Tere, siit keskeprogrammi stuudiost, ütleb toimetaja maris Johannes. Täna läheme soont taganale või oleks õigem öelda soont tagalasse. Igatahes ühte jumalast mahajäetud paika, mille vaim on vägev, et seda ei suuda murda ei eesti teater ega tema publik. Tegelikult teatri kannul, maju sinna jõuangi Soontaga maa, linnalegend, muistse vabadusvõitluse ajast kukla taga kummitamas satun ma soosaarele elus esimest korda. Varus, mis avaneb pärast paar teise kilomeetrilist tiirutamist tolmusel külavahe teel ja paarikümne minutilist võsavahelist jalgsirännakut on muljetavaldav ja suurejooneline. Tahaks seda kohe mõne maailmakuulsa muistisega võrrelda. Aga no ei ole ston heitš, tal ei ole kultusepaiga kuulsust. See ei ole ka Rooma foorum, kust riiki valitseda ja õigust mõisteti. Tagana maalin on pelgupaik, kuhu pakku poeti, kui häda käes ja vaenlane ukse all. Lööme lahti Henriku Liivimaa kroonika. 13. sajandi Eesti ajaloo tähtsaima allika. Aasta 1210. Eestlased on Ümera lahingus võidumehed olnud Henriku kroonika järgmine peatükk viib meid aga Soontaga alla. Esimeses sõja käigus soon tagalasse nimelt issanda sündimise püha kätte jõudes ja talve karmusega kõnedes saadavad Riia laste vanemad mööda kogu Liivimaad ja Lätimaad ja mööda kõiki Väina ja Koiva linnuseid, et kõik tuleksid ja oleksid valmis tegema kättemaksu eestlaste hõimudele. Ja sõna jõudis Pihkvasse, kellel siis oli meiega rahu ja väga suur jõuk. Venelasi tuli meie omadele appi ja tulid Nemad Russinia, Kaupo Caninnuse naabril koos teistega ja asusid riialaste ja ristisõdijate ees teele ja kogu sõjavägi järglas metse Poolasse. Ja võtnud pantvange. Liivlaste, keda peeti ärandlikeks, liikusid nad edasi mere äärde ja minnes otseteed piki merele väärtpäeval ja öösel tulid nad esimesse kihelkonda, mida kutsutakse soontaganax ja teedevalvurid põgenesid sõjaväge nähes, et omadele teatada. Aga kes olid sealhulgas kiiremad, leidsid luurajatega ühel ajal küladesse sisse tulles peaaegu kõikuma. Külades ja kodude seest. Ja sõjavägi jagunes mööda kõiki teid ja külasid ja nad tapsid rahvast kõigis paikades, jälitasid neid naaberkihelkondades ja võtsid nende hulgast kinni naised, lapsed ning tulid kokku linnuse juurde. Järgmisel päeval ja kolmandal ringi käies rüüstasid ja põletasid kõike, mida leidsid ja võtsid hobuseid ja lugematul arvul kariloomi sest härgi ja lehmi oli 4000 kaasa arvamata hobuseid ja muid kariloomi ja vange, kellel ei olnud arvu. Hukkusid paljud paganad, kes põgenedes pääsesid metsadesse või merejääle külmudes pakases surnuks. Neljandal päeval vallutanud ja maha põletanud kolm linnust hakkasid nad maalt kogu röövsaagiga lahkuma ja aeglased tagasi liikudes jagasid võrdselt endi vahel ja pöördusid rõõmuga tagasi Liivimaale ja kiitsid kõiki issandat, kes laskis neil kätte maksta vaenlasele ja eestlased jäid vait, monitamast, kuna nad varemini mõnitasid, liivlased lätlasi nende omade märtrisurma pärast. Kas Soontaga na linnus sellele ristisõdalaste rünnakule vastu paneb või mitte, seda me Henriku Liivimaa kroonikast välja lugeda ei saa, kuigi Soontaga nad teatris jutustatakse meile tänase päeva lugu võetakse ka Läti Henrik tegelasena paar korda mängu ka. Kuidas sattus Soontaga kanale lavastaja Raivo Trass, kelle kanume siia soo laeva otsima? Oleme tulnud? No see hakkas peale juba koolipõlves õpetaja Voldemar Panso on selle süsti. Mulle küll andnud omal ajal, et kui me õppisime veel, ta rääkis soontaganast, ta rääkisid muistsest vabadusvõitlusest ja see oli tema üks huviteemasid kõik need tegelased ja mis seal siis toimus ja, ja ta ise on siin rännanud. Täna oli etendusel ka Mari-Liis küla, ma just ütlesin, Mari-Liis, näed jälle Soontaga naer. Sellest ajast oleme huvi tundnud, ma olen üksi siin käinud, kui ma olin noormees ja peale kooli otsisin selle koha ülesse. Ma sõitsin, ma mäletan, sõitsime virtsus bussiga, tulin maha ja hirmus pikk tee oli, aga ma ikkagi siin käisin ära ja jala. Ma tulin Mihklisse bussiga ja siis tulin jala. Ma käisin siin ja siis ma kedagi siin ei kohanud, siin kedagi elanud, aga räägin selle kohe ära, muide, käinud kalavere linnusel ja Varbola linnusel kuskil kuuendast lõpus üksi vaatamas neid kohti, vot see, kuidas see elu vahel keerdub, eks ole, kaks aastat tagasi keegi ütles, et, et siin sond tagalas on mingi üritus ja, ja ma istusin auto peale, sõitsin siia. Seal ma tegin tasujad ja siis ma kutsusin kohe Triinu siia, Triin Sinisaare, et vaatad siit tabloo tegema ja siis me hakkasime uurima. Ain Mäesaluga sain kokku ja haige