Eetris on Ingrid Peek. Mul on hea meel tervitada uut külalist, kes on üks väga mitmekülgne mees. Ma ei teagi, kuidas siis nüüd öelda, tere, Margus Müür, tere summ või tere Marcus e-summ. No enamasti hüütakse mind ikka Summiks lihtsalt nagu Summiks, et minu päris nime kasutatakse väga harva. Miks sa lähed, salapärane? Ei, see ei ole ilmselt sellepärast, vaid nagu hüüdnimi jääb hästi meelde. Väiksena siis kui sa mulle külge hakkas, siis nüüd kasutavad seda kõik perekond kolleegid koolis kasutasid kõik kaasõpilased. See lihtsalt jääb hästi meelde selle pärast. Aga kust see Sumberitan? See on selle tõttu, et väike laps kardab. Palju asju. Kes kardab, et ta öösel ära varastatakse, magama jää, oota, vanemad räägivad. Edasi isad siis tuleb kotionu, viib sind ära või mis iganes. Aga sinu lapse põnevusmomentidest? Mina kartsin meeletult herilasi ja mesilasi ja ilmselt natuke siiamaani ja siis alguses hakati mind nagu norimise pärast mesi mumiczis, maga vaata Mesimummu Nybit, et seda nagu tüütu kasutada. See lõpuks teisenes lihtsalt väikeseks Summiks väikeseks. Ja siis siiani püüavad ikka mind Summiks ja ise olen ka harjunud, et kui keegi hüüab mind marguseks, siis ma ei pruugi nagu väga reageerida, sest margusid miljon. Aga summa ainult üks ja see ainus, see summa on valmis saanud väga võimsa taiesega, et mul on käes siin raamat nimega piraatide kuninganna ja see on ikka korralik. Ja, ja see on ikka niisugune päris raamat, mitte mingi brošüür. Et siin ikkagi 660 lehekülge ja, ja palju huvitavat sisu, et räägi natuke, mis raamat see on, mis raamat on piraatide kuninganna? Tegelikult nagu, et nagu aga lihtsustada, siis kunagi ilmus selline sari nagu seiklusjutte maalt ja merelt ja siis mina olen eluaeg olnud hästi suur raamatuhuviline ja väiksest saadik ikkagi lugenud palju, palju kõike, mis kätte anti, alates lasteraamatutest kuni lõpetades mingite teatmeteostega, mis isal riiulil olid, et enede Enekesed said nagu juturaamatut läbi loetud, siis Seiklusjutte maalt ja merelt oli minu Nauslike lemmik ja siis ma lugesin selliseid seiklusjuttude stiilis asju, siukseid teismelistele mõeldud seiklusjutud olid George Wern ja kõik niisugused asjad ja siis, kui nüüd esimene raamat kirjutamisel oli, siis ikka noh, mõtlesin, et kõigepealt võiksidki kanda välja midagi, mida ise lapsepõlvest meeletult loetud sai. Üks oma lapsepõlve unistusi, et kirjutada midagi sarnast ja see ongi seiklusromaan teismelistele väga lihtsalt öelda. Et, et see on ajalooline, 18. sajandi lõpus toimub tegevus aadlipere tütarlapsest väiksest noorest Ali aadli preilist. Tollel ajal oli kombeks, et rikkad ka ikka siis rikat nutsid. Et raha jääks nagu perekondadesse nii-öelda dünastiatesse, siis lapsed pandi paari sellist asja nagu tänapäeval, et valid, valid. Noh jah, tollel ajal ikka sellist nõu kataloogist tellimist. Ei olnud, teine. Et seda ei olnud ja siis vanemad otsustasid, kellega sa abiellud. Sinu elu pandi nagu ette paika ja kõik ainult selle nimel, et see raha nagu perekondadest välja ei voolaks, sest kellelgi ei olnud soovi jääda rentslisse. Eks ole mingit käsitööd tegema, et ikka tahtsid rikas edasi olla. Aga 18. sajandi lõpus, umbes sellel ajal hakkas paradigma muutus. Et põhimõtteliselt see oli see aeg, kui nagu mõtteviis hakkas muutuma, et inimesed hakkasid ikkagi juba ise enda