Tere tulemast kuulama saadet Persona. Tänane külaline on endine raadiomees Margus Hunt kes praegu töötab Soomes maailma juhtivas firmas Nokia. Tahan Nokia nyt Worksi müügidirektor Skandinaavias ja Baltimaades. Mina olen Marje Lenk. Head kuulamist. Kuidas elad, Margus? Küsimust põrsastega, kas sa vastad alati nii viisakalt või ütled ka vahel, et noh, kõige paremini ei lähe? Ma ei tea, võib-olla et see on natukene ka sellest, et, et mõnda aega elatud Ameerikas ja õpitud seal, et nagu sa isegi tead, et seal ükskõik, mida küsitakse alati, vastatakse terve thing, okei, no problem, mis mul on nagu sarnane komme, et kui keegi küsib, kuidas läheb, siis ma tavaliselt ütlen ikka, et läheb hästi ja kui ka kui ka läheb halvemini, siis küllap ta natukese aja pärast läheb jälle paremini. No ja mida sa kurdad, keda see huvitab tegelikult, eks ole? Just nimelt just nimelt jah, isegi noh, jällegi tagasi tulles nende ameerika näidete juurde. Et, et kui sa vastad sellele inimesele, kes küsib su käest, how you, ütled, et temaga on probleeme, et jäi haigeks ja viidi haiglasse ja nii edasi, aga siis ta ikkagi ütleb, et okei, fain ilma kuulamata, mis sa talle tegelikult vastasid, nii et ma arvan, et see ei ole ka nagu päris õige, aga samas ma olen positiivne, positiivse meelelaadiga inimene, niiet. No kui sulle peale vaadata, siis tundub küll, et sul on tuju hea ja elus läheb hästi. Kas puhkus on ees või on selja taga? Puhkus on ees, loodetavasti juulikuus ja kuhu põrutad, ei olegi veel ausalt öeldes plaane teinud. Kuna nüüd sai kolitud just Soome elama, siin aasta alguses mõtlesime ausalt öeldes, et äkki peaks peaks sõitma mööda seda Soome mereäärt üles Norrasse ja siis tulema sealt Norra kallast mööda jällegi allapoole tagasi Oslosse, et vaadata, kuidas need fjordi tema mäed ja, ja maastikud on. Mitmekesi te siis Soomes olete Soomes? Sina sinu elukaaslane ja lapsed. Ja kaks last, ka üks laps saab kahe aastaseks kuu aja pärast, teine on 12 ja pool, aga, aga tema ei ole nüüd otseselt minu lapsed on mul elukaaslasel. Kuidas suurel poisil läheb elu suurel poisil? Mul on küsimus, läheb, läheb päris hästi, ta nüüd lõpetamas Tallinnas tehnikaülikooli ja ja samal ajal töötab ka Silja Line-is, nii et veidi nagu ma ei tea, kas ta Meie tüüpi on, ta on rohkem nagu seal kaldapersonal, aga aga eks ta mõtleb ka, mida tulevikus peale hakata ja, ja tegema hakata. Kindlaid plaane veel ei ole? Ei veel vist ei ole ja sina ei sekku. Ausalt öeldes jah, ei tahaks sekkuda, et kuigi siin on vahetevahel mainitud ka küll mitte, nüüd enam aga mõned aastad tagasi näiteks raadiotööd. Ma ei ole nagu mingeid juhiseid andnud. Margus, millal see oli, kui sa siin raadiomajas mikrofoni taha istusid ja esimest korda ütlesid, siin Tallinn, Eesti Raadio, kell on. Ja kui ma hästi nüüd tagasi mõtlen, siis see vist oli 82. aasta talvel või 83. aasta alguses, sest ma tulin konkursile siia raadiomajja. See oli 82. aasta september koos Tõnis direli ja teiste härrasmeestega, neid vist oli seal konkursil kokku paarkümmend, kui ma hästi mäletan. Tanel Toom ja Elfriede Ilves ja, ja kõik teised legendaarsed raadioinimesed olid seal žüriis kuulamas ja ja mu probleem oli see, et ma mõtlesin, et kui raadiosse tööle saada, siis peab üritama teha nii madalat häält kui vähegi võimalik. Ja, ja siis Elfriede Ilvese käest mu pärast kuulsin, et ta oli kommenteerinud Kaarel Tomile, et noh, see hääl tuleb küll nii kõrre põhjast, et, et seda, seda meest me nüüd küll ei saa raadios kasutada, aga Kaarel toome vist oli see, kes hakkas mind siiski seal toetama ja, ja lõpuks ma tema käe all ka mingi paar-kolm kuud tegin tõsist trenni ja ja nii ma siia raadiomajja siis lõpuks jõudsin omadega. Kes sulle selle idee andis, õppisid ju tippis elektroonikat ja tulid siia, diktor. Eks ta oli ausalt öeldes mul pere poolt nagu sisse sisse korraga süstitud, et naine nägi lehes kuulutust ja ja ütles, et miks sa ei võiks minna ja proovida tollal oli ka ikka üliõpilastele vist 40 rubla sai seda stippi, aga sellest nagu eriti ära ei elanud, et et siis ma mõtlesin, et võiks natukene lisa teha ja noh, raadiomajal oli ikkagi teatud auraga ja ümber, et kui nüüd siia saaks tööle, siis siis oleks ikka päris uhke. Sa said ju siin pidada, see oli suurepärane. Alguses muidugi vikerraadiosse ja tähtsamatesse saadetesse ei lubatud, pidi alustama stereo, mis ja seal muidugi tollal mängiti põhiliselt pikki oopereid ja klassikateoseid, mis tähendas seda, et kui sa olid libreto ära lugenud siis oli poolteist tundi rahu, võtsid oma õppi tükid välja kotist ja said rahulikult õppida ilma mingi probleemita. Te käisite vahetustega tööl, milline aeg sulle endale kõige rohkem sobis? Ausalt öeldes mulle meeldiski õhtune aeg, ma olen ise ka veidi selline õhtuinimene, et mulle väga need varased hommikud tööl olla eriti ei meeldi. Ei meeldinud, siis jäi meelde, praegu