Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna. Kesklinna ja maalib ta maa maali Taali. Jäetes räägi. Tibla. Tantsu ja. Tantsumaa, ja et sa juba Tere, Megreeli juurtega Anzori Barkalajal. Praegu kuulsime just teie lemmiklugu lugu, see oli ja mille poolest ta teile tähtis on? Tegelikult selle plaadi peal mille on teinud rasta Orchestra Adeemianunasknetu pomm. Palju häid lugusid, lihtsalt see, mis on praegu noh, valisime tal on niisugune hea sõnum mõttetunaktsionarmanna, et, et meil on, kõik on hästi. Bänd on Eesti venelaste bänd. Nad siin Tallinnas tegutsesid päris mitmes kohas. Kunagi oli selline puhveti ninaga krevett ka seal oli, oli üsna tihti esinemisi. Ja miks see plaat on minu jaoks tore ja üldse seltskond, kes seda seda muusikat tegi tol ajal, on see, et ausalt meie erinevad kogukonnad tegelikult siin elavad oma sahtlites. Ja niisugust sildavat jõudu tihtipeale ei leia, sest igaühe oma lugu on niivõrd erinev on nii, et seal ühendavaid seoseid väga ei ole, kuigi vana folkloor on täis neid siirdelugusid, mis kannavad oma mingit väärtus, onju, aga siis sarnase kartusega lood võivad liikuda ühe rahvakillu juurest teise juurde ongi liikunud läbi aegade. Tänasel päeval see on see killustamine nii suure ja tihti ei tunta ära ja see on ka Eesti ühiskonna üks häda, et kultuuriliigirikkus on siis toimiv, kui on erinevate gruppide vahel seosed ja kui neid ei ole, siis on lihtsalt nagu peegel oleks katki kukkunud. Aga selle rasta Orchestra puhul. On positiivne, et nad leidsid hoopis eesti kultuurivälise kultuuriruumi välise nähtuse see rasta Forenism ja vastav muusika. No on loomult väga positiivne Jamaical tekkinud lugu ja kõik see lähenemine, et, et pigem nagu klaas alati pooltäis, mitte pooltühi ja positiivne hoiak Teetühendab nii eestikeelseid kui ka venekeelseid ja ma tean, et mul on väga palju eesti sõpru, kes väga hea mälu kuuluvad. Siis on ka üsna arusaadav, miks te ei otsinud algus muusikat kuskilt päris oma juurte lähedalt, et teile meeldib see, kui toimub kultuuride põimumine. Tõde valisite ka selle pala, just. Olete siis isa poolt Megreel võib-olla igaks juhuks siis kõigepealt täpsustaks, kes need neegreelid ikkagi on? Ja siitsamast reisist võtab paralleel siis üsna suurel määral võib võrrelda näiteks võrokeste suhtes tundmisega eestlastesse. Et meil reeglid on grusiinlased. Aga nad on kammigreelid täpselt samamoodi nagu võrokesed on eestlased ka võrokesed ja me keel on tegelikult gruusia keele suhtes palju rohkem erinev, kui, kui võru keel rukkil on, on eesti kirjakeelest. Et grusiinlased ei saagi aru Relgiast ja grillida ja kellel on palju lähedasem, on hoopis Türgis elaviks hõim laasid, noh, kes on võtnud islamiusu loomulikult. Aga kes on tegelikult hõimude türa viimased ja Megreelide ajalugu, nad iseviijad on ajaloo tagasi argunautide perioodi, et noh, me teame hüppanitesse MeTaia. Et reeglid loevad teda enda printsessiks ja, ja kõik sa kolhise kuldvillaku teema näiteks reli sisene pärimus ütleb. Kuldvillaku legend läks antiikajal laiali väga lihtsalt põhimõttele, et maaderändurid, kes sattusid peale lambanahkadele, mis kuivasid ja kus oli kullapuru ja kus see pudenes siis rändur tarsite, et ongi sellised lambad, kuldvillaga lambad on ju kes kasvavad ja siis