Mozor alasile. See ei ole nõukogude aja nostalgia, Osaron kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Algab kultuurisaade vasar. Siin Tallinnas on stuudios Peeter Helme ja tartus vestleb minuga Mihkel Kunnus. Tere, Mihkel. Tere, Peeter. Selle nädala sirbis kirjutab Janek Kraavi postsõnast pistikurubriigis teemal heteroutoopia. Heteroutoopia on üks Michel Fuko mõiste, millega ta siis käsitleb teatud ruumi, õigemini teatud ruumi käsitlust. See kõlab võib-olla esialgu väga keeruliselt, aga kui nüüd natukene seda kraavi vist täitsa sõbralikult öelda, rahva valgustusliku artiklit tsiteerida siis räägib Fokko sellest, et ajastu ise rasuseks on see, et ruum võtab kuju kohtade vahelise suhte kaudu, mida võib kirjeldada seerijatena, sõrestikuna, puukujulisele, see pole lihtsalt tühi ruum, kuhu paigutuvad indiviidi asjad, vaid suhete komp, lekt, mida pole võimalik teineteisele taandada ning pole samm ning samuti pole need suhted üksteise suhtes ülimuslik juures. Siit nüüd edasi kirjeldatavad heteroutoopia võib võrrelda näiteks peegliga või hetero, utoopiline koht on ka surnuaed mingis mõttes siis kohtkohtade vahel see koht, mis kujutab enda eest üleminekutsoone või selliseid klaasid, kus inimesed teostuvat mingisuguseid üleminekuriitused ja sellega seoses tuleb mul kohe meelde mihkel, ma kujutan ette, et sulga tuli. 2012. aastal ilmus Sven Mari koostatuna raamat nimega, mitte Tartu, kus terve hulk Tartu kunstnike mõtlejaid kirjutajaid katsuvad siis defineerida neid Tartu osi. Enamasti kui inimesed mõtlevad Tartu, noh, enamasti mõeldakse hoo Tartu Toomemägiülikool, aga nemad katsuvad siis defineerida neid kohti, mida inimesed enamasti silmas ei pea. Kui Tartus räägitakse nagu siis seal oli mingi äärsed alad, raudtee raudteejaam, bussi ja sellised piiripealsed alad. Janek Kraavi siis kirjeldab seda ideed ja mulle tundub, et see Fokko iseenesest 1967. aastal välja käidud mõiste on vahest tänapäeval isegi veelgi Akto reaalsem, kus tänapäeva inimene elab ju väga sellises liikuvas ruumis väga suure osa ajast veedame ühes ruumis, mida tegelikult ju ei ole objektiivselt olemas, nimelt internetis. Mul on mingis mõttes hetero, utoopiline ruum seal kõik ja mitte midagi, see on ühest küljest meie hinge peegel. Ja teisest küljest kui seinast ühe välja võtta, siis pole seda kohta olemaski. Jah, nad on nagu kohatud kohad, vaata siinsamas. See Fuko, mida Janek ravis refereerib, toob ühe hea näitena ilmeka näitena heteratoopiast väljalaevad et need on nagu kohad, mille, mille kohta ei ole, et nad liiguvad ühest sadamast teise, kusjuures need sadamad või nii-öelda laiem kontekstis ruumilises mõttes laiem kontekst võib olla üsna teistsugune siis samamoodi jah, internet, inforuum on ruumist lahutatud ruum mingis mõttes. Et selles mõttes ta sobib selle heteroutoopia mõistega väga hästi ja ka see, et ta on väga oluline. Et siin sirbis on näiteks ka Kurmo Konsa artikkel, mis noh, algabki ma ei hakka seda siin pikemalt lahkama, aga ütleb, et noh, inforuumi olulisus ja kuivõrd see siis kuivõrd see siis nii-öelda relatiiv viriseerib meie reaalsusetaju ja ruumitaju üldse. Nojah, et me asume tänapäeval ju väga sageli sellises olukorras, kus me istume küll enda toas, aga meie, et meie meeled tegelevad mingisuguste probleemidega, mis justkui meie enda ellu ei puutugi, olgu see siis televiisor või või siis arvuti vahendusel meie pähe tuleb. Mingis mõttes me oleme ju kõik pidevalt paisatud ühte sellisesse olukorda, kus meilt justkui nõutakse korraga kahes kohas olemist. Jah, ja kusjuures siin tuleb nagu vaadata seda, et mis asi see on, mida mida saab siis niimoodi ütleme, kohast pruu ruumist lahutada, noh, et kui me mõtleme eesti keelele, siis noh, nagu koht on see mis nagu definitsiooni järgi on kuidagi paigal või vähemalt stabiilne, ajas jääv, eks ju, koha vastandmõiste tihti ongi noh, aeg ja ruum, et aeg on kuidagi liikuv koht on see, mis on paigal. Oleme kohas, lähme sealt ära tulema tagasi et mis, mis siis, see on õige poolest, mida me saame kohast lahutada, näiteks e-residentsus, mulle tuleb kohe meelde, et see on nagu üks suur novaatorliku hiline katse Eesti lahutada kohast või territooriumist. No mul tuleb sellega koheselt selline naljakas paralleel, et kes e-resistentsus on siis umbes see, millega juudid tegelesid, kõik need sajandid, kui neil kodumaad ei olnud, ehk siis juudi rahvas õnnist hea näide sellest, et mis ja kuidas on võimalik rahvast pidada ilma kohata ja see e-residentsus oleks siis justkui selline e-vaste juutidel. Sajandi kultuuritraditsioonidele see on väga huvitav paralleel, jah. Pluut, hoone pood on nagu ilmamaa pinnata ja et see tõepoolest tehnoloogia on teinud selle mingis mõttes universaalseks sihukeseks, et internet või ütleme, nutitelefon üha enam teeb inimesi nii-öelda üldjuudistab, siis ütleme nii või kui, kui tohib öelda, noh üldine inimõiguste kontseptsioon tõstab meid üliväärtuslikeks