aga, aga paraku nii, nii siis kui ka praegu pahatihti hommikul ka viie-kuue paiku ärkama. Kui pikad tööpäevad on praegu? Oleneb hetkest ja olukorrast, aga vahetevahel, eks nad kipuvad niimoodi, et algavad kuskil kaheksa paiku ja kestavad kella kaheksa üheksani õhtul, aga teinekord saab ka varem jälle minema, et, et õnneks nii nagu raadioski. Kui sul töö oli tehtud, siis said, said ukse selja taga kinni lüüa teadustaja ametis, vähemasti et see, see oli üks väga positiivne asi selles mõttes, et sa ei pidanud endaga nagu seda stressikoormat kaasas kandma, et praeguses töös muidugi kahjuks seda ei ole, nii et praegu viited Koiuga. Paraku küll jah, noh, see töö tuleb juba iseenesest arvutiga ka see, et see on, see on see Aga kui sa nüüd puhkusele lähed, kas sa siis lülitad mobiiltelefoni välja või pead olema ikka valvel. Ma pean olema valvel, paraku jah, eelmine aasta just juhtuski see, et esimesel puhkusepäeval mulle helistati ja öeldi, et, et nüüd on nüüd on kaks minu klienti otsustanud ühineda. Mis tähendab seda, et, et tuleb muidugi oma pakkumised ka kõik ringi teha ja, ja nii see puhkus läks pooleldi töö koormal. No loodame, et seekord läheb paremini. Ma loodan ka. Kui Eesti raadio poleks sind ametlikult pärast tippi lõpetamist siia majja nõudnud, siis võib-olla oleksid sa praegu kusagil seal trammi või trollibussipargis või mis koht see oli. Nii ta täpselt oli jah, et ausalt öeldes ma isegi kuulsin seda, et kuigi ma olin juba siin küll siis trammi ja trollibussi valitsus vist oli selle kohani ametlikult esitas vist isegi järelpärimise ministeeriumile, et kus see noor spetsialist Margus Hunt, kes lõpetas tollal siis Tallinna Polütehnilise Instituudi on ja pidi meile tööle tulema ja nüüd pole tast kippu ega kõppu. Ja siis vastus läks ka, aga ma ei mäleta, kas vist kullast oli tollal tele-raadiokomitee esimees, et siis tema kirjutas suure vastuse trammi ja trollibusside valitsuse direktorile, et seda noort spetsialisti on meil pigem vaja Eesti raadios kui, kui seal tramme ja trolle putitamas, nii et et see seekord läks õnneks. No kui sa seal oleks olnud, võib-olla oleksid praegu trammid sõitnud mustamäele, kes teab, kes teab. Teab, kes teab jah, aga kuidagi nagu süda ütleb, et ma vist ikkagi tegin ise õige otsuse ja ütleme niimoodi, et senine tööajalugu näitab ka, et vist vist raadiotöö vähemasti algusaastateks sobis paremini. No tavaliselt diktori ametist mindi siis kas toimetaja tööle või reporteritööle või hoopiski mindi televisiooni. Sinust sai Eesti Raadio programmidirektor, sina ei unistanud ka telekarjäärist. Tekstist alguses neid unistusi oli ikka ja vahepeal sai ka natukene seal teles üht-teist tehtud, kuidas selle saate pealkiri tuli telelaupäev või koos. Aga olime baaris ja tegelikult seal televisioonis oli üks teine teine saade veel, mis oli jällegi otsesaade ja see oli koos soomlastega see Savel silda ja ja on, kas 85. aastal vist sai käidud Ivo Linna ja Anne Veski ja kõikide teiste kuulsustega vasalli nas tegemas siis seda otsesaadet ja noh, sellest on jäänud küll igati positiivset muljet sellest reisist. Neid saateid oli vist veel seal mingi paar-kolm korda, kui ma olin siis üheks saatejuhiks koos Soome poolekaaslastega No siis sai sinust Eesti raadios programmidirektor. Teatud mõttes oli ka see ebamugav amet, siis hakkasid ju oma kolleegide ülemuseks. Ja eks ta oli, et mõnigi vist seal ütles, et nonii, nüüd läks hunt kari ristiks kätte ja hakkas nagu vaikselt-vaikselt siis raadioredelil ülespoole nihkuma, aga, aga ma ausalt selles, noh just ise mõtlesin ka, et noh, kaua ma siis seda teadustaja ametit nüüd ikka pean ja, ja ma küll ise lootsin, pigem et, et ma saaks, ütleme, ajakirjanduslikult poolel edasi minna, et vaikselt võib-olla hakata tegema lugusid päevakajale ja nii edasi. Eks ta oli veidi teistmoodi töö, aga õnneks õnneks mul oli siiski selle kõrvalt aega ka ka saadetes osaleda ja siis selle võrra hääl ei läinud rooste. Kas sa praegu ka nii-öelda personaliküsimustega tegeled, kui on kellelgi vaja öelda, et me ei vaja sinu teeneid enam, aitäh. Kas need kuuluvad ka sinu kompetents? Kui kuuluvad jah, kuna kuna mul seal Nokias on ka ikkagi mõned alluvad, aga aga õnneks ma nagu sellistes teravates olukordadest olen seni suutnud päris niimoodi positiivselt välja tulla, et ei ole nagu vähemasti praegu praegu meelde küll ei tule ühtegi sellist kriitilist olukorda, kus need kus need keegi oleks päris nüüd pannud käed rusikasse ja tahtnud vastu hakata. Kui palju sul alluvaid on? Umbes paarikümne ringis. Kui sa mõtled tagasi raadiokarjääri peale, kas sa võid öelda siis, et raadio kahe loomine oli nagu kõige tähtsam etapp raadios. Ma ei julge öelda, kas ta nüüd olid kõige tähtsam, aga aga kindlasti üks olulisemaid minu jaoks oli see ikkagi täiesti midagi uut ja, ja, ja mis mulle eriti meeldis, oli muidugi see, et