Eesti Raadio kunstinõukogu kuulas ära ja võttis vastu järjekordse uuslavastuse raadioteatris, kuigi see ütlemine selle lavastuse puhul on üpris tinglik. Sellest aga hiljem stereoversioonis valmis Herta laipaiga surma, kus ta kaks esimest ilmutamise lugu. Herta Laipaik on meie meeli-mõtteid raadio kaudu ennegi põnevil hoidnud, mäletavad ju kuulajaid meisterlikult. Ja ma ütleksin isegi mehelikult kirjutatud järgnevaid jutte. Need olid kummitusmuusikatoas, operatsioon, ogaõun, kaasusi, realise, eriti pikk doktor vallaku mõistetus, see kordna surma, kus ta lugu on siis esimene sellelaadne rahva likel ainetel kirjutatud jutt. Kust need surma, kus ta lood pärinevad? Surma-Kusta lood liiguvad Helme rahva seas või ei ütelda, liikusid päris laialt vanema põlvkonna suus. Minuni esimesed mälestused on jäänud ema ütlusest, kui keegi inimene valetas, et luiskab nagu vanas Emmni sõnnikut. Ma mäletan veel nii väga selgesti et ta oli kui tolleaegset kõnepruuki tarvitada, välja pinud vorst, maaker aga aga surma, kus ta eluaegne sell. Hauakaevaja nii et päris reaalsed olnud inimesed Päris reaalse toonud inimesed ja vana Juhansemnik on Juhansernikuna elanud ja surnud, puhkab sealsamas Helm surnuaias, kus ta teistele aastakümneid haudu kaevas. Surma-Kusta prototüüpi on nagu mitu. Kuna meil on ka siin praegu režissöör härmasaar, siis ma võiksin niukse ärritava küsimuse esitada teile, kuidas Herta laipaigale tundub see kirjapandu ja see resultaat omavahel vahekorras olevat. Maja küll ei nuriseks ta nii hästi hooga ja hästi, nii, nii toredalt võib isegi öelda, lavastatud, kui mina seda seemnikud nägin, sodi ta küll hästi vanem. Aga nagu ma juba ütlesin, siis olid need tema nisust tükid ja, ja vigurid rahva seas ka väga laialt levinud juba, aga vahepeal jah, Zemlik suri ja seda oli ja kõik see on ununenud. Ja vanem põlvkonda seda põlvkond enam ei ole. Aga esimese loo siiski ma nii võib öelda, isegi isegi otsast lõpuni kirjutasin üles tõrva linnas elaval pensionärilt Reinule. Loodame, et ta kuuleb seda. Kirjutab meile, sellest jääb, temale meeldis. Kui ma alguses ütlesin, et see on meie lavastus raadioteatris, nimetasin seda tinglikuks siis kuulajatele võib-olla härma räägib. Mis mõttesse võiks siis tinglik olla? Teatrisõna kasutamine siin võib-olla tõepoolest tinglik selles mõttes, et ega meie raadioteatri praegu veel ei ole sellel põhjusel, et sõdalas tehakse siin meie raadiomajas. Aga selle kuuldemängu põlengu Kloogal suvilas viisime sinna peaaegu terve kolmanda stuudio ja elasime seal neli päeva vedasime näitleja sinna ja sellepärast võib-olla ka esiteks kõigepealt, et see suurepärane searahvalik tekst see niivõrd näitlejatele meeldis, pluss veel see ümbrus, see vahetu looduses olemine ja looduses mängimine sellised näitlejad nii kaasa selle sellelt pinnalt tekkiski selline eriline. Mõtleksin selle mängulust ja mängulust, see paistab kohe nii hirmsasti sellest tükist välja. Paistab välja selle, see oli näitlejate needee, pole. Esmakordne selline raadio tegemine ja muide näiteks seal hauas stseeni juures näitleja on harjunud mängima ja kui surma, kus ta luges hingepalvet, see oli nii, et ma ei suutnud enam naeru tagasi hoida, kõvasti naerda, naerda ei saa, sest mikrofonid on seal posivad mütsid peast ära. Surmtõsiselt mängisid kogu selle stseeni maha. Samal ajal ka see hea tekst, see tingis seda, et näitlejad hakkasid improviseerima. Nad ei enam, ei hoidnud ainult paljusteksist kinni, vait andsid omapoolselt Kogaseerinaga säärde ja see mulle eriti tegi südame soojaks. Kui Tõnis Rätsep oli pärast seda kuuldemängu kuulanud uuesti nii kunstinõukoguga koos, siis ta pärast ütles mulle, et pagana hea oleks veel teha, kuidas te omavahel kokku lepite. Kaks järgnevat on teie käskude hoogu juurde, tahate, eks mul on ju see aeg väga piiratud küll, aga no selle jaoks muidugi öösiti aega. Siis lepime kokku ja ja tulen teie juurde ja eks siis vaatame ja räägime edasi, eks räägin edasi.