ja nüüd oleme kohata ka siis Selline tegelikult kui kui korraks jääda nende konkreetse eesti rahvusluse näite juurde, siis ju juba vist kuuekümnendatel. Hellar Grabbi ja mõned teised väliseesti ärksamad kultuurimõtestaja käisid ju välja Reaalse eestluse idee, kuna tajuti ennast ikkagi eestluse kandjana, aga see kodu oli ära võetud ja siis katsuti hakata mõtestama seda, et milline on siis eestlus ilma kodumaata ja et, et need on ju tegelikult sellised küsimused, millega need nii huvitav kui see ka ei oleks enne seda e-residentsust eestlased oma pead vaevanud. No kui jätta sihukesed suuretud tooted kõrvale, siis nagu ma hirmsasti tahaksin selle paadunud ökoloogina ma tahaks selle selle märkuse teha, et globaalne, eks ju, see viitab siiski nii-öelda kosmilises skaalas väga kindel ja väga piiratud kohale nimelt meie meie planeedile. Hiljuti tuli välja Euroopa Liidu keskkonnaraport ja seal oligi ühe võtmeküsimusena või probleemine, et kuidas siis seal oli ilusti kasutatud seda maakera sõna. Et kuidas siis oma maakera tingimustes hakkama saada, et meie ruum siiski on, on piiratud. Kuigi, kuigi globaliseerumise tendents, mis viitabki nagu ruumi kadumisele mingis mõttes Nojah, aga eks tegelikult ju ei räägi Fokko ega ka Janek Kraavi ruumi kadumisest, vaid arutlevad just selle üle, et et kui me oleme enamasti harjunud elama noh, tõesti harjumuspärastes ruumides, siis tegelikult on meie ümber väga palju sellist, mida mei aju ei taju mingisuguseid kohti ruumina või me ei taju neid üleminekuid, üleminek Gutena noh, olgu siis surnuaeda juba sai nimetatud või näiteks ka haridusasutused või vanglad, mis on olemuselt väga sarnased süsteemid või miks mitte ka näiteks siis sellised teistsugused avalikud ruumid nagu mingis mõttes kuju, rannad või veekeskused on ju sellised veidrad kohad või keegi ei taju neid ilmselt veidrate nendest me oleme harjunud, aga tegelikult on ju nii, et sinna minnes on kombeks teha teatud asju ja kui sa hakkad seal mingeid teisi asju tegema, siis seda peetakse imelikuks. Kui sa lähed keskusesse, ülikond seljas, ei, hakkad raamatut lugema, siis vaadatakse sind kui imelik. Jah, mõtlen, et seda heteroutoopiat, et kas see pole, kas sa oled nõus, kui ma ütlen, et see on üks, üks viis käsitleda ruumi sotsioloogi seerumist või ka psühholoogiseerumist ja selle selle kuidagi nii-öelda loomulikus tumist, kuidas mingid asjad mingis ruumis muutuvad loomulikuks, et kui sa tahad selle näiteks veekeskuse näite, siis tõepoolest, eks rannas peetakse niisugust väga-väga nappi riietust. Noh, täiesti mõtleks, mitte erutavaks, mitte Seksoliseerituks, aga samas mõnes teises kohas võib sellise astme alastus olla üsna üsna üsna ränk provokatsioon isegi et mingi käitumine või või noh, ka saun ja et me väga palju teada, et kui tulevad siia kas või välistudengid või mõned turistid, siis neid näiteks noh, üsna traumeeriv. Selline tava siinsetel elanikel on teatud ruumid, kuhu minnakse suhteliselt pingevabalt alasti ja ka suhteliselt täiesti võõraste inimestega. Sihuke ruumi sotsialiseerumine või psühholoogiseerumine. No ma ütleksin, Fuko ju ei tegele mitte ruumi psühholoogiseerimisega, vaid ta katsub mõtestada seda, et miks need ruumid on meie ümber teatud psühholoogilise laetusega, et nad on seda alati olnud ammustest aegadest alates ammustest aegadest alates, pea kõigis kultuurides on näiteks ruume jagatud religioossete eks ja siis mitte religioossete eks, ja mingil määral eri kultuurides küll erinevalt on ruume tihti jagatud ju ka eraruumideks ja avalikes ruumides, kuigi see on pigem moodne ja pigem läänelik lähenemine, aga siiski on, ka, on ka see üks selline üsna lai liigitus või üks teine viis, kuidas ruume on ju alati jagatud, on siis sõjaline sõjalise otstarbega arhitektuur ja tsiviilotstarbega arhitektuur, nii et sellised jaotused ajaloos alati olemas olnud ja ma arvan, see on selline meie ülim olemus, lihtsalt et me ei suuda kõike korraga tajuda ja me peame selle endale tükikesteks lõhkuma. Aga aga siiski nagu tehnoloogiat, kui jälle tuua nii-öelda selle virtuaalsuse juurde, et virtuaalne on näiv ruum ja sellel on üks oluline omadus, mida siis nii-öelda selle veel ma ei tea, mitte virtuaalsel ruumilises ei ole. Tegelikult see ei ole kuigivõrd piiratud. Et me teame näiteks furoori ja pilke, koori tõi kaasa see iseenesest Mart Laari täiesti tervemõistuslik oletused, küllap ruum sai otsa tema Facebooki seinal kui sealt midagi ära kustutanud keegi, et et see virtuaalse ruumi olemasolu see kuidagi tekitab seda tunnet, et piiranguid ei ole. Et ta soosib siukest, anti ökoloogilist suhtumist tõepoolest näiteks Eesti e-residente, neid võiks olla ju vabalt 10 miljardit või 100 miljardit mingi mingid piirangud siin ette ei tule meil. Aga kui me räägime mingist täiesti konkreetsetest klassikalises mõttes ruumist, ruumist, kui näiteks territooriumist looduses reaalses geograafias siis seal on piirid