sellega sai alustada nullist. Ütleme niimoodi, et tegijad olid olemas, aga lihtsalt siis pidin nii-öelda õiged välja valima. Ja kogu selle protsessile läbikäimine nullist kuni sinnamaani, kui esimesel mail siis raadio kaks esimest korda oma mikrofonid lahti tegi, et see, see oli üks väga mulle, mulle see protsess meeldis, ma nagu ei mäleta jällegi, et seal oleks väga palju probleeme olnud, et noh, muidugi teatud tõkkeid, nii nagu iga uue asjaga. Kui tollane peadirektor Erkki Haldre sulle selle ettepaneku tegi, et hakka raadio kahe direktoriks, kas sa ütlesid kohe ja, või oled sa niisugune inimene, kes peab ikka natukene asja kaaluma ja mõtlema ja? On tavaliselt kaalun ja mõtlen, kuigi ütleme, noorest peast ma üsna tihti ütlesin kõikidele vastuseks ja ja muidugi elu elu õpetab. Et, et vahetevahel vahetevahel hakata tagasi mõtlema, et ei tea, kas nüüd ikka päris õige, aga tollal ma vist väga palju ei kõhelnud, sest tundus nõnda ahvatleva ettepanekuna ja eks natukene nii öelda enne seda, kui ta mulle sellise konkreetse ettepaneku tegi. Enne seda sai juba raadio kahe programmi poolt ja ja kõike muud natukene juba arutatud, nii et, et noh, see ei olnud päris nagu tundmatus kohas vette hüppamine. No siis oli üks suur raadio kuulamise aeg, kogu aeg kuulasid igal pool, kus võimalik, kuidas ikka tuleb ja kuidas läheb. Neid oli, nii, ta oli, praktiliselt oli, oli öösel ka raadio lahti vist igaks juhuks igaks juhuks, et kui midagi, kui midagi juhtub ja noh, teinekord oligi ju see, et kas saatja kukkus mõneks minutiks ära või midagi, siis sai kohe ise telefon haaratud ja helistatud saatekeskusesse küsitud, et mis jama on tollal me elasime ju põhiliselt siiski reklaamirahast. Kui reklaami ei, ei lähe õigel ajal eetrisse, siis siis võis nagu tagasilöök päris suur olla. Ja 19 inimest tegi saateid. Jah, nii suur see, see seltskond võis olla küll tollal päike, seltskond, väike ruum, väike seltskond, väike ruum. Aga samas uus ruum, noh, ma ütlesin kohe algusest peale, Sa oled, kui me tahame nagu kvaliteedilt midagi uut uut teha, siis tegelikult peab kas keskkond olema midagi muud kui see, milles meie raadiomajas olime harjunud. Uue raadiomaja 10. korrus kus raadio kahe stuudio sai ehitatud, see oli ju algselt tegelikult spordis ja selgus, et ega seda nüüd ikkagi väga palju ei kasutatud, nii et tänu sellele me, me lõpetasime ikkagi ikkagi selle raadio kahega, seal üleval 10. korrusel. Kaua sa siis raadio kahe kõrval seisid, kaua sa seda arengut nägid? Jah, see oligi nii ausalt öeldes, et et alguses ma olin ainult ühe aasta sellepärast, et siis juhtus selline asi, et et Ameerika saatkond siin Eestis tegi mulle ettepaneku, et kas ma ei tahaks minna Ohio ülikooli magistrikraadi saama, kes olid enne luuretööd teinud või ei olnud enne? Te olete teinud, aga me käisime vist 93. aasta kevadel, aprillis moodustati Ameerika Hääle ja Ohio ülikooli poolt moodustati selline grupp balti riikide raadio- ja teletöötajatest kes siis külastasid, ma mäletan, esimene nädal vist möödas, meil Washingtonis seal käisime, käisime siis seda kuulsat Ameerika häält vaatamas. Ja siis teine nädal oli haju ülikoolis. Ja meilt oli veel siin, Eesti poolt olid veel pundis Enn Eesmaa ja ja siis oli Erki Berends ja Nele Laanejärv. Ja siis ja ülikooli poolt mõne aja pärast tehti selline ettepanek, et nemad on välja saanud ajada Ameerika hääle kaudu sellise stipendiumi, kas ei, tahaksin õppima tulla ja nele oli esimene, kes, kes kohe 93. aasta sügisel sinna läks. Ja siis järgmisena pakuti seda mulle ja ma ausalt öeldes muidugi mul süda tilkus verd, sellepärast et just oli raadio kahega alustatud nii-öelda esimene aasta selja taga ja, ja tulemused igati heade ootuspärased seltskond, hea. Ja nüüd korraga jätad oma aastase lapse selja taha ja, ja lähed hoopiski üle üle suure lombi. Aga noh, samas ma mõtlesin nähtavasti sellist pakkumist, teist korda elus ei tehta ja Herkiga sai kokku lepitud, et pärast õppimist on, on ikkagi töökohtadel olemas ja siis ma siis ma otsustasin, et ma ikkagi lähen sinna. Ja mida sa seal õppisid siis? See oli tegelikult magistrikraad telekommunikatsiooni alal, aga, aga ta ei olnud telekommunikatsioon nii-öelda tehnilises mõttes, kuigi ka seda sai seal õpitud, aga ta oli ikkagi rohkem nii-öelda ajakirjanduslik pool. Saadete tegemine, televisiooni meediakriitika, päris huvitavad õppeained ja huvitavad õppejõud hoopis midagi muud kui silpides hoopis midagi muud kui siin õppides, kuigi teisalt ma olen seda ka oma vanadele vanadele õppejõududele tehnikaülikoolis öelnud, et ausalt öeldes tollane Tallinna Polütehnilise Instituudi tase ja see oli niivõrd hea, et ma ei tundnud kordagi, et mul seal probleeme oleks nii-öelda põhiainetega, et selle peal vist täiesti täiesti vabalt edasi õppida, aga Ameerika poolel. Magistrikraad Ohio ülikoolist see on ju väga hea näitaja. See on