Eelmisel korral me rääkisime elufilosoofiast, mis kasvas välja romantilisest maailma seletusest. Elufilosoofia mõistis elu kui pidevat liikumist kui muutumist, kui loomingulist protsessi, millel puuduvad üldised seaduspärasused ja oldi seisukohal ka, et elu ei ole võimalik mõistuslikult seletada. Rääkisime eelmisel korral elufilosoofia kõige väljapaistvam matest esindajatest Tilteist ja prantsuse filosoofist Berg soost. Täna peatume oma saates Oswald Spengleri filosoofial Oswald Spengleri, kes oma vaadete poolest toetub väga paljus ka elufilosoofiale. Nimelt Spengleri lähtub ka elust kui vahetust reaalsusest ja räägib sellest, et seda vahetut reaalsust on võimalik tabada ainult intuitsiooni kaudu ning elu kui mingi irratsionaalne reaalsuse vastandab ta ratsioon reaalsele mõistuslikule tunnetusele. Kuid Sprengler on kuulsaks saanud eelkõige mitte kui elufilosoof ajaloofilosoof. Erilise populaarsuse sai Sprengler pärast seda, kui ilmus tema peateos Õhtumaa allakäik. Pärast esimest maailma. Ta võib-olla mõni sõna Spengleri lihtsalt killukäigust ka sündis, 29. mail 1880 hariduse sai matemaatikuna kuid oma doktoriväitekirja. Ta esitas 1904. aastal mitte niivõrd matemaatikas, kuivõrd Herak leituse kohta. Ja seal juba peegelduvad mõningad tema hilisemad eluga Sofia ära filosoofia vaated ja mine tea, kuidas oleks läinud tema eluteadlase ja nii edasi, aga ta sai suurema päranduse ja seetõttu loobust aga vanemõpetajakutsest üldse sellisest akadeemilist karjäärist ja Hamburgist siirdus eraõpetlase Münchenisse täielikult ennast pühendada ajaloo stuudiumile. Ja nii vaikse õpetlasenda elaski. Välimuselt oli ta ka silma torkamata, nagu öeldakse, väikesepoolne kuid aristokraat settena joontega härrasloomusega inimene. Ja elas Münchenis peamiselt oma kabinetist peaaegu ära, kuna see kuni nagu öeldud, 1918 ta saavutas maailmakuulsuse suri kaheksandal mail 36 kuid enne surmaga juba tema suhted hitlerliku Saksamaaga võimudega läksid nagu ebasoodsaks. Kuigi tema teosest võeti väga palju ideesid, mis kandusid ka fašistliku sideoloogiasse, kuid isiklikul pinnal muidugi kokkusobivas taluute võimudega ei olnud. Ja muidugi kõige tähtsam teos on Õhtumaa allakäik ja tal on ka teisi selliseid, noh, vähem ulatuslikke töid, mis ta on just kolmekümnete aastate teisel poolel avaldanud. Preislus ja sotsialism, inimene ja tehnika ja poliitilised kirjad ja otsustusaastat ja noh, lisaks sellele siis niisugused, kus olid kogutud artiklid. Aga kui me üldse temast räägime siin filosoofia saates, siis seda õigustab ehk saate teine poolfilosoofia ja kultuur, sest päris filosoofid teda hästi oma seltskonda ei taha. Ja ega ta ka ise ei ole salanud, et ta filosoofiat kui niisugust, see tähendab niisugust metafüüsilised filosoofiat eriti kõrgelt ei hindant ja iseloomulik konda otsused faktid on tähtsamad kui tõed. Ja, ja nõnda, et ta ei kavatsenudki anda ammendavat filosoofiat ja sellepärast võib-olla mõni sõna, mis asi on üldse ajaloo filosoofia on olemas õigusfilosoofia keelefilosoofia tähendab teatud aladel, kui püütakse kaugemale minna, kui need asjad ise on. Tuleb niisugune kombinatsioon, kus kasutatakse samasuguseid filosoofilisi üldistusi ja selline on ka ajaloo filosoofia. Nimetus ise pärineb Foltarilte aga mingil kombel, nii nagu