kuldkasvavad neil seljas, et seda võetakse, et tegelikult on see üks suhted hilise ajani levinud kullakogumise meetod, et lambanahk pandi mäestiku jõe põhja. Ja need kulla, edevad, mis seal voolasid, need jäävad sinna kinni ja siis pärast pandi lambanahk kuivama ja siis kuula, kukkusid alla ja mis oli just selles piirkonnas nagu selline levinud, et meie ajalooline taust nende enda käsitluses on jah, see kuldvillaku avalikesse tagasi kolhis nad loetakse oma siukseks eel ajaks ja Reelika on ka säilitanud oma keeled, eriti sellised ortodoksed või niisuguses vanas kinni peret näiteks ka oma lastele poegadele soovitada, et võtakkimigreeri tüdruk, mitte mingi muu tüdruk Ühesõnaga, et laias laastus on nad grusiinlased, aga samas ometi omaette rahvakild ja täiesti humagi. Teie isa sündis suhumis ja emaga kohtus ta. Dušanbe ees NATO-s on hoopis Tadžiki pealinn, on ju ja üsna kaugele nii minu ema sünnikohast nahimas on Tartus kui ka isa sünnikohast, aga kokku saad, said seda viisidest, et isa võeti Vene sõjaväkke teenistusel aega. Ja ema lastus Ambeesse. Nagu praegu Euroopa liidus on, et, et see mobiilsus toetatakse etet, õpiränne rikk, puuetega inimesed omavahel suhtleksid ja ei vihkaks õnnisest. Kogude liidul olid samamoodi programmid, kus ühe piirkonna inimesi saati teise piirkonda piima ja kõik pannakse kinni. Ja kuna meil vanaisa pere oli tagakiusatud võimuvatesti vanaisa oli vallakirjutaja kunagi ja minema pühitamisel, aga nad pääsesid ära tänu sellele, et neid hoiatati, peideti aga ikkagi perekond oli, oli Surval ja emal oli selline tunne, et kui siin ikkagi ei ole nagu normaalne olla, et võttis, oli julge ja, ja läkski sinna ja õppis seal masinakirja raamatupidamist, olid kursused, mis maksab kinni riigi poolt ja nii nad kokku saidki. No väga põnev igal juhul ja teie sündisite dušanbee Stadžiklima pealinnas seega ja kui palju aastati seal elasite? Seal on tegelikult ma ei mäleta sellest elust peaaegu mitte midagi, üksikuid väga üksikud killud, sest ma elasin seal neljanda eluaastani, aga see episoodiline mälu, mis on isiklik mälu, inimesel, loona see hakkab kujunema nelja, nelja pooleaastaselt. Nelja-aastaselt Me emaga siirdusime juba Taškenti Usbeki maa pealinn ja, ja seal ma elasin 70. eluaastani ja siis telliti Eestisse ema otsustab, et nüüd on nagu aeg tulla tagasi, sest lapsed vaja ikkagi viia eesti kooli. Ja just selle kooli tuleku ajaks vahetult Koidul tulemise ajaks ma jõudsingi Tallinnasse välja tõid, lapsi oli siis model poole pole talle ja tema taustal siis usbeki oma pärsia. Teil on tõeliselt põnev perekond, muidugi ütlesite, et teil on mingid killud, aga mõni kild äkki on ikkagi meeles neist esimesest neljast eluaastast seal teie esmases lapsepõlve kodustus vees, midagi natukene. See on täiesti jabur, see, see on sõnaga hiljem ütleme näiteks kas perekonnapärimuse nagu üle korratud kaev, võib-olla see, see on nagu seda on minu mälu siis ka moonutanud või süvendanud. Aga mul oli oma rahakarp, kus olid kolme kopikalise corecine ja siis oli oma vägisinine Gruusia ja selle meie elukoha lähedal oli nagu nuka tuli täis ka Eesti oli täis selliseid püstijala õllebaare kui nimetatud paariks lahka paarimiseksimentidenid. Et mul oli kord päevase lõuna paiku, võtsin oma selle ühe kolme