Eelmistes saadetes me rääkisime ajaloofilosoofiast, mingis mõttes kuulub ajaloofilosoof siia alla ka Frankfurti filosoofia. Frankfurdi filosoofia hakkas kujunema selle sajandi kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel. Frankfurdi sotsiaaluuringute instituudi baasil Instituudi asutajaks oli kahekümnendatel aastate algul Veliks Weil ja tema ümber ootus küllaltki palju vasakpoolselt meelestatud. Noori mõttekaaslasi, 31.-st aastast Frankfurdi instituudi etteotsa maks, horkaimer kelle juhtimisel kujunes instituut maailma üheks kõige arvestatavamaks ühiskonna protsesse uurivaks teaduskeskuseks. Horchimeri kõrval tuleks ilmselt nimetada veel Adolnud Markuused, Fromi pollokid. Pärast teist maailmasõda kujuneb välja portlasteaia niinimetatud teine laine, kellest vast kõige kuulsaim filosoof on Jürgen Habermas. Mina isiklikult arvan, et Jürgen Habermas on praegu 80.-te 90.-te aastate Lääne-Euroopas Sofias kahtlemata üks kõige rohkem ilma tegevfilosoof. Kuid alustame võib-olla otsast peale ja räägime kõigest järgemööda. Nii et ma pöörduksin teie poole küsimusega, mis ühendas ültse Frankfurdi filosoof olid neil mingid ühised huvid, mingid ühised probleemid, mida nad püüdsid lahendada. Üks asi, Vistan, mis võiks nii padi väliseks ühendajaks öelda, et nii nagu see Felix vail kes oli tegelikult nisu miljonär, see oli niisugune instituut, mis ei saanud riigilt tuge, vaid üksikute sponsorite annetustest, elas tegelikult olid ka ülejäänute mehed vallile lisaks rikastest juudi perekondadest, nii et see muidugi hiljem tingis, et nad pidid kolima Ameerikasse kõik üle, kui natsid võimule tulid. Aga väliselt on just need põhitegelased Karl Grünberg näiteks, kes oli 30. aasta lõpuni seal selle instituudi juht ja need on kõik samast rahvusest. Aga, ja ilmselt oli selleks ühendajaks suhtumine ühiskonda ja see kuigi nad vähem rohkem on marksist ammutanud, võiks neid ikkagi nimetada kõiki neomarksistid, eks, või revisjonistideks. Seal on muidugi marksism neile ainult teatud määral taustaks, aga ühiskonnakriitikas ikkagi. Vahe on selles, et kui marks pidi tegi oma teooriat varakapitalismi ja proletariaadi oli tõepoolest kaltsak proletariaadi, siis nüüd tuli uus marksistidel kuidagimoodi heaoluühiskonnas, kus kõik olid oma eluga väga rahul, põhjendada, miks ometigi revolutsiooni oleks vaja ja miks kogu süsteem on mäda. Nii et nad ei saanud eeldusena võtta rahulolematust, vaid nad pidid ägedalt ründama. Ja pärast üks teine ühine omadus neile on et nad kogu valgustusajast peale Euroopas valitsenud filosoofiat. Traditsionaalset filosoofiat ründavad jussi kotka virda üks Soome. Filosoofia ajaloolise ajaloolasi ja filosoofia on niisuguse kogumiku välja andnud järjen, gridicy, mõistuse kriitika kusta ja just seda Horkhaimeri projekti kirjeldab muidugi, see on rohkem nüüd selle esimese gaasikohta kehtiv 30.-te aastate kohta, kus nad püüdsid kõik üheskoos välja töötada kriitilist teooriat ja seda siis vastavalt nõnda ta traditsionaalsele teooriale. Ja põhjus on selles, et nad peavad kogu uus ajafilosoofiat selles mõttes küündimatuks, et ta on lihtsalt tööriist ja kõlbab väga hästi looduse alistamiseks ja looduse uurimiseks, aga ta ei anna vastust, mille jaoks. Nii et kui ma siin teoloogina tohiksin tõmmata paralleeli siis, kui ropu suuga Martin Luther ütleb, Tihurafer luht, lets, mõistus siis puhul me ütleme, et usume, ütles niimoodi, ainult et kogu see Frankfurti