Tänases saates räägime sellest, mis saia Frankfurