Kes, kes on õnnelikud õnnetused, teksti loeb Andres Ots. Tõstan seadžiki mõtetest ta vilksus vaadata kätte oma naise poole ja võttis telefonivööl. Tanja kätte, toimetasid oma väikeses farmeesteksaskil kantris. Nad tegid alati kõike koos, oli see siis köögiremont, garaaži ehitus või aia parandamine. Füüsiline pingutus oli parim vahend tööstressi maandamiseks. Mõlemad töötasid San Marcuse politseijaoskonnas. Mõlemad kuulusid sukeldujate salka, kelle tööks oli uppunute väljatoomine veest. Jälle on keegi ära uppunud, tähendas käti. Oletus oli sünge, paraku mitte alusetu. 14 aasta jooksul, mis tänni asutatud vabatahtlik otsimisrühm oli tegutsenud, polnud misseadžikidel kordagi olnud juhust tuua veest välja elusat inimest. Läänia käti panid kähku varustuse kokku. Kõll kiiret. Tõenäoliselt polnud. Texases on suviti ikka palad 2002. aasta kolmas august, laupäev polnud selles suhtes erand. 16 aastased endasteni Kell koor ja Jon maks wild olid 10 päeva kodu lähedal farmis tööd rabanud, et enne kooli algust pisut taskuraha teenida. Nüüd olid nad tulnud sõpradega Marokosse, jõe äärde ennast jahu. Tema viimaste päevade vihmasajud olid 45 meetri laiuseks viie meetri sügavuseks paisutanud. Jõe ülemjooksul paiknes 100 aasta vanune madal betoonpais. Hoiatussildid laguneval ehitisel keelasid paisule ronida lasteni ja tema sõbrad ei suutnud aga vastu panna paisu all kobrutama veekutsele. Lase nüüd selge ees. Hüüdis John Dannyle. Poisid olid paisuharjalt juba mitu korda kohisevasse vette hüpanud. Lasting keeras selja neli meetrit allpool pahiseva vee poole, kallutas kere etet poole ja viskus selge ees kobrutavasse vette. Kohe, kui ta vees oli, tundis ta, et miskit on korrast. Äravool ei kandnud teda kalda poole nagu eelmistel kordadel, vaid tõmbas paisu poole ja ime sügavamale vee alla. Lastel oli hea ujuja, kuid tugev vool kiskus teda halastamatult kaasa. Appi, hüüdis ta. Vool tõmbab mind põhja. Samas oli ta kaaslaste vaateväljast kadunud. Vool oli tugev. Üle paisu voolas oma 22 kuupmeetrit vett sekundis, mis tähendas rohkem kui 26 tonnist rõhku. Paisu all. Vesilitsus vaid 70 kilogrammi kaaluvat lasteni vastu jõe viie meetri sügavust kivist põhjapoiss ei näinud midagi ja kaotas suunataju. Ta keha hakkas väsima ja meeletuhmuma. Õige pea lakkas ta võitlemast stiižijaga. Seadžiklitele tähendas uppunu leidmine kordaminekut töös. Ohvri perekonnale, viimase lootuse kadumist, sukelduja Leon punu külma keha veest väljatoomine alati raske kogemus. Me teeme oma töö ära ja kaome vaikselt sündmuspaigalt, jättes omaksed rahus leinama. Tähenduste. Päike oli juba laskumus, kui seatšekid jõe äärde jõudsid. Käti küsitles Pealtnägijaid, et välja selgitada, kust täpselt poiss 45 minutit tagasi vee alla kadus. Kohaliku päästeteenistuse kollastes päästevestides mehed kammisid jõge pisut allpool. Poissi ei leitud. Päästjad oletasid, et vool võis poisi kanda paisu alla. Oli vahepeal oranži sukeldumisülikonnas ülle tõmmanud ja terasest hapnikuballoonid nelja kuupmeetri hapnikuga seljale kinnitanud. Viimasena tõmbas ta pähe maski. Kell oli 19 ja üheksa minutit, et kui ta on ettevaatlikult wet astus. Ta teadis, et paisu all või pool ettearvamatu ja ohtlik olla ettevaatuskulus ära, sest ta tundis otsekohe jõe raudset haaret. Kuigi ta töötas kõvasti käte ja jalgadega, ei suutnud sukelduda, tuli tagasi kaldale minna ja varustusele raskust juurde lisada. Ta on elus, püüdis kätikuid end läbi vee kaldale kahtlas. Paisu alt kuuldi tema häält. Pulss hakkas kiiremini