Mälusopist meenub kuskilt loetud ütlus, kõige kiiver, esmalt varjatakse võõraste pilkude eest aeda, kus valitseb tühjus. Aia all oli mõeldud inimhinge. Usun, et see ütlus kehtib nii mõnegi inimese kohta, kes püüab jätta Nendest salapärast muljet, mässib end kõikvõimalike saladuste looridesse. Kas siis selleks, et rahuldada oma edevust avalikkuse tähelepanu pälvimisega või hirmust, et sellise isiku vastu, nagu ta tegelikult on, mitte keegi huvi ei tunne. Või igavusest, kui kõik elus tundub juba olevat läbiproovitud või siis tõesti sellepärast, et tema hinges valitseb. Samas on inimesi, minu jaoks on saladused väga olulised, nende lahendamine on kirglik hobi või lausa elukutse. Ja muidugi on ajast, praegu on ka neid, kes saladuste tundmises hoidmises tajuvad, võimu üleolekut teistest, kellel vastavat informatsiooni pole. Tänases keskprogrammis teosed salakirjas kuulete maailma kõige salapärasemast raamatust, mis hoiab oma infot kiivalt senini. Juttu tuleb helile pojast, kes armastas põimida kodeeritud sõnumeid oma loomingusse ja ka sellest, et kas siis, kui ka sihikindlalt otsida, võib leida salasõnumeid igast kirjatükist. Mina olen Piret Pääsuke, head kuulamist. Elas kord mees nimega Vilblitmisel, voinitš raamatukaupmees antikvaar, kes 1912. aastal leidis Itaaliast fraskatist jesuiitide kolledži juures asuvast villa Montragoonest iseäraliku raamatu. Sel esmasel lehitsemisel jäid silma joonistused mingitest taimedest alasti naistest ja tähtkujudest. Siis hakkas voinitš teksti silmitsema jahmus. See oli kirjutatud veidrate tähtedega ning ta ei suutnud ühestki sõnast aru saada. Kuna mees pidas ennast päris korralikuks polüklotiks, oli ta veendunud, et pole iial midagi sellist näinud. Oletades, et tegu on mingi haruldase keelega, ostis ta raamatukese tagasihoidliku summa eest ära. Siis kopeeris ta sellest mõned leheküljed ja saatis need tolle aja tunduvatele krüptoanalüütikutele. Ent ka pärast mitmeid kuid kestnud uurimist ei suutnud keegi kasvõi ühte lauset dešifreerida voinitsejai vastuseks vaid tõdemuse, et raamat on kirja pandud senitundmata keeles. Seda imelikku keelt või kirja pole suudetud tänapäevani lugeda ning raamatuke, mida selle leidja järgi on hakatud kutsuma voinitsi, manus kriitiks ja mida säilitatakse Jeili ülikooli haruldaste raamatute ja käsikirjade kogus hoiab oma saladusi edukalt edasi. Raamatu mõõtmed on 17,8 korda 25,4 sentimeetrit. Selles on 232 lehekülge 14 lehte. On teosest silmanähtavalt puudu lehedal õhukesest pärgamendi, mille vanuseks pakuvad uurijad keskmiselt 600 aastat. Selle põhjal võiks oletada, et käsikiri on valminud 13. sajandil. Köidetud teos õhukesse nahkköitesse, millel pole mingit märget ei pealkirja ega teose autori või koostaja nime. Raamatus kasvatatud kirjakeel on tundmatud, tehakse oletusi selle sisu kohta illustratsioonide põhjal. Niisiis jaguneb raamat sisuliselt neljaks osaks. Botaanikaosa, kus kujutatud mitmesuguseid taimi ja nende detaile. Järgneb astronoomia, astroloogia peatükk joonistega, tähtkujudest, päikesest, kuust ja taevast sfääridest. Ilmselt anatoomiast on peatükk, mille illustratsioonide näha alasti naisi ja torujaid süsteeme, mis oletatavalt kujutavad siseorganeid. Veel on teoses peatükk, retsepti meenutab lühikeste tekstilõikudega. Arvatavasti on tegu mingite taimsete ravimite valmistamise õpetustega kuna nende juures on kujutatud üksikuid taimeosi ja vaasi sarnaseid anumaid. Kõige selle põhjal võiks oletada, et tegemist on loodusteadusliku teosega. Ent kuna tekstist pole senini aru saadud, siis kindlalt seda väita ei saa. Pealegi pole piltidel kujutatud looduski selline, mida meie tunneme. Näiteks joonistused taimedest, mis esmapilgul meenutavad päevalilli kuid pole mitte kollaseid, vaid hoopis tumelillade toonides. Detailsetelt joonistelt aga selgub, et tegemist on meile tundmatu taimega, mida