Juulikuine hommikupäike äratas noore puuma. Ta haigutas laia suuga ja sirutas välja oma tugevad esikäpad. Tuuma laskus mööda mäekülge alla Läks üle kitsa tee ja Volksas laia kiirevooluline jõe äärde. Puuma oli juba mitu päeva hiilinud vargsi Leogti küla läheduses. Leok tasus mäe jalamil Fraiser jõe ääres Briti Columbia lõunaosas Kanadas puuma lakkus jõest külma vett ja kadus siis kõrge rohu sisse. Laren liitši kodu, lasteaeda kuuluvad viis last olid juba aegsasti õues tegid värvilisi maastikupilte. Kella 10 ajal oli juba nii kuum, et oli tarvis otsida mõni varjulisem koht. Selle Rain otsustas, et läheb lastega jõe äärde. Lähme nüüd toompihlakamarju korjama, ütles ta lastele. Paar kuud tagasi oli räim saanud hakata ellu viima oma ammust unistust. Ta võttis endale koju lapsi hoida. Seda luba ei olnud kärge saada. Ta oli pidanud läbi tegema väikelaste hooldamise kursused, praktiseerinud mõnda aega ühes suuremas lasteaias. Samal ajal oli ta käinud ka tööl ühes puidutöötlusfirmas ja kasvatanud üksi oma kolme poega. Siin, nii olid tema minilasteaiaasjalt läinud kenasti, aga oli veel vara öelda, kuidas lapsevanemad temaga rahule jäävad. Larry aineid kujutanud veel päriselt ette, kui palju lapsi ta peaks endale hoida võtma, et ta saaks nendega hakkama ja see tasuks ära ka majanduslikult. Ta tundis oma viit hoolealust juba imikueast saadik. Kolm neist olid ühe pere lapsed, kaheaastane poisipõnn, Miki, viiene, reibas juhiomadustega žess ikka ning kolme ja poole aastane jõujuurikas allesha. Nemad olid siis kõik allenid. Nelja aastane pikkade lokkidega kaunitar nähtanelid olid tegelikult hääleni, laste tädi. Räin omasoodu, Nathanit tädi, aga paar kuud alla kahe aasta vanune Liisa. Läenssi ei olnud kellelegi meist sugulane. Nad, kõik kuulusid indiaani hõimu, mis elutses Leok tikandis paarsada kilomeetrit Vancouveris kagu pool. Lapsed olid ränipäevarežiimiga hästi kohanenud. 44 aastane Rain armastas viibida värskes õhus ja laskis lastelgi palju õues olla. Nende lemmikmänguks oli sõõr, lapsed istusid sõõris käest, kätte liikus musta-valgekirju kotkasulg. See laps, kelle pihku teatud hetkel sulg jäi, sai rääkida, mis ta iganes tahtis. Räim palus lastel värvid ja paberid tuppa viia. Andis igale lapsele tühja topsi ja kutsus kaasa oma aasta vanuse koeraga. Ammu. See oli segavereline koer, kellel oli ka saksa lambakoera verd. Jessica, ja näete, neid trügisid esimeseks paariks lareenlaskis Mikil ja Lessel omavahel paari võta. Võttis ise tillukesel Liisal käest kinni ja ütles, hakkame nüüd minema. Pereni maja oli metsa, seal mäenõlval allpool voolas Fraiser jõgi. Mindi üle tolmuse maantee. Edasi viis teerada jõe äärde. Suuremat tüdrukud hakkasid jooksma, nii et Nathani pikad juuksed lehvisid. Rainil oli tegemist, et pisematega järele jõuda. Esimesed toompihlaka alla jäädi seisma pikad marju, täisoksad olid nii madalal, et igaüks ulatus neid noppima. Larin aitas väikesel Liisal, ta ei olnud ju veel kahenegi. Marju Leida. Miki vaatas algul kõrvalt, võttis siis ettevaatlikult