Tere õhtust, algas rahvamuusikasaade stuudios, on Maie Viilup kuulama ära pruudi tantsu ja siis räägime lähemalt eelseisvast Viljandi pärimusmuusika festivalist. Taas on tulekul Viljandi pärimusmuusika festival, 25.-st 28. juulini ta seekord toimub ja juba kümnendat korda ja ajama ühe festivali peakorraldaja Ants Johansoniga. Kas see 10. toimumiskord tähendab ka, et seekordne on ehk kuidagi eriline ja pidulik ja juubelihõnguline? Jah, on küll ja, ja samas on ta on ta ka. Samasugune nagu kõik kõik eelmised või ütleme, ta on nagu samas reas läheb edasi, et, et me et me püüame teha taas võimalikult hea muusika, festivali. Et inimesed saaksid kuulata võimalikult huvitavat rahvamuusikat või pärimusmuusikat meilt, eelkõige ka mujalt. Ja siis sinna juurde seal nende seas siis võimalikult palju sõpru, kes kes juba möödunud aegadel on käinud ja neid on, neid on õige mitu, nii et, et ka selles mõttes, et sõbrad uuesti külla tulevad üle mõni üle viie aasta. Et see, see näitab ka seda, et on põhjust midagi tähistada. Ja arvata võib, et võid juba korraldajana ette kujutada, milline see publik on, kes sinna tuleb. See festival on küll vist suutnud endale kindla sanklubi kasvatada. Nojah, 10 10 aastat õnneks Eestimaal tähendab seda, et et, et on vaata et uus põlvkond saanud koos selle, selle teadmisega, et selline sündmus toimub kasvada. Aga, aga iga aasta see ütleksin tegelikult see kultuuripakkumuse kontekst, mis siin Eestimaa suves on, on, on niivõrd erinev, et, et ma ei julge öelda, et, et ma juba aiman, mis publik sinna tuleb, ma arvan, et ma juba aiman, et et 1000 502000 inimest on, on noh, võiks piltlikult öeldes ära tunda juba, et need on käinud kaua. On, olen kuulnud oma laste kaudu ja ja nende ringkondade kaudu, et palju kooliõpilasi tuleb, kes, kes pole varasematel aastatel käinud ja kes on kuulnud, et nüüd tahaks tulla. Aga, aga, aga ei julge öelda. Väärika väärikamas eas inimesed, et, et kas, kas neil jätkub sel aastal aega, mida, mida teeb heina ilm. Kas kas peaks kasutama hoopis seda, seda juuli lõppu veel heina tegemiseks või või mingiteks muudeks töödeks, et seda ei tea tegelikult kunagi. See Eestimaa suvi on selline. Jaa, aga samas, kes seal käinud, ju see ikka tagasi tulla tahab ja võib-olla siis räägime nüüd neist esinejatest, kes ju tegelikult selle festivali teevad ja mida siis peaks üldse sellele festivalile otsima tulema, kas sellist välismaist eksootikat või siis tulema veenduma meie endi tegijate headuses ja eheduses või ei pruugigi niimoodi alati võrrelda ja mõelda? Võib küll, võib ka nii mõelda ja, ja eelkõige eelkõige me tahaksime seda, et et, et see kontekst, milles millesse me asetame meie oma muusikud, kutsudes neid festivalile ja, ja et, et see on nagu et see võiks olla nagu teataval määral selle muusikaaruande kontsert või selle, selle mõtlemisega muusikute aruande aruandeaeg. Ja samas oleks ta mõõduvõtmise ja situatsiooni kaebamise aeg, aeg, mis toimub ümberringi, et selleks on nagu väliskülalised ja loomulikult väliskülalised on selleks, et et inimestele pakkuda põnevust ja uusi, kõlasid mujalt. Aga et et inimesed võiksid tulla eelkõige puhkama sellest muust muusikast, milles nad päev päevad otsa päevad otsa elavad ja, ja noh, tõesti on ilmselt, kes, kes iga päev traditsionaalset või pärimusmuusikat kuulavad, neid inimesi