eest seisma ja selle raamatu peategelane Helena otsustab ka, et tema ikkagi ei ole nõus, et tema vanemad sunnivad teda abielluma noormehega, kes talle üldsegi ei meeldinud. Jumal tänatud, noormees. Küsikutenuid vabal müügipaigas päss olla tänapäeva. Võib-olla tuleks kirjutada, okei, siis oli kooseluseadust ei olnud. Et ta põgeneb, laseb kodust jalga, et oma õnne ise otsida ja sellesse tõus ongi puhas seiklus, seiklusromaan teismelisele, sellisele 12 kuni võib-olla siis ehk kaheksateistaastasena, aga noh, sellisele nagu mina kunagi oli, nii et nagu me kõik salaja lugesin teki all raamatuid, sest muidu vanemad läksid kurjaks, käisid ikkagi öösiti kontrollimas, kas ikkagi taskulamp põleb või ei põle. Et väga nagu unistaks, et tänapäeva noored oleksid ka sellised, kuigi nagu ma siin aru saan, tänapäeva noortel ei ole üldse aega enam, vaata kirjutavad siin delfides, et üldse aega ei ole, tahaks midagi muud ka teha, kant tuleb õppida, õppida, õppida. Intrullivad nutitelefone ja tahvleid, et selles mõttes tahaks loota, et tänapäeva, siis teismeline võtab kätte piraatide kuninganna, mis on 660. Paar leegi kirjutab ja küsib, et miks võtab selle aitäh ja hakkabki reaalselt nagu raamatut lugema, et see on ju tegelikult see teema, millest on palju räägitud, mille poole siis kuidagi püütakse minna? Summe, sinul on ju tohutu ajaloo huvi, et sa oled täielik selline ajaloofanatt, et oleme rääkinud. Sa oled rääkinud, et sa oled täitnud lisanud täiendanud erinevaid ajaloos Liisi Vikipeedia lehekülgi, sa oled läbi lugenud ajalooraamatud topeediat, kõik selle, kas seda kõike sinu tohutut teadmistepagasit, oled sa siia raamatusse pannud sisse, nii et selle seikluse kõrvalt tegelikult me saame väga hea ülevaated, mis ajastuse 18. sajandi lõpp siis oli? Jah, meil oli sellel teemal toimetega palju pikki vestlusi vaidlus, et minu raamatu toimetaja on üks noor tütarlaps, kelle jaoks esimene töö eest on muidugi väga südamega tegi seda. Et mulle sobivad kolleegid, kes on nagu minuga natuke karmid, et tema on täpselt samasugune. Et ta ikkagi nõuab, et oleks ikkagi see PÖFFi, eks ole, siis meil ikkagi tekkis, vahel tekkis küsimus üsna alguses, et kui palju siis jäta nagu seda fiktsiooni ja kui palju siis nagu reaalset asja, et eks seal tuli kompromisse teha, et need kohad, kus tegevus toimub, on kõik päriselt eksisteerivad ja osad täna muidugi enam ei ole, aga tollel ajahetkel ikkagi mõned sellised linnakese kohad olid ikkagi eksisteerib, et paljud tegelaskujud on ka reaalselt olemas olnud, aga mitte kõik muidugi, et noh, see, siis ta oleks juba dokumentaalraamat, et see ei ole nagu päris realistlik. Aga ajaloohuvi mul on olnud jah, väiksest saadik päris suured, minul on niuke. Omadus, et ma nagu ei laenuta raamatuid, et ma ostan, mul on omal sihuke ajapikku väike raamatukogu kogunenud, et üks tuba on põhimõtteliselt raamatukogu. Ja sellest ma pakun, et ikkagi kolmveerand nendest on ikkagi ajaloo-ga seotud teosed, põhimõtteliselt ainult ajalugu. Et käin kõvasti raamatupoodides ja küll öelda, et ise kirjutab nagu ilukirjandusega tavaliselt enamast lähed nagu ilukirjandusest mööda. Minu meelest siin on ikkagi kaks ühes, et kui sa tahad tekitada huvi ütleme, ajaloo ajaloo sündmuste, mingite tegevuste vastu, siis mingis mõttes ongi seda lihtsam võib-olla teha läbi ilukirjanduse, kus