hukas vaikses inglise tassihoid, jalutasin sinna õllebaari ja siis ma mäletan seda, et, et kuidas ikka nii suur ümberringi ja siis keegi korraga tõstis mind niimoodi, et ma nägin letti tagasi tädisikast Blancet ja siis ütlesin, et siis andsin kolme kopika saia, siis mulle pandi seal tassikese õlut, siis ma jõin meestega. Jõite kolme-neljaselt õlut. No aga see nõukogu aeg nagu see oli ju palju lahjem ja tegelikult õlle joomine oli keskajal Euroopas oli üldse levinud. Vee joomisega võis koolera saada või mingi muu tõve on ju läbi käinud, mispärast joodi veini, õlut nii palju, see tuli läbi käinud. Nii et pole asja, mida ei saaks põhjendada. Aga teine mälestus on mul ka selline ja see oli hoopis sellest ajast, kui dušanbee ess elada, siis me käisime Eestis korra vaatamas. Ja, ja see on niisugune imelik poolmüstiline kogemus. Noh, nagu nagu filmides on, et niisugune ikka mingi kõrgem jõud tuleb, siis on nagu mingi mingi valguse heledust, tekib muu. Et minu esimesed sõnad eesti keeles tegelikult olid leib ja piim. Sest kui me olime siin külas Rakveres, vanaisat pere elas Rakveres ja mind pandi vanaisa sülle, noh, võib-olla on see, võttis mind sülle. Lapselaps ju, ja siis ta õpetas mulle eesti keelt ja see on mul meeles, et see kuidagi, see võib olla ka väärmälu, aga, aga see piimamaitselise maapiima maitse ja siis suur, toetav selline soe, soe tunne, et, et see on niuksed toda ajamäärases killud, mida, kui ma nüüd meenutan, siis nad tulevad esile nagu tundena. Jah, päriselt tulime sealt aasiapiirkonnast ära, siis olin ma jah, juba juba seitsmeaastane, pidin kohe kooli tulema, nii kui me kohale jõudsime Kooliajast ja kooliga kohanemisest ka mälestusi on. Mäluasjad on mul rohkem nautoskendist, Tarskendis elasime vanalinnas, ma käisin kunagi ülikoolinoorte spartakiaad 70 neljandal aastal. Siis ma käisin seal korra vaatamas ja see linnaosa oli veel alles sellest maavärinast, mis, mis Teet laastas Taškenti päris kõvasti. Mul on meeles need jah, need viinamarjaraksus, käimised ja, ja poistega purskkaevus, ujumised ja, ja see, kui ma omapäi läksin, trammiga sõitma ja, ja siis noh, kõik sellised Darlikat värvikad, nagu niisugused mälestused on just pigem targendist. No kui te tulite Eestisse päriselt ära, siis pärast tuli ette ka seda, et te käisite näiteks Gruusias isapoolsel suguvõsal külas, see oli juba hiljem Tegelikult oli niimoodi, et kuna mul ema isa läksid lahku kultuuriliste alusväärtuste lahkenduse pärast mis puudutas ka seltsielu ja pereelu ja muid asju, et kuigi nad mõlemad on üksteisest rääkinud väga soojade ja heade sõnadega tulemus oli see, et et lihtsalt Elumustelegis laiali siis minu esimene konkreetne kontakt, et siis Gruusiaga ja isaga ja suguvõsaga oli vahetult enne Vene kroonuminekut, kui ma läksin sinna kaheks nädalaks. Just 18, kui ma sain täis ja siis ma käisin seal ennast näitamas ja ka vaatamas ja kuulamas, mis seal räägitakse ja see oli tegelikult väga selline intensiivne ja huvitav sissejuhatus gruusia Emmigreeli kultuurilukku näiteks lauakombed. Kui seal pidu oli, siis kõik see tooside rida mis järjekorras ja miks ja kuidas, kuidas on, ütleme, läbi põimunud igapäevaeluga ja ja kuidas põimunud läbi religioossusega. Ühe või teise juhtumi puhul me arutasime, et