väga hea näitaja ja noh, eks ta oli, eks ta oli tollal ka väga hea näitaja, kui ma sealt tagasi tulin. Et kui sul on ikkagi Ameerika ülikoolis telekommunikatsiooni alal magistrikraad, siis hakkas neid pakkumisi natukene rohkem tulema. Läksidki mujale. Nojah, mis seal salata, Ta eks Merkantiilset huvid nagu hakkasid hakkasid tollal ka natukene rohkem kaasa mängima, kuna kauplustesse hakkas Pad olema juurde ja ja ostuvõimalusi oli nagu napilt, kui siia raadiosse edasi jääda ja siis läksid kõrvalmajja, siis ma läksin siia kõrvalmajja, jah, kus tollal siis oli Eesti Telefon ja ja seal pakuti mulle siis marketingidirektori ametikohta, see oli hoopis midagi muud. See oli hoopis midagi muud, jälle jälle tuli õppida jälle pidada ja ja ausalt öeldes, eks see oli ka omamoodi huvitav periood, aga ma võib-olla natukene liiga vara sattusin selle ametikoha peale, sellepärast et tollal oli Eesti Telefon ikkagi veel monopoolses seisundis. Jaa. Jaa, ausalt öeldes, ega seal nagu selle marketingi ka eriti ei olnud midagi teha, et pigem pigem pidi nagu lahendama kliendi probleeme ja ja neid kirju tuli sadade kaupa päevas, kus küsiti, et millal meie omale saame telefoni koju ja nii edasi ja nii edasi, et noh, et pigem marketingidirektori asemel tundsid ennast sellise kliendidirektorina, et, et kellele tuldi kurtma, said palju negatiivseid emotsioone, kui võib ka nii öelda jah, et kui sa olid harjunud kogu aeg suhteliselt sellises positiivses õhkkonnas olema, siis seal muidugi tuli üsna palju aktiivset alla neelata päeva jooksul ja ja mingil hetkel ma tundsin, et nähtavasti nii nagu ma ütlesin, et nähtavasti sai liiga vara varased ametikohta vahetatud ja siis ma mõtlesin, et nüüd võiks jälle midagi muud teha. Tollal oli olemas selline klubi nagu turundusklubi ja kuna ma olin turundusjuht või marketingi direktor Eesti telefonist, siis ma sattusin seal kokku kokku väga paljude firmadega suurfirmade turundusjuhtidega ja üks nendest oli siis Urmas Kõiv, kes tollal oli turundusjuht. Ja siis Urmas ütles, et tal on üldiselt tollest plaan varsti Eeemmdeest ära tulla ja ta on kuulnud, et mul on umbes sama laadsed mõtted, et äkki võiks siis midagi koos teha. Ja siis me muidugi esimese asjana mõtlesimegi, et et miks mitte siis sellel turunduse veel edasi rügada ja sellest turundusklubist teha. Midagi natukene natukene rohkem ametliku ja otsesemalt. Sest noh, turundusklubi iseenesest oli, oli vabatahtlikkuse alusel ja siis me siis me tegime sellise firma nagu turunduskeskus ja hakkasime korraldama esialgu turunduse alaseid konverentse ja seminare ja hiljem juba vaikselt laiendama Turu-uuringute peale ja ja kõike seda, mis, mis sinna juurde käib. Teil konkurents, konkurents sellel alal, aga tal ikka on ja oli ka siis. Aga me nagu leidsime vist päris õige nishi, sellepärast et ütleme, mis puudutas neid konverentsi ja seminari neid tollal veel väga kvaliteetselt ei tehtud. Noh, ma ei ütle nüüd ka nii, et alguses nüüd suurepärase kvaliteediga välja tulime, aga vähemasti Me püüdsime veidi erineda ja tuua siia ka välismaalt esinejaid või kui neid siia ei saanud tuua, siis siis videokonverentsi teel vahendada näiteks kes esinesid Stockholmis, ma mäletan ka maailma üks kuulsamaid turundajat Filipp kotler, kui ta esines Rootsis, siis me saime kohaliku firmaga kokkuleppele, et tema esinemine kanti siis siia otseülekandes üle ja nii vaikselt hakkas minema ja nii vaikselt hakkas olema ja, ja siis sai seda firmat seal edasi arendatud ja laiendatud ja Urmas tegi vahepeal sellise triki, et käis ise Eesti Telefonis suurklientide direktorina tööl ja tuli sealt ka mõne aja pärast tagasi. Ja siis ma otsustasin, et vast nüüd siis on jälle minu kord korra ära käia. Kas sa ise oled ka käinud esinemas oma firmas? On käinud küll jah, kuigi mitte nii tihti, kui on palutud, aga ma nüüd viimane kord olin. Olin vist eelmise aasta septembris, olin Tartu juhtimiskonverentsil, esinesid, millest sa rääkisid. Ma rääkisin meeskonna motiveerimisest, sest meil oli just tollal ka Nokias käimas samalaadne sisemine programm ja, ja, ja ma olin just just ise selle läbi teinud, et seal oli üks päris huvitav koolitus. Noh, selle üldnimi oli kang how või kumb see nagu põhines siis kolmel meetodil, esimene nendest oli siis spirit of Jõgeval oravatahtega teine vali vōi juurde piiber ehk siis koprategemise järgi. Ja siis kolmas oli kihvt of the kuus või siis käituda samamoodi nagu haned teevad. Ja kui nüüd seda natukene lahti seletada, niukene, lähme sellest teemast siin kõrvale. Et, et siis mis puudutab seda orava tegemiste järgi tegemist oravatega, kui neid jälgida looduses, on see, et et orav nagu rabeleb ja tassib endale neid pähkleid, peidab neid kas puuande või sambla alla ja siis nagu hakanud mõtlema, et miks ta seda teeb. Aga ta teeb seda selleks, et siis loomulikult neid halvemaid aegu üle elada. Ja