ja piirangud nagu täiesti võtmetähtsusega, isegi. Noh, mis viib lõpuks selleni välja, et võib-olla veel mitte aga võib-olla 20 aasta pärast on mitte ainult kooliõpilastele, vaid üliõpilastele raske hakata selgitama, et 20. sajandil Peeti Euroopas sõdu ruumi ja territooriumi pärast sest kui inimesed on harjunud mõtlema virtuaalruumi kategooriates, siis muutub ju see arusaam füüsilise ruumi valitsemise tähtsusest täiesti absurdseks. Jah, inforuum, eks ju, noh, et kui me võtame ka selle kübersõja mida ju või noh, hübriidsõja siis nii-öelda siis see on, me näeme siin üleminekufaasis ajab meid segadusse, et kus see sõda siis tegelikult käib. Ja üritataksegi just siis muuta inimeste, võiks öelda. Ruumitaju käisin nüüd liialdus. Aga tõepoolest, et kus käib sõda, et kui me räägime näiteks rindejoonest, siis rindejoon see sõna pärineb ka täiesti mingist geograafilisest frondist kuskil reaalse maa peal. Nojah, aga nagu ma juba saate alguses ütlesin, et kõik, see virtuaalne on ju väga tore ja tohutuid piiramatult võimalusi pakkuv, aga ainult selle hetkeni, kuni keegi koperdab stepslite otsa. Ja mida, mida ma ise tahaksin alati rõhutada, et kuigi see virtuaalne vaimustus kipub noh, oleme väga valdav ja tõesti, meil on e-patriotism, millest me rääkisime ka eelmises saates hakkab välja kujunema patriotism, siis on ikka väga-väga oluline asi, kas on reaalne õun või õuna kujutis. Ja ma tõesti nagu rõhutaksin selle metafoori nii-öelda banaalselt sügavust, et see, mis puudutab meie kehalisi protsesse. Et üks asi on tõepoolest, meil on nii-öelda need tajud, mille abil me suhtleme, nii-öelda tajume välise maailmaga piiratust, eks näeme, mida me haistame, mida kuuleme, mida me kompame, et need retseptori ärritused, me saame tõepoolest asendada samaväärse mingi mingi muu asjaga, õunapilt võib olla sama ahvatlev. Me võime lasta samal ajal linna ka vastavaid lõhnaaineid. Aga samas virutama kaalne kaloreid hoida mis on nagu äärmiselt reaalne asi ja, ja vot siin on nagu see suur lõhe, et igasugused kilosoofidel ja mõtlemistraditsioonidel on tunnetus probleemid, meil on kogu aeg epidemioloogia, mis asi on reaalne, kas solib siis või mitte solipsism meistriks või kas kõik on idee või mida iganes siis selle välise maailma me saame tõepoolest ära vahetada, aga see, mis puudutab meie organismi sisemisi vajadusi, et siin nagu virtuaalsuses ei toida siin ei ole virtuaalsus ehedaga samaväärne, et see on nagu reaalsuse allikas, ma läksin täiesti biofüüsikaline, lausa. Loomulikult seal on täitsa raske vastu vaielda, aga jällegi ega Fuko ei väidagi ju, et kui meie ümber eksisteerib selliseid ruume, mis pole päris ruumid või mis seal üleminekuruumid ta ei väidagi, et see kuidagi muudaks meie füüsilised füüsiliste vajaduste osas midagi, see võib muuta meie taju. Kui me läheme reaalsesse ruumi, oleme enne vastavalt vaimselt ette valmistatud, ehk siis eesti keeles öeldes, kui me oleme religioossed inimesed, siis me tunneme midagi, aga muuhulgas sellele kõigele vaatamata, ühel hetkel läheb ikka kõht tühjaks. Jah, mulle meeldib väga üks minu arust väga sügavamõtteline mõtet Sernozewskilt kui vaktsiin, et küll saame ilusti vaadata ühte ja sama maali ühte sama pilti. Aga me ei saa süüa sama leiba, noh, siin on silmas peetud, kui üks inimene juba ühte ja sama leivaviilu seedib siis teine inimene, Neid samu, sedasama leiba viilu seedida ei saa, et siin on see, see, see on see nii-öelda mõtleks reaalne reaalsus, mida enam ei saa kuidagi dubleerida. Taju dubleerimisega, taju dubleerimine iseenesest ei ole mingi keerukus, see on tehnoloogiliselt väga lihtne. Ja ma saan aru, et sind vaevab ikkagi sedasama heteroutoopia ja Fucooja, Janek Kraavi puhul see, et need on küll ilusad mõtted, mis kirjeldavad mingil viisil meid ümbritsevat maailma aga need ei täida kõhtu. Jah, tähendab ma läheks isegi niimoodi evolutsiooniloos tagasi ja kultuuriloos, ma läheks näiteks Spengleri juurde, mis on väga-väga-väga märgiline nimi, aga mulle meeldib tema. Ta see mõttes selles mõttes, et ta rõhutab inimese või noh, kogu elusa taimelist aspekti. Ja mulle just meeldib selle sõna oma proosalisuses mõistetavuses ja selles, et ta ei ole kuidagi filosoofiliselt või metafüüsilised ära lörtsitud. Ja sealt tulevad meile sellised sõnad nagu juur ja taime üks keskne asi on see, et taim vajab kohta. Närvisüsteem Me teame bioloogiast, närvisüsteem tekib liikumisvõimega, tekib liikumisvõimega ja noh, me võime öelda ka ruumitaju tekib liikumisvõimega. Aga see taimne aspekte tegelikult kuhugi ei kao, eks ju, kõik kalorid, mida me tarbime, kogu energia on mingis etapis olnud taimne. Ja kui meil on piisavalt energiat nii-öelda kanname oma naha naha sees piisavalt energiat kaasas, siis me saame liikuda ühest kohast teise, et me saame nagu oma juured lahti rebida ja meil energiat väga palju noh, näiteks fossiilsete kütuste energiat, siis me saame hästi vabalt. Tõepoolest, me