Me oleme mõlemad Nõmme Gümnaasiumi poisid. Tema küll üks aasta noorem minust, tema oli kümnendas kui mina üheteistkümnendas. Tema oli koos Lennart Merega ühes klassis, mina erast Parmasto harilingiga. Keskkooli päevil. Meil teab, mis selliseid erilisi sõprussuhteid ei olnud, kuigi ma teadsin, et ta on Teodor Lippmaa meie kuulsa ökoloogia geobotaanik poeg. 46. aastal, kui ma hakkasin pidevamalt huvituma loodusteadustest, ma käisin korra Tartus selles instituudis, nüüd siis kateedris, mida juhatas Theodor Lippmaa 1930 kuni 43 kude hukkus koos abikaasa ja tütrega Tartus. Siis hakkasin ma loomulikult Endlisse natuke teisiti vaatama. Hiljem meie teed ristusid Teaduste akadeemias ja ma olen teda alati jälginud suure huviga, sest ta on minu jaoks üks Eesti teadlaskonna intelligentsi esindaja, kes omab hiigellaia diapasooni mõtlemises suhtumises huvides tema eriala, muuseas, on väga raske defineerida, kes ta õieti on, kas ta on keemik, füüsik, bioloog või või tegelikult on ta muidugi kõikide nende segu, ta on inimene, kes on loomulikult hirmus andekus. Ta on mitmekülgne. Ta on vahel kuri, vahel isekas egoist. Teaduste akadeemias on olnud küllalt konflikte selle tõttu, et see mees juba ei halasta, kui ta midagi tahab. No need küsimused on seotud teaduste akadeemias, nii kurjaprobleemiga nagu varustamine ja paljudel juhtudel, kui teistel instituutidele ei olnud sellist võimukat põhjendus oskusega suurte välissuhetega juhatajad, nagu on Endel Lippmaa oma instituudis, siis teised jäid alla ja endal muidugi sai endale mitmesugused aparaadid instrumendid, mida mida tahtsid ka teised. See on tema omadus, mis tuleneb tema mentaliteedist, on täiesti veendunud. Ma olen seda mõistnud, et konkurents on ka teaduses väga oluline faktor ja tema oskab konkureerida. Tan printsipiaalne, ta on ka võluvalt lihtne. Ma olen temaga koos olnud Sangastes suusapäevadel ta muutub seal täiesti, ta oskab olla selline kamraad inimeste tujutõstja, inimeste sütitaja. Kõik need omadused teevad ta muidugi väga erakordseks inimeseks. Ja minu soov, no osad tema kolleegi soov on ainult üks, et see mees püsiks oma tervises oma energias siis me peaministri meest hoidma. Ma olen jõudnud niisugusele üldisele järeldusele, et Teodor Lippmaal ja tema pojal Endel Lippmaal ja hilja Lippmaal kirjanik mändmetsa tütrel muuseas on palju sarnast teatri hilja ja Teodor on andnud Enn Lile väga palju head, mis nendes oli? Võib-olla nii palju, kui ma olen mõistnud, võrreldes neid oli Teodor Lippmaa mõnevõrra akadeemilise, on selles mõttes, et ta ei olnud nii ründav. Ta oli vaoshoitum ja ta hoidus poliitikast. Siis või 35 37 tekkisid Eesti looduskaitses teatud konfliktid. Kui hakati politiseerunud maaga niisuguseid elualasid nagu looduskaitseturism puhkemajandus siis Lipp maastus looduskaitse nõukogust tagasi just selle tõttu, et ta ei tahtnud tegeleda poliitikaga. Ta oli puhas teadlane, hästi puhas teadlane. Endel on selles mõttes veidi erineb. Tema sekkub poliitikasse, Michal teid sekkuvaid aktiivselt tegeleb lõpuks tanuminister. Lapsed kasvõi oleks selle järgi, ma arvan, kõige tähtsam õpetamine on ikkagi eeskujuga, mitte mitte kavandamine. Tee seda, tee teist, ära tee seda ühe korra, meil oli väga vana sõjaaegne raadio, ammu aega sellel suur valjuhääldajad, mis oli lihtsalt traatidega raadio küljes seisis raamaturiiuliserva peal, ma olin suhteliselt väike mis võis olla kuskil kolme aastane või niimoodi siis