ühe marja, pistis kõhelde suhu, ütles hea ja hakkas ka toimekalt marju topsi sisse korjama. Puuma kikitas kõrvu, kui kuulis laste jutuvada. Pummad ründavad inimesi väga harva, peaaegu ei näitagi ennast inimestele. Viimastel aastatel on aga kohtumised puhmadega sagenenud eriti sealsamas Briti Columbia lõunaosas, sest inimasustust tungib sealkandis Puumade elupaikadele üha lähemale. Briti Columbias teatakse olevat umbes 3000 Puumalt. Noorel Puumal on jahiinstinkt veres. Loom teab, et ta peab liikuma häälet tult ette tai kuuldaks. Ta peab arvestama tuule suunda, et teda ei avastataks lõhna järgi. Ta teab, et peab saagiks valima kõige nõrgema, et peab ründama tagantpoolt. Lärin lapsed liikusid aeglaselt ühe marjapõõsa juurest teise juurde. Lõõtsutav kammu puges päikese eest varju. Ei läinud poolt tundigi, kui lastetopsid olid marju täis. Nad olid nüüd jõudnud juba peaaegu jõe kaldale. Kaldanõlva all oli jahe ning varjuline umbes viie meetri laiune liivariba. Kui lapsed olid kõik alla jõudnud, ütles RNA. Teeme nüüd jälle sõõri, istuge siia. Seda oli vaja, et lapsed igaüks omaette laiali pudeneks. Samas, hüppa selleš püsti, jooksis eemale, lärin, kiirustas tüdrukule järele ning tõi ta kättpidi tagasi. Puuma oli märganud lapsi. Temas vallandus jahiinstinkt. Ta hiilis lähemale, nii et ükski oksi praksunud. Siis toimis ta nii, nagu võib toimida ainult väga noor ning kogemusteta kaslane. Ta tatsas liivaribale ja lükkas ühe lastest selili maha. Jäi siis seisma ning hakkas poisi siledat nägu lakkuma. Kuule, Rein silmad tõstis, nägi ta suurt kassi koera suurust kassi seismas, meki kohal. Looma pealt ei näinud, kuid jäme mustsaba käis närviliselt edasi-tagasi. Nathani hakkas pahandama, mis sa lakud, Miki nägu. Ta rääkis buum, aga nagu räägitakse kodukassiga. Rein ei teadnud, kas puumaa on jõudnud Mikit hammustada. Pois ei teinud häält, teda ei olnud loomavarjust näha. Räin sööstis puuma poole, mõtles, et haarata sabast, kuid viimasel hetkel haaras siiski turjast. Ta sai tugevasti kinni võtta ning raputas Puumat, nagu jaksas. Bumas elutas küünised välja ja pööras ennast raini poole. Riivates nii Miki kui lisad nägu. Urisedes ja Sugisedes ajas loom end tagajalgadele ja lõi esikäppa Rainile pähe. Teine kätt libises läbini õlale, nii et küünised kraapisid kõrva. Nüüd tajusid lapsedki ohtu. Kuigi puuma olin noor, võis ta murda endast kolm korda suurema saagi. Rain oli väikest kasvu, ainult 155 sentimeetrit pikk. Lapsed jooksid kiljudeslarreini selja taha, meki lamas ikka veel maha. Jääge minu selja taha hüüdisler Rain lastele. Ta seisis loomaga vastamisi jõudmata mõelda, mida ta peaks tegema. Haarastab Puma käppadest ning lükkas looma endast eemale. Pehmed sandaalid libisesid liival, laveenil oli raske jalul püsida, kuid puuma tugevad käpad olid ikka veel tema pihkudes. Ta hoidis Puumat endast eemale surudes pöial tega kõvasti. Loomad käppasid, et see ei saaks teda küünistega krabada. Selles Puumaga, seda surmatantsu tundusler Reinile, nagu vaataks ta ennast