Minu nimi on Tiit, kus need meie tänane tunnike esitleb ja võib-olla ka mõnelegi kuulajale taastutvustab. Lauljanna nimega Saaria voore. Käesoleva kümnendi ilmsesti üht ilmutuslikumat avastust maailma muusikas. Küpses eas maa ja merelähedast memm, keda tema esinemas maneerida tõttu tuntakse ka kui paljasjalgset kiivat saarjõe voore on vaid mõnede aastate jooksul ja pea aega üksipäini suutnud oma piseldase kodumaa kanda kindlasti kindlasti maailma muusika suurele kaardile ja tehes seda lauldes kurblike kauneid Luciliku tundetooniga ballaade. Nii nagu selle saate järgnev pala sadade. Kui sina kirjutad mulle, siis kirjutan kindlasti ka mina surib, kui sina minu unustad, unustan sinu minagi, sodavad sodaal kaunis kreooli keeles, nii nagu nimetavad oma kodust keelt need umbkaudu 400000. Pisikese saareriigi kapoveeruda elaniku laulis oma üht tuntumat kaunimate senini armastatumaid pala sa tahad? Cabo Verde ilmsesti tuntuim kodanikele silmas lauljanna Saariewoora Cabo Verde saareriigi. See osa ajaloost, mis on tublisti ulatanud mõjutama ka tänase saatetunni muusikat, algab või jätkub, kuidas öelda, ilmsesti 15. sajandi keskpaigast, kui sinna kümnekonnast saarest koosnevas arhipelaagist saabusid esimesed Portugali maadeuurijad või alastajad, kuidas neid nimetada, sõltub igaühe eelistustest. Portugali kult, suur, aga samuti kõigest 600 kilomeetri kaugusse ida poole. Aafrika läänerannikule jäävad muusikalised traditsioonid. Cabo Verde muusikati selle ilmsesti tuntuimad maailmas vähemasti muusikas Andrei nimega Morna mõjutanud usinasti rohkem kui 500 aasta vältel. Saariewoora, tolle žanri ja õigupoolest ka mitme muu kohaliku kena muusikastiili. Olulisim ja nagu öeldud, maailmast tuntuim, võib-olla ainus tuntud esineja seni on laulnud nuid laulusid mitukümmend aastat. Ja siis 92. aastal, kui too Palazzo Taadekus mitmete muude kenade kaunis paladega. Pikal kauamängiva helialbumil, mis perfumaadu ilmus ning esmalt Portugalis ja Prantsusmaal voorale austajaid austaja Allasid võitis, oli see, nagu öeldud, maa ja merelähedane memm ühtedel andmetel liginemas oma 60-ni sünnipäevale. Teiste allikate kohaselt aga võib-olla küpses eas kusagil nelja või viienda eluaastakümne vahel. Üldiselt pole memme vanus selles saateski põhiküsimus mida uurida, kommenteerida või mille üle imestada. Küll võib imetleda muusikat, mida Moora teeb, kus võib kuulda nii hästi Kuubahabanera rütme kui võib-olla Argentiina Angola lähedasi saade. Ja arvatavasti olenevad ulatuvad Morna juured ajas tagasi sajand või poolteist. Medal kurblikud, tavaliselt minaarsed meloodiad, mis on ilmsesti läbi imbunud minut Remaatikast mille seotus ja lähedus tollesama Cabo Verde riigi asukate igapäevase eluga on ilmsesti suurem kui mõnel muul kehmelodomaatilisel muusika žanril populaarses muusikas. Sest Cabo Verde ka on selles mõttes sarnaselt nagu Armeenia või aga suurem osa selle asukatest elab väljaspool oma koduriiki. Tsaari Evora lauldud Mornad on oma tundelaadilt bluusilikult, mis tähendab, et justkui kurbliku kõlaga nagu ennist öeldud, aga nii nagu pluusiga puhul ei tähenda ka esitus teps mitte meeleheidet, vaid selle laulu läbi võib kenasti ka meeleülendusti meile lohutust kahtlemata leida. Siis lähevad järgmine pala ongi pisut helgema, tundetooniga ega Mornadki pole läbinisti nutused kannatama, nimetas Petit peis ja pärit on see juba pisut hilisemast ajast 90.-te aastate keskelt. Topaasok Impa õis oli üks neid palasid aastast 93, kui täpne olla misse Saaria Voore repertuaaris esindaja tõepoolest rahvamuusikalist poolt. Monna pluusilik nukrusest nõretav tihtipeale ja kurbliku kena kõlaga lauluvorm on mitte küll lihtsalt minevikku rand, vaid elus muusitseerimis viis sest Moorlasid kirjutatakse praeguste päevadeni Cabo Verde saartelt, kust orjavõõra pärit ja lauldakse nii hästi noid, mis juba 19.