Kell sai üheksa, algas saade Oma ja ehtne, stuudios on Maie Viilup. Tänase märtsikuu viimase päeva õhtutund viib meid aga veidi ajas tagasi. Nimelt veebruarikuusse sinna, mil toimus Koeru Hola öö. Sellenimelist muusikasündmust peeti juba neljandat korda ja nagu alati, oli ka nüüd selle peakorraldajaks diaKristel sealne muusik ja ka ise laululooja. Põhjus, aga miks taoline folk ja Hola laulu kontsert Meie saate tähelepanu pälvis, oli see, et Koeru Fola ööl kõlas vaid omalooming oma ja ehtne. Seega lauldi ja mängiti sealsel kultuurimaja laval enda loodud laule ja lugusid. Niisiis võis kuulda, mida ja kuidas tänasel Eestimaal luuakse ja lauldakse ehk tänapäevast rahvaloomingut siis mis ju pole kuhugi kadunud ja mida ikka aeg-ajalt juurdegi tekib. Ja nagu rahvaloomingus ikka, peaks neis lugudes ja lauludes siis kajastuma tänased probleemid, see, mis on oluline ja tähtis just praegu. Seega kuulame järgneva tunni jooksul muusikalist läbilõiget sellest, mis toimus 19. veebruari õhtu ja veel öötundidel Koeru kultuurimaja laval. Kontsert ise kestis tublilt üle viie tunni, seega siis vaid osa mahub siia meie saatesse. Niisiis alustame ja esimene esineja Koeru Hola ööl oligi selle korraldaja pea Kristel. Mis tunne, kui sünnimaa sügavad Laaned Sult küsivad, milleks kõlbad? Kui. Tahaksin ajalooraamatu kaaned, need vaikivad, linnamäenõlvad, haistad, kui pall, joon valatud higi ja kus käsi läinhauda. Eks sina võiks kõndida, kaaren samal ilgi ja Keva kaunist ja öelda, et sina võiks kõndida suvalindini ja kevanud. Kaunista. Kas tunnetad oma kohta ajas, kas sinulgi valutab, Vern su rahvas saaks jälle pere Ühes majas. Vabalt lainetaks. Merrill, kas vannu? Taastab kõik lõhutudkojad ja külaelu veel on kui tõotavad, vaevatud poja. Siis on nende sõna Kaagan. Ka järgmised esinejad olid Järvamaalt Ants ja meelika välime. Kui tuleb suvi ja taevasoo ja pime Toomas, Sula ma kõike, mis sulle andnud looja mõnusa häirimata süda mehe. Okse on avali. Nad on valla tõelisi tõdesid viimaks sade ja hingis kabra vana päikese alla. Hing ihkab elu, kus puuduvad. Mõtted on puhtad ja mõtted, on selge, et pere jaoks kodu ja kodu jaoks. Tüdrukutirtsu, kes sära, Veeaa helge ootavad suvised sume ta. Kui tuleb suvi ja taevas toob sooja, talvine pime tunnus sulama. Kõike, mis sulle andnud on looja. Edasi kuulame Tõnis tulpi Viljandist, kes ka varasematel Koeru Hola öödel üles astunud. Piiritu ida jälle läände jääb sädelev. Jallai heade soovide vahel vaid nagu meile on Sel haiguke olla võib kale. Võib-olla kui kajatu õi. Kuid meie ei vajagi. See laiguke, meile on kõik. Ajuti kõik nõnda segi et rahva sai mõistagi ja võõraste sõnade nimel oobennakse kõll kuma peen. Siis hajuti oleks kui selgem ja just nagu teiseks me saaks. Kuid midagi iial ei muutu, sest ma ja meeli kaagima. Miks nutta, et meid on nii vähe? Ja sestap ei parata või et röövlid meid tihti on nülgin. Ning alandanud võõraste või? Jah, sõdu on löödud küll viltu. Jäi närima kahetsus, mõrk. Kuid teostuses alati olnud on maarahvas sisemal. Me oleme võimsad ja suured sest alles on koolnute teod ja lapike rahakat mulda. Meid sunnib. Jakk köidab Yasse. On maad vaja enestes kanda. Sekkin, lammas kindlam on, lõi. Sest needki, kes viidi, jäi siia. Ja, ja neid eiei, kui. Käisid kusagil kaugel Jakra masinaid vaenunely? Mõtleme neile veel vähe. Kuid hinge neil hulguvad. Nad sosinaid saadavad sajus. Ja rajudes röögivad viit. Et pole idast, ei läänes. Et oleme päriselt siit. Ja päriselt siia jääme Jaan