mis, kuidas ma elan, tulen ja mis on see igati, mis juhtunud on, siis, on siis oli mingisugune võrdlusanalüüs tahtel või nii, aga meil on niimoodi, noh, niisugune põnev. Oli midagi, mis teile eriti sügava mulje jättis. No mis oli, oli väga selline tugev oli, oli selline hästi massiivne kokku hoidmine. Eestis on tegelikult meil sellist suguvõsa kokkuhoidmist, kui suguvõsa kokkutulek on, siis ta on väga tihti, ega, ega klassikokkutulek on samasuguse tonaalsusega emotsiooni mõttes. Aga seal on ikka niimoodi, et, et suguvõsad nagu suhtlevad väga tihedalt omavahel klanni elu on seal väga-väga-väga tugeva juurdunud ja see on ääretult soe ja täiesti vahetu ja siis võimendub siis, et see on nagu niisugune siukene. Ma võrdlen seda sauna mõttes, et kui Eestis tihtipeale on see seltskonnaelu või läbikäimine ka pere suguvõsa lik perekondade vahel on pigem nagu selline elektrikerisega soome saun siis seal on vana suitsusauna sihuke pugev tümakas nagu leilimõtteliselt umbes selline kõige lähem võrdlus selle emotsiooni ja energia, mis sealt tuli. Et see, see mõjutab väga tugevasti ja teine oli natukene hämmastav, et mind viidi sinna perekonna või suguvõsa nii-öelda alguses alguse kohta, seal on sõnaki, mis on siis saame Grelo pealinn. Selle lähedal on suur algusai olnud Petlemma küla ja seal on siis see maa-ala, kus olla mägi mäe külje peal viinamarjadele ja muu kraam ja son, parkalajade mägi ja põhimõtteliselt vanavanaisa siis oli selle koha nii-öelda siis võtnud kasutusele ja ja selles majas ongi uued põlvkonnad olnud igat Põlvas, keegi on. Ja see mäenimetust kalajade mägi tuli siis. Jah, see ongi perekonnanime järgi. Kuigi Barkalajal on tegelikult piirkonnas, noh just see nakkis on märksa varasemast ajast, see on legendid räägivad kahest vennast, kes šoti päritoluga. Ja siis sealt ongi läinud selle kaks jagada suutute suguvõsa liini, aga selle maa tunnetus, et kui ma sinna läksin sinna õue peale, siis ma tundsin ennast nagu kodus oli täiesti sihukene lambist Tunne sihukene, väga mõnus, soe, turvaline ja sugulased on ka kokkulepe, teda pole kuskile kirja pandud, aga kokkulepe on see, et, et kui suures maailmas üksik, millisel barca liikmel diskuidagi elu jookseb kokku, sinna saab iga kell minna, sinna saab oma selle majakese püsti panna ja seal toimetada, et et alati on päkkab olemas. Et ta on üks niisugune asi, mis noh, Eestis ma ei ole veel kellegi jaoks kuulsusi, on eraomand nii püha ja puutumatut oma lihased sugulased jäetakse pigem tänavale seal olnud nagu see paigas ja see annab tegelikult tohutu suure julguse. Sest see on nii tugev tagala. Ja see annab ka selle riski võtmise julgus. Ma näen Toomasele gruusia suuruse pealt, et nende ellusuhtumine palju ettevõtlikum selle pealt nad julgevad võtta riske. See kõlab tõesti täiesti võrratult. Ütlesite Anzori, et seal tundsite ennast kodus ja see tunne oli nii kõikehõlmav, kui üldse olla sai. See tunne oli siis tugevam kui siin Eestis. No sellega on ju nii, et meie närvisüsteem saab kahte piisaid impulsse. Et üks on see igapäevane tilgutamine, rutiinse keskkond mõjutab ja märkamatult ja, ja teine nagu rituaalne tuleb korraga massiliselt plahti väga lühikese aja jooksul ja mõju on sama tugev ju tegelikult noh, sa võid väga tugeva survega kivi sisse