koba korraga oma näpud selt valju heldaja membraanis läbi torkasin, siis ma mäletan, et selle eest ma sain kõvasti vastu näppe lüüa, mitte nii-öelda karistada ja noomida, et miks ma selle ära lõhkusin, võiks rohkem spontaanne reaktsioon ja selle. Armastan kõiki aparaati väga olen kogu elu armastanud, nii et ma arvan, et need asjad on need, mis, mis õpetavad tegelikult niipea, kui kui, siis kas minust või mob ennast iseseisvalt liikuda oskavad inimesed said ning oli võimalik siis isa juurde tööle ja ja õhtul hilja koju tagasi. Ja alati oli millalgi huvitav, aga mängida või midagi vaadata või uurida. Et selles mõttes elu ei olnud kunagi igav. Eks eks isal võib olla muidugi oma arvamus, kui talle pidevalt käidi küsimusi esitamas ja segamas, aga aga nädalalõpud ja, ja suvised ajal on üldiselt jah kulgenud kas koos ringi sõites või laboris. Ühelt poolt on muidugi ütleme nii, oma isa laps olla on äärmiselt tülikas, eriti kui kui minna vähegi lähedases suunas, see tekitab eelarvamusi ja, aga teisest küljest, kuna kasvatus on selline tehnika või teaduse lähedane olnud äärmiselt, siis, siis nagu muu elualavalik oleks olnud ka tülikas. Koostöö on tingitud just sellest, et on rida asju, mis tunduvad nii tähtsad, et need on vaja lihtsalt ära teha, jagata, kes on parajasti instituudi direktor, kes on nooremteadur, samas võib vahetuda, sest lapsed on direktorid ja isad on ministrid ja viie minuti pärast võib see olla jälle formaalselt teistpidi. Aga asjad on need, mis, mis vajavad tegemist, olles seda võib-olla teistest lähemini kogenud ja näinud pealt, ma ei saaks öelda, et Tyson kunagi tige ma saan aru, miks pärast see paistab nii välja, see ei ole tingitud mustast vihast või tihedusest inimese vastu või kellelegi konkreetse vastu isegi probleemi vastu, see on rohkem kärsitus, nii nagu iga inimene, kui ta kas lõikab näppu või näeb mingisugust ilmselget lollust, siis ta ikkagi kontrollimatult vahetevahel käratab kurat või midagi muud. Ja see on, see on samasugune reaktsioon, see võib teinekord üle voolata, sest ega informatsiooni hulk, mis peab olema kogu aeg peas selleks, et adekvaatselt reageerida on väga suur. Ja kui mõnel hetkel tekib siis niuke tupiku seis, siis, siis on selge, et paljutki võib tammi tagant voolata. Aga see ei ole mingisugune pikk ja hoolikalt läbi mõeldud protsess, vaid see on ka just nimelt kärsitus, et probleem, mis on ettehinnatud, et see probleem laheneb nüüd kohe ja just sel moel ja kuidas siis seda ei tee, noh siis see on loomulik. Ehk et siis siis tuleb saagida ümber oksa kohamite läbi oksal koha ja ja see lahendus saabub ka reeglina väga ruttu, nii et see on rohkem rohkem sedalaadi asi. Meeldivate inimestega on ikka ja alati meeldiv koos töötada inimestega, keda austada, sellepärast. Ma arvan, et niisugust töövõimet nagu on Endel Lippmaal ei ole antud väga paljudele inimestele, ei siin Eestis ja ma ei tea, kui palju neid kogu maailmaski on. Ja mis mind veel alati hämmastab, on, on see kontsentreerumise võime, mis tal on ja samal ajal see võime hästi kiiresti ühelt asjalt teisele ümber lülituda maaga olen väga harva niisuguseid asju näinud, olla võimeline tegelema väga mitme asjaga ja kohe süveneda jälle uude probleemi, seda ka väga suure põhjalikkusega. Eks me jõudumööda abistame kõik, aga, aga eks ta mõnevõrra on ka sedasorti inimene, et ta usaldab ikka kõige rohkem iseennast ja selleks, et sellise suure elegantsi üles leida