Kirsiga, kes on soontakid, viimane võsu ja kes elab Pärnus ja otsisime üles ja siis käisime aia loolastega Ajaloo Instituudis rääkimas ja Tartus ja kas me koguma nagu materjali selleks näidendiks sisaks Triin kirjutama ja Meile tuli siin nädala, mis ma tegin, proo vägi veel, no lihtsalt enda jaoks mingi mingisugune õigustused. Et miks ma olen siin soon talanal ja miks Jaan Tooming ütles, et tema teeks Varbolas voole nakkud. Kuidagi saab, jõudude peab seda tegema Varbolas Kaupo ja Lembitu loo, see on meie ajalugu, see on nii põnev. Oskame seda huvitavalt esitada. Vaat siin ma nõus, tehkem seda ülihästi, et ta haarab vaimselt, hingeliselt, füüsiliselt jämedabi. Aga vaimne on, on nagu nähtud ka südant, aga võiks ju olla. Mina ei tea, meil on maataluja, jätkub tihti, ma mõtlen niisuguse asja peale, ma tahaks neid inimesi näha, kes kunagi seal elanud. Ta ütles, et vana maja ja kunagi nõukogude aja lõpus ostetud, eks ole, perega ja vaat kui huvitav, kui saaks seda fotomaterjali, et nendelt inimestelt, kes on pärinud Eestis laiali, üht-teist ma olen saanud, aga mind huvitab veel kaugemasse, veel kaugemasse aega. Kes siin elan, vaadake meie mõisaid värki praegu või siinsamas lähedal, Kõima mõis, sind, inimesed kovskisolits ostnud uudselt huvi tundsid kasin kohaliku GTA talu, see on nii põnev, et inimesed hakkad tundma äkki mahajäetud paikade või kunagiste elamiste üle. See ongi meie üks eesmärke on selle etenduse loomisega. Aga kõik need hullutantsud ja, ja, ja need muud kummitused, et, et nende olemasolu oli nagu juba nagu rahvapärimuses ja nende inimeste lugudes sees ja kuidas need tekkisid siia peale selle, et oli lihtsalt üks soont agana maalinnus ja, ja see ajalugu ja Läti Henriku Kroonika fenomeni tahaks ikka inimestest teha, siin on elanud ja olnud, eks neid on veel rohkem, eks neil veel rohkem siin töö käigus tuli välja, et siin on neid prohvetid veel rohkem olnud. Olen saanud ajaloolist ajakirja ja lugeda ja eesti kirjandust kolmekümneil aastatel olnud ja siin on põnevaid asju tekkinud. Minu jaoks on väga tähtis see, et too kant kõik siin, see oli Mihkli kihelkond, kus rohkem kui 1000 aastat tagasi oli väga tiheasustus. See oli rahvarikas paik. Nüüd tänasel päeval. Külasid põle enam, Mihkli külas on ainult nagu ütlevad kohalikud, et 10 vanainimeste elab ja paar peret, kuis palju rahvas elas. Muidugi nad tegelesid põllutööga mõisate all, eks tegid tööd. Aga siin oli tohutu rahvas, mis elas siis seda enam ei ole. Paikal alles. Miks ma seda paika tahaks nagu tähtsustada? Ma leian, et tegijana on see minu kohus, et ära joosta. Ja. Väga baiti la. La kasti üüle ilma r. Ei hakkas ta kuld, Aabu maakler. Soola jutustab meile ühe perekonna lugu. Tegevus toimub tänases päevas. See ei ole dokumentaalmaterjal, kuid kirjutaja fantaasia on inspiratsiooni saanud, loonud kohapealsest elust-olust. Heatahtlik vaataja võtab selle naivistliku maailma omaks. Kurjem ja kogenum kriitik kirub klišeesid. Aga kuna lavastuses sees on peale näitemängu veel mitu muud mängu, siis on, mida vaadata näiteks seda, kuidas ajaloolased teevad oma misjonitööd. Esietenduse järel jutustas Mart külarahvale hirmsast tantsust. Metsavennast, kes Soontaga mail tegutsedes isegi oma ajaarvamise oli kehtestanud. Hirmu sans näidendi tegelasena kahjuks nii dramaatilisi jooni ei ilmutanud, kui Laari jutu põhjal loota oleks võinud. Aga üks, mis kindel, pärast kõiki etendusi on soont agana muinasajast rajatamas ajaloolane Ain Mäesalu kes muide pärit siitsamast, kas ja kuidas siin paiga vaim on ajaloolase enda elu ette määranud ja kujundanud. Ain Mäesalu. Kas väga olulisel määral minu elu esimesed mälestused üldse, mida ma elus tean, need on umbes kolmeaastasena, kui ma olin siin soontega maa linnas, ma olin siin paar kuud, kuna selles kontakite talus, kes siin elasid, sealse perenaine tema oli minu vanatädi ja ma olin mõni kuu siin ja mul on isegi meeles see moment, kui ma olin siin vanatädiga koos lambakarjas ja siis me jalutasime ka linnuseni. Ja ma küsisin tema käest, et aga millal sellel linnuse peal lipp lehvis ja see vanatädi tema ei osanud täpselt öelda. Aga hiljem hiljem muidugi Soontaga maa linna teema muidugi paelus mind ja, ja isegi vist jah, teises klassis ka küsiti, et kelleks sa tahad saada, siis ma siis ma kirjutasin paberi peale, ma tahan saada Aeroflot joogiks, kuna mul ei olnud arheoloogi nimi päris täpselt meelde jäänud, aga hiljem kui siin algasid kaevamised. Ma käisin muidugi neid arheoloogilisi kaevamisi vaatamas ja ja kui ma