Tere vikerraadiokuulajatele stuudios taas Hardo Aasmäe ja Uku toom. Ja kus meiegi saame mööda moeteemadest täna valisimegi oma vestlusteemaks Euroopa Liidu ja tema tuleviku, mis teema on küll teatud määral ära leierdatud. Aga selles mõttes ongi huvitav, kas Ardo Aasmäe tuleb talle omaselt välja mõne uue lähenemisnurga või aspektiga. Nii et Hardo, ma saan aru, et see kõik need kümned tunnid vestlust sellest erinevates kohtades on tekitanud sinus omaette mõtteid. No mitte ainult omaette mõtteid, vaid vot need, kes meie kuulajatest talle kunagi puid lõhkunud. Ja ma arvan, et enamus neist on siis siis puulõhkumisega on niisugune lugu, et teinekord on tõesti niimoodi, et see puu on nii Kidali Neta etapp põrguline taha kohe kuidagi lõhki minna ja proovitakse seda teistmoodi siis minu vanaisaalade õpetas, et niikuinii klõhki teisest otsast ja paistab, et siin selles Euroopa Liidu küsimuses või, või selles, täpsemalt öeldes selles praeguses kriisis tuleks ilmselt kasutada sedasama võtet ja ja hakata seda asja üldse teisest otsast vaatama, et noh, et mis siis, mis siis tegelikult nüüd siis toimub ja, ja mispärast see kõik niimoodi on, sest sest nii huvitav kui see ka pole, need viimased paar-kolm nädalat või noh, täpsemalt see, mis hakkas niisugune haudvaikus, hakkas tekkima juba enne prantsuse referendumit. Selle eripära on ju see, et, et et kõik Euroopa tipp-poliitikud ju ju kõnelevad, aga ei räägi ju midagi. Sest tegelikult on see kõik tühi, tühi, tühja tünni hääl, mida räägitakse. Kusjuures räägitakse täielikke banaalsusi või labasusi, millel ei ole mingit sisu. Ehk teisisõnu öeldes on otsustatud, et kui üks riik ei kiida heaks põhiseadus põhiseaduslepet või siis seda konstitutsiooni, siis see ei jõustu. Nüüd on niimoodi, et üks riik on selle juba tagasi lükanud, kus see on valitsusele kohustuse Hollandi puhul on veel nii, et, et see on nõuandev ja nii edasi, aga poliitiline eliit ei saa vaadata mööda Hollandi avalikust arvamusest ja tegelikult see juba läbi kukkunud ja kujutage ette, mis nüüd edasi käib, kõik räägivad rahumeeli edasi niisugust juttu, et, et ei, ei, me peame ratifitseerimist jätkama ja see on umbes samasugune lugu nagu, nagu teie olete otsustanud minna ära asustamata saarelt. Teid on 20 või ütleme, neid on 25 ja nüüd on otsustatud niimoodi, et meil on ainult üks laev. Ja me läheme ära. Aga juhtumil, kui kõik on nõus tulema või kõik saadav kompsud kokku üks on juba öelnud, et ei lähe teistele, öeldakse pakkige oma asju edasi. Täiesti täiesti sihuke skisofreeniline olukord. Ja on ju täitsa selge, et, et selle ratifitseerimise jätkamine noh, ei ole arukas, rääkigu rääkigu tegelased mistahes, sest see on umbes niisugune lugu, et et vaadake, et, et meil on valimised. Ja valimistel on nüüd küsimus selline, et valimised on legitiimsed siis kui näiteks 50 protsenti või 70 protsenti tuleb valima. Ütleme niisugune olukord mõnes riigis võib olla, kus on kehtestatud teatud piir, millest allapoole, nagu öeldakse, valimist pole toimunud. Kujutage ette, kui see jääb sellest piirist allapoole ja pärast seda öeldes ei jätkake, jätkame ikka valimisi, et see on nagu avaliku arvamuse küsitlus. Või pidime nagu parlamenti valima. Me küsinud avalikku arvamust, kas see või teine on kuidagi populaarsem, vähem populaarne, selleks on teised kohad ja nüüd ongi tekkinud niisugune olukord et, et seda teed enam minna edasi ei saa. Nüüd teiselt poolt kõik need, kes on selle kokku pannud või täpsemalt Euroopa Liidu poliitilised eliidid sidunud ennast ära ära selle põhiseadusliku leppega. Nüüd nad ei saa öelda, et see on halb ka. Ja nüüd need, kes niuksed, kogenumad kalad seal Euroopa liidus ehk näiteks Briti, need ju kutsusid kohe viivitamatult tagasi referendumi, sellepärast et, et lollitada inglise avalikkust sellega, et viime läbi referendumi, mis kukub ka läbi. Aga kuna prantslased on juba läbi kukkunud, stanud oma inimesi, ei hakka lihtsalt jooksutama. Ja taanlased on käitunud samamoodi ja, ja selleks hetkeks, kui need saade eetrisse läheb, ilmselt on Euroopa üldkogul midagi püütud otsustada, aga taanlased on ka selgelt öelnud, nad ikka tahavad teada, et kui nad tulevad millegi poolt mäletama või mingi protseduuri teevad, siis nad peavad, mis saab edasi? Ei saa olla niimoodi, et, et tõepoolest, et on otsustatud, jupp juba mitte sõtta minna, aga noh õlitada ikka püsse ja pakkige asju ja, ja no ma ei tea, mida veel. Nii et noh, selles mõttes on praegu Euroopa poliitilisele eliidile noh, aega vaadata sellele asjale teisest otsast ja ilmselt on ikkagi põhjalikult mõistlik praegu analüüsida mitte ainult seda, miks ta Prantsusmaal läbi kukkus, vaid miks ta kukub läbi, kui täna seda teha, miks ta kukub läbi Inglismaal, miks ta kukub läbi Taanis? Ei ole välistatud, ta kukub veel läbi ja näiteks, kui me viiksime põhi, ütleme selles küsimuses läbi Eestis referendum, muide eeskujuks Calebi. No ei tea, aga ennem kui ma küsin, kus sa selle teise paku otsa soovitad keerata, Ta või mis seal teises otsas ootab, ütlen ma sulle niimoodi, et noh, eks seda ei ole olnud, no muidugi ei ole olnud nii, et mitmes riigis midagi läbi kukub, aga Taani jõgedes, Maastrichti lepinguga, kui ma ei eksi, igal juhul oli see iiri, kes ütles ei Nizza lepingule ja neid on suudetud pärast ümber veenda ja ikkagi leping on jõustunud ja ilmselt loodetakse ka praegu midagi taolist. No ei, see praegu ikkagi midagi