Immanuel Kant kõigi aegade üks suurimaid Ütlejaid jättis 19. 20. sajandi Euroopa kultuurile ja tunnetusele tegelikult kaks arenguteed. Üks tee oli positiivistlikule ja materialistlik kuule maailmatunnetusele toetuv areng mis põhi väärtusena nägi ühiskonna ainelist kasu ja mis filosoofia tähtsamaks ülesandeks pidas üksikteaduste tulemuste analüüsi ja sünteesi. Kuid samas jättis kant kultuurile ka teise arengutee, mis oluliselt mõjutas 19. ja 20. anti vaimset kultuuri. Selle liikumise võib-olla kõige olulisem tunnus on vaimu ja elu keskpunkti toomine lahtiütlemine ratsionaalsest mõistusest kui ainuvõimalik rikkust tunnetuse viisist. Ja mõistagi olid just poeedid ja väljapaistvad isiksused need, kes vastandasid ratsionaalne reaalsele tunnetusele tunded, elu, inimeste vahetud üleelamised ja maailma mõistmisel lähtusid just nendest tunnetest vahetust elukogemusest. Selline romantiline lähenemine maailmale ei pruugi olla alati irratsionaalne, nii nagu ta oli kõrke kooril, Schopenhoweril või nitsel. Oluline on siinjuures võib-olla mõista seda, et romantism teeb põhirõhuliikumisele arengule elule ja ses bla Taanis on võib-olla heegel niisama suur romantik kui näiteks šopper hauer. Kuid romantilisest maailmatunnetusest kasvavab välja väga palju erinevaid ism, mis mõjutavad 20. antikultuuri ja nendes dismidest. Võib-olla kõige olulisem on eksistentsiaal ism, millest me oma eelmistes saadetes rääkisime. Kuid romantismi kasvab välja ka elufilosoofia, millest me räägime tänases saates ja võib-olla meenutuseks nii palju, et elufilosoofia Sophia eelkäijaks on 19. sajandi Ir ratsionalistlik, filosoof Friedrich Nietzsche, nitse, kes tegelikult tõi oma filosoofia keskpunkti elu mõiste ja juba Nietzsche kuulutas ja et elu tuleb võtta sellisena, nagu elu on elukohta, ei ole vaja välja mõelda mitmesuguseid ratsionaalseid seletusi. Elu on alati irratsionaalne, taan, pidev tung, liikumine, ta on tahe võimule ja kaasa vaatevinklist on võib-olla oluline nitse puhul rõhutada seda, et nüüd see oli üks esimesi, kes püüdis väga otsustavalt loobuda pika aega Euroopa kultuuris domineerinud monismi ideest ja asendada see monism pluralismi ka. Eriti siis, kui nisse räägib erinevate konkureerivate tahet võimule pürgimisest, sellest, et need erinevad tahted võimule põrkuvad omavahel kokku ja elu on üks pidev võitlus võimu eest. Lühidalt öeldes on nišše järgi elu see, mis püüdleb maksimaalse võimu poole. Ja nagu ma ütlesin, et elu on siis võitlus võimu pärast kus peale jääb tugevam. Kuid arvates seisneb kultuuri tragöödia selles, et need, kes oskavad ennast elule kõige rohkem kohandada ja alles jäävad, ei ole tihti kõige paremad vait. Ainult hall keskpärasus ja elus osutuvad just need vaimselt tugevad ja õnnelikud inimesed, tihti väga nõrkade. Eks nõrkadeks osutuvad nad siis, kui neile vastandatakse masskari ja kultuuri allakäik on paljus seotud just sellega et eliit, see on demokraatia tingimustes allutatud kvantitatiivselt jõule on allutatud massile, on ühiskonnaelust kõrvale tõrjutud. Miks ma võib-olla nišše vaateid meenutan nii pikale esiteks sellepärast et nagu ma ütlesin, et tema filosoofiast kasvab välja just 20. sajandi elufilosoofia, millest me täna räägime. Ja teiseks võib olla ka sellepärast, et nitse on 20. sajandi 80.-te aastate filosoofias üks kõige populaarsem mõtleja eelkõige oma eliidi kontseptsiooni pärast. Kuid võib-olla 80.