aeglustatud filmilindilt kõrvalt. Loom tammust tagajalgadele edasi-tagasi, püüdes oma esialgu laineid kätest lahti tõmmata, ise EKRE unus ähvardava häälega ka muud tee midagi. Hüüdisler räim koerale, kes konutas umbes kolme meetri kaugusel liival. Ta tundis ta käed ning selg hakkavad pingutusest väsima. Mida ta saaks küll teha. Abi polnud kuskilt loota, kuid puuma lahti pääseb, võtta, hüpata laste kallale. Kao oma teed ja jäta lapsed rahule, karjus Rein, jäta meid rahule, siis jätame meie sind ka. Puma üritas ennast jälle lahti rebida, kõigutades ülakeha, ühelt poolt teisele. Rain tundis, et loom võib iga hetk lahti pääseda. Ta toimis jälle vaistlikult, tõmbas ennast küüru ja lükkas Puumad kõigest jõust koera poole. Camu võtad, käskis ta puuma, kukkus selili, pööras ennast välkkiirelt ümber ja sööstis koerast mööda liiviku servas kasvavasse võsasse. Räim oli alateadlikult toiminud täiesti õigesti. Ta oli meelitanud puuma Miki kallalt eemale, enne, kui loom oli saanud kasutada oma hambaid. Raini ähvardavad julged liigutused ning tugev hääl olid looma hirmutanud. Kui puuma tunneb ohtu, loobub ta saagist, ütlevad asjatundjad. Kui puuma eemale jooksis, tormas vihaselt viv kammudel järele. Ühe hüppega oli Puumakeset mändi, ronis siis üles latva ja jäi sealt koera vahtima. Rain tõttas nüüd Mikituurima. Poiss oli ikka veel pikali maas, nägu ja kael verine. Ta hingas, kuid ta silmad olid nii pärani, et tundus, need tulevad kohe koobastest välja. Ta on kindlasti šokiseisundis mõtlasla räin poissi sülle võttes. Siis läks ta pilku Liisale, kes tihkus nutta. Ka tüdruk nägu oli verine. Räim kandis mikrit paremal käsivarrel vasakusse kaenlasse, haaras Liisa. Jookseme nüüd ruttu koju, ütles ta lastele. Lapsed vaatasid teda kohkunud näoga. Selgus, et tema enda nägu oli ka verine. Mõista kajasta lastele hirmu peale. Lähme nüüd nii kiiresti, kui jalad võtavad. Minna, tuli ülesmäge. Liisa, nuuksus edasi. Meiki ei teinud, ikka veel häält. Kahe lapse tassimine läks väga raskeks. Rein libistas Miki sülest maa, oi oi, oi, oi, hakkas meiki nüüd nuuksuma. Ta sai lahti oma tardunud olekust, pisarad hakkasid mööda põski alla jooksma. Kuidas Mikita edasi? Koer oli jäänud algul Puumat valvama, kuid nüüd tuli neile järele. Viie minuti pärast olid nad kodus ja majauks kõvasti kinni. Alles nüüd tundisler, näen, kuidas kõik kohad valutasid. Värisevate kätega valis ta haiglanumbri ja helistas ka Miki ning Liisa vanematele. Lely okti haiglas õmmeldi megi haavad kinni. Õnneks ei olnud need sügavad. Liisalgi oli vedanud puuma, küüs oli ta paremast silmast kaks ja pool sentimeetrit mööda läinud. Kaliisa näohaav õmmeldi kinni. Mõlemale lapsele tehti teetanuse vastane süst. Lareeni haavad vajasid ainult puhastamist, aga ta lihased olid tagantjärele pingutusest nii hellad, et oli raske isegi kõndidagi. Oma suureks rõõmuks sai ta järgmisel hommikul avada jälle ukse neljale hoolealusele. Ainult Liisa puudus. Meiki oli kohal. Aga kui nad istusid sõõris maas ja lasksid kotka Sulel ringi