taolist ei ole, sellepärast et esiteks prantslastele see väga veenev ja teiseks on see, et on karta, et ikka brittide meeleolud on veel veenvamad ja ja nüüd juba ametist lahkunud prantsuse peaminister rahvarajanik ütles täiesti selgelt, et et Prantsusmaalt teist korda ei mõtle, ta mõtleb ühe korra, see tähendab seda, et et sisuliselt, et see jänt või, või, või semi mikre, mis seal praegu Euroopa liidus käib. See on üles ehitatud pigem sellele, et noh, mängu käigus reegleid muuta. Tegelikult tahetakse mängu käigus reegleid muuta, sellepärast et et praegu nagu stardid ja see oleks päris kentsakas, et kui korvpalliteist poolaega mängitakse teiste reeglite järgi näiteks tüüpolukord, on see, et või jalgpallis tüüpolukord on see, et esimesel poolel kõik teadsid, tohib vahetada kolme meest, aga pärast öeldakse kogu meeskonnale välja vahetada. Ja noh, niisugused asjad muidugi tekitavad paratamatult segadust küll aga teades, nagu prantslaste iseloom siis arvata võib, et, et see Chiraci niisugune kategooriline üleskutse, et kõik peavad jätkama, on seotud niisukse prantslaste tahtmisega olla eripärane. Prantslased on alati need, kes on püüdnud oma jonnimise või eitamise või, või, või siis oma ülemuse või eripärasuse näitamisega olla. Paratamatult siiski noh, teisi kogu aeg mingil viisil fantaseerinud. Muidugi nad on kõvad Ameerika-vastased ja noh, see on selle asja üks pool, aga kui me ikka mõtleme sellele, et et prantsuse peaminister või president Jacques Chirac veel aasta tagasi teatas kategooriliselt kahte väga tähtsat asja. Et kõigepealt, et need, kes seda lepingut ei ratifitseerinud, need, need tuleb Euroopa Liidust välja arvata ja noh, ühesõnaga see on see kalevipoja nõks, eks ole, ikka oma mõõga otsa või ikka oma rea on see, mille peale astutakse ja, ja teine, mis ta teatas, et kui oli siin Visegradi grupp ja ka baltlased olid siin seltskonnas teemal kas Iraagi operatsiooni toetada või mitte, siis Ida-Euroopa ja ettevaatlikult toetas ameeriklasi, siis ju Chirac ütles üsna otse jultunult ja üsna ülbelt, et teil oli võimalus lõuad pidada. Aga aga tänasel päeval arvata võib, et, et prantslased haudunud välja midagi niisugust. Et nüüd kõik hakkavad kuidagi mõtlema, et kuidas seda siis ikkagi ratifitseerida, siis selgub, Prantsusmaa ei ole seda ratifitseerinud ja noh, siis mõeldakse midagi niisugust välja, et prantslased on Euroopa liidus, mitte konstitutsioonilise alusel, sest välja nad ei saa enam minna, sest see tähendab Prantsusmaa jaoks katastroofi. Ja siis hakkab täpselt seesama jant, mis NATOs. Et, et kui on vaja võtta ühiseid poliitilisi otsuseid, siis on, siis teevad prantsud kõva häält, kuna Prantsusmaa teatavasti Nato poliitilises organisatsioonis, mis on katusorganisatsioon, on ju liikmed, aga sõjaline organisatsioon on, mis on tegelikult allorganisatsioon NATO mõistes siis seal nemad sõjalises organisatsioonis ei osale. Ehk teisisõnu öeldes, et kui NATO tahab midagi koos väga sõjaliselt teha ja tahavad prantslasega, aga siis tuleb neid iga kord nuruda, iga kord neid veenda. Ja arvata võib, et prantslased oma niuksed eripärasust tahavad praegu säilitada sellega, et nad on nagu, mitte konstitutsioonilise alusel ja vaat et, aga, aga peaasi, et kõik ülejäänud nunnud nunnud selle asja nüüd ära ratifitseeris. Britid on sellel muidugi läbi näinud ja ja arvata võib, et arvata, mis läbi näinud, brittidel pole see üldse keerukas ja kui arvestada seda, et ikkagi britid võtavad esimesel juulil selle Euroopa eesistumise üle, siis noh, ühesõnaga see prantslaste niisugune hädalahendus täitsa ilmselgelt ei tööta, sellepärast et seda vastuseisu No praegu su jutust tuli välja, nagu see oleks olnud juba algusest peale prantslaste kurikaval plaan. Nüüd küll ütlesid, et nädala Ei, ei, ei, see ei ole prantslane, kurikaval plaan, algul tahtsid prantslased olla bravuurselt ja esimesed. Ja olla ikkagi noh, ütleme, Euroopa Liidu liider, vot siin kogu aeg on nagu probleem olnud selles, et et see Euroopa liitu sündis Saksa-Prantsuse liidust, aga aga prantslased olid ikkagi võitjad ja kui me mõtleme sellele 50 aastat tagasi, kui söja terase koondist hakati tegema juba ja, ja hiljem, kui tehti siis ühisturgu või millest hiljem sai siis Euroopa Liit, siis seal oli ikka kaks, kaks põhijõud olid Saksamaa ja Prantsusmaa ja kuigi Saksamaal majanduslikult oli tugevam veidi, siis Prantsusmaa oli poliitiliselt üle ja, ja Prantsusmaa realiseeris tegelikult oma niisugust mõju, mida tal endal jõudu jäi nagu väheks. Realiseerisime tänu sellele, et ahah, kes enda poliitikaga poliitikaga ka teisi Euroopa riike ja praegusel hetkel muidugi prantslased on täitsa selgelt kõvasti kaotanud ja, ja nüüd selles hädaolukorras nad peavad midagi välja mõtlema. Sest prantslaste kogu tahtmine on ju ikkagi see mida ma ütlen veelkord, mida väljendas ikkagi. Ehkki see üsna ülbe avaldused teil idaeurooplastel oli võimalik vaid seista, ehk kavandame Euroopas, tegeletakse Euroopas kamandama ja hinges nad kamandavad Euroopas kogu aeg. Ja nüüd kogu küsimus on selles, et, et kui enne oli, see pandi maksvusele tänu sellele, et, et Saksamaal ei nagu kaotajariik, noh, ta on ju Saksamaal kogu aeg see, et nad on kogu aeg nagu võlgu kõigile kuidagi juutidele nagu võlgu ja ja siis on venelastele võlgu ja ma ei tea veel kellele kõigile võlgu ja vabandab ja ja muudkui aga vabandavad, iga viie aastased jälle vabandavad ja sakslased