on väga vähe, nii et tõenäoliselt ikkagi tullakse otsima Nendel neljal päeval natuke teistsugust muusikat ja teistsuguseid kultuure vaatama, aga, aga eksootikat eksootika pärast me oleme järjest vähem üritanud pakkuda õieti, me pole seda kunagi nii-öelda inimesi loomaaeda kutsunud. Paneme neegrid lavale ja vaadake, vaadake, kuidas nad tantsivad nii neegrite, mustade, kuidas neid õigem oleks öelda ida, ida poolt tulnute venelaste, lätlaste, leedukate kõigi nende puhul on põhikriteeriumiks, et oleks tugev, veenev, väärikas esitus. Eks publik hindab, kui täppison läinud ja ja täpselt sama asi puudutab eesti muusikuid, et et, et see peaks olema see, keda me sinna kutsume järjest enam rahvamuusika baasil. Pillimees oleks võinud, võiks olnud mängida seda, seda tantsuks ja, ja, ja, või laulnud pikalt, regilaule läbi ja sealt siis kasvataks oma oma väärika värke just veenva esitused, et me tahame tugevaid muusikalisi isiksusi näha nii meilt kui mujalt ja tahaksime, et inimesed neid vaatama tuleksid. Kuulame nüüd, kuidas talita McKenzie esitab šoti pärimusmuusikat. Ja vist ka looduslähedus hakkab süvenema nüüd sellel festivalil. Jah, no see aasta tuli Eestimaa looduse fondi poolt selline vahva ettepanek, et, et me võiksime selle prügimajandusega midagi ühiselt ette võtta, et me oleme seal keset loodust keset neid lossimägesid mitmelavaga. Aga et kõikide nende suurüritustel tekib hirmus palju prügi ja looduse fond juba oma keskkonnafestivalil oli väljas, oli keskkonnajaamadega, kus sai prügi kolmeks jagada plastik ja, ja siis põletamisele minevat paber ja pappkraam ja siis kolmas siis toidujäätmed näiteks või festivali käigus paratamatult tekib just, et, et, et kuivõrd me üritame jälle publik hindab seda, kas, kas me oleme seda suutnud säästlikult suhtuda oma kultuuri ja teda hoida nii pikalt kui võimalik ja elus hoida. Ja anda talle uut elu siis samamoodi meie mõtted käivad kokku looduse fondi, Eestimaa looduse, fondi emaga, et ka nemad üritavad seda, mis meil on võimalikult mõistuspäraselt hoida ja selleks saame me ise palju ära teha, niiet et see looduslähedus on, on täiesti olemas ja kui loodus fant tuleb oma püstkodadega ka veel sinna ümisema, Mikk Sarv on teada ümiseja Sami Sami iminate mõnu tegijad, siis siis ka selles mõttes on, on looduslähedust rohkem. Jah, kus need püstkojad seal paiknevad, võiksid, ma ei julge seda öelda, nad esialgse plaani kohaselt nad peaks olema seal kes teab, siis kirsimäe aida taga, seal natuke kaugemal, seal siis loodusfond, saab ise ka elada või kes, kes sinna tahavad tulla? Tähendab praegused plaanid. Esialgsed plaanid on nii maha pandud, nendega. Ehk siis kohapeal selgub, aga üks kindel märksõna vist sellel festivalil tundubki olema selline väärikas rahvapill nagu kannel ja ei ole ka ühtegi varasemat festivali, küll vist ühele ühelegi pillile pühendatud, aga siis seekord tõepoolest kannel. Jah, et kui, kui seda Billyle üldse pühendada midagi, siis, siis loomulikult peaks eestimaalt võtma kandle kui sellise ühtepidi maagilise pilli, teistpidi selliseid omaette musitseerimise pilli, kui, kui kui viiul ja, ja lõõts on olnud näiteks uuemat pillid on olnud rohkem tantsuks ainult siis kannel, on ka selline omaette olemise pill ja iseendale ja lähedastele mängimise pill olnud. Et, et head ja ta on üks meie kõige