Aerale mõlemad ka. Sest kodumaaks meile on saanud see koolnutes nõiutud, sa. Mis sellest, et ida on röövel ja lihvitud röövel, on lääs kui ma mind täis Askust jääb meile ja seda ei anna mehe käes. Meist ida. Piiritu ida ja läände jääb sädelev. Ja tai ja soo huvide vahel. Paid laiguke meile on ja. Järgmine esineja Eiloadla oli viisistanud Ernst Enno luuletusi. Ei see miskit muud ei ole, nii, see ei ole, see. Ma rõõm ja muu ma. Liine. Ja see saad ainult Liisaks, mis suulaane sul? Liigvees rabasuul ja. O h-d on oma Haadee kuude Nii ehk teisti siht. Ja mõte? La saa müür. Muu siini tuulekiht, mis vihi Luuba jas tuuled ainuld, puhasta kull oksa süda avamees ta isa piilmas kullaks. No ta ilma nii, ja teisti, Kuu Juune sa Viini hingeõliga siis. Külva Hinn külva sa ilu ning puhtuse vill ja sooja sti armuga. Kunagi pole hilja külva hing, külva hing, Eluvia puhtuse vilja, sooja sti, armu ka kunagi pole hilja. Kuigi siin laiale ilmas kaugele rehiu siiski nii mõnigi mullas, ometi see Sass Külva hing külvasa ilu ning puhtuse, vilja, sooja stiil, armuga kunagi pole see kill ja kunagi pole see kyll olla hing. Väsinud siis külvates raugenud ilmas maga, ma Muurasin riis särajaidukkuma silmas aasa, kurbuses, leina ja mure sees, elad siis hingeskus aseme, lei piiskortega. Külvasin külva saa elu ning puhtuse vill ja sooja sti armuga kunagi pole isegi kunagi pole kunagi. Jätkame Koeru Hola ööl kõlanud muusikaga ja ansambel Jääboiler oli see, kes astus üles ka pikema kavaga. Kui lumevärv poseerivad pakkustunu kuid taevas keerleb, keerleb lugu. Kui tuleb värv on mu mälestustes tuua kuluhüvitisi. Siis ainus suur siis ei usu, aga kukil. Orbu unistuste surub. Kõigi nii või naa üks karvade. Värv kord mälestustes dub. Kas miski katkestab veel siis ilus suu sisse. Kõik tulid siis igas suunas sisse. Mahlad käimas, päriselt subääris, särtsu, asse hoolde pane, toovad. Arvatavasti sulle räägib sellest, kes on läinud ja mis saab kogu karpa kollausu. Palun anna mulle, palun oma käsi suur ja ma räägin täpselt, mis tuleb sinu käänab kirjas hea ja suuta suund. Pääru suhu. Anna mulle, palun vabandage, suur ja ta rääkis täpselt kõik, kes tuleb sinu käel, on kirjas ja, ja põhja Juunikuus uhke talu, usu. Kuulasime jää boilerit esinemas Koeru kultuurimaja laval, kust jätkab nüüd ansambel nimega Taage. Henri laksilt sai Koeru Hola ööl kuulda temal kaht juba hästi tuntud lugu ja kuulame neid nüüd meiegi. Hüva. Kui te Iial. Deka. Koeru Hola öökontserdi viimaseks esinejaks oli Siiri Sisask, kellelt sai kuulda Mahtra sõjalaule. Sellenimeline vabaõhulavastus esietendus 98. aasta suvel, mil tähistati Mahtra sõja 100 neljakümnendat aastapäeva ja selle etenduse lauludega on nüüd välja antud ka laserplaat. Laulude sõnade autor on Peeter Volkonski, muusika esitus Siiri Sisask kilt Loodonalanžeerinud Urmas latikas ja saateansambli kuuleme Ultima Thulet. Laulude sisu on aga nähtud prantslannast koduõpetaja Julieti silmade läbi, kes püüab mõista inimesi ja maad, kuhu ta jõudnud. Ajaloolise Mahtra sõja idee ja aine kasutamine tänapäevas on aga iseloomulik nähtus, mitte ainult meil siin terves maailmas vaadatakse tihti tagasi aegade kaugusse, selleks et mõista tänapäeva. Ja nii algabki esimene Mahtra sõja lauludest küsimusega, mis maa see on? Seal on veel et. Uurin mõlemalt, siin ta on. Jake selle. Ükskord kokku koorile. Eks tuleks armastu ja lõpeks. Need olid laulud, mis kõlasid Koeru Hola ööl saade Oma ja ehtne, sellega tänaseks lõppenud aitäh kuulamast.