Ühes oma eelmise juubeliintervjuus te ütlesite, et kui te võiksite otsast alustada, siis te valiksite ikkagi savi. Aga kui te tõepoolest alustasite otsast, kas te mäletate, kas siis ka see teadmine nii kindel oli? Ei olnud üldse, mina olin alati väga huvitatud loodusloost, jää veel algkoolis käisin oma õega provintsiaal muuseumis, Kerbaariumi sorteerimas Annoteerimas ja tegelikult huvi looduse vastu, see on mul alati. Aga ma käisin saksa algkoolis ja pidin järsult sealt koolist lahkuma. Ja aasta sees ma ei saanud kuhugile mujale minna, kui nüüd riigi kunsttööstuskoolis, sest selle direktor oli minu isa. Ja ma sain keset õppeaastat sisse. Ja seal hakkas mulle meeldima keraamika. Ja ma valisingi seda enda elu kutseks ja ma ei ole seda kunagi kahetsenud, aga see jäi mul siiski rohkem, võib-olla hubiks siis minu Beati õpetaja meiega, teie puhul ongi ju tegelikult väga raske vahet teha, et kas te olete siis nüüd kunstnikud, olete te kunstiteadlane, olete te õpetaja? Aga ma arvan, et ikkagi ükskõik, missugust tahkumi vaatakse ikkagi lähtub ühest ja see on kunst. Seda kindlasti ja aga teate, minus on veel üks, üks koli iseloomus, on, ma olen ka teoreetik selles mõttes, et ma armastan kõiki kindlalt kuidagi niimoodi ära lahterdada erinevatesse lahtritesse ja pidada niisugust täpset arvestust, kuidas üks asi areneb, kuidas teine asi areneb ja mul on kodus arhiiv kõikide Eesti tarbija kunstnikute kohta, kõigi Eesti tarbekunstinäituste kohta alates möödunud sajandi lõpust, kui tegelikult veel tarbekunstniku niisugust ei olnud, kui see käis käsid rubriigi all ja nüüd on niimoodi isegi, et kui tahetakse pensioni määrata või kindlaks teha, mis ajast peale üks või teine kunstnik hakkas avalikkuse ees esinema, siis pöördutakse minu poole, Öeldakse, kuma, arhiiv, ja sellest on siis ka piisav juba kindel olla, et niimoodi see oli. No ma võtan teie mängureeglid vastu ja kuna te armastate lahterdas ja hakkasime kohe lahterdama, ma arvan, et suures laastus me teeme kolm jaotust, see on siis ütleme, kunst, looming ja teine jaotus on siis-d kui teadlane ja kolmas siis kui pedagoog ja kui me kunstist alustame, siis ka lahterdamine, et pärast seda, kui te lõpetasite Diplomin mul kaks diplomit, üks on kunstiajaloo alal, mida ma lõpetasin Leningradis ja enne seda on mul kunstnik enamik. See oli siis Tallinna tarbekunsti instituut. Või nii mõttesilmade eest läbi lasta näitused ja mõelda teie loomingu peale tagasi siis 50.-te aastate esimene pool, siis te kasutate väga palju rahvuslikku motiivi. Lillornamendi, kas see on nüüd kaasa võetud varasemast, kui te alustasite õpinguid Valli Elleri juures ei ole. Asi seisnes selles, et minu õpetajaks kolmekümnendatel aastatel oli Valli Eller väga Väga naiselik ja ilusa käekirjaga ja sealjuures inimene, kes pani suurt rõhku ka keraamikat, tehnoloogiale ja tavaliselt oli sellega kursis ja väga palju töötas ka selles valdkonnas. Kuid viiekümnendatel aastatel Nendel oli kategooriliselt keelatud eeskuju võtta 30. aastate kunstnikest, sest kõik need olid formalistit kodanliku Eesti peale tohtinud üldse vaadata ja kõik oli tabu. Ja tabu ei olnud ainult rahvakunst sest rahvakunsti tallede demokraatlikuks kunstiks ja see oli ainukene, millele võis toetuda. Ja kui nüüd ajas edasi liigume, siis 50.