kõiki pabereid, nii nagu ta seda demonstreerinud on oma paberi patakataks, sellest peab ta neid ikka ise päris hästi teadma. Akadeemik Lippmaa kutsus mind oma instituuti tööle kaheksa aastat tagasi. Selle aja jooksul ma olen natukene saanud noh, tööstiili jälgida ja nii mõndagi huvitavat olen ma sealt märganud. Esiteks tahaks mõelda, et teadlasena on ta säilitanud praeguse vanuseni väga hea õppimisvõime. Teda üldiselt tuntakse ju kui autorit tavaliselt inimest ja ta on oma otsustes väga järsk ja naljalt kellelegi järele ei kiida, vaid või nimelt just vaidleb vastu alati, aga samal ajal ta võtab väga hästi õpetust, kui ta kelleltki midagi mõistlikku kuuleb, mida ta pärast ümber töötab. Seda omadust selle vanuseni just igal veel ei ole, ka teadlaste hulgas mitte. Teiseks ma tahaksin öelda, et ta on endas välja arendanud pikaaegse teadusliku töötamise kaudu oskuse keskenduda peamisele. See vast võimaldabki tal üldse nii mitmekülgset tegevust arendada. Ta lihtsalt jätabki tegemata need asjad, mis vastupidiselt mõne teise arvamusel võib-olla oleks küll väga tähtsad, aga ta ise leiab, et nad ei ole niivõrd tähtsad, nendega peaksid tingimata tegelema nii ja kolmas asi, mida ma tahaksin rõhutada. Ja seda omadust ei ole kah kõigil see on oskus inimestega tegeleda. Siin instituudis töötab 150 inimest väga mitmesuguse ettevalmistusega teadusliku pagasiga. Ja Ma peaks ütlema, et oskab hästi igalt ühelt nõuda just seda, milleks inimene kohane. Kellelt nõuda teaduslikku tööd, kellelt nõuda organisatsioonilist abi, kellelt nõuda varustust ja nii edasi? Ma olen tuttav lähemalt tuttav, võib-olla 15 aastat ja see algas sümptomaatilisena võib-olla just juubelijuttu mõttes. Ja akadeemik Lippmõisale ennustamise mõttes. Nimelt tol ajal hakkas molekulaarbioloogia arenema ka Sügavuti Eestis. Vaatamata sellele, et akadeemik Lippmaa oli tol ajal Tallinnas ja Küberi instituudi sektori juhataja, võttis ta mingil määral enda ülesandeks selle, et hoopis teises linnas ja ülikooli alluvuse olevat laboratooriumi kiiresti nii-öelda üles lööma hakata. Milleks ta siis jõudis Tartusse? Noh, tolleaegse presidendi akadeemia presidendiga muidugi saavutas seda, et ülikooli läppar laienes eelkõige finantsiliselt ülikoolilaborile, said kättesaadavaks akadeemia finantsid mis siis muidugi tõesti tekitas oluliselt kiirema kasvu ja oluliselt rikkalikuma materiaalse varustatuse. Ja seetõttu minu esimene kokkupuude tõepoolest oli temaga eelkõige organisatsiooniline, mis mind Lippmaa juures võib-olla alati kõige rohkem isegi laisaks nüüd enam öelda üllatanud, eks oma tunnen teda küllalt kaua. Mis mulle kõige rohkem imponeerib, on töötamine kompetentsusele, seda muidugi demonstreerib tema ülimalt ja meie oludes raamatukogu, kus on samatuid tõesti kõigil elualadel kuni, ütleme vaalade paljunemisest lõpetades selle kosmoloogiaga ja kõik vahele jääv. Ja Lippmaa on inimene, kes puutudes kokku probleemiga, olgu see siis tuumareaktorite ehitus või olgu sees mingisugused meditsiinilised probleemid või olgu see siis nahharrisha ajurveda kuuldes probleemide, läheb raamatukokku ja tutvub probleemiga jälle järgi, on ta nii-öelda kompetentne. Näeme seda tüüpi inimesi on ikka äärmiselt vähe, eriti juubilari vanuses, kõik loodavad vanale rasvale. Tema ei looda kunagi vanale rasvale väga iseloomulik näide, mida ma kõrvalt võin öelda, siis kui ta hakkas tegelema rohkem poliitikaga, võib-olla alates fosforiitidest