enamiku Euroopa vaimsete tegevuste juured ulatuvad antiikaega. Ja tähendab, et ajaloofilosoofias püütakse mitte ainult deskriptiivse helt kirjeldades esitada ajaloo käiku, vaid leida selles mingeid tendentse, mida saab üldistada. Päriselt ei pääse sellest üks ajaloolane mööda ja kui pahaks panna, et Sprengler räägib kultuuridest kui organismidest nende sünnist õitsengus küpsest, east ja surmast siis tal on õigus heita ette teistel ajaloolastele, kes väga Euroopa tsentristlikult räägivad ainult vana-kesk- ja uusajast ja kõike seda muud eiravad sest seal on lihtsalt see, mida Euroopa ajaloo kohta on endastmõistetavaks peetud laiendatud muude kultuuride kohta. Ka ajaloofilosoofiat võiks liigitada nõnda, et dialoogiline ajaloo filosoofia näeb ajaloolises arengus jumala nõude täitumist, metafüüsiline ajaloo, filosoofia, mingite trantsententsete seaduste või siis saatuse toimet. Idealistlik ideede, oma naturalistlik, inimese tungi loomuse, niisugust realiseerumist ja materialistlik ökonoomiline majanduslike suhete arengut, nii et nad vaatavad inimese osa ajaloos ja püüavad sellele mingit mõtet leida. Ja võib-olla nii pessimistlik kui optimistlike Spengleri puhul on ta suhteliselt pessimistlikuks peetud, sellepärast et ta ei mingit võimalust, et ükski kultuur saaks teistmoodi lõppeda, kui nad seni on olnud. Nad peavad teistele ruumi tegema. Pandi on palju optimistlikum ja vähem skemaatiline, aga kui siin võrrelda seda kas või psühhoanalüüsiga, siis Afaidil on palju rohkem ehk vigu. Aga teiselt poolt see esmaavastaja niisugune vaimustus ja prohvetlik pilk on jälle noh, kui võrrelda Adleri või joogiga, kes püüavad palju korrektsemad olla, kus jääb hoost puudus ja nõnda on Sprengler ikkagi nüüd kuus, 70 aastat hiljem eriti põnev lugeda. Selles mõtteski, et nüüd on palju selgemini näha, kas see, mida ta ennustas läks täide või mil kombel see on läinud ja ja mina ise olen tast küll selle poolest väga vaimustatud, et noh paksudes raamatutes on kole palju vahtu ja ega nad kõik kohad ei ole meeldivad lugeda, aga väga palju nendest tendentsidest, mida tol ajal ainult aimata võis, ta on üsna hästi kirjeldanud. Tema puhul on võib-olla väga oluline see, et ta lähtub ajaloo mõistmisel pluralismi ideest, tema arvates nii palju, kui on erinevaid maailmu. Nii palju on ka erinevaid kultuure ja iga kultuur on mingis mõttes organism, ta on ise loomustatav läbiühtsuse ja läbi terviklikkuse ning iga kultuur, kui organism läbib oma teel väga kindla tsükli, nagu sa juba rääkisid sünnist surmani ja Sprengler püüab isegi ajaliselt ära määrata selle tsükli, tema arvates on see sukel kestvuse poolest kuskil 1000 aastaline. Kusjuures Sprengler toob oma ajaloofilosoofias välja kaheksa erinevat kultuuri, ta räägib Egiptuse, India, Babüloonia, Hiina, Kreeka, Kreeka-Rooma, siis Bütsantsi-Araabia, Lääne-Euroopa ja veel majja kultuurist, kusjuures nende kultuuride võrdlemisel ja iseloomustamisel. Ta loobub põhimõtteliselt niisugusest traditsioonilisest euroopalikust dialoog perioodiseerimise skeemist mis on meile kõigile tuttav ka kooliõpikutest ja ka ülikooliajast, nimelt ajaloojaotamine antiigiks keskaja lisaks uusajaks. Sprengler nimetab seda Euroopa tsentristlikuks ajalookontseptsiooniks ja püüab sellele vastandada niisukse