Tere, Brigitta David, Jeans. Teie olete sündinud Tallinnas ja pärib tõeliselt multikultuursusest perest. Isa poolt, armeenlane, noh, ema isa oli lätlane. Nii et rahvuslike eripärade põnev virvarr oli teie kodus täiesti samas. Samas ta ise oma suhtumiselt ei ole nüüd teab mis rahvuspõhine inimene, aga sellest hiljem. Nüüd oleks kõigepealt siiski huvitav teada, et miks te just sellise muusika meie saate algusesse valisite. Ansambli nimi Renconation ja Sansambel lihtsalt meeldis mulle, et ma kuulan päris palju kodus Armeenia muusikat ja see on üks viimase viie aasta kuue aastakseksi lõbusaid staare seal, et ma mäletan, ma sattusin Jerevani seal ööklubis kuulma ja sealse armastus tuli sekuna, nagu sa rege stiil või vabastiil on suhteliselt rahvusvaheline, siis äkki see võiks kõnetada ka Eesti kuulajaid. Minte kõnetab niiehknaa. Selline. Muusika, mida võiks iga päev kuulata ja võib-olla sealt iga kord ka midagi uut avastada, ta on umbes sedalaadi või? Nojah, ta on väga hea selline meeleolu loov muusika minu jaoks väga hea peo muusika. Muuhulgas. Aga need siis teie lapsepõlvekodust, Brigita, nagu öeldud, oli see multikultuurne ja kas võib nii ka öelda, et teil oli sega niisugune omalaadne traditsioonide kodu, kus aeg-ajalt valitsesid mingid kindlad tavad ja no miks mitte rituaalid? See on hästi huvitav mõte, sest et kui ma meenutan oma lapsepõlvekodu, siis pigem mulle tundub, et me olime suhteliselt traditsioonitud ja ma olen mõelnud, et kust nojah, et meie seal tähistasime jõule ja sünnipäev ja lihavõtteid. Aga Ma olen mõelnud just, et kust see tuleb, et võib-olla see on see, et kui kaks kultuurid kohtuvad, siis sealt võiks tulla, aga noh, ütleme, et nii-öelda armeenia element oli meie kodus sellegipoolest olemas. Et noh, näiteks kogu lapsepõlve käisime Armeenia pühapäevakoolis pühapäeviti õega. Ja väljendus mingis köögis aeg-ajalt ja isa toiduvalikutes ja. Aga samas võib-olla, et isa ema ei jõua kokkuleppele, millise kombe kohaselt nüüd seda ja teist tähistame või teeme, see on muidugi naljaga pooleks öeldud, aga. Ja seal võib jah palju põhjuseid olla, et mul on tunne üldse, et meil oli kodus kõik kuidagi pea peale, et või noh, on siiamaani, et isa peseb nõusid ja teeb süüa ja ema töötab üleval korrusel arvutis. Taga, et võib-olla see on selline, no selliseid kodusid ma pakun, on veel ja tegelikult peab siis alati olema nagu aamen kirikus, et ainult nii ja mitte teisiti. No aga teie ise, Brigitta, millal teie hakkasite tunnetama, kuidas siis öelda erinevuste põimumist endas ja kultuuride sellist põimumist ja kuidas ehk ka niimoodi aja jooksul, nagu on arenenud ja süvenenud ja? No teadmine, et me oleme isa poolt, armeenlased on meil olnud lapsest saadik, et seal ei ole olnud äratundmist, vaid see on lihtsalt teadmine, mis seal olemas. Et isa on armeenlane, miljon Armeenia perekonnanimi. Me käime aeg-ajalt kohalikel Armeenia pidudel. Et see on nagu olnud selle nähtamatu, aga alati kohal olev osa elust. Aga võib-olla meie, kus ma seda teadlikumalt tunnetasime, mõtestan nüüd ära, seal oli tegelikult algklassides, sest ma läksin kooli 80.-te lõpus ja 90.