võiks pidada koduse päevalile kaugeks võõrdunud sugulaseks. Kuigi võiks arvata, et taimede määramine vanade joonistuste võrdlemise teel pole ületamatult keeruline pole Voimixi käsikirja illustratsioone uurinud botaanikud tänaseni enamikku neil kujutatud taimedest identifitseerida suutnud. Paremini on läinud astronoomia osa uurijatel. Vaieldamatult on raamatus kujutatud kõik 12 sodiaagimärki tähtkujude paigutus taevasfäärile on tüüpiline Euroopas asunud vaatleja seisukohast. See oleks justkui tõenda asjaolust, et käsikiri on tekkinud Euroopas või selle autoriks on eurooplane. Silmatorkavam on fakt, et sodiaak algab kaladega, mitte nagu tavaliselt jäära tähtkujuga. Raamatu anatoomia osa piltidel on kujutatud näkineide meenutavaid olevusi ja Rubenslike vormidega alasti naisi. Paljud neist veidratest torudest moodustunud süsteemides, milles, nagu öeldud, nähakse inimese siseorganite kujutisi. Siit osast on leitud teine tõend käsikirja euroopaliku päritolu kohta. Nimelt kannab üksnemfidest peakatet, mis oli moes 15. sajandil Itaalias Firenze daamide seas. Ent anatoomia osas on ka illustratsioone, mis meenutavad vägagi pilti, mis avaneb mikroskoobist orgaaniliste preparaatide vaatlemisel. Mikroskoopia kui teadus aga hakkas arenema alles seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul. Niipalju siis voinitsi manus, skripti illustratsioonidest aga jõutud selle tekstiosa uurimisel. Esmasel vaatlusel on tegemist ilusa puhta käsitsi kirjutatud tekstiga, mis kahtlemata jookseb vasakult paremale. Siiski on märgata, et see on kirja pandud vähemalt kahe isiku poolt. Silmanähtavaid parandusi tekstis ei ole, mis on muide kummastav, sest keskaegsetes käsikirjades ja dokumentides on tavaliselt ikka üle kirjutisi, mahatõmbeid ja muid parandusi. See asjaolu on andnud alust oletusele, et tegemist on mingi vanema üriku või Mikne üriku ärakirjaga või isegi tõlkega. Veidralt mõjub põgusaltki silmitimisel see, et Eestis ei ole mitte ühtegi kirjavahemärki. Keeleteadlased pole suutnud kindlaks teha, mis tähestiku on teksti ülestähendamiseks kasutatud, seisab mina. Olen isegi teadaoleva kirjaviisiga maailmas, kuigi mõned märgid meenutavad pisut tuntud kirjamärke näiteks keskajal levinud ladinakeelseid lühendeid. Mõnedel märkidel on ka sarnasust Al-keemiliste sümbolitega. Analüüsitud on erimärkide kasutamissagedust, nii mõõdetakse entroopia ehk mingi süsteemi antud juhul keele korrapäratusse määra. Sellest analüüsist selgus, et raamatu testi entroopia on suurem kui kõikide seni tuntud euroopa keeltel. See järeldus toetab oletust, et tegemist mõttega tekstiga mitte lihtsalt juhuslike sümbolite jadaga. Entroopia vastab ligikaudu Polüneesia keeltele omasele entroopiale. Nii on kostnud oletusi, et võib-olla on kasutatud üht sealset, aga tänapäevaks välja surnud keelt. Samas kui oletada, et kirjamärgid vastavad tähtedele ja tühjad kohad tähistavad, sõnavahesid On sõnade pikkus jällegi lühem kui tuntud keeltes. See on omakorda vastuargument Polüneesia keelte teooriale. Lühikesi sõnu võib aga seletada nii, et tekste on kirja pandud ilma vokaale tähistamata, nagu seda tehti vanades Heebrea kirjutistes. Sõnade esinemissagedust raamatu eri osades uurinud lingvistid on pakkunud välja oletuse, et raamat pole kirjutatud ühes, vaid kahes eri keeles või ühe keele erinevatest dialektides. 