realistliku ajaloo mõistmise. Ja väga huvitav on see, et arvates pärast hukkumist tekib kultuurist tsivilisatsioon, ühesõnaga kultuur ja tsivilisatsioon ei ole üks ja see sama. Tsivilisatsioon on Spengleri arvates mingi noh, niisugune hingetu intellekti naastu erinevalt kultuurist, milles domineerib alati mingi hing või mingi vaim. Iga kultuuri keskmes on mingi mingi hing. Näiteks. Ta räägib erinevatest kultuuridest ja võrdleb kreeka-rooma kultuuri selliste kultuuridega nagu Lääne-Euroopa kultuur ja Araabia kultuur ning rääkides kultuuri hingest, ütleb ta. Nii et kogu seda antiikkultuuri iseloomustab Apollo hing Apollo kui mingi ideaal täiuslikkuse harmoonia järgi. Siis euroga Bubba Lääne-Euroopa kultuuri hinge ekson, Fausti Ing, kelle sümboliks on pidev muutumine, üldine dünaamika, lõputu ruum ja araabia bütsantsi. Kultuuri iseloomulikumaks jooneks on maagiline hing. See on hinge ja keha dualism, nende maagiline ühendus. Nii et kultuuri iseloomustab alati mingi hing, mingi vaimsus, kultuur on alati vaimsuse kandja, erinevalt tsivilisatsioonist mis on hingetu, intellekti tegutsemiseni, eks see on massiühiskonna ajastu ja üleminek kultuurilt. Tsivilisatsioonile on tegelikult üleminek loomingult mehaani plaanilise töö juurde. Tema arvates Lääne-Euroopa kultuuris sai tsivilisatsioon alguse 19.-st sajandist kui kultuur hakkas mulla käima ja ühiskond hakkas orienteeruma juba rohkem majanduslikule kasule, materiaalsele tootmisele. Tema arvates kultuuri olla käigu tunnistajaks ongi orienteeritus ateismile materialism meile, revolutsioonile ja mitmetele teistele sellistele ilmingutele. Need on kultuuri allakäigunäitajad. Kultuur käib alla ja nagu sa ütlesid, ka ta langeb lõpuks tsiviliseerub tsiooni sohu, tsivilisatsioon on tema meelest ikkagi iga kultuurilangust tähistav ajajärk, tema järgi tema pärija iga kultuuri paratamatu saatus. Aga mul siin eelnevaga seoses tuli meelde just Seesam, mainisid ka tema nagu massiühiskonna sellist vaadet siin Sprengler kordas muidugi, või arendas edasi selle sajandi esimesel poolel väga tugevalt üldse tulnud massiühiskonna. Teoreeme nimelt José teiega igasset esimesena vast formuleeris kõige täpsemalt ära oma teoses masside ülestõus, assi ühiskonna nagu doktriini põhimõtet esitas, see on vaimne õhkkond, mis on nagu kujunenud tolleaegse kodanlik-demokraatliku ühiskonna sele mandumise, ühiskondlikku suhet, institutsioonide püroporatiseerumise, rahalist ja vahevahetus suhete kõigile inimestevahelistele suhetele nagu leviku tagajärjel mis Belleril kui ka ütleme, artige kassetil hiljem ka, kui me vaatleme tulevikus tondid me näeme, et on selge siiski eristamine eliit ja massid. Ja ega see ei ole ka tegelikult 19 20 sajandi leiutis, siin ju vanast Kreekast juba pärinev jaotamine ja ta millegipärast väga tugev joon on läbi maailma ajaloofilosoofias, nii et siiski eliit teeb ja toodab ja mass on nagu kuulekas selle täitja, kui need suhted lähevad sassi, on ka ühiskondi sassi läinud. Eliidi probleem oli väga aktuaalseks muutus 19. sajandil eelkõige nitse looming, kus me eelmisel korral sellest rääkisime ka. Aga kuna sa selle eliidi probleemi tõstatasid, siis ma lihtsalt kommenteeriksin vahele niipalju, et eliidi probleem on äärmiselt aktuaalseks muutunud. Ka 20. sajandi 80.