sa saad sellist seiklust ja tegevustiku ja mingit draamat juurde põimida, et ta ei ole lihtsalt mitte halvas mõttes kuiv, eks ju, siuke faktiline kirjeldus ehki tegelikult elu on nii huvitav ja ajalugu on nii huvitav, et seal ju kogu aeg toimus midagi. Et räägin natuke sellest, et piraatide kuninganna, kus tegevus toimub, mis on need sellised ajaloolised sündmused, mille taustal siin selle Helena elu siis lahti rulluma hakkab. Et tegelikult on ajalooliselt täpselt enne prantsuse Seda hetke, kui Prantsusmaal Napoleon võimule tulid, sisuliselt on siis selle prantsuse revolutsiooni aegadesse jääv tegevustik ainult et Prantsusmaale kunagi ei jõuta. Noh, aga see, et kogu ümbritsev maailm on täpselt selline muutuv sellel ajahetkel, et hakatakse rohkem nõudma iseenda vabadust, võrdsust, vendlust, nagu tollel ajal. Hästi popp oli see valgustusideede ajastu, et inimesel on rohkem õigusi kui varem, et igaüks peaks oma õnne, õigus tõesti see seisma. Et enne seda oli kõik ikkagi väga traditsionaalne, et riik kes oli tegelikult siis valitsev dünastia tavaliselt mingi kuningas või keiser või kes iganes otsustas kogu selle ühiskonna või rahva eest, mida teha tuleb otsus, oli käsku seadus. Et inimestel endal sellist nagu otsustusõiguste sisuliselt ei olnud, sa sündisid mingisse klassi, 12 sündisid mingisse ühiskonnaklassi, seal solid, et sealt sa tegelikult ju välja ei saanud, see võimalused on väga väike, võib-olla läbi sojavae. Kuigi tollel ajastul oli sõjaväes kao, omane see, et näiteks ikkagi tavaline talupoeg võis reameheks saada, aga ohvitseriks ta kunagi saanud ohvitseri kohta ostset osteti, et see oli. Lõpuks muidugi tekitas probleemi, et andis Napoleonile tohutud eelised, et kui mujal riikides oli niimoodi, et ohvitseriks sai ikkagi aadlik, kes ei pruukinud sõjaväest mitte midagi teada, ta polnud elusees lahingut näinudki, sest Napolion hakkas seda vabaduse võrdsuse vendluse ideelt nagu edasi arendama, et võttis ohvitserideks neid, kes olid ennast sõjaväest tõestanud, nagu et selle tõttu tema armee ilmselt oli ka. Vähemalt ajaloolased pakuvad, et selle tõttu tema armee ilmselt oli alguses vähemalt teistest kõvasti üle, et ta edutas edukaid. Sa ajastu ongi täpselt selle murde koha peal, kus see oli muidugi meelega ka valitud, et muidu kui sa oleks, kui ma oleks kirjutanud 100 aastat varem toimuvaks seda asja, siis oleks nagu loogiline olnud, et inimene sai iseendale valima hakata, doki põgeneda võis igaüks, aga kust sa põgened? Nii et sündmused toimuvad paradigmaatilised ajastule Sellel ajahetkel, mida me täna elame, et hetk enne Napoleoni võimuletulekut Napolion siis sisuliselt sellele ajastule omased mõtted kirjutas tsiviilkoodeksisse hiljem ütles, tema kõige tähtsam asi, mis ta tegi, ei olnud ükski nendest lahingutest või sõdadest, vaid tsiviilkoodeks, mis ilmselt teab maailma ajalugu muutma ja tal oli ses mõttes täiesti õigus, et täna me elame ikkagi temaga ajal vastu võetud otsuste, selliste inim, need inimõigused, mida me täna nagu millest me palju räägime, on ju tegelikult sellest ajastust kõik nagu välja tulnud või kuidagi nagu hoo sisse saanud. Et tegevustik toimubki sellel murdelisel ajahetkel, et kui inimesed hakkasid aina rohkem enda eest nagu seisma oma õiguste ja vabaduste eest. Väga huvitav, kas sa oled seda piraatide kuningannat andnud lugeda ka nii-öelda test sihtgrupile sellistele teismelistele kuni siis 20 alguses, 20.