1900 seitsmekümnendatel aastatel käsikirja uurinud USA mereväekrüptograafia ekspert Preskad karjer jõudis kasutatud märkide ja sõnade esinemissageduse statistikat hinnates samuti järeldusele, et tegemist on vähemalt kahe autoriga. Süsteeme analüütik Renee Tsandbergem Saksamaalt alustatist on teksti entroopia uurides leidnud, et iga sõna esimene teine täht on madala entroopia ka kolmas ja sellele järgnevad tähed aga kannavad rohkem informatsiooni. See tähendab, et tegu võib olla kodeeritud kirjaga, mis omakorda tuletatud mõnest araabia või ida oma keelest. Üks tõsisemalt võetavam kriitik antud küsimuses on Gordon rakk Kiili ülikoolist Inglismaal. Tema väidab, et tegemist on teadlikult konstrueeritud tekstiga, mis iganes telelooja tagamõttega oli. Ta valmistas ise tabeli juhuslikest tähekombinatsioonidest, mis pidid olema siis uute sõnade ees-kesk- või järel silbid selle tabeli kohal liigutestani nimetatud kardaanvõret kolme aknakesega šablooni, mida kasutati 16. sajandil tekstide kodeerimiseks. Märgi jadad, mis iga kord kolmest aknast paistsid, kirjutas ta üles ja nii tekkiski arusaamatu, ent näiliselt lingvistilise struktuuriga tekst, mis sarnaneb kurikuulsas raamatus kirja panduga. Kokkuvõtvalt saab käesoleval ajal siiski öelda, et suur osa voinitsi manus, skripti uurinud lingvistid Est ja krüpto analüütikutest jagab seisukohta raamatuteks Pole mingi mõttetu soita botab umbes selline, nagu teevad väikelapsed, kes ei oska veel kirjutada lihtsalt matkivad kirjutamist vaid, et on kirjutatud ikkagi tõelises keeles, kuigi võib olla salakirjas. Aga küsimusele, mis keeles ja mis kirjas, ei tea keegi seni veel vastust. Mida siis endast ikkagi kujutab see raamatuke, mille väljaandmise aeg jääb suurtes ütles ajavahemikku 1200 kuni 1650 tõenäolisemalt siiski 15. sajandi lõpu 16 10. algusesse. Vaadelgem levinumaid hüpoteese. Esiteks voinitsi manus, skript on kodeeritud. Raamat sisaldab tekste, mille sisu on tahetud mingil põhjusel saladuses hoida. Olgu siis kartuses, inkvisitsiooni ees või poliitilistel põhjustel. Joonistused on raamatus vaid tähelepanu kõrvalejuhtimiseks, mitte teksti illustreerimiseks. Vastuväide testides Ifreerimisega on tegeletud juba sajandeid. Tunnistuseks sellest on voinizi poolt koos raamatuga leitud kiri trateeringuga 19 august 1666. Selle on läkitanud rahast tollane Karli Ülikooli rektor Markkus Marci kuulsale Yes õigile ja leiutajale Antanaasius Kircherile palvega käsikiri dešifreerida. Käsikirja päritolu. Ta mainib ta järgmist. Böömi, keiser Rudolf teine ostis selle meeletu summa 600 Ducati tänases vääringus umbes 35000 euro eest. Kuna oskused seal on väärtuslikke teadmisi salateadustest. Teatavasti oli Rudolf teine suur alkeemia astroloogia ja muude esoteeriliste teaduste huviline. Niisiis algas käsikirjades Ifreerimine juba rohkem kui 300 aasta eest. Võib-olla varemgi on ebausutav, et kõikidest pingutustest hoolimata pole mitte keegi suutnud senini salakirjašifrit murda. Teine hüpotees, voinitsi, manus, gripp on just see, mis ta paistab olevat loodusteaduslik käsiraamat. Joonistel kujutatud taimi pole suudetud määrata sellepärast et need on tugevalt stiliseeritud. Tekst aga on kirjutatud keeles, mis juba ammu välja surnud või mida hakati juba ammu teistmoodi teistsuguse tähestikuga kirja panema. Vastuväide. Kuidas on võimalik, et selline kirjaviis säilislaid ühesainsas raamatus? Kui oletada, et seda kasutas mingi väga tilluke rahvakild, siis on ikkagi eba tõenäoline, et see rahvas leiutas oma täiesti ainulaadse kirjasüsteemi ja seda eeldatavalt Euroopas, kus ammugi on toimunud rahvaste rändamine ja kultuuriruumide sulandumine. Kolmas hüpotees, voinitsi manus, Crypton, keskaegne võltsing, keegi posija valmistas selle, et oma klientidele, salapärase raamatuga, kus ta teadmisi omandanud, muljet avaldada või siis selle kõva raha eest maha müüa. Noh, see pidi küll üks väga osav sell olema. Nagu eelneval kuulsite, on õige veenvalt tõestatud, et tegemist on siiski loomuliku keelega, mida niisama lihtsalt välja mõelda. Väga suur töö. Mõned statistilised meetodid, mille abil saab teksti omadusi uurida, olid teada kõige varem, 16. sajandi keskel, vähestele matemaatikutele. Vaevalt et võltsija oleks saanud nende abil oma loodud teksti usutavust kontrollida. Kui kiri oleks pandud mingi nonsens, siis oleksid selles statistilised