vanemaid keelpille üle paari 1000 aasta vana. Ja loomulikult siis kannel. Ja muidugi kannel teada, aga sellise hästi vaikse kõlaga, kas ta seal festivalimelu sees ikka kuuldavale ja kostele tuleb. Ma arvan, et see, kes teda, kes ta endale näiteks muretseb ja näiteks viiekeelse kuuekeelse kandle et ega seal seda ei peagi paljudele mängima, seda võib iseendale mängida ja kui, kui neid ise endale mängijaid on palju kõrvuti, siis siis ta hakkab juba kostma ka ja kui, kui siis mõnel laval veel erilisel puhul mikrofonid kätte panna, siis võiks ju päris päris uhke kullerdus olla, mis sealt kostma hakkab, nii et jah, me kutsume inimesi muretsema endale kannelt kuulama-vaatama, kuidas teda mängitakse, seda õpetatakse õpitubades ja ka suurema suuremas õpitoas niimoodi paljudele soovijatele. Jaa, jaa. Me meil ei õnnestu see, mis õnnestus 60.-te lõpust, soomlastel tõenäoliselt, et kannel on praktiliselt kõikides koolides see, see tehti seal nagu riiklikul tasemel täiesti vägevasti ära, siis siis kui Veljo Tormis seda siin Eestimaal alustas, siis, siis ei leidnud seda ka nii-öelda viljakat pinnast ja sinna ta jäi. Aga aeg on edasi läinud, mine tea, mis juhtuda võib uuesti juhtuda tõesti. Et tuleb lihtsalt inimestele öelda, et see on üks müstiline ja vahva pill ja kuulata, et anda just, aga kui nüüd ja, ja ma ütlen siia juurde, et lätlased tulevad oma oma kandlevariandiga, leedukad tulevad ilgi leedukast, Atalyas, kannel olemas, ansamblis venelased tulevad Novgorodis šopharov. Neil on oma osa võrrelda erinevate rahvaste erinevaid, loodetavasti keskkes soomlaste poolt tuleb kanda ka, seda ma ei oska, ei julge päriselt praegu öelda, aga küllap tuleb ka sealtki hästi port. Aga Eesti poolt on, on loomulikult Virblis on Elo Kalda, kes mängib päris suurt grammatilist kannelt. Siis on, ma ei julge öelda nüüd rahvakandlemängijaid, kas, kas vanemaid härrasmehi tuleb nii mitmeski mitmeski oma eelkõige Virbel, kus, kus kannel on kindlasti olemas ka reis nii-öelda tänapäeva ansamblites trandis, kui Toivo Sõmer võtab Salteeriumi ja mängib sellega, et see see kahjukannel Meie kuulame kohe, kuidas kõlab Leedu kannel Natalja koosseisus Sutartiinet mängimas. Aga kui nüüd vaataksime lähemalt, siis festivalipäevade kava neli pikka päeva, mis siis sellest see kõik ära peaks mahtuma. Sinna mahub ikka üle üle mitmesaja esineja mahub sinna, kui me need kõik kokku võtame. Aga kui nüüd vaadata-ist ja mujalt tulnuid, kelle kasuks siis nagu see osavõtjate arv osalema? Hulgaliselt on kindlasti eestlaste kasuks ja ainuke, mida võib öelda, on see, et, et loomulikult publik tunneb, nagu võib tunda. Tõenäoliselt see on ka loomulik külaliste vastu rohkem huvi. Sest paljud, paljud näiteks šoti muusikat pole meil varem sellist Mousnjuusikut või, või siis need töölaule, mida talitame Kenzi teeb seda tüüpi muusikat ei ole kunagi olnud, on sellist iirige või iiriliku käeli muusikat olnud, kui meil oli poiss. Mõned aastad tagasi, nii et talita Mcenzi Folf solistina ja, ja ja sellise ameeriklanna küll, aga kes on Šotimaa juured üles otsinud, õppinud ära šoti käeli keele ja tõsiselt oma oma nii-öelda juurte populariseerimise ette, et tema on kindlasti üks üks huvitav ja siis on taanlased jah. Journal vist lausa tuntud nimi maailmamuusikas. No ma arvan küll, et, et võib-olla on ta McKenzie tuntum