on muidugi ka sellest villand juba aga, aga nüüd siis on kogu küsimused prantslased, pead leidma mingi uue, noh, eks see hädaolukorras mingi uue võtme kuidas siis ikkagi ennast uuesti maksma panna. Ja nüüd nüüd ainukene võimalus, mida mina näen, on see, et nad mõtlevad välja mingi, mitte konstitutsioonilise aluse ja, ja riigisiseselt siis kogu aeg nagu deklareerivad taga seda, et Prantsusmaa ei lähe ühegi asjaga kaasa, mis pole tema huvidega kooskõlas. Ehk teisisõnu öeldes et see meenutab kangesti seda mõtet, mida me kunagi veeretasime. Veeretasime siin Nõukogude Liidu lõpuaastatel Nõukogude Liidu ääre peal kui see suveräänsusdeklaratsioon, mis meil ju vastu võeti, oli seal samal põhimõttel, et need liidu seadused kehtivad meil niivõrd-kuivõrd, meie meile see sobib ilmselt prantsuse tahavad midagi niisugust samamoodi korraldada ja, ja noh, see on nagu see praegune niisugune kujunenud olukord. Nii et ei maksaks väga imestada, et, et miks see Prantsusmaa praegu pressib seda peale. Eino teised las jätkavad. No meil on rahvas vastu, me ei saa midagi teha, aga teised, las jätkavad. Aga me siin paar saadet tagasi rääkisime Hollandist Jan pragmaatilistest hollandlastest, mis sa arvad, miks nemad nii üksmeelselt vastu olid selles mõttes üksmeelselt, et ikka üsna üsna üleval. No selle vastu olemise vastu olemise struktuur meenutab Euroopas natukene seda Lev Tolstoi mõtisklused Anna Kareninast, kus on öeldud, et, et kõik kõik inimesed on õnnelikud ühtemoodi, aga õnnetud erinevalt ja, ja, ja eks need rahva tuleb pool ka kõiki ühtemoodi. Sest see on ühine alus, aga seevastuseisu struktuur on üsna erinev, sest kui, kui Prantsusmaal näiteks üks üsna kõva argument, mis oli, nendele ei ütlejate kõva argument oli see, et ülejäänud Euroopa liit selles enamuse hääletuses või Prantsusmaale peale suruda oma tahet ja panna prantslasi tegema asju, mida prantslased teha ei taha. Siis hollandlased jälle vastupidi, väidavad, et, et need kolm suurt kui nad kokku lepivad võivad blokeerida kõik ülejäänud ehk kolm suurt ei lase ülejäänutel teha ja, ja, ja siis paratamatult, kui need ülejäänud ära väsivad, siis nad peavad selle kolme suure tahtmist tegema. Ja, ja see suurte, keskmiste väikeste probleem on siin, Euroopas praegu nüüd kogu aeg on olnud ja ja, ja vaat hollandlastele on ju, ütleme nendel keskmistel ja väikestel on just see see probleem ju praegu tegelikult päevakorral, sellepärast et et kõik need kolm suurt rikuvad stabiilsuspakti. Mis tegelikult ei tähenda mitte midagi muud, kui panna panna ohtu euro ja stabiilsuspakt, ei tähenda või mitte midagi muud, kui see, et kõigil on ju kehtestatud piirmäär, kui palju riigieelarve võib olla defitsiidis ja see tähendab sisuliselt seda, et, et peab pidama väga korraliku ökonoomiat ja nüüd, kui hollandlased ja belglased ja kes siin iganes peavad sellest kinni, siis ühel hetkel selgub, et, et Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia nagu Rehepapid nagu Rehepapid ja, ja vaikselt veeretavad ja nihverdavad ja sisuliselt ei tähenda see mitte midagi muud, kui see, et nad oma sotsiaalkulutusi euro kaudu vaikselt veeretavad teiste kaela. Ja muidugi hollandlaste ring täis. Ja muidugi on hollandlaste ving täis sellepärast et, et, et nemad nagu tajuvad seda, et kui, kui väiksemad nagu midagi rikuvad, tullakse kohe karistama. Kui suurtega on, siis on noh, algul on siis niimoodi, et Euroopa komisjon annab neid kohtusse, käib mingi kohtuasi, siis tulevad valitsusjuhid kokku ja otsustavad, et ei, et, et nad ei rikkunud, muudame üldse seda normi. Ja, ja vot see on nagu teinud hollandlased hollandlased sealtpoolt ettevaatlikuks ja nüüd, kui prantslastest rääkida, siis prantsuse Prantsusmaal, noh nagu ma siin juba mõni hetk tagasi ütlesin, et on probleem selles, et et vaata, et teised võivad endale peale suruda, on umbes britid ja sakslased lepivad kokku, kui võtad veel ülejäänud seltskonna kaasa. Ja vaata, et prantslased peavad hakkama tegema siis neid asju, mis neile ei sobi. Aga kui me nüüd seda prantsuse struktuuri üldse vaatame või seda valimistel niisugust meeleolu, et mismoodi siis läbi kukkus, siis ma vaatasin päris huviga, mis kujundit tegelikult sealt töötasid, see Poola torumehe kuju, see on ammu teada, ähvardati, nagu kuulajad vastan tähele pannud, et et loosung oli selline, et hoidu Poola torumehest. Kusjuures ma segan vahele, ma kuulsin hiljuti ühte raadiosaadet, kus Toomas Hendrik Ilves rääkis olukorrast Belgias ja Prantsusmaal ja ütles, et tegelikult oleks seda Poola torumehest väga vaja, sellepärast et järjekorrad on seal poolteist kuud ja kaks kuud, kuni su toru tullakse parandama. Nojah, aga selle lausekatke, kui mu mälu nüüd ei peta paiskas ju tegelikult eetrisse ei miski muu kui või keski muu kui Marssey linnapea, kes kogemata ütles, et vaat kui hea, et see teenindusturg avatakse, torud läbi, tuleb Poolat, armas mees ja teeb selle töö ära. Ja nüüd, mis selle Poola torumehega tegelikult juhtus? Kõigepealt on see, et meil on seda raske ette kujutada. Ei ole raske ette kujutada, et ootad torumeest poolteist kuud, Eestis on üldiselt aeg ammu ära kadunud. Nõukogude aeg oli see aeg täiesti olemas, aga Prantsusmaal on tõepoolest see olukord ka praegu selline. Ja põhjused on seal väga erinevad, kuid selle torumehega assotsieerub prantslase prantslasele veel üks asi, mida ei ole kombeks öelda. Nimelt prantslased elavad ka natuke