-te alul, noh, olid siis algklassid. Ja see oli kaunikesti rahvusromantiline aega. Ja ma olin nii, noh, ma lisan natuke vaesemapoolsetest ülikooli õppejõudude perest pärit ja üks väheseid pruunisilmseid tumedapäised tüdrukud klassis, kui praktiliselt mitte ainus. Et siis ma arvan, et see oli see aeg, kus ma tegelikult ladusin ära, et ma päriselt lõpuni ei, ei sulandu. Ja ma arvan, et natukene seal mängis ikkagi rolli ka see, et ei vastane nagu sellele valitsevale normile. Tollal selliseid inimesi oli kindlasti veel väga palju, aga lihtsalt noh, et ma, ma mäletan seda nagu selles mõttes jah, ega ma aga taga ei igatse. Aga mingi hetk, ma hakkasin mõtestama, hakkasin mõtestama oma rahvuse tähendust ja üldse, mida tähendab üldse erinevus kui selline. Hakkasin nii-öelda siis vaidlustama erinevust, et okei, siin ma olen erinev, aga kusagil mujal on keegi teine erinev ja mina olen norm. Et ja mingi hetk ma hakkasin küll, jah, oma juuri otsime ka. Mul tekkis huvi küll, et mis asi see Armeenia Aziz on? Armeenia kultuur ja see lõppes sellega, et ma õppisin aasta Armeenias ja pärast kuidagi sujuvalt hakkasin uurima Armeenia problemaatikat, ka. Teie haridustee on tegelikult olnud ikka pikk, põhjalik ja väga huvitav, et miks mitte, nimetame alustuseks eesti muusikaga preemiat ja muusikateaduse eriala, sealt edasi. Tõepoolest Jerevani konservatoorium. Vahepeal saite muusikateaduses magistrikraadi Eesti muusika- ja teatriakadeemias seejärel Ankara Ülikool, Helsingi ülikooli külalisdoktorant olite ja? Ja praegu olete, praegu on Eesti muusika teatriakadeemias tagasi ja see nüüd kõik oli teie isiklike otsuste jada või tegelikult on singa vanemate mõjutusi. Vanemad on mind mõjutanud laiema filosoofilise, et ühest küljest see, et nad olid väga humanitaarid mõlemad vene filoloogia siis jaa ja meil tähtsustati väga haridust kodus ma mäletan lapsest saati, kes ema korruta seda ära jumala eest võta endale kavaleri kõrghariduseta asi, milles me ise nagu hetkel väga sügavalt kahtlen, seda tuleb järg. Ja Ma olen, see määras ära selle humanitaarsuuna. Et ma läksin Jerevani konservatooriumis oli ikkagi puhtalt mu enda valik ja mu enda soov ja see oli tohutu vaev sinna saada, sest et tollal ei olnud Eesti mingeid kokkuleppeid, et masin endale ise kõike kokkulepped välja, et sinna saada. Ja ma olen ise nagu naljatamisi mõelnud, et minust kohtub selline armeenlasi eneseimetlus, sest armeenlased on väga endast vaimustuses sellise eestlase enesevihkaja enesekriitikaga. Väga äärmuslikult muidugi iseloomustate praegu mõlemat rahvusvähema natuke karrigeerin, ütleme nii, et ma loodan, et keegi ei tunne nüüd ennast nagu riivatuna mu sõnadest. Ja et ma uurin Armeenia problemaatikat oma doktoritöös, et see on ka see põhjus, miks ma jerevani Jerevani korduvalt tagasi olen läinud. Aga Ankara Ülikooli ja ma sattusin sellepärast, et armeenlastel on teadupoolest türklastega suur kana kitkuda, et ja 1009 15. aastal oli seal osmani impeeriumis armeenlaste genotsiid ja seal päädis sellega, et armeenlased kollektiivselt vihkavad türklasi, noh, millest ma saan ka aru, kuna väga paljud, et sa tõesti ei leia armeenlast, kelle esivanemate hulgas poleks keegi surma saanud seeläbi. Aga ma küll jõudsin järeldusele, ma olen ka selle vihkamise kunagi murdes läbi teinud, ma jõudsin nagu järeldusele, et vihkamine ei ole nagu konstruktiivne ja ma tahtsin minna kohale ja näha, et mis riik see on, mis inimesed need on mida nemad mõtlevad, ja see oli ka see põhjus, miks ma läksin Türki vahepeal Ankara