ja, ja hoogard ja Heirup on, on ju sellised mehed, kes siis taanlased kes on juba üks neist, on see kitarrimängija, on juba käinud meil siin mitu aastat tagasi ühe teise Taani ansambliga ja nemad on juba omaenda viiuli kitarri tuua, sellisele tasemele mänginud või selline himu, et nad juba totaani kipub neile oma grammisid andma, nii et nad said aasta möödunud aastat plaadi aasta ansambli ja aasta instrumentalist oli ka siis mitte rahvamuusika instrumentalistina üldse instrumentalistina plaati ansambel olid rahvamuusikaalajaotuses. Ma tegelikult ei soovitakski inimestel vaadata Ta kava, kui see nüüd trükis ilmub või ajakirjanduses ja, ja vaadata koduleheküljelt. Sest et, sest igale päevale on niimoodi jaotatud, et et ei oleks põhjust, et muretseda, et ainult paariks päevaks saab tulla, aga kes tahab kogu aeg olla, et see ei peaks ka viimastel või esimesel päeval ei peaks igavust igavust igavuse peletamise otsima. Et et tõesti on, igale päevale jagub jagub häid esinejaid. Need kava kokku seades on sellelegi mõelnud, mismoodi seal siis tõesti täis täis pildi endale saada. Sellest festivali esinejatest. Ma arvan, et ühe päeva lõikes muidugi paari päeva lõikes kõiki ära ei jõua kuulata, aga aga nii või teisiti on, on iga inimene valib endale mingid sektorid ja, ja siis saab ta ühe päevaga ühe tordilõigu ja teise päevaga võib-olla teise või mis, mis omavahel võib-olla natuke kattuvad. Kui suur see festivali toimumise raadius on ehk kas uusi esinemispaikasid ka lisandunud on seekord? Noh, kui kui need Eestimaa loodusfondi, telke nüüd või püstkodasid selleks uueks esinemispaigaks pidada, mis on nende enda initsiatiivil seal toimub, siis siis on, aga muidu muidu on meil üheksa lava ja muuseumi õuel on varem toimunud muuseumi õuel on kogu aeg toimunud sellised ja seal on alati ilma võimendused toimunud, et kes tahab sellist päris naturaalset, et regilaulu laulda või kuulda seal venelasi laulmas või ukrainlasi või, või siis meie oma õpetajate maja ansamblit koos ukrainlastega, et siis siis on see kõige õigem koht, on muuseumi hoov. Nii et arvata, et iga esinemispaik omab nagu mingit kindlat spetsiifikat või suunitlust, millised esinejad siis just mingisse paika sobivad ja passivad. Noh, piltlikult öeldes jah, eks, eks see suurus ja, ja kohe akustika määrab selle ära, et, et kui kui kaevumäel on, on võimendusega rohkem kuulamise muusika, sest seal on pingid ja tantsimise ruumi ei ole, siis kirsimäel on jälle vaba plats ja tugevam võimendus, seal on siis selline tantsukam, võimendatud tantsud, muusika, vabalaval toimub selline eelregistreerimisega isetegevus. Black box is või suures toas on, on selliseid väikseid hästi väiksed projektid üksik ja, ja siis see aasta muidugi üks, üks selline selline tõsisem muutus on see, et Ugala saali rohkem selliseid väikseid esinejaid pakkuda neid suuremale publikule. Nii sellepärast, et publik saaks kuulata haruldasemad vaikset muusikat korraliku võimendusega suuremas saalis kui ka selles mõttes, et, et pakkuda esinejale teistpidi nagu. Et, et nad saavad endale nagu suurema ülesande, kuidas, kuidas mitte 100 inimesega tähelepanu võita või, või kuidas veenda, siis ütleme, kolmesadat kahtesadat inimest, et, et see on nagu see on üks väike muutus, et Ugalas rohkem kontserte viia, et arvata heidet. Ugalas on tunduvalt