nagu meie nõukogude ajal. Kõigepealt nad ootavad poolteist kuud torumeest. Teiseks Nata käituvad nagu meil oli nõukogude aegne anekdoot. Et me ütleme, Lenin, mõtleme partei, ütleme partei, mõtleme, leian end ja, ja nii me elamegi sedamoodi, et ühte ütleme 11 mõtleme ja poolakatel prantslastel täpselt samamoodi. Sest nad räägivad küll Poola torumehest, keda pole kohal ja kes ei ole sellega solvatud. Aga tegelikult mõtlevad alžeerlast. Tinglikult ehk poolov ehk Prantsusmaal on praegu ikkagi kusagil kaheksa miljonit muhameedlaste ja see probleem aina süveneb ja eriti seal lõunapoolsetes piirkondades on see probleemiks nüüd kuna nad on valdavalt prantsuse kodanikud ja nad on prantslased, omad naabrid siis on tekkinud seesama sündroom nagu Ameerikaski. Et, et enam ei tohi nahavärvile tähelepanu tõsiasjale juhtuda, kuigi teine mees on must nagu neeger. Ja, ja juba enam ei tohi öelda, nüüd tahavad seal Ameerikas, et on afro, afroameeriklane ja, ja mustanahaline ja, ja, ja noh, kui te mäletate, siis mõnda aega tagasi ju ütleme, välismaalt tulnud inimesed või noh, ütleme eestlased, kes olid seal kasvanud. Neil oli ka natuke võõras, et meie ütleme rahumeeli neeger ja melon, neuroidler asja ja ja kirtseta nina ja keegi ei pea seda eriti. Ei, mitte ainult sõimuks, vaid kogu küsimus on selles, et meil ei olegi see halvustav väljend raamatud, leheneeger, eks ole, mis on, mis on noh, natukene nihukese mainega nende uudistekogujate kohta, kes on siis ajakirjanduses ja kõige kõige madalam kiht, nagu ta tavaliselt on. Aga meil on vastupidi, kui sa ütled must, siis sisse tundub eesti keeles natuke nagu pesemata või, või natuke saastane ja, ja vot selles mõttes vot seal on ka niuksed eufemismiks või, või nii nagu Eestis vanarahvas ja kunagi ei öeldud ju hunt, eks ole, öeldi ikka võsa, mille kriimsilm, sest sa võid kurja endaga enda peale kutsuda või, või halva kaasa tuua. Nii on Prantsusmaal sama moodi, et, et ei öelda Al Seerlane ja, ja ei mõelda seda, vaid räägitakse poolakast nüüd ega see poolakate ega see turu avamine, see, mis oli Prantsusmaal just probleemiks ja see on teatud töötajate kihi puhul üsna valulik, kui tõepoolest tulevad, tulevad Poola torumehed ja arvata võib, et ka eesti torumehed, kes seal selle töö ära teevad. Kuid me peame arvestama veel sellega, et kusagil 40 protsenti praegustest prantsuse valijatest on oma elu jooksul kas või kord hääletanud kas kohalikel või riigikogu valimistel parlamendivalimistel kommunistide poolt. Ja see toob tegelikult siia väga huvitava aspekti, millest oli üsna vähe räägitud, nimelt kommunistid olid teise maailmasõja ajal natside kõige vihasemad vastased ja kommunistlikku parteid Prantsusmaal nimetati maha astute parteiks, need omad vastuolud ju selle vastupanuliik kumisega, mida juhtisid kool ja nii edasi ja seda peeti liiga malbeks. Ja, ja need vastuolud ei, ei kadunud ära ka pärast teist ilmasõda. Aga üldiselt on ikkagi niimoodi, et, et need vanad niuksed, revolutsionäärid ja nende perekonnad ja ütleme, niuksed vasakpoolsed kommunistliku kui vasakpoolne kommunistlik seltskond tahaks tegelikult tähitud tähista võitu Saksamaa üle. Ja kui te mäletate, siin ei ole kaua aega tagasi, kui Euroopas noh, võeti jooned, tähendab võitu Saksamaa üle ei tähistata, et on rahupäev ja on Euroopa päev ja juba juba Saksa kantsler käis Normandias ja, ja nii edasi mälestamas, nii omasid kui võõraid, kes olid langenud sõjas. Aga nüüd Putin pakkus võimalused pidada pidu. Ja kujutage ette, mis juhtus, juhtus see, et kõigepealt hakkasid baltlased jonnima noh, meie siin, eks ole, baltlased, vaid balti riigid siis lõi sekka poola, et pole see pidu päris pidu, midagi. Siis lõi sekka Soome, kes hakkas äkki selgitama Tarja Haloneni suu läbi, et et nemad on nagu ka võitjad. Siis tuli lõpuks buss, kes teatas, et kuulge kullategelased, see, mis me kõik Jaltas tegime, tegelikult häbiväärne. Ja noh, ja siis muidugi jõudsid ka Prantsusmaale teated selle kohta, et Balti riikides räägitakse, et meil siin Esscrenoderi diviis ja temal oli ka mingi oma asi ajada nüüdse kab nagu kuvand oma peaaegu samamoodi nagu nagu Soome, kes olid Saksamaa liitlased, kes võitsid võitlused tegelikult liitlaste vastu, nemad nüüd ka nagu nagu nagu võitjad ja, ja omade hulgas ja, ja mismoodi see kuvandub, kuvandub sellisena, et, et meie peaksime hea meelega niisugust pidu. Aga nad rikkusid selle peo ära. Ja nii kummaline kui see ka pole, et see meie rikkuse ja Putinil peo ära, no see on täiesti selge üldse üldse idaeurooplased. Aga see, et nii mõnegi prantslase hinges oli ka pidu, rikutud sõit, see tõi kaasa võõristuse, mille kohta prantsuse Eesti suursaadik ütles väga teravmeelselt ja me peame arvestama sellega, et prantslased, eriti kui nad on diplomaadid, reegel, väga intelligentsed inimesed. Ta ütles, et Prantsusmaa ei hääletanud selle Euroopa poolt, mida ta ei mõista. Ja tõepoolest, see tõi kaasa võõristuses, oli vahetult veel enne valimisi või enne seda referendumit sellepärast et et oleks nagu mingit aega olnud, oleks saanud seda asja nagu seletada mingil viisil. Ja nüüd, kui me laome sinna otsa veel järgmise teate, et hea küll, pidu Putini juures nagu oli, sai nagu käidud ja igaüks peab pidu siiski oma hinges hakati Strasbourgis, mis Prantsusmaal, Euroopa Parlamendis asutama siiski niisugust resolutsioon võrdsustada kommunismi kuriteod natside kuritegudega, et kujutage