augu teha, veesurvega Esso tilkhaaval teha, et tulemus on sama lisada, ajamoment on, on erinev ja sellepärast ma ei üritaks väga palju neid tundeid ja mõjutusi ja kujunemismis ma olen saanud Eestis ja seda, mida ma olen saanud siis oma isapoolse suguvõsa juures, et seal käis kõik intensiivsemalt, lühemalt mõju mõttes. Kõik, mis siin on toimunud, on toimunud pikema aja jooksul ja et ma ei ütleks, et üks on tugevam kui teine. Minu jaoks on mõlemad suhteliselt heas tasakaalus. Muidugi see eesti kultuuriruumi pool on mõjukam, kuna ma elan siin, see igapäevane pool mõjutab nagu rohkem. Räägiks veel mõne sõnaga teie isapoolsest suguvõsast, kõigepealt, kas isa on praegu elus? Isa on elus, aga isa pärast Abhaasia sõda, kuna ta võttis ka endale uue naise töödes on vene päritoluga, siis Abhaasia sõja ajal noh, nagu ikka ka seal on neid, nii et mehed võivad aktiivsema näida, aga väga suuri asju otsustavad tegelikult jah, eluoluga seotud asju, naised ja, ja eks ta siis läks sinna vene poole peale põgenes, sest siis on paljud ju just Megreerid said kahelt poolt tappa kodusõja ajal, siis lase omad tapsid ja rüüstasid Gamsahhurdia pooldajaid, kes migreeni päritolu ja tema taga ja teisest küljest Abhaasia tšetšeenid ja, ja kogu see kasakate ja kes seal seal seal sinna kogunesid neil eelised kahelt poolt ja üsna paljud siis noh, olidki sõjapõgenikud, Suhumi ümbruse omad läksid Spilisi poolde. Üsa tapeti suguvõsas ka. Ja see on seesama sõda, millest rääkis film Mandariinid millega isapoolne suguvõsa tegeleb, et tooge mõni näide. No ajalooliselt loomulikult stsenoki ümbruses tegeldakse lisaks ärile siis ka naturaalse põllumajandusega. Ja kui nüüd iseloomustada laias mõttes, siis nõukaajal oli kaks suurt liini, et ühed olid puru, Sakoonia tüübid ise tähendab, Vormsakoone on termin nagu kriminaalne maailm, mis on tavaelust väga lahus ja omad koodeksid ju seal vanakooli mõttes. Tegelikult ongi, et, et see ei ole uhkustamise koht üldse, aga väga mitme põlvkonna pikkune seadusliku vargarida kohalik maffia tegelikult nagu seal sõnakese oli seal, aga samal ajal teine pool heastas selle, sest meditsiin ja väga tugev, et et inimesed on õppinud arstiks ja metõdedeks ja et see on nagu kaks sellist, kui nüüd tuua esile sihukeste reljeefsemalt suguvõsa tunnust, et ühed, kes teevad liiga Keskpõrandale ja see on tõesti huvitav kooslus, eks ole, aga tuleme nüüd, Anzori teie siinse elu eesti elu juurde, kuidas teil siin see huvi folkloori vastu tekkis? Tegelikult hoidva folkloori vastu tekkis huvi paralleelselt psühholoogia huviga. Ja otsapidi see päästik, et ma hakkaksin tegutsema sellele huvile vastavalt. Ta oli vene sõjaväes, kus mul nad seal on väga stressirohke, eriti see periood, kus siin mõned leedu poisid siin lasid konvois maha oma kaasteenijaid ja, ja kõik see Muuram Teedoshina oli tegelikult Isamaa haripunktil. Just siis, kui mina läksin vene kroonusse, tuli ka see Gorbatšovi teoksil nalja juurimis, aktsioonisest asi läks täitsa hulluks. Sealse psühholoogiline pinge tegelikult, no tekitab siukseid huvitavaid nähtusi. Ja psühholoogia on ju see valdkond, kus lahvat õppima väga paljud, kes mitte ainult ei tule kutsumust teisi aidata, vaid tegelikult helgisimineks ennast aitama. Et aru saada, kes sa oled. Ja