olin juba kolmeteistaastane, siis kaevamiste juhataja Evald Tõnisson võttis mind siia tööle, nii et mul õnnestus siin enne ülikooli minekut juba siin neli suve kaevata ja ja veel ka onu vere linnuse peal kajamisel käia, nii et et ülikooli minnes ajalugu õppima asudes oli, oli see arheoloogik saamine muidugi juba täiesti selge eesmärk mul oma ülikooli lõputöö, ma kirjutasin ka Soontaga maa linna leiumaterjalist vanatädi oli soontagite soost, siis te olete ise ka, tähendab, ikka sugu arvestatakse meesliini pidi, tema oli nagu siis abikaasana peresse võetud Soontaga vanemate järeltulijad on minu sugulased, aga ise mina päris sugupuus ei kuulu. Aga kui palju see legend siin kohapeal on jutt ainet andnud, palju teda on olemas olnud, noh, ta on üldiselt tuntud, kuigi ütleme mingisuguseid selliseid pikemaid pikemaid lugusid ja jutustusi eriti ei räägita. Ilmselt on need juba nii aegade hämarusse vajunud. Aga, aga see, et siin vanemad seejäreltulijad on olnud, seda, seda ikka nagu teatakse, aga mingid needused või sõnumised, muinasjuttu ja massi suuri nagu võluv näiteks. No ma arvan, et siin Triin Sinissaar oskas need väga ilusasti juurde kirjutada ja ja pean tunnistama, et minule endale pakkus ka see etendus väga suurt huvi ja väga suurt põnevust. Aga ajaloolasena vastu ei tahtnud vaielda, tähendab, ma ei taha vastu vaielda, sellepärast et me teame ajaloost eriti kaugemast minevikust suhteliselt vähe, neid andmeid on ju väga. Henriku kroonikas on mõningad katkendid ainult olemas. Noh, eks ma jah, seal nagu ka oma visioone, pakkusin välja, millest, nagu triin kinni haarisonid sisse kirjutas, aga aga ma arvan, et tegelikult ühe näitemängu juures ei peagi see ajalooline tõde vesi kohal oleva. Seal on vaja head ja huvitavat lugu. Et rahval oleks huvitav vaadata, et rahval oleks selline mõtlemisaine olemas oma oma ajaloo kohta, et nad saaksid, tuleb pärast näitemängu arvuta Ta ta ja edasi mõelda ja, ja võib-olla jõuda isegi Henriku kroonika nii. Ja loomulikult, sest Henriku kroonika see on minu lemmikraamat, tunnistan oma võhiklikkust, et mina ei teadnud, et Hendrik on siit kandis jala maha pannud. Tähendab, ta on jah, mitmel korral siin käinud, tõsi see, mida siin on ka välja pakutud, näitemängus olemas, et Hendrik oli siin mõnda aega preestriks. Tõsi, seda on nüüd küll üks jah, baltisaksa ajaloolane Andres Laakman on selle nüüd välja käinud, aga teatud määral isegi Henriku kroonika kõige tugevamad uurijad siis arbuus, ov ja Bauer. Saksa ajaloolased, tähendab, noh, nad nüüd päriselt seda neid omaks ei võta, aga, aga, aga nad vähemalt viitavad sellele ja pakuvad välja, et aga võib-olla Hendrik oli Silbreestik kakskend kuus no sel juhul muidugi ja kõik need asjad täpselt. Aga mikrite võisusin olla kahjuks seal on neid kirjalikke allikaid selle aja kohta lihtsalt liiga vähe olemas, kuna see Soontaga, no on siin maalinud keset sood, eks ole, siia nüüd mingit kirikut keegi ja ma ei hakata, see kirik rajati Mihkisse ja see kirik oli pühendatud siis peaingel Miikael-ile ja teda algselt nimetati kogu aeg siis Miikaeli kirik soonta kanas. Ja hiljem siis muidugi Mihkli kirik Soontaga las nojah, muidugi pikk nimi, eks ole, ja siis aja jooksuse Soontaga nagu kadus ära, nii jäigi ainult Mihkli kirik, aga soonte, kelle nimi tähendab see muidugi säilis ka siis keskaegsetes ratas veel, aga kui te siit kandist pärit olete, kas te zoolaevale otsimas käinud, mina isiklikult ei ole seda otsimas käinud, sellepärast et zoolaevast jah, tõesti, 19. sajandi esimese poole need reisimehed, kes siin on käinud, no mõned on päris tõsised teadlased ka olnud ja nemad muidugi on siis alati kirjutanud, et kusagil siis keegi leitud zoolaeva või soolalaeva ja kõik nagu hästi usuvad. Aga noh, ma olen kahjuks liiga palju ülikoolis seda teadust õppinud ja ja mina ei taha hästi uskuda, et siin kusagil siis muinasaja lõpul veel mõni zoolaev võis sõit on, see meri ulatus siia ikka ikka oma viis, 6000 aastat tagasi ja ja sel ajal veel asutuse jälgi ei ole, aga legend on ju huvitav. Ja näidendis on ka väga hästi kõik edasi antud, nii et hakka või uskuma. Kas oli soola või soola laheda algselt muidugi soolalaev ja soola, aga võid ka zoolaevaks nimeta, et see oli nagu meeste needes siin näitemängus? Ei no muidugi, soonte kalamehed on tegelikult ikka väga kõvad mehed kogu aeg olnud. Ei tahaks öelda, et noh jah, et nad nii väga kehvad oleksid olnud, eks. Muidugi meestel on omad tegemised ja meestel on omad mängud. Aga kuidas see etendas siin sellele kangile mõjub malesin mõningaid oma klassivendi kohanud, kes on seda näitemängu vaatama tulnud ja ja põgusalt ka vestelnud ja nemad küll on väga rahule jäänud sellega ja, ja ma arvan, et ta on ikkagi elavdanud seda täiesti mahajäetud või, või kuidagi erandlikku kohta, mida külastatakse suhteliselt harva ja kuhu ju teater on jõudnud ka äärmiselt Narva. Ma ei tea, millal on viimati mihklist näiteks teatrit tehtud? Mitukümmend aastat tagasi võib-olla. Aga kuidas Soontaga Ena mehed sõjas käisid ja lätlastele Liilastele kätetasusid, sellest pajatab nüüd Henrik oma Liivimaa kroonikas olupilt 1210.