ette seda, seda inimest, kes on elus vähemalt kommunistide poolt hääletanud, mis asja, et ma olen hääletanud peaaegu natside poolt ja siinsamas ja nad tulevad kokku ja muudkui arutavad ja siis on seal mingid poolakad, kes seal üsna tigedad siis on seal tšehhid, kes on, hoiavad natuke madalat profiili, räägivad sama juttu juba hakanud need hoolsalt vaadata, ungarlased räägivad sama juttu. Slovaki teile ei meeldi Balti riikidest, nendest pole üldse mõtet nüüd Soome ka veel takka tipuks. Ja, ja see tekitas paratamatult ütleme niisuguse olukorra või niisuguse seisundi, et see nagu nagu hästi ei istunud ja nüüd tekitatakse ebamugavustunde ja tõepoolest prantsuse suursaadikule Eestis on ilmselt õiguse oma rahvast, tunneb ta hästi. See oli prantslastele ehkki nende jaoks võõras, võõras. Ja selles olukorras liipenni poolehoidjad, kellel ei meeldi alžeerlast, kes seda ütlevad otse siis on terve hulk neid, kellel aliseerlased ka ei meeldi või liiga palju immigrante ei meeldi, aga seda otse ei ütle. Ja noh, loomulikult need, kes on hääletanud kommunistide poolt, noh, need olid siis need inimesed. Et kes siis vaatas ütleme nendest taevakanalitest televisiooni sellel öösel ja kest rehvasid vaatama BBC-d, kes on teadupärast niisuguse, kuidas nüüd öeldakse Elegance vihjamisega televisioonikanal siis seal oli ju selgelt näha, et niipea, kui oli teade, et ei, on võitnud Prantsusmaal, siis fooniks oli kuulda, mida need inimesed laulsid. Ja need inimesed ei laulnud sugugi marseljeesi, mis rõhutaks Prantsusmaa noh, niisugust rahvuslust ja Prantsusmaa riiklust ja Prantsusmaa ülevust vait. Nad laulsid internatsionaali. Ennem kui me keerame sellel pakul teise otsa ja hakkame rääkima Inglismaast. Ma küsiksin siiski su käest, sa ütlesid, et on variant, et ka Eesti hääletaks referendumil vastu. Oled sa selles ikka kindel, mis oleksid need põhjused, sellepärast et no minu teooria on see prantslaste käest ja, ja hollandlaste käest pole tükk aega nagu küsitud selle Euroopa liidu kohta midagi, nagu sa ütled, et neil on oma vaade Euroopa Liidu laienemisele ja nendele Ida riikidele ja kõigele meie käest küsiti kaks aastat tagasi, ega seal midagi väga uut välja ei mõtle, mingite uute argumentidega välja ei tule. Kas tõesti on see nii suur argument, et nüüd me oleme sees ja me ei taha, et kõik asi niimoodi laienemise suunas edasi läheb? See laienemine sellest laienemisest tänases saates veel veidi räägime, mis on üldse probleemsest, sest peamine põhjus, miks on Euroopas tekkinud niuksed meeleolud, on see, et tegelikult peamiseks põhjuseks on tõsiasi, et Euroopa laienemine väljus kontrolli alt. Aga eestist kukub ta läbi kahel lihtsal põhjusel. Esimene on see, mis on üleeuroopaline ja see on niisugune kujundlikkuse küsimus, ehk väga paljudele eurooplastele ei meeldi sõna konstitutsioon. Et eesti keeles on ta põhiseaduslik lepe ja seal on ka niisugune eufemismiks, noh ühed, kes armastaksid nagu üleeuroopalist konstitutsiooni, teised jälle, kes ei armasta, nende jaoks on see lepe, et see on nagu põhiseadusleppega konstitutsioonileppe ja ei taheta väga suveräänsuse pealseid või suveräänsust väga palju kõrgemal seisvaid institutsioone, kes otsustavad ilma suveräänsete rahvaste. Otsustust kuulamata ja nii ei armastate hürr, rohud ei armastata tegelikult WTO-d ja selles mõttes ei armastada ka Brüsselit. Aga teine asi, miks Eestis plaksti läbi kukub, on on ju see, et suhkrutrahv täiesti kindlalt sellepärast et osaliselt hetke valitsuskoalitsioon on selle suhkrutrahvi kokku posserdanud, noh, räägime nagu asi on Prantsusmaal ja osaliselt nagu praegu räägitakse, et vot rahvas väljendas oma suhtumist olemasolevasse ebapopulaarse valitsusse. Suhkrutrahv on, on see, mis selle asja läbi kukutab. Ja, ja kui nüüd lugeda see suhkrutrahvi miljonid jagada meie maksumaksjate peale laiali, siis on noh, jagame selle 720 miljonit 720000 täiskasvanud inimese peale ja me saame 1000 krooni. Eks ole, inimese pealt ja ausalt öelda. Ma arvan, et kui praegu tuleks põhiseadus või selle Euroopa lepp referendum olukorras, kus meil tõepoolest on ju tava, et me keedame moosi, no räägime nii, nagu asi on, me oleme tulnud ühiskonnast, kus tuleb pidevalt hoida varusid nõukogude ajal me elasime ju niimoodi, et poes midagi olnud, külmkapid, keldrid olid täis, sest me oleme harjunud sellega, see on meie Me ellujäämise reegel ja nüüd, kui oli seda odavat suhkrut käes, loomulikult seda osteti äratarbimiseks ja kui need eurooplased, kes marja, pole enam näinudki rohkem kui ütleme, televiisoris ja ekskursioonil külas, kui nad on käinud, siis, siis, siis need muidugi ülbelt lükkasid selle tagasi. See on samasugune. Nii nagu meile mõjus väga halvasti see Brüsseli direktiiv, mis on järjekordne, nagu öeldakse, niisugune tilk tõrva, hinge Brüsseli direktiiv, mis mõjus muide ka Prantsusmaal väga halvasti. Et vaata, et kõik need, kes on vähemalt viis aastat legaalselt olnud riigis, et nendele tuleb anda alaline elamisluba, sõltumata sellest, mis on meie, peame andma erusõjaväelastele. Prantslased peavad andma kõigile hiinlastele, kellel on legaalne sissetulek, kas või mõnisada eurot ja, ja tal on tervisekindlustus ja hiinlased itsitavad ainult pihku. Sellepärast, et nad saavad selle õiguse, ega prantslastele meeldib, meile ei meeldinud ja ma võin siin praegu stuudios lugeda veel ja paar-kolm niisugust asja, mis meie inimestele hinge läinud. Ja