20. sajandi kahekümnendatel aastatel kujuneb eksistentsifilosoofia, mis on midagi täiesti uut Võrreldes teiste tollaste filosoofiliste õpetustega teatavasti kahekümnendates anti algul on veel üsna populaarne teadusele orienteeritud filosoofia ja eelkõige positiivism mille järgi saatus on selline jõud meie elus, mille abil võib inimelu paremustada ja liikuda progressi suunas. Aga eksistentsifilosoofia suunab oma tähelepanu hoopis teistsugustele probleemidele. Nimelt arvatakse, et filosoofia tegelema sügavalt inimlike probleemidega ja inimest käsitlema rohkem individuaalses plaanis inimest kui konkreetset isiksust kui subjekti, tema psüühilisi üleelamisi. Eksistents Elistlik filosoofia tõesti, nagu sa ütlesid, on selle sajandi kahekümneil aastatel nagu kõige suurem Ma jõu omal jalge alla saanud aga tema juured on muidugi sügavamad. Huvitaval kombel ütlevad mitmed ka teatmeteosed, et see olemise filosoofia eksistents, realism tekkis kui kaasa irratsionaalne vool eeskätt Venemaal selliste filosoofide tööde najal nagu Sestov Berdjaajev. Ja hiljem siis pärast esimest maailmasõda ka Saksamaal tuntud nimed, keri aspers, puber ja teise maailmasõjaaegses Prantsusmaal. Tähendab ajalooline foon selle tekkeks oli ju küllaltki iseloomulik esimese maailmasõjakoledused pärast seda me teame ju väga palju. Euroopa vaimuelus võttis maad selline noh, ühelt poolt ka meeleheide, masendus, pessimism, käegalöömine ja seda me näeme, kas vegi remark, ilmite käegalöömist, kuid siiski kibestumus sellest sõjakoledustest, samuti Spengleri töödes ka Õhtumaa allakäik. Ja see oli see foon tähendab see esimese suure maailmasõja ikkagi koletuslik foon, mis andis just alust ka mõtisklustele, mis on siis üldse inimolemine ja millised tema mõte siin eksistents, realistlik filosoofia mulle tundub, vist hakkas väga kõvasti vastanduma sellele, mis möödunud sajandil 19. saanud suurt hoogu positistlikule maailmavaatel, mille järgi kõik teaduslikult seletatav peab olema probeeritav Sindiks põhiline ju nende testi vaidlus inimeksistentsi üle, kes võib seda lahendada või mitte. Ja ka termini eksistents, realism, tril, kirjandus, tegelikult esimesena Haine maal 1929. aastal. Eksistentsi mõiste võttis kasutusele 19. sajandil juba Taani religioosne mõtleja Sören kõrgekoor. Ja mul ongi niisugune tunne, et ilmselt kaasaja eksistentsiaal istlik filosoofia kõige rohkem mõjutatud just Söreen kõrgegoori filosoofiasse tõttu räägime võib-olla natukene kõrk korist teeme väikese tagasivaate, 19. sajandi Ir ratsionalismi sest tõepoolest, kõrke koori arutlused on üsna sarnased nende arutlustega nende mõtteavaldustega, mille juurde jõudis 20. sajandi eksistents. Realism. Võib-olla ongi kõrke koori juures kõige olulisem see, et kõrge korroli, sügavalt religioosne mõtleja jaa, kuid tema usk, toetus tegelikult egotsentrism yle. Filosoofia keskpunktis oli inimene. Inimene, kes on suunatud oma kirgedega, transen Dentaalsusesse ja kõrge, räägib sellest, et inimene on justkui visatud sellesse maailma maailma kui kuristiku ja on visatud sellesse kuristikku täiesti mõistmatul põhjusel. Ühesõnaga ka kogu kõrke kurifilosoofiat läbib see juhuslikkuse idee, mis leiab eheda väljendusega 20. sajandi eksistentsialismis. Ja kuna inimene on sattunud siia maailma juhuslikult, on ta ka määratud kannatama. Näiteks kõrge kork kirjutab päevikus selliselt, et kogu olemine hirmutab mind. Kõik on selles minule arusaamatu, kõige