saame ruumi ignoreerida nii-öelda meie meie planeedi piires ja see on üks oluline põhjus, mis on lasknud tekkida sellel arusaamal, et inimene on maapinnast sõltumatu, et tal ei ole juuri vaja. Ja, ja, ja see on nagu minu arust noh, väga sügavalt vale nii moraalses kui ka lihtsalt faktilises biokeemilises mõttes. Et meil on seda maapinda vaja, noh, ma ei näe mingit, kuidas ressursi sõdadest oleks pääsu mingi abstraktsete inimõiguste abil ei rabelenud välja, neid saab paljundada ka maapinda ei saa. Vaata taimedest eristab meid veel üks ebameeldiv asi. Taimedel on nimelt see meeldiv omadused taimede ja on kogu aeg uinumas olekus. Aga meie neetud küll, peame ju suure osa ajast ärkvel olema. Ja, ja aga see ei tähenda, et taimed oleks kuidagi kuidagi rohkem rohkem või vähem elus. Ei, ma kadestan neid, lihtsalt nemad saavad kogu aeg magada. Jah, iseenesest on huvitav asi jah, et miks, miks taimed saavad magada sellepärast et, et neil on kogu ainevahetusautomaatrežiimil, noh, inimesel on säilinud hingamine. Soojavereliste üldiselt see käib automaatselt, see ei ole meil mingi aktiivne tegevus, mida me tegema peaksime, aga on ka mõningaid õnnetuid loomasid, kes peavad ka seda aktiivselt tegema näiteks võidis väel, et tema kui ma ei eksi, siis 13 minutit magada üldse. Et tahaks hirmsasti magada, aga vahepeal saab õhk otsa ja siis ta peab minema jälle hingama. Et inimene saab päris pikalt magada, sest tema hingamine käib automaatselt ja nii-öelda jääkainepaagid ja toitainepaagid, et see võimaldab kaheksa, 12 tundi vabalt põmmutada, siis peab minema ennast tühjaks ja täis laadima uuesti. Need asjad tal ei ole automaatselt. Kuule, aga mulle tundub, et see võiks muusikat lasta ja mulle tundub, et selle jutu peale sobiks võib-olla sellise Suurbritannia kollektiivi nagu titt, haiger Lillis muusikapala nimega lobodhomi ehk siis lobotoomia, mis minu meelest väga hästi haakub selle jutuga oma teadlikkusest ja sellel nuhtlusest. Kultuurisaade vasar äsja kõlas titt haigar Lillisi pala lobotromi. Siit Tallinnast on stuudios Peeter Helme ja Tartus Mihkel Kunnus. Rääkisime nüüd saate alguses inimese ruumi suhetest. Alustasime selle nädala sirbis ilmunud Janek Kraavi artiklist, kus ta tutvustab Michel Foucault 1009 67. aasta märtsis peetud loengust erinevuse kohad, pärit mõistet heteroutoopia mille alla prantsuse filosoof väljendas siis teatud selliseid üleminekuruume. Ja katsus siis kirjeldada seda, millised ruumid meid ümbritsevad ja kuidas, kuidas me suhtume erinevatesse ruumidesse ja me jõudsime nende jutuga sellest tegelikult üsna kaugele. Jõudsime välja selleni, et meil inimestel on ülbust viimasele arvata, nagu me oleksime üleüldse ruumist vabad. Ometi see nii ei ole. Ja kui katsuda võib-olla see Jutagi vahelduseks veidi päevapoliitilisemaks ka viia, siis tegelikult ka see igasugune e-residentsus, e-identiteet, illusioon, nagu me võiksimegi elada ainult e-elu puudutab siiski pealispindselt ainult seda, mis meie ümbermaailmas toimub. Ja mida ma pean silmas, siis on nimelt maailma poliitikat. Ilmus hiljuti sellisel Vene veebilehel, nagu Kasparov perruu. Sellise poliitikavaatleja mõtleja nagu Maxim autori lugu isikukultusest Venemaal ja lühidalt ütleb siis Kantor selles loos seda, et Putini isikukultus on veel hullumeelsem saalini oma. Sest et Stalinit ei käsitletudki vaatelt inimesena. Seega ei omistatud talle ei inimlikke nõrkusi ega ka mitte selliseid absurdseid inimlikumaks vabadusi. Aga Putinit käsitletakse just nii täiusliku riigimehe kui täiusliku mehe kui täiusliku inimesena ja see on viinud üsna farsiks tema isikukultuse, aga see kujundab väga paljuski nii inimeste mõttelisi ruume nii Venemaal kui ka läänes kui ka tegelikult sedasama füüsilist ruumi, mis Venemaal on. Pean silmas siis Putini pilte ja plakateid, mida igal pool kohtab kõikvõimalikke propagandaplakateid haridusasutustes ja avalikes asutustes. Nii et et ei ole see see e-mõtte sugugi kaugele jõudnud. Ikkagi me kohtame enda ümber pidevalt teatud jõudude teatud valitsejate soove kujundada nüüd praegu ümber teda ennast ümbritsevat ruumi. Kui, kui sa ütlesid alguses selle, selle ilusa määratluse mulle kohe sähvatas üks no mitte ainult õigeusklik dogma, kes oli Jeesus, tuli tõeline jumala tõeline inimene. Putini kohta. See, see määratlus nagu hakkab langema samale samale samasse struktuuri või samasse pinnasesse, tal tõepoolest on nagu tõeline jumal jumalast tsaar ja tõeline inimene. Et temas on need mõlemad küljed koos, siis. Ja see, mida ta tegelikult teeb ongi väga sarnane heteroutoopia mõistele, ta loob ju mingisugust ruumi, mis peab meenutama tegelikkust ainult meenutama. Kindlasti ta ise ja ma usun, et väga paljud inimesed ka sealsamas Venemaal saavad aru, et see ei ole ometigi tegelikkus, luuakse ühte sellist veidrat ruumi, mis justkui on päris, aga päriselt ei ole, luuakse mingisugust kui, kui selline parafass teha, luuakse