käia, ei tahtnud lapsed midagi rääkida. Nende värvimistöödelt paistis domineerivalt punane värv. Nädala pärast, kui Miki kotkasule võttis, ütles ta. Ma nägin öösel unes kotkast. Ta istus mu voodiäärel ja siis lendas minust üle. Plärin naeratas. Neli opti, indiaanlaste folkloorist tähendab kotkas jõudu. Esivanemad saadavad kotka teatama, et see, kes teda näeb, ei pea kartma. Rain mõisteliselt mekib, tunneb, et ta on ohutus paigas. Räim tundis, et kõik läheb jälle hästi. Ta oli hakkama saanud kõige suurema ülesandega, mis elu talle seni üldse oli andnud. Sõbrad ja naabrid tänasid ning jagasid talle tunnustust. Ta ise tundis, et nüüdsest alates suudab ta kõike. Ta oli kõveras ekskavaatori kabiinis, ümberringi metallirusu ja kivid. See oli Lääne-Colorados grand Mesa kaevanduses taoli turske sajakilone mees, kuid nüüd oli ta siin maa all lõksus. Ta tundis, kuidas külm vesi tõuseb juba vöökohani. Kas jõuab abi õigel ajal pärale? Teda kinni müürinud kivi varingut eemaldavate mehhanismide müra kostis nii kaugelt, et lootus tundus asjatu. Kell kolm päeval olid kõrt Sanders ja kaheksa tema vahetusse kuuluvat meest alustanud tööd kivisöekaevanduses. Nad olid kuue meetri laiuse ja kahe meetri kõrguse kaevanduskäigu lõpus. Nende kohal oli 170 meetrit savi ja liivakivi. Lage toetasid puust tugisambad, terasplaadid ja varasema lõhkamise ajal olid alles jäetud nelinurksed kivisambad, need olid keskeltläbi 24 korda 24 meetrit. Täpsete arvestuste kohaselt toimus kaevandamine nii, et käigu lõpust ava poole taandudes võetakse alles jäetud kivis sambaid nii palju õhemaks. Tugeva toeta jäänud käigu lagi nende selja taga vähehaaval iseenesest sisse langeb. Töö oli nendele täpsetele arvestustele vaatamata Ta üsna ohtlik, kuid 32 aastane Sanders neljandat põlve kaevur tegi seda meelsasti. Tema ekskavaatorid, kõvad metallhambad asusid kivisöesamba kallale. Mehhanism kogu siirdunud söetükid, transport Tüürile, mida mööda süsi liikus Wagonnettidesse. Kell 16 kuulis säänsus raksatust, tema lähedalseisev tugisammas murdus nagu tuletikk. Siis kajas kogu kaevanduskäik otsekui kahuri mürinast. Varing käis Sanders mõte läbi pea. Ta kuulis, et keegi hüüab teda. Ta sai aru, et teised mehed jooksevad varingu eest, kui teda kaitses ekskavaatori kabiini metallkatust peatas transportööri, laskis mäe murdmis kopa alla ja hakkas ekskavaatorit käigu suu poole tagurdama. Need raksatas ja vajus kokku. Kõrval olev jäme söesammas igalt poolt langes mürinal kive. Üks kivi rebis kabiini nurgatoe nii õnnetult lahti, et see riivas Sanders kiivrit. Kiiver tuli peast ära ja tugiraud riivas mehe otsaesist. Kabiini katus langes sisse. Miski vajutas ta selga ja õlgu. Ta kaotas teadvuse. Mõne aja pärast hakkas ta jälle ümbrust tajuma. Valitses hirmuäratav vaikus. Oli kottpime. Ta tundis suus vere maitset ja mõtles kiuma, siis olen elus. Vasak käsivars oli litsutud vastu kabiini seina. Pea oli madalal põlvede vahel parema käega kobastav vööle kinnitatud lambi patareisid, kust viis juhe kiivri lambini. Ta