Ülikooli õppima, et lihtsalt nagu astuda sellest vihkamisest samm edasi? No see õnnestus jaa, absoluutselt, selles mõttes, et ma olen alati arvanud, et väga rumal on kedagi vihata tema etnose põhjal selles mõttes, et sa võid vihata mingisugust poliitilisi hoiakuid või mida iganes, aga et ei ole nagu mõtet inimesi lihtsalt pimedat vihade inimesi, kes isegi ei tea, et sa neid vihkad. Sageli, et jah, eriti absurdne on minna Ankara ülikooli ja siis vaadata kurja pilguga sealseid õppejõude, eks nojah. Et mul oli minul, mul oli väga huvitav kuulata, kuidas nad mõtlevad, mida nad mõtlevad, mida mõtleb üks noor türklane ja see oli väga-väga põnev kogemus ja ma leidsin endale palju sõpru sealt nagu ka Jerevanis. Helsingi Ülikooli läksime seepärast, et see on lihtsalt väga hea kuul. No. Nagu te olete öelnud, et Jerevani ülikoolis ja üldse revaniste tegelesite ka niisuguse oma selle poole rahvuse avastamisega, et olid ka mingid sellised avastused, mis teile nagu eriliselt muljet avaldasid ja võib-olla isegi jahmatasid, vaid võib see ka nii-öelda, et olid need avastused ega tõesti vahel. Täitsa suure algustähega, ma arvan, et see, kui ma sna jerevani läksin, ma ei olnud väga palju reisinud, no ma olin käinud Moskva Sist ja Riias aga siis ma kolisin peensused, mis ma olin 18 19 kolisime korraga Kaukaasiasse. Muidugi vapustav kogemus, et inimeste mõtteviis ja mentaliteet oli hoopis teine ja sihuke imelik kombineerunud bossovetiga ja noh, just äsjalise sõda lõppenud, mis tähendab, et inimesed olid hästi lootusrikkad. Et tal oli nagu ja ta. Ma arvan, et see oli väga vapustav kogemus küll ja see oli imetore kogemus. Mul on väga hea meel, et ma kunagi selle otsuse tegin sinna minna. Hiljem olen ma muidugi kõvasti oma idealismi kaotanud Armeenia suhtes. Aga ega ma ei ole ka enam 18. Noh, armeenlastel on hästi pikk ajalugu ja nad on seal esimene kristlik riik nagu ametlikus kristluse vastu võtnud riik nagu maailmas ja ma arvan, et oma osa mängib ka see, et armeenlastel on väga suured saavad ehk siis kogukonnad väljaspool nii-öelda nende emamaade. Ja need kogukonnad ka säilitavad nii-öelda seda ajaloolist mälu. Ehk siis ma arvan, et see on see ennast imetlev, on see ülim teadlikus ja natukene enda eriliseks pidamine tänu sellele ristiusule seal ja et see ristiusku veel selline nii-öelda idapiirile Aga kui suur oli, on teie suguvõsa näiteks praegu kus nad elavad ja kas vahel õnnestub kõigiga kokku saada? Suguvõsa on suur, aga ta on hästi mööda maailma laialipillutatud, et noh, ühest küljest see, et eesti sugulase, kes läksid Rootsi latti sugulasega, saaksid Ameerikas Armeenia sugulased, kes siis noh seal on see, et mu isa pere pärite Bakuus ehk Aserbaidžaanis, kus oli omal ajal väga suur armeenia kogukond. Aga noh, pärast sõda siis armeenlasi eriti sinna jäänud ei ole. Mis tähendab seda, et paljud läksid, tulid sealt Nonii, kes läks Moskvasse, Moskvas läksid mingid inimesed USAsse. Et ühesõnaga kogu maailm on põhiliselt nagu selline tunne, et igal pool maailmas on sugulased. Aga Eestis ma hoiangi kontakti peamiselt oma siis nii-öelda vanemate perega, mis on päris suur, sest et noh, meid on peres neli last. Meil on mitu lapselast kallimad elukaaslased. Selles mõttes meid, meid ei ole nagu üldse vähe. Armeenia sugulastega ikkamäega, käime seal, et noh, isa, venna