Vikerraadio. Alustame otseülekannet kirjandusõhtult Eesti Raadio esimesest stuudiost. Mina olen Urmas Vadi. Aga kas te tunnete ära, kelle hääl see on? Tere õhtust. On kolmapäeva õhtu ja nagu ikka kolmapäeviti on kirjanduse maailm teie ees. Ja kultuurikaja toimetamise kord on mari tarandi käes, tere tulemast kuulama saatejuhi tahvel liigub tänane saade peamiselt kirjanduse järavatu radadel. Palume teid kuulata väikest luulesaadet. Ja nüüd siis vahelugemine. Keeleminutid minale Mari Tarand. Ja nüüd on murdesaate haig siiam lindi pääle kõneltu 40 aasta eest. Siin Tallinn, Lähte raadio algab meie esimene pühapäevane noorte tund mikrofoni ees on keelekõrv 259. saade. Head inimesed, kes te olete raadiole kirjutanud ja keelekõrvatelefonile helistanud. Suur tänu kõigile seniks kõike head soovib toimetaja Mari Tarand kuulmiseni. Ja loomulikult see oli Mari Tarand, kellele on tänane luuleõhtu pühendatud voligord raadios üks laululaps Mari Viiding kes mängis kuuldemängudes ja tegi lasteraadiost tähtsat diktori tööd. Pärast Tartu Ülikooli lõpetamist sai temast Mari Tarand raadios lastesaadete toimetaja. Aasta oli siis 1963 mari tarandit, tervitab tema ülikooliga kaaslane Andres Ehin. Kallis mari, mis siis muud, kui ikka üks luuletus, millega tahan sind tervitada ja kuigi see võinuks Keelekõrvas ei ole kohta keele kõrvalisel ega sellel, kel keel on kõrvuni keele kõrvas võib keele kõrvutaja nii mõnigi kord koha leida. Keele kõrvas pole kohta keele kõigutamisele, keele õigustamisele ega kõige meelsusele, aga seal on rohkesti ruumi õige keelsusele. Keelekõrv on imehell, iga vale keelend on talle meeletõrv. Keelekõrvasaadet meele tõrvasaatega asendada pole ringhäälingul kavas. Keeled kõrs teab, et meeletõrva ja keel on karvane. Keelega värv on poliitikastki parem, sest parem keelekõrv ei taha ju vasakust parem olla. Ta saab aru, et ühed keele kõrvaldatud mõlemad, mis sellest, teine teisel pool pead. Walest esiku närv, tigu, kõrv, trummikiletigu, aken, esiktigu, ontlik oimulihas, kuulme tõri ja väga jõuline suulae purje tõstur lihaskeele kõrval on keelemandlid keele juurvall mässad Lehtna, saad seeenna, saad niitma, saad keele, keha ja väga võimas keele tip. Aga keele umbmulku tal pole. Keelekõrvast on sajad keelega vägistajad ehmunult eemale karanud, sest keele keskkõrvast vaatas neile vastu kardetav mari tarand. Las maha jääb leplik legend. Olgu need sõnad sissejuhatuseks algavale Betti Alveri luulekavale. Tekste loevad Anu lamp ja Raivo E, Tamm musitseerib Robert Jürjendal. Üks ütles ämber, teine ütles pang. Üks karjus varrukas, teine karjus, käis. Tüli, läks tõsiseks, nagu näis. Jäädavalt lahku viis vihane jutt. Räägiti eri murrakut. Selle ilma igav kainus rõhub nagu raudne soomuskõigesse, mis väär ja ohtlik kiindub kirglikult mu loomus. Joobumuses viirastustes mind ei köida, kirev kude. Kuid ma tean, maailma raskus läheb lendu kord, kui uude linnad varisevad tolmuks. Kividelt sööb kirja, vesimõtlejate lagipähe teevad herilased, pesi elu nagu hiiglakotkas, ootab kõrgel, kuni kooled. Sealt ta kohisedes alla toovad saagina mu nooled. Tema mustast lihast saavad