-te aastate filosoofiast räägime mõnes hilisemas saates ja siis paratamatult tuleb jälle tagasi pöörduda nitse poole. Kui minna 20. sajandi algusesse, siis tuleks peatuda seoses elufilosoofiaga ka Tilteil. Juured on muidugi igal niisugusel liikumisel üsna kaugelt leitavad, sest asjad käivad siin maailmas ringi ja paljud moodsad teooriad, nii nagu sa nimetasid Nietzsche taasavastamist või taas popule väärsust. Nii on siin, et elufilosoofide puhul ka võiksime öelda, et näiteks eel Sograatikud nagu Emmbeedoklas võis toikut on ju tegelikult nendesamade probleemidega tegelenud ja üldises mõttes iga filosoofia, mis seab küsimuse elu mõtte, eesmärgi või eluväärtuse järele see on elufilosoofia ja reformatsioonijärgsetest võiksid saksa loodusfilosoofia ratseelsust nimetada, kellest meil ei olegi olnud mahti siin rääkida. Või siis irratsionaal lismi esindajaid, haamanid, Herdarit, Götet, juba mainitud idealismi esindaja Shellinke, aga nõnda on ka bioloogism ja. Tilte ei Berg zoo mingil kombel afroid on ju sinnasamma kuuluv või siis kunstiajaloolasena ja filosoofina tuntud Zimmel siit Eestimaalt pärit Kaizarlinke Klaages, nõnda et neid on terve hulk ja siia võib lisada ka Vene romantikud Dostojevski, kes tegelikult on arvatavasti kuulajatele kõige tuttavam, sest Neid teisi mehi ei ole kuigivõrd eesti keelde tõlgitud. Aga kui tilk teist rääkida, siis tema on sündinud 19. novembril 8833 viibressis raini ääres ja surnud esimesel oktoobril 1911 sai siis pooseni luures ja Taali pikka aega Berliinis professoriks ja. Ta nägi vaeva, et rajada niisugust vaimsete nähtuste kogemist, teadust. Ja, ja ta püüdis mõista hingelisi nähtusi, nii et mingil kombel on psühholoogias just niisugune mõistmise psühholoogia suuresti temast sõltuv ja sealt edasi areneb lennanud. Mingil kombel võiks öelda, et ta on dioloogiast välja tulnud ja sealt edasi pöördunud saksa idealismi poolde eriti flaier, moferia romantikute poole. Ja. Selles mõttes on laagi hoiak parasjagu kriitiline, et ta ei arva, et mingid abstraktsioonid saaksid asendada seda vormide ja elurikkust, mis tegelikult olemas on. Ja tema jagab näiteks maailmavaated õhtumaailmavaated kolmeks. Üks on materialism ja selle ta võrutab positiivismiga, teine on objektiivne idealism. Kolmandaks on vabaduse idealism ja. Seda võiks ka nimetada filosoofiliseks relatiivismiks. Nii et seda senist dualistlik Kuu mõtestamist ta püüab hüljata ja ta tahab mõista inimest ja inimkonda ajaloost, nii et vaimuajalugu sellega tähtsaks. Jaa, jaa, ja see on üldse nendele teistele elu filosoofidelegi oluline, eriti kui võtta niisugune mees, kes küll ei ole otseselt filosoof, aga aga noh, kui filosoofia mõistet laiemalt kasutada siia hulka kahtlemata kuulub ajaloofilosoof fosfalt Sprengler kes kultuur regi käsitleb, elusorganismid enam. Nõnda tilti uurimustest kõige tähtsam võib-olla on filosoofia filosoofia 31. aastal või siis maailma ajaloo ülesehitus, mis on juba 1910. aastal ilmunud ja tähelepanuväärsed on ka tema uurimused saksa vaimu kujunemise kohta. Nii et ta lähtub inimesest kui hingelisest tervikust ja ta väidab, et seda ei saa mingisugust niisugust karkass konstruktsioonidega asendada, vaid tuleb püüda, kirjeldada ja mõista teda tervikuna. Jaa, tilt ei, pakub ju opositsioonina materialismi, leiab positiivismile täiesti uue maailmavaate ja ta märgib, et täiuslikkusele ja tõele pretendeeriv maailmavaade peab toetuma alati elu täiuslikkusele, elu, täiuse, vahetule, üleelamisele. No peab ütlema, et sellest seisukohast lähtuv 20. sajandi algusaastatel väga paljud filosoofid, enamik alistlikult mõtlevaid filosoof lähtub sellest seisukohast, et ei saa toetuda mingitele abstraktsiooni toonidele, vaid tuleb