leidis lambi ja süütas selle. Valgus. Ta uuris kulmu peal olevat haava rebis särgi küljest tüki ja vajutas selle vastu otsaesist. Nad tulevad mulle järele, mõtles ta, pean ainult rahulikult ootama. Tema läheduses asuvatest ventiilide tuli Suhinal õhku. Tavaliselt sai sealtkaudu masina jahutamiseks tolmutõrjeks vett. Mehed juhtisid nüüd talle vee asemel õhku. Kaevanduse juhataja Chimm Diamanti helistas ja teatas varingust. Kört on sitke mees, küll me ta sealt kätte saame. Ole sina kodus, laste juures. Debi rääkis oma kuuele lapsele, et isa on kaevanduses varingu pärast kinni. Lapsed hakkasid üksteise võidu nutma ainult 12 aastane Kristi lastest kõige vanem, lohutas teisi. Meil on nii tark kisa ega tema hätta jää. Kaevanduse juhatajad ja maanteeteatis, et esimene varing langes sajandas masinale. Teine sulges väljapääsu Kuuemeetrise kivi kuhjaga. Kas mees on elus või surnud, seda ei teatud. Päästetöödele saadeti parimad mehed Sandersi oma brigaad oli jäänud terveks, nemad püüdsid uuesti toestada kaevanduskäigu lage. Varisenud käiku toodi võimsaid masinaid, et kõrvaldada käiku ummistanud kivikuhjad. Kuid iga eemaldatud kivi asemele varises uus oli nagu labidaga kaevamine suures kruusaaugus. Kui säändes oli olnud oma lõksus kuus tundi, meenus talle, et lambi patareid peavad vastu ainult kaheksa tundi. Ta kustutas lambi ja ootas pimedas. Eelmise vahetuse ajal oli Sanders kaevanduskäiku koguneva vee tõkestanud tammiga, nii et tekkis väike tiik. Küllap nüüd oli varisenud ka see tamm, sest Sanders tundis, et Veetase hakkab tõusma. Algul oli märg istuda, siis tõusis vesi puusadeni vöökohani. Varsti oli tegemist, et suu ja nina veest välja jääksid. Pommis surmama küll surra ei taha, mõtles sändas, vesi tungis kõrvadesse. Sanders läks endast välja. Ta virutas rusikaga vastu kabiini akent akendaks katki. Ja rusikas sattus valusasti vastu kiviseina valu Tõi mõistuse tagasi. Ta ütles endale kõva häälega, mida sa õige teed, mees, hoia ennast, mis mõtet on muidu teiste tööl. Ta kuulis masinate müra ja teadis, et käigu puhastamine varingust toimub juba tükk aega. Veetase püsis kõrvalestade kõrgusel umbes tund aega. Siis vabastas päästjate kaevamismasin, mis töötas pisut madalamal tasemel juhuslikult tõke vee vooluteelt. Vesi hakkas alanema. Pikkamisi kadus vesi kabiinist, täiesti. Kella kolme ajal öösel kuulis Sanders meeste hääli. Ta hüüdis nii kõvasti, kuis jaksas. Mootorit peatati. Sanders hüüdis jälle. Kaevanduskäigust kostis ühine hurraa. Õie. Ta on neel uus. Kaevanduse juhatajale teatati sellest. Ta helistas kohe TPS Andrusele körtsiva, rääkis meestega, teatas ta. Kuid päästetööd ei olnud veel sugugi lõpul. Tekkis uusi varinguid, kui võideti kaks meetrit, kaotate samas poolteist. Õhtupoolikul jäi päästjate ekskavaator varingu alla. Selle välja saamine võttis neli tundi. Kui uuesti sinna kohta pääseme, peatume ja kindlustame käigul nii vastupidavaks, kui vähegi saame, ütles Diamanti. Mehed poolitasid 19 tonnise kütusepaagi. Sellest sai omapärane varikatus, mille