-te aastate lõpus siis hakkas tulema juba uus tehnikas, on kõrgkuumustehnika ja siis hakkasid tulema värv. Aga veel üks huvitav asi, sest erinevalt ilmselt paljudest meie kunstnikest olite te juba siis kunstnik, kes on maailma näinud ja ennast täiendanud teistes maades ja te olite Unesco stipendiaat, mismoodi sel ajal üks eesti kunstnik sai Unesco stipendiaadid. Vot see oli minu jaoks ka üks täitsa suur üllatus ja mitte ainult minu jaoks, aga Pariisis Unescus oli see ka väga suur üllatus ja nad ei võtnud need üldse rõõmuga vastu, sellepärast et nad omavahel pidasid kihlveo, et kindlasti tuleb kollane, kindlasti tuleb mees, kindlasti tuleb maalikunstnik ja tuli hoopis keegi eestlane provintsist ja tuli naine tuli hoopis keraamik ja kunstiajaloos näge, mitte maale. Hästi pikkade nägudega, kui me sinna ilmusin. Teate, ma arvan, et selle põhjuseks, esiteks oli tolleaegne üleliidulisse kunstnike liidu. Kes oli kunstiajaloolane, keraamikavaldkonnas ja mina sain temaga tuttavaks 55. aastal, kui oli meil see laiatarbekaupade ja tarbekunsti näitus Baltimaade ulatuses, kus mina pidasin ettekanne ja kus minu ettekanne väga meeldis. Me olime kuidagi ühel nõul salt koobika paljudes küsimustes. Ja tema oli see, kes minu kandidatuuri ette pani ja seda väga tuliselt kaitses. Muidugi selleks poolaastaks stipendiumiga pidin ma ise tegema, plaanis oli kohutavalt raske, sest midagi ei olnud ju teada. Ma teadsin ainult, et Itaalias on see kunstikool, kus Valli Eller rajal oli õppinud, noh, seda ma siis panin kindlalt kirja. Ja kui kunstiajalooline valin huvitatud Pariisi kunstiväärtustest. Ja minu eriline hobi oli pelgaa kõrgkuumuse tsehh Taani kuninglikus portselanitehases ja nii oli mul siis plaanis külastada alguses Pariisi kuu aega siis kuu aega Taanis ja siis ülejäänud siis neli kuud juba Itaalias. Aga vahele tuli keraamika maailmanäitus ostendes, nii et ma siis tegin hüppega Belgiasse ja Hollandisse. Ja kuna tol ajal oli väga kuulus Prantsusmaal ka valvuri võiva loris kus töötas pikas ja kus tema hääl, et tänu tekkis ühe moodsaceral ikka võrdlemisi suur keskus, siis ma olin paar nädalat seal no ja ülejäänud ajama, siis veetsin test Itaalias külastades need suuremaid kunstikeskusi, õppides järjekindlalt siis ka selles rahvusvahelistel kursustel. Ta annab allertiini keraamikakoolis, mismoodi seal see õppetöö käis, mulle see see korraldus seal ei meeldinud, sest seal õpetati ainult kopeerimist. Ja kui kunstnikud olid juba ütleme küpsenud kunstnikud, siis nad otsisid meeleheitlikult teiste kunstnike katalooge ja reproduktsiooni, mis olid võimalikult kaugelt tehtud ja siis kuidagi parafraseerisin nad. Aga ikkagi mingisugune mõjutas siis Euroopast tol ajal tuli, sest muutus ka teie omalooming perioodil no lihtsalt ma õppisin seal tehnikaid. Teiseks, mul oli võimalus hankida endale natukene värvainete glasuuri, mis siin ei olnud. Osas ma õppisin erinevaid maalimisvõtteid keraamikast, need niisugune puht tehnoloogiline baas on tugevam ja muidugi avardus silmaring juba kõike nende kunstiväärtuste nägemisel, mis ma selle kuue kuu, kui olin näinud. Teetöödel on tavalised lihtsad vormid, aga väga oluline dekoor. Niisugune peen, nõtke. Minul ei ole kunagi olnud ateljeed. Tähendab, mul ei ole kunagi võimalust olnud tõesti loovalt käed saviga koos kuni küünarnukini mässata ja et oodata. Ja sellepärast ma olen tehnotike väikseid asju need kotti pannud, koju toonud ja kodus siis istudes pehmes tugitoolis lambi kõrval siis neid maalide, seda ma sain kodus teha, ilma et ma