kiskjad kuningliku sööda. Aga suled. Tiivasuled kannavad mind surmast mööda. Maailma saatust alati vaekausil määrab gramm. Kateedrist hullupalati on ainult väike samm. Ning tugi puuta. Nöörita. Sind kannab kiikuv traat. Vaid siis, kui pead ei pöörita. Sulg kõrgus. Akrobaat. Hoop kaugele ei ulata. Mis kallis, selle prao. Kõikama teras sulata ja nõtke, yks noorteks ta. Toed varisevad kantsides, kui algab kivi Bild. Ent kuristikel tantsides sull kergusest saab sild. Jäidkem pata küünevihapöörirohtu sapi, kõõma, verd ja libahundiliha tuli lõõma. Sirge tee viib sihtidest mööda. Parim leib on see, mida ei sööda. Kõigest pahast, pigem tumepunast, võiet. Läbipaistvat nagu vahast on mürgised õied. Suur on väeti, külman kuum. Neile jäeti asjade tuum. Meie taha jäid nõiutud maailmad ja nohused äikesed meie teele, kui kohkunud silmad vahivad päikesed. Sa neelad kõik ära nii huupi hullusehoos et päikest ei usalda enam. Pakatav päeva roos. Kordoli su nimi, faatum, suur langus ja hingehärm. Nüüd vanitas vanitaatum, tusk, tüdimus, mõrvamõte liignimega, tappev lärm. Kuhu läheb subkaaslaste kari keda jumaldab, juubeldab hõik. Au sulle varjude vari, suvak on värvatud kõik. Ja maa kuid värvatama räkke, üht sädet saiale ei saa. Ja kuigi su haardesse juba jääb täralt tapp. See säde hõõgub ja hingab veel raudset Rankude all. See säde hõõgub ja hingata Well tumedas tuisu joas. Ja taevatähena tantsib kuskil suitsud ahjusimsile, kellelegi sünnitoas. Nõnda ma olin ja nõnda mind loodi. Aimajaks hämaral allikal. Palju nii palju näis ühte moodi tormava taeva ja tähtede all. Võrdlusi aina võttes, kui varnast nägin ma varsti, et kõikjal mu ees kõigel On midagi oma sarnast. Kõigel on kusagil hõimlane hõlma ja paarimees. Nõnda ma olin nõnda, mind loodi, kuni kord allikal, küsis mu alla. Mis on inimsüdame moodi millega sarnaneb. Aga ei miski hõlmunud iganes inimvaimutormava taeva. Enim südamest andisailum välgusähvatus allikale. Vana vägev päike. Kas ei luura jällegi meid Sõekule obs Kuura. Jälle lüüakse su rõõmsaid lapsi kallatakse maha, kallis, napsi, tõmmatakse lõhki, templivaipu kiidetakse hangeldaja taipu. Süüdatakse ketserlikke oode, rikutakse rikkaid kunstipoode. Lühidalt. Kõik, mis võimas, küps ja mahe, kannab mõnitavad silti pahe. Selles kirju silmas. Taevas aita võib nii kergelt leida, mida laita, tantsulaidavad kel saapad, narrid, kangeid vürtse, need, kel mao katarrid viiulit, Kell sõrme otsasid Illid, maalikunsti, kellel tuhmid, prillid, nõela, irvitavad, nöörid, käärid, värsked noorust hambutud. Me käärid. Kes ei tunne võltsi ehtsa vahet, muidugi näeb maitse meeles pahet. Hüva lõhutagu meister, maalid saagu pandonist, õllesaalid, hävi nägu tules nagu koli, templid, aarded, kõik, mis ükskord oli külvata kui teisi Roose, palme, luuletajad, loogu, teisi salme. Üks on kindel mõttele, mis vaene paradiiski tundubki ning paene. Kuna vabad vaimud igatahes pärleid leiavad ka viimses pahes. Must mure seob räti pähe kuid kodunt välja ei lähe. Ja pintsel tuhmiks toa. Rõõmu turbanud tule kar. Ta jookseb mööda ja harva toob meile mõne maiusroa. Nii amet ei anna juttu. Liig palju tüli ja