omadused hoopis teistsugused. Eelpool mainitud krüptograafia ekspert fresko karjer leidis ka, et kasutatud keel allub niinimetatud sitsiseadusele mis kehtib kõikide loomulike keelte kohta. Sajanditetagune võltsija aga poleks saanud seda arvesse võtta, kuna Harvardi professor tsiklil leitud seadus sai tuntuks alles aastal 1935. Neljas hüpotees. Voinits valmistas selle salapärase raamatu ise. Oli ta ju antikvaar ning oleks saanud muretseda vana pärgamendi. Kas ta üldse leidis selle raamatu? Võib-olla leidis vaid kirja seitsmeteistkümnendast sajandist ja valmistas teose ise lootuses sellega head äri teha. Lõppude lõpuks polnud ta lihtsalt tavaline raamatukaupmees. On teada, et keemiaõpingute ajal Varssavis osales ta põrandaaluses liikumises, mis võitles Poola vabastamise eest saristliku Venemaa haardest. Ta paljastati, arreteeriti ja taheti saata Siberisse, kuid tal õnnestus põgeneda. Ta hankis endale valedokumendid neljas mõnda aega Londonis, seejärel asus New Yorki jaamast jale antikvariaadi. Inglise salateenistuses on toimik, milles kahtlustus, kas voinid? Schmidt ei kasuta raamatuäri oma poliitiliste mõttekaaslaste rahaliseks toetamiseks. Haruldase teose müügist oleks saanud selleks hea summa. Selle hüpoteesi kummutab fakt, et möödunud aastal leiti ühest Lõuna-Euroopa kloostrist teine kiri adresseeritud samuti Antanaasius, Kircherile ja selles on ka kirjeldatud salapärast manus skripti voinitsiaga suri aastal 1930. Haruldast käsikirjadel müüa muide ei õnnestunudki. Viies niinimetatud hiina hüpotees monitsi manust Crypton kirjutatud mingis Kaug-Ida keeles. Võimalik, et mõned hiina keele dialektis kirja pandud, aga oma loodud piktogrammidega kirjutaja oli oletatavalt eurooplane, kaupmees, teadlane või misjonär kelle jaoks oli vanade hiina kirjamärkide üles tähendamine liiga keerukas ja kes mõtles selle asemel välja foneetilise kirjasüsteemi hiina keeles väga olulist intonatsiooni ei suutnud ta ladina tähtedega väljendada. Sellepärast leiutas kirjasüsteemi, millega jäädvustada hääldus peensusi. Selle kannaks seletada ka paljude väga sarnaste sõnade sagedast kordumist tekstis. Hiina keelestki on hulgaliselt sõnu, millel eri hääldus annab teise tähenduse. See on päris hea hüpotees, kuna nii mõnedki teksti uurinud teadlased on leidnud sellest sarnasusi Kaug-Idakeeltestruktuuriga. Selle oletuse tõestamine on aga ilmselgelt lootusetu, kuna paljude dialektide tõttu pole Hiinas kunagi tekkinud foneetilist kirja. Ja kuidas võiks kõlada keskajal mõni hiina dialekt, selles puudub ju igasugune võrdlusmaterjal. Hiina hüpoteesi vastu aga räägib asjaolu, et raamatujoonistused mõjuvad väga euroopalikult sugugi mitte nõnda, nagu antud teemasid oleks illustreeritud Kaug-Idas. Viimaseks mainige ka ufo hüpoteesi, mis kõlab nii. Raamatu sisu, maavälist päritolu, info edastati kellelegi inimesele ehk kontaktisikule, kes selle siis kirja panid. Võimalik, et lihtsalt automaatselt ise sisust mitte midagi taipamata. Teose illustratsioonid kujutavad mingit maavälist kultuuri. Ja tulnukad, kes saabusid maale, jätsid siia raamatukese ja kadusid siis oma lendava taldrikuga jäljetult. See seletaks ju kõike ja mitte midagi. Kui sellist seletust tõsiselt võttagi, jääksid ikkagi küsimused, miks on tulnukate keelel nii palju saada sarnasust keelesüsteemidega, mis orienteeruvad inimeste tajumisvõimele, kognitiivse sele ja bioloogilistele oludele. Miks on maavälisest kultuurist pärit piltidel nii palju sarnasust keskaegse Euroopa pildikeelega? Kas ufonaudid tahtsid meile selle raamatu kaudu midagi teatada, siis vast oleksid nad teinud seda moel, mis oleks võimaldanud meil inimestel seda kuidagigi tõlgendada. Või on tegemist hoopis tulnukatel läkitatud intelligentsi testiga, et alles siis, kui me oleme võimelised selle lahendama, on mõtet meiega suhtlema hakata? Kes teab, kuni nendele