rohkem, aga mina ise. Minu jaoks on kogu olemine mürgitatud ja kõige enam ma ise suured on mu kannatused, kannatus on üldine, eksistentsi vorm kõrge kuri järgi ja kõrge räägib sellest, et kannatust ei tule mitte ainult taluda, vaid teda tuleb lausa soovida. Soovida tuleb seda sellepärast, et ainult isiklik kannatus avab meile tõelise inimliku olemasolu ehk tõelise eksistentsi. Ja see tõeline eksistents, mis ongi tõeline vabadus, on alati sügavalt sisemine, subjektiivne, ta on individuaalne valik. Ja kuna kõrge korroli religioosne mõtleja siis oli veendunud, et see eksistents avab ennast läbi suunatuse teisele ja selleks teiseks, on eelkõige jumal. Ja oma päeviku. Lõpulehekülgedel kirjutab kõrge kord, nii et selle elu eesmärk on viia end kõige kõrgemale elu põlgamise astmele. Ja kannatus iseenesest ei ole eesmärk ja ka meeleheide ei ole üksnes nõrkus vait, lihtsalt patt. Seetõttu välist dub ka igasugune enesetapp, kui tee teise ilma ja elu kannatused saavad mõte ainult siis, kui neid võetakse kui vahendid eesmärgi saavutamiseks. Inimene aga, olles elu põlgama hakkanud, peab edasi elama süü lunastada tamiseks. Ühesõnaga kõrge kori arvates peab inimene tegema oma elust tasu patu eest. Ja kui meeleheide on mõtlemise tulemus, siis kõrge kor vastandab sellele meeleheitele. Usu, võiks öelda, et kogu tema filosoofiat läbib väga sügav alternatiiv, kas usk või meeleheide. Mõistus viib inimesi alati meeleheitele, uskaga päästab sellest. Ja see on võib-olla ka 20. sajandi religioosse eksistentsi alismi üks põhimõte, religioosse 20. sajandi religioosse eksistentsi realismi üks väljapaistvamaid esindajaid, on ju Karl Jaspersi. Ja aga enne Jasper siit ja võib-olla selle religioosse Kirke koorikäsitluse puhul ju toomas saaks midagi väga hästi kommenteerida, aga multigi paar mõtet just sinu jutust praegu välja tahaksin korjate rõhutada. See on sügav individuaalindividualism, eksisin sellismil, inimene, tema ise, tema enda olemine, see on see kõige olulisem ja tähtsam. Ja teine asi on see, et kerge kaardil ongi, nagu sa rääkisid alates ja siit tuleb kannatust ees olev hirm, see on hirm on, tema oleks totaalne ürgelamus ja kogu inimese eksistents sellele hirmule üldse tugevnebki. Ja muidugi vastandub testi vastandab ennast mõtlemisele objektiivsele, teaduslikule maailmakäsitlusele, ainult subjektiivne, iseendas nagu vaatlemine ja üleelamine ja see on nüüd selle kogu olemise alus. Siin on selge juba Jäpositiidistliku ja Iretsonalistlikuma, kui vaadata, nagu, nagu erisus. Kirglikult. Kes on eestlased kirjutanud mitmeid asju ja sellepärast on temaga tutvumine palju hõlpsam kui mõnegi muu filosoofiga. Elmar Salumaa kirjutas suurmeeste eluloosarja tema kohta ilusa raamatu. Artur võbuse magistritöö teemaks oli õige kristlane, õige kristlik elu ja õige kristlik kirik, Sören Kirke kori järgi. Ja suuri mõtlejaid sarjas on ilmunud ka Nõukogude autorilt Põhovskilt monograafia tema kohta. Küllap ta ikkagi on rohkem prohvet tee tähenduses eksistentsi alismile kui koolkonna rajajana, sest eksistetsialismi alla lühendatakse teatud eluhoiakuga filosoofid rohkem kui nende õpetuses oleks midagi sarnast, sest mingil kombel mitu neist onju makra kui hai tegev fenomen alismist ja Husharlist sõltuvad, aga seegi võib olla mõnel teisel mehel teisiti. Ja ja nad on ilmselt sele lõust Charationi, selle kadunud põlvkonna eluhoiakute väljendajad, sest ega saart trügi, tähendus ju pärast