lähtuda just elukogemusest. Aga kui me räägime elufilosoofiast ja tilt teist, siis on võib-olla. On oluline rõhutada seda, mida elufilosoofia alates Tilteiste, võib-olla isegi alates nüüdsest mõistab elu all, nimelt esiteks elu on eelkõige mingi vahetu irratsionaalsus või nagu tilt ei märgi bet. Mõistus ei saa kunagi olla elukohtunik, elu on pidev liikumine, ta on pidev muutumine, ta on loominguline protsess ja ei ole üldse mingeid üldisi seaduspärasusi, millele elu saaks allutada. On ainult individuaalsed seaduspärasused, on justkui mingi saatuse, millele elu allub. Aga see saatus ei ole ratsionaalselt seletatav. Ja teine oluline moment, kui me räägime elufilosoofiast, on võib-olla see, et elufilosoofid ise seostavad ja filosoofia väga paljus kultuuri ja ühiskonnakriisiga. Näiteks Tiltei kirjutas 1907. aastal, et elufilosoofia teke on väga palju seotud sellega, et inimene on jõudnud selleni, et ta süveneb oma sisemaailma ja süvenemine oma sisemaailma on põhiliselt vananevatele, rahvastele ja murduvatele ning lagunevatele kultuuridele. Kui rääkida Tiltei kultuuri ajaloofilosoofiast, millest me räägime võib-olla ajaloofilosoofiast pikemalt seoses Spengleriga, kes kasvab ka välja elufilosoofiast, aga juba Tiltei eitab üldse järjepidevuse ideed kultuuris, ajaloos ja selle asemel pakub välja tsüklilisus, ei tee, mida, noh, nagu ma ütlesin, arendab hiljem edasi, siis süngler ja ka 20. sajandil tonn piid väga tuntud ajaloofilosoof tilt ei, on aga esimene kes siis räägib lokaalsetest suletud kultuurisüsteemidest, mis ei ole üksteisele kättesaadav, vaatavad ja mis läbivad oma arengus teatud tsükli alates siis sünnist surmani. Nii et Tilteid võiks tõepoolest käsitleda kui ühte esimest, kõige tõsisemat ajaloofilosoofi 20. sajandil, aga siiski peab ütlema, et omal ajal tilt ei vaated, ei leidnud eriti suurt kandepinda, eriti Saksamaal, kus ta elas ja tilt ei, kuulsuse ületas tunduvalt üks teine elufilosoof, kes elastilt test veidi kauem prantsuse filosoof Andrei lõi Berg, soon kes sündis 1008. 59. aastal Pariisis ja üldse oli niisugune väga huvitav isiksus. Märgitakse, et nooruses olevat rohkem tegelenud loodusteadustega huvitunud matemaatikast ja füüsikast. Ja samas väga suurt huvi tundnud ka evolutsiooni ideede vastu teatavasti evolutsiooni ideed kujunesid ju 19. sajandil ja Bergs on, oli tõesti nooruses uurinud 19. sajandi evolutsioon nismi, kõige rohkem võib-olla Spenceri vaateid. Kuid mida rohkem ta seda evolutsioonismi ideed uuris, seda segasemaks muutusid talle üldse elu tekkimise probleemid. Jah, ta oli tõepoolest, elas kauem ta suri alles 1941. aastal ja ta on aastakümneid vähemalt prantsuse filosoofiat valitsenud ja ta 14.-st aastast oli prantsuse akadeemia liige ja 28. aastal ta sai Nobeli kirjanduspreemia, nii et tõepoolest mitmekülgne ja ja väga mõjuv isiksus. Jaa. Ta lähtub sellest, et meie aju on tegelikult ainult automaat niisugune tööriist teatud operatsioonide toimetamiseks, aga intelligents saab haarata ainult surnud ja tardunud anorgaanilist, loodust ei saa aga haarata kogu elu tema loovas aktiivsuses ja see hingeline indiviid on niisugune voolav mida ratsionaalselt ei saa kinni pidada ja mida ei saa õigupoolest tükeldada, ilma et elusalt ära kaoks. Ja nõnda et me võiksime öelda Berg soo kohta, et ta on intuid, divismi, kõige silmapaistvam esindaja, mis hiljem ka matemaatikas on lisaks nendele Teduktsioonile ja muudele nisustele klassikalistele, mida kaugemale matemaatikuna arenenud, seda enam on just intuitsioonile toetudes midagi uut avastatud. Ja Berg