Inimene on tulvil igatsust õnne järele ja ometigi ei taluda õnne pikka aega. Herman Hesse ütlus võiks olla motoks tänasele keskeprogrammile, mis kannab pealkirja 20 aastat kirge ja kannatusi. Mina olen Piret Pääsuke ja tahan teile jutustada ühest kuulsast paarist filmi- ja teatriajaloost. Vivian liist ja Söör Loorents soli viiest. Oma armastusest tahtsid nad luua müüdi õnne sümboli. Kuidas neil õnnestus sellest peagi kuuletegi. Kõlavad ka katkendit. Lorenz oli veeraamatust Ühe näitlejapistimused. Ilm on sombune, sajab uduvihma nagu ikka, Londonis. Aga Vivian Holmanni säravat tuju septembripäeva nukker meeleolu ei riku. Oma sõbranna ämma kooli käevangus, hüpleb ta üle veel Hoikude kõnniteel ning hüüab ikka ja jälle ma abiellun temaga. Ja seda nii kõvasti ja tormiliselt, et möödujatele järele vaatavad ning tahtmatult naeratavad. Iga teise naise sarnase avalduse puhul oleks lämbe kooli öelnud, mis jama sa ajad? Lõppude lõpuks on ju 21 aastane Vivian abielus ning kümnekuuse tütrekese ema. Ning Lorenz oli v näitleja, kelle Hamleti osatäitmist sõbrannad äsja Rojas teatris olid imetlenud, pole ka vaba. Vaid juba kolm aastat abiellus näitlejanna Chill esmandiga. Kuid andmekooli vaikib. Selleks on ka põhjust, kas pole mitte habras, peaaegu kõhetu Viivi on siiani alati oma tahtmise saanud. Varsti pärast oma kuuendat sünnipäeva pagendati rikka inglise ärimehe tütar Indiast rõõmutusse kloostrikooli Inglismaal. Liialt varajane lahkumine perekonnast, järskontrast, eksootilisest, Artšiiningis elatud luksuslikku elu ja külmade Viktoriaanlikke kloostri müüride vahel olid löönud ta hinge sügava haava, kuid muutnutega trotslikuks peaaegu jõhkraks. Mitte iial enam ei otsusta keegi tema elu üle. Hoolimata vanemate vastuseisust läheb Viivi en pärast kallites Londoni ja Pariisi tütarlaste gümnaasiumides õppimist teatrikooli kommendi frantsiisi. Saanud 19 aastaseks abiellub ta meeldiva välimusega advokaadi Liiholmaniga ning ka mehele, kes loodab soliidset kodanliku abielu suruta oma tahte peale. Iial lõpetab kuningliku draamakunstide akadeemia ning asub tööle teatrisse. Näitlejanimeks võtab Missis Holman sündinud haartli oma mehe eesnime ja nii ilmub teatrimaailma Vivian Lee. Mais 1935 räägib temast kogu London lavastust vooruslikkuse mask peetakse teatri hooaja suursündmuseks. Ülevoolavalt kiidavad kriitikud veel vähetuntud Vivian liit täiuslikku ilu. Nende vaimustanud kommentaarid meelitavad teatrisse ka Lorenz oli v, kes pärast etendust suundub ka lava taha. Entusiastlikult embab ta noort kolleegi, suudleb teda käele ning paneb Viviani selle peale häbist punastama. Pahaaimamatult on Olivia tabanud naise nõrka kohta. Nimelt vihkas Vivian oma käsi, mis tema arvates olid liiga suured ja robustsed. Hilisematel aastatel ei viibinud avalikes kohtades pea mitte iial paljakäsi, vaid varjas oma arvatavat puudust valgete kinnastega. Neid oli tal üle 200 paari. Kuulame nüüd Lorenz Olivier esimesi muljeid viivi ennist. Ma nägin seda imelist naist esmakordselt mässades teatrilaval, kus ta Ashley Chucki näidendis ARKi markiis suurt tähelepanu äratas, kuigi toona veel mitte oma näitlejameisterlikkuse, ka tema välimus ja see oli nagu mingi võlujõud. Lisaks sellele oli tal imeline