seda, kui tema kirjavahetus avaldati ju õige tugevasti ju langes, sest see imidž, mis temast oli täielikult muutus, kui ta nõnda alasti ja paljalt oli. Aga. Tegeliku elu irratsionaalsuse kogemine, mille ees täiesti niisuguseks lapsikuks jäid mis tahes ratsionaalsete olgu jumala või või mõistuse või mille tahes niisuguguse õigustamised, selle täiesti mõttetu ülekoht, tuutu ja vägivalla kogemine. Esimene ilmasõda oli võib-olla isegi suurem shokk kui teine selles mõttes. Ja need mehed annavad lihtsalt sellele väljenduse ja selle, et väga paljude inimeste jaoks tõepoolest primaarse tunde, hirmu, meele heid, Bougherti ukse tagalas taga seistes näiteks hoopis hilisem asi on üks väga mõjuv raamat, kuigi ma ei tea, kas teda eksistentsiaalristiks loetakse, sest ta on ikkagi kirjanik ja tema teised teosed ka suurt väärt. Väärt ei ole, aga selle sakslase kes on sõja kaotanud, kellel ei ole enam kodu selle väljendamine, eks nähtavasti sellepärast nii kirka, koor kui. Saatust rääkimata, on ikkagi õige kõvasti ka kirjanikud, nii et just kirjandus annab neile parema vormi, kui et nende näiteks saatori suuda joomaeetikat kirjutadagi. See ta lubab küll seda noores eas, aga väga nii kaugele ja ei jõuagi. Nii et ei olegi selles klassikalises mõttes filosoofid, et nad võtaksid järjepannu metafüüsika ja eetika ja esteetika filosoofia, vaid. Need on ilmselt just elufilosoofia. Põiki kõrvutada Eesti, nad on suurepärased kirjanikud, ka müüessaarteria aga noh, venelastele Dostojevski väga hea siin näide tippkirjanik ja siiski väga tugev, ilmselt kassellisamas just filosoofilise suhtumisega ja ja Dostojevski oli näiteks Estoviberg, jäädakse oleks täitsa lähtematerjaliks ja mitte ainult nendele ka ka ju hiljem ka Läänes inimestele. Ka prantsuse eksistentsi artistidele son porsaak on väga kõrgelt hinnanud ka Dostojevski loomingut ja kirjutanud selle kohta nii, et et just Dostojevskil ja laenas selle idee, et jumal on surnud, mitte niivõrd nichelt. Teatavasti juba Nietzsche kuulutas, et et kõige suurem traagika tänapäeva Euroopa inimesele on võib-olla see, et ta ei usu enam jumalat ja kaob justkui viimne noh, pidepunkt siin elus üldse. Aga see idee ju läbib sügavalt Kadostõeski loomingut seoses nende arutlustega. 20. sajandi eksistentsi alistid, eelkõige prantsuse eksistentsiaal listid viitavad väga tihti oma kirjutistes just Fjodor Dostojevski-le. Dostojevski ju nagu hiljemgi, teised pärast teda eksistentsiaal istid on väga suurepärane süvaanalüütik. Ini minge kõige sügavamat kirgede ja pahede ja vooruste esiletooja. Nii et selles mõttes oli aluseks nišist hoovile, kupeediaievle ja hiljem teda väga palju. Ka prantsuse ekstitsialistid on tsiteerinud ka müüa saartel ja teised. Kuid veel siin meil nagu kuuldus või rääkisime heasperstistit, Karl järskess, Heidelbergi filosoofiaprofessor, üks eksistentsi rismi nagu suurkujusid. Ta vaatleb inimest samuti olemise seisukoha pealt, ütleb tõeline inimene. Mõtteliseks tähendab tundev ja tegutsev inimene. Ta on nagu kahe maailma vahepeal asub, see on ühelt poolt alasti esemete-asjade objektide maailm ja teiselt poolt subjeki siis sisemiste jõudude ja võimete kuningriik. Ja ta toob välja see pidev konflikt nendega maailma vahel. Asjade-esemete maailm ja võimete kuningriik ja seal vastu olu, nii nagu heegelilgi on Jaspersi maailm täis vastuolusid, kuid heegel lahendab ja selle. Me teame sellega, et inimene vastuoludega kokku põrgates