soo järgi on nii nagu inim või eluga nii ka kogu universumiga, et ka see elab ja kasvab ja areneb tema enda mingite reeglite järgi, mida seda tarvitatakse tsitaatsõnana elaval vita, elu, tung võiksime kuidagimoodi seda tõlkida. Ja meie muljed on õigupoolest lõiked, mis me teeme sellesse voolu, nii et et mingil kombel jõuab see ka teatud budistlike koolkondade maailma mõistmise juurde, et meie oma mõistetega jama mõistusega loome ja maailma niisuguse maailma, nagu me teda kogeme. Ja sellepärast on väga oluline, milline on inimese enda suhtumine sinna ja seda uut hoiakut, et on näiteks luuletajad Tekvee ja Claude väga selgelt väljendanud ja muidugi see juhtis mingil kombel ka jälle iratsionalismi. Aga ja temast on õige mitmed suunad alguse saanud. Bergsooni on võrreldud ka Taavetiga, kes mõrvas materialismi Koljati ja tõepoolest juba ühes oma põhitöös. Loov evolutsioon, mis ilmus 1907. aastal. Märgi Berg soo, et ta jõudis enesele märkamatult väga tõsiste filosoofiliste probleemide juurde, mis elu lõpuni ei anna talle vast aru. Ja põhiprobleem, mille üle ta jäi väga sügavalt mõtisklema, oli see, et kui vaim on teeria nii nagu väidab materialism ning iga vaimne AK tuleneb närvisüsteemist, milleks siis üldse on vaja teadust ja võib-olla Bergsu muutuski väga populaarseks oma eluajal just sellepärast. Ta julges kahelda, nendes tõdedes, mis tol ajal olid üsna levinud, julges kahelda. Determinism, mis julges kahelda teadmise absoluutsuses. Ja tema arvates inimesed kalduvad materjal realismi just noh, põhiliselt seetõttu, et nad mõtlevad ruumilistest kategooriates ja unustavad aja. Aeg on aga Berkshire minu arvates võib-olla isegi olulisem kategooria elu mõistmisel kui, kui ruum. Ja nagu sa, Toomas siin ütlesid, et tõepoolest aeg on siis Bergso arvatestan, kuhjumine, ta on kasvamine, ta on kestus väga oluline mõiste Bergso filosoofias. Just kestus, kestus on minevikku edasiliikumine, mis justkui kaevu tulevikku ja paisub edasi minnes. Ja kestus tähendab, et minevikust ei kao tegelikult midagi. Märgitarg soo tulevik ei kunagi olla see, mis oli minevik, kuna aeg on kuhjumine ja iga uus kiht lisab midagi uut, midagi sellist, mida varem ei ole olnud. Teiste sõnadega, iga hetk on midagi ettenägematut. Eksisteerimine tähendab tegelikult pidevat muutumist, pidevate raamist, pidevat loomist ja muutumine ja saamine, aeg ja kestus ongi tõeline realiteet Berg soo arvates. Aga kestuse kandja on alati mälu, mälu on see, mis avardab inimese valikuvõimalusi, tema tegutsemis võimalusi ja just valik nõuab, noh, niisugust vastu hakkamist impulsid jälle. Ja valik on väga pingutav, nii nagu igasugune looming, looming on aga tõsine, tõsine töö. Berg soo astub väga tõsiselt tol ajal domineeriva niisukese mehaanitsistliku maal ma vaata vastu, mille järgi maailma kujutati masinana ja inimest selle masina osana. Ta on seisukohal, et elu ei ole masin, elu ei saa olla masin, vaid elu on poolest mingi niisugune vitaalne jõud, mingi mingi selline vitaalne, ela On ehk eluhoog, nagu ta kirjutab, mis võib kasvada, ta võib ennast restaureerida. Ta võib oma tahte järgi ümbrust kujundada. Ja just see vitaalne ei laane, ehk Eloog väljendab ennast meie kannatuste ja püüdluste kaudu või nagu Berg soo oli armastanud kuulutada, et andke meile vait, aega ja elu suudab. Kõik. See on üsna optimistlik, kui võrrelda teda Spengleri ka need, kellest tuleb niikuinii eraldi rääkida, aga kes on näiteks öelnud, et kui kui rääkida just sellest ir ratsioonilismist, et tema jaoks on kultuur ja tsivilisatsioon kaks eri