noh, samamoodi peakski iga firma tegema, et alati ei lähe hästi, vaid ka valmistuma nagu nendeks aegadeks, kui firmast natukene halvemini läheb ja kuidas kopra ja kopra aga on see, et, et kõik koprad kui nad tammi ehitavad, nad tegelikult omavahel midagi kokku ei lepi, aga samas nad teevad ühist asja ja teevad seda niimoodi, et lõppkokkuvõttes valmis suurepärane tamm, mis vett kinni peab. Meeskonnatöö selles mõttes on, on väga tähtis, et kui me võtame kasvõi korvpallist näited. Meie ülesanne on tegelikult enne õpetussõnad kätte jagada, aga kui mängu vile on kõlanud, mäng lahti läheb, siis peaks iga mängija ise teadma, mis on tema ülesanne, milline on tema ala, kus ta peab mängima. Ja treener siis ei tohiks nagu sekkuda. Et see on siis nagu see kopra puhul ja hanedega on jällegi peaasi, et noh, isegi oleme näinud, et kui haned lendavad, siis nende järel on kuulda seda suurt kisa, alati võiks arvata, et nad ei ole millegagi rahul või, või, või siis lihtsalt kisavad. Aga tegelikult on kindlaks tehtud, et see kisamine tegelikult on ergutamine, ehk nad ergutavad 11 edasi lendama. Kuna teekond on pikk, siis selle asemel, et teisele jalga taha panna. Pigem käib ergutuskoor, et lendame veel ja lendame veel ja jõuame kaugemale. Et need on need kolm põhimõtet. Kas sina oled ka seda tüüpi ülemus, kes ikka vahel läheb ja ütleb, et vot tubli mees äsja tegid? No ma vähemalt üritan nii vähemasti üritanud, nii sellepärast et noh rahaline preemia ja tavaliselt ettevõtetesse on piiratud ressurss. Aga see, kui sa lähed teise juurde ja patsutada õlale, seda sa võid teha igal ajal ja võib-olla paljudele isegi see tähendab rohkem kui kui seal mõnikümmend eurot mingit lisaraha Ja sul endal on ka kuidagi hea tunne, kui sa oled seda teinud. Persona saatekülaline on endine raadiomees Margus Hunt kes praegu on Nokia, Netflixi müügidirektor Skandinaavias ja Baltimaades. Personal. Kuidas siis need nokia mehed su leidsid? Kuidagi leitakse sind kogu aeg. Huvitav. Nokia mehed jah, leidsid mind ja muidugi mu oma firmast ja läbi Turu-uuringute tollal oli, oli ajakohane, parajasti jällegi Eesti riigis räägiti sellest nii-öelda ameti sidevõrgust millest nüüd taas mõni kuu tagasi hakati, hakati veidi kõvema häälega rääkima, et nii-öelda nendel ametkondadel ehk siis politseil ja kiirabil tuletõrjele, neil peaks olema ühine võrk nii et nad saaksid omavahel kommunikeerida. Sest praegu, kui on, on igalühel mingi omasida süsteem, aga et kui on vaja nagu koordineerimist, siis see, see on natukene keerulisem. Nokia siis pöördus meie firma poole ja palus meil teha uuringu, et kui palju sellisest võrgust ollakse huvitatud, kes otsustajad kui suur see investeering võiks olla ja nii edasi ja nii edasi ja, ja siis ma olin ise seda turu-uuringut juhtimas läbi viimas ja pärast ka esitamas Nokias. Ja siis mõne kuu pärast helises laual telefon ja küsiti, et et uuring oli väga hästi teostatud ja nad on tulemustega rahul ja, ja nad on parajasti otsimas eesti kontorisse üht lisainimest, et kas ma ei tahaks sinna tulla ja, ja proovida, kuidas see töö meeldib. Ja siis sa pidid konkureerima või? Tollal tollal need konkureerima otseselt ei pidanud, aga muidugi Nokiasse tööle saamiseks on vaja läbi käia päris päris pikk kadalipp. Kõikvõimalikke, umbes kogu päeva kestva tööintervjuude ja testide ja kõige muuga. Ja kui sa sealt poleks läbi läinud, siis see koht poleks siin olnud. No siis ta nähtavasti ei oleks minu olnud ja noh, need, kes tööintervjuudel on, on käinud, teavad, et seal on igasuguseid psühholoogilised testid ja noh, näiteks üks, 11 oli, oli, oli päris huvitav heideti sulle laua peale mingisugune 10 sentimeetri kõrgune pakk emaile ja öeldi, et nüüd on sul pool tundi aega need emailil läbi lugeda, kõrvale pandi asutuse organisatsiooni on ja öeldi, et nüüd sa pead ise tunni aja pärast ära lendama ja sa pead poole tunni jooksul nüüd igale emailile kirjutama siin selle vastavalt struktuuri vaadates, peale, kellele see email edasi läheb, et siis tema sellega edasi tegeleks. Noh, ja loomulikult aeg tiksub, hunnik ei taha kuidagi väheneda, üritad samas organisatsioonist aru saada, kellele nüüd tõesti üks või teine email ja, ja seal toodud ülesanne kuulub ja siis muidugi kui poole peale oli jõudnud, siis tuli sealt välja email, kus oli öeldud, et tere, mina olen sinu assistent ja kahjuks mul jäi ema haigeks ja ma ei saa täna tööle tulla. Ja muidugi pooled nendest stiilidest oligi edasi suunatud talle, mille ma just läbi käinud. See oli tõeline selline stressitaluvuse puurimine, aga, aga õnneks õnneks sain ka sellega nagu positiivselt ühele poole Nokia on siis kaks suuremat alajaotust, tegelikult on neli suuremat, teeme natuke lihtsamaks, ütleme, et kaks suuremat alajaotust on siis üks pool, kes tegeleb siis mobiiltelefonide müügiga ja teine pool, kes siis tegeleb mobiilsidefirmadele või operaatoritele