küsimustele pole vastust, leitud püsiv voinitsi manust, gripp ja Eili Ülikooli harulduste raamatukogu keskaegsete ja renessansiajastu käsikirjade osakonnas kataloogi numbriga MS 408 märkusega identifitseerimata keeles teaduslik või maagiline tekst. Need märgid, nagu igaüks võib kergesti taibata, moodustavad salakirja teiste sõnadega, neil on mingi tähendus, mida nad edastavad sel juhul aga nii palju, kui ma giidis tean, ei pea ma teda võimeliseks konsulteerima mõnda raskesti mõistetavat krüptogrammi. Mul oli kohe selge, et tegemist on lihtsamat laadi kirjaga niisugusega, mis ühe meremehe tahumatule mõistusele paistaks siiski ilma võtmeta täiesti lahendamata. Ja tõepoolest lahendasitlusel kerge vaevaga olen lahendanud 10000 korda segasemaks olude sunnil ja teatavast kalduvusest olen hakanud huvi tundma selletaoliste mõistatuste vastu ning on üsna kahtlane, kas inimese leidlikkus suudab välja mõelda mõistatust, mida inimese leidlikkus õige rakendamise korral ei suudaks lahendada. Õieti. Kui mul kord juba seostatud ja loetavat kirjamärgid käes olid, ei teinud nende tähenduse väljaselgitamine mulle enam muret. Käesoleval juhul tegelikult iga salakirja puhul on esimeseks küsimuseks šifri keel sest lahenduse põhimõtted, eriti, mis puutub lihtsamate šifritesse sõltuvad kõnealuse selle iseloomust ja varieeruvad vastavalt sellele. Üldiselt pole teist võimalust, kui tõenäosuses juhindudes katsetada kõikide keeltega, mida lahenduse otsija tunneb, kuni õige kätte saadakse, siis meie ees olev sihvri puhul aga oli allkiri kogu selle raskuse kõrvaldanud Kalambuur sõnagagi on võimalik üksnes inglise keeles. Seda arvestamata oleksin pidanud oma katsetusi alustama hispaania, prantsuse keelega, milles hispaaniavete piraadid kõige tõuna olulisemad sedalaadi saladuse oleksid kirja pannud. Antud juhul eeldasin muidugi, et krüptogramm on inglisekeelne. Sellel lool on olemas kõik komponendid bestselleri jaoks briljantne helilooja kütkestav naine, salapärane kiri ja mõistatus, mida pole 100 aasta jooksul lahendatud. Helilooja on kuulus inglane Edward Elgari eluaastad 1857 kuni 1934. Noor naine, tema perekonnatuttav toora penni mõistatus aga üks lühike šifreeritud kiri. Elgari pärand tema muusikateoste kõrval. Edward Elgari oli kogu oma elu jooksul krüptograafias sisse võetud. Nii kirjades kui ka partituuridest kasutas ta salakoode ja anagramme tähemänge. Tema armastusest krüptiliste mõistatuste vastu annab tunnistust ka 1899. aastal esmaettekandele tulnud heliteos Enigma variatsioonid. Kuid Elgarist jäi järele veel lummavam saladus. 1896. aastal tutvust olla laiemat tunnustust püüdlev helilooja endast 20 aastat noorema toora Pennyga vaimulikust. Isa tütar oli siis just hiljaaegu naasnud melaneesiast ning jagas Elgari vaimustust lohe lennutamise, jalgrattasõidu ja jalgpalli vastu. Nende vahel tekkis kirjavahetus. Juulist 1897 kirjutas Elgar Dorale läkituse salakirjas, mille sümbolid on võib-olla saanud inspiratsiooni araabia kirjamärkidest. Samas näivad need baseeruvad, kirjutas kirja topeltkaarega suurel eel, millist helilooja kasutas oma allkirjas. Salakiri pole tänaseni Teešifreeritud, selles kasutatud koodi on aga hakati kutsuma Tora Bellašifriks. Nimelt oli Tora Bella Elgari poolt antud hellitusnimi toorApennile. 