tähendab läbi vastandite, saab ühiskondlikuks olendiks ja kohaneb soodsumiga sisse. Aspersil inimene reageerib mitte kui ühiskondlik olend, vaid ainult kui eksistents, kui olemine. Ja kõige võib-olla tuntum Jaspersi eksistents helismi teooriast on tema piirsituatsiooni ju käsitlus, kus ta ütleb, et inimese tõeline mina avaneb ikkagi ainult, kui ta on täielikus nurka aetud seisundis haige, shokis surma ja elu vahel tõeliselt kohe. Rabeleb sellises seisundis inimesel võib tekkida nagu religioosne ekstaas, tema maskid langevad ära need rollid, mida ta on püüdnud täita usinasti senini, jätan vahetu, nii nagu ta tõeliselt tegelikult on, mida ta siiamaale varjab ja filosoofiline tõde, Jaspersi mõttes ongi hunnik kaalse vaba, seesmiselt vastuolulise olemise intuitiivne süvenemine sellesse eksistentsi ja perse isenesest. Ja aga see piirisituatsiooni mõiste on üldse eksistentsiaal istlikus filosoofias üks kesksemaid mõisteid ja piirisituatsioon on just selline situatsioon, kui inimene on üksi kogu selle ülejäänud maailmaga ja kui ta paratamatult peab tegema valiku, kas see või teine valik, on alati valik alternatiivid ees. Ja nagu kõrgekoor juba keset valiku tegemisel ei saa inimest mitte keegi aidata. Valik on sügavalt subjektiivne, sõltub inimese enese sisemistest meeleoludest ja sisemistest arusaamadest. Aga kas ta on valikat, minu meelest on see piirsituatsioonis olemine on tõeline ekstaas või valustuslik oleks seal enam valikut ei ole, inimene on õnnis teispool kusagil testi trance reaalsuses see on ju väga sarnane nende Sämbudistlikele nüüd seisunditele, mida modelleeriti Hiinas keske hiinlased. Et sellise meeleseisundi saavutamine, kus enam ei ole ühtegi teadmistega tunnet, vaid inimene on välja lülitunud, sest maailmast kuhugi läbimurre teostatud mujale. Kas nyyd enam valitud? Särindschari kuristik rukkis on ju tegelikult, selle kohta on ka kirjutatud semiootik sellest Tartu kogumikus ooperis huvitav analüüs. Zen-budismi mõjus insenerile ja just seda tähendab seal on. Ja Salinger on muidugi ka selles laiemas mõttes kahtlevate eksistents realistlik kirjanik. Ja ka minu meelest eksistents realism pöörab just tähelepanu sellele, et inimene erineb kogu üle jäänud maailmas selle poolest, et noh, nagu saart kirjutab, et inimene lillkapsas ega kärbes, vaid inimene on eelkõige idee idee, mis on võimeline kõiki eitama, sealhulgas ka iseennast ja inimese. Võib-olla kõige suurem traagika ongi see, et ta ei suuda vabaneda oma mõtlemisest, mõtlemine on see, mis jälitab teda elu viimse tunnini, mis viibki meele eiteni. Jaga müür, kõlab ja ka poolsaart, selle läbib see idee kogu tema. No temal rohkem küll see iivelduse Iivelduse sea seda küll, aga eksistentsi ja ongi siis vägagi sügavalt subjektiivsed midagi sellist, mis lähtub subjekti ja objekti ühtsusest. Ja see eksistents on alati suunatud suunatud enesest väljapoole kas siis jumalale religioossete eksistentsiaalristide järgi või siis emiskile ateistlik eksistentsiaalristide järgi, kelle hulka ka kuluvad ka prantslased, Shan poolsaart. Tema abikaasa Simone Debouaar, tuntud eksistentsiaal, istlik kirjanik, samuti saksa filosoof Martin Heidegger. Ja võib-olla see ongi eksistentsi kirjeldamisel üks olulisemaid karakteristikuid, et eksistentsi on avatud, ta ei ole suletud, aga ta on avatud teisele, ta on intensionaal reaalne ja ta on avatud teisele või suunatud teisele alati mingi värvinguga nagu saart