kehahoiak. Tema kael näis peaaegu liialt haprana, et suudaks kanda pead ning tema ilme meenutas sealjuures meisterliku žonglöörija, kes on uhke, et suudab sooritada tõelist kunsttüki näiliselt juhusliku kergusega. Tal oli veel midagi külgetõmbejõud, sarm, mille sarnast pole ma rohkem iial kohanud. Võib-olla oli see iseäralik, vallutab väärikuse hingus, mis muutis terved leegionid tema kirglikeks orjalikeks austajateks. Peagi pärast tema esmakordset nägemist laval kohtusid meie teed. Londoni üpris kindlas lokaalide ja koosviibimiste ringis said meie tsunfti liikmed mingil hetkel üksteisega vältimatult kokku. See eriline kohtumine toimus Savoy grilli eesruumis. Chill ja mina olime hiljuti leidnud kena majakese Little lubi kreenis ning nüüd kutsusime viivene tema mehe enda poole nädalal lõpuks külla. Täpselt nagu tolle ajakomöödiate esimeses vaatuses, kas pole. Ühel pärastlõunal linkisin end parajasti Roomeo ja Juulia etenduse jaoks, kui Vivian äkitselt minu garderoobi sisse 100.. Oletasin, et ta tahab mind ja chilli kutsuda mingile peole või midagi sarnast. Kuid ta ei öelnud midagi. Seisis paar minutit, vaatas mind, suudles mind siis õrnalt õlale ning kadus. Selline teatraalne stseen oli just Viviani stiil ja see osutus edukaks Pole möödunud aastatki nende esimesest kohtumisest, kui kogu London sosistab Vivian lee ja temast kuus aastat vanema Lorenz oli vee vahel on midagi. Nende endi jaoks on see midagi nagu ilmutus. Mõlemad annab pärit, tõsi usklikest perekondadest, Vivian katoliiklane, Loorents, anglikaani pastori poeg. Kuigi mõlemad on abielus, avastavad nad alles nüüd koos. Millist naudingut ja rõõmu võib pakkuda patustamine kuuenda käsu vastu. Ilma vähimagi süümepiinata anduv Vivian oma kirele. Tema enesekindlus teeb relvituks ta abikaasagi. Igatahes Debli Holmann sammu, mida ta sellises olukorras ainuvõimalikuks peab. Ta laseb Viviani vabaks lootuses, et pärast suure kire möödumist pöördub naine tema ja nende tütrekese Susani juurde tagasi. Vivian on oma armastuses muretu, ent Lorenz piinleb pidevate kõhkluste küüsis, teeb endale etteheiteid oma autobiograafias anda seda tabava lausega iseloomustanud. Koosnevivianiga ei tulnud minu ellu mitte üksnes armastus, vaid ka halb südametunnistus. Aastaid hiljem saab talle osaks tunden süüdi Viviani vaimse kokkuvarisemise pärast. Nüüd aga muserdab teda süütunne abikaasa tšilli ees. Kui ta esmakordselt viiviniga vahekorda astub, on sill neljandat kuud rase. Mul hakkas tšillist peagi kahju. Loomulikult tundsin temale mõeldes südametunnistuse piinu. Kuid nagu iga paarike, alates siig mundist ja seiklinlasti kuni Windsori hertsogi ja volli Simpsoni ei suutnud. Me astuda oma saatuse vastu. See oli peaaegu nagu haigus, kuid korrakski ei tulnud meile pähe selle vastu mingit rohtu võtta. Ainult mõni varakristlik märter oleks soovinud endale sellisest haigusest paranemist. Vooruse mõiste oli pea peale pööratud, armastus näis olevat hea ingel, süütunne kuratlikult must. Järgnesid kaks aastat salajast elu täis valesid. Algul tundsin end nagu põlastusväärne abielumurdja ussike, kes ronib teise mehe voodisse. Mäng, mida on harrastanud terved kehvade näitlejate põlvkonnad teatri garderoobides, filmistuudiotes