keskendunum, siseruum juba siseruumi, aga teatrisaal nii nagu nii nagu kirik organiseerib, kuulajat organiseerib ka teater. Plats teatavasti jätab väga vabad käed ja isegi kui väga huvitav on muusik ka ja ja sul keegi kõrval tahab kuulata, siis tihtipeale endalegi see tunne tuttav kipub jutt sõbraga kõvemaks minema kui see, mis, mis lavalt tuleb, nii et ümbritsev melu just. Nii et me üritame seda, seda nagu kanaliseerida, nii et oleks mängijal hea ja, ja, ja kuulajal ka võimalik oma oma oma meeleolu välja elada. Aga kavatseb üllatusega leida, et päris mitmed kontserdid lausa tasuta on, vastab tõesti tõele? Jah. Ja just need eesti esinejate kontserdid kipuvad seda olema nii et kättesaadavad tõesti kõigile, kes võib-olla ka siis sinna platsi peale ei jõua, aga siis seal Viljandis viibides saab ikka osa. No põhiliselt tegelikult tegelikult peabki ütlema, et paljude külaliste jaoks või külastajate jaoks on vaba lava ongi see tegelikult täpselt, sest et seal sa võid kõik need neli päeva kas just kas ööd magada seal, kui, kui on hea magamiskoti usalsat niiskuses magada ka, aga aga et seal seal ei pea piletiraha maksma ja seal saab süüa, osta ja, ja, ja tantsida ja muusikat kuulata. Tädi mõnedki üllatusesinejad võivad sealt. Selleks on meil Signe Susi, kes on kes eelmisel aastal selle vaba lavakorraldusega parem seal nädalas ja Ene Lukka ja kõik on sellega vahvasti hakkama saanud. Aga Signe Signe, meie vaba lava nii-öelda pealik, tema suutis, suutis kuidagi selle etteteatamise sellisesse vormi seada, et et päris enam juhuslikke ja rahvamuusika kaugeid asju, et lihtsalt esinemise lustist, mis on ka tore, aga mis ei pruugi tingimata juhtuda nende nelja päeva jooksul Viljandis. Et sellist korda sätitud, et on, on teada, millal on tantsimise ajad ja millal saab kuulata kedagi ja üks päris huvitav paik ta vist on jah, ta on olnud ja eriti ta on selline paljudele korraldajatelegi mälestuspaik, sellepärast et kolledži oli sealsamas, vastase õlleõu oli seal vastas, et et ta on, ta on tegelik festivali süda on seal loomulikult. Ja kuulame nüüd jälle ka muusikat, mis nädala pärast Viljandis kõlab ning taanlased huugard, jahi Rup on kohe mängima hakkamas. Aga kui neid esinejaid siin veel kiigata, siis kas ikka veel? Sellel festivalil valitseb see põhimõte, et ühtegi staaresinejat ei ole peaesinejat muidu ikka jah, festivalidel harjutud ju, et keegi on see kõige-kõigem ja peaesineja, aga siin, kuidas sellega on? Nojah, lugupeetud kuulajale ja, ja ütleme ajalehelugejale jah, me tegelikult me siiralt mõtlema seda, et, et aga see võib tunduda mänguna. Me siiralt mõtlema seda, et, et et, et iga iga kuulaja leiab oma oma staari ise. Sest et see maailm oma staaride määratlemisega ja selle kaudu nende müümisega on niikuinii juba jookseb ühte seina kõik, et, et et suured müüvad järjest paremini ja väiksed järjest halvemini ja nii nagu nii nagu suured kompaniid lähevad järjest rikkamaks ja väiksed järjest ära kukuvad kui ärielust rääkida. Et selline selline kogunemine ühte ja teise serva toimub, selline polariseerumine. Et me püüaks seda vältida. Aga paratamatult on, on osad nimed tuntumad kui teised. Aga õnneks on see rahvamuusika iseenesest nii, nii demokraatlik fenomen, et et vähem ma olen näinud on neid, on neid väljamaal on neil ka Eestimaal neid, neid nii-öelda