kaitsel sai õnnetuspaigale läheneda. Paagi poolde pandi veel pooleteise meetrise läbimõõduga terastoru. Sinna said varjuda mehed. Kaevatav muld ja kivid liikusid siis varigatuse alt väljaspool seda toru. Varikatus kaeti plankude ja autokummidega, et see võimalikult varingule paremini vastu peaks. Viimaks jõuti umbes kahe meetri kaugusele säädus, sest sealt edasi tuli liikuda käsitsi kaevates. See ülesanne anti Darrell loomile kääridega armule ja Jack mošetele. Kui kellelgi üldse õnnestub Sanders'it päästa, siis nende meeste nutikusele võis olla kindel. Üks meestest kaevas, kaks, lükkasid kive süte mulda tahapoole. Vahetevahel tuli vaadist tehtud trumlis varju, sest laest ja seintest rabises üha väikesi varinguid. Viimaks oldi nii kaugele, et võis lahti. Teda säendasse ekskavaatori kabiini ukse säendas lohistada tunnelisse oli 18. aprill kell kuus haaba. Sanders oli olnud kaevanduskäigus vangis 37. Neli tundi hiljem toimus kohas, kust saabas välja kaevanud. Uus suur park. Kolm nädalat hiljem oli Sanders juba toibunud ja läks tagasi tööle. Ühel juulikuu õhtupoolikul läksid neli tüdrukut väikesele mägiretkele Alpidesse. Nad käisid koos Lacaudi keeltekoolis vale kantonis Afkonna siis üks tüdrukutest läks poole tunni pärast tuldud teed tagasi, kuid teised kolm võtsid nõuks minna. Kaban väärin nimelisse mägionni, mis asus küla kohal kahe ja poole 1000 meetri kõrgusel. Tüdrukud kavatsesid veidi üleval ringi vaadata ja enne päikeseloojangut alla tagasi jõuda. Klernbul käen, laneelatonelli eales. Sandra tsentonce olid omavahel tuttavaks saanud alles kaks nädalat tagasi, kuid olid jõudnud juba headeks sõpradeks saada. Väikest kasvu, pruunide juuste ja pruunide silmadega Kleer oli 15 aastane, pärit ühendriikidest Põhja-Carolina osariigist. Ta oli tulnud Šveitsi õppima saksa keelt. Talle meeldis siin väga, sest tema isa, prantsuse keele professor, oli veetnud oma lapsepõlve ja nooruse hotellis. Isa jutud olid selle maakoha tema jaoks juba ammugi põnevaks teinud. Ta oli tüdrukutest vanim, ta oli üheksateistaastane, väga kärmete liigutustega lahtise olemisega blond neiu. Tema isa oli afro naasi keeltekooli juhataja. Daniela elas vaheldumisi siin ja Ravennas Itaalias. Alessandro oli tagasihoidlik ja vaikne, 14 aastane Milanost pärit tüdruk, kes õppis sind prantsuse keelt. Kleerija Daniela oskasid ka prantsuse keelt. Tüdrukud said omavahel päris kenasti suhelda. Neile olid kaasas väikesed seljakotid, kuhu olid pakitud suured plastikaat, kotid, mille peal nad kavatsesid mööda mäekülge alla sõita. Seljas olid dressid ja puuvillased särgid. Alessandro matkasaapad. Rada mööda üles minnes ajasid nad lustlikud jutt do heitsid nalja ja imetlesid hingematvalt kauneid maastikuvaateid. Daniela oli varem ka seda rada pidi üles käinud, kuid paari tunni pärast taipas ta, et nad olid kusagilt valesti ära keeranud. Tüdrukud ei teinud sellest erilist mureküsimustest, kujutasid, et nad jõuavad onnini igal juhul. Aga üsna varsti tuli ette lumeliustik ja raskesti ületatavaid kivi varinguid. Kõndimine muutus üha vaevalisemaks, tuli olla tähelepanelik, et järskude nõlvadel mitte libiseda. Õhk muutus hõredamaks, tüdrukud tundsid nõrkust, kuid sama teed tagasi ka ei tahtnud minna. Nad mõtlesid, et kui nad siitkaudu üles jõuavad, näevad nad onni ja laskuvad siis õiget ning hõlpsamalt rada pidi alla. Kella poole seitsme paiku jõudsid nad viimaks ühele platoole kuid seal oli nii udune, et nad vaevalt nägid. 