järgnesid väikesed raadilised väljasõidud sageli paljude kilomeetrite taha. Õhtu, mil põgenesime Stanfordi, seisab mul veel praegu silme ees. Olime lihtsalt tahtnud leida koha, mis oleks nii kaugel ja ebatõenäoline, et klatšiajakirjanikud meid ei avastaks. Alles kahe aasta möödudes lubasime egoistlikult ja meie mõlema kergenduseks oma suhted avalikustada. Täiesti juhuslikult rääkisime sellest oma abikaasadele ühel ja samal õhtul. Pärast seda sai meie lugu avalikuks omandiks. Augustis 1936 sünnib Olivier poeg Darken. Vastne isa üritab oma abielu päästa, reisib koos tšilliga Capri saarele. Aga Vivian järgneb neile, võtab toa samas hotellis, reserveerib endale restoranis nende kõrval laua. Sel ajal, kui chill pahaaimamatult Pompei varemeid imetleb, armatsevad noores ja Vivian hotellis. Lõpuks lubab lärryboy oma bussi kätile, mida too on juba ammu oodanud. Me abiellume. Tagasi Londonisse jõudnud, loed Vivian ajalehest, et Hollywoodis otsitakse palavikuliselt Scarlett Ohara osatäitjat sensatsioonilist romaani tuulest viidud ekraniseeringu jaoks. Selle osa saan mina, kuulutab Vivian samasuguse otsustavusega, millega ta oli ette võtnud Olivier vallutamise. Mis oli, ei paku meile huvi, et jätab filmi produtsent David selsnik Viviani agendile Jongidonile. Naist, kes ameeriklaste jaoks on peaaegu rahvuskangelane, peab mängima ainult ameeriklanna. Viviani jaoks pole see mingi põhjendus, mis sunniks teda oma plaanist loobuma. Ja tõepoolest veel kord kuuletub talle saatus. Novembrist 1938 järgnete oma lärile Hollywoodi. Oli v läheb sinna filmi tormised kõrgused võtetele. Vivian tahab olla tema läheduses, samal ajal aga kasutada võimalust pretendeerida isiklikult Scarlett ei osale. Kahe aasta jooksul oli ainult pakkuma tulnud 1500 noort naist. Nüüd on sõelale jäänud neli kandidaati, kõik juba tunnustatud Ameerika näitlejannad. Kuid produtsent David selsnik ei suuda ikka veel otsustada, kes hakkab skaarletti mängima. Aeg surub peale, filmivõtted on juba alanud. Enda ilmumise on Vivian ajastanud geniaalselt võtteplatsil süüdatud vanad dekoratsioonid, filmitakse grandioossed Atlanta põlemise stseeni. Juba kolm korda, angaarik, põgenev arreti ja Scarlett iga kaamera eest läbi tormanud iga kord erinev naisterahvas. Siis ilmub Vivian. Tal on seljas liibuv valge kleit, juuksed dramaatiliselt sassis, tulekahju leegid silmis säramas. David selsnik, näete ta ja sõnab ebausliku veendumusega, see on tema. Nii saabki ühe filmiajaloo ihaldatuma rolli viivianly. Tõsi küll, honorar on suhteliselt tagasihoidlik 50000 dollarit ning lepingus on veel tingimus, et võteteks peab ta oma liialt väikest püsti täiendama vatipolstriga. Kuid Vivian on rahul. Rinnaümbermõõtu otsustab ta küll teisel moel suurendada, nimelt hakkab ta koheselt võtma akordionitunde. Filmivõtete ajal elavad Loorents Vivienne esialgu Beverly Hillsis, ainsas hotellis, kus antakse kaheinimesetuba ka ilma abielutunnistuseta. Õige peaga üürivad nad endale villa. Lõpuks ometi on neist saanud paar, kuigi mitte veel ametlikult. Ent juba nüüd hakkavad aeg-ajalt ilmnema häired, mis nende kooselu lõpuks võimatuks muudavad. Vivian käitub närviliselt, joob palju, sõimab nagu voorimees, ei maga öösiti rohkem kui neli