kulu teeb meile mu noorem vend. Seesama, kes pidudel prillab aina pandime vara ja pillab. Ta nimi on mõttelend. Kui ta mõnikord võtab võlgu suurelt looduselt surma põlgu EME viimsegi laiali ei vea siis ainult ja ikkagi tõde. Mu vanatüdrukust, õde, kodusarved, meil korras, peab. Sa Iiruaaru oled vist isemoodi egoist. Seepärast annab tagasi nii lillemeel kui linnukeel ja piira enda pillamine. Oh, saatus ära sahkerdab, mis kingitud on kingid? Sa viiruaar, oled vist suur õnnelaps, kuid egoist. Seepärast ana tagasi pool pidu, ööd, kõik päevatööd ja piira õnne pillamis. Oh saatus sahkerdamis kingitud on kingitud. Sa oled vist ka murelaps, kuid egoist. Seepärast annad tagasi murdosa muremini. Pool päeva tööd mu lillemeel ja linnukeel, kuid mitte täppi tagasi ei anna mure minutist. Mairuaaru egoist. Pühad puusliku sai palu. Hinge ülbust, ümber hinda. Kiidukõrsi põllul ei põima. Eile sulle ju sosistas elu. Et sa oled homne siin tähel veel ainult vaimetu vari. Kui su kõrval keegi ei naera. Kui sind sõbergi enam ei sõim. Vaim, kandes korteri, uudipärgi ja rikkast rüüd. Praevardas, väntas nuumad härgi. Jõuk püsib nüriduses hardas ja pärg on pärg. Kuid sõber teha nüüd vaimann vardas ja väntab häälek. Miks algav päev on argipäev, su nimeks? Kuulutan su sekundid kõik imeks täis iluehmatust. Ka täna hommikul. Sind vaevab lahendusse valge lahter. Pärit kangekaelselt, kuidas, kust? Hea sõber jäta, elu on vaid trahter, võib olla maaliline, aga must. Laest ripub leibu rasket pekki kalu. Ja kuigi kõigel tolmukord on paks vaid siiski roale rõõmsalt anda valk kui taskus kõliseb sulgkross või kaks. Mis sest, et ümmardaja thank ning tugev peab naljaks kõike ebamaist ja peent ning peegli peale pulstunud juukseid. Suge. Matroon on rahul. Vaid ära muutu naeruväärseks kujuks kel rikub tuju ikka näotu laik. Sukleib, kes viinas Kärblasi ei ujuks? Kui poleks tal nyyd kiusatuslik maid? Mind hurmab priskajate tore amet. Kui aurab küpsis. Joojaid ootab A. Akna taga nagu lehviks, ame. Lööb lahti lõpmatuse patra. Kui rahvas harjund jooma halbu viinu, kõik pärlendavad mahlad sõtkub poriks ja nõuab luulelt, et kui Tuhkatriinu ta muudkui Padadeses tolmus soriks, siis pillamata ühtki etteheidet kaob laulik purjus Parisnikes algust. Et altar ilmis hulkade eest heidet. Kui viimne usklik ümardada valgust. Ning nagu lapse kurjustavast kilkeid, kes tahab kilde murda päikse kiirist, nii mõni sõimuhääl ja pilke. Tei. Tumestas ta silma selget iirist. Ja et sama inimpaar, kes huulil vanded, nüüd kõike igavesti kaunis trotsi käes. Sooblinaad, kuld ja teised anded. Must vari käib akna taga ja kobad meid korteri ust. Mis uutmoodi õhinaga uurime kirjandust. Me täna ei kisenda huupi. Kõik teised on jahupead. Teiste peos on ehk teri ja kruupe ja mõndagi mõttekat head. Me tahame teada, kas looja on tõesti piiritult prii. Kas kiirgavad valgust ja sooja juuksed? Või pilgud ja pintsak? Vist pole seni. Mõni mees, kel on lokke ja laupa kuldprillid puhevil pluus muudkui sahiseb köideti kaupa, nagu oleks tal takut suus. Mõni teine, kel värsi virves lööb vilkuma ridade raadium. Neid vilets, kui vihmakirves ja