kui panna mind näiteks ei kampaania pealikuks, siis ühesõnaga üsna rafineeritult mõtleks selle asja välja nii et täna kukuks Eestis igal juhul läbi. Me oleme selles küsimuses veidi eri meelt, aga ma arvan, et me diskuteerima ei hakka, sellepärast et minu arvamus on selline, et nagu esiteks ma arvan, et rahvas ei ostnud seda suhkrut nii palju kokku, kui need tuhanded tonnid siin on, sellepärast et jagades selle inimeste arvu peale tuleb natuke liiga palju siis teiseks, kui praegu Tase trahv või võimalikud aktsiisid, mis oleks pandud, siis on kõik tegelikult väga rahul, et nad said osta ja neid aktsiis ei pandud ja hindu ei tõstetud ja ikka on selline tunne, et mitte mina ei maksa seda trahvi, vaid selle maksab riik kuskilt. Ja teised arutavad jälle, et me saame sealt Brüsselist rohkem raha, kui me sinna nüüd suhkrutrahviga vastu anname. Aga ei, hakkame vaidlema sellel teemal. Ma ma ei hakkaks sel teemal vaidlema, kuid ma ütlen ühe ühe asja. Sina räägid sellest asjast ratsionaalselt, inimene hääletab kuvandina. Sina ütled, et võib-olla eratarbimise nii palju ei olnud, aga kui meie valitsus ütleb, et oli nii palju ja kui meie valitsus ütleb, et meil on mammid, kellel on niigi vähe raha ja kui meil on väga palju üksikuid ja vanu inimesi ja kui meil valitsus ütleb. Me kaitseme teie positsiooni, Teil on nii palju suhkrut ja seda ei tohiks arvestada, siis on täiesti selge, et kuna see on ametlik, seda ei saa enam tagasi võtta, siis oponent hakkad seda kasutama. Ja tegelikult hääletatakse kuvandi järgi. Nii nagu inimesed mõistavad, sest hääletamine on tegelikult usaldushääletus. Ja vot sealt tuleb nüüd üksteise järgi nii suhkrut kui erusõjaväelasi, nii üht kui teist tekib niisugune olukord, et astume sinna Euroopa liitu. Jubanud tulevad kamandama, karistama ja trahvima, näed, olime iseseisvalt, tulevad, karistavad ja trahvivad. Hästi juurest laia Euroopa liidu juurde tagasi, sellepärast me oleme pool tundi juba rääkinud ja me ei ole rääkinud veel sõnagi sellest, mida me tegelikult kuulutasime nagu välja, kui saad, et eelreklaam oli ehk keerame pakku, teise otsa hakkame rääkima Inglismaast, sellepärast et üks teema, mida me nagu välja kuulutasime, oli see, et kas nüüd hakkab Inglismaa juhtima Euroopa liitu? Praegu hetkel juhtub see kindlasti. Ma ei mõtle muidugi eesistumispool aastat. Hetkel juhtub see kindlasti ja, ja Euroopa liidus on tekkinud selles mõttes niisugune põnev olukord, et et kuna see Euroopa Liidu telg oli Berliin, Pariisi telg, no ütleme väga tinglikult ja, ja me, kui me meenutame seda, et britid, kui nad esimest korda tahtsid astuda Euroopa Liitu, siis neile astumata tänu Prantsusmaa vetole. Ja täna ja ütleme, hilisemal ajal see olukord muutus ja prantslased nõustusid ja britid said astuda Euroopa Liitu, siis ega brittidel ütleme nii, et see ei ole meelest läinud. Ja see, et prantslased on ennast pidanud ülal ikkagi kui asutajaliikmed, nemad ja selle klubi, noh, nemad on selle prantslased, selle klubi noh, ütleme idee autorid ja prantslane, selle klubi asutajaliikmed ja kõik peavad olema tänulikud, keda nad uksest sisse logivad, eks ole, ja britid jällegi on noh, nii mõnegi prantsuse tõsise härrasmehe silmis või poliitilise härrasmehe silmis on ikkagi uusliikmed, rääkimata meie taolistest, noh, kes on alles eile või, või kelle, kelle see nagu üliõpilaskorporatsioonist. Et tekkel on veel määrimata, et pole veel näinud seda ega teist ega kolmandat. Ja, ja nüüd on nii, et see prantsuse Saksa Se telg on osutunud teovõimetuks. See, et Shiractormas muidugi praegu Saksamaale see, et Saksamaa vahetult enne enne prantsuse referendumit kõik ratifitseeris selle ja andes nagu oma toetuse, siis praegusel hetkel selgus, et, et Saksamaa sekeldamine ei mõjutanud Prantsusmaalt mitte kuidagi. Prantslased jätised jätsid oma poliitilise eliidi jätsid ulpima ilma purjede tüürija mootorita sinna vabasse vette ja nüüd peab tekkima mingisugune uus idee. Ja paistab igal juhul, et praegu on kimas või tugevnemas see, millest on veidi varem juba räägitud, on see nõndanimetatud võõrapärased, nimetataks seda põhjadimensioonis ehk teisisõnu öeldes, et brittidele sobib päris hästi ajada asja taanlastega päris hästi rootslastega päris hästi soomlastega. Ega meilgi noh, ütleme, see briti vaade ei ole väga niisugune noh, vastuvõetamatu vaid see niuke, brittide individualism ja teatud isekus. Ja see brittide niisugune lähenemisviis tasa ja targu sobib meile palju paremini kui nende romaanide lõuna lõunapoolsete rahvaste suurte plaanide tegemine. Need põhjamaalased ei usu eriti nendesse suurtesse plaanidesse. Põhjamaalased tahaks nagu elada ja, ja selle ja kuidas elu korraldada. Seda noh, võib öelda, et seda vist ikka mõõdetakse siin Põhjamaades natukene rohkem kui kui teinekord lõunamaades. Ja, ja praegu tundub küll, et et ma ennustan, et brittidel on võimalus, jätame need põhjariigid kõrvale, kellega on suhe niigi hea. Nendel on võimalus tõenäoliselt saada poolakate toetus, tõenäoliselt tõenäoliselt on meil võimalus saada teatud toetuste Kesk-Euroopast, aga võib juhtuda, et nad suudavad ka saavutada teatud mõttes ühise keele. Noh, niivõrd-kuivõrd hispaanlaste ja portugallaste ka, sest, sest hispaanlased tunned ennast praegu täiesti petetud, nemad tegid referendumi tagatipuks. Ja rahvas ütles, jah, praegu on Hispaania meeleolud ju sellised, et huvitav, et kas me oleme prantslased, rumalamad, kas