lööma. Ta ei suutnud mõelda muule kui sellele, et poiss oli olnud vees juba üle tunni. Kui ta tõesti peaks elus olema. On ta surmväsinud ja liigjahtunud. Kui ta elus on, ei võime teda nüüd enam kaotada. Hüüdistan käedile. Kui lasteni vastupanu oli raugenud ning ta oli lakanud voolu vastu võitlemast, oli ta ise seda teadmata pääsenud hukkumisest. Vool oli teda loopinud räsinud ning paisanud siis pimedasse sammaldunud auku kokku. Need kahe ja poole meetri laiusi ja kolme meetri kõrgusi orvasid oli paisul ühtekokku viis. Suurvee ajal jäid need üleni veeseina varju. Tuul, ulus ja vesi kohisestasteni ümber silmanud vees toekat, oksajupp p. Rabasta sellest kinni ja selle varal läks tal korda pea veepinnal hoida. Jalad põhja ibulatunud, kuid veepinna ja urva lae vahele jäi pooleteise meetrine õhuruum. Kedasarus, kas ta suudaksid ujudes välja pääseda. Ta oli omal nahal tunda saanud voolu võimu ja teadis, et vaid õnnelik juhus oli see, mis ta sellesse pelgupaika oli paisanud. Ta nihutas end ettevaatlikult mööda orvade vahelist paksu seina järgmisesse orva lootuses leida sealt väljapääsu. Seda polnud. Aeg-ajalt nägi ta langeva vee taga vilksatas. Ma olen siin, hüüdis ta, aidake hääl, sumbus, vee mühinasse. Tõstin oli olnud oma märjas pelgupaigas peaaegu poolteist tundi. Ta sõrmed olid külmad nagu jääpurikad. Parem jalg abises lakkamata. Kädi teadis, et tänud poisi päästmiseks kõik, mis suudab. Kui ta ainult närveerima ei hakkaks rahulikult ja selgelt mõtelda, suudaks esimest korda nende sukelduja praktika jooksul oli kiirus olulisem kui ettevaatlikkus. Ta kinnitas endale ümber 12 kilogrammise raskusvöö asetas paremale küljele lisahapnikuballooni ja regulaatori ning tõmbas käsivarrele tagavaramaski. Lõpuks kinnitas ta enda köie otsa ja heitis selle teise otsa päästjale paisuharjal. Ta teadis, et riskib. Ühest küljest oleks köie abil hõlpsam lasta end ebamugavast paigast välja tõmmata. Teisest küljest võib sellesse takerduda ja elu kaotada. Ole ettevaatlik, manitses käti meest, enne kui too vette sukeldus. Lisaraskuse varal vajus otsekohe jõe põhja ja hakkas ujuma, paisub poolevool oli kõva. Paisult alla paiskub vesi, haaras ta kaasa ja kandis paisu olla tühemiku, mille vesi sinna sajakonna aasta jooksul oli uuristanud. Ta ei näinud midagi ja pidi edasi liikuma käsikaudu koopakrobelise seinu kobades ja v keeristega võideldes. Seal betoontala serv, see pidi olema paisu alus. Näen, upitas enda üles ja üllatus, leides enda paisu konstruktsiooni kuuluvas orvas. Esimest korda nägi ta sellist paisu. Tõenäoliselt on poiss ühes sellistest orvadest taipas ta Poissi seal ei olnud. Ta hakkas ronima järgmisesse, kuid ülalt alla paiskub vesi tõukas ta tagasi paisu alla koopasse. Hingata oli raske. Tänud tundis, et hakkab närvi minema. Ent sellele vaatamata jätkas murdmast endale teed kolmandasse niši. Tõusnud pinnale tundis ta, kuidas keegi talle selga hüppas. Pois. On sinuga kõik korras, hüüdis vee kohinat. Külm on, vastase tastin üle kogu keha värisedes. Peame sukelduma, kui tahame siit välja pääseda, ütles then. Ta kummardus, et käsi võrrelt varumaski võtta, kuid vool oli selle minema viinud. Poisil tuli ilma selleta hakkama saada. Ta näitas, kuidas kasutada regulaatorit. Käskis torgata käed tema hapnikuballoonide alla ja kõvasti kinni hoida. Neil oli ees pikk ja ohtlik teekond. Võis vaid soovida, et poiss küüdis püsiks. Et tal regulaator suust välja ei kukuks ning etapp paanikasse ei satuks. Kui neist kasvõi üks asi korda ei lähe, on