siis kõikvõimalike võrgusüsteemide müügiga mille kaudu siis need mobiiliga need nii-öelda jõuavad ühelt helistajalt teise ja mina siis tegelen just nagu selle võrguseadmete poolega. Nii et selle tööga sa said hästi hakkama ja ühel päeval helistati jälle, öeldi, et nüüd Taani oli müür, oli. Siis tuli mõelda jah. Siis tuli jälle mõelda, aga ausalt öeldes mõtlemine jäi suhteliselt lühikeseks, sest mulle enne seda oli ka korra veel pakutud poola tööd, sellega ma nagu natukene pikemalt mõtlesin, sest ma ei olnud päris päris kindel, kuidas need perega poole kolida on. Aga, aga siis ootamatult tuli ka see pakkumine jah, et kas ei tahaks hoopiski kolida Taani pealinna Kopenhaagenisse ja hakata sealt nagu juhtima siis Skandinaavia ja Baltimaade müügitegevust. No milline sedaani ärimaailm oli, milline see töökeskkond oli? Mulle Taani, Taani ärimaailm väga meeldib, mille poolest maailmast ja vot sellepärast Libki, et ta väga palju ei erine, ei erine selle poolest vähemasti nii palju, kui mina olen siin, ütleme, Eestis kokku puutunud oma klientidega, et et ollakse üsna otsekohesed, kui sa lähed mingit pakkumist tegema, siis sa saad peaaegu tagasisidet, mis on, mis on viga, millised on probleemid, mida tuleks parandada, mida sättida veidi ja siis vastavalt sellele sa saad need asjad ära lahendada ja ja nii-öelda teisele ringile. Ja samamoodi ka Taanis, et väga-väga avatud suhtlemine äripartnerite vahel öeldakse nii-öelda näost näkku kohe, kui, kui, kui mingi asi ei meeldi. Ja mulle ausalt öeldes selline selline omavaheline suhtlemine meeldib tunduvalt rohkem kui see, kui, kui üritatakse olla liialt viisakas ja teha head nägu ja olla kõigega nõus ja pärast kuuled mingi kolmanda isiku kaudu, et tegelikult oli päris päris jama. Ja asi ei sobinud absoluutselt sellega, mida oodati. Kas sa oled vahel tundnud ennast ebamugavalt sellepärast et sa oled Eestis, sa oled eestlane. Ausalt öeldes ei ole ja ma tea, võib-olla see on ka, see on ka nagu Taani omapära vähemasti seal küll kunagi keegi seda ei maininud, et nüüd 1000 siit keegi Eestist ja üritab hakata mind juhtima õpetama, kuidas peab tööd tegema. Ma arvan samas ka muidugi, et kui sa juba Nokiasse oled tööle võetud ja sellise koha peal oled, siis nähtavasti see usaldus tuleb, kus koos selle kohaga, et kellelegi eelarvamus ei ole nagu seotud sellega, et kust sa pärit oled või või mida sa teed, sa kohaneb kiiresti. Üldiselt kohanen kiiresti, kuidas pere kohanes pere kohanestanis ka väga hästi, sellepärast et poiss läks seal inglisekeelsesse kooli õppima ja ja rahvusvahelises koolis oli, oli, oli ka väga palju selliseid ettevõtmisi, kus vanemad osalesid, nii et noh, see suhtlusringkond nagu pigem ütleme, tekkis selle kooli baasil kui koha kaudu, sellepärast et noh, kool oli kodule lähemal ja, ja seal nagu neid tuttavaid oli rohkem. Käisid kord kuus umbes Tallinnas ja umbes niisiis ei tekkinud erilist koduigatsust. Jah, seda võib öelda küll, et erilist koduigatsust, noh õnneks siin Taanis olles jah, ei olnud nagu eriti probleeme, et otselennud kolm korda päevas Tallinnasse, kui, kui tahad siia tulla ja ja tuttavaid sõpru ja sugulasi korra vaadata ka maksuametid on, on igas riigis muidugi ja sama tublid ja töökad, nii nagu nad Eestiski on. Ja, ja Taanis on ka selline süsteem, et kolme aasta jooksul on sul võimalik saada maksusoodustust, aga kui sa head üle kolme aasta siis, siis sa pead kõik selle, mis sa siis kolme aasta jooksul oled kokku hoidnud, tagasi maksma Taani riigile? Ei no minuga õnneks nii ei juhtunud, sellepärast et ma just kolm aastat seal täpselt olid. Ja, ja nii teevad ka paljud välismaalased või noh, ütleme niimoodi, et enamus välismaalasi teeb nii, et, et nad üle kolme aasta Taanis ei ole lihtsalt see, see läheb liiga kalliks, sealse edasine olemine ja, ja eks sellepärast ka minul leping oli kolmeks aastaks ja, ja nüüd ma siis siirdusin aasta algusest Soome peakontorisse tööle, kus on nii-öelda omad plussid ja miinused, nii nagu peakontoris töötamisel, alati, aga aga tööülesanded enam-vähem on samad. Mis tähendab vähem plussid ja miinused? Plussid selles mõttes, et on lihtsam, ütleme, igapäevaseid tööasju lahendada, kuna kuna inimesi ja, ja kompetentsi on muidugi peakontoris tunduvalt rohkem kui nii-öelda teistes maades. Ja, ja teisest küljest ka tutvusringkond on veidi suurem. Aga nüüd on muidugi sellega seoses jälle, et neid koosolekuid on natukene rohkem kui tahaks, sellepärast et peakontoris on muidugi kõik võimalik töörühm ja, ja kõike muud, mis sinna juurde kuulub, niiet päev läheb kahjuks rohkem istudes sisemistele, koosolekutel kui, kui kliendiga tööd tehes, mida ma olen ka mitu korda ausalt öeldes toonitanud, et et tegelikult me peaksime natukene neid sisemisi koosolekuid vähem pidama ja, ja rohkem aega viitma nende inimestega, kellest meie töö ja sissetulek oleneb. Kui