me siis ei taipa või ära või kas kas on midagi niisugust juhtunud, napis, milles aru ei saa, ma ei saa aru, eks ole, aga, aga britid on hoidnud kogu aeg nisukest madalat madalat profiili. Ja, ja britid. Mul on jäänud niisugune mulje, et brittidel on see poliitiline kodutöö veidi veidi rohkem tehtud. Sest vaat kõigepealt üks asi, mis prantslasi ja ka sakslasi tohutult häirib Euroopa liidus on maksukonkurents. Vaat et teil on madalamad maksud ja no nii nagu küsiti Pariisi torumehe käest, et kas sina siis ei armasta oma prohvetit venda Poola torumehest ja tema ütles, et tema väga armastab, tema võiks temaga koos töötada, aga tema tahaks, et Poola torumees maksaks samamoodi maksa nagu tema. Ja nüüd, kui öeldakse, et vaat, et Prantsusmaal on see torumehe töö nii kallis et, et sinu, Poola relvavend ei suuda neid makse, ta ei tee nagunii palju, kui palju sina maksad makse, et, et mis siis on, aga, aga põhimõtteliselt see maksukonkurents. Vaat see on nüüd niisugune, mis on hingelähedane sotsialistidele ja, ja me peame arvestama sellega, et on, Saksamaal on võimul sotsialistid, praegu sotsiaaldemokraadid ja ka Prantsusmaal on, on just ütleme, nisugune sotsialistlik seltskond väga mõjukas, kas ja nüüd vastupidi, britid on, kellel on endal maksuparadiisid, on see siis Gibraltar või on see kanalisaared, me hakka rääkima, mis Kariibi merel toimub ja, ja, ja ka ütleme kasvõi offshore pangad, mis on brittidel päris arenenud süsteem. Siis britid on kogu aeg harjunud elama koloniaalsüsteemis, kus on neil süsteeme veidi separeeritud, noh ütleme erinevates kohtades kehtivad mõnevõrra erinevad reeglid, nagu neil männi saarelgi, eks ole, on hoopis teine, teine elu, mis, mis Londonis ja, ja nemad on selle maksukonkurentsiga harjunud. Nüüd maksukonkurentsiliitlased on ju Euroopa liidus, ei keegi muu, kui on Ida-Euroopa, on Balti riigid, räägin meiegi seda, et et kui, kui Ameerika Ühendriikide sees osariigid võistlevad maksukonkurentsis siis siis miks tuppa liidus ei võiks olla ja vot see on nagu üks asi, mis, mis, mis brittidel on nagu, nagu tugev. Sest mida ütlevad näiteks ütleme, sakslased ja prantslased. Nad ütlevad, et vat, et kuna nendes riikides on maksud madalad, siis nende maksu nende madalate maksudega riigis riikidest tulevad kaubad on odavad ja tööjõud on odav. Ehk teisisõnu öeldes, et me peame kaitsma oma tööjõuturgu. Nüüd samal ajal britid on oma inimeste teadvusesse viinud rohkem hoopis seda arusaama, et see Ida-Euroopaga turu laiem turg laienes, loob tegelikult, või siis vähemalt tõkestab töökohtade kadumiseni Inglismaal, Prantsusmaal kui Saksamaal, neil tekib uus turg nende toodetele, mis neil on olemas. Ja nüüd, kui öeldakse, et vaat, et, et siin Ida-Euroopas, et vaat, siin on tööjõud on odavam ja maksud on madalamad, siis seoses WTO-ga ei ole mitte konkurent niivõrd see poola torumees kui Hiina õmbleja. Ja vaat siit nüüd tuleb see eriarusaam. Nüüd selle Kontinentaal-Euroopa ja, ja, ja selle Suurbritannia vahel sellepärast, et, et britid pealegi olid väga ettevaatlikud selle laienemisega, mis kukkus lõpuks 10 riigi ulatuses. Ja kui me nüüd meenutame natukene, et miks see kriis on praegu tekkinud, siis siin korra saate keskel sai öeldud, et et see oli seotud sellega, et see laienemine väljus kontrolli alt. Sest kui me mõtleme, et kuidas algul Euroopa Liit pidi laienema algul pidise laienema, niimoodi et võtame Parema osa Euroopast, mis on, noh, ütleme rohkem valmis Euroopa Liiduga ühinema ja mõte oli selles. Võtame idablokist natuke midagi paremat. Võtame Tšehhimaa hästi arenenud, kõrge poliitiline kultuur. Sametrevolutsioon, Václav Havel, Jänedal võtame ungarlased, kes hakkasid Nõukogude võimu vastu mässama juba 56, mitte 68 nagu tšehhid. Võtame selle ka nii. Ungari suhteliselt arenenud majandusreformid hakkasid juba kuuekümnendatel aastatel turumajandusega veidi harjunud. Ja siis võtame Jugoslaaviast Jugoslaavia lagunemist, võtame sealt paremat tüki, võtame sealt Sloveenia. Kunagi nad omaette riik pole olnud ajaloos, nüüd on aga suhteliselt kõrge elatustasemega hästi korralda, võtame, võtame sealt ja võtame Nõukogude Liidust tüki, võtame Eesti hea väike. Vaatame, kas on võimalik endisest Nõukogude Liidu mingist tükist teha Euroopat, et kui see meile ka midagi maksma läheb, siis selle Eesti maksame kinni, Sloveenial veel väiksem territooriunudki Eesti rahvast natukene rohkem Tšehhit on siiski üsna tugevad, tööstusega seisavad ise jalul ja nahka ungarlastel pole viga. Aga noh, nagu me teame, läks kõik lõpuks ikkagi sinna, kus läks, sellepärast et kreeklased hakkasid trumpi, ma jalgu, et nemad panevad üldse laienemisele veto, Küprost ei võeta ja ja siis lõi prantslastel mingisugune vedelik pähe, ütleme niimoodi ja nemad teatasid, et kui Rumeeniat, et üldse ei kaasata, sest Rumeenia on ju prantslaste no niisugune lähedane sugulasrahvas ja Bukaresti ei ole mitte midagi muud kui Ida-Euroopa Pariis ja noh, ja siis muidugi siis muidugi läks edasi siis ütles, et sakslased, et mitte midagi ilma poolakateta, sest nendel kangestus jälle see võimalused, et pagulased, organisatsioonid, kes kogu aeg hädaldavad, et Sileesia on ära võetud ja pomme ja kõik on Poolal läinud, et töö ja kapitali vaba liikumine või töö ja kapitali vaba liikumine ja saab vabalt maad osta ja ju nad siis kes siis tahab, siis palun ostke oma mõisad tagasi või pärusmaad ja nii edasi ja see läks