-te alguses noortele, et vaadata, kuidas nad siis reageerivad, kas nad kas nad siis tegelikult haakuvad või on see nende jaoks põnev? Jah, nüüd see raamat on olnud mõne aja juba müügis kaks nädalat esimesed kiirlugeda läbi lugenud, et minu jaoks on see täitsa uskumatu. Mina ise, kes ma olen suur lugeja, nii kiiresti nii paksu teost kindlasti läbi ei loe. Mina muidugi tavaliste loe ühte raamatut, ka järjestik, ma loen, on kõrval neli, viis teost korraga ja siis oleme ühest natuke laen teisest natuke siis niimoodi mitme kuu jooksul saanud siis mingi raamatu läbi, asendan selle järgmisega. Aga osad inimesed loevad niimoodi, et võtavad raamatu ja loevad selle järjest läbi ja kahe nädalaga mingi ühe ööga, mil kolme kolme päevaga öeldakse mulle võib läbi lugeda niisugust asja. Et pole probleemi, aga ja vastukaja on siiani olnud selline positiivne. Tegelikult muidugi ootan ka sellist natuke õpetlikku, et mida. Paremini teha, et see, mis on hea, et seda niikuinii ei muudaks ka ise tahab ka teada, et mis nagu võiks teistmoodi olla, mida võiks paremini teha ja see nagu õpetab, nagu teeb asja paremaks. Kas järgmisest teosest rääkides siis kas seda peab samamoodi ootama 10 aastat, ütleme nii et ma saan seda raamatut tegelikult kirjutanud kahetuhande. Viienda aasta veebruaris hakkasin kirjutama, meil oli, elasin sellel ajal Pärnu maanteel ühikas Tallinna Ülikooli ühikas, milles hiljem tehti teleseriaale ühikarotid, vot see hästi kole ja sihuke nõukaaegne remontimata ühiselamu mõju, muide, seal ühiselamus ka vahepeal aastaid üliõpilaste esindaja ja mäletan, kuidas ma näitasin minister Maimetsale, tutvustasin seda ühiselamut, et miks seda remontima peab, et viisime ta üles katuse alla, kus pool katustele puuduma. Lumi oli kõik sisse sadanud ja seda teha tähti vaata seda tuli ministril näidata, maja juht ütles ja siis ma näitasin talle, et vaata, seda, katust oleks remontida, sest siin polegi katust. Ja siis seal alustasin seda kirjutamist, et ta üliõpilasel ju enamasti raha ei ole, aga hirmsasti oli vaja ja siis arvutit, millega sa kirjutada, päris käsitsi hakka kirjutama. Ja kõrval oli seal üks ikka vana kasutatud arvutite poodis juppidest, iga kuu ostsime mingid jupid, lappasin sellest arvuti kokku lõpuks. Ja siis hakkasin seal kirjutama, sellel läks vaevu Windows 95 peal tööle ja siis sellel kirjutasin. Aga teiste huvi oli ka suur, sellepärast et õnneks Ta suutis mängida ka filme. Siis sai õhtuti üliõpilastega seal filme vaadatud ja oli vana sihuke arvuti ekraan, mis seal sihuke kumera pinnaga hästi ümarapinnaga, mis meile ka sobis, sest siis ei pidanud igaüks oma voodist välja ronida. Kõik said seda kumerad pinda erinevate nurkade alt vaadata. Ja siis seal vaikselt hakkasin kirjutama, eelkõige muidugi ühikakaaslaste sellisel nõudmisel, et vaata, esimene lõikan on tehtud juba toomis edasi läände ja niimoodi sai tehtud. See võiks täitsa kirjutada väikse sellise lisa lookesed, kuidas sündis piraatide kuninganna läbi nagu ajalooline tagasivaadet, mis ajastu siis oli ja kuidas toimis summ, sa oled valinud ühe palakeses Harald ja Matilda tahad rääkida selle kohta? Jah, minu meelest on ta muusika jaotub minu arvates kaheks. Ühed on need lood, kus nagu muusika, tähtsam