tihti sa oma legendaarse peadirektoriga kokku puutuda? Mul on neid legendaarseid peadirektori rollile Nokias töötab ju tegelikult vist 52000 inimest on praegu meil hingekirjas ja Soomes nendest töötab veidi üle 20000 minu teada ja, ja eks seal olla palju tuttavaid, aga ütleme niimoodi, et ta käib samas kohas söömas, kus me kõik käime ja ja siis vahetevahel muidugi harva satub ka istuma sama laua taha, eks ta siis küsib, et kuidas läheb ja mida teed ja tunneb huvi kõigi ja kõige vastu. Mis on sisse nokia fenomen? No võib-olla, et see nokia fenomen on tegelikult saanud alguse siiski sellest soome sisust sest noh, soomlasi, seal ikkagi ka tänapäeval, kuigi firma on globaalne ja, ja mitte enam niivõrd Soome keskne, aga soomlasi seal ikkagi töötab päris palju ja ja seda soome sisu kohtab, kohtab seal tänapäeval ikkagi päris tihti, et niisama lihtsalt alla ei anta. Aga, aga ma usun, et noh, eks seal ole kõikvõimalikud muud mõõtmed ka selle asja juures nagu ütleme, selline soome pikad talved, kus sul ei ole suurt midagi muud teha, kui siis raamatuid lugeda või, või pikemalt töö juures istuda ja, ja teadust teha ja ja nii ta vaikselt on seal läinud ja muidugi eks omaette lugu on muidugi ka see olla fenomen tuli õigele õige koha peale ja tegi õiged otsused, mille peale tulevikus keskenduda ja telekommunikatsioon oli väga õige valik. Kas sa sõidad tihti ringi? Liiga tihti, keskmiselt ma arvan, tuleb, tuleb sõita kaks korda nädalas muidugi põhiliselt nendesse maadesse, kus, kus mul tööga seotud asjad on siis Balti ja Skandinaaviamaades, aga, aga noh, töökoosolekuid, kuna me ikkagi kuuluma Euroopa suurema regiooni alla, et siis muidugi on siin neid sõitega teistesse maadesse läheneda, aga töötab kui päris aus olla, eks ta tüütab küll. Vahetevahel on natukene raske, on, on elu pikemalt ette planeerida, sellepärast et kui sa isegi mõtled, et okei, homme Me läheme teatrisse või kinno või mida iganes, siis, siis selgub kahe tunni pärast, et et ei õnnestu. Kuidas su tervis on vastu pidanud, sellele tempole? Tänan küsimast, tervis on hästi vastu pidanud, käisin viimati siin suvel ka Pärnu sanatooriumis, käisin koormust testi tegemas igaks juhuks, et vaadata, kuidas vastu peab ja tulemused olid väga head. Kuigi niimoodi teadlikult kolm korda nädalas või viis korda nädalas sporti ei tee, aga, aga jõudumööda ikka saab golfi käidud mängimas, natukene jooksmas ja mingi paar jõumasinat on ka kodus seal nurgakeses, et et päris nagu selg veel ei ole küüru tõmmanud. Räägime ka olümpiamängudest esimest korda aitasid, saan mängud õnnestumisele kaasa 1992. aastal Barcelonas. Barcelona jah, kui Eesti jälle taasiseseisvunud riigina esines sinimustvalge all, kuidas sa sinna sattusid? 80.-te lõpus hakkas Eestile raadio ka üha rohkem osalema võimalikel konverentsidel ja, ja kogunemistel. Noh tollal Me kuulusime veel niinimetatud selle Ida-Euroopa raadio ja televisiooni Ringhäälingute liidu eks o i d oli lihtsal lühend juurde, aga meil oli ka väga palju ühiseid nõupidamisi eebeehuga. Ehk siis Euroopa broadcast kiunjoniga kuhu ka praegu Eesti raadio ja televisioon kuuluvad. Ja siis üldkoosolekul ma kohtasin seda härrasmeest, kes juhtis siis nii-öelda selle Ida-Euroopa poole peal spordiosakonda ja küsisin, et millega ta tegeleb ja, ja mis võimalused seal on ja ta ütles, et noh, olümpiamängud olemas ja me tavaliselt olümpiamängude jaoks oleme moodustanud oma tiimi, kes Ida-Euroopasse neid Teid ettevalmistav ja vahendab olümpiamängude ajal, aga et seekord Barcelona jaoks tuleb esimest korda ühine koostöö eebeeuuga veidi suurem meeskond ja siin on avaldust täidab, saad ära, vaatame, noh, ja siis siis nii saigi tehtud. Saatsin oma avalduse ära, see oli vist küll paar aastat enne juba, kui Barcelona olümpiamängud toimusid kuskil 90. juba. Ja üllatus-üllatus, mõne aja pärast tuli positiivne vastus ja see tähendas seda, et sai 92. aasta vist olid augustis need olümpiamängud, kui ma hästi mäletan, kas augusti teisel poolel või õlist septembri alguses sai, sai paar nädalat enne olümpiamängude algust kohver pakitud ja kohale sõidetud ja vaadatud millega, millega peab tegelema hakkama ja, ja oma üllatuseks olin ma sattunud logistikapealikuks. Nii-öelda selles mõttes, et ega seal nagu eriti tegijaid selles mõttes miks peab mingi ala eest vastutama ja minu organiseerida, siis oli selle EBU ja Ogier'd ühise olümpiatiimi transport ja hotellid ja, ja kõik muud sellised asjad, mis sinna juurde kuulusid. See meeskond vist oli üks, ütleme 250 300 inimest, tookord aga aga muidugi hotellide peal seal olid, olid omad inimesed töötamas ja mulle ja siis hiljem jäi nagu põhiliselt transpordi pool, sa pidid siis minema linna peale jalutama ja vaatame, kuidas asjad käivad. Ei mitte päris noh, ütleme niimoodi, et olümpiatransport kui selline muidugi organiseeriti olümpia organiseerimiskomitee poolt, aga