seltskond on 20. sajandi teisel poolel üsna edukalt selle tõestamisega korda saanud, et tegelikult meie terve mõistus sobib ülesandeid täitma, mis talle antakse, aga peaaegu võimetu analüüsima, miks ta niisuguseid asju taotleb. Ja, ja tegelikult on see niisugune negativistlik, mis selle koolkonna tegelaste puhul vähem rohkem on taga nende endigi suhtes üsna selgelt nähtav. No nad nimetavad seda traditsioonilist mõtlemist, mis on alguse saanud ratsionalismist ja algustesse filosoofias ja mida nad kritiseerivad instrumentaalse, eks mõtlemiseks või vahendi ratsionalismiks. Ühesõnaga instrumentaalne mõistus on Frankfurt laste arvates mitte dialektiline, kuna ta absunutiseerib antust, ta apsalutiseerib seda, mis on juba saavutatud ja kaotab võime näha vastuolu siin näha seda, mida veel ei ole. Ühesõnaga, aga mõistus on muutunud vahendiks ja ka teadus ei teeni enam tõde. Teadusest on saanud puhas ideoloogia, mis on suunatud kasumi kasumijahile ja Frankfurdi teooria Ajad nimetavadki, nagu sa ütlesid oma õpetust Sis kriitiliseks teooriaks millel on justkui kaks ülesannet. Esiteks, nagu kirjutab Orkhaimer, et kriitiline teooria peab tähistama seda, mida tuleb muuta, ühtlasi ta peab kirjeldama ka seda, mida tuleb muuta ja teiseks peab säilitama teatavaid kultuurimomente. Ühesõnaga nad pööravad väga suurt tähelepanu innovatsiooni ja traditsiooni dialektilisele ühtsusele arvates. See probleem on praegu väga aktuaalne ka meie ühiskonnale, mitte ainult näoga tulevikku või siis tagasi minevikku. Vaite Frankfurt lased püüavad tõestada, et edasi saab minna ainult siis, kui me tunneme oleviku ja lähtume selle oleviku mõistmisel minevikust ning arvestame ühtlasi ka tulevikku. Ma tuleksin tagasi Frankfurdi koolkonna nagu ikkagi lätete juurde siin Toomasse nimetasid Marxi, aga peale selle siiski nad olid kriitilised eelneva filosoofi suhtes, kuid väga tugevalt oli nendel saksa klassi, kelle filosoofia oli aluseks kant ja heegel minu kümneid ja sadu kordi tsiteerisid, väänasid, tühistasid ja kummutasid. Ja muidugi Schopen, Hower ja edasi Sigmund Freud juba austria psühhoanalüütik. Need kõik olid läbisegi, moodustasid vundamendi kogu Frankfurdi koolkonnale. Pluss veel sellised 20 sajandi esimeste aastakümnete põhijooned, nagu juba Spenglerist välja kujunenud, me sellest oleme rääkinud. Ütleme, tsivilisatsioonikriitika, kes juba ka hoiatas, et sugune tehniline progress toob kaasa ohu inimese iseendasse nagu allutamiseks tehnilise ratsionaalsuse poolt. Ja ka frankfurdi koolkonna inimesed hoiatasid just selle ütleme, isiksuse asendamise eest bürokraatlikku ratsionaalsusega või veel üks nagu läte otse horteegai kassett, nende kaasaegne, Frankfurdi laste kaasaegne, see oli esimene mees, kes juhtis tähelepanu massiühiskonna doktriini leia nagu selle kriitikale. Orteeria kasseti meelest oligi see vaimne õhkkond, mis on kujunenud just kodanlik, demokraatlikku mandumise ja ühiskondlike suhete institutsioonide bürokratiseerumine, rahaliste suhete kõikile, inimestevahelistele suhetele levimise tagajärjel. Need on omased jooned ka frankfurdi koolkonna inimestele. Poolt 20. sajandi nüüd edasiminek, kodanik tõus ja teiselt poolt nii prohvetlikult ettenägemine, et see viib kuhugi hinge mandumisele. See tohutu tehniseeritud ratsionaliseeritud vaimu, nüüd kulti veerimine selle eest vanad, hoiatanud aastakümneid. Teiste sõnadega kasumit taga ajav ühiskond ja, ja siin, kui rääkida