vaheti kõige vaimetum. Mõnel. Võib ju siduda ennast sõlme? Võib ju väänata sillinja suund. Aga kunst on molekul kõrgel. Kunston salalik, süda. Ja kunsttükk on midagi muud. Eilist Aitega viinaga õlu vitamiinid ja kohvi. Kas. Aina loojate varjatud võlu vahel sähkib kõik elavaks. Palju sädinat ära neilt palu. Just niisama kui sinul ja mul on hamba ja südamevalu igal sündinud laulikul. Ning ikka on ise mahti neil hoopis hullemat hoolt. Nende uksed käivad kõik lahti, ainult hingede poolt. Must vari käib akna taga kes mulluga lagedal käis. Ta huvitab siin alati. Aga tuulelapsi. Rängad juba mõistan ma mõndagi neist, kui ta katusel koputab kaua ja kõneleb Koljateist. Ikka kutsub ta kuhugi kaasa. Kuid lukus on pööruse uks. Mu toit on voodi ees toolil. Teie lennake sinna, kuhu siit aknast ei näe. Lennake laugelt tuulelapsed üle Laiuse mäe lennati riid Marian rupsil rukki Väljametsadel Peipsil lennake läbi Võnnu, kus kõneles kerko Kell. Lennake Võrus Vändras, Karksis. Lennul vaadake üle tee, kuidas terendab sinine puri. Tehke tiir ümber tiibedee. Tehke kaar üle Albu valla üle Kaarli. Aegade Assam alla üle kääpa ja kinniga. Lennake läbi kõik mandrid. Las maha, jää, leplik legend. Lennati mööda menust kannul nihiljon emoda, kaksikvend. Lennati üle mere, kannul puurijad kahtlusi. Kuni leiate kivise rünka. Kivi rünka kivine laud. Kivila Goal on kivine raamat. Kivi raamatu nimetus kumab kaugele kumeral kaanel. Tegi kantibus. Ikka peavad end raamatupärijaks Tarantel ja draakonsalamander jo skorpion. Kulus horror ja terror. Nende lahingunimi on leegion. Coveerivad raamatud, vaevad, ikka riivavad raamatut, verised vood. Ikka raiuvad siin kõik rahvad oma Tõllude nimed ja tõsilood. Seda raamatut uurige teie, mu sõbrad, kui mina ei saa. Seal olevat hiiglaste hulgas ka üks peatükk. Kõike võib tahta karta ja loota. Seda, mis tuleb? Mitte keegi ei oota. Ei tea kus ei kellelegi kangaspuud, koovad niik haledalt ilma vallale ikka midagi muud. Elul on väikene hingemaa, hingeväljale vikatit ülem manatud märki viia ei saa. Sinna põllule pääses kord õnnelik ohe. Mida iial ei olnud? Võib ilmuda kohe. Sa ei tunnegi vist ega talu neid kes kannavad ühtevalu raskelt rammitud kive ja rauda eemale värava eest. Need on elusse armunud hinged. Ilma tellija tegija, lapsed. Ära süveda aeda, neid hüüa sõnalõksuga. Ära püüa neid paberist paradiisi. Kui õhtu eeli aeg unustab hajameeli meid hetketa hämariku siis ilma väravas ikka jäädki kaaluja kätte. Ivake igavikku. Üht lootust, ma vajan. Olen alati vaja. Et iial ei alga julm lobisse sajand et iial ei alga must Marduse aasta. Et surutud südant Liinat ei lasta. Et kapainatud elu ei paadu, ei pleegi. Et me suuri surnuid ikka mõnda keegi, Mis küsib, elulahkmel, heitlik maru. Kuid sina enesele annad endast aru. Ja olgu öö kuitahes pikalt pime. Sa otsa eest ei pühi oma nime. Puu Lehtki vaatab valgust, vajub ette koos teistega ja siiski omaette. Sul puudub sirav siht? Eks mine ja taipa, mis on aina tarbimine. Kas teadmis heldemaks teeb tasapisi miksi julm ei olda iial juhtumisi. Miks lillekiivrid roostega ei kattu? Miks elu tähetund on kordumatu? Miks