poiss kadunud. Õnneks oli neil turvaköis. Läki kamandas tänna. Ta sikutas paar korda köit, andmaks päästjale, kelle käes oli köie teine ots, märku, et ta tõmbama hakkaks, kuid selle asemel, et köis pingule tõmbuks, tuli seda vaid juurde. Päästja oli asjast valesti aru saanud. Lõppköis on halvem, kui et köit üldse poleks. Päästis selle lahti, hakkas ujuma. Nüüd, kui Dannyl oli poiss kotina kukil, Grida mängu panema kogu oma jõu, et edasi liikuda. Iga sentimeetri taga oli ränk töö ja vaev, mitu korda paiskas vool Nat paisu poole tagasi. Poiss on vist hirmust kange, mõtlesin than, annaks jumal, et ta küüdis püsiks. Kuidas ränga ei üritanud, ei suutnud ta kuidagi läbi langeva vee tungida. Keerised haarasid neid endaga kaasa ja ähvardasid paisualusesse koopasse tagasi viia. Jalgadega sõtkuda kätega sõudes õnnestus neil nii kaua paigal püsida, et sai ühe jala nii kaugele ette sirutada, et leidis koha, kus vesi paisust eemale voolas. Fool räsis kinni, temal lestasid ja tõmbas nad langeva vee alt läbi. Hetk hiljem tõusid nad pinnale ja päästjad vedasid nad kaldale. Nad olid pääsenud. Meedikud võtsid lasteni sadamaid oma hoole alla. Tan jäi väsinult vet õõtsuma. Talbunud jõudu isegi mitte püsti seista. Kui kättida kaldale talutas, tabas nende kõrv midagi seniolematut. Ohvri omaste Halina asemel kuulsid nad kätte plaginat ja rõõmuhõisked. Kolmeteistaastane kannar Bounet põrnitses vastumeelselt kastmisseadmeid, neid tuli jälle edasi tõsta. See oli tema igapäevane töö pärast kooli. Ujuma lähme küsiskonnar oma sõbralt tanner pentsakilt, kes äraootavalt tema kõrval seisis. Oli 2001. aasta 21. juuni. Ilm oli lämbe. Vette minek tundus olevat ahvatlev. Tammer kehitas õlgu, võib ju kah ühmusta. Ujumine oli tore asi küll. Rohkem tõmbas teda siiski Connori arvuti. Ta oli lootnud see nii arvutimänge mängida, kuni isa talle kella viie paiku järele tuleb. Mõlemad poisid käisid seitsmendas klassis ja elasid teineteisest 10 minuti autosõidu kaugusel. Nad hulkusid tihti üheskoos ringiteetmani jõe oru avaratel karjamaadel, millele andsid värvi vulkaanilise päritoluga kaljuseinad tasandikud ja puju põõsad. Connor ohkas. Mõeldes ema manitsusele mitte unustada oma kohustusi. Heledate lehvivate juustega, konnardad tas torusid lahti keerama. Tumedapäine rahuliku loomuga tänner sõbrale appi. Poistel oli vanusevahet vaid mõni nädal. Nad olid koos kasvanud koos heinte ees ringi tuuseldanud, koos porilompide paterdanud. Kell lähenes kolmele, kui poisid pikki kastmisliini edasi liikusid ja alumiiniumist veetorusid. Edasi tõstsid. Paunetite Border kollishemm sebis poiste jalgade ümber. Torude ümberpaigutamiseks kulus 40 minutit, oli väga palav. Mõnevõrra leevendas palavust liitekohtadest välja pritsi veenire, mis kastis märjaks poiste sokid ja püksid. Kui töö oli lõpukorral, hakkas äkitselt rohus vedelevad toru peale erutatult haukuma. See on kindlasti kukkurrott kupatanud välja, ütles taimer. Ta piilus toru ühest otsast sisse ega näinud teises otsas valgust. Järelikult pidi miski või keski seal sees olema. Tanner laskus põlvili märjale rohule ja haaras kinni toru ühest otsast, samas kui Connor kergitas teist Semmhüppes nagu kummipall poiste ümber. Toru seest kuuldus küünte krõbinat, kui loomake mööda alumiiniumtoru allapoole libises, on peaaegu väljas, püüdis gonorröa, kergitas toru otsa veel pisut kõrgemale. Järsku lõngerdas see tema käest lahti ja põrkas vastu kuue meetri kõrgusel kulgevat kõrgepingeliini. Traatides paiskus välja tohutu särisev