asja, kultuur on see väärtuslik ja see elusorganism, tsivilisatsioon on see, mis järgi jääb, kui kultuur hakkab rauga ikka jõudma ja ta peab selle tsivilisatsiooni olemuseks endiste väärtustega ümberhindamist, mida just Nietzsche niisugusel kombel on sõnastanud. Ja sellega Selle 19. ja veel rohkem 20. sajandi hingelise liikumise, mille keskel me oleme. Nii et tsivilisatsioon algab kõikjal eeloleva kultuurivormide ümberkujundamise teisitimõistmisi ja teisiti käsitsemisega ja, ja paratamatult selle tõttu, mis me 20. sajandil räägime, paljus on oma juurtega just eelnevas. Sest niivõrd ei looda loodena uut, kui tõlgendatakse ümber. Ja siin võiks paralleeliks tuua, et antiikmaailma tsivilisatsiooni iseloomustab stoitsis Indias budis õhtumaal eetiline sotsialism. Ja Sokrates, buda ja russo, nende kolme tsivilisatsiooni eelkäijad Vlad jutlustavat linnas tüdinenud intellektuaalse linnainimese evangeeliumi, nõndanimetatud puhta, see on hingetu mõistuse abil püüavad nad vabaneda kultuuri käskivast vormidest. Selle sümboolikast nad enam ei taipa. Ja seda võiks ka nimetada nihilismiks ja selle tekkimist tähistavat õhtumaal e Bel vaagner. Loomulikult Nietzsche ise, Ibsen strindberkki. Ja, ja vahe on siin nüüd, et kui tondi näeb, et iga kultuur saab areneda ka teistmoodi, siis Spengleri meelest on see sisemine paratamatus, et lõpufaasis need asjad nõnda lähevad. Ja et see pööre ei ole põhiliselt poliitiline või majanduslik, religioosne, kunstiline ta üldse mingi niisuguse tajutava muutumine Vaita tähendab hinge olemuse ümberkujunemist, võimalikkuse teostumist iga lõpuni jõudnud asi on ka surnud asi. Aga ilmselt aeg oli ka küks nende ideede vastuvõtuks kahekümnendas sajandi kahekümnendad aastad olid midagi muud kui 19. sajandi keskpaik ja isegi lõpp, kui soppe Hower ja nišše ja kõrke Corbydid suurt laeva nägema, et neid üldse kuulataks ja, ja neid loetakse siis 20. sajandi kahekümnendatel aastatel. Eriti pärast esimest maailmasõda, muutusid kõik need irratsionaalsed ideed inimestele väga lähedasteks. Ja nagu ma juba ütlesin, et Berg oli tõepoolest mees, kes muutus populaarseks juba oma eluajal ta töötas veel filosoofia professorina ja tal oli tõesti väga palju andekaid õpilasi. Märgitakse seda, et tema loengusaalid olid alati tulvil kuulajatest. Ja reedeti, kui toimusid tema loengud veeresid kolledžite frantsee ette. Suured sõidukid justkui oleks tegemist tõepoolest esietendusega diaatris ja võib-olla ongi küsimus selles, et tolla rajal võeti neid ir ratsionalistide poolt pakutud ideid rohkem kui teadmist seda võeti kui elu ise, mida tahad, taheti mitte ainult kuulata, vaid ka näha. See muutus on hoiakus, nõnda et ta on ju nimetatud Generation ja eriti selle kahe maailmasõjavaheline kirjandus siin Euroopa juhtivatele materjal on ikkagi väga niisugusest lüüasaamise meeleolust kantud, mida meie, Eesti alles tärganud kirjandus on hoopis teistpidi. Ja kasvõi niisugune asi, et 1910. aastal peeti esimene maailma misjonikonverents, kus kohe tõsimeeli võeti programm mitme aasta pärast. Kogu maailm on kristlikuks muutunud ja see esimese maailmasõja šokk on ilmselt suurem, kui me üldse oskame. Nüüd meie, kes me ei ole enne seda elanud mõtleme. Raske on kujutleda, mida see tähendas. Kui loodeti, et inimese mõistus on niinimetatud pimeda keskaja ja kõik selle selja taha jätnud. Nii et täiesti paratamatu oli, et populaarsed olid need mehed, kes ei jutlustanud seda, mis võimatu on, vaid just selle laine harjal selle sõnastasid, mida kõik olid niikuinii oma silmaga näinud ja kaasa teinud.