mingisugust veidrat, mitte Venemaad, mis peab meenutama mingit väga päris Venemaad. Jah, ja kui, kui on, ütleme, siis selles inforuumis elavate inimestega suhtlemist, siis tihti seda ehmatavat äratundmist, et teine inimene saab asjadest väga-väga teistmoodi aru, väljendatakse sellise ruumilise hüüatusi, mis, mis planeedil sa elad või mis reaalsuses sõelad. Kus, kus kohas sa oled? Et kasiinos, jah, see. Me saame aru, kus, kus, kus lõhe tuleb siin sisse see tunnetuslik lõhe aga selle nii-öelda moraalidega tähendab, kuidas see mõjutab mingit moraali, milleks me selle moraali siis asja sisse tõin. Sest ma kuklas tiksus vaikselt Spengleri mõtte edasi. Sprengler näiteks käsitleb linna moraali ja maa moraali, see on meile natuke ootamatusest. Siin kanti järglastena, oleme harjunud moraalist mõtlema kui ka millestki ruumist lahutatud, mingis universonalistlikus mõttes. Inimõigused käivad ka samamoodi selle juurde, inimõigused on, inimesed ei ole kuskil kohas, eks ju. Kui öelda, et inimõigused nagu kuskil kuskil ruumis, ruumipunktis või kohas või kuskil ei ole, et need on nagu inimesega käivad kaasas inimloomusega lahutamatud inimesest. Spengleri helistas linna moraalia maa moraali, ütles, et linnas areneb välja hoopis teistsugune moraalne tunnetus kui maal. Ja me võime ka noh, kui meil käib siin riigireform, siis siin tuuakse palju argumente välja ju selle kohta näiteks et kiirabi, riiklik teenistus tuletõrje, et see peaks iga inimese juurde jõudma mingi võrdse kiirusega. Linnas on selline arutelu täiesti normaalne ja loogiline, sest linn on nii tiheasustusinimese, elu on seal ruumiliselt nii kokku pakitud, et siin tõepoolest selle võib ära unustada. Kiirabiauto peab sõitma 500 meetrit või, või 1500, et see on mingit vahet ei ole, aga maapiirkonnas, mis on ruumiliselt hajusam, tegelikult muutub, muutub see nõudmine isegi jaburaks, et kuidas on see võimalik või kuidas peaks saama olema, et me ignoreerime ruumi. No see natukene haakub vist ka sellega, mida mõnevõrra parem Spenglerist ütles ju Max Weber. Demar arutles siis kapitalismi sünni üle ja tema eristas ju siis kapitalismieelset moraali ja kapitalismiaegset moraali, ütles, et keskaegne selline moraal põhines hoopis teistsugusele arusaamale, et sa ei pea mitte meeletut kasumit taga sama, vaid teatud tasakaalu säilitama, et mitte konkurente päris ära hävitada ja nii edasi ja ja et kapitalistlik moraalianile teistsugune, nii et seda mingis mõttes on need ruumid. Jah, aga jah, ma, ma olen täiesti nõus sellega, ma lihtsalt tahtsin. Sprengler nagu Spengleri mõtte toob meile täiesti harjumatult esile. Mingi geograafilise paigutusega ruumilise asetusega on seotud nii igavikuline või meile nii igavikuline ja kohatu ilma kohata tunduv asi, nagu moraal. Ja veel, ütleb ta väga suurepäraselt, mis minu arust on suhteliselt aktuaalne, on see, et demokraatia tähendab linna moraali võidutsemist ja selle ja sellega käib kaasas see, et linnamoraal kehtestatakse muu maa moraali üle. Ja ühtlasi tähendab see nii-öelda maaelu kadumist või surma. Sellepärast et maal on maal, on nagu inimene tõesti oma ruumist põllust lahutamata lahutamatu. Aga kõige selgemalt väljendas sedasama mõtet ka Lenin. Tema ju teatas ka, et revolutsiooni eesmärk on kaotada erinevus linna ja maa vahel. Mis küll Eesti maaelus väljendus peeso peamiselt selles, et maale ehitati näotuid, paneelelamuid. Ja, ja ma olen, ma olen ise, ma olen ise ka selle üle ironiseerinud, eks ju, et praegu räägitakse seoses internetiga maaelu taastamisest, et siis töökohad maal on see, et sul on lihtsalt, et aknast välja vaadates on natuke teistsugune pilt kui linnas. Aga mis maaelu see on, kui sa lihtsalt istud arvuti taga, teed tööd, sedasamasugust, kontoritööd nagu linnas, et see on nagu lihtsalt dekoratsiooni muutmine, et see pole enam mingi maaelu. Ja Sprengler muidugi tsiteerib kaleenimite, viitab sellele kui nendele nendele nendele aspektidele ja, ja noh, tegelikult elu ongi läinud selles suunas ja me oleme sellega nõus. Et väga palju inimesi, kes maal elavad või maapiirkondades käivad autoga linnas tööl ja mis asi on auto, auto on jälle üks tehnoloogiline abivahend, mis nivelleerib ruumilist ulatust. No auto on seesama musternäide hetero Atoopiast täpselt nagu laevgi on koht ja ei ole ka koht. Jah, see on puhas kohas muutuv koht, ütleks, et noh, mis seal nagu jah, mis seal Fokoga siin tõepoolest miski, millel pole juuri all. Et mingis mõttes tegelikult Fuko opereerib ju väga selliste kristlike mõistetega, aga ta katsub lihtsalt kristlusest mööda hiilida, et et see on ju ka selline Öelda sellise immanentse kristluse üks sõnastusi, mille ta oma heterotroopiliste ruumidega siin esitab. Ta katsub siis arutleda ühiskonna üle, kus kirikul enam rolli ei ole, kui siniinimesed ei käi üleminekuriitusi tegemas tingimata kirikusaalis. Aga ta katsub siis vaadata, et millised on siis need moodsa ühiskonna