sädemetevihk kui 14400 voldine kõrgepinge vool mööda alumiiniumtoru alla sööstis. Mõlemast poisist sai osake vooluringist, mida mööda tappev elektrivool maasse jooksis. Wool sööstis Connori kere pidi alla ja kiskus ta lihased krampi. Õpipoisi sõrmed olid kõvasti ümber toru klammerdunud. Ta seisis tardunult paigal ega suutnud end liigutada. Teda võimastav surin täitis pea ja mõne sekundi vältel koges ta veidrat tunnet, nagu hõljuks ta unes ringi. Elektrivool kõrvetas liha ja luid vasema jala. Säär oli otsekui tules kummisaabas lendas jalast. Connery silmad vaatasid hämmeldunult ringi ning ta vajus märjale rohule. Vool sööstis temasse mööda vasemat käsivart kõrvetades rängalt kõrva, kaela ja õlavart. Edasi läbis vool. Poisi keha kõrvetas ära mõlemad põlved ja säärte tagumised küljed ja rebides jalast ühe jalavarje kudest sööstis maasse. Koer lebas surnult Tanneri kõrval. Magnetite karjafarmis käis alati vilgas tegevus. Neljakümneaastane pereemapoolne. Lisaks sellele, et sõidutada oma kolme poega sporditrenni ja kõikvõimalikele kooli üritustele, talitas veel ka farmi kolmesajapealist karja. Tol neljapäeval oli pereisa Floyd kodunt ära Tarastamis töödel. Jeli oli kogu päeva kraamimisega ametis olnud ja katkestas töö vaid selleks, et tanner ja Connor õppematka alt ära tuua. Kui poisid välja oma toimetuste juurde olid läinud, lubas naine endale väikese puhkepausi. Lugemisse süvenenud Tšullid tõstis pilgu kui külmkapi surin. Lakk kas jälle voolukatkestus, mõtles ta endamisi. Voolukatkestusest polnud midagi erakordset, tugevad tuuled ja pikne lõid orus juhtmed sageli sassi. Sedakorda tuli vool mõne sekundi pärast tagasi ja Žiguli tõusis, et hakata nõusid pesema. Mõne minuti pärast ärkas ta mõtetest kellelegi hõike peale. Poisid tegid teinekord hullates kõva lärmi, kuid seekord oli kuidagi eriline ja veider. Džauli läks trepile ja nägi Connorit maja poole komberdamas. Connori nägu oli tuhakarva hall ja ta sai hädavaevu sõna suust. Ema. Meil Danieliga juhtus õnnetus, kui Conor tõstis jalapidi džauli süda ehmatusest seisma jääma. Põlenud püksisääre vahelt vaatas välja kõrbenud luu. Žiguli mõttelt juuksed peas, galoppi poisidki mõtlesid teinekord mootorrattal ringi. Kas Nad kõrvetasid endi, tuli see summutitoruga. Haav tundus olevat aga palju tõsisem ja hullem. Kust tänner on, küsis ta. Conor osutas käega karjamaa suunas ning Joeli silmas maas lebavat kogu. Helista hädaabisse, hüüdes ta kanalile ja pani karjamaa poole. Jooksu. Tanner hakkas pikkamööda teadvusele tulema. Valus, oi kui valus soigus, ta tundis kõrbenud juuste ja põlenud liha iiveldama panevat lehka. Ta vaatas kiiresti poisi vigastused üle jahmus, nähes sügavaid põletushaavu õlavarres kõrval ja kaelal. Ta kergitas ettevaatlikult taimeri särgisaba. Kogu rindkere oli leeki punane. Üks king oli jalast ära ja vedeles poisi kõrval maas. Kides olid samasugused veidrad augud nagu kannarelgi, kaheksa sentimeetri pikkune pragu ja selle all põlenud nahk. Džauli vaatas hämmeldunult ringi ja silmas elutud koera. Ta hakkas aimama halba, siis torkas talle järsku pähe, et Connor võib-olla ehk ei saanudki hädaabisse helistatud. Ta puudutas ettevaatlikult tännerit õlast. Pean korraks ära käima, lähen helistan su emale ja isale, ütles ta. Joeli tormas majja, kannar seisis telefoni kõrval. Ta polnud saanud kuuldetoru hargilt tõsta, kuid ta oli kasutanud valjuhääldit ja saanud teatada juhtunust hädaabikeskusesse, kus valves oli tamm, Tšaims Jeimzoli saanud kanalilt teada juhtunu