-te 19. sajandi autorite kirjutatud, kui näiteks Saariewoora esitabki laulusid, mille autoriks on tema enda saateansambli saksofonist klannetist Smoraas. Iga. Olulisemaid muusikalisi abilisi Paulina Vieira, kes päris mitmeid pille ja väga hästi mängib. Pariis on olnud saare voola jaoks äärmiselt oluline vahepeatus ja võiks öeldud putki maailma muusika laiematele lavadele. End sinna Pariisi poleks ilmsesti saare voora jõudnud ja temaga hääl ulatanud kaugemate kuulajateni, kui ta poleks mitte 85. aastal ilmsesti juba siis üsna küpse elu näinud naisterahvana esimest korda lahkunud oma kodus, et reisinud Portugali, Lissaboni Lissabonis. Sünniste sidemed söödas Silva nimelise produtsendiga, kes küll kaape Cabo Verde saartelt pärit, aga nii nagu paljud saartelt pärit muusikud ei ela mitte koduriigis, vaid tegutseb mujal kaugemal maailmas. Söödas Silva, Prantsusmaal baseeruv produtsent, kes mitmete aastate jooksul jõudis muusikaliselt kujundada rohkem kui ühte Saariewoora heliplaati. Ning kuigi 92. aasta Albumi mister Maado edu võis tunduda üle öine, eelnes sellele päris mitmeid plaate, mitmeid laule ja tasapisi järjest rohkem kontserte kodust kaugemal. Revola jaoks. Klaar hääl on mitte ainult imelise toimega nendele, kellel taoline muusika meeldib vaid mõnevõrra imekspandav seetõttu, et ja ei voola elu näinud ja maalähedane memm olla väidetavasti üsna sage viski tarvita ja tubli sigareti suitsetaja mis ei tohiks ometi lauluhäälele hästi mõjuda. Tema puhul näivad need kõik küll olevat, et justkui hane selga vesi. Saare jumala järgmine pala selles kellelegi ma saates on Angola. Kallid kaasmaalased, ei, kellelegi on selles atriini, mida te kuulete. Tänases Cameroni muusikatunnis mängitakse muusikat, mida laulab Cabo Verde saareriigi tuntuim muusik, praegusaegses maailmas ilmselt üldse lauljannast Saarjajevoora Saarivooral tubli memm, kes on lubanud, et oma rahvamuusikast ja Cabo Verde, tõsi küll, üsna paljudest muudest muusikakultuuridest mõjustatud lugudest oma edaspidises, olles elus elus küll kindlasti ei, ei eemaldada kaugele ning tõsi on, et tema senised koostööd muu maailmamuusikutega umbes noh arvad küll, on tema ühel 90.-te aastate albumil kaasa mänginud kohalikest imagole saksofonist, jamps, kaater ja ka järgmine ei kellelegi Nabala laseb see saare moora häälel kõlada koos brasiillase kannatanu veel roosa ning jaapanlasest klahvpillimängija ja kummalise kosmopoliitse maailma muusika lõõtsis aka mootoga. See aga võib-olla on tema puhul siiski pigem erand. Ja ehkki hääl ja muusika on praegusaegses maailmalusikapildis olnud aastaid üsna värskendav tegur ja tihtipeale loetakse seda üsna erakordseks, nii nagu see saare paljasjalgset esinemas maneeri, olgu siis tegemist klubi lavakese või suure püünega. Nõnda on ta küll ise väitnud, et tegelikult kodus väljaspool lava hooldadeks täiesti tavaline valament toidab koos oma ema kahe lapse, kahe lapselapse ja vennaga. Küll ei ole seal peres enam ühtegi neist kolmest meest, kes koos eluse saare võõraga on ilmsesti pisut jõu kohatuks pidanud. Aga ta tegevat kõike, mida üks tavaline vanamemm ikka teeb, küpsetab, keedab, koristab ja koob ja vahel kuulata oma päevinäinud raadiumiaparaat paati. Teinekord mängib vanu heliplaati, mida talle kõige enam kuulata meeldib ja nende hulka kuuluvat nibin. Holi tegin Gory albumid. Pythoni teegi on aeg-ajalt võrreldud kase, Saaria moorat, tema esitusmaneeri ja tunnetuslikule. Nende lugude taga on vahel toodud võrdluseks Credit peafi ning maailma muusika uuematest nimedest nimaalinannata Moussang, ared kui ka Ungari lauljatari vaator Sebastiani. Ilmselt aga õigus on neil, kes leiavad, et kõik nood osutusel, muusikalised teeviidad ei pruugi siiski juhtida täpselt Evorani. Ilmsesti on tegemist üsnagi väga isikupärase all aga need on lubatud ja see saare juura puhul mõnevõrra erandlik lugu, kus. Me seal, teine selles palas kuulub katanovilosale sarja võõraga koos mängimas, kuulda veel nii Scaruis, klahvpillidel ja üht meest, keda eesti laadelgi nähtud sealisti Jacques Morenen Baumi. Pisut lähemast ajast paras piim Elar ka aastast 97 ja ikka nagu tänasel eikellegimaal kõik lauldud