üleminekuriituste kohad. Aaa vist ilmselt kõigile Hollywoodi filmidest tuttav stseen, et et esimest korda ollakse intiimvahekorras, siis vanemate auto tagaistmel ja mittekohas täpselt mittekohase. Seal ei tohi olla mingit seal tobias selliseid näiteid, mitte kohta selle jaoks kuidagi oluline. Aga ma tuleks võib-olla korraks mainiks paaris aspektis selle sirbi ava esseed või üht ühtegi keskinud lugu. See on siis tuul sepalt ja siin on, ta võrdleb teiste teiste liikidega. Ja siit võib lugeda, et kiindumus koduterritooriumi võib samuti olla selline ajale jalgu jäänud kohastumus mis oli kasulik meie evolutsioonilises minevikus. Kuid tänapäeva maailmas, kus kodumaa moodustavad suured rahvusriigid ning konflikti kaasatakse moderne relvastus, hõivad viie hävitavate kaotusteni hävitavate võitudeni. Noh, et meil on mingid ja ta toob siin hunniku näiteid, kus nii-öelda on erinevatele liikidele sisse kasvanud, ütleme siis territoriaalsed instinktid, ma tean, ma tean ühte teist näidet. See oli vist mingi tiigriga, mingi suur kass, kaslane, nende asustus on läinud nii hõredaks, et isasel isasel loomal on seal lihtsalt instinkt, et mine kõnni nii pikka pikk maa, kuni sa kohtad teise isasega, eksju, ja siis on teil panete piirid paika. Aga kuna nende asustus on jäänud nii hõredaks, et see, kui see üksik isane isend kõndima hakkab siis selleks ajaks, kui ta kohtab teist isast on ta jõudnud oma emasest nii kaugele, et ta jõua paaritumise ajaks enam tagasi nagu noh, tänu sellele on see liik väljasuremisest, et tal on nagu ressurssi nii palju käes. Ja tuul, Sepp siin vihjab mingis mõttes ka sellele, et noh, ka inimeses on teatud territoriaalsed instinktid ja need on on mingi mingis mõttes lahus või, või ripuvad õhus Nende tegelike vajadustega või eesmärkidega, mis on iseenesest elule omane et seda õnnetu tiir, lugu tasub võtta mõistuloona. Aga noh, me võime panna ka selle teisipidi, et mitte liigne hõredus, vaid liigne tihedus võib olla hukatuslik. Ja hukatuslik siis, mil viisil, et me üldse kaotame igasuguse instinkti ruumi tajumise suhtes või? Jah, tähendab vot siin ma lähen nüüd jälle sellest tuul sepa hammast eemale, aga. Ma ei mäleta, kes on samamoodi öelnud, et linnad on ökoloogiline lõks. Sprengler muidugi ka ütleb, et linnas on normaalne, et inimene kaotab oma nii-öelda isegi tingimusliku instinkti ütleb, et seal tekivad abielud, mis on üles ehitatud kelle tunnetele ja vastastikusele psühholoogilise rahulolu pakkumisele. Et selles mõttes Spenglerite väga huvitav ja samas ka naljakas lugeda. Kui ta räägib, et noh, maal inimene, miks ta otsis endale partnerit, oli selleks, et saada endale järglasi ja need järglased, et loomulikult oli tööjõud ja ka nii-öelda elutingimuste tagatis ühest poolt linnas tehakse seda inertsist vaikselt hakatakse, arusaamad ütleb kohe ka, et suur suur pere on linnas groteskne karikatuur, ütleb lausa suur perepea kohta. Ja linnas peab kaduma ära niisugune, et linn elab maast, ütleb ta, mis on täiesti arusaadav, et see piim, mis meil ka poes on, need, see peab tulema kuskilt maaga seotud kohast. Aga linnainstinkt iseenesest on viljatu ja samas ta imeb kogu rahva alati Maalt linna. Noh, me teame, et globaalne linnastumine käib tänapäeval siis mingis mõttes nagu vaikselt hävib ka selle selle tagajärjel ise. Et see mehhanism on minu arust nagu teiste adekvaatne ja ja sellest, et linn on nii-öelda ökoloogiline lõks. Noh, sellest on rääkinud täiesti tänapäeva rahvastikuteadlased Garri Raag, magi, kui ma ei eksi. Kes, kui Spengleri võib pidada selliseks veidraks müütiliseks puhimlaseks ka siis lihtsalt arvud näitavad, et põhjendused võivad olla teised, aga kahtlemata linn toimib sihukese musta auguna demograafilises mõttes. Keskajal toimis väga hästi, sest et keskajal olid linnad tühiselt väikesed võrreldes maaelanikkonna massiga ja kesklinna tulid ka nii, Pazenitaarsetelt vajasid pidevat elanikuna pealevoolu, siis nad oleks vastasel juhul lihtsalt välja tulnud. Ja praegu nagu jah, jah, teisipidi, et kui me vaatame, et siin mõned mõned väga-väga paljude asjad jah, on läinud just siukesed mingite tühiste tehnoloogiliste nüansside tõttu ei, seal tegelikult tühistavaid ütleme siis tehnoloogiliste uuenduste tõttu muutunud lausa vastupidiseks. Need asjad, mis kunagi on olnud voorused, võivad muutuda pahedeks. Et kui see inimese elu oli tõepoolest nii hädine, et oli vaja ja nui neljaks paljuneda iga inimest hoida elus, siis eksju, seda toetas teatud moraal, kasvõi siis mehed, iga indiviid on püha, iga elu on püha, selline moraal. Et kui on hügieenitingimused, meditsiin kõik läinud nii tohutult, tohutult võimsaks, noh siis on see, et inimesi on tohutult palju ja nad ei mahu oma maa-alale ära, tekivad väga suured migratsiooniprobleemid ja, ja nii edasi. Samal ajal oleme me tänapäeva ühiskonnas jugameistrid inimeste mahutamise osas. Kui vaadata tänapäeva maailma suurlinnu siis ronitakse aga