üksikasjad. Kastmistoru pääses poiste käest lahti ja põrkas vastu elektriliini, seletas ta Charliele. Poistel on tõenäoliselt elektrilöögist saadud põletushaavad. Olukord on tõsine, saadan sinna kaks kopterit. Katsu poisid nii kauaks maha rahustada. Jahimees, teades, et poistel võivad olla südame rütmihäired, mis on väga ohtlikud. Lisaks sellele võivad lihaskrampide tõttu tekkida organismi mürgised ained, mille eemaldamisega neerud toime ei tule. Poisid tulid kiires korras tilgutite alla saada. Šemms sai kanalilt hädakutsungi kell 15 40 ning juba mõne minuti pärast oli teel õnnetuspaiga poole kaks kopterit. Ranya missipentsak ning nende vanim seitsmeteistkümne aastane poeg õrni olid just hilises lõunalauda istunud, kui telefon helises, helistas Joeli. Missy, vajus küüru, kui kuulis, mis on juhtunud, on nad elus, karjatas ta. Ronja õrni sööstsid õue auto juurde. Kuna paunetite karjafarmi poole kihutasid, heites Ron vilksamisi pilgu pojale ja sõnas. Olen valmis kõige halvemaks. Väntsakkeid olid oma karjafarmi pidanud 20 aastat. Kuigi neil olid käed-jalad alati tööd täis, jätkus tal alati aega ka oma poegadele. Ta käis nendega matkamas õngitsemas ja võttis teinekord jahile kaasa. Nüüd ähvardas üks tema elu kõige suurematest kartustest tegelikkuseks saada. Üks tema poegadest oli suremas. Vähehaaval teadvusele tulles silmitses tännar elutud koera mõistmata, mis on juhtunud. Ta üritas ajada end küünarnukivaral istukile, kuid potsatas maha tagasi. Kogu keha oli lõikavat valu täis. Mis oli juhtunud? Ranni süda ähvardas seest välja hüpata, kui ta auto paunetite karjamaale keeleliselt taimerit selili maas lamamas nägi. Ta hüppas autost välja ja sööstis üle karjamaa poja poole. Kaks kopterit on teel, peame hoidma poisid, nii rahulikene kui vähegi võimalik, ütles džauli ronile. Ma ei saa liigutada. Oigas tanner, kui isa nägi ja üritas ajada end istukile disa kaela ümbert kinni võtta. Isa, ma ei taha surra. Lama rahulikult, ära liiguta. Saaterveks, rahustas Ron poega. Kõrbenud juuste ja liha lehk ajas iiveldama. Tal oli tegemist, et pisaraid tagasi hoida. Kõige tähtsam oli poeg, šokiseisundisse ei langeks. See oleks olnud surm. Kamissi oli vahepeal naabrimehe küüdis kohale jõudnud valus. Oi kui valus, oigas tanner. Nahale hakkasid tekkima villid, mis lõhkesid ja nahk lõi narmendama. Missy. Ron vaatasid teineteisele meeleheites otsa. Et Tanneri mõtteid mujale juhtida hakkas Ron vaiksel häälel meenutama nende viimast jahilkäiku. Kas sa seda pasknäärimäletad ja neid kahte põtra, kes sarvipidi kokku läksid? Mäletan vastast tanner juba pisut rahulikuma häälega. Kus tanner on? Küsis Connor valugrimassid, näol Jasem. Kuidas nendega lood on? Charlie rääkis pojale, mis oli juhtunud ja lohutas teda, kuidas vähegi oskas. Ta hingas kergendatult, kui kiirabibrigaad kohale jõudis. Poistele pandi pähe hapnikumaskid, haavadele asetati steriilsed sidemed. Meedikud üritasid Tanneri tilgutite alla panna, kuid krambid olid veresooni sedavõrd ahendanud, et see ei läinud korda. Pisut enne kella viit laskus karjamaale esimene kopter. Veerand tundi hiljem teine kannatanud asetati kanderaamidele. Tõsteti suuremasse kopterisse, kuna väiksema meeskond sai käsu lennata magistraalteel toimunud liiklusõnnetuse ohvritele abi andma. Teie peale ei mahu, ütles arst poiste vanematele. Kuidas nii, aga mis siis, kui tanner sureb ja meid polegi tema juures? Muretses missi. Joeli bänzakid. Upitasid, ent kopteri avatud uksele ja embasid ettevaatlikult poegi. Tuleme