oleks väga palju sodinud. Ja sellepärast nad ongi niimoodi kujunenud. Kohe lükkub ümber seesama Luige, vaatasin teil kodus. Nüüd juba ma ütleksin, et kuulsast teie luigeseeriast. Küll suur, no see on suur ja tõesti, ega ma enam ei oleks uutele niisuguseid suuri asju teha. Aga tol ajal ma olin keraamika eriala juhataja, mul olid suuremad võimalused Kaselt töögaaess töötada ja siis need võimalusi kasutasin. Muidugi keraamika kaalub väga palju, kui ta on toores, need need suured vaasid, kaalusid kõik üle 100 kilo ja muidugi nüüd vanast peast, ega ma niisugused ei olekski, ei jaksa teha. Aga see oli huvitav, et ma käisin Muhus, hilissügisel oli oktoober või või novembri algus, parajasti kui need linnud rändasid ja juhtusin, tuleme siis, kui terve õhk kõlas. Vot sellest täiesti iselaadsest luigelaulus sesse öelda, aga Louise häälitsusest ja lahes oli ikka kõvasti üle 300 linnu. Ja mul oli õnn nendele võrdlemisi lähedal tulle, ilma et nad oleksid näinud. Aga kui nad meid nägid, siis nad tõusidki lendu. Ja siis ma tegelikult avastasin endale esimest korda elus, et ikkagi kõige ilusam luigel ei ole mitte see kena kael või see niisugune pikk ja jää, nõtke kael, tiivad, Nende tiivad, mis annavad niisugust tugevat müra ja mis on nii kohutavalt valged ja mis on ikka minu meelest iga vaba metsikul linnu ilusam osa ja siis ma lihtsalt rajasin oma luikede seedejust nende tiibade ja ja selle noh, minu jaoks uuesti avastatud linnu ilu näitamisele. Teie kohta on öeldud, et ka kunstnikuna olete te teadlane. Et te lähtute mingist ühest motiivist või juhtmõttest, siis töötate selle kallal nii kaua, kuni see teema on teie jaoks ammendatud, kuni kõik on proovitud ära, mis sellega veel teha annab ja seesama luikede, see on ju ka, see ei ole ainult üks-kaks tööd, vaid see niuke terve seeriatöid. No ma loodan, et ma nüüd selle seeria ära lõpetasin, nimelt sellel viimasel näitusel on esiteks üks serviis nende luikedega enam-vähem samade poodidega. Ma tahtsin lihtsalt punkti panna sellele seeriale. Ja teiseks, seal ma esitan võrdlemisi palju nipli seid. Ja seal on ka see, see luigemotiiv käib läbi nii mõt mitmeski. Nojah, ja seal on võib-olla ka kõige suurem luik, ruutmeeter mida olen ma nüüd üldse teenud, aga kui rääkida nipli, siis ma õppisin seda oma emalt veel lapsena seitsme aastasena. Ema oli elukutseline Niblisse tegija ja matemaatikaga kolmekümnendatel aastatel. Võrdselt, muide Eduard Taska kannad jagasid suurt kuldauraha põllumajandusnäitusel kahe peale. Ja tema ei osanud ainult mustrit teha ja siis, kui ma riigi kunsttööstuskooli lõpetasin, siis mina tegin kõik mustrid tema jaoks. Ja mul isegi 40. aastal pakuti Moskvas kohe, et ma joonistaksin niplisse mustrid kõikidele vene, nende, kus tarnib Roomuslevi, ma ei tea, kuidas, kus neid rahvuslikke nipilisid tehakse, aga muidugi ma ei võtnud seda kohta vastu. Ja nüüd sellel näitusel ma olen selle nipilisega ka teinud igasuguseid enda jaoks niisuguseid noh, avastus ja näiteks ma tegin reljeefse niplisse, mida ma arvan vist ei olegi keegi enne mind teinud, siis ma olen teinud niplisi pilte, sest ma olin endale seadnud ülesandeks niplist kui käsitööliiki tõsta kõrgemale kunstiliigiks. Aga noh, seda peab muidugi iga vaate nüüd endale aru andma, kas ma suutsin seda kavatsust täita või mitte, aga mul endal on küll niisugune tunne, et et vistik sain hakkama. Aga kas pitsi teema on ammendatud? Ei, pitsid