lätetest, siis ilmselt tuleks lisada veel heegel, sellepärast et nad lausa rõhutasid, et et põhiküsimus on see, et iga põlvkond peab oma generatsiooni jaoks lahti mõtestama küsimuse, milline on nende suhe heegele lektikasse ja minu arvates mingis mõttes nad lähtusid neoheegel lasest Lucatšist, kes jättis nende vaadetele väga sügava mõju, nimelt nad olid nõus Locatšiga selles, et dialektilise vaimu edasiarendamine tähendab tegelikult ühiskonnanähtuste käsitlemist läbi seoste läbi interdistsiplinaarsuse. Ja et väga pikka aega on teadused teoreetiline filosoofia arenenud lahus. Empiirilise sotsioloog Okiast ja tegelikult interdistsiplinaarsus ühiskonna protsesside uurimisel tähendabki seda, et me peame uurima ühiskonda, kui väga keerulist seotud organismi ei saa Nonii, nagu siin arvavad võib-olla mõned meie poliitikud, et tõepoolest ühiskond on jõudnud väga tõsisesse kriisi, jätame kõik muud probleemid kõrvale hakkama lahendama nüüd ainult majandusküsimusi ja küll siis, kui oleme rikkad, majandusprobleemid on lahendatud, siis tegeleme teiste probleemidega. Ühesõnaga tõepoolest, kui maja põleb, siis on vaja maja kustutada. Aga kui see maja on juba pea nagu ära põlenud või varemetes, siis ilmselt tuleks väga tõsiselt mõelda ka uue maja ehitamisele. Uue maja ehitamine ei ole seotud ainult materiaalsete probleemidega uue maja ehitamisel, ilmselt tuleb vastata väga tõsistele küsimustele, kuhu seda maja ehitada, milline peaks selle maja vundament olema kellele seda maja ehitada, kui kauaks ja nii edasi kasutades metafooride keelt? Minu arvates just see on Frankfurti filosoofias väga oluline, et nad pöörasid tähelepanu sellele, et tule, et uurida pidevalt muutuvat ühiskonda. Ühiskond ei ole kunagi mingi antus vaid ta on pidevas muutumises ja teda võib ka muuta ning seetõttu tuleb uurida teda läbi interdistsiplinaarsus. Nojah, sellest võtaks kinnitada, et nad kasutasid siin, ütleme nii Marxi, kriitik, elementi Hegeli dialektika ja interdistsiplinaarsuse väga heaks näiteks on siiski kohutavalt suur rõhk Fredismile, tähendab nad ühiskonda, uurisid siiski, kui elavat muutud organismi, allutasid psühhoanalüüsil need pidevalt, noh, nad ongi sotsiaalpsühhoanalüütikud Frankfurdi koolkonnast on ka ju siiski eri from ju välja võrsunud ka üks tugevamaid ühiskonna psühhoanalüütikuid. Et täielik jo mitme kandilised ühiskonna uurimine kui elava muutuv organismi uurimine. Ja esimesel perioodil nad kritiseerivad väga ägedalt just positiivismi. Eelkõige sellepärast, et positiivism püüab ühiskonna probleeme ja ka inimest seletada ainult loodusteaduslike meetodite abil ja minu arvates nad tõestavad väga hästi, et niisuguste väga täpsete matemaatiliste vahenditega ei ole võimalik ühiskondlikke protsesse jaga inimest, et ta ta sellepärast, et inimeses on ikka olemas ka niisugune väga sügav irratsionaalsus ja nende arvates noh, Marx1 põhipuudus oligi see, et Marx ei mõistnud seda, et inimene on ka irratsionaalne olend, mitte ainult mõistuslik olend. Aga võib-olla räägime edasi siis, et minna nüüd konkreetsemaks maks Orkhaimerist, kes oli Frankfurdi filosoofia üks ajaid ja kahtlemata üks kõige kuulsaim figuur üldse 20. sajandi filosoofias võib-olla läbi tema vaadete muutub arusaadavamaks ka Frankfurdi filosoofia. Võib-olla sellest paarisrakendis tahadornohork Aimar, nad olid eluaegsed sõbrad ja palju koos kirjutanud. Ja noh, orkaimerali mõneti vanem, kaheksa aastat vanem