tundi. Jah, loomulikult elame me patuelu, kuulutab ta jahmunud ajakirjanikele, kes on küsinud tema ja oli v suhete kohta oma kauaotsitud skaarletti. Tasakaalutus valmistab Davidsestnikile palju rahutuid öid. Ta kardab skandaale, mis võiksid ohustada tema auahnet filmiprojekti. Kui oli veel filmivõtted Hollywoodis lõppevad, ent ta sõidab New Yorki Broadwayl esinema, muutub Viviani käitumine veelgi hüsteerilise maks. Omaetteaimamatut tujudega suudab ta jahvatada isegi paljunäinud filmiinimesi. Selsnik ei leia muud nõu, kui katkestab vahepeal filmivõtted ning lubab liinil sõita New Yorki Olivia juurde. See käik osutub tõepoolest kasulikuks. Vivienne on tagasi pöördudes taas tasakaalukam ning tuulest viidud vändatakse lõpuni. Aasta 1940, mille üle Euroopa veereb teine maailmasõda on viieni ja Lorenzi jaoks üks õnnelikumaid. Jaanuaris nõustuvad nii chill esmanud, kui oli Holman abielulahutusega. Veebruaris saab Vivian Scarlett haara kehastamise eest Oscari. Ning täpselt sel minutil, kui lõpeb Briti seaduse poolt kehtestatud ooteaeg pärast abielulahutuse taotlust. See on 31. augustil kell null null null üks. Abielluvad Vivienne Loorents Santa Barbaras. Abielu tunnistajateks on stsenarist Karlsson Khani ja näitlejanna Katrin Hepburn. Mõlemad une pealt kohale kutsutud. 20 aastat kestab, oli veetee abielu. Pool sellest möödub kirgliku armastuse tähe all, millega kaasneb ühine soov luua endist müütiline unelmate paar nii elus kui ka filmilinal ja teatrilaval. Soov olla elegantset eeskujuks inimestele, kes sõjajärgsetel aastatel peavad uuesti õppima elust ja luksusest rõõmu tundma. Teise poole oma abielust veedavad, oli veed aga piinarikas, püüdes teineteisest lahku minna. Kuna üha ilmsemaks saab tõdemus, et nende armastus pole küll kustunud, kuid muutub üha rohkem ja rohkem Testruktiivseks jõuks. 1944. aasta sügisel vaevavad Viviani pideva köhahood kuid ta keeldub arstlikus läbivaatusest ega loobuga suitsetamisest. 1945. aasta algul on ta nii habras ja eeterlikud ilus, et see teeb lausa haiget, nagu väljendub Olivier. Siis hakkab Vivian köhima verd. Arstid diagnoosivad tal tuberkuloosi ning määravad talle range voodirahu. Mõningase aja veedab Vivian tõesti rahus ja vaikuses nootli häbis oli veemaavalduses Londoni lähistel luksuslikus hoolikalt restaureeritud 13.-st sajandist pärit majas kuid siis lööte rahutu hing arstide ettekirjutusele taas käega. Korralikult lõpetamata. Ravil on ka Olivieede abielule saatuslik tagajärg. Viivien, kes juba varemgi on olnud tasakaalutu ja tujukas, muutub nüüd nagu paljud distikus haiged seksuaalselt täitmatuks. Me olime nagu rändavad laibad, iseloomustab Loorents nende ühist Austraalia turneed aastal 1948. Proovid, esinemised, kaala vastuvõtud ja ööd, mil ei saanud sõba silmale. Lorenz ei suuda oma abikaasa seksuaalseid vajadusi enam rahuldada. Kui nad tagasi Inglismaale jõuavad, kuulutab Vivian, et ei armasta meest enam. See juhtus ühel ilusal päeval varakevadel, olime vist parasjagu lõpetanud lõunasöögi. Mäletan, et istusime väikeses talveaias täpsemalt kotitšis. See tuli nagu välk selgest taevast nagu vihmahoog. Ma ei armasta sind enam. Mulle tundus, et ma ei või uskuda oma kõrvu. Ilmselt väljendas mu pilk selgelt jahmumist, mida