teemal vist ei ole ammendatud, ma arvan, et selle näituse con keramigamatatud. Sest no lihtsalt selle edasi viljelemine läheb minul isiklikult raskeks. Aabits on niisugune närvi rahustav asi, ei nõua palju, palju ruumi, et seda võib teha natukene täna ja natukene homme paari kuu pärast jälle uus, ei lähe vahepeal rikki. Ei kuiva ära, ta ei lõhke ega midagi ja seal ei ole sa olenev põledusest vaid kui sa juba teed, siis sa teed selle asja algusest lõpuni ja kui sa seda padjaapanud ära võtad, siis on juba lõppresultaat. Aga just viimasel ajal on ahi mänginud väga palju halbu vingerpussi, nii et väga palju töötanud mul mitterahuldav minu jaoks. Kes siis nüüd sellel juubelisünnipäeval te enam ei ütle, nii nagu viis aastat tagasi, et kui ma otseselt alustaksin, siis valiksin savi, võib-olla siis nüüd ei valiks. Ikkagi valiks. Ei, ikkagi valiks ja üldse ma kuulun nende õnnelike inimeste hulk, kes on rahul oma valitud elu teiega, sest ma valiksin võib-olla ka pedagoogikutse, mis mul istub. No see on juba küll teine generatsioon, sest minu mõlemad vanemad olid ka pedagoogid, võib-olla see on juba kuidagi ka juba juba veres ja muide, minu poeg on ka pedagoog käibes meie perekonnaliini kaudu ja ma ei ole raatsinud instituudist ära minna veel täna. Muidugi mõistus ütleb, et ega 70 aastane pedagoog, see on ikka niisugune vanaeided ei ole vaja enam noori õpetamas, aga mind hoiab seal veel üks niisugune asi, et ma tahan keraamika ajaloo valmis kirjutatud, et minu järglased saaksid juba valmis konspekti alusel edasi õpetada, sest ei ole olemas niisugust head terviklikku teost. Ja, ja muidugi selleks, et litter natuuriga kursis olla, on vaja väga palju keeli teada. NASA on ikka ilma sõnastikute vabalt lugeda prantsuse keelt, inglise keelt, itaalia keel saksa keelt. No need põhilised keeled, mis läheb, lähevad vaja. Ja ma olin kõik seda uuemat kirjandust ka kasutanud selles oma õppematerjalis või õpikus ja ma pean ütlema, et eriti peale teist maailmasõda on arheoloogia tohutult arenenud. On tehtud väga palju uusi kaevamisi ja uusi andmeid. Molganud. No kuna ta ise juba ütlesite, et keraamikaga need lõpp, siis läheme Helene kuma kui teadlase juurde, kuidas ühes isikus saavad läbi teadlane kriitik ja kunstnik, segavad nad ka või aitavad. Teineteist ikka segavat natukene sellepärast, et ei saa ennast lõplikult pühendada ühele alale Nicole nädala sees, siis hakkab niisugune väikene kurat kiusama. Et mis seal siis selle teise pooleni unarusse jätad. Ja sellepärast ma mõtlen, et minust ei ole saanud eriti hea kriitik. Minust võib-olla ei ole saanud ka eriti sügavteadlane ja eriti hea kunstnik, ma olen kõiki niimoodi fifty-fifty, mulle tähendab. Eriti viimastel aastatel meie tarbekunstnikud on noh, kuidas öelda isegi väikese kompleksi all, et kas ikka tarbekunst on ikka see päris kunst või ta on kraadi võrra madalam, kui seda on kujutav kunst. Püütakse teha niisuguseid dekoratiivseid vorme vähem praktilise, aga teie olete alati tee teinud ka puht niisuguseid ehtsaid tarbeesemeid, mis tegelikult savi omapärast juba läbi ajaloo on tulnud. Tegelikult vahet kujutava ja tarbekunsti vahel minu meelest kustutasid ära selle sajandi alguses kõigepealt prantslased, kus suured maalijad tegelesid kõigi tarbekunstiliikidega, sama edukalt võiks ütelda. Ja nende suurte maalijad ritta kelledest viimastena võiks nimetada Matisse'i saad ja Picasso nabane muide