kui Adorna sündinud 1895. Ka pika elu suri 1973 ja tema kaaslane Frankfurdi koolkonnast. Teodor viis krunud Adorno on sündinud 1903 ja sorri 1969. Muuseas, Adorno orkaimeri nagu hea sõber, oli eriti seotud mäletatavasti prantsuse vasakuus vasakpoolsetega ja, ja selle meile kõigil meeles oleva prantsuse üliõpilaste mässulisusega 68. aastal kus oli testi ka paljuski mõjutatud frankfurdi koolkonna mõningatest ideedest, need noored ja Adorno ilmselt surigi, kuidas öelda seal nende pagustusti ja, ja üleelamiste tagajärjel, mida ta nägi, et selline mässuline narhilindi ei vii kuhugi. Ma lisaksin siin nii palju juurde, et tõepoolest, jah, 69. aastal ja infarkti tulemusena torno suri aga, aga tegelikult see oli võib-olla tingitud sellest, et üliõpilased, kes nagu juhindusid väga paljus nende filosoofiast ja pik, pidasid neid Frankfurt lasi nende vaimseteks eelkäijateks. Samas süüdistasid neid eelkõige horkaimerid ja tornut, et nad ei lülitu ise aktiivsesse poliitilisse võitlusse. Nad soovisid, tähendab et filosoofid oleksid nendega koos tänavale ja kui filosoofid seda ei teinud, siis nad käitusid nende suhtes üsna julmalt. Ma ei taha seda situatsiooni nüüd hakata kirjeldama, aga onu tegelikult langes otseselt nende metsikuse tagajärg. Pilosoorid mõisteid siine, poliitiline aktiivsus ei ole tark tegu. Mingil kombel nad pidanuks seda juba ette mõistma, sellepärast et selle negatiivse dialektika teooria puhul ju on keskne probleem, et inimene, kes peaks olema vabaduse subjekt loodusvalitsused objektiks, et, et see küsimus, kelle meelevallas on, missugused need jõud on, mis inimest suunavad ei ole talle enne selge, kui mingis niisuguses olukorras kuidagi see olukord selle välja toob. Nii et siin võib jälle näha, kuidas teooria on just õige ja isegi selles, kui ta oma loojate vastu töötab. Et nad pidanuks seda teadma, aga ega niisugust asja ei ole ju nii nagu heegel lõpetab ära sellega, et nüüd on tema saavutanud selle sünteesi, millest enam edasi minna ei ole, nii et maailm võiks ju hakata olemast. Nüüd on ta iseennast tunnetanud, niimoodi on siin, et et kui miskit öelda, et neil õigus oli, siis õigus on see, et nad ise ka jäid sinna rataste vahele. Aga see meenute Seegeli poolt mõõt meelde, seda sedasama Adorno seega suur kui Orghi mere kõrval ta ju vaatides kell ei, absoluutselt vaimu, see oli tõstetud nagu selliseid eesti absoluuttasemele, Adorno asendas selle näiteks mõistagi ühiskondlik töö ja hakkas siit tuletab alates vanadest kreeklastest kogu seda Tediks Euroopa arengut, mis heegelil käis nüüd absoluutse idee nagu enese lahti arendamise teed pidi. Aga tol ajal oli selleks ühiskondlik töödelt tõstetud samasuguse absoluutinid väga selged laenude all, nagu siis kaasajastatud siis kodanikule kauba fikishismi tasemele. Ja aga sa meenutasid siin ork Heimerit koos Adornoga. Võib-olla tuleks märkida, et nad on kirjutanud koos isegi ühe väljapaistva Töövalgustuse dialektika, mis ilmus tot 944. aastal Ameerika Ühendriikides ja mis hiljem kujunes uus vasakpoolsete üheks programm teoseks. Ja et tegelikult Euroopa lugejale need horkaimeri madonna teosed muutusid kättesaadavaks tegelikult alles kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel aastatel, tõlgiti saksa keelde ja prantsuse keelde, sellepärast et Orchime ja ka teised Frankfurti filosoofid pärast Hitleri võimuletulekut ja pärast natsionaalsotsialistlik meeleolude levimist Saksamaal emigreerusid ju kõik Ameerika ühendriikidesse, nii et mingis mõttes võib Frankfurdi filosoofia arengus tuua välja kolm niisugust etappi enne emigreerumise Ameerika ühendriikidesse. Kahekümnendad kolmekümnendad aastad, kus nad kritiseerid erinevad väga-väga ägedalt, siis kogu traditsioonilist filosoofiat ja positiivistliku filosoofiat pakuvad välja oma kriitilise teooria siis Ameerika tegevus Ameerika Ühendriikides. Orchimer näiteks oli Ameerikas elas 34.