rahvamuusikastaar või kes tahavad käituda ja, ja suhtuda nagu staarid. Aga, aga kui juba kui juba paljude teiste kultuurialade esindajad ja, ja paljude elualade esindajad. Jah, popkultuur on see kõige väljapaistvam, ütlevad, tulevad Eestimaal, et siin ei ja on pärast öelnud, et siin ei põeta staarimaaniat ei joosta niimoodi järel, jäi ei tilguta ja iga iga hinna eest ei küsita autogramme. Et see Eestimaal järelikult on see võimalik või väikestes maades on, on see võimalik. Et las igaüks leiab ise ja tuntumad nimed niikuinii tulevad nagu tutvustustest ja minu enda jutust ja meie tutvustajate juttudest niikuinii välja. Aga jätaks inimesel enda otsustamise võimaluse, sest mõni võib-olla tõesti ei kannata üldse näiteks soti muusikat, mina võin küll öelda, et talita, McKinsey on väga vahva. Aga võib-olla ta peaks üldse tõesti flaami muusika leidma ja, või, või, või avastab endale leedu muusika, sest kui me juba end enne enne pingeritta seame, siis, siis, siis on kohapeal nagu juba kõik öeldud ja väga raske on endal. Et ei, ei, ei, ma ei usu, mis ta ütles, et ma arvan, et äkki hoopis hoopis on see kihvtim ja et kuulaja täiesti võimalus minna ja endal aastada siis keegi enda jaoks ja nii nagu tegelikult on meil kõik võimalused, ainult et meedia sunnib meile. Valikuid peale see on nagu paratamatu, et ellu jääb see, kes nende need valikuid suudab teha arukalt. Ja nii et, et jah, et kui, kui ma nendest nimedest räägin, siis, siis loomulikult tuntumad nimed on ta liita Mäkinsi hoogardia, häiruk, Gellar, Horn. Iirlased, kes meile tulevad, on, on osad samast. Alois on selle ansambli nimi. Ma kindlasti hääldan seda valesti, aga aga osad neist on treest, osad on ka enne Soome aegadel, kes, kui nad Soomes elasid, tulevad. Noh, tegelikult on ilgi väga tuntud ansambel lätlaste sellelgi festivalil, see oli küll viis aastat tagasi, kui nad päris akustiliselt tegid, nüüd nad on juba niimoodi voliine ja pille juurde võtnud, nii et nad teevad sellist. See, see, mida te tuli Lum i liivi muusikaga, seda tilgi Läti muusikaga. Ja taliagi on teatavasti päris tuntud leedukate selline selline etno Popi poolne, aga õnneks ei ole see päris Sotartiines ei ole sealt päriselt ära kadunud seest ja õnneks õnneks vist ei kao ka. Need, need esinejad on palju, aga Ungari neiud on väga vahvad. Akustilise kvartetiga tulevad Andoor vokaal, nemad päris lauluansambel, lauluansambel nad nad, kus käivad kogu ansambliga nii-öelda saateansambliga, kus käivad niisama, nii et. Ja hirmsasti ma tahan näha päris elavas esituses subjatkit Narva muuseumi ansamblit, sest nemad on ikka selle väga tõsiselt ette võtnud selle vene vene traditsiooniliste laulude laulmine, laulmise, mis Eestit on Narvas elavad, meil on Brjanski, Leningradi oblast ja Pihkva oblasti ja kaugemale kantide laule, ehedat slaavi folkloori kohe-kohe päris slaavi folkloori, et ei ole ei pesnia Pleski lihtsalt, vaid vaid ikka läbimõeldult ja, ja, ja mõistusega tehtud. Ja ma sama ootan sohva rockil, kes, kes Novgorodis tulevad. Lähimad naabrid meile ja. Need lähimad naabrid on vist see aasta tõesti enam enam nii-öelda kui, kui tavaliselt, lihtsalt idakandist on soomlased, rootslased, soomerootslased, rannarootslased, lätlased-leedukad, venelased, kõik lähimad kutsutuid, lähimad ja siis kaugematest rumeenlased Falpharadelateladžetris. Iirlased