Adamson-Ericut. Kes täiesti toob selle uue suhtumise tarbekunstis üldse kunstiloomingusse kunstiloomingusse ilma kõrgeks ja madalaks kunstiks, lahterdamatega Eestisse ja juba kolmekümnendatel aastatel. Ja mina ise olen Adamson-Ericu õpilane ja ma olen võrdlemisi palju uurinud seda asja ja olen selgusele jõudnud, et 20. sajand tegelikult oma progressiivsemas osas. Ta on selle vahe kujutava kunste vahel kustutanud nüüd teisest kohast, aga niipea kui tuli disain siis, siis sain, haaras enda kätte. Tegelikult nõuti vormid. Ja siis tekkis üle Euroopa teooria keraamikud, seal klaasikunstnikud või nahakunstnikud ja nii edasi, et nemad peaksid tegelema ka nii-ütelda vabakunstiga, mis oleks lausa otstarbest eraldatud. No ma ei saa ka ütelda, et Eestis oleks disain väga hiilgavalt järjel Nende vabrikute tehniliste olude tõttu ja sellepärast ma leian, et ka sellel vanaaegsel tarbekunsti liigil nagu nagu tarbenõudel, mis on ilusti tehtud ja, ja kujundatud ja tõesti südamega tehtud, on ka oma koht elus. Käesoleval näitusel sai mul nii-öelda loomingulise eluring täis, nimelt 51. aastal esinesin esimest korda näitusel. Esinesin viisiga ja sellepärast esinema nüüd põhiliselt katsed viisil ka nii-öelda neljakümneaastane loomingut täis. Te ei ole tegelenud teadlasena mitte ainult nüüd keraamikaga, vaid ikkagi tarbekunstiga laiemalt. No seda sundis mind tegelikult elu jällegi Adamson Erik. Sellepärast et kui ma lõpetasin tarbekunsti instituuti, siis mind jäädi kohe Instituudi juurde õppejõuks ja tuli välja, et Ella Vendeleial üldse järglast, kes õpetaks tarbekunsti ajalugu ja sellepärast läksin õppima veel Riibini nimelisse maali, skulptuuri ja arhitektuuriinstituuti akadeemia juures. Lõi ja lõpetasin selle kunstiajaloolasena, kusjuures minu diplomite ja minu dissertatsioone oli istetarbekunstist nõiatestis. Mul tuli võrdlemisi palju kirjutada artiklit, igasugused kataloogi sõnu siis lihtsalt minu kõrval ei olnud teisigi, seda oleks teinud, keegi pidi ju tegev. Eesti kunstiajale ju ajaloos mul on minu kirjutatud tarbekunsti osa siis selles kõikides nendes üleliidulistel väljaannetes on minu kirjutatud Eesti tarbekunsti osa. Ja olen teinud mõned monograafiat veel reemetsa kohte ja Mari Adamson, kohted teoksil on Salme Raunemy kohta. Aga noh, need pedagoogitöö ja kunstnikutöö on mind väga pidurdanud. Nii et meil on kahjuks varisenud manalasse juba niisugused suured kunstnikud, kellest jälge ei ole. Ma mõtlen just monograafia näol, aga kelle looming seisneb ikka erksalt silmade ees alles nüüd hiljuti kurel, kes on ikka ainulaadne juveliir ja metallikunstnik olnud, kelle baasi vormid ja, ja kelletikoorid seal osas on ka erakordselt tundlikud ja kes ka juveliiri on testi esiteks õpetanud välja kogu meie juveliiri vanema ja keskmise põlvkonna ja ise olnud suurepärane loominguga kunstnik, ei ole Ühtegi monograafiat, vel maks Roosmast, kes on matkaravjueeringu isa, no ei ole Leesi Ermist midagi veel kirjutatud, nii et minu meelest kunstiajaloolist võlg kunstnik ees on väga suur. Kuidas teile tundub, kas oleks loogiline, et nii teoreetikud kui kunstnikud õpiksid koos? Võiksid küll õppida? Võiksid küll õppida, ainult, et et Mul ei ole midagi selle vastu ka, kui nad ülikooli juures ja seal nad saavad ka ajaloos üldiselt palju laiema niisuguse silmaringi, kui nüüd kunstiülikooli, eks ole, võiks neile anda. Aga seal on jälle natukene minu meelest liiga