kui sõnad ja teised on teine trapp, kus on sõnad tähtsam kui muusika ja Eestis on õnneks väga häid muusikuid, Genka ajad seal ees ja nii edasi, et mulle meeldib hullult selle Chaliisi loo, haarati Matilda sõnum, et kui te kuna räpplugudes nagu muusika, lihtsalt teksti toetav nagu muusika, ei ole primaarne, et tähtis on tekst, sisuliselt on luuletus, millel on väike sihuke rütm taha pandud, et kuulake selle loo sõnu, seal on väga-väga lahedad sõnad. Et maa ei ole koera, inimene, puurib sulissa Teemu jalaga, temaga peab tegelema, ta vajab tähelepanu nagu poliitik, koeral. Loll ei tule üksi toime, nagu Arnold Rüütel lauset ehitamas on. Mu hääle saavad kastides Taylori intelligentsed instinktid Tiisugetavalt päev otsa kodus üksi päises näoga uksel vastasori, anna krõbinaid, muidu lasen, sussib täis, nii armas, vaata mängiva lõngakeraga. Koera läinud, näris augu, pilates täitis toa auto lebra. Passiga tõugasse, mitte krantsi sassis närvisüsteemiga lendudest, Klaisin seal pappkarbis, minu maski loob juba päris beebina, eelistas ta päeva veeta nagu töötu eksidaloom on oma peremehe nägu, vaata Uku Suviste. Koit viisi Kiisa korvis, paju tutvub uue territooriumiga laua peale. Roni lauale, ta ronis ikka. Nüüd on kogu elamine karvu täis, nii et kui keegi nad kokku periks, saaks Luisa värgile uue presidendiballi kleidi. Mu elustiil on nagu eestlasel ikka, vara lahkun. Tulen hilja, et siis sõidab nagu dialoogid kodust keset linna, võtsin talle seltsi musta karva kassipreili, selline energilisem kasside Krista Lensin päevad läbi müravad koos mu elamise segi, kuni haarad pea toidukaussi ära kustub. Muideks rasva oled kõhu all, pidi olema tõutunnusumbus, kuigi nüüd sunnib mul must kast 100 korda päevas üle tee, oled õnnega koos haaranud Lõvisüda ja Matilda Svesel. Kassipulmad jäävad ära, haara lihtsalt, pole enam elumees, anna lisaisa, kas tal munad maha tal loomaarst, mitteret, sõbra tilguvad, siis kiiskas lihavõtteCorevis meid parem narr Keplikute katsiplipi, kes ei, kas pole memmekad, nad murravad müüte, neile näiteks üldse ei meeldigi, kui parajasti ei käi mürgel. Matilda kasutab ülbelt lükkamiseks külalistemisse ümber, kus tugev kossumeeste lõhkile haarali meelist, vaid on kraanikauss lamate Albeckile servas. Nagu Peep Taimla prooviks silma tüdrukute bikiine sellega ööseks sätivad teise kaissu diivanile. Hommikul kraabivad aga seda usku, et läheksin neile ette road sissehingamiseks. Uhke muidugi kukalt aitamas käivad uinunud, piisud jajaa, vahetajaga kassiliiv ära haarad ja Matilda võib-olla jäävad hiirtel alla, igatahes praegu õõtsuvad rütmis kaasa. Mis asja, kõutsi kähku kõlari, maa. Mul on külas üks põnev tegelane, kelle nimi on passis Margus Müür. Kõikidele tuttavatele teada kui summa ja kirjanikuna Markkus e-summ, kes on üllitanud just raamatu piraatide kuninganna. Aga summe, sa ei ole ju mitte ainult värske kirjanik, sa oled ju ka raadio helirežissöör, see, kes tavaliselt istub siinsamas saatejuhi kõrvalpuldis, kus täna sirts, muidu oled sina ja, ja teed kõike seda, et saatejuhid saaksid mõnusalt teha saadet ei peaks nuppe näppima, kesise puldis ei ole, onju. Ja kuulajatele teadmiseks, selle ametlik nimetus on küll helirežissöör, aga meie kutsume neid produdeks produtsendiks. Räägi natukene sellest ka, et kuidas sa, kuidas sinust sai produ, kuidas