ma tundsin. Tema jätkas Pole kedagi teist või midagi sellist, saad aru. Ma armastan sind ikka veel, aga teistmoodi noh, nii nagu venda. Nii ta tõepoolest sõna-sõnalt ütles. Mul oli selline tunne, nagu oleks mulle teatatud, et mul on surma mõistetud minu keskpunkt, minu elujõud, minus, süda oleks nagu maailma kõige osavama, kirurgi poolt minust eemaldatud. Istusin ja mul oli tunne, otsekui oleks mu sisemus igaveseks tardunud. Ma ei suutnud kujutleda, et sellist suurt jumalikku kirge nagu meie oma äkitselt lihtsalt enam ei ole. Hiljem ütles üks lähedane sõber mulle, et oleksin pidanud ta välja viskama või siis ise tõusma ja lahkuma mitega säärase alanduse vaikides vastu võtma. Kuid ma ei suutnud end üldse liigutada. Võttis kaua aega, enne kui ma neid sõnu mõistsin, uskuma jäin. Alles hiljuti oli mulle omistatud aadlitiitel ja aadliku au oli mulle püha. Nii suutnud ma lihtsalt tulla toime sellega, et purustada äkitselt inimeste illusioonid meist. Ma võisin selle võid alla neelata. Pidin nagu Vivian soovitas tegema näo, otsekui poleks midagi juhtunud. Vend ja õde. Mitte vähem ei üllatanud mind see, et aeg-ajalt ei keeldunud ta incestist. Oletasin, et pean Harjumaa niisuguseid külmaria kummalise eluga kuniks ma ainult ei ürita uuesti õnnelik olla. Pisut küünilisust oli omal kohal. Valgustas mind ikka veel minu töötuluke, kuigi ka see leek neis peagi kustuvat. Pidin kuskilt mujalt inspiratsiooni leidma. Paha troon oli tühi. Peaaegu kergendusega võtab Loorents vastu teate, et Vivian on alustanud intiimsuhet Pieter Fintšiga näitlejaga, kelle Nakuus Austraalias avastasid ning kutsusid Inglismaale tööd tegema kõigil asjasse pühendatule. On ilmselge, et hea välimusega algaja näitleja on viivini jaoks lihtsalt oma mehe noorem ja võimekam asendaja. Viideni kõige suurem nõrkus seisnes selles, et ta ei suutnud kunagi oma suurtest rollidest lahti öelda, meenutab Olivier. Nende Londoni maja magamistuppa laseb Vivian valmistada täpse koopia Scarlett Ohara luksuslikust filmi voodist. Ikka ja jälle mängita grammofoni filmimuusikat. Hingeline lähedus oma elu teise suure rolliga saab Agavivianile saatuslikuks. 1949. aastal mängib ta Londonis kuude kaupa Tennessee Williamsi näidendis tramm nimega iha. Vaimuhaiget Planš Tübuad. Järgmisel aastal näidend kaekraniseeritakse ning Vivian Liisa plaanši rolli eest oma teise Oscari. Kes silmi näinud, sellele on tema suurepärane mäng kindlasti muljet avaldanud, kuid nii oli viiede lähemad sõbrad, kui arstid on tagantjärele veendunud, et just plaanstud Voa kehastamisega lõi välja haigus, mis juba ammu peegeldus Liivini kohati talumatult intensiivses pilgus maniakaaldepressiivne psühhoos. Üha lähenevate vaheaegade järel vajab ta nüüd psühhiaatrilist ravi, mille üheks osaks on ka elektrišokid. Depressiivsed faasid, mil Vivian päevade kaupa näiliselt ilma mingi põhjuseta nutab, tekitavad tema mehele südamevalu. Haiguse maniakaalses faasid, mil Vivian väsimatult ringi tiirutab, piitsutavad Lorentsi närve. Nende ühine sõber ja sage külaline nootli häbis. Othriv õnn on kirjutanud, kuidas ta iial ei unusta seda vaatepilti. Kui Vivienne oli kaks ööpäeva järjest pidutsenud ning Lorenz vajus lõpuks raamatukogu toas kokku, tagus rusikatega