pere elab seal Tiimadhelmegist onupoja pulmas olime kogu perega koos mingi viis aastat tagasi, kuidas pull välja nägi, Nobeli massiivne. Mäletan, et ma ei mäleta, kas me siis kirikusse ei saanud õigel ajal sisse, sest ekspresidendi poeg parasjagu pidas seal laulatust oli kaasjaliku suure suure joonega. Aga oli see äkki ka selline rahvuslik pulm või või seda siiski mitte. Noh, tal olid omad elemendid, sest armeenlased laulatuva tihti Effhansiines, mis on nende kohalik, selline kiriku keskus undas nagu Vatikan, siis neil on oma õigeusk nagu armeenlasi üks ida õigeusu kirikutest, neil on omad traditsioonid, nende jumalateenistus on väga vokaalne minu kõrvus ja seal on väga suur osa muusikal. Et selles mõttes jah, et tal oli küll Armeenia kirikutraditsioonides ja natuke kohalikku kombestikku, aga noh, ma mäletan, mu teine onupoeg ütles, et nad ei tahtnud päris mingid rahvakombed sinna viia, et et see ei olnud nagu nende stiil, lihtsalt. Et me ei tee mingi punase õunanalju või mingeid kombeid seal pruudi perelt peiu perele või teise siis nagu mida sa punane õun nagu sümboliseerib, et noh, selliseid asju nad leidsid liiga labane nende jaoks. Aga te ise olete käinud Armeenia külas või kokku puutunud noh, niisuguse eheda külaeluga ja, või on teil äkki mõni sugulane külas või et ütleme selle poolega? Ma arvan, et meil on osad sugulased, tegelikult on Iraanis külades, sest isa, isa, perel Iraanis, päritega Armeenia külades meil väga ei ole sugulasi. Aga ma olen ise reisinud Armeenia risti-põiki läbi, küll läbi aastate, küll häälega külmaid mingite kohalike marsadega ja kohanud väga palju väga toredaid inimesi, väga külalislahkeid, kenasid inimesi aidata on külalislahkus ka natuke agressiivseks läinud, kui sind ei lasta enam ära. Ja see, et inimesed võtavad enda juurde ööbima ja annavad sulle süüa, kui neile tundub, et oleks vaja, mina neile enamasti tundub ka et nagu mul on tunne, et see on ma, ma kunagi käsin mingit raamatut, kus nii-öelda siis defineeriti neid ida kultuure ja nende külalislahkust ja seal oli põhjendus, et külaline on see, isegi kui ta on vaene, kes sõna nagu välja ja mul on tunne, et see on väga hea põhjendus ja tegelikult niisugune armeenlastel väga tugevalt sees. Et nagu häbiasi on külaline lasta ära ilma talle kuidagi midagi osutamata, et mul on meeles, kuidas Karabahhis näiteks reisisin, kui seal oli veel postsõjajärgne situatsioon. Ja nüüd ma mäletan seda mingit Paabuska, kes meid enda juurde võttis, kes andis meile Lawashimisele juba ära hallitanud, aga sellega kõik, mis tal olid lauale panna ja loomulikult sa võtad selle vastu, sest et see oli see külalislahkus, mida ta oma needa Sõjajärgses kodus lubada sai. Kuidas seal muidu see elu oli? Nad on praegu noh, tollal oli trööstitu, väga trööstitu. Praegu on nagu parem, aga noh, mul oli onupoeg just, tegi seal sõjaväeteenistust, et on arst ja siis ta oli seal kaks aastat elas seal alulejas kusagil nagu mingis oli umbes mingi põllu peal majakeses ja oli linna sõprus ja ta ütles, et on väga karm, väga militaarne linn, aga see on ka vajalik, et nooruse üle käte ei läheks ja et nad aru, et nad on nagu kriisipiirkonnas. Aga samas kõrvalt vaadates on ilus, aga. Tulles veel korraks selle Armeenia küla juurde tagasi, et teie Brigitta endas ei ole tunnetanud mingit sellist vajadust paneks