tulukene tuisuööde kestel ei kustunud, ei kustu inimestel? Eks küsi endast parematelt, eks küsi surnutelt ja elavatelt. Kuid ära iial küsi kadulikult sa enam neid, kes läksid juhuslikult kottpimedasse läbilejate luha. Usu, nendele on ükstapuha, kas laevamees kord sõudis laternate nad kaotsi meelega või kogemata. Must vari käib akna taga ja üleme köögi lae. Tee trummel keeb suminaga. Pann täna kooki praetuul rabistab ruutudele raagusid puiesteelt. Kerajad ammugi hele. Ja viisime räägib ladina keelt. Mu ema ei vaata ringi, ei kolistagapjust. Ta lõikab minule kingi lõhutud säärikust. Mu isa loeb ajalehest uudiseid Aafrikast, rodschildist rikkast mehest ja inglite kuningas. Sa mine hulluks või halliks, kuid palgaga läbi ei saa. Kõik aetakse kole kalliks. Türgis väriseb maa. Sa tellid lehte ja vaatad üks kõmu ja keelepeks. Ja suurtel on suured papad. Ma parem jään väikeseks. Kõik lähevad linn ja linna. Nüüd linnavärgid on moes. Siis mina võin müüjaks minna ka meie leibergi poes. Seal müün teile jahu ja riisimünt, kindaid ja kübaraid. Huupi ja hulga viisid pähkleid, mandleid ja rosinaid sukki, saapaid ja salle, müün suppi, kastroleid suupille ja pärleid ja palle ja papist hobuseid. Müün kõike, mis hakkab teil silma müünud präänikuid suhkrust ja meest poolmuidu ja päris ilma ja lepalehtede eest. Kes näolt pühib higitilku, saab seepi, sadamaid, kes ohates ostab silku, saab suuri heeringaid. Kell sitsiseelik on katki või pigine, pintsaku käis. Ärgu kart, kui need vähimatki. Terve riiul on riiet meil täis, eks vaadake siia ja sinna siin on, puldan siin pupenet. Las kaubal joosta, nii et laksub leibergil lätt. Küll tänab siis mehe moodi härra leiberg meid kõiki. Tõlge sõbrad leibergi poodi. Tulge kindlasti. Nägemist. Te kuulsite luulega, las maha jääb leplik legend. Betti Alveri luulet esitasid Anu lamp ja Raivo E. Tamm kitarril otis Robert Jürjendal. Te kuulate otseülekannet Eesti raadio esimeses stuudiost. See on tänuõhtu meie kultuurisaadete väärikale tegijale Mari Tarandile kes on lõpetamas oma 42 aastast ajakirjanikutööd raadiomajas ja minul isiklikult marimari tarandi mälust. Üks väga aukartustkartust äratav ettekujutus. Nimelt see tundub, tundub olevat niisama lõputu ja lai nagu Eesti Raadio fonoteegis kartoteek tema toimetatud saadetest. Ja sisaldab see ei vähem ega rohkem kui tervet eesti luulet. Mida mari võimelda, teine peast esitama. Ning tema seltskonnas viibides vete korraga näiteks deklameerida. Auto on ajakamm ja siis kohe küsida, noh poiss, kes see oli. Ja siis on minul omakorda väga piinlik, et ma poleks ilmaski selle peale tulnud, et see on Ivar Grünthal. Aga nüüd on minule omakorda mari Tarandile paar küsimust. Teremori. Kas ma tohin Urmas rikkuda plaani ära? Seda niivõrd habrast, aga niivõrd mõtest pingul meeleolu ei saa niimoodi kahe rikkuda mingi jutuajamisega meie vahel. Ma tahan südamest tänada neid kolme kunstniku, kes suure luuletaja sõnade kaudu meile niisuguse elamuse leid. See oli ilus. Ma arvan, et see on parem minu. Jonny bee minevikus müüriga poksija seal õhku ja vastu tohutut müüri. Nüüd sellesama müüri varjus istuja ja selja