-te aastate filosoofias on üks niisugune kuulus filosoof mingis mõttes ajaloofilosoof Eisen, Stad kes uurib kultuuride ja ühiskondade dünaamikat ja tema arvates erinevate kultuuride ning ühiskondade tõlgendamisel tuleb lähtuda just sellest, et iga kultuur püüab lahendada Ühte fundamentaalset küsimust ja selleks fundamentaalseksküsimuseks on vastuolu ideaalse ja reaalse trantsententaalse ja immalence vahel. Ja tema arvates kõik ajaloolised kultuurid on läbi aegade seda vastuolu lahendanud ideaalse ja trantsentendaalse kasuks. Ühe sõnaga reaalset maailma on püütud ümber kujundada mitte selle reaalse maailma enese vastuolude järgi vaid mingi ideaalse mudeli järgi. Ja miks ma seda küsimust puudutanud, sellepärast et tema kontseptsioonis on äärmiselt tähtis koht pööratud eliidi probleemidele, sellepärast et eliit on see, kes tegelikult seda vastuolu just lahendab. Ja läbi aegade on tung eliidi kohale ühiskonnas olnud äärmiselt suur ning esestati arvates kõrvuti eliidi probleemidega, tuleb vaadata ka keskuse küsimust, sellepärast et eliit haarab enesele paratamatult keskuse positsiooni ühiskonnas ja milliseks keskus kujuneb, kas ta on ainult poliitiline või on taga kultuurilise religioosne. Ühesõnaga eliidi probleem on ääretult tähtis küsimus ühiskonnas, sellest ei saa ükski ühiskond ümber ega üle. Ja me ka meie ühiskonnas praegu, kus me rajame täiesti uut ühiskonnatüüpi, on eliidi probleem ju väga teravalt esile kerkinud. See probleem on nii tõsine, et väärib kunagi järgmistes saadetes tähelepanu. Hiljem, kui me jõuame juba 80.-te aastate filosoofia juurde Aga siin tasub siiski öelda Spengleri auks seda, et ta on palju realistlikum kui filosoofid, sest just selle massi ja eliidi küsimustes ta ei looda, et siin midagi mingisugune eliit tsivilisatsiooni faasi jõudnud ühiskonnas muuta saaks. Sest kui raha abstraktne see jõuna muutub konkreetseks jõuksis mõtleja kabineti kõrvale tuleb poliitilise jõuna kontor ja nad on mõlemalt nii sisemiselt sugulased ja lahutamatud ja kehastavad varase aadli ja preester konna vastuolu jätkumist kodanikkonnas. Niiet on puhas tõsiasi ning sellena üle ideaalsete tõdede. Ja nendel viimastel on tõsiolude maailmas ainult vahendi väärtus, nimelt lööksõnade näol. Ja tulemus on, et demokraatia ja Pluto kraatia on samatähenduslikud ja siia ma ei saa jätta seda ilusat lühivastust ütlemata, mis on kapitalismi ja sotsialismi. Inimsuhete erinevus kapitalismis on põim sellel, kellel on raha ja sotsialism, mis on raha sellel, kellel on võim pluss kõik muud privileegid. Igal juhul see demokraatia ja Pluto kraatia Spengleri meeles suhtuvad üksteisesse kui soo tõelikusse, nagu teooria praktikasse ja kõikide maailmaparandajate vabadust. Wabadus püüdlaste tragi koomik kaks on see, et nad meelt heitas võitluses raha mõju vastu toetavad viimast just selle võitlusega. Nimelt taotletakse avaliku arvamuse vabadust, aga selle vabaduse juurde kuulub selle mõjutamine rahaga. Samuti kui ajakirjanduse vabaduse juurde ajakirjanduse omamine ja valimisõiguse juurde valimisagitatsioon. Aga nüüd hakkab varsti ka eesti rahvas nägema. Ma tahan raha, küsimused. Ideede esindajad näevad vaid ühte külge raha esindajad töötavad teisega. Kõik mõisted liberalismi ja sotsialismi tekkinud raha kaudu ja raha