põrandale ning karjus. Ma vajan und, kurat võtaks, ma vajan und. Viviani haiguses oli üks tahk, mis tegi mind rahutuks. Minu tutvusringkonnas polnud sellist juhtumit esinenud ning mul polnud seda millegagi võrrelda. Kuid minus tekitasid kahtlusi põgusad ent siiski täiesti märgatavalt muutusid tema isiksuses. Point kirjeldada neid võid nii. Pärast ravi polnud Vivian enam see naine, kellesse olin armunud. Loomulikult olin ma märganud, kuidas umbes nelja ajasta eest olid muutunud tema tunded minu vastu. Ta ju isegi sellest mulle rääkinud. Kuid nüüd polnud küsimus mitte tema, vaid minu tunnetus. Kuivõrd polnud enam see isik, keda ma olin armastanud, siis kahanes ka minu armastus tema vastu. Ta oli muutunud mulle võõramaks, kui ma seda iial oleksin võimalikuks pidanud. Minus oli muutunud miski, mida on keeruline kirjeldada, aga see muutus oli kahtlematult toimuvad. Ma ei tea, kuidas võis muutuda tema suhtumine minusse kuid ma polnud iial uskunud, et minu enda tunnetega võiks juhtuda midagi sarnast. 1956. aasta suvi toob Olivieede abiellu esmapilgul õnneliku pöörde. 42 aastane Vivian ootab pärast kunagisi kahte nürisünnitust taas last. See oli katse meie abielu uuesti kokku lappida. Meenutab oli viie. Kuid seegi rasedus lõpeb iseenesliku katkemisega ning Viviani Pikaat depressiooni perioodiga. Veelgi. Otsustava pöörde oli veelgi abiellu Toobaga Lorenzi osalemine filmis prints ja tantsijanna, kus tema partneriks on Merilyn Monroe. Sinnamaani on peaaegu kõik filmipartnereid langenud ka päriselt. Mon Rõu seletamatu karisma paelu. Nüüd ootab ajakirjandust põnevusega, kas kooli v ilmutab naise vastu rohkem tundeid, kui stsenaarium ette näeb. Kuid siis tutvub Olivier Merilini abikaasa aastase Milleriga, kes on koos naisega Londonisse sõitnud Olivia Millerit kui kirjaniku ammu imetlenud ning seda kohtumist väga oodanud. Kuid ta kohtad tõelist inimvrakki, kelle kogu jõu on hävitanud psüühiliselt labiilse naise ööpäevaringne teenindamine. Miller pole võimeline ise enam midagi looma. Lausa ilmutusena, tõdeb Olivier. See mees on seisukorras, milleni mina jõuan paari aasta pärast. Lorenz teab, et nüüd on hetk, mil ta peab valima iseenda ja Viviani vahel. Ta otsustab oma töö oma karjääri kasuks. Kuid möödub veel neli aastat, enne kui oli vee lõpliku sammu astub. Selleks aitavad suurel määral kaasa kaks inimest vägagi maise ellusuhtumisega ja silmatorkavalt ebaatraktiivne näitlejanna Joan Blooraid, kellega Lorentsilt 1959. aastal lähemad suhted tekivad. Ning näitleja Jack Merivail Viviani ammune truu austaja, kes hoolitseb naise eest liigutavalt ja tunduvalt osavamalt kui Olivier ning kellest saab lõpuks Viviani elukaaslane. Teisel detsembril 1960. aastal, lahutatakse 28. minuti jooksul Vivian ja Lorenz oli abielu. Ajakirjanduse jaoks on see tõeline sensatsioon, sest viimse hetkeni on andekad näitlejad etendanud veenvalt õnnelikku paari. Viviani, kes naudib Jack'i armastust ja sellele mingil määral ka vastab, kuigi ta lõplikult omale ärrit kunagi ei unusta, jääb elada veel seitse aastat. 