nii-öelda kaudsemalt ja nüüd võib-olla otsesem. Nüüd, kui ta on valitsuse liige, siis üks esimesi asju, mis ta tegi on tutvuda, mis siis ikkagi toopia keldrites olemas on ja mis ei ole. Ja mõningaid väga olulisi Eesti kodanliku Eesti välispoliitikat oluliste ürikute saatus oli täiesti teadmata, need leidis sealt üles originaalide kujul. Osa, aga kõik me teadsime, et megalt MRP on olemas aga muretseda autentsed, originaaldokumendid või antud juhul muidugi originaaldokumentide fotokoopiad. See on jällegi Lippmaa saavutus ja taas temast 900, et ta läheb alati selle põhjani, mis parajasti võimalik on. Noh, minu arvates on ta hõlmaksi jõe ääres kohe siia kaasa ka nüüd tema viimase viimase paari aasta tegevusi poliitikas ja ütleksin, et et tema on toonud ühiskondlikku mõtlemisse oma täppisteadusliku pretsisuse. Teatud niisuguse halastamatu loogika. Ta saab ju nüüd küll juba üsna soliidse soliidsuse hea käte sel puhul me ju räägimegi siin temast. Aga sellest hoolimata ei saa ma lahti muljest, et ta oma natukene põrguliku loogikaga, millega ta tõrjub ajaloo, hägustajate ja nii edasi muude sääraste tegelaste argumente selle põrguliku loogikaga ta ühtlasi teeb midagi, mida ta ise väga naudib, selles ei puudu tema tema soliidse ja peale vaatamata üks niisugune poisikeslik mõnu, aga see, mida ta teeb, on muidugi virtuoos. Puhas, selge niisugune ajalookirurgia. Meie poliitikas näen ma praegu palju inimesi kes tegelevad seal peamiselt eneseteostamisega, poliitiliste teostumist ei olnud tarvis. Vastupidi, ta tõi midagi suure osa oma ajast sellele poliitilisele tegevusele ohvriks. Ja see, see otsus haigutatavuse jutumärkides või mitte isamaa nimel tüki endast ohverdada. Aktiivsete poliitikute galeriis praegu küllalt küllalt ainulaadne. Aga samal ajal ma ütlen, et see rõõmustas mind väga. See tema üllatav otsus, sellepärast et kogu meie küllaltki diletantlik kusse ja ebakindlasse poliitilisse aktiivsesse tõi tema ühe konkreetsuses selguse ja heidutusena vähemalt minule isiklikult väga sümpaatse häbematuse noodi, mida, mida seal hirmsasti vaja. Mis puutub, siin oli juttu Endel Lippmaa intellektuaalsest nihukesest mõtteviisist, ma lisaksin siia juurde, et tal on ka väga kujundlikku emotsionaalset lähemalt väljendamisoskust, mul on igavesti meelde jäänud, kui kunagi oli juttu, kuidas Endel Lippmaa oli esinenud Haapsalu rajooni mingil no täitevkomitee või, või umbes niisugusel koosolekul, kus oli arutatud Haapsalu linna veepuhastusseadmete olukorda ja kuhu suunas reoveed Haapsalu linnas. Arutati pikalt siis, et kas pool kilomeetrit sinnapoole, pool kilomeetrit tännapoole ja, ja mida seal siis teha ja muidugi summad olid väikesed nagu ikka ja puhastusseadmed praktiliselt ei olnud, et ehk aitaks see, kui siis nüüd ühe kaugemale selle toru otsa ja siis lahendes Endel Lippmaa asja ühe lausega. Et kuulge, seltsimehed, sel ajal ei härratatud veel nüüd kulgi, seltsimehed, on võrdlemisi üks kõikastes sihitajate supikausi keskele või serva. Sellega langes kogu kõhku kava koline lukku, nii et niisugust väga kujundlikku väljendusviisi ja ma olen tema juures imetlenud, olen kuulnud tema esinemist näiteks naiste kongressil, kus ta tõesti mannapudrust ette tegi sellele seltskonnale asja olemuse, kuigi ta oleks võinud suure teadusliku ettekande pidada. Endel Lippmaa on olnud minu otseseks ülemuseks kogu selle aja jooksul, mis ma olen töötanud selles instituudis ja selle instituudi Eeellases, see oli küberneetika instituudi füüsika sektor, mis loodi nüüd juba peaaegu 30 aastat tagasi, see tähendab 61. aastal ja sellest ajast siis töötab ka Endel Lippmaa Teaduste Akadeemia süsteemis olles siis jõudnud tollasest laboratooriumi sektori juhataja ametikohalt praeguseni. Ise ma töötan koos Endel Lippmaaga 25 aastat 65.