nüüd Armeenia rahvariided selga ja laulaks Armeenia rahvalaule või midagi, et nagu ütleme nii ürgselt ei, see ei ole see sees, et ei, see on nagu põimunud ka kõikvõimalikud muud sellised suundumused ja kultuurid ja see ei hakka kuskilt otsast niimoodi domineerima või, või siiski natuke kuskilt. No kui on, ühest küljest ma tegin väga pikalt armeenia muusika, ansamblite, mis oli minu jaoks võib-olla see väljund, mis oli väga tore. Ja teisest küljest, et kui on ikka pidujan, armeenia muusika, siis ma ikka lähen, tantsin ja no näiteks on sõbrannad on öelnud, et ma tantsin mitte päris nagu eestlased. Et mingid asjad on ilmsed kuidagi ainult sisse. Aga, ja ma olen väga need rahvariided kasutamiseks. Rahvariided kui metafoor. Ma olen nad endaks väga ära mõtestanud, et kui ma panen need rahvariided selga, siis ma pean alluma mingitele muudele normidele rahvuslikele diktaatidele, millega ma mitte mingil juhul ei nõustu. Ja sellepärast ütleme, ma ei pane neid rahvariideid selga. Et mulle meeldib pigem jääda, vaadelda ja analüüsida. Nagu te olete öelnud, hoide, tuleb inimesi mitte ideed, mitte seda rahvuspõhisust nagu asja iseeneses, eks ole, aga et noh, selliste põhimõteteni jõudmiseks ta siis läbisite mingi tee küpsesite inimesena siia hulka kuulus siis ka teie oma rahvuse taastamine ja nüüd olete te just nimelt seda meelt, et inimene ise ongi kõige olulisem kui selline siin maamuna peal. Absoluutselt, ja kusjuures ma mäletan seda, kui ma olin teist päeva, läksin sinna konservatooriumisse Jerevani konservatooriumis, just seal oli üks vanamees ikka hästi pisikene, hästi suurte kõrvadega kes töötas paljundusmasinatega ja siis kuidas tema ütles ka seda avad umbes, miks sa siin oled armeenlane ja siis tema ütles, kusjuures oluline on inimene, mitte rahvus, see on nagu väga targasti öeldud. Ja sama kehtib eestlaste kohta ükskõik millise rahvuse kohta. Et sa ei tohi unustada nagu inimestele rasvased taga. Mida me siis ma ütlen, et, et jah, et ma tean miinusena armeenlast, aga minu armeenlane ei ole see stereotüüpne vaenlane. Et mina leian oma armeenlaste enda siseminu arust on, milline on minu armeenlane? Ma olen ilma rahvariietega armeenlane ja võib-olla mõistes hukka mingisuguseid armeenia kultuuriosasid sama Eesti mingid aspektid mulle eesti kultuuris ja ka Eesti ühiskonnas absoluutselt ei meeldi, aga ma olen eestlane. Lihtsalt. Ma ei ole sedamoodi eestlane ja samamoodi ma ei ole sedamoodi armeenlane. No nii ta on, et see Eesti on meil selline paljurahvuseline maa ja elab siin hõimurahvastest Joažideni välja ja ja ikka päris palju sammas elatakse siiski oma suletud süsteemides ja noh, igapäevaelus eks ole, sellist nagu kultuuride põimumist ja avarust nagu väga ei tähelda või siiski. Ma kahtlustan, et paljud, kes on nii-öelda integreerunud, nii täiega integreerunud, et nad ei juhigema tähele rahvusele tähelepanu. Et me lihtsalt ei tea seda, et nad ei ole tegelikult nagu päritolult täitsa eestlased. Jaa, aga seda küll, et üldiselt ma arvan, meil ei ole siin väga hullu, ei, meil ei ole aumõrvu ja nii edasi. Aga ma arvan, mingit ohukohad on olemas küll, näiteks tendents, mida ma olen täheldanud kaasa rahvaste hulgas üldse, noh ütleme hiinlased, aserbaidžaanlased, grusiinlased, kurdid on näiteks see, et tuuakse endale nii-öelda emamaalt siis elukaaslane näiteks