kõrgusesse ja ühe ruutmeetri peale saab istutada enam inimesi kui kunagi varem. Jah, jah, see, see jääb siia juurde, aga see noh siin on hästi öeldud, eks ju, et ühe ühe ruumala kohta ühe ühe või tähendab ühe pindalaühiku kohta. Aga maa või noh, me põldu ei oska veel ruumiliseks teha, ütleme, ütleks sihukese metafoorina ei oska öelda. Ühest küljest küll, aga teisest küljest vaata kui vähe inimesi töötab tänapäeval vähemalt arenenud lääneriikides põllumajanduses, ehk siis, kui suured alad on võimalik väga efektiivselt panna toitu tootma. Ja, ja, ja ma olen nõus, aga see kasutab esiteks ta kasutab ressursse pöördumatult siis ta kasutab väga palju mittetaastuvaid maavarasid, tähendab tsüklid ei ole suletud. Ja vot vot vot vot siin ma tuleksin küll, nagu isegi tahaksin teha mõne mõne päevapoliitilise nähvakat. Et kui hästi kasutati ära aktsiisitõus on nii-öelda või neid protesti selle vastu ja kasutasid ära ka väga konservatiivsed jõud. Aga ei noh, kes üldiselt pooldavad väga siukest jäika või territoriaalset suletus, et Eesti on see piirkond, geograafiline piirkond, ta peab olema ka sõltumatu autonoomne. Aga meil ei ole naftat. Ja see aktsiis, tundlikkus aktsiisitõusu vastu. See näitab esiteks kahte asja, kõik transport ehk ruumiline liigutamine ehk ruumi tühiseks muutmine sõltub väga otseselt üheselt sellisest energiaallikast nägu. Nafta. Ja teiseks minu arust oluline aspekt, et kogu nafta suhtes me oleme sõltuvad väga kaugetest ja teistest ruumilistest piirkondadest või noh, geograafilistest piirkondadest. Et kui me tahaksime olla radikaalselt rahvuskonservatiivsed või sõna otseses mõttes, et siis me peaksime olema, aga ökofašism on möödapääsmatu minu arust mille, millel on omad omad nüansid, eks ju, majanduslikud nüansid. Nojah, et vist põlevkivist uuesti bensiini tootma ei hakka. Ei hakka jah, ja see on ka kahjuks niisugune ruttu maapõue põgev põgenev, sellepärast et me teame, et ta läheb suhteliselt järsult, läheb järjest sügavamale ja teda tasub sealt järjest vähem välja kraapida. Nii sügavalt. Peeter kuigi meil oli vist mingi teine muusikapala ka sul. Valitud ja no äkki äkki kuulamised vahelduseks Tartu muusikat? Just, see on õige koht. Ma arvan, et see sobib meie jutuga päris hästi, et me oleme rääkinud siin asjade äraspidisest, sellest, kuidas moraalireeglid on äraspidi pööratud ja minu meelest sobib siia väga hästi sellise ansambli nagu Maria Stewart suhteliselt uus lugu peegelpildis. Kultuurisaade vasar kuulasime äsja Maria Stewart'i muusikapala peegelpildis ja oleme nüüd ruumist rääkinud nii ja teisiti, lõpus jõudsime välja selleni, et kui me tahaksime oma Eesti ruumi siin kuidagi kaitsta või ütleme siis pehmemalt täpsemini identifitseerida ja hoida sellisena siis ei pääseme ökofahhismist Mihkel Kunnus ja sõnad. Aga tulles siiski ikkagi tagasi Janek, Kraavi, Michel, Fuko ja heteratoopiate juurde siis viitab kraavisin artikli teises pooles just nimelt sellele, mis minu meelest natuke pakub ka nüüd meie saate eelmise osaga, et sa ütlesid, et moodne ühiskond, tehnoloogilised uuendused, on paljud asjad pea peale pööranud. Paljud voorused on muutunud pahedeks ja ilmselt ka vastupidi. Ja kraabi osutabki siin sellele, et see hetero toopiad, need sellised justkui üleminekuruumid või ruumid, kus on lubatud asjad, mis kuskil mujal. Mul ei ole lubatud või ruumid, mis nagu on ruumid ja nagu ei ole ka sellega seoses siin vahepeal muusikapala rajal, sa küsisid väga asjatundlikult, kus kohas asub meie saade praegu, kui mina olen Tallinnas, sina asud Tartus. Nii et see on ka üks hetero. Toob ärme, ärme, ärme vasta sellele, selle jätame nii-öelda kuulaja küsimusena õhku täpselt kus asub see saade. Sellele võib saate kodulehel täitsa vastata aga siis arutlebki siin kraavi kos aga selle üle, et heteroutoopia, võib-olla ruum, mis on reaalse ruumi täiuslik ja detailne teisik, mis on see, millele ma viitasin seoses Putini Putini propagandaga ehitatakse üles ühte Venemaad, mille osas ilmselt kõik asjaosalised teavad, et seda tegelikult ei ole, aga kõik mängivad mängu kaasa ja samavõrra võib see viidata ka internetile. Ja kolmandana võib see viidata aga üleüldse sellisele üldisele sotsiaalsele kogemusele, mida me näeme ka poliitikas pidevalt. Hea näide valimisteks, raamid, vaatame, valimisreklaame seal näidatakse meile mingisugust pilti Eestist, mis, nagu oleks see, mis, mis nagu vastab ilmselt meie unistuste Eestile samast tänavale minnes, noh tundub, et kõik ikka päris nii ei ole. Nii et mulle tundub, et sedasama heteroutoopia mõiste räägib päris hästi ka inimeste mitteteadlikkust, vaid ikkagi ka alateadlikust ja väga juurdunud soovist isegi mitte ennast petta. Aga kujutleda maailma ette sellisena, et see haakuks ilmselt paremini meie enda positiivse minapildiga. Mis sa arvad, kas mul on õigus, Mihkel? Jah, ja mulle meenus üks anekdoot ka, mis oli nõukogude ajast, et siis lasteaeda läks üks