haiglasse niipea, kui saame. Lubas Rondenerile kanalile, ütles ta pea vastu. Sõber. Joeli silitas poja otsaesist. Patsutas tasakesi Connorit kätt. Teiega saab kõik korda, ütles ta. Tänulik selle eest, et poisid lõpuks ometi minema saavad. Kaks järgmist päeva näitavad, kas taimer tuleb sellest loost välja või mitte. Ütlesid arstid ronile ja missile, kui nood haiglasse jõudsid. Tilgutite kaudu olid Tanneri kehasse voolanud nii palju vedelikku. Ta nägu oli nii üles tursunud, et vanemad ei tundnud teda esmapilgul äragi. Kahe päeva pärast oli selge, et tänneri neerud töötavad normaalselt ning ta viidi üle põletusosakonda. 38 protsenti poisi kehast oli põlenud. Ta kannatas, hambad ristis, ära kõik talle osaks saanud katsumused. Nädal pärast õnnetust mõtlesid vanemad hirmuga, kuidas ta reageerib järjekordsele halvale uudisele. Pool labajalga tuleb amputeerida. Samuti suurem osa vasemast kõrvast. Tänneritegi läbi kuu aja pikkuse põletusravikuuri ja operatsioonid, mille käigus tema kätele ja jalgadele siirati uut nahka. Tako anor ei pääsenud ilma vaevarikaste nahasiirdamisoperatsioonid, et kõige rohkem oli kannatada saanud parem jalg. Kirurgid võtsid reelt nahka ja ehitasid selle uuesti üles. Sügisel käisid Canaria tanner jälle üheskoos koolis. Tammer keeldus kasutamast karkusid ja õppis käima ilma nende abita. Enne kooli algust oli ta jõudnud koos isa ja onuga ühe korra juba jahil käia. Kannar sai endale uue neljajalgse sõbra terjeri kutsikas Sparki kellest sai talle samasugune ustav seltsiline, nagu sängi oli olnud. Conor oli mures, kas ta suudab veel spordiga tegelda ja sundis ennast koos sõpradega jalgpalli trennis käima. Ta oli ise ka meeldivalt üllatunud, kui palli osavalt terve jalaga vastu võttis. Tublid poisid. Hämmastav, kui hästi ja kiiresti nad kõigest sellest välja tulid, tähendas Rann uhkelt. Hommikupoolik oli olnud pingeline. Kaks töömeest, kes oleksid pidanud pool Kellil abiks olema, olid helistanud ja teatanud 47 aastane Kelly oli hommikust saati rabanud üksi tööd. Väikeses plaadiliimitehases Võdule wushis Loode-Inglismaal. Teha oli veel palju, kuid 183 sentimeetri pikkust heas vormis ettevõtjat see ei heidutanud. Ta polnud kunagi tööd peljanud. Kelly asus kühveldama pooletonnist, tsemendi ja talgihunnikut suure segumasina suuauku ülemisel platvormil. Tabani segumasina käima. Kaks 10 sentimeetrilist tera pöörlesid kiirusega 30 pööret minut disümbermeetri pikkuse horisontaalse telje ja valmistasid ette segu järgmisteks tööoperatsioonideks. Alad teiseks nuhtluseks oli segumasina suu kohal Helju tolm. Kelly võttis toeka papil lehe ja asetas suu augu peale. Enne kui ta kaitseb piirded tagasi jõudis panna, helises telefon. Kõne puudutas üht tellimust. Kelly pani telefoni käest, läks kontoriruumi, et tellimus üles tähendada. Kui ta tagasiteel oli, helises telefon uuesti. Kelly seisatas, vaatas ümber, tuletades meelde, kuhu ta telefon oli pannud siis silmas seda ülemisel platvormil, jätkas teekonda. Samal hetkel, kui Kelly jalgpapitüki puudutas mõistis mees, millise andestamatu vea ta oli teinud augu suust segumasina. Nimi oli vaid meetri jagu maad, kuid selle kolust oli võimatu omal jõul välja pääseda. Pöörlev telg tõmbas teda allapoole tsemendi ja talgisegu sisse. Segumasina pani tööle mootor, mida Kelly mingil moel ei saanud peatada. Vaistlikult tõmbus ta kerra, et ennast kuidagi viisigi kaitsta. Siis. Masin jäi seisma. Kelly oli olnud segumasinas vähemalt 15 sekundit. Ta oli püstiasendis rinnuni segu sisse