minnakse, tuuakse kusagilt, ma ei tea, kusagil mägedes tuuakse pruut, siis ta tuleb siia, ta jääb elama sinna oma kuskile Lasnamäe kahetoalise korterisse. Ta mitte kunagi keelt ära ei õpi jäätise suletud süsteem ja ma ei näe, et see inimene oleks integreerunud Eesti ühiskonda. Ja selles mõttes ma arvan, et see on natuke ohtlik tendents seltsi momente, millele tuleks nagu mõelda, et see ei ole integratsioon ja see ei ole ka assimileerimine. Mis on see näide, mis ma tõin, et me ei tea nende inimeste päritolu? Samas on õnneks ka väga palju positiivseid näiteid, eks ole, kus on tuldud hõimurahvaste programmiga on ja õpitud siin ja eesti keel on selgeks saadud ja siis ongi nii, et sa edendat ja hoiad nii-öelda elusana siin oma rahvakultuuri ja samas olete sisse elanud ja kohanenud eesti eluga. Ja ma arvan, on küll väga häid näiteid ja noh, ma näiteks ma ei näe nendest sisse tulijatest probleemi selles mõttes, et kui nad nii-öelda siis võtavad omaks ja suudavad meie kultuuri nagu rikastada ja samas austades siis kohalikke kombeid Võtate ka osa Eesti Armeenia rahvusühingu elust ja millega seal tegeldakse? Mingi hetk ma siis pärast seda, kui mul laps sündis, siis ma olin seal ikka päris aktiivselt kaasa, aga siis mingi hetk oli vaja tööle minna ja siis ei olnud enam seal käia iga nädal. Seal on igast asju, et meil on pea tavakool, kus saab õppida keelt, kultuuri me oleme teinud ise mingi kultuuriüritusi, korraldame Armeenia festival ja meil on väga kultuuripõhine tegevus nahaga, tähistame oma pidusid, mis meil on, kõik need nende ees mis pidu seal siin on kaks põlispidun üks on kevadine kus hüpatakse üle lõkke, teine suvine, kus loobitakse 11 veega. Tasub mõelda, et Armeenias on see juulis sooja üle 40 kraadi, nii et et see on väga tänuväärne muidugi, ja kui sa seal näiteks selles mõttes hästi huvitav jah, et nagu paljude tegelikult paganlike pühadega Armeenias tehti, et esialgu nad olid paganlikud pühad ja siis tuli ristiusk ja siis nii-öelda pühasid nimetati ümber, aga jäeti nii-öelda sama sisu ja, või noh, sama vorm siis aeg ehk siis sujuvalt inimesed hakkasid seda kristlikku pühana tähistama. Ja just Armeenia kultuuripäevad meil sügisel ja kontserte teeme kutsumise muusikuid ja et meil on kultuurielu suhteliselt aktiivne tegelikult, et ei saa kurta. Ja samas on teil sõpru laias maailmas, kes elavad sealsetes armeenia kogukondades. Jah, mul on diasporaa armeenlaste sõpru on mul päris palju. Jaga Armeenia armeenlaste sõpru ja et mul on täiesti olemas oma armeenia sõpruskond. Kas te praegu plate päris omaette või elate te koos vanematega või kui iseseisev või mitte iseseisev on teie elu praegu? Minu isa on väga selline eurooplaslik armeenlane, et kui ma liiga pikaks neile külla ja siis ta küsis, et millal ma koju lähen, möödaminnes nagu temal ei ole mitte mingit soovi, et me nende juures elaksime. Et selles mõttes Leima vanematega ei ela? Me oleme sealjuures kuigi, kuigi isa mind koju hakkab kupatama, oleme me tegelikult vanematega väga lähedased selles mõttes, et ma räägin emaga praktiliselt iga päev telefonis, mu elukaaslane ütleb, et uskumatult ei ole näinud naist, kes nii palju mu emaga telefonis räägiks. Isaga suhtlen ka praktiliselt iga päev, näiteks praegu ka isa isa hoiab mu last, kui ma siin intervjuud annan, nii et me oleme sealjuures