ideoloogiatöötaja ja rääkis, kuidas nõukogude liidus ei ole vaesust. Kogu tegevus toimus nõukogude liidus, see lasteaiakülastus ka ideoloogiatöötaja poolt, kuidas kõik inimesed on rõõmsad, töökad, meil on tore, küllus valitseb ja siis üks lapsakas nute tihkama ja kui tema käest küsiti, mis, mis siis viga on ja siis ütles, et ta tahan ka Nõukogude Liitu. Et noh, see on siis see lapselapsesuu ütles välja, kuidas reaalsus ja selle reaalsuse kirjeldus mingis mõttes või mull, kus elas siis ideoloogiatöötaja. Radikaalselt lahknesid. Samal ajal on ju pidevalt ka meie ümber siinsamas maailmas olemas ikkagi katseid siis neid illusioone tegelikkuseks ümber sepistada. Siin Sirbi artiklis viidatakse siis seitsmeteistkümnendal 18. sajandil Ameerikasse asunud purikad taanide ühiskondadele või jesuiitide kolooniatele Lõuna-Ameerikas ja usun, et neid igasuguseid koloniaalmudeleid või ka ühiskonnast pagemise mudeleid suletud usu kogukonnad, neid leiab ju ka tänapäevast päris palju. Nii et me küll justkui loome ja kujundame siin enda ümber ühte järjest ulja Uljemalt ühiskonda. Aga teisest küljest tekitab see ühiskonna erialadel ka pidevalt sellist protesti, mis, ma julgen väita, annab lootust. Tõepoolest kui see sirbi juurde tagasi tulla. Ma väga kiidaksin seda sirpi iseenesest väga huvitav diplomaatia vahel ja väga palju muid esseesid ta ongi nagu territoorium, eri on see sirp minu arust siis ma tahaksin ühele sõnale osutada tähelepanu, et kui räägitakse näiteks islamimaadest, siis tihti rõhutatakse seda, et moslemid on väga külalislahked ja seda Seda öeldes nagu tunnustatakse, neid kiidetakse, öeldakse, et see on nagu sõbralikus või lahkus ja ma ütleks, et tõepoolest tegu on voorusega, aga see sõna on täpne, et tegu on külalislahkusega ja Ma tahaksin rõhutada seda, et see sõna külalislahkus ise implitseerib selle, et see, kes tuleb, on võõras, eks ta on külaline, mitte oma, et see, see, see tugineb oma võõra nii-öelda opositsioonile ja, ja ma arvan, et ka nii-öelda eestlane ka niisugune kontsert, rahvuskonservatiivne eestlane on väga külalislahke, aga see külalislahkus nagu eeldab alati seda, et see, kes tuleb aitäh, et ei, et ta tajub, et ta on külaline, eks, et see, kui sa teed nii-öelda žesti. Et kuidas külalislahkust nii-öelda võiks öelda, esile kutsuda, sa teed lihtsalt selle žesti, et millega annad märku. Et see on sinu kodu ja sina oled siin peremees, mina olen su külaline ja siis tõepoolest kui inimene teine tunneb ennast vähegi turvalisena, siis ta enamasti on meeldiv ja ma arvan, et ka nii-öelda kõige kõige padu konservatiivsemad ja, ja nii-öelda marurahvuslik omad eestlased on selles mõttes väga, väga väga külalislahked. Ja, ja noh, siin ma lihtsalt ei tahtnudki mingit hinnangut anda ei ühele ega teisele poolele vaid näidata, et see sõna külalislahkus on, on üsna täpne sõna külaline eeldab siis oma ja võõra opositsiooni Selles sõnas on ka implitsiitselt ruumi mõiste sees. Külaline on ju ikkagi meie ettekujutuses keegi, kes tuleb kauge maa tagant ilmselt läheb sinna tagasi ja ta tuleb mingisse kohta. Ja selles kohas kehtivad omad reeglid. Jah, kodukoht näiteks minu arust üksik üks üks üks kõige olulisemaid fundamentaalse maid, heterotooteid, eks ju, kodus on ühed reeglid kui võõrsil ja see meile tegelikult kasvatatakse üsna üsna noorelt sisse. Kodus võib, kodus ei tohi. Küla külas võib küla kodus ei tohi või mingid sellised asjad, et kodus on ühed reeglid ja külas on teised reeglid. Et see on nagu noh fundamentaalse maid, asja ja ka universaalsemaid. Nii et tegelikult, mida siis Fuko oma hetero toopiate jutuga katsub selgitada, on lihtsalt näidata neid erireeglite üleminekualasid. Jah, ja kui ma nüüd selle kraavi noh, tõepoolest see on väga positiivses mõttes rahva val, kus artikkel juurest Fuko juurde hüpata, siis Fucoon üks selline autor, mille kohta ma ütleksin seda, et, et teda tasub lugeda originaalis sellepärast et just see tohutu andmemahustikefaktistik, mille ta on läbi töödanud selle nägemine ja nii-öelda tunnistamine kuidagi erakordselt õpetlik. Ma arvan, selle mõttega võibki lõpetada. Ja veel kord kordan ka üle Mihkli öeldu, et tõesti, see selle nädala sirp on äärmiselt huvitav ja seal on väga palju väga erinevat põnevat. Igale kultuurihuvilisele lugejale. Aga veel korra ruumi mõtte juurde tulles jätame saate lõppu kõlama sellise Briti Austraalia kollektiivi nagu teed Jeans pala, mis kannab nime Chantov Depalandin siis umbes nagu rüütlilaul. Ja see on siis üks ansambel, mis oli muusikaline projekt, nagu nad ennast ise nimetavad Dance, kelle heliloomingu kohta on öeldud ka, et need on konstrueeritud helimaastikud. Ja tõesti, seda muusikat on väga raske kuskile žanrissse paigutada ja sellepärast sai see valitud, et see on, võib vast öelda hetero atoopiline muusika. Sellega lõppenud vasar mina siin Tallinna stuudios on Peeter Helme ja minuga oli Tartus Mihkel Kunnus kuulmiseni kuulmiseni.