-st aastast. Järgmisel kuuel tulid liivlased, lätlased kuus Riia lastega jälle kokku Asti järve äärde. Ja kui Sakalas Valaste vägi tuleb seal neile vastu, tungisid neile peale, et nendega võidelda. Kuid need põgenesid, pöörates selja ja üks jäi neist maha. Kes, tulles meie omade juurde, teatasid teine suur sõjavägi mereäärsetes kihelkondades tungib veel teist teed mööda, mis on mere ääres liivimaale sisse. Seda kuulnud, pöördusid Liivimaavanemad tagasi igaüks oma kindlustuste juurde. Tõtates oma naiste ja laste juurde, et neid päästa vaenlaste eest. Ja sedamaid tulid järgmisel päeval eestlased, kes varem olid pääsenud paganast ja teistest ümberkaudsetest kihelkondadest suure sõjaväega metsa Poolasse. Ja et kogu rahvas oli linnustes, pistsid nad tühjad külad ja kirikut põlema ja tegid oma tapma ohvritega, palju kõlvatuse kirikute ja surnud kristlaste haudade juures. Ja riialased kogunesid Urraidasse neid taga ajama ja Bertold, Võnnust ja Russin kõigi lätlastega Rasla. Sellest kuulnud, lahkusid nad kiiremini Maatega, oodanud ära kokkupõrget kristlastega. Tuleme Läti Henriku ajast meie aega Katariina laugu mängida, on soolaeva lavastuse peaosa linna kadunud tütre koju tagasituleku lugu. Partneriks on talivuuk kivi, kes imearmsalt mängib noormeest meie tänavalt naabermajast. Isegi tema kõnepruugis tunnen ära tuttavat slängi. Uukkivi ja lauk on läbi teinud somnambooli filmi kadalipu ehk tänu sellele on nende partnerlus nii loomulik ja nauditav. Katariina laugu Greete oleks kui segu Kalevipojast ja Erna Vilmerist. Kui meenutada tema viimaseid lavarolle on paatost teatraalsust, mis teatrilaval ju ehmataks. Aga Soontaga suurejooneline maastik neelab selle alla. Siinkohas on väga kaua aega elatud, kas seda ajalugu nagu ka kuidagi hoomasid, see on ikka üsna erakordne paik tegelikult. Kuid Eestis jah, kindlasti on, need on rohkem sellised sisemised jutud nende vaimudega, kes siin on ja eks nendega tuleb ikkagi auväärselt ümber käia ja respektiga suhtuda. Nendega tuleb läbi saada. Loodus aitab siis, kui Mulle endale asjad selgeks teinud ja selle sisemise jõu üles leidnud. Päris alguses, kui me siia tulime, siis loodus pani meid ikka väga paika. Esimene päev oli selline äike 100. meeletult, teine päev tuli lausa rahet, nii et loodus ütles, küll kadublesid, võtke oma asjad, viimane aeg, kui aru ei saa, siis rahet. Ja siis me mõtlesime, et mis, homme tuleb järgmine päev, et kui pussnuga tuleb, et mis siis teha. Eks see lõi loomulikult liimist lahti, et kuidas seda kõike hoomata ja hallata ja, ja avarust nii palju, et ta ei ole lihtsalt üks selline kompaktne, väike nurgakene või taluhakkele, aga siis kui oli juba selge, mis asja mul tegelikult ikkagi siin ajada tuleb ja mis asja ma tegelikult ajada tahan. Ja selline sisemine ööd tuli sisse tagasi andis loodus alla, ütles, et palun, tee on lahti ja ja nüüd on loodus andnud meile, noh, suurepäraselt õhtut, suurepärased ilmad, tuulevaikuse, nii et kas sama. Leia loos oskaksid tuua mõne sarnase rolli või mõne sarnase hingeseisundi, millega sa praegu vead, seda lugu siin sonta kanal on see suletud. Tüdruk on tuttav küll, sarnaseid tundeid olen ma elus läbi elanud ja ei olnud küll kordagi küsimust, et ei jõua kohale või ma ei saa aru, mis rida see Grete ajab, täiesti arusaadav see probleem veel, kust ma olen ja kuhu ma pean minema ja kes ma olen ja mis on olevik. Ja mida teha oma minevikuga ja kuhu suunata pilku tulevikku, et see on igapäevane küsimus? Minul küll, vähemalt on tugev naiste lugu, selline jõuline naisliin, kas see on sul ka kuidagi endale kodu? Tuttav võib kaasa antud jah, naiste lugu, kui selline on mulle väga tuttav oma perest ja tuttavate peredest ja teistest tuttavate lugudest ja noh, endaga endagi loost, naine on armastusekandja ja kõik lood. Tegelikult sellest räägivadki. Ja need valikud, mida naine peab tegema, olema elujõulised, nad peavad elu edasi kandma, naine tihti