folkloristika oli sel ajal noh, ja alguses oli, oli Tartu Ülikoolis ainuke koht, kus rahvausundit uurida. Teoloogiateaduskond. Usuteaduskond asutati marsa hiljem, võib-olla see oli siis mu sinna, aga folkloristikas oli seal rahvasundi teema ja siis ma läksingi füüsikast üle Eesti filoloogiks ja valisin peaaineteks rahvaluuleteaduse ja kuna siis oli suurem valikuvõimalus, siis oli siin teiseks peaaineks psühholoogia. Et hoopis selline lähenemine ja algimpulss oli seeder, et aru saada, miks ma niimoodi mõtlen, miks ma niimoodi tajun ja kui palju on seal siis seda reaalsus, alust? Ei taha olla segaduses ja tahad korrastada natukene nende sisemust, aga see endaga tegelemine aitas mul ka teistega tegelemist, kui oli abi vaja ja, ja sealt edasi kassas juba Lääne-Siberi kaudu väga põnev. Selline kultuuriantropoloogiline suund mis on mul tegelikult kuni doktorikraadini välja, on välismaised uuringud ja jälle Lääne-Siberi põlisrahvaste hantide uurimine on aidanud mul jälle mõista seda, mis toimub Eestis ja muuhulgas mõista seda, mis toimub kultuuriakadeemias ja seal on tõesti ka väga liigirikas väga erineva identiteediga seltskond, kellel et, et see on väga põnev. Tõepoolest, te olete Viljandi kultuuriakadeemia direktor ja nüüd läheb juba mitmes aasta 15. viimane aasta. Kõigepealt, kui võtta asjast selline pool, et Gruusias teie nii-öelda isapoolsele suguvõsale on see tegelikult niisugune prestiižne ja väga auväärne fakt, et te seda olete. Jah, Gruusia ühiskonnas on tegelikult suhteliselt hierarhiline see võimupüramiidi teema ja noh, seal on veel veel üsna tugevasti on see sõimata klanni kultuur ja seal on siis tegelikult veel Gruusias on nivoo aristokraadid, soli pikad perekonnad ja see klassiühiskond oli märksa tugevamini juurdunud kui üldse Eestis siin ta olnud ongi. Ja direktori positsioon on noh, igasugune direktori positsioon on seal väga austusväärne ja muidugi seal kasutatakse teatud hüved meie jaoks see, see ei ole nagu normaalne on ju, aga eriti väljadele hariduse valdkonnas ja kõrghariduse valdkonnas on see neil need eriti tugev, nii et ütleme, suguvõsa on oma selle haru üle, mis on siiapoole sattunud, on suhteliselt uhke. Tuleb tunnistada. Nagu enne sai mainitud, teil on päris sugemetega poolede, räägime temast ka veel mõne sõna. Minu poolõde elab juba tükk aega hoopis Ameerikas, tegeleb seal aktiivset triatloniga ja, ja tema on ikkagi juba juba ja mida ta mugavuspagulased nimetanud, nagu ma siin mõned tahavad, aga ta eluviis sinna ja tal on sõbrad seal ja kuigi nüüd interneti kaudu ta suhtleb väga tihedalt koduga, aga noh, oma elu ta näeb juba seal. See on suurepärane, et te suhtlete, et ei ole kaugeks võõraks jäänud. Peres meil ongi see, et eks ema seal viibitud aasad ja siis ka selle noh, oma mehe suguvõsaga suhtlemine ja, ja see on nii nii vahetu ja tugev kogemuspõhine õppimine, tema sai ikkagi ka väga tugeva mõjutused, et enne seda ta oli ikkagi väga egoistlik ja päikseperekeskne, onju, aga sealt, eks ta sai sedasama emotsionaalse laksu käte, mis minagi ja et seal on avaldanud võib-olla ka mõjuga siin olemisele, sest meie koju tahetakse väga hea meelega tulla, sest noh, ema on lihtsalt selline natukene juba ebaeestlaslikult väga avatud, lahke ja selline, et see mõju on