11 alt orust kostis lehmakellade kõlksumist. Tüdrukud otsustasid, et nüüd oleks küll kõige targem minna häälte suunas alla. Nad valisid alla minekuks ojasängi. See oli lumine ja järsu servaline, umbes neli meetrit lai ja poolteist meetrit sügav. Kõige ees läks Daniela temast kolm meetrit, aga Kleer ja viimasena Alessandro. Olge ettevaatlikud, siin on hirmus libe küüdi selles Sandra. Samas kadusid tal jalad alt ning tal jõugus kõhuli alla poole leer üritustest kinni haarata, kuid ei saanud. Daniela sai korraks alles Sandrat püksisääre oma pihku, kuid ei suutnud hoida. Sandra kadus suure hooga udu sisse. Sajandra hüüdsid tüdrukud kohkunult. Ei mingit vastust. Kas ta üldse terveks jääb, hädaldas Kleer, peame ta üles leidma, rahustas teda Daniela. Kuid Kleer nüüd jälle liikuma hakkas, libastus temagi ja sööstis käkkas kaela allapoole, teda aidata, püüdes kaotada neelad tasakaalu jokk, kus metsik libisemine kestis umbes 200 meetrit. Kleer tundis alul, nagu oleks ta bobisõidurajal, ainult kivinukid tegid haiget. Siis tundus talle, et kaotab teadvuse, et kohe tuleb surm. Silme ees liikusid nagu kaleidoskoobis, ema, isa, õdede prodel näod naeratavad, rõõmsad, kurvad, pisarates näod kõik segamini. Ma ei näe neid enam kunagi, mõtles klejal. Siis tundis ta mürtsatav vastu suurt kivirahnu. Ta kuulis omaenda karjatust ja mõtles. Olen ikka veel elus. Audruranna siis hakkas Daniela isa Giorgio Donnelly tüdrukute pärast muretsema. Kui nad õhtusöögiks tagasi ei olnud, helistas ta Kaban Rambaari. Keegi ei olnud tüdruk, kuid seal näinudki. Nüüd võttis Donnelly ühendust kantoni politseiteenistusega. Tüdrukut saadeti otsima päästesalk. Mehed käisid mäe külje risti-põiki koos koertega läbi, kaasas tugeva valgusega prožektor lambid. Ilm läks jahedaks. Otsijad kartsid, et tüdrukuid võib ohustada hüpotermia. Kleril käis pea ringi pärast seda, kui ta oli suure hooga vastu kivilahmakat põrutanud. Ta upitas ennast üle keha värisedes püsti ja nägi Isamas kivi juures alles Sandrat ja ta nii õelat. Jumal tänatud, kõik koos. Ja kõik elus. Kuid olukord oli endiselt paar. Tüdrukud olid läbimärjad, haavadest ja harrastustest tuli verd. Alexandra põlv oli nii valus, et ta ei saanud astuda. Kleer uuris ümbrust. Varisenud kivid, millest ühe taha nad olid oma pika liu järel kinni jäänud moodustasid karniisi allpool järsk kaljusein paremal ja vasakul lumised kaljud. Selja taga, libe jõesäng, nadolid lõksus. Kolmekesi kobaras, külg külje kõrval vasemal mägi paremal kuristik. Taevas tõmbus pimedaks. Kleer märkas langevat tähte. Ta soovis, et nad sealt eluga pääseksid. Kui