ei saa või ei tee valikuid ainult iseendast lähtuvalt ta väga palju loomuse poolest arvestab elu enesega elu jätkamisega ja see on paradoks, et mehed ajavad seal kõrval Omarida. Peavadki ajama. Ma arvan, et, et see ei ole niivõrd, et meie Eesti või meie rahva omapära või Põhjamaade naiste omapära, see on igast igal pool, nii et need ülesanded on meestel ja naistel siin elus erinevad, et nonii, nagu Gretegi ütleb, et naised on need, kes ellu jäävad, kui meelsete lähevad lihtsalt peavad jääma. Samas on sellest ka mingi niisugune tugev lootusetus, et mehed on ikka suhteliselt lorud, kõik olnud või et see naiste needus ikkagi nende peale hakkab, mitte vastupidi. Selle meestel lorutusega on nii, ma arvan, et eks nad muutuvad lorudeks siis, kui kui nad ei saa piisavalt armastust või need piisavalt ei armastata. Sest mulle tundub, et mees elab naise armastusest. Tal on seda vaja ka naine elab iseenesest juba enda armastusest. See viib ta automaatselt edasi, jätkab elu. Jah, eks ta on üsna lootusetu asi küll. Ja samas on selles ütleme selline Burblik lootus siiski nii on. Eksmees käib ringi ja ajab oma asja, aga ilma naise armastuseta ta ei toimi. Joon midagi siis valesti läinud, kui mees saab loru mõtleni sellest. See märksüsteemi mees ja naine kuulub ka laps siin loos on sinu kangelane Gretelt tütar, tütar, kes ei kõnele. Mis sa arvad, kas see laps hakkab kunagi kõnelema, kui fantaseerida nüüd seda lugu pidi, mida me siin täna Soontaga nägime, mida te jutustate? Etenduse lõpus ja ta tegelikult ju hakkaski rääkima, see tähendab seda, et ta sattus tagasi sellesse paika, kust tema elu katki jäi ja tegelikult, kus tema ema elu katki jäi ja ta aitab oma emal õigesse kohta tagasi muuda oma probleemi kaudu. Ta ei räägi, sest tal midagi rääkida selles keskkonnas, kuhu ema on põgenenud või, või selle probleemi eest, kui ema põgeneb ja ta on tagasi selles kohas, kus lase, tõid pooleli ja need peavad sellest kohast jätkuma. Sellest saab ka Grete lõpus aru, et teist korda ta siit enam põgeneda ei saa. Ta peab selle probleemi valu endas ära lahendama, kõigepealt endas selle läbi tütressest. Tütar otseselt peegeldab seda, mis emaga toimub ja nii nagu liisu Grete tütar ei räägi tegelikult sisemiselt oma hinges jäi. Ei räägi Greete, siis nad hakkavad mõlemad rääkima, nii et tütar on andnud abistava käe emale ja Grete, olles väga tundlik, olles omamoodi nõid, saab sellest väga hästi aru ja ta arvestab sellega. Sa oma last ei tahtnud siia mängima? Päris alguses oli küll jutt. Ma tahtsin teda kaasa võtta, siis lavastaja Raivo Trass küsis, et kui vana ta sul on? Ma ütlesin viie need väga hästi, et, et tütar peab olema ka umbes sama vana, kuuene. Ma küsisin Rebecca käest, et kas sa tahaksid mängida ja ta ütles, et ei taha ja ütlesin Kaasa tähendama tulla küll, aga siis ma hakkasin tõesti mõtlema, et ta on väike, vajab nii palju tähelepanu ja suur roll on teha ja kontsentreeruda, mida ka vaja siin platsi peal olla ja kõik selle loodus-ja elunähtustega siin võidelda, et lihtsalt oleks olnud liiga koorma kõigepealt talle ja mulle endale siis kuidagi oli niimoodi, et ta seda ei teinud ja ma ei võtnud teda ka kaasa, nii et see on tema valik ja ta on väike ka veel tõesti selle jaoks ja, ja see tüdruk, kes meil oli kadri, ta oli vanem ja nagu ta oli äärmiselt tubli, äärmiselt vapper ja äärmiselt kannatlik ja viimased päevad oli üldse meiega, elas ja emast eemal ja. Käis mitut, kui läbi see moment, et, et midagi on nagu tehtud, mingil hetkel valesti või see nagu tuleb teise-kolmandasse 20.-sse põlve nagu needus su peale, et kas sa seda asja nagu enda peast tarina lauk ise oma peast läbi lasknud, et et vaata et, et kas ma võin seda teha. Aga võib-olla teeks, aga võib-olla see maksab kätte ja ei tea, kus jäid ja kellele. Ma mõtlen nii, et midagi ei tehta valesti valesti tegemist, kui sellist ei ole olemas, inimene saab endale seda ja kogeb seda, mida tal on vaja konkreetses elus kogeda ja kui ta teeb teatud valiku, siis järelikult on tal seda vaja. Kuigi ta võib hiljem tagantjärgi mõelda või näha või aru saada, et see oli valesti tegemine. Kuna ta ei teinud teist valikut, siis tal oli seda vaja, järelikult oli see tema õppetund, mida tal oli vaja kogeda ja millest aru saada, et edasi. Kas Nevina kui teine asi on selle needmisega halva soovimisega, vaat see on päris raske ja keeruline teema, et üks soovib halba ja teine saab selle halva tegelikult kuidagi ma tunnen, et peaks olema nii, et kui teine sulle soovib halb, aga sina ei võta