1885. aastal oli Edward Elgari komponeerinud duetti kahele õele, kasutades nende perekonnanime nootide täht nimedena. Nimi oli ketš, mis andis vastavateks nootideks. Teegi e ehk teisel kasutusel oleva süsteemi järgi sõlmi sõlmi. Sajandivahetusel peitis Elgal oma oratooriumi gerontiuse unenägu deemonite koori tema loomingut arvestanud muusikakriitikute nimed. On teada, et Elgar püüdis selgeks õppida morsetähestikku. Väga võimalik, et ta kasutas seda ka oma muusika loomisel. Ameeriklase Mosley leiutatud kood teadete edastamiseks telegraafi teel, mis koosneb pikkade ja lühikeste signaalide kombinatsioonidest, oleks sobiv seletamaks Enigma variatsioonide erakordselt rütmikat kalkuleeritult mõjuvat leitmotiivi struktuuri. Heliteose esimest motiivi mängiti asja kõigepealt ühtpidi, siis tagurpidi kaks lühikest, kaks pikka, kaks pikka kaks lühikest nooti. Seda mustrit korratakse kolm korda. See on näitleja, on silmatorkav ja see oleks igati sobinud mõne 20. sajandi modernismi loomingusse. Aga 19. sajandi helitöös on see pehmelt öeldes kohatu. Kas selles peitub mingi tagamõte? Morsetähestikus tähistavad kaks lühikest signaali ehk kaks punkti hii tähte, kaks pikka ehk kaks kriipsu. M-tähte inglise keeles mõeldes võiks sellest motiivist niisiis saada lause ajem ämmai tõlgitult ma olen, olen või säärane eksistents realistlik küsimus, sobiks vägagi hästi Elgari ütlusega, et heliteose leitmotiiv väljendab üksinduse ja küündimatuse tundeid, millal ta Enigma variatsioone luues kannatas. Ta oli tollal nimelt sügavalt solvunud lahmivad, et asjatundmatute muusikakriitikute peale millist võtitega saaksime kasutada Elgari kõige kuulsama salakoodi Dorabellašifri lahti muukimiseks. Selles esinevate märkide sageduse analüüs näitab tüüpilist substitutsiooni sihvri mustrit. Substitutsioon tähendab ühe hääli kui sõna või muu keele üksise asendamist teisega kontekstis. Paraku on seni niisiis juba rohkem kui 100 aasta jooksul luhtunud kõikoodides Ifreerimis katsed. Arabella sihvris korduv lihtne muster tavalise topelt ja kolme kordsee sarnasest märgist. Igaüks neist esineb kaheksas eripositsioonis vertikaalselt või vastavalt kellaosuti liikumise suunas 45 90 ja nii edasi kraadise nurga võrra pööratult. Kokku saame niisiis 24 võimalikku märki. Kuna lihtne süstitutsioon kirja dešifreerimiseks ei tööta, on väga tõenäoline järeldada, et Elgar kasutas Topelshvlit. Veelgi keerulisemaks muutub lugu, kui võtta arvesse helilooja sageli väga isepäist kirjaviisi, mis eiras õigekirja reegleid, samuti tema armastust ka igapäevastesse märkmetes väikeseid saladusi sisse põimida. Tema käsikirjade uurijad toovad näiteks lihtsa küsimuse, mis kirja pandud helilooja märkmikus. TÖÖ Kõutsu, London murru, kas sa lähed homme Londonisse? Miks oleks pidanud ta iseenesele sellise küsimuse kirjalikult esitama. Uurijad on viidanud asjaolule, et selles lauses pole tähti e, mis muidu kõige sagedamini esinev täht inglise keeles. Samas on kirjutaja paigutanud iga u-tähe alla väikesed kriipsud. Miks oli selles lauses mingi varjatud mõte või tegi Edward Elgari meelega ninanipsu oma elukäigu tulevastele uurijatele? Aga kuulakem nüüd eelneva teadmisega, kas Enigma variatsioonides kostab Morses edastatud küsimas? Nagu näete, pole sõnade vahel vahesid oleksid vahed olemas, oleks ülesanne olnud võrdlemisi kerge. Sel juhul oleksin alustanud lühemate sõnade võrdlemise analüüsimisega ning kui oleks ette tulnud ühest tähest koosnev sõna nagu ülimalt tõenäoline näiteks A või ai oleks asi olnud lahendatud. Kuna vahed puudusid, oli mu esimeseks sammuks teha kindlaks ülekaalus olevad tähed, samuti kõige vähem esinevad, kõik üle lugenud, moodustasin järgmise tabeli. Märkisin, mitu korda mingi märk esineb. Inglise keeles on kõige sagedamini esinevaks täheks e seejärel on järjekord niisugune KUI TEE haa ennerres T U Y C F G L M WB. P Q x tset e domineerib nii ülekaalukalt, et harva tuleb ette lauset, kus ta prevaleeriv täht ei oleks. Siin, niisiis on meil kohe alguses tegemist millegi enama kui pelga oletusega on ilmne, milleks seda tabelit üldiselt saab kasutada. Kõnealuses sihvris aga vajame vaid osaliselt abi. Kuna meie domineeriv kirjamärk on kaheksa, alustame eeldusega, et see on loomulikult tähestikku. Et seda oletust tõestada, vaadelgem, kas kaheksat on tihti näha kaks korda järjest esineb inglise keeles väga tihti kahekordselt niisugustes sõnades nagu näiteks nyyd siid, Spy, siin