühes riigis on ka päris mitut ja ja pigem nemad omavahel olid niukses vihases, ideoloogilises võitluses, sest nad pidid selgitama, kes seda pühakiri on nagu kõige paremini tõlgendanud ja seda ideoloogiat kõige täpsemini õige õigemini järgib. Aga, aga see ei ole, see on valdkond, kus saaks selle võitluse vahenditeks mobiliseerida riigi. Ja ütleme riigivõimu kui sellist, mistõttu see on võtnud niuksed, pehmed vormid, kuna Pole raskerelvi laskerelvad ära võetud lihtsalt. Venemaa juurde tulles osa on sealt ära kukkunud nendest asjadest, mis Nõukogude Liidu ajal olid, aga mõned asjad ju on säilunud või ütleme, reliikviaid püütakse hoida. Nojah, paratamatult, kui me jällegi mõtleme, mõtleme niisugusele tegelasele, nagu nad pooline, kes sündis ei kusagilt mujalt kui ikkagi prantsuse revolutsioonist, kus nädalapäevad nimetati ümber kuud, nimetati ümber aasta arvamist hakata üldse revolutsioonist peale, kuni siis ühel hetkel keiser Napoleoni ajal. Noh, ja siis oli esimene konsul, oli ta ennem ühel hetkel ikkagi tasahilju hakati neid vanu reliikviaid uuesti elustama lihtsalt sellepärast, et Napoleoni sõdade ajal ikkagi riik sedavõrd laostused, et sinna tuli midagi pakkuda asemele. Ja kui praegu vaadata, kuidas Venemaal käitutakse, siis tõepoolest reliikviaid tuleb ju tagasi, nõukogude aegseid, aga nõukogude korda totaalse riikliku omandi ütleme, oma tsentraliseeritud ideoloogilise võimuta, seda nagu ei taastata ja nii kummaline, kui see ka pole, kui me tuleme hetkeks Venemaa juurde, siis praegu sealt toiminud needsamad tendentsid majandussüsteem on uus noh, kapitalistlik või ütleme, Napoleon, kodanlik ja noh, poole on veel, süvendas ja korrastas seda. Ja ega siis praegu Venemaal ikka kapitalismi tugevdamine käib. Aga selleks, et need, kes sellest kapitalismi tugevdamisest nagu kaotanud on, ütleme, pettunud rühmadel. Nendele pakutakse minevikku, regaale pakutakse uuesti punalipu, pakutakse uuesti Nõukogude Liidu hümni. Pakutakse noh, tolleaegseid kangelasi, on ta siis seal natukene Stalinit noh, nii palju, kui neid on siis natukene Žukovi, siis pakutakse neile suurt võitu, mis on ka ütleme, inimeste hinges ja, ja kasvatuse jaan inimeste kasvatuse teatud mõttes lahutamatu osa, milles nad usuvad ja mis tundub meile helgena ja vaat niisugune kahetine olukord. Nii nagu Napoleoni ajal, noh, niisugune kahetine olukorraga Venemaal praegu. Me näeme, kuhu nad jõuavad, meie jõudsime oma jutuga kaasaega välja või kaasaegsesse vähenema. Jõuavad jõuavad muide ka Waterlooni, aga usuvad helgesse tulevikku just vabadus, võrdsus ja vendlus. Ja selle koha peal me lõpetame tänase saate. Me rääkisime sellest, mida õppis bolševism Kristluselt ja kuidas see õppimine lõpes saates Hardo Aasmäe, Uku Toom. Aitäh kuulamast.