kirjutab, et eksistentsi alati eitav või jaatav ta kurvastab või rõõmustab. Ja eksistentsiaal Eestit arvates oli just Edmund Hussar 20. sajandi tuntud filosoof fenomenoloogia, raja ja see mees, kes, kes taastas prohvetite ja kunstnike hirme ja ohtusi, õnnistust ja armastust täis maailma ja eksistentsiaal istide hindavad ka kõrgelt Husselli fenomenoloogilises filosoofias just seda intensionaalsuse printsiipi ja seda, et Hussel oli esimene mees, kes tegelikult näitas, et inimene omandab maailma mitte ainult läbi läbi niisukse ratsion reaalse teadvuse läbi tunnetuse. Vait inimene omandab maailma ka emotsionaalselt ja see emotsionaalne maailma maantee avamine on aluseks tema ratsanik reaalsele omandamisele. Ühesõnaga meie teadus on alati suunatud maailmale vahetult, ta on suunatud. Nagu ma juba ütlesin, mingi värvinguga läbi igavuse läbi iivelduse läbi mitmete teiste selliste selliste vahetute üleelamiste. Kaudu no vaat üle elanud muidugi võib-olla kõige põhiline nurgakivi elufilosoofiale ta nõnda tõstabki nagu lähti reaalsus esile üleelamist, aga eksistintsialismi, millest hüüab nagu ületada selliseid psühhologismi ja avada nagu üleelamisantoloogilistest mõtet, siit tuleb olemine, see avatus trantsedentaarsusele mingile täitsa teist poolsusele. Ja selle antoloogiliseks eelduseks on ikkagi see, et inimeksistents on lõplik, tähendab, ta on, inimene on surelik, see on kõikidel nendel jookseb läbi kerge koorist, kuni saarteni. Tajume ära seda, et me oleme lõplikud surelikud, tähendab ja siit nüüd võimalik läbintensiooni väljaminek mingile teispoolsuse lähed kas läbi ekstaasi või ka usu. Huvitav on, et samal kombel kui filosoofias on dioloogiasse see aja vaim, kui nii võiks öelda, mida me eksistentsi alismiks nimetame muutnud täielikult hoiakuid, kui möödunud sajandil tüübingeni koolkond radikaalse piiblikriitika leidis ja see ka jõudis järje ka Racheli ja nende tõttu dogmaatikassegi, kus eelsusest sai ainult parasse meeldiv eeskuju siis niisugused mehed nagu Karl paart niinimetatud dialektilised ja teoloogia rajaja. Või siis Paul tilli, kes on nii religioonifilosoof, teoloog kui kultuurifilosoof. Need on mingil kombel sellesamas hoiaku kandnud teoloogiasse ja kõige neid nendest pikalt rääkida siin ehk ei jõua, aga mõne sõna võiks öelda Rudolf pulkmanist mehest, et kes on kahtlemata 20. sajandi kõige tugevam uue testamendi eksegid. Ja lisaks sellele, mida ta on otse ekse keedina kirjutanud onda piibli tõlgendamisel, kasutanud niinimetatud eksistentsi, realistlikku, herme, neutikat, see tähendab, et piiblist ei tuletada dogmasid vaid sealt püütakse leida, miks need asjad üldse on räägitud, mida nad meile tähendavad ja tema programm oli tee mütoloogiseerimine, see tähendab, vabastada praeguse aja ja inimese jaoks häirivaks näiteks kolmekihilisest maailmamudelist, et taevas on üleval ja põrgu kuskil maa all sügavustes või siis tervest hulgast muudest niisugustest sümbolitest, mis, mida vahepealsel ajal on võetud sõna Donald. Ja tõlgendada neid sümboleid eksistentsiaalselt. Ja nähtavasti me peame ütlema ka, mis eksistents seitsistentsialistidele on, see on nõnda, teda ei ole tõde, mis meile korda ei lähe, näiteks, et kaks pluss kaks on neli, on tarned neli või neli ja pool või kolm ja pool lõppude lõpuks sellest ei sõltu mitte midagi muud kui ainult turul, kui ostad midagi. Aga kas mu naine on ustav mulle või ei, see on eksistentsiaalne tõde. Niisugused