ikka jah, igatahes uhke uhket muusikat, ma loodan, saab, saab olema ja, ja tõesti. Ja kui neid omi ja kodumaiseid esinejaid vaadata, siis on see pilt ka ju päris kirju ja päris palju on neid nimesid ja just koosseise, mida ehk muidu ja mujal nii väga ei kohtagi. Just selliseid projekt, koosseis, esinejaid. No sellel on kui, kui seda asja nagu laiemalt vaadata, siis ja ka festivali kontekstis, sest sellele on muidugi oma oma miinused selles mõttes, et ega kui nüüd järgi mõelda, siis siis see tegijate ring väga muutunud ei saastaga olla, lihtsalt on uued projektid tekkinud ja ja nii nagu džässis, võiks ka võib-olla rahvamuusikas ennast endast grupid teada anda oma oma nimede kaudu. Et just sellesama nii-öelda muusikalisi või loodetavasti muusikalise isiksuse kaudu. Sest et siis siis teatakse ka nende juurde uuesti tagasi tulla ja vaadata, mis nad on aasta jooksul või kuidas nad arenenud või edasi läinud või tagasi läinud, et et jah, ma arvan, et, et neid, neid uusi, ansambli nimesid on rohkem kui, kui päris uusi tegijaid, nii et kindlasti Jah, et kõik otsivad midagi, loodetavasti kassas leiavad. Ja ma, ma loodan ka, et, et, et just ta võiks, võiks jah. Et kes, kes otsib neid samu tegijaid või kes, kellel jäi meelde samuti väga hea tegija möödunud aastast leiab selle kindlasti, vähemalt ütleme siis buketi järgi kuskilt mõne teise nime alt uuesti üles, ma loodan. Ja nii, et pilt on tõesti kirev ja kirju ja igaüks igale maitsele selt rahvamuusikast midagi leiab. Ja ja saab, saab uhkesti tantsida me, seda peabki publikule ütlema, et, et see, meie, see ööklubi, see telk. Et, et me üritame juba möödunud aastal, see oli väga uhkesti, läks korda. Ja püüamegi seda edasi edasi seda joont ajada, et et ööklubis ei, ei mängiks ikkagi rahvamuusika. Olgu siis ta kas, kas siis Aafrika või, või see aasta küll mitte Aafrika või nagu, nagu möödunud aastal, Kuuba see aastane iirlased on, on Odessa Klesmer bänd. Et oleks tantsumuusikaga, et oleks nagu võimalikult mängitud selle ühe rahvatantsumuusika, mida mängiks seal selle rahva esindajad ise. Et et, et, et see tähendab seda, et meie, meie valikus on, on, on meie valikus meie valik on selles mõttes kitsenenud, et, et et me peaksime tegelikult nagu näiteks ansambli jäääär või. Me meil on kahju tegelikult, et jäääärt me meil ei ole, nagu kutsuda ta selle üle, on kast, need külastajad, onu ris vastust ja neid ja näiteks tahaks iseenesest tahaks väga hea meelega kutsuda eriti kurva muusika ansambli mis juba peaks jah, nagu miskit otsapidi kuuluma, aga samas ka vist tervikuna on selline ta, ta on omaette nähtus. Ta ei ta ei selles mõttes et need ongi tegelikult peaks olema ikkagi seadust, et siit mõnele aktiivsele kuulajale vihje tehke üks üks hea muusika festival. Ta on rahvamuusikafestival, on, on jazzfestival, on neil olemas, on, on kirikumuusika festival, aga siis võiks olla on eriti hea eriti hea muusika festival. Jah, näiteks. Et, et see. Sest, et sest mõnigi ansambel ei kuuluda jazzi alla ei, ei, ei, ei näiteks rahvamuusika all, aga, aga, aga seni kuni eestlased on selline festivalirahvas, et, et need väljaspool festivali nagu ei leia asju üles festivali raames leiavad palju asju, siis loomulikult tahetakse festivalidel esineda väga. Ja sellepärast, et seal on võimalik endast märku anda. Ja aga Viljandi