ma arvan, oluliselt lähedasem kui keskmine Eesti pere. Nagu õed ja vend on mu parimad sõbrad, kui mul on mure, siis ma lähen nende, mitte sõbrannade juurde. Et see võib olla tegelikult, seal on mingisugune teistsugune perekäsitlus kergelt, aga aga ega ma ei tea, ma ei tea ju ka, millised on tegelikult Eesti pered, et võib-olla ma teen liiga. Kui ma panen selle meie nii-öelda selle lõunakultuuri arvele. No kindlasti on nii ja naasuguseid, peresid, on peresid, kus võib täiesti vabalt ka olla, et õed on parimad sõbrannad või enda parim sõber, aga armeenia peredes on see ilmselt rohkem nagu reeglipärane. Ma arvan küll jah, et seal on ikkagi mingid peretraditsioonid, mis on tugevamad ja selles mõttes ma arvan, et meie pere on leidnud sellise kuldse kesktee. Et meil on see niisugune armeenlasi kokku hoidmine ja teisest küljest siuke läänelik iseseisvuse võimaldamine. Seega elate iseseisvat elu ja mida armeenia pärast peaks ja peab, täpsemalt öeldes peab ilmtingimata teie kodusesse ellu kuuluma. Väga palju armeenia muusikat ühest küljest ja teine asi on võib-olla mingid toidulaua valikuid, siis näiteks baklažaani, ma armastan väga koriandrit. Et seda ma ikka käin balti jaama turult ostmas, tädide käest. Olete ise ikka päris tubli, et ei ole kohutav, olen. Aga mingid asjad on tehtud. Nõneriks armeenia omlett, mis on tegelikult veel Armeenia, ma saan üle üle kogu regiooni levinud selline, kus siis sa purustad tomati ära hautad seda natukene siis paneb muna, sest need need koos pane sinna valget juustu koriandrit ja et teada on, et ma teen süüa, aga mis asjade meelsamini? Hoopis teistsugune küsimus. Gustan pärit loendamatud lood Armeenia raadiost, on teil aimu, kas see on hea küsimus, olen isegi mõelnud välja pole uurinud, mulle tegi väga nalja, kui humala tuli president tuli Eestisse, siis esimene asi, mida ajakirjanik ta Postimehes küsis, oli, said kuidas elab Armeenia raadio siis kui seal on, kui ma nüüd ei eksivastased, et kui huvitavat ajakirjanik küsis täpselt sama küsimuse. Ja see küsimus meenus mulle viimasel hetkel, aga kodus ei ole sellest kunagi juttu olnud ise, aga vot see on üks asi, skeem, mida pole isalt saanud. Armeenlased kõik armastad kohutavat anekdoote. Ma jälestan anekdoote, miks ma ei tea, jälestan isada kogu aeg neid jutustada ja kõik mu armeenia sõbrad ka ja siis ma olen neile ära keelanud, on ikka, püüavad salaja hästi kiiresti muna. Et umbes et enne kui ma jõuan öelda nii, et need, need Michach ja selles mõttes, et ma ei tea jah, kus armeenlaste anekdoodilembus, eestlased nagu poisikesed selle kõrval. No samas huumorisoon on teisi väga kindlalt olemas, nii et teile ilmselt meeldivad teistsugused naljad või sõjast on Venemaa eelis on teistsuguse huumorivormi. Aga nende anekdoodilembusega või nalja ka visata. Ütleme, et see on see, kuidas sa nakkuses väljendi leiab. Te ütlesite nii, et nii, et inflatsioon, kas sõpradega tuleb ette, et räägiti Vene keeles, mitte armeenia keeles, sõltub otsus sõbrast, et minu armeenia keel on selline, et tegelikult noh, ma lähen sinna tagasi, et mu isa on üldsegi Bakuu armeenlane ja Bakuu oli selline koht, kus elas koos väga palju erinevaid rahvuseid, kes kõik vestlesid siis oma nii-öelda kes omavahel vestlesid vene keeles, ehk siis minu kodune keel ei ole armeenia keeles, selle õppisin mingi hetk