-st aastast ka sel ajal oli ta veel füüsika sektori juhataja küllalt väikse laboratooriumi ka paarikümne inimese ringis ning siis ei olnud veel näha ilma pikema ta, et me kasvame sellest, kes me praegust oleme. Endel Lippmaa poolt oli asutatud Eestis tuumamagnetresonantsi laboratoorium mis selleks ajaks juba oli võitnud nii üleliidulise kui rahvusvahelise tunnustuse. Ning aastate jooksul on selle laboratooriumit tunnustatus ilmselt ainult kasvanud selle täiesti loomulikuks lõpptulemuseks on muidugi olnud 1980. aastal juba iseseisva instituudi loomine, mis eraldus küberneetika instituudist ja sisuliselt kasvas välja küberneetika instituudi füüsikasektorist. Ning samuti Lippmaa initsiatiivil samas küberneetika Instituudis loodud biokeemiasektoris praegusel hetkel bioorgaanilise keemialaboratoorium ühtlasi liitusele Instituudiga, siis samuti Lippmaa poolt initsieeritud uurimissuunana molekulaargeneetika laborisse toorium. Nii et praeguse instituudi teadussuundades on kõigis kindlasti Lippmaa aktiivselt mängus olnud ja Instituudi ääretult lai teaduslik profiil iseloomustab ka Lippmaa teaduslikku haaret tervikuna. See on bioloogiast füüsika nii välja ja ühtlasi ka kõrvalalad elektroonika, arvutustehnika ja nii edasi. Aastatega on muidugi Lippmaa töökoormus esialgu siiski ainult kasvanud ja viimastel aastatel on lisaks teaduslikule tööle lisandunud ka väga aktiivne poliitiline tegevus algselt siis keskkonnakaitse alalise tegevusena kõigile tuntud niinimetatud fosforiidisõjas, millest kasvas välja poliitiline tegevus NSV Liidu rahvasaadikuna. Ning nüüd on temast saanud meie vabariigi minister, kelle üheks oluliseks ülesandeks on kaasa aidata vabariigi iseseisvuse taastamisele. Sellest hoolimata, et Lippmaast on saanud poliitik ja riigimees ei ole ta siiski loobunud teaduslikust tööst teadusliku tööga tegelemisest, tõsi küll, eelkõige juhendamise tasemel, sest vahetuks tegemiseks on kindlasti väga raske aega leida. Aga eks ta on püüdnud sedagi. Lipp on vaieldamatult maailmas tunnustatud kui raadiospektroskoopia alane spetsialist on ise vahetult läbi elanud enam kui 30 aasta jooksul kogu selle teadusharu arengu peaaegu selle sünnist kuni kaasaegsele tasemele haarates kiiresti kõikidest uutest suundadest ja arendades teid ka omalt poolt oma kaastöötajatega koos edasi, nii nagu aeg on edasi läinud. 60.-te aastate keskpaiku olime Lippmaa juhtimisel üks juhtivaid laboratooriumi heterotuumade tuumamagnetresonantsi, topeltkolmikresonantsi teoorias ja eksperimentaalsete rakendustes. 90.-te aastate keskpaiku olime Pioneerideks kõrge lahutusega tuuma, magnetresonantsi arendamisest, tahkete kehade uurimiseks. Ka kõik täiendavad uued suunad. Rakendused on leidnud väga kiiresti kajastamist meie laboratooriumi töös ja seoses sellega on ka täiesti loomulik, et nüüd just Saksamaa liitvabariigis tutt kargis alanud järjekordne kongress oma viimasel päeval pühendab ilmselt seminari akadeemik Lippmaa eelolevale juubelile. Ka see on suur tunnustus, et rahvusvaheline konverents pöörab ühele konkreetsele isikule tema juubelil taolist tähelepanu.