laulud. Saariewoora Cabo Verde lauljanna poolt särje võõrale võib olla küll, toetab suuresti Cabo Verde muusika line maine praegusaegses maailmas. Ehkki õigupoolest ei ole temakene üldse mitte ainuke sealt saarestikus pärit muusikuist oleme suutnud kunagi varemalt juba maailmas nime teha. Kuigi seda tihtipeale ei märgata, sest mehe sünnikohaks on märgitud ka sootuks teine koht, Cabo Verde saarestik. Hoopis üks Ameerika maine linn ulatub ka näiteks kaasaja ühe tuntuima ja surilikus laadis mängiva džässipianisti korris Silveri sugupuu sinnasamasse Atlandi ookeani saarestikku jääb ligemale 600 kilomeetrit Lääne-Aafrika rannikust täpsemalt akaarist läänega poole. Ja küll on ka sealt pärit sootuks teistsuguses muusika valdkonnas tegutsenud kunagi siis ndatel aastatel koguni piidžiisiga samale plaadile samasse muusika filmi ära mahtunud diskogrupp tawares ehkki nendegi puhul praegu, kui neid üldse mäletatakse, vaevalt võetakse seda, et nende koduriigis kunagi Cabo Verde on olnud. Kahtlemata ei ole see Saaria võõra tänapäevases Verde muusikapildis ainus anne ehkki ainus laiemalt tuntud tegelane on ta ilmselt siiski on seal teisigi gruppe, kellest mitmed muidugi on kodus sealt lahkunud tegutsevat praeguseks mujal nagu samuti USA-s asuv nendest vennaskond või siis mitmetest erinevatest muusikutest koosnev Cabo Verde šõu mis tegutsenud mitmel pool kaasa arvatud ka Portugalis, kus samuti kõverlasi ohtrasti elab. Meie ei kellelegi ma, muusika järgneb ala on veel kord aastast 97 ja see on taas traditsiooniline viis, ehkki seda seadnud Ungari Rufina, Almeida songede Verona laulab saarevoor. Ja. Veel on õieti. Neelanud. Veera. See Saariora selle lauldud nii eelmine saab olema ka järgmine. Kõik sellesse saatesse mahtuvad ei kellelegi, meeleolud on suhtunud oma hilises eas saabunud tunnustus. Võib öelda, et kahepidiselt. Ühest küljest on temake arvanud, et kindel selles, et tema talenti tunnustatakse, on ta olnud tüdrukupõlvest peale. Teisest küljest ta tunnustus, kui ta lõpuks tuli ning see saare voora kodusaarelt. Nii pakkuja Ameerika turnee televiis maailma muusikalises kontekstis ei ole talle küll erilist muljet avaldanud. Selle poolest, et kui ta siis lõpuks ilma nägi ei olnud tema poolest midagi eriti imetleda ei siin, meiepoolses, Euroopas ega ka moodsas Ameerikas. Aga kahetsus see üle tunnustuse kübe, nõnda hilja saabus. On ta hinges ikkagi siiani? 92. aasta. Täpselt too aeg, kui kuulajaskond Prantsusmaal, Portugalis, hiljem Ameerikas Euroopaski mitmel pool veel saarevolat tundma sai ning tema ilmsesti tublimaid heliplaate, mis perfumaado, millelt mitut seal on mängitud, ilmus täidab ka viis pool järgmist minutit sealt samalt albumilt on pärit järgmine kellelegi ma laul viidati umbsobida. Seedripuu. Flora meer toas siin. Nii peer to nivoo. Cabo Verde tavata tiivasaare voorel kuuldud laulusid, olgu siis tegemist mis tahes stiilidega tema kodusaartelt kas tolle kurbliku moega ornaga või teistsuguseid nimesid kandvate vormidega nagu rohkem Lääne-Aafrika muusikast mõjutatud batuuko Jonaala tavatsetakse üldse ja ilmselt mugavuse mõttes nimetada maailma muusikaks. Ilmselt võib nõustuda Ameerika džässikriitiku John Jeloojakiga, kes on arvanud, et sama hästi võiks seda nimetada ka üleilmseks muusikaks sest leiab erinevatest ilma nurkadest küllalt laulu vorme, mille tunnetuslikus laadis on üsnagi palju ühist sellega, mida kapo Verdel Mornaks nimetatakse või midagi Portugalis kutsutakse nimega fado või miks ka mitte Argentiinast tanguks. Üleeilne muusika hoopis teistsugusel moel on ka ilmselt järgmise kellelegi Ameerika maise kitarristi, puhkpilliväikeste, orkestrite ja viiulikvartetimuusika seeria improvisaator ja popmuusiku Chimmallurki muusika. Võimsalt, seda juba teistsuguseid moel. Ja nagu öeldud, seda nädala pärast saar jäi pooleli, jääb siin saates laulda veel vaid üks lugu oma kodus, arest kavuerdest. Cabo Verde terra hästi maada. Ei kellelegi, ma kestab veel, mina olin Tiit, kus nad jällenägemiseni nädala pärast.