langevat tähte vaadates soovida jõuad, läheb see soov täide. Tüdrukud võitlesid terve pika öökülma ja hirmuga. Hirm, see sisemine vaenlane ei olnud vähem ohtlik, kui küll ei tohi sattuda paanikasse. Nad pugesid kaasa võetud plastikkottidesse, nende sees oli soojem. Et mitte ennast lõdvaks lasta, jutustasid nad üksteisele igasuguseid lõbusaid lugusid, laulsid ikka jälle neid paari-kolme laulu, mida kõik kolmekesi oskasid. Aeg läks hirmus pikk kamisi. Oli külm, oleks tahtnud süüa. Daniela leidis taskust ühe lehe närimiskumm. Ta jaotas selle kolmeks, see tundus maiuspalana. Öösel märkasid nad otsijate prožektorid mäeküljel valgust, heitmast, see tõstis tuju, kuid päästjad olid kaugel nendeni naad ei jõudnud. Tüdrukud ei jaksanud enam laulda ega jutt vajada. Vahetevahel oli kuulda, kuidas mäeküljelt langes alla Kiviia lume varinguid. Hommikul kuulsid tüdrukud helikopteri mürinat, kuid kopter tiirutas hoopis teise mäe kohal. Kleerija Danielle otsustasid liikuda kuidagimoodi allapoole abi tooma. Alessandro jäi paigale. Plärjadeni liibusid kalju seina vastu nagu ämblikud. Sammhaaval liikusid nad kalju nukkidele toetada sedasi järsku seina mööda allapoole, kuni sattusid jälle jõesängi. Ei ole selle viis umbes 15 meetri pikkune paakunud lumest sild. Nad pooleldi roomasid, pooleldi lasksid kõhu peal liugu üle selle silla teisele nõlvale kui nad ülesaid kostis selja tagant bee mütsatus. Lumest sild pudenes tükkideks ja vajus jõesängi. Tagasitee oli ära lõigatud. Alessandro oli teisel pool kuristikku üksi. Tüdrukud jätkasid oma vaevalist teekonda, kuni tee nende ees jälle sulgus. Ainult kitsuke karniis, kust ei saanud üles ega alla täiesti lõksus. Tüdrukud klammerdusid surmväsinud tena kalju seina külge, püüdes võidelda hirmu ja lootusetusega. Klassipäästekeskuse helikopter oli olnud lennus, päikesetõusust, saadikuid tüdrukutest ei olnud mingit märki. Kella üheksa ajal läks välja uus vahetus, kelle ülesandeks oli veel kord üle vaadata. Onni poole viivad raja servad. Äkitselt tuli lendurile mõte, et võib-olla peaks tegema hoopis tiiru idapoolsele mäeküljele igaks juhuks. Kleer ja Daniela kuulsid kopterimüra, kui nüüd lendurid need ometi näeks, enne kui nad oma karniisi servalt allavarisevad, käed-jalad tulitasid ning olid tuimad ühteaegu. Kopterimürin lähenes. Siis eemaldus jälle. Kui oleksime jäänud sinna kivile, kuhu Daniela jääda tahtis, oleks meid märgatud, aga nüüd Kleer ei suutnud ootamist enam taluda. Kuid samas tuli kergendus, helikopter lähenes jälle ja neid oli märgatud. Päästelast köiega tüdrukute juurde kinnitati tõstevaljad jalt, painajalik mägironimine oli lõppenud. Alles Sandra oli jõesängist juba enne välju. Ongitsetud. Tüdrukute vigastused ei olnud tõsised, oli küll muhke haavu mäles Sandra oli saanud närvišoki, kuid kõik lõppes hästi. Ta tahtis Blairile 15 aastasele Ameerika tüdrukule näidata, et kui püsid õigel rajal, ei ole see retk üldse ohtlik. Et mägedes tuleb olla väga tähelepanelik, siis on mägimatkast mõnu. Ja sa ei satu ohtu.