seda halba vastu, siis ei saa see halb sind kahjustada. Kas pole? Ma ei tea, ikka saab alati kahjustada ja aga konkreetselt see needmine, mis meile etenduses on ja see needus, mis on selle koha peal, selle sugupõlvede peale selle perekonna peal ja mida see minu tegelane Grete peab lõpuks lahendama, mingi otsuse vastu võtma. Näen seda pigem niipidi, et jah, võib mõelda küll, et minu peal on needus ja ma ei saagi teisiti teha ja ma lähengi oma eluga rappa ja ma muudkui teen valesid otsuseid ja valesti, et on valesti valesti, et tegelikult on see ikkagi teatud laadi põgenemine sellest nende probleemide eest või valu eest, millega endal tuleb hakkama saada või millega tuleks tegeleda ka, et omada sellist tarkust, ütleme, elutarkust teatud perioodil teatavas vanuses, siis selleks on, selleks on ometi mingit jõudu vaja või teadmist, jäneseusaldamist ja ka ka teadmist, et, et ei pruugi minna nii, nagu ma olen tahtnud, aga järelikult siis ei lähe tee otse, vaid läheb veidi ringi ja kulub otse teiega ka siis nii väga jõuda, kuid ei, oleks ainult sirge, siis jõuaks kiiremini pärale. Aga kuhu pärale, eks ole, ringiratast käimine on ka halb variant, aga ütleme, kui tee läheb liiget, bioloogiat ja siis on, võib juhtuda huvitavaid. Aga kui lähedane sulle see? Tulles tagasi selle aegade teema juurde, et Läti, Henrik ja üks metsavendi, et kõik saavad kokku, ma mõtlesin, et Arkadi ja see oli ju seesama, et erinevad ajad saavad kokku, et kas sa ise oled ka seda usku, et aeg ei kulge niimoodi aastast, ma ei tea, miinus 1000 aastasse 2000, vaid et need ajad võivad kokku saada. Oled sa seda usku enne olnud või on teater seda andnud? Ma ei arva, et ma olen. Just seda usku, aga noh, see lihtsalt on nii. Ja tegelikult paljud me ju ei tea, mis tegelikult silmaga ei ole nähtav, on ainult tunnetatav hingega ja vaimuga. Seda ju ei tea. Ja eitada ei saa midagi, nii et kuidas ajad tegelikult kulgevad ja mis tegelikult meie ümber toimub. Ma arvan, et ajad ja aja kulgemine ja see see kõik kõik on täiesti täiesti olemas. Ma arvan, see lihtsalt on nii. Niimoodi kõneles Katariina Lauk. Jätkame Henriku Liivimaa kroonikaga, loeb Riho Rosberg. Aga seni mässulised Ridalased keelduvad sinikristlaste seadusi vastu võtmast. Nende vastu määratakse sõjakäik. Kui siis issanda sündimise püha oli peetud, kästakse leedulastel ja lätlastel, et nad oleksid valmis. Et koguneksid minema kristlikku nime vaenlase vastu. Nendele tulevad ka sakslased koos sõjateenistuse vendadega vastu. Kohal on ka krahv porgard, ristisõdijate ka, kes kõik üheskoos merejääd mööda minnes jõuavad Eestimaa esimesse kihelkonda ning jaotades sõjaväe mööda kõiki teid ja külasid jälitavad põgenevaid, eestlasi tapavad kinni, saadud maha, röövivad naisi ja lapsi ja karja kogunevad suundagana linnuse juurde piirates selles eestlased sisse ja võideldes nendega üheksa päeva. Soondagana linnuse vallutamisest ja usu vastuvõtmisest. Siis püstitasid nad puust kaitseehitise ja see nihutatakse linnusele lähemale. Sellele astusid liivlased ja lätlased koos ammu küttidega ja tapavad odade ja nooltega paljusid eestlaste hulgast kindlustuse kantsis haavates paljusid ja löövad neid kaitsetult tagasi, sest et eestlastel sööstes liiga julgesti heitlusse ja just nagu rohkem võimalust andes ammuküttidele sai palju haavata ja palju surma. Seepärast paluvad nad lõpuks rahu andes alla pärast paljude tapmist ning vee ja toidupuuduse tõttu. Sakslased aga ütlevad. Kui te oma truudusetuse sõjariistad tahate maha panna ja võtta omale innusesse vastu tõelise rahu, mis on kristus siis säästame me teid meeleldi ja võtame teid vastu oma vennaliku armastusse. Niipea kui nad seda kuulevad, tõotavad nad kohe rõõmuga vastu võtta ristimissakramendi koos kogu ristiusuõigusega. Seepärast saadeti juba 11. päeval preester Gottfried nende juurde linnusesse õnnistades. Näitaja ütleb. Kas tahate ebajumalakummardamisest lahti ütelda ja ühteainsasse kristlaste jumalasse uskuda. Ja kui kõik vastavat tahame, ütleb ta ise wet piserdades. Niisiis ristitakse teid kõiki isa ja poja ja püha vaimu nimel. Kui see oli sooritatud, anti rahu ja võtnud vanemate pojalt pantvangideks, pöördus sõjavägi kogu röövitud vara ja saagi ja vangidega Liivimaale tagasi kiites paganate ümberpööramise eest jumalat, kes on kiidetud igavesti. See on eesti fiks piir siis piir on kirjutanud ju hulga ajalookroonikaid, inglise rahvas teab oma ajalugu läbi šeik spiri kus toimusid lahingud. Et meie intelligentsi või haritlasi kohus peaks olematu toonitada