sinust sai produ summ helirežissöör Eesti Raadio ridades. Tegelikult nagu seal on minu esimene kokkupuude raadioga, et enne Tallinna Ülikooli õppima tulemist. Mul oli mitme aasta jooksul väike koostööd või kokkupuudega Saaremaal Kadi raadioga siis ma tulin Tallinnasse ülikooli õppima. Vahepeal töötasin kogu selle aja Saaremaal, käisin pidusid tegemas. Ööklubi diskor Mixiv. Kooliraha tuli ju teenida. Siis ühel päeval hakkasin vaatama, et tead, ülikool hakkab otsa saama, et võiks ikkagi siia Tallinnasse ka mingi töö saada, et töö võiks olla sihuke, et mul läks nagu kirjutamiseks ka ikkagi kõrvalt aega. Aga noh, tead ise ka ei teadnud, mis täpselt võiks olla. Siis oli tollel ajal oli olemas selline programm nagu Windows Messenger. Seal oli nimi ja siis nime alla panna veel mingeid tekste, seal mingi eraldi ribakene oli ja siis ma panin sinna, et Tallinnasse oleks tööd vaja, kas kellelgi on pakkuda ja siis läks paar tundi mööda. Ja kirjutas mulle nüüd siit raadiost juba lahkunud endine itimees, kes oli ka saarlane. Et siia on vaja ühte produtsenti, mina muidugi ei kujutanud absoluutselt ette, mida tähendab raadios produtsent. Aga kas ma nagu oleksin nõus kasvõi uurima tulema, et kohe varsti Sulle helistatakse, siis helistas mulle paari minuti pärast, Heidy Purga? Küsis, kas ma saaksin järgmisel päeval tulla siia, et räägiks nagu asjast ja siis istusin siin sirtsu ja ei tee. Ja ei küsis, et, et kas ma ikkagi olen valmis tegema sellist tööd, et kus tegelikult ju rohkem karjäärivõimalust ei ole, et seal põhimõtteliselt oledki Eesti tippet, sul pole kuskil enam võimalik minna, et sa ei saa olla produtsentide produtsentide produtsent. Sa oledki selle töö peal. Vahetusega töö. Mulle väga sobis, saan ju edasi kirjutada. Ja siis sai hakatud tegema. Alguses. Väga raske, väga kerge ta oleks rahulikult, oli äkki keegi karjuv. Eetris. Toimub. Tavaliselt see tähendabki seda, et küla raadiovastupüüd, suu, see tähendab mingi jama on, päris põle, aga mingi jama on kuskile, siis sa pead selle nagu kuidagi ära lahendama, olgu see mis tahes, et ma tea, raadio juht jäi haigeks äkki või raadiosaatejuht või tehniline asi ei tööta või mingit lugu, on vaja või noh, ühesõnaga mis iganes selle päeva jooksul, kui sa tööl oled. Produtsent peab tulema tööle kõige ennem ja lahkub kella seitsmeks seitsmeks. Ja lahkub kõige hiljem sina südaööl näiteks või on ka hilishilisemaid ajahetkel on siin tehtud, kui hommik. Jah, aga sellest me praegu siin küll rääkima ei hakka. Küll aga võiks rääkida sellistest lõbusad testseikadest, sest et kuulaja ju helirežissööri ei näe, kuulajani taustajõud ei jõua samamoodi nagu televisioonis. Inimene näeb ju saatejuhte ja seda ilusat pilti, aga kõik, kogu see suur tiim, kes selle heaks töötab, eks ju, seda ju ei nähta ja võib-olla polegi. On näha, et ma tean, et sina oled rahva omakaitse suur fänn ja see, miks selliseid kõige Vembukamaid saateid üldse. Räägi natuke sellest ka, et mis toimub siis, kui mitte keegi siia ei saa, aga toimub näiteks rahvamaa kaitse, Eurovisiooni kommenteerimine, taalne möll mis siit läbi käinud, seda kuidagi midagi. Keda ainult kaks eesti esihumoristi istuvad mikrite taga, räägivad asjast nii nagu asi on. Et, et miks seda nagu vaata, kui palju nendelt küsitakse, et kas saaks vaatama tulla või midagi, noh, tegelikult ikkagi