festival ikkagi püüab sedasama joont ajada ka loodetavasti siis tulevikus ja järgnevate kümnete aastate. Jooksul jah, võib, võib-olla siit kasvab välja lihtsalt mingisugune selline noh, nii nagu see maailm Tartus meil oli varakevadel et selline päris niuke teri vaatide või tuletiste festival, et, et nii nagu nii nagu seda Põlvast tehakse, et nagu seal on see seadete festival või rahvamuusikaseadete, et kus, kus ei pea tingimata. Kuigi see on väga võluv see algmaterjal. See, see, et oleks rahvamuusikat mänginud inimeste tehtud muusika või mängitud muusika. Et, et seda, seda nii-öelda muusikalist emakeelt ikka põhjas hoida ja siis sinna peale ehitada, et et vist vist see jääb Viljandi ülesandeks paratamatult seni, kuni ta eksisteerib. Ja samas suvine aeg ju lausa lisab omad eelised, midagi pole teha, suvine Viljandi on ikka just täpselt see koht kuhu see rahvamuusikaga sobib. Kahtlemata. Et sellel on, ma ütlen, et, et see, et inimeste heal olemisel on omad väiksed miinused, et, et nad neid, neid ei pruugi see muusika köita, nii nagu ta siseruumis võiks köita neid, aga samas on need plussid, selle meeleolu, meeleolu plussid ja sellise selle õhustiku õhu värske õhufenomen isegi juba ja isegi vihma fenomen, see on väga naljakas, et seni ei ole. Vihm veel festivali kunagi seganud, 10 aasta jooksul. Ei täheldanud, teda on tulnud, aga ta ei ole kunagi nagu sundinud inimesi mingisuguseid kardinaalseid otsuseid vastu võtma, et nii, nüüd nüüd ma sõidan minema, nüüd pole ta festivali segada suutnud, ei ole suutnud jah, et aga ega me, ega me nõiduda ka ei taha, et ta tingimata tuleks. Nii et korraldajana hõigati kutsud siis kõik kuulajad Viljandi pärimusmuusika festivalil, aga kas võib loota, et see eelseisev tuleb ka siis nagu oma mõõtmetelt suurem ja avaram ja võimsam või, või on siingi omad piirid siiski olemas? Ei, ma arvan, et, et, et see et nii rahalises mõttes, eelarve mõttes kui, kui ka publikuhulga mõttes, et et ei taha seda kasvatada rohkem, ta ei tule, suurem ja võimsam mahv mahtude mõttes, ta tuleb suurem ja võimsam. Loodetavasti seda järjekordselt otsustab publik. Et sisu mõttes ta peaks tulema võimsam, et sügavam. Nojah, et see, see, mida iga rahvas oma või viga rahva esindaja oma oma programmiga ütleb või see, see, kuidas ta nagu ennast inimesteni toob, et see on nagu, ma loodan, konkreetsem ja nagu selgem selgepiirilisemat ta selles mõttes tuleks nagu kvaliteetsem festival. Ma väga väga loodan seda ja ma loodan, et inimestel on seda seda ka vaja, sest et see tõesti see, see muusika, müra ümber on, on ma ise olen ka väga aldis, muide selles autos kuulama pidevalt tavalist muusikat ilma ilma et ma seda õieti tähele panekski. Ja siis siis neli päeva, ma olen väga-väga valmis siukest tihedat rahvamuusikat, kuulame pärast sõidan Viljandist minema. Siis kui kokkuvõtted on tehtud ja siis panen jälle, oh, nüüd saab jälle tapeedi muusikat kuulata, et need mõlemad on tegelikult vajalikud, aga, aga ilma rahvamuusikat ta ei. Ma arvan, et üks üks kultuur ei saa hakkama ilma oma muusikat lihtsalt selles, et seda peab ennast sundima või õppima, seda, seda kuulama ja nautima. Ja täiesti nõus sinuga, aitäh, Ants Johanson ja siis loodame, et deli kaunist päeva on kõik veel ees. Ja tere tulemast Viljandisse. Ja läti ilgi jääb meie tänast saadet lõpetama.