maetud. Vasem jalg oli kuhugi kinni jäänud. Oli see tema raske töösaabas, mis tera ja trumli vahele kiilununa oli peatanud masina. Igatahes oli masin hetkel täiesti välja surnud. Kas ta võiks iseenesest uuesti käivituda? Kelle pilk langes allapoole vasakut küünarvart ja paremat kämmalt hoidsid oma kohal vaid paar naha ja koeriba. Vigastatud kohtadest tungisid esile murdunud ja muljutud luud. Kõik kohad olid verd täis, seda voolas ojadena keha mööda alla. Kummalisel kombel oli valu esialgu veel täiesti talutav. Ta oli sügavas tuimastavas shokis. Kasta võib verekaotusest. Surv. Kelly katsus suruda küünarnuki vastu segumasina seina kuid ei suutnud ennast liigutada. Ka katsus sikutada vasakut jalga. See ei andnud liikuma. On seal keegi, hüüdis ta. Ta tundis, kuidas paanika ja meeleheide hakkavad võimust võtma. Siis juhtus veel üks imeukseavasse, ilmus autojuht Mikk vee all, kes olid kohale toonud 25 tonnise liivakoorma. Meik lausa röögatas, kui silmas valgesse segusse vajunud inimkogu, keda ta esimesel pilgul äragi ei tundma. Kell oli üheksa ja 47 minutit, kui Paapkiin Charlie kiirabijaamas telefonitoru hargilt tõstis. Mees on segumasinasse kinni jäänud. Parameedik shows stiil luges teel kaart ja geeni jõudis õnnetuspaigale viie minutiga. 44 aastane jässakas vapkeen oli kiirabis töötanud 20 aastat, kuid nii raske juhtumiga polnud ta varem kokku puutunud. Õnnetuse ohver oli jäänud segumasinasse kinni, nii et abistajad ei pääsenud talle ligi ega saanud hinnata tema vigastuste tõsidust. Kiin kummardas segu ma sinna kohale ja küsis, mis juhtus pool, kas sa rääkida saad, on sul valud? Mitte eriti? Vastas Kelly. Katsumentsid välja aidata. Kelly suutis rääkida, see oli hea märk. Veendunud, et segumasin on vooluringist väljas, laskus kiin segumasinasse. Ta katsus pulssi, kaelal, pulss kiire, 120 korda minutis, normaalse 70 asemel. 50 aastane Steve Hart oli töötanud päästjana 26 aastat, kuid temagi jaoks oli olukord enneolematult keeruline. Et Kellyt segumasina kolust välja päästa, tuli kõigepealt segumasinast eemaldada ja seda kiiresti segumasina põhjas oli küll tühjendusava, kuid selle kaudu tühjenes kolu siis, kui masin töötas. Antud olukorras polnud see võimalik, ka polnud võimalik segumasina seina gaasikeevitusaparaadiga lahti lõigata. Ametis oli üle 10 päästja parameediku. Ühed tagusid segumasina seina, et pakkunud segu seinte küljest lahti saada. Teised sonkisid keppidega tühjendusava, et kiirendada segu väljavoolamist. Seda tuli teha äärmise ettevaatusega, kuna polnud teada, kus Kelly masinas kinni on. Ülemisel platvormil toetasid kaks päästjat Kellyt Canal pealt, et ta alla ei vajuks. Kui segu hulk kahanema hakkab. Kuidas on, pool? Küsis kiin ise samal ajal Kelly erakordselt halvas seisus käsi uurides. Kohe saame suusid välja pisut aega, ainult veel. Tuli Steve Hart ja sosistas talle, räägi temaga, räägi kogu aeg. Kiin tahtis kõigest väest juhtida tähelepanu kõrvale kätelt mis tundusid olevat kere küljest ära lõigatud. Kinnile tuli appi teine parameedik, 38 aastane fil, et Manson. Kell oli 10 ja 12 minutit. Geen sidus ja pani lahasesse Kelly purustatud parema käe. Sel ajal, kui Edmond son pani valmis Kelly segumasinast päästmiseks vajalikke vahendeid hoidis saue stiil seda, mis oli alles jäänud kannatanu vasemast käsivarrest. Kõhnapoolne 24 aastane parameedik oli ametis olnud alles mõne kuu ja panid kiiresti valmis tilgutada. Sel ajal kui kännud, siis Kelly paremas käsivarres kohta, kuhu torgata nõel. Oled sa perekonnainimene pool, üritas Steve Hart vestlust ülal hoida. Kelly ütles, et tal on naine Rauna, kes töötab tapeedifirmas. Hapnikumaskid tagant kostis hääl ebaselge mõmina nakuid vähemasti suutis Kelly rääkida. Tema 24 aastane tütar Joan töötas lasteaias. 