-st kuni 49. vastani, seal nad kirjutasid siis oma põhilised tööd orkaimeri puhul, nagu ma juba ütlesin, koosa tornoga, valgustuse dialektika siis veel mõistuse tumestus, 47. aastal hiljem autoritaarne riik ja mitmed teised olulised raamatud. Aga pärast tähendab viiekümnendatel aastatel nad tulevad tagasi Euroopasse Saksamaale ja, ja seda viimast perioodi Frankfurdi filosoofia arengus, nagu tähistab täiesti uus suhtumine ühiskonna protsessidesse või teiste sõnadega, minu meelest nad kalduvad ikkagi sügavalt paremale. Tähendab, loobuvad oma esialgsetest vasakpoolsetest meeleoludest ja, ja raamat, mis selle tingis, et nii Hork, Haimer, Kuiga, mitmed teised filosoofid loobuvad oma esialgsetest vasakpoolsetest vaadetest ja jõuavad minu meelest eriti noh, orkaimer ikkagi väga-väga kindlalt juba neokonservatiivsete vaadete juht Ma arvan, üks on kindlasti see neil juba selgeks saanud. Marksistlik ideede rakendamine Nõukogude liidus ma ei ütle, et marksistlik ideede väärastame, kuivõrd marksistlik ideed Nendest on natukene inimvaenulikud, aga see äranägemine, et millest nad olid väga haaratud kahekümnendatel aastatel 30.-te algusel marksismi ütleme varajase kapitalismi kriitika. Tegelikkuses viibis ikkagi väga hirmsate tagajärgedeni, sünn võis üks asi olla, teine asi. Vist loomulik, et inimene vananedes ja küpsemaks saades kaldub rohkem konservatiivsusest selleks, et alal hoida seda väärtuslikku, mis on seniste sugupõlvede poolt loodud ja hoitud ja see on vist loomulik asi. Loo kirjutanud ju inimene ja üliinimene, mis on eesti keelde ka tõlgitud ja seal on John Tanneri revolutsionääri käsiraamat ja see koosneb niisugustest vast vahvatest maksiimidest. Ja üks nendest on nõnda, et kui vananedes revolutsionäärid muutuvat uute revolutsionääride meelest konservatiivid, eks siis mitte sellepärast, et nad oma ideed oleks maha jätnud või hüljanud, vaid et nad ei usu enam, et nad toimivad. Tähendab, nende tõhusus ei ole enam usku. Ilmselt teine põhjus on, et ikkagi oli tegemist tarkade meestega ja kui Kadorno loomingust rääkida, siis tema tähtsamate teod teoste hulgas on ka esteetika teooria ja, ja uue muusika filosoof ja nõnda, et ta ei piirdunud sugugi ainult tänava rahutustel üles kutsumisega või majandusanalüüsiga, vaid see interdistsiplinaarne materialism, nagu nad seda oma mammi sõnastasid hõlmas kõik mõeldavad inimtegevused. Ja kui siis selgub, et fašismi ja kommunismivälises ilmes ja toimemehhanismis ikka ääretult palju sarnasust küllapse sunnib korrigeerima. Noorus uni, unelmaid. Ta oli muidugi selle muusikaesteetika 100 orno ka väga tugevat sellise, mida me ütleksime massimuusika, kuivõrd nad kõik olid kantud Sist massiühiskonna kriitilisusest, siis ta massimuusika vastu oli küllaltki mõrudalt häälestatud ja üldse kõik New York Heimar kui ka kui ta Adornoya uuemast põlvkonnast juba nimetatud Habermas ka nad väga selgitavad ära ka, et inimene mandub ära, kui ta ainult niimoodi on tavamassi siise tootmise