olemas. Te elate emaga koos, selles mõttes ma olen traditsiooniline või sihukene konservatiiv. Et kõigepealt ma arvan, et ühe katuse all peavad kindlasti kolm põlvkonda elama koos. Ja teine on see, et, et lapsed peaksid oma vanadest hoolt kandma täpselt nii nagu vanemad kandsid nende eest hoolt omal ajal. Emale jah, meie juures, meil on piisavalt ruumi ka selleks ja, ja kui on piisavalt ruumi, siis, siis saavad ka erinevad põlvkonnad omavahel Imann näklemata hakkama ja selles mõttes emale meie juures No igatahes kõlab see väga liigutavalt, et see niimoodi on ja ja te tõepoolest olete siis midagi oma kaugetest juurtest siia selles kõige paremas mõttes kaasa võtnud ja teil on avatud koduja? Kui me mõtleme selle peale, et, et külaühiskonnas tegelikult ka väga tihedasti suhelda üksteisega ja eriti nendes sump külades näiteks neid, mida me Muhumaal näeme ja, ja juba küla enda ülesehitus oli ju selline, et see koostegutsemist oli, oli tegelikult märkimisväärselt palju ja need näiteks seltsiliikumine esimese ärkamisajal ja, ja ühistud ja kõik muu, et lihtsalt ma olen kindel, et täitsa vaade, nõukogude periood on, on selle ühistegevuse ja sotsiaalse mõõtme on niivõrd omasele väärastunud. Sellise mõjuga on teinud lihtsalt inimestele selle kogu nähtuse ebameeldivaks või mitteoluliseks. Et ma jälle usun, et nüüd pendli, see liikumine hakkab mingil määral teie suunas minema. Kodukandi liikumine ja linnaasumite tekkimine, see juba kõneleb sellest, et see trauma hakkab üle minema, mis nõuka ajal saadi just selle ühistegemise osas. Kas te võtate vahel Eesti-Gruusia seltsielust ka osa ja, ja mis seal üldse toimub? Ja seltsi esimees jahh, tema kutsunud mida on sooriks? Et iga teavita mind, et üks või teine asi on või kui need vahetub saadik või atašee tuleb suurem kokkusaamine, siis ta annab alati teada ja, ja nii kui võimalik, ma ikkagi näinud, nii et vähemalt kord aastas noh, enamasti rohkem ma ikkagi käin nendel üldistel kokkusaamistel. Muidugi, selliste igapäevast läbikäimist noh, enamus käib siin on ju Tallinnas ja mujal, mina Lõuna-Eestis Viljandis ma suhtlen hoopis Sasuuniga, kes on Armeenia päritolu, peab Viljandisse väga head puhvet, kus inimesed tihtipeale lähevad, kui tahad meteksootilist saada Kaukaasia kööki, õhutanud emaga hoopis tihedamini praegu, kuna ta lähedal, et siin mängibki rolli, et erinevad identiteedid ja tegutsemisel määrab ikkagi noh, võimalus kommunikatsiooni ütleme, lihtsuse ja eluviisi lähedased nagu teinekord ühendabki isegi rohkem. On teil aimu, palju Eestis üldse võiks olla nii grusiinlase kujutleme gruusia tüvega, selliseid rahvakillu inimesi? No ma hindamatut niisugune mõnisada ja siia on tulnud ju nii-öelda puhaste peredena on tuldud, aga, aga väga palju on ka segaabielusid Gruusia ja Eesti. Niisugune mõnisada. Seda peab vaatama gruusia seltsist, täpsemalt aga ma pakkunud, et tibake alla 1000, aga võib olla ka rohkem. Ma ei, ei oska öelda. Aga Eesti-Gruusia seltsi nõndanimetatud peakorter, see on ikkagi Tallinnas, eks ole, ei ole nii nagu ingerisoomlastele, et on ka Järvamaal oma seltsi nõnda edasi, et noh, mõistagi on ingerisoomlasi ka Eestimaal tükk maad rohkem. Tuleme veel korraks teie koduse elu juurde, et kuidas teil seal kodus lood neegreeni gruusia köögiga, et