meie elamise lugu. Noh, see ei ole müüd ütleme mulle, niiet loosungiks ja deviisiks seda nii ma pean tegema. Ise tunnen sellele järele vajadust. Nii peaks olema, peaks leidma lihtsalt autoreid, kes üldse tunnevad huvi, kes tahavad luua oma teoseid nende paikade veel uude puhul, sest mis see Hamlet siis on? Hamlet on üks ülivana müüt, millest on kirjutatud noh, suurepärane meistriteos, eks ole. Tegelik tööst, kindlas paigast ja kindlatest sündmustest ja küll läbi autori fantast Aasia ja üldistuse, loomulikult maailma üldistuse. Kas need igast linnusest, aga Eestimaal on olemas need paigad, meie keel on sealt pärit 19. ajal hakati kirjutama üles neid kunagisi laule, lugusid ja kui rikas on see keel, ma arvan, et tänapäeva noor inimene ei saagi aru, mis sõnad need on saanud tähendust, sõnu ei tunne, me, keel on niivõrd muutunud. Agasam, eesti keel, ma leian, et mitte niivõrd minu kohuseks, vaid see on minu tee, eks ole. Tahaks, et see tähtsustuks tehased arusaadavaks Kui juba Katariina laugu ja Ivo Uukkivi rollidest oli juttu, siis paari sõnaga ka teistest näitlejatöödest Soontaga-na laevas noorem kõigist esiema hele Kõre oli vaimustavalt sasipäine ja sõge. Helene Vannari sai enne vanaema ikka jõudmist veel ühe mõnusalt hõreda vana mutikesega maha. Ja kuna Ene Järvis emal oli alguses vähe teksti, mõjusta esimeses vaatuses eriti väärikalt ja saladuslikult. Eili Lepik üle hulga aja jälle teatris. Esmapilgul ei tundnud teda pääse naabrinaise hullikese rollis äragi. Mehed mäe aurasid omasoodu, peamiselt kummitustena puu otsas ja võsas. Järva-Jaani hullukest tegi Egon Nuter hirmsat tantsu Raivo Rüütel ja Läti Hendrikut Indrek Sammul. Ainult uukkivi Juhan oligi lihast ja luust kui lavastaja ilmumine Grete isa müütilises rollis etenduse lõpus maha vaikida või ära unustada. Tegelikult mulle Raivo Trass meeldib. Noorena meeldis ta mulle sellepärast, et tal olid uhked lokid. Nüüd on temaga tore intervjuud teha, sest ta viitsib ikka veel etendust anda, kui oma asjast kõneleb. Aga mis peamine? Teatris jutustab ta eesti lugu. Kui palju ideid praegusele loomise teatrimõttelises portfellis on? Kohe-kohe tuleb, eks ole, Jaan Toominga ja Anne Türnpu lemming käine, noh, mis on küll Soome lugu, aga ma arvan see nii õige lugu, et on tehtud meie endi jõudu oma meie oma tunnetuse järgi ja järgmise suveks tahame korrata seda siin mõnikordki plaanis on ikka nii mõndagi mõndagi. Tähendab ütleme nii, riigiteatri näitlejatega heade toetajate abil. Mina tahaks teha väga suuri asjus, oleks osalisi väga palju põnevaid ja samal ajal olulisi sündmusi, muide ka kaasajas peaks puudutama Eesti mehed, eesti naised, teevad need lood valmis. Aga see on ikkagi praegu siis nagu niisugused suvelavastused paiga vaimuga, mitte aastaringne ei saa see olema, mina tahaks siis ka teha talvel föder, mina ei ole loomingi loomise loominguline juht, ma pakun välja ja kui nad leiavad selle jaoks vahendeid, eks ole, siis on ja mina ei saa midagi seal määrata. Ma kuulun küll sihtasutuse nõukogusse, aga me ju tegele sellega. See on ikkagi nende võimaluste küsimus, mida nad omavad. Kuulge, asi on ju nii lihtne, oleks natukene raha, natukene raha meil eriti või üldse ei olnud, aga me tegime selle ära. Ma arvan, mida me veel väga suuri asju riigiteatril on ju igasugust publikut, neil on ehitatud uhked majad, riik on neid toetanud ja toetab teel ja on nihkunud ära see, mis on ühe professionaalse kunstiasutuse haritud, loova kunstiasutuse siht, eesmärk, edema kohus, ta on langenud sellele tasemele, kus on nõnda öelda orjarahvas ehk nõnda öelda lihtrahvas, ehk Vigala rahvas, et peab olema niisugust süütut janti löödi, et ka Eesti enda oma ja nii harjutakse riigiteatris elama. Räägitakse kõrgest kunstist aadetest, aga tegelik rep, Buduaari pilt väljendab seda, et vaid madalale või siis on väga palju isiklikke ambitsioone, grupitööd, mis võib-olla laiemat hulka ei huvita. Minu meelest on see, mida meie tegime praegu, siin peaks olema riigiteatritel lausa kohus, vajadus tema peamine eesmärk tellida, nõuda, teha selleks tööd näiteks Rakvere teatri vahel väga huvitavalt töötanud, teinud väga huvitavaid tellimusi, uusi näidendeid eesti autoritelt, me elame siis hästi või mõnusalt, kui meil oleks oma repertuaar oma kultuurile, oma ajaloole või sellel samal ajal, mis ümberringi toimub kogu sellele ühiskondlik reaalsele kirevusele toetuv repertuaar ja mitte niivõrd üldsegi mõtlemata sellele, et me teenime raha ja mängime seda, mis seal mujal toimub. No see oli nüüd