sügaja vastu müüri. Mari oled sa raadios kirjandussaateid tehes midagi sarnast tundnud selle olnu ja nüüd siis tänase vahel. Müür no ega ma just väga suur peaga vastu müürijooksja vist ei ole, kuigi oma väikest peadma ikka põrutasin vahel seal mõne, ütleme plangu vastu. Aga niisugust inimeste meelekindlus ja järjekindlus nagu Jaan Isotamm või Betti Alver või mõned kolleegid raadiomajas, kui me ainult ühte nimetanud, siis ma ütlen, Lembit Lauri on mulle eeskujuks olnud, et alati ei pea aga võib-olla peaga vastu müüri jooksma. Aga selle müüri olemasolu tajudes ja tundes tuleb siiski kuidagiviisi kas või viivad terakesena v tilgakese seda müüri urgitseda. See on siis müür, kui, kui, kui vaenlane, kui tõkkesse või piiraja müüri kujundanud, nii ahvatlev, et ma hakkaks, kui eesti luulet pidi minema augus sangalon näiteks enne sõda kirjutatud luulekogu pealkiri müüri ja siis oli demokraatlik Eesti ikkagi. Aga müür, me teeme, teeme ümber oma elu üht müüri, Juhan Viiding, eks ole. Ja keegi vaatab sealt müüri vahelt ja see, mida ta näeb, ta on selle nimetanud iluks. Ühesõnaga, müür võib olla ka see, mis annab siis varju ja kindlusetunde siis nagu channibi luuletuseski, saan ma aru teises variandis, minul on selleks kindluse müüriks olnud kirjandus, armastatud TÖÖ. Ja praegu tunnen tõesti ennast selle tõttu kindlana ja õnnelikuna, et on nii, nagu on. Väga kena, järgmine küsimus. Õppima õppima noore seos olgu veel hinded koolis ainult head siis saab meister minust meister sinust sov oma tööga heegitoomi, kodutööga. Ta möödus Minust. Pin müürsepp täpse käega. Kord saab minust tuntud arhitekt targa peaga Marin, et kas sa oled tuntud arsti arhitekt, oled loonud seda kodumaad. Mida sa tahaksid täna siin praegu öelda Eesti raadiole enda kuulajatele, oma fännidele? Poleks seda viimast stsena ütelnud siis ma oleksin tõsiselt endaks jäänud, aga neid ma ütlen, nii, et. Aga lähen kohe oma endisesse kehasse tagasi. Andke mulle andeks, et ma nii tegin, ma proovisin olla ka ameerikalik, tempokas ja noortepärane. Aga tegelikult raadiole tahan ma öelda seda, mis kõik täna juba luules ära öeldi, et ei, algaks julm, lobiseb sajand üks, siis paljundame seda osa hiiglaste raamat, asutus, kus on peatükk Estonia. Teeme niisugustena raadiot, mida inimesed usaldada võivad. Ja mis tõstab neid kõrgemale lavasusest ja rumalusest mida kahjuks on alati maailmas igal maal ja igal pool. Kuidas selline raadiokuulajatele? A-? Tervist ja jõudu ja niisugust õnne, nagu minul on olnud, et töö on huvitanud tööd on võinud aeg-ajalt isegi armastada. Ja et alati on olnud neid, kellele toetuda, ümberringi. Ja nüüd viimane legendaarne küsimus, mis on see luuletaja luule? See on kui mõttelised elule ja millelegi muule. Mis on see inimese osa siin laias ilmas end mitte ära magada? Pea seda silmas. Mu venna luuleread on mind alati aidanud ja toetanud. Aitäh mari. Kirjandusõhtu Eesti Raadio esimeses stuudiost hakkab lõppema. Soto aitasid ette valmistada Tanel Cleveland. Virgo Mae, Tarmo Pajusaar, Liina ja Aime Unt, Riina Rõõmus, Külli tüli, Pille-Riin Purje maris, Johannes saatejuht Urmas Vadi. Kuulmiseni.