piin, krunn ja nii edasi. Käesoleval juhul näeme seda kahekordselt tervelt viiel korral, kuigi krüptogramm on lühike, eeldame siis, et kaheksa on. 1997. aastal väitis Ameerika ajakirjanik Michael Droznin, et piibli heebreakeelne originaaltekst sisaldavat kodeeritud kujul ettekuulutust Iisraeli peaministri itsaka rabini mõrvamise kohta aastal 1995. Roslin teatas ka, et ta olevat enne atentaati tulutult üritanud rabini hoiatada. Mõni aeg hiljem avaldas troosning väite, et toora sisaldab salakoodi, millega ta võib oma jumaliku inspiratsiooni tõestada. Toora teksti olevat sisse kirjutatud ka igasuguseid maailma ajalooliselt pöördelised sündmused alates Hitleri korraldatud holokaustist kuni viimsepäeva lahingu. Nii. Idee otsida toorest salakoodi tekkis tegelikult juba keskajal moodustunud müstilisest kabala liikumises. Sellekohasel pole heebreakeelse piiblitekst sugugi see, mis lihtsal lugemisel paistab vaid jumal olevat kasutanud iga tähte sümbolina selleks, et avaldada neile, kes sümboleid tõlgendada oskavad hoopis kõrgemat tõde. Juba 13. sajandil kirjutas Hispaaniasse ära koslas tegutsenud kapitalistlik rabi patsiabennašer, et avastas esimese Moosese raamatu ühest lõigust 42 tähemärgi intervalli see saladuse. Seda meetodit kasutas Kattroznin mõistagi arvutiajastu vahenditega. Tõuke selleks andis talle üks artikkel ajakirjas statistikal Science 1994. aasta augustinumbris. Selles kirjutati, et keegi Eli jahurib Jeruusalemma Heebrea ülikoolist olevat koos oma kolleegidega leidnud esimese Moosese raamatu heebreakeelsest tekstist pärast sõnavahede kustutamist ja tekkinud tähe jäädadest teatud intervallidena välja noppeid, tehes 34 tuntud rabi nimed. Lisaks sellele olnud nimede läheduses ka vastava isiku sünni- või surmadaatum. Kuna statistiliselt mõeldes ei saa olla tegemist juhusega, annab see justkui tunnistust asjaolust, et jumalik informatsioon on sajandeid piiblikoodi abil peidus olnud. Samal meetodil asus matil Drozning Tooratuurima nime itsa krabin leidis ta 4772 tähe intervallist pärast seda aga, kui ta oli toora teksti jaotanud ridadesse. Igas neist 4772 tähte. Ristes vertikaalselt loetud rabini nimi horisontaalselt sõnaga tapja. Viienda Moosese raamatu neljandast peatükist, kus on juttu tapjast, kes oma ligimese on tapnud kogemata ja ilma varem vihkama Ta. Kuid Roslin oma avastusest teatas, leidus mõistagi kohe kritiseerijaid, kes väitsid, et sel moel võib igasuguseid sündmusi nii-öelda ette kuulutada. Teroznen vastas, et ta nõustuks selle väitega, kui vastaspoolel õnnestuks leida näiteks romaanist Moby Dick viiteid ühe riigipea mõrvamise kohta. Üleskutse võttis vastu professor Brendan McKay Austraalia rahvusülikoolist. Rakendades troosneni meetodit leidis ta kuulsast Herman Melville manist nii-öelda ettekuulutusi indiira kandi Martin Luther kingi John Kennedy, Ibrahim Lincolni jaga itsakraabini tapmise kohta. Professor McKay järeldus sel moel ei leia küll mingit salasõnumit, vaid just seda infot, mida oma parameetrite järgi otsima lähed. See pere võttis grupurjaid nõuks proovida sama meetodit mingite lühemate tekstide peal. Juhuslikult ajalehest valitud Microsofti firma pressiteatest saadi käepärast arvutiprogrammi kasutades mõne minutiga vihjeid aktuaalsetest sündmustest. Nimelt jalgpallur õudsi Simsoni kohtuprotsessi ja poksimatši kohta, milles üks poksija hammustas vastasel kõrva ära. Täpsemalt tekstikasti ristuvatest või kõrvuti asuvatest ridadest leiti tähekombinatsioon O J. IT ehk inglise keeles loetuna Õunzi Eitiidik. Õudseid tegi seda ning sõna jäär kõrv ja selle mehe nimi, kes mainitud kehaosa kaotas. Muide, hiljem on Moby tikist leitud ettekuulutus ka printsist Yana traagilise surma kohta. Tema nimega on seostatud tekstilõik surelik surma lõugade vahel. Baieldama on ka väide, nagu oleks piibli heebreakeelsesse algteksti peidetud