ma kujutan kõige selle teie jutu põhjal ette, et väga hästi on ikka sedalaadi toite tuleb kas just iga päev või või tulebki iga päev. No tegelikult nii hull asi ei ole tegelikult päris iga päev, et mul ema on, jah, seal lõunas elades on võtnud üle ka sealsed toidud noh, bluffida väga head, näiteks kui räägite Taškenti mõjust, on ju, või surfaad, mis on selline tomati ja lambalihasupp, selline aga ema hartšo muidugi sellised asjad, mis tõmbavad väga palju külalisi ligi. Et seda tahetakse alati saada, ise tehakse palju, seda tehakse palju ja siis naine teeb mul väga head toitu. Ja siis, kui me neid Gruusias käisime pärast pulmi ja siis ta seal päris mitu retsepti võttis ja proovib ikkagi ikkagi teha köögiga, ei ole meil mitte mingeid probleeme. Aga kui ta spetsiaalset saada, siis natsi kompilosmani on, on siin Tallinnas ju ja ja, ja siis ma lähen suuni juurde, lähen sealt tegelikult Armeenia köögil ja Gruusia köögil on, on väga suured kokku languses arvamused. Ja kõik see šašlõkk ja, ja muud sellised lihatoidud on ju sarnase tehnoloogiaga. Aga muidugi selle Megreeli köögist noh seda saaks kohapeal kõige paremat asja, puritab siin kade, ta on muutunud selliseks. Megreeli köögiosa on muutunud nagu gruusia köögi osaks, nagu on ka meil ka mingi mulgipuder, näiteks. Ala veel on, selle mudeli seoses on see, et me oleme otsustanud, et lastele anname, anname kaks ime, et üks on Eesti tausta ja teine Marili taustaga. Laste nimed on ütleme praeguse meie pere mõttes vanem tütar on Magdaleena ja noorem on Leela Riin. Oktaan minu vanaema järgi siis isa poolt ja leelo on üks hästi vana ja kui kohalike kommigreeli nimi Nimedes on oma rütm olemas täiesti. Aga tuleme nüüd teiste rütmide juurde. Saate lõpetuseks, et kui me päris alguses kuulasime lauluansamblilt rasta Orchestra, mis on üks teie lemmikuid, siis mida me mängime lõpetuseks. No ütleme nii, et lemmikuid mul on üsna palju väga paljudes erinevates muusikastiilides. Led Zeppelin, kui rääkida nooruse muusikast näiteks onni või pink Floyd ja praegu tuleb nii palju uusi põnevaid asju, et tegelikult selle siukest rarhist lehmikute rida ei olegi seal mingeid asju, kuulame vahepeal nad rohkem midagit vähem, aga lõpetuseks kuulame sambli lärtina, oi, tailugude nimilugu plaadile ja miks ma selle valisin, on sellepärast, et et värtina ja ka varmarna näiteks rootsist kardinal, siis Soome taustaga ansambel Nemad olid tegelikult ju meie juskui, tullakse kultuurikolledži, hilisem kultuuriakadeemia muusikutele ja, ja ka Viljandi folgil üsna suureks eeskujuks lähimate naabrite eeskujuks, kuidas muusikalist emakeelt ja tänapäeva erinevasse muusikasse keeltesse. Et kui me praegu kuulame seda taset saalis on siis üheselt alguse plaat 91 ja nii me saame võrrelda, mida teevad meie Trad, Attack ja Curly, Strings ja vägilased ja rootoru ja kõik need uued pealetulijad. Et võib öelda, et kui alguses olid nad nagu iidolid värtina siis praeguseks meie omad juba manala tingimata et see on nagu selline hea näide, kuidas lähinaabrite või hõimurahvaste see selline eeskuju on olnud innustav jõud, aga meie omadel maailma areenile täiesti niimoodi alustada tasemele. Aitäh. Anzori Barkalajal meile siia saatesse tulemast eel olid stuudios Haldi, Normet-Saarna ja Maristamba.