mina siis konkreetselt pidin organiseerima seda transportimist puudutas kõiki euroop ka televisiooni ja raadioorganisatsioone, kes olümpiamänge üle kandsid, kohale tulid ja loomulikult siis ka hoolitsema meie oma meeskonna transporditingimuste eest, mis tähendas seda, et noh, esiteks kõik, mis puudutas autorenti mida iganes nende autodega võis juhtuda, siis autojuhid loomulikult, kes ei tahtnud ise sõita autodega, siis vaadata välja, millised bussi head olümpiatranspordis kõige paremini kokku sobisid. Et jõuda ühe ühte või teise võistluspaika ja nii edasi ja nii edasi, noh, seal neid pisiasju oli, oli päris päris sadu. 94 kutsuti juba lille hammerisse, tollal veel õppisin Ameerikas, nii et siis pidi seal tegema väikese vahetuskaubaga, õnneks õnnestus, kuna 94. aastal jällegi toimusid jalgpalli maailmameistrivõistlused Ameerika Ühendriikides, nii et siis ma aitasin seda grupi Ameerikas ilma et oleks pidanud neil laskma oma lennukipiletid kinni maksta ja siis siis nemad taas, kui ma pidin Ameerikast sõitma Norrasse, siis nad jällegi maksid mu lennukipileti kinni, nii et mul ei tulnud nagu neid kulusid tasuda, sest tollal tundus see päris suure summa. Noh, muidugi. Ja siis sai juba Lillehammeris tööd tehtud põhiliselt ülesanded jäid samaks, aga, aga lihtsalt meeskonnad läksid suuremaks ja nii nagu aastalt neid tele ja raadioorganisatsioone tuleb kaena juurde muidugi, kes, kes olümpialt ülekandeid teevad ja nüüd teinekord, kui ma käisin, oligi solflexitis. See oli siis 2002 päeval ma siis töötasin olümpia heaks. Ma just olin taani läinud, kuna see oli veebruarikuus vist, kui ma hästi mäletan, siis Brexiti. Ja mis tähendab, vaat ma loomulikult ei saanud nagu Nokia asjadest ka kõrvale jääda, mis tähendas seda, et siis öösel ma pidasin Nokia koosolekuid. Ausalt öeldes siis kogu selle aja jooksul, mis ma seal umbes olin, noh, ma arvan, et keskmiselt ma sain öösel magada mingi kolm-neli tundi. Ja siis pärast seda ma otsustasin, et nüüd nähtavasti peab valiku tegema. Tegid valiku, et seal jah, nüüd ma olen nagu olnud samal ajal siis selline telesportlane ja ausalt öeldes, noh nüüd vahepeal rohkem ei olegi olnud kui Ateena, aga aga päris hea oli vaadata ka teleekraanist, ilma et peaks nagu ise kõigi nende asjadega tegelema. Ja muidugi teenat oli ka see transpordipool oli selle kohta oli nii palju õudusjutte liikvel, et et ma noh, mitte et ma nüüd otse oleks kartnud nagu seda, aga ma arvasin, et näed, mingit paras jama sellest tuleb, aga pärast pole ma kuulsin Raul Rebase käest, et, et päris hästi organiseeritud asi Kui Tallinnas oleks vaja liiklus ümber korraldada, siis võiks Margus Hunt appi tulla. Kogemused, missugused. Ja ausalt öeldes ma esimese asjana alustaksin teede olukorrast, sest see, millised on Tallinna teed. Tule jumal appi. See on jah, ütleme niimoodi, et kui sa oled kolm aastat elanud välismaal ja kuigi sind kord kuuske ja ausalt öeldes, see on esimene asi, mis silma hakkab kõige muuga, nagu saad leppida, aga aga kui sul on auk augus kinni ja ja raputab sul neerud paigast ära, et siis on ikka midagi korrast ära ja ja ma ei tea, kuidas seda asja siin peaks lahendama ja kes selle eest vastutab, aga nojah, siin ümberkorraldusi teha, siis võiks ju abiks. Abiks võib alata minna, jah. Mis kõige keerulisem oli olümpia ajal sinu jaoks? Ausalt öeldes, mis nüüd meelde tuleb, Atlanta on nähtavasti olümpiamängudest kõige keerulisem olnud, sest see, mis seal toimus, oli tragikoomiline ja selles mõttes, et noh, bussijuhte sai sinna kokku toodud Ameerika, kellel ei olnud aimugi Atlanta liiklusplaanist, rääkimata sellest, kuskohas on võistluskohad ja kuidas sinna jõuda. Noh, õnneks mina selle tavaliselt ei vastutanud, aga muidugi kui, kui tele ja raadiomehed mitu korda järjest olümpia ametliku transpordiga kohale ei jõudnud, siis nad hakkasid küsima, et äkki on mingeid muid alternatiive. Aga noh, seal seal oli jah, seal oli päris mitu korda niimoodi, et telemehed tahtsid minna näiteks vibulaskmist vaatama, aga jõudsid sõudebaasi kus, kus sellel päeval ei toimunud midagi või siis noh, teine teinekord sattus ka niimoodi, et bussijuht küsis reisijate käest, et ega ometi keegi ei tea, kuidas sinna sõita. Nii et selliseid, selliseid asju juhtus ka, jah. Me oleme sinuga pikalt rääkinud, ütle, mis tunne on üle hulga aja siin raadiomaja stuudios mikrofoni taga istuda. Tead ausalt öeldes päris päris mõnus ja nostalgiline tunne. Tulevad need aastad meelde, kui siin ikkagi ise ka ligi 15 aastat sai tööd tehtud ja ja tagasi vaadates ma arvan, et kuigi neid töökohti hiljem ka olnud ja võib-olla tuleb veelgi. Ja see oli, see oli väga-väga mõnus ja väga hea aeg. Persona saate külaline oli endine raadiomees Margus Hunt kes praegu juhib Nokia. Net Worksi, müügitööd Skandinaavias ja Baltimaades. Vestlust juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.