vähe seda just puht kitsamad eriala, väga kerge on lahmida kritiseerida, aga, aga tuleb ikka teada. Pluusid ja tuleb väga hästi teada ka tarbekunsti, erinevate liikide tehnoloogiat ja ja tehnoloogia kaudu neid piire, mis üldse on seatud kunstnikule, sest tema ei või teha kõike, mida ta soojustama võib teha, ainult see, mis on reaalne nendes tingimustes teha. Ma tean, et teie oponendid ütleksid praegu, et mind ei huvita see Sa seda teeb, oluline on tulemus. Seda ütlevad kõik, aga see näitabki, et nad ei tunne tarbekutest. Te olete ka väga pika pedagoogistaažiga ja noh, see on juba täiesti banaalne ütlemine, et iga aastaga lähevad õpilased laisemakselloakamaks ja halvemaks. Aga kas on vahet ka? Erinevate ütleme lendude ja, ja võib-olla isegi põlvkondade vahel No esiteks, ma pean ütlema Et minu juures käiakse ikka ikka päris kenasse tunnis. Ja muide möödunud aastal niisugune niisugune asi, et mina ütlesin ühele rühmale tunnist ära sest mul oli vaja ära sõita, tavalised õpilased, nii väga õnnelikud kui pedagoogi tule, eks ole. Ja äkki need õpilased olid väga nii kurbade nägudega, ütlesid mulle, mõtle, kui kahju. Sest teie tunnid annavad meie päevakorda kindla rütmi, niisiis teie juurde tulema nagu hambaarsti juurde kelle juurde vahest ei tahagi tulla, aga kus peab? Nii, et mind on need võrreldud hambaarstiga, ma näen, teid ei solva, see ei valinud sellest isegi väga liigutatud. Aga muidugi, vahe on, vahe on võib-olla üldteadmistes. Ja üldse õpetati kuidagi kuidagi väga imelikult ja mitte ainult ma ütlen, kunstiained. Ma vaatan praegultki. Kuidas minu pojapoeg õpib, ta õpib kõik, kuidas seal ühel vihmaussil seedeelundid käivad ja kuidas käib see see kõhu- ja näärmete töörne ühel linnul. Aga sealjuures, kui on metsas kusagil linde näha, siis tema ikka küsib. Kuule, vanaema, kuidas selle linnu nimi on siis tema neti tea või näiteks kui mõni mõni teine tuleb minuga välja põlluservale ja mine vaata, kui ilusad lilled sind kasvat ei hakanud need noppima võtma. Ma mõtlen rohtusid ja kõik siis enamik minu häid ja, ja erudeeritud, tuttavate tunne, isegi nende nimesid. Sest ega kool, kool nüüd ei anna midagi teistel looduse tundmise seisukohas ja, ja eks seda ole ka teistesse lainetes näha nii ja ütleme, 100 aastat sinna veetud ajaloos on sagedasti ükskõik. Te rääkisite oma loodusearmastusest, te olete tegelikult ju Tallinna tüdruk, kus see loodusearmastust pärit on? Ma mõtlen, et see on geenides lihtsalt, sest minu vanemad on tulnud maalt, nende vanemad on talupojad olnud ja üle põlve vist ikka see kuidagi käib, see pärinevad näiteks minu. Minu ema oli matemaatika ja nüüd minu õepoeg ja minu poeg on ka matemaatikud, aga jah, loodest huvitanud juba lapsepõlvest. Lapsepõlves korjasime putukaid ja liblikaid, tal olid suured kogud, muidugi mul oli, meil olid herbaariumeid. Nüüd üks vahe, ma olin võlutud linnumunadest, sest tõesti ei ole isegi sama tõugu lindudel, munad, kõik ühesugused, nad on kõik isemoodi kirjud ja ja saksa keeles öeldakse käen äiglehte Mandern. See on tõesti tõsi. Siis ma olen huvitatud käbivormidest, mul on üks väga suur kollektsioon kes just männi, kuuse ja nulukäbisid, kusjuures kõik kõigi erinevalt ja kõikides Euroopa maades kokku tassitud. No siis ma olen Teo karpides huvitatud olnud. No ja siis. Ma olen endale üles joonistanud diakataletiseerinud kõik seened, mis ma olen eesti metsades leidnud ja kõik alad, mis