käest ära. Ja nüüd tekkis seal Euroopa liidus tõepoolest niisugune niisugune olukord, kus idaeurooplaste uustulnukat, vot selles vanas eas klubis uustulnukate hääl osutus ootamatult kõvaks ja kuigi praegu räägitakse väga palju sellest, et vot, et see, need doonormaad peavad siin toetama neid uustulnukaid, need on vähe vähearenenud ja noh, ütleme arengutugesid tuleb sealt Euroopast suures ulatus, siis peame siiski meeles, et, et need maksed, mis Euroopa Liidu keskfondidesse tehakse, noh, on seal natukene üle ühe protsendi, käib vaidlus, kas 1,07 või Kolm, need on, need on kõik tegelikult väga väiksed rahad kuvandile mõju väga-väga hästi, et vaat et näed, et meie nüüd aitame neid seal neid õnnetuid ja arenematuid, aga, aga tegelikult pole see otseselt probleem, sest sest samal ajal nende toetusrahadega ei tehta ja mitte midagi muud, kui upitatakse üles Ida-Euroopa turgu, muudetakse seda turgu sisuliselt maksuvõimelisemaks, mis samal ajal võimendab nõudlust Lääne-Euroopa arenenud tööstusriikide tööstuskaupade järele. Nii et nii et see üks protsent, noh, mina näiteks hindan seda, et kui kui eurooplased seal arenenud Euroopas oleks ikka mõistlikud, siis tegelikult võiks olla kaks protsenti ja nad nad säilitasid oma töökohti palju, palju efektiivsemalt kui praegu, noh, nad on selle tee valinud ja, ja, ja, ja kui nüüd tulla brittide juurde tagasi, siis selle laienemise puhul me peame siiski arvestama, britid olid selle laienemise kõige sordinaarsemad või noh, ütleme kõige ettevaatlikumad ja britid seda kõva häälega ei räägi, aga kui me nüüd hakkame, kujutame nüüd ette seda olukorda, tulevad need 25 riigipead kokku. Ja kui me mõtleme nüüd sellele, et kui prantslastel läks asi käest untsu, mis nad esimesena tegid, nad püüdsid kokku kutsuda Püüdsid ju kokku kutsuda algul selle asutajaliikmete riigipeade mitteametliku kohtumise, ehk saksa hakkame algusest umbes hakkame algusest, eks ole, ja, ja kõigi teiste selja taga Beneluxi maad, Itaalia, noh, ja siis Saksamaa, Prantsusmaa, et meie oleme siin ikka selle klubi asutajad, tead nüüd niisugune olukord, las me siin nüüd räägime. Muidugi britid vihastasid, aga nüüd, kui kujutada ette, et seda 15 riigi ühendust 100 15 riigi ühendust, mis enne laienemist. Ja kui need riigipead arutasid neid laienemisi, siis on täiesti selge, et meile seda kõva häälega ei räägita, et britid ütlesid. No teate, et pingutate selle asjaga üle, aga need, kes tänasel päeval peavad kokku tulema ja nüüd selle selles küsimuses midagi otsutama, siis brittide sõna maksab võrratult rohkem. Sest nemad ei hakka ütlema, ma ju ütlesin teile, kõik teavad seda niikuinii. Ja, ja nüüd teiselt poolt on jälle need uustulnukad, kes, kes tulevad nendele see brittide maksukonkurents turukonkurents ja teatud mõttesse WTO loogika sobib. Ja nüüd tekib niisugune olukord, et, et, et selles Euroopa liidus eneses, Pariis pommitelg oli kunagi, nüüd on Pariis, Berliini telg. See telg on muutunud jõuetuks ja brittidel on, arvestades kogu seda eelnevat poliitikat, mida nad on kogu aeg ajanud. Nendel on praegu isegi mitte šanss, vaid, vaid see kukub iseenesest nii välja, et nende sõna maksab võrratult rohkem. Ja nüüd oleks huvitav teada, kas britid, kes on kogu aeg hoidnud sellest Kontinentaal-Euroopast eemale, kas britid praegu asuvad looma nüüd enese eestvedamisel mingit kontinentaalblokki rühmitust, nagu SRÜ-s on see kuu, Hamm, kas nad hakkavad midagi niisugust tegema, näiteks räägivad enda järele Visegradi rühma mis on siis Kesk-Euroopa riigid, endised sotsialismimaad või nad seda ei tee. Sest brittide puhul võib juhtuda ka niimoodi, et nad, et nad jälgivad seda endiselt kõrvalt nende sõna maksab, ütleb, et kui britid ütlevad, et me ei tee, siis jääb see asi tegemata, aga nad ei hakka organiseerima mingit niisugust üldist Euroopa korraldust. Me peame oma otsad kokku tõmbama ka hästi lühike kommentaar veel sellele, sa ütled, et briti sõna maksab ja kui britid ütlevad, ei tee tegelikult, kui sa tõid algul näite sellest saarelt, et kust hakatakse ära sõitma ja nüüd, kus, nagu keegi on otsustanud mitte sõita, siis tegelikult britid olid need, kes algusest peale nagu hakkasid hoopis uut maja ehitama, sellel ajal, kui teised laeva tegid või umbes tegelikult kõik teadsid, et britid ütlevad ei. Ja see on selles mõttes isegi põnev, et et kõik teadsid, kuid oli lootus, kuna seda ehitati üles sellel ajal, kui toni pläri populaarsus oli uskumatult kõrgel. Vaat kui me hakkame mõtlema seda hetke või seda perioodi, millal siis seda kõike kõike hakati ette valmistama, siis oli niimoodi Chiraci populaarsus kõrge. Plärin oli väga kõrge ja arvati, et Blair, kes on kindlalt selle taga, et ta viib lõpuks selle läbi ja mõte oli selles, et seda ei panda rahvahääletusele. See tuli alles praegu hiljem, siis kui plärin, populaarsus hakkas alla käima. Ja, ja ses mõttes ikkagi see Euroopa konstitutsioon, mis ei ole ju mitte midagi muud kui kõik senised Need põhimõtted, välja arvatud mõned üksikud noh, eripärad oli ühte paberisse kirjutatud, see on ikkagi niisugune Euroopa poliitilise eliidi ambitsioon, aga ütleme, sisuliselt ta väga palju ei muuda, kuid rahvad on otsustanud läbi kukutada. Saame näha, kuidas läheb, nagu öeldud, nagu me saadet alustasime, et sellest on palju räägitud, aga meil jätkus juttu päris pikalt, aga selleks korraks läbi. Stuudios olid Hardo Aasmäe ja Uku Toom, aitäh kuulamast.