1967. aastal ägeneb taas tuberkuloos. Seitsmendal juulil leiab chacta surnult oma voodist. Tema magamistoas on kõik nagu ikka palju lilli vaasides tema lemmikparfüümi Joy hõng seljast võetud pesu hoolikalt roosa siidrätiku alla peidetud nagu tütarlaste gümnaasiumi päevil ja öökapil hõbedases raamis Lorenz oligi foto. Kell kaheksa hommikul helistas mulle tšekk Merivail. Veeven oli öösel surnud. Oletades, et tema maja ees iidonskvaaril passivad. Ajakirjanikud sisenesid korterisse Savelise kõrvalukse kaudu. Chaka ootas mind esikus. Ta aimas mu tundeid, avas mulle magamistoa ukse. Panin selle vaikselt minu järel kinni, et lasta olla kahekesi inimesega, kellega olin jaganud elu, mida võis kõige paremini võrrelda pidevalt liikuva ring liftiga, mis viib inimesi hullumeelses nonstop stiilis üles ja alla. Ma seisin seal ning palusin andestust kõige selle halva eest, mis oli tekkinud meie vahele. Esimestel aastatel, mil veebel laval mängis, jäi tal puudu kirest sellest hädavajalikust tulukesestelt lava särama panna. Hiljem aga valdas Vivian kõike seda, millest koosneb suur näitekunst alustades 40.-te aastate keskel komöödia stiilis Toorton uldele näidendis üle noatera, Sabiini kehastades 1949. aastal kandist oma, andes täiusliku näite ka draama kõrges kategoorias. Näidendi ekraniseering tõi talle selle osa eest veel tõelise krooni Oscari. Mõlemad tükid etendasid pärast Londonit Treufaaselt ka New Yorgis. Aga sealsamas New Yorgis algas ka tema vaimuhaiguse kohutav lugu. Pärast meie lahkuminekut, kui me mõlemad olime leidnud endale juba uue elukaaslase, kuuekümnendatel aastatel, suutis ta ka iseseisvalt läbi viia. Teda ei varjutanud enam meie ühine populaarsus, mis oli muutunud mõisteks, Olivier. Kuigi ta sõpradel ja kolleegidel oli temaga kohati kindlasti raske, suutis ta ikkagi veel teha mitu suurepärast rolli filmis ja teatris. Kuid nüüd tagasi minu haavandi juurde. Ma ei saanud kunagi lahti usust, et mina olin mingil moel põhjuseks viiveni vaimuhäiretele. Et neid häireid oli ajendanud mingi viga, puudus minus ja seda hoolimata vastu pilistele kinnitustele, paljude psühhiaatrite poolt kellegma viibini haigusnähtu suhtlesime. Sellest peaks vist piisama, et ühte meest hulluks teha. Lorenz oli v, elab oma elu suurest armastusest 22 aastat kauem. Shan bluuraiti ja nende kolme ühise lapse kõrval leiate selle vaikse õnne, mida ta tegelikult ammu ihaldanud. Oma elu viimastel aastatel muutub ta väga endassetõmbunumaks intervjuusid annatavaid eelneval kokkuleppel, et temalt ei küsita midagi Viviani kohta. 1979. aastal teeb Ameerika ajakirjanik Göttis Pill Pepe temaga pika intervjuu Veneetsias ja esitab siiski keelatud küsimuse. Miks jättis ta Vivian maha? Lorenz vastab. Su elus võib tulla hetk, mil sa märkad, et istud päästepaadis, mis võib kanda vaid üht inimest. Siis lased sa teise käe lahti. Sest kui sa seda ei teeks, upuksid mõlemad oli view hakata ja lisab mõne hetke pärast. Siis elad Sa edasi, aga miski pole enam nii nagu varem. Sest sa ei suuda iial unustada, mida sa oled teinud. Nüüd sa ka. Seda. Selline oli ühe filmi ja teatriajaloo kuulsaima baari Vivian liia, söör Lorenz oli veearmastuse lugu. Lõpetuseks võiks öelda veel kord Olivier sõnadega. Kunstnikud peavad ilmselt kannatama, kas see on üks osa nende andest? Kuuldud saate koostas Piret Pääsuke katkendeid. Loorents oli veeraamatust ühe näitleja pihtimused luges Härmozarm.