ära ja sõpradega, meil on mu Eesti sõbrad. Ma vaatan kõrvalt, et kuidas me ühe lause pealt lülitame umbes nelja keele vahel ümber vastavalt, mis sõna meelde tuleb, et võin alustada ühe Eestis elava sõbrannaga, alustan eesti keeles, lähen üle armeenia keelele, siis lähen inglise keelele, siis lõpuks midagi, ma ei tea vene keeles, et. Noh, ega siis keelt ja palju seal halba ei tee, aga see on väga ebakorrektne sees, mis tuletas, aga suheldud saab ja lõpuks just seegi on tähtis. Teil ei ole kunagi Brigitta sellist tunnet olnud, noh näiteks ikka sealsamas Armeenias siis vaevalt et nüüd Türgis või Helsingist rääkimata, et astute Armeenia pinnale. Ja siis tunnete, et vaat, see on see koht siia, ma kuulun siin, olid minu esiisad. No vot siin hakkab mängima kaasa see, et armeenlastel on põhiliselt erinevad nägemused kodumaast, et et osad söövad seda nii-öelda selle noh, Armeenia vabariik nagu kaasaegse Armeenia vabariigiga, teised loovad, söövad seda oma kodukülaga, kust nad pärit on, aga koduküla võib väga varieeruda tõe paluksid türgi jalad, et minul näiteks on vanaema on pärit Karabahhist ja vanaisa on pärit hoopiski Iraanist. Ehk noh, nende nagu esivanemad siis, et selles mõttes mul ei ole Armeeniaga sellist sidet. Aga ma annan endale väga hästi aru, et Armeenias olen veetnud väga palju ilusat aega. Ja selles mõttes, et Ma mäletan, kui, siis kui eelviimane kord sinna tagasi, eks ma, et issand, ma ei viitsi minna sinna jälle. Ja siis ma ostsin lennukist välja ja see õhk, mis tuli, et noh, see oli nagunii tõlgiline nii tuttav ja see, mida sa nagu Eestis nagu need lõhnad, aistingud, et muidugi ma tunnen meeleliigutus, kui ma sinna jõuan ja mul on hea meel veel sellele, ma saan minna poodi, osta normaalset toitu. Vabandust, kõigi Eesti poevaliku austajad. Et ma seda valus öeldakse, seal on parem toit ja mille poolest esiteks, naised enamasti värsked. Sa ostad Sostadki tomatit siis, kui ta ei saanud seal valmi, seda magus ja seal on väga palju erinevaid maitserohelisi, mulle väga meeldib lavasch lauas, mida Eestis müüakse, ei ole vastu, on mingisugune nätske jura. Mulle meeldib valge juust, mulle meeldis, ma lähen juustu poodi ja seal on kümmet eri sorti juustu ühesõnaga palju aspekte. Aga noh, samas jällegi meenutas, et kui tema kolis Armeeniasse noorena, siis mida ta mingi hetk kõige rohkem igatses olis prottide must leib, nii et kus must leib on jah, nagu oli ühes naljas. Nii et Need asjad on üsna mitmetahulised kindlasti. Aga praegu te elate Eestis ja see põhiline, Kodutunne kõigele vaatamata seostub ikkagi Eestiga seostuv inimestega. Ma sõnastaks niimoodi, minu kodu on seal, kus on minu pere. Vaja oleks parasjagu kusagil, ma ei tea, ükskõik kus mujal, siis on seal mu kodu. Et ma ei seoks oma kodu geograafilise asukohaga, vaid inimestega. Ainult ja ainult inimestega, ma arvan küll, jah. Nemad on need, kes teevad kodu. Aitäh Brigitta David, Jeans, Armeenia juurtega noor naine ja me kuulame ka lõpetuseks loomulikult muusikat, et mis see on. See on lauljanna, kes võiks paljudele eestlastele tuttav olla, sest ta on korduvalt Eestis käinud ja Valgre loomingut keesitandat. Vaata Wikmani see on. Ja sain siis Armeenia rahvaviisi džässarranžeeringus väga ilus. Minu meelest. Kuulame seda ja stuudios olid veel Haldi, Normet-Saarna, Emoristamba. Kohtumiseni.