on poisina minu poega kunagi püüdnud jääb peale seda, kui ma loobusin üldkunstiajalooloengute lugemast ja ma loobusin sel momendil, kui ma ise tundsin, et et mul hakkavad õigel momendil kuidagi mälust nimed ära kaduma ja siis ma mõtlesin, kuidas ma võin siis üldse õpetada, kui ma ise unustan, kuidas ma võin seda õpilastelt nõuda. Siis ma hakkasin korjama märke, et vähemalt Enda kontrolliks, kas kõiki kunstiteosed kohe ära tunnen ja kõigi kunstnike ära tunnen, et mul on suur markide kollektsioon ja nähtedest. Minu isa oli muide ka suurmarkide kollektsionäär, nii et nähtavasti see kogumine on kuidagi peres ainult et et looduslooobjektidel alati määran, et ära ka. Ja ikka mul peab ikka ladinakeelne nimetus olema. Ja kui ma tegin need ravimite kruuseumis nüüd näitusel väljas oli, siis alul ma tegin ka niimoodi, et võtsin ainult need taimed mis on teatud haiguse puhul. No ütleme seal, kas verd puhastavad või siis rögalahtistava tingimata pidid olema ladinakeelsed nimed juures. Aga pärast ma hakkasin mõtlema, et vaene inimene, kes ükskord endale niisuguse ravim kruusi omandas, siis ei saagi muud kui ainult seda ühte liiki rohtu korjama ja siis ma loobusin sellest jaks lihtsalt erinevaid ravimtaimi maali peal. Aga natuke olete veel need taluperenaine ka minu kõige suuremaks unistuseks alati oli omada oma peenar ja seda rohida ja ilusamad ajeviitmist kui rohimine, ma ei kujutanud endale kaua aega üldse ettegi. Nii kaua, kui ta ei olnud vä? Eestis ka, kui see peenar oli, muide mul praegultki veel meeldib 60.-te aastate lõpus, siis ma ostsin endale ühe Ühed, talu vanad hooned ära. Nii et mul on tegelikult mitte suvila, aga mul on niukse rehielamu, kus rehetuba on nii nagu rehetuba peab olema ja rehealune, nii nagu rehealune peab olema ja ka nagu otsas siis on mul seal ait ja, ja laud. Olen kõikidele pannud uued katused ja vahetanud välja palgid ja noh, paljud mõtlevad, et Källoljakas vaatamiste teed. Aga nüüd on mul see tallu komplekt ikka nii, nagu ta on. Ja siis ma olen kõik need vanad Ise olen kõik vaibad ära kudunud, mis mul seal talus on kaltsuvaibad, aga kui te nüüd ühel päeval tunnete, et nüüd aitab sellest õpetajatööst ka, et seda on ka tehtud, et ehk siis tekivad sinna laudtee loomad ka? Teate, ma olen juba seda proovinud, aga, aga minust ei ole siiski loomapidajad. Olen lammastega proovinud, partidega proovinud. No lambad on ühed tüütud loomad lammastega ma ei saanud hakkama. Sellepärast et seda rohtu, mis ma arvasin, et lambad tahavad, nad ei tahtnud, aga nendele maitsesid kõige paremini minu lille tellite floksid. Ja partidega oli niisugune asi, et kui juba sügisel pidin vahest linnas olemist, tulid jahimehed ja lasid rihma pardid maha. Need ei tulnud ka midagi partide kasutamisest välja, mis teil praegu peenral kasvab? 28 sortinat sisse 42 sortitult. Kusjuures, kuna on vesirotid seal, sest oja teeb niisukese piirte talule Sist iga tulbiliik on omaette traadist punutud korvis modeid kuulen, siis ma mõtlen, et see ikka pidi tõesti saatus olema, mis teid kunsti juurde viis, sest Loomult võiksid olla küll matemaatik või füüsik, ma ise olen seda mõtelnud, aga vaat kui räägite neljast elemendist, siis minal kahtlemata melahoolik. Jää Veldi juures ju oma lehtedes joonistas melanhooliat ja kahtlemata ühistesse ta kunstiga. Et nähtavasti midagi mul siiski on, eks ole. Lahoolikule. Aga mu isa oli füüsik, kemine Emoli matemaatik.