21 aastane poeg Mark oli sotsiaaltöötaja. Vapkiinid, tähelepanu langes alumisel platvormil toimetavale päästjale. Too näitustele keppi, millega ta segumasinad väljalaskeava oli sonkinud. Kepiots oli verine. Kiin, mõistes, et see veri ei saanud olla pärit Kelly vigastatud kätest, järelikult pidi kusagil olema veel mõni suurem verejooks. Kell oli 10 ja 17 minutit. Õnnetuspaigale olid saabumus arstid, kes olid valmis vajadusel amputeerima Kellik kinni kiilunud jala. Päästjatel tuli maksku mis maksab Kelly ärkvel hoida. Nad ei võinud lasta tal magama jääda ega teadvust kaotada. Millega sa vabal ajal tegeled? Pool EL-i rääkis, et peab lugu jalgpallist skvašist, sulgpallist. Ta vaikis. Hetke jätkas. Mulle meeldib vaadata, kuid Joann. Kogu meie pere lemmikharrastus kui mahti on, käime Raunaga isegi teinekord tantsimas. Kelle jäi vakka. Äkitselt kaotas ta enesekontrolli, aidake, aidake mind siit välja. Anusta. Kell 10 30 oli pool Kelly teadvust kaotamas. Katsuvas tupidada, julgustas teda siin ja vahetas tühjaks jooksnud tilguti pudeli uue vastu. Kohe päästame su siit välja. On sul valud? Kelly raputas pead. Tee silmad lahti, räägi minuga. Geenisõnad sumbusid tehaseõuele maanduva kopteri mürinasse. Segu hulk oli kolus sedavõrd kahanenud, et päästja Ämdi hõõnri sai vaadata, kuhu Kelliv vasem jalg oli kinni jäänud. Inglise merejalaväes teeninud 34 aastane Henry oli koos Kellyga segumasinas olnud 40 minutit ja hoidnud teda püsti. Kusjuures kannatanu vasema käsivarre. Ta oli suurema osa sellest ajast Lõsutanud päästja näol. Henry libistas kätt mööda Kellid teksapükse allapoole. Tihke kangas oli keerdunud ümber segisti. Tera. Jalg on ära. Sosistas Henrik kohkunult. Kelly pea vajus rinnale, ära jää magama. Ärka üles. Hüüdis hänri. Kella 10 40-ks oli suurem osa segust segumasinast välja jooksnud. Päästjad üritasid Källit välja tõsta. Kannatanu karjatas valust. Keerame teda pisut. Ta kartis, et kui nad liiga kõvasti tõmbavad, ei tule jalg järele. Ta harutas pükste, kangast luudest ja pehmetest kudedest koosnevat verist tompu. Ettevaatlikult segistid tera ümbert lahti. Nüüd tõstke poisid. Lõpuks ometi said nad kannatanu segumasinast välja. Parameedikud sidusid, lahastasid kiiresti Kelly vasema jala ning keerasid ta teki sisse. Kelly oli olnud lõksus vähe üle tunni. Kui kopter õhku tõusis. Jätkus võitlus Kelly elu eest. Tegid üheksa kirurgi, professor, kastmed kraatori juhtimisel kolm üheaegset operatsiooni, mis kestsid ühtekokku rohkem kui 12 tundi. Nad õmblesid tagasi. Kolm peaaegu lahti lõigatud Parema käe sõrme panid kokkulugematu arvu luumurdusid ja ühendasid kümneid veresooni, et taastada normaalne vereringe. Õmblesid oma kohale tagasi vasema käe kämbla. Kirurgid eemaldasid selle, mis vasemast jalast allpool põlve alles oli jäänud. Järgmisel päeval kasutati sellest ära kõik, mis kasutada andis. 12 tunnise operatsiooni käigus tehti Kelly vasema jala suurest varbast tema paremale käele uus pöial. Osake pöiast siirati vasema kämbla puuduva osa asemele. Tallast vormiti vasema jala kliendile sobiv peaproteesi kinnitamiseks. Paul Kelly paranes üllatavalt kiiresti. Juba mõni nädal pärast õnnetust toimetas ta oma väikeses liimivabrikus kuu aega hiljem riista oma naise Rõuna aga tantsima.