peab mingi väike selline maagiaga alles jääma, et tegelikult see ei ole üldse nii hull või siin ei ole üldse võib-olla nii ülipõnev, kui ette kujutatakse, et on kaks mikrofoni ühedaga marti juurde, teise taga on Andrus Kivirähki, siis nad räägivad. Sest asjadest ja hästi palju on ka minu käest on küsitud, et kaks kahte asja, kas nad joovad ja kas nendel on saade ette valmistatud ja ma ütlen, ei, nad ei joo ja nendel ei ole ka saada ettevalmistusei, ole nii, et nad tulevad siia paberi, suur hunnik pabereid on ees, täna räägime sellest ei sõigeni. Nad teevad kõik ikkagi interpreteerivad koha peal ja seda on väga fantast kuulata, et ma olin enne seda. Meil oli ühikas selline komme, et me kuulasime kahte raadiosaadet alati ärakuulamisest terve suure seltskonnaga ühikatoas. Meie muidugi võtsime et nädalavahetus panime mängima olukorrast riigis ja rahva omakaitse nendele väga nagu hea kuulata. Need on lihtsalt Eesti raadiomaastiku omapärasemad saated ja siuksed nagu tipud ja ausalt öeldes, see oli ka üks põhjus, miks ma olin kohe nõus raadiosse tööle tulema, et ikkagi olla sellise meeskonna keskel, et ega see raamat võib-olla poleks ka ilmunud. Seal üldse. See, kui sa ei oleks nagu lihtsalt sellise väga aktiivse meeskonna keskele, kes kõik teevad, midagi, on väga aktiivsed annavad midagi välja, loovad muusikat, loovad midagi uut, et, et see on väga inspireeriv ja raadiost sama moodi, et et inimesed kujutavad ette, et siin käib palju hullem möll, kui siin tegelikult käib, aga võib-olla see ongi raadiomaagia. Noh, ega selline stoiline rahu hommikust õhtuni valitseks, ega vesi ei ole. Igatahes suur tänu, et sa tulid külla, nii tore on näha sind kardagu enda vastase mikrofoni taha taga lihtsalt iga päev. Ei, tore on. Minu meelest on tore jagada ka nagu erinevaid aspekte inimeseks olemisest. Ja aitäh, et sa lõpuks ometi sai valmis piraatide kuninganna, mis on tõesti väga haarav ja põnev lugemine, ma soovitan kõigile seal valisite veel ühe loosi ja Paul Oja ja Genka uuelt albumilt. Räägi natuke, mis lugu, miks sa selle valisid? Ma kuulasin seda albumit Ja seal on väga head asjad, aga see jäi kõige rohkem nagu kõrva, et noh, sa jäigi kõige rohkem kõrva. Esiteks, kuna ma olen seal on, siis mulle meeldib humoorikas asi. Ja tundub, et Genka on tõesti ise ka väga nautinud konkreetse loo tegemist. Ma loodan, et ma usun, et muidugi terve albumi, aga, aga konkreetne lugu tundub, et sobib nagu väga hästi talle ikka fantast. Aitäh sulle, jõudu sulle. Pane endale kena, kena kena keha poole. Kena keha. Patent Raikena keha tuleb vaatama, mis ma teen, raisk, printsess pihta. Täitsa kurb on küll Bambi ja ta nägu ei tee, raisk, paar džinntoonikut, pean jooma. Väljasega ei maga, teri peata. Tõin ka teha nagu lill, aga feisson jama ära keeranud ümber, ma seisan suut, aga ega ma ka siin lapsi ei taha ja iseloomu ja loomi, aga sa oled nagu mingi valehäbi, Tigentuur. Petroosaga nägu. Enam teha pole. Kena kevad tuleb et neid enam teha. Kena kehade järgi olen kõndinud maa terve õda, aga ei tuua. Silmahull on kõva. Tunnistan, täis peaga polegi Sulbiga jana oreli, Ostapenko soovinistisiga ja Benton otse. Minuga ei tohiks sind ja su ilusat sõbrantsi, samas ise olen, fakte pole nagu puudub trenažööri puudutada. Puudub ka haridus ja puuduvad meeste defitsiidis oletiski. Suulander.