kodeeritud sõnumid. Troosneni ütles, et kõik tänaseni säilinud heebreakeelsed originaalid täht-tähelt identsed ei pea paika. Kahtlemata on imekspandav, kuidas on piibliteksti aastasadu hoitud nõnda, et pole tekkinud mõttelisi erinevusi. Kuid vähesed säilinud käsikirjad ei ole täht-tähelt identsed. Vanim täielik heebreakeelne käsikiri niinimetatud koodeksis Leningradis on kirjutatud aastal 1008 pärast Kristust, see on olnud aluseks enamikule hilisematest tõlgetest. Nii rips kui kadrozning kasutasid aga niinimetatud kooreni väljaannet kus ainuüksi viies Moosese raamat erineb koodeks lenigaredentsises kirja pandud 41 tähe võrra. Surnumere käsikirjad sisaldavad piiblitekste, mis kirjutatud ümber rohkem kui 2000 aasta Est. Nende tekstide mõte on küll sama, kuid kirjaviis erineb veelgi rohkem nimetatud koodeksist. Paljudes kohtades on lisatud vokaalide märkimiseks tähti. Teatavasti sisalda heebrea kiri vokaale, need paneb lugeja vastavalt kontekstile ise paika. Järelikult muudaks juba üksainus vahetatud täht kogu tähtede jada ja sellest tulenevat kodeeritud sõnumit. Kui see ikka testis olemas, on türozneni vastaseid, kes ise küll toetavad piibli salakoodi teooriat ütlevad, et ajakirjaniku tegevuse tulemuseks oli vaid see, et Repsi poolt kasutatud tooraväljaandest leitud reaalse statistilise fenomeni edasine tõsine uurimine leiab ilmselt taas aset avalikkuse eest varjatult. Samad isikud nimetavad Roosnenid sensatsioonikütiks, kes oma pealiskaudsed ja efekti taotlevate avastustega tõi sellele uurimistööle pigem kahju kui kasu. Nüüd aga on aeg seni avastatud, võeti kirja panna, et vältida segiajamist. Saami järgmise tabeli viis A suur pluss T kaheksa e kolm G neli on H kuus. Nii. Tärnike on n kaks väikest plussi. Ooh sulu märkan r semikoolon on. Seega on meil tervelt 10 kõige olulisema tähetähised olemas tehingud tarbetu, üksikasjalikult kirjeldada lahenduse edasist käiku. Olen jõudnud küllap veenda sedalaadi salakirjade kergeks lahendatavuses ja lasta teil pilku heita nende struktuuriloogikasse. Pidage ainult meeles, et meie ees olev eksemplar kuulub kõige lihtsamate krüptogrammide hulka. Jääb üle vaid anda teile pärgamendi leiduvate kirjamärkide täielik tekst. Siin ta on. Hea klaas piiskopi öömajas, kuradi istmel. 41 kraadi ja 13 minutit kirbe põhi peamine haru, seitsmes oks idakülg lasta surnu pealuu vasakust silmast linnulennutee puust läbi lasu 50 jalga edasi. Aga mõistatus, ütlesin ma sinna ei põrmuks lahenevat. Kuidas saab kogu selle kuradi istmed surnupealuude ja piiskopi võõrastemajade segapudrust mingit mõtet välja pinnida? Edgar Ellen põujutlustes kuldmardikas, millest katkendeid kuulsite, on maailmakirjanduse tuntumaid teoseid, kus kirjeldatakse üksikasjaliselt salakirja lahti muukimist. Ning hoolimata sellest, et kaadeešifreeritud kiri tundub esialgu täiest ja arusaamatu, leiti peidetud aare siiski üles. Samas on peaaegu legendiks muutunud kellelegi Toomas miili kiri, milles ta teatab suurest varandusest peidetud Ameerikasse Bufordi lähedale aastatel 1820 kuni 22. Esifreeritud on sellest ei millegi muu kui Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsiooni teksti abil. See kirjaosa, mis kirjeldab varanduse suurust, seal olevat 1460 kilogrammi kulda, 2546 kilogrammi, hõbe Ta ja hulk juveele. Varanduse koguväärtus tänapäeval umbes 20 miljonit dollarit. Paraku pole aastakümnete jooksul suudetud kirjast välja lugeda, kust täpselt see varandus peidus on. Selles teksti osas kasutatav stiil ilmselt teistsugust koodi. Nii et saladuste armastajatele ikka jagub neid mõistatusi, mille lahendust otsida. Ühe saladuse aga avaldan siinkohal siiski. Need helid, mida kuulsite kuldmardika loo taustaks polnud midagi muud, kui morsekoodis edastatud sõnamardikas. Katkendeid jutustusest luges Raivo E. Tamm helimontaaži tegi Maristomba. Saate koostas Piret Pääsuke.