sissejuhatav kõneteatrile loomine, saime nüüd aru, Raivo Trass, ise te olite ju seal Pärnu teatris, kui sa ikkagi tüüri hoiaid. Ise repertuaari valib vea lavastaja jõe mingi tüüri, tähendab, tema võib hoida tüüri, aga kõik oleneb direktorist. Direktori käes on allkirja, õigusdirektori käes on rahad. Direktor määrab ära, see on konkursi teel valitud inimene. Ministeeriumi poolt. Määrab ära teatrisuuna. Pealavastajast ei sõltu, kohe mitte. Kuulge, kui direktori käes on raha, tema ütleb, sa ei tee seda, sa pead tegema seda, me peame teenima raha, eks ole, siis ongi kõik minu meelest riigiteatrisüsteem repertuaari paari ehk riigiteatri minu jaoks on see üks peab jääma. Aga teda ei pea nii juhitatama. Ei, linnateatri draamateatri, no milleks Deanid magalate jaoks neid kuradi komöödiaid televiisor neid täis, see nõmestan, aju kahjur on minu meelest seda ei pea tegema. Enamuses riigiteatrite repertuaar ei tohi niisu olla. Riigiteatrid peaks tegema omanikuks tuuri üdi ja närima seda konti, mis on meis meie kultuuris sees. Aga mitte midagi muud. Ja peanäitejuht või pealavastaja, kuidas seda nimetatakse, ei saa määrata. Kui direktor teatrijuht ministeeriumi poolt ametisse valitud arvab asjadest teisiti. Aga loomise puhul noh, võib siis tänase seisuga öelda, et noh, nagu käed on vabad või et et, et siin ei ole su, seda, et raamatupidaja loeb eelarve arve ja, ja vaatab, et ei, no ma ei tea, palju see lavastus nüüd publikut toob või ikke juse publiku lõõg on ikka, mille otsas ripub. Ei ole, loomine on puhas projektiteater loomisel on olemas juhatus ehk projektijuhid, mina olen üks teostajates, mina pakkusin välja selle projekti ja me saime sellega. Rahaline nappus on kohutav, nüüd pakubki teine või kolmas või ma ise uuesti, eks ole, ja me otsime selleks raha, et seda teostada. Tähendab, noh, näitlejat tuleks maksta tehnikaga, tuleks maksta dekoratsioonid, kus teha, see tuleb leida ja see toimub publiku hulk. See raha jääb järgmiste projektide toetuseks, mitte preemjataksega palkadeks väljamaksmiseks. Nii peaks toimima teater kui rahalised vahendid napid, eks ole. Muidugi siis tuleb milleski kompromiss teha, kuid ta ei ole mõeldud selleks, et teenime kasumit. No kui teil selle tänase loo juurde tagasi tulla seal väga jõuliste naiste ja ütleme siis, et mingil määral lorude meeste lugu, mismoodi teie lavastajale, seda naise ja mehe elu rolli? Aitäh järsk küsimus, maa, nii muidugi seda ei võtaks. Siis need asjad nüüd nii väga tugeval on ja mehed väga nõrgad olnud. See on niisugune hinge puudutus. Saage sellest aru, see hingepuudutus, seal on meil kõigil olemas, kellel on olemas, kes tahab seda tunnistada, alati käib võitlus, võitlus sugude vahel ja võitlus elu, elamise vaheli, elupäras käib võitlus ja see ongi huvitav, seal alaline, seal igavene sa alati saanud kahe poole vahel mehe ja naise vahel ja hõimu enda vahel ja sisemine värk, see on nii tähtis asi minu jaoks, aga me tegime just selle paiga luu, seda ei tohi võtta, et mehed on nõrgad, naised tugevad, nad peavad olema tugev. Ja mehed on ka tegelikult tugevad, amee tahavad veel rohkem, võib-olla juustu vahel ära, tuleb ka elada läbi lihtsaid asju. Raivo kusse zoolaev asub. Ärge jumala pärast seda otsima minge miks? Mõelge hästi läbi. On üksikuid kohti iga inimese majapidamises, kus me tahame pikemalt vaikselt omaette. Igas peres on hetki, kui olete pikalt koos elanud iga mees ja iga naine tunnistab, ma enam nii ei tee. Poole tunni pärast unustatud. Soontaga na zoolaeva näitemäng pakkus naiivse ilmavaate kiuste elamusliku teatriõhtut. See oli nagu üks suur eesti asi glamuurivaba ja kodukootud samas ümbrust arvestanud. Ta avab nagu landaart siinkohal ka kunstniku nimi vajab mainimist. Kristiina münd. Võib-olla oleks kasuks tulnud see, kui ma poleks aru saanud keelest milles räägiti nagu kuuldemängu kuulates võib silme ette manada tont teab, mida. Oleksin ma seal soolaeval umbkeelsena välja mõelnud oma loo. Aga kes soontaganal veel käinud pole, neile teadmiseks zoolaeva mängitakse seal sel suvel veel paar-kolm korda. 15. 21. ja 23. juulil. Tänase saate. Intervjuud lindistasime esietendusel, kus Pillerin purjega tekste Henriku Liivimaa kroonikas. Kas luges Riho Rosberg? Saates kõnelesid ajaloolane Ain Mäesalu ja näitleja Katariina Lauk ning lavastaja Raivo Trass, kuulmiseni ütleb toimetaja maris Johannes suveteatrist jälle kuu aja pärast, kesk trammis. Ja siis läheme vaatama setukeste Taarka, Lugu Obinitsas mida lavastab Ain Mäeots ja kus peaosa on Merle Jäägeri teha.