erinevused seal paratamatult subjektiivne, aga, aga mistahes ka matemaatilised tõed muutuvad ikkagi inimese jaoks oluliseks niivõrd kui nad teda ja tema elu puudub. Muide, helistasime väga tihti just juurelnud selle probleemi üle, tähendab kirjutanud sellest tähendab näiteks ideed, kast, asu, pididen, ideede nimel olla truu, vaeva näha ja ja see Galilei Galileo fenomen on väga palju neil olnud, südam pääl ja kaviga kirjutab sellest, et tasustan õieti tegi, et ta keeldus oma vaadetest, sellepärast eksistents on tunduvalt midagi rohkem väärt kui see, kas maa käib ümber päikesepäike ümber maa. Ja ka eksistents on väga tihedalt seotud ka vabaduseprobleemidega ja üldse vabaduse probleemid on eksistentsiaal istlikus filosoofias ju noh, võiks öelda lausa kesksel kohal. Ja vabadus ongi eelkõige oskus iseenese eks jää Ta ise eneseks jääda, sest inimene elab üleüldise võõrandatuse aastul, kus iga inimene on pidevalt teine, aga mitte tema ise. Ja väga raske on, nagu kirjutab Shan poolsaart ja ka teised eksistentsiaal istid, et väga raske on jääda iseenese, eks ole, selles üleüldise võõrandatuse ja totaalse Unifitseerituse ajastul. Selleks et jääda ise eneseks iseenesevaliku juurde, peab inimene pidevalt minema vastuvoolu, ta peab olema. Xus no minul täiesti eksistintsialistlik vabadus ongi nagu väga raske taak, inimese seljas, koorem, kuivõrd inimene on isiksus ja muidugi inimvõib, loobud oma vabadusest. Loobuda olemast ise tähendab saada noh kui teised mingiks selliseks vasakusse minna. Kuid seda kõike endast kui isiksusest loobumise hinnaga. See on kergekoorest alates tahab hirmud, kannatused, see on raske koorem inimesel seljas, mida ta kogu oma elu läbi veab ja seda vabaduse vabaduse astet endas. Nii et vabadus on lõppkokkuvõttes ka sügavalt subjektiivne valik, mis sõltub inimesest enesest. Vabadust on kahte sorti. Eri from on ja eriti rõhutanud, sest see on ka väga tema teoste probleem. Vabadus millestki ja vabadus millekski, nii et niipea, kui me need asjad segi ajame siis räägime erinevatest asjadest. Enamik inimesi tahaks väga paljudest asjadest vabaks saada, mis koormana on tal peal, aga vabadus millekski, mida sellega peale hakata sellega, nii nagu üks teine prantslane ant 1000 eksemplari ütleb, et kivil kõrbes on vabadus. Aga tal ei ole sellega midagi teha. Inimesel, kes kõrbes on, temal on vaja vabadust, et minna ja otsida oaasi allikat. Jah, sa siin tsiteerisid, eks hüperiid, eks õpperee on ju öelnud väga ilusasti, et kui ma vabastan kõrbes inimese, kes mitte kuhugi ei rutta, mida on tema vabadus väärt ja eksistentsiaal istlikud filosoofid. Jõuavadki selle järelduse juurde, et sellel vabadusel ei ole mingit tähendust. No kuivõrd teeksite turisti jaoks on ikkagi inimene ikkagi olemine on ajaline inimene elab selleks, et surra surve surmaga tuleb ka tõeline vabadus Ast need probleemid, mis teda siin muretsema panevad, need on sellega läinud ja see pideva ajalikkuse tajumine ja seetse ajalik olemine on kannatused ja hirmu ja muude eksistentsiaalsete selliste kirgede all saab vabaks näiteks enesetapuga. Kuigi ega müü just võtab, selle eelduseks ütleb see ei ole mingi lahendus teiselt poolt surma vastu, ta ütleb ju noh, see võõras on ju just seda surmanuhtluse ees inimene, kes oma elu külge klammerdub. Nii et, et siin nähtavasti nii nagu paljude muudegi asjade puhul, kui ei ole tegemist koolkonnaga, siis Pep iga mehe Seisukohad eraldi veel ütlema.