ratsionaalse mõtlemise sees. Et see viib nagu hinge mandumiseni ja tolles sammaste valgustused rektikastan ju orkaimerela tornal väga motona kirja pandav lauset, animism pingestas asju kunagi ütleme ja induste realism esemest ab hingi tähendab, muudab hinged asjadeks. Jah, aga oma elu lõpu poole tõepoolest, nad kalduvad kõik minu arvates üsna sügavasse pessimismi mingis mõttes ja nende hilisemat filosoofiat ongi nimetatud juba õnne õnnetu teadvuse ajaloofilosoofiaks sest Horcai märg ka juba oma hilistes teostes ei püüa ühiskondlikke muudatusi niivõrd lahti mõtestada. Kuivõrd arvab, et sotsiaalse teooria ja praktikaülesanne on noh, vältida üldse totalitarismi. Ja aidata võib-olla kaasa teatud kultuuriväärtuste säilitamisele, et see on ainukene, mida siis niisugune hummus, manuaalne, inimest teeniv ühiskonnateooria võib teha. Ja võib-olla ma tooksin lõpetuseks ühe koha intervjuust mille ajakiri Looming 1990, number 10 on avaldanud Mart Kivimäe, Tõlge Orkhaimeri intervjuu ajakirjale Spiegel oma elu eelõhtul, kus ta siis mõningaid oma teooria seisukohti püüab? Püüab seletada ja tõlgendada ka oma maailmavaate muutumist. Ja orgaaemmer kirjutab nii või räägib nii, et on tõsi, et umbes 19. maantee esimesel poolel paljudes maades sajandi teise pooleni oli proletariaadi olukord õudne mõelda kui vait laste tööle. Sellest hoolimata kogu ajaloolise dialektika juures tundub mulle midagi enam ma järele mõtlen. Liberalismi funktsioon tohutult tähtis mõte, et see, kui ühiskonnas pole enam konkurentsi, soodustab vaba inimese kujunemist, näib mulle olevat optimistlik eksitus. Spiegel küsib edasi mispoolest. Eksitus, horka Aimar vastab. Marx ei käsitlenud seda, et õiglus ja vabadus on dialektiliselt mõisted, mida enam õiglust, seda vähem vabadust. Mida enam vabadust, seda vähem õiglust. Vabadus, võrdsus, vendlus, see on küll imetore. Aga kui te tahate säilitada võrdsust, siis peate piirama vabadust ja kui te tahate jätta inimesele vabaduse, siis pole mingit võrdsust. Minu arvates. See on väga tõsine mõtteavaldus ja ilmselt peaksime ka meie praegu enesele selle küsimuse selgeks tegema. Mis on meile südamelähedasem hingelähedasem. Kas vabaduse arengutee vabadusele toetav arengutee või võrdsusele toetuv arengutee? Tähendab võrdsus, õiglust, eks ole, ja läheb Eesti oludest, Eesti, see on nagu tuumafüüsikas määramatuse printsiip. Etc määrati, eks ole, täpselt elektroni koha orbiidis ei saa tema massist midagi rääkida ja vastupidi tähendab mõlematele andmeumbmääraselt ühega täpselt teise suhtelise taga patustas, nii et nii et ilmselt siin Eesti olukorras ka, et kas mingil määral vabadust mingil määral õiglust puhtalt tähelepanusse viib tee suhtes ikkagi pärast. On seal ainult, mis sellest kasu on, mis ütleb hark Heimar või mis meie ütleme, sest elu läheb oma rada ja noh, siin Me saame tagantjärgi teooriat teha ja selles mõttes on ka ühiskonnakriitika väga vahva, aga niipea kui ta hakkab näitama teed isegi sel korral, kui ta kuulda võetakse, nii nagu marksismi puhul see, kuhu jõuda võib, ei tarvitse sugugi parem olla, kui stiihiliselt. Ma tahaksin siin jälle pöörduda horkaimeri poole. Kui ajakiri ajakiri Spiegel küsis Forcaimerilt, et kust mõtlevad inimesed teavad, mis on hea ja mis halb, siis horkaimer vastas nii et ma olen pidevalt kirjutanud, et poliitika, mis ei hoia endas kalal, dioloogiat või metafüüsikad, seega loomulikult ka moraali, jääb lõppude lõpuks äriks.