huvides. Tiberius kahvuse rahvaliikumise võimaldas rikaste ratsanikud seisus ja niipea, kui need tagasi tõmbusid, vaibus liikumise. See sarja Crassus toetasid khati Liina mässu liikumist, mitte omad omandivaid senati partei vastu. Nii et vaim mõtleb, raha juhib ja siin ei ole erilist suurt vahet möödaniku ja praeguse vahel. Aga kui ma juba juttu järjel olen, siis ma veel ütleksin, et kui juttu tuleb hose Orteegaadi iga seest, siis tema on üks perspektivismi esindaja. Ja. Lisaks sellele, et ta massiosa on rõhutanud filosoofias just just selles on ka mingi sarnasus siin Špengleriga. Eta väidab, et igal ajastul on olnud oma tõe nägemine nii nagu meie silm valib nendest valguslainetest teatud tühise osa välja. Nõnda on igav igal rahval ajastul olnud mingil kombel täis tõde ja ainult jumalal, kes kõiki asju korraga näha võib, on tõepoolest. Tõde, mida, mida selleks pidada saab ja meil on see tõde, mis sobib sellesse meie eluhoiakus ja ühiskonda. Tuleksin tagasi Spengleri kui elufilosoofia esineja juurde. Vaat sa ütlesid, et ütleme, eliidi vesise kultuuriinimese kabineti kõrval tuleb kontor, raha, meie kontor. Mõlemad, nad on tegelikult selle elu hinguse väljendajat, kultuur sünnib, ütleb Spencer. Kas sellel momendil, kui ütleme, inimkonna igavest lapserlikus Jürgingelises olukorras ärkab võimas hing, ka raha on fetišeeritud hinge raha võim on tegelikult sama muu kultuuriliikumine. Ja seetõttu on täitsa loomulik, et Spengleri näeb nii raha kui ka vaimu liikumisüldise, sellise ja tajutavat ajalugu kui Ma välisvormidega ühe ja sama ühtlase hinge või elutunde vormiks saanud väljendust, nii et nii raha kui ka eliiti liikumine ja ka masside liikva faktist selle elutungi ikkagi pidev väljendus nüüd elu filosoofiana just rõhutab seda, et seal mingil moel käsitamatut tabamatu tajule materialistlik, ta ei ole ka puhtalt idealistlik, mingi vahepealne on, see tähendab see on ju üldse 11 Nende lõpu, 20 sajandi alguse iratsioonilistliku filosoofia ju omapära, et elu mõiste on kui midagi sellist, mis ei ole puhtalt pelgalt materialism ega ei ole ka idealism. Jah, elu on mingi liikumine, tung, tung millegi poole, pidev muutumine ja elufilosoofid rõhutavad, et noh, elu ei ole lihtsalt mõistusele haaratav, ta ei ole ratsionaalselt seletatav, et ta on midagi vahetumad. Sest mõistus mingis mõttes deformeerib juba seda maailma, aga elu tuleb intuitiivselt mõista. Nagu Nietzsche rääkis juba, et ei ole mõtet elu kohta mitmesuguseid tõsi välja välja ahe mõtelda elu tuleb võtta sellisena, nagu elu on. Tegelikult elu on pidev võitlus mingi positsiooni pärast, nagu siin meie jutus esile tuli. Et need positsioonid võivad olla väga erinevad, Ühed võitlevad siis ideede nimel võib-olla selleks, et saada raha, teised võitlevad aga raha nimel. Võib-olla selleks, et saada endale mingi positsioon ühiskonnas ja läbi aegade on tõepoolest filosoofi püüdnud siis selgitada seda, mis on tähtsam, kas me elame selleks, et töötada ja saada palju raha või töötame me selleks, et et elada. Ühesõnaga, see on see vahendi ja eesmärgi küsimus. Ja võib-olla elufilosoofiat laias laastus iseloomustab ikkagi see, et eesmärgiks on elu kui pidev muutumine, liikumine ja kõiki neid materiaalseid vahendeid materiaalselt kultuuri käsitletakse lihtsalt vahendina. See võitluse momendi koha pealt tuleb meelde see, et Sprengler ikkagi lähtub nyydschest, kes ülistas näiteks sõda ja spindli rõnga. Huvitaval kombel tema põhiteos ikkagi lõppeb sellega, ta ütleb ka, et seda on rabaste vahel loomulikuks ja rassipäraseks. Praktiliselt on kõige elus ürgpoliitika ja see on tõsiasi, mida suudab varjata ükski eetiline tõde. See on selline kummaline, tegid pool või uperpall niimoodi, mis ta teeb, et heade skultuurida siiski ütleb, et sõda viib lõpuks lahendusele ja teine asi ka ta näiteks selle juures täielikult ütlevad mõttetu kunstiga tegeleda, kui on kultuur mandunud. See on minu meelest näitabki, et tegemist on ikkagi ääretu romantilise realistiga. Ja kui me oleme temast keelu filosoofist rääkinud, siis tuleks siiski ka seda ehk ütelda, et Ta rõhutab väga, kuidas inimene on ainuke olend, kes tunneb surmaloom, näeb, kuid ei mõista seda. Ja et alles surmamõistmisega saab inimene inimeseks ja tajub lõpmatut, üksildust, kõiksuses ja iga kõrgema mõtlemise algmeks mõtlemine surma üle. Sellest väljub iga usund, iga looduse uurimine, iga filosoofia. Egiptuse stiil algab vaaraode surmatemplitega, antiikne hauaurni, geomeetriliste vormidega. Orkofaagidega õhtuma kultuur toomidega, milles kordub igav päev Jeesuse ohvrisurm preestrite käte vahel. Ja kui ta ütleb, et iga uus kultuur ärkab maailmavaate tekkimisega surma üle, siis me võime minu meelest õiguse anda talle, et 20. sajandil küll uut kultuuri tekkinud ei ole, sest surma kohta küll midagi uut öeldud ei ole. Surmaprobleemid muutuvad väga aktuaalseks ka eksistentsiaal istlikus filosoofias. Haidega ütleb midagi samasugust nagu Spengleri sellepärast et tema arvates inimene erineb ka ülejäänud maailmas selle poolest, et ta tajub väga hästi oma lõppu tema surma. Ta ei pruugi iga hetk seda teadvustada, aga elu on mingis mõttes elusurmale, nii et surmaprobleemid muutuvad 20. sajandi tsivilisatsioonis äärmiselt aktuaalseteks. Ja võib-olla see mingis mõttes on tõepoolest märguanne selle Lääne tsivilisatsiooni lõpule ja mingi uue tsivilisatsiooni tekkimisele. Aga, ja kui öelda veel paar sõna selle õhtuma languse kohta, siis minu arvates ta on eelkõige niisugune poeetiline essee. Sellepärast et ega Sprengler ei püüa ju midagi tõestada. Loogiliselt põhjendada toon eelkõige prohvet, kes lähtub ajaloo mõistmisel teatud reedest teatud seisukohtadest ja püüab mingis mõttes seda ajaloo käiku ka ette prognoosida, noh näiteks tema võitleb ju selles töös väga ägedalt progressiidee vastu selle vastu, et Euroopa tsivilisatsioon on teatud ajast pühendanud ennast põhiliselt materiaalse kasu tagaajamisele ja räägib samuti sellest, et veel 19. sajandil käsitati hea lugu kui mingit teed ajalugu on mingi tee, mida mööda inimesed massid marsivad julgelt ja enesekindlalt. Kuid tema arvates põhiprobleem on see, kuhu me siis astume. Kui kaua me astume ja mis saab meist edasi? Minu meelest need on ääretult tähtsad ja fundamentaalsed küsimused, millest ei pääse üle ega ümber mitte ükski kultuur, tsivilisatsioon ega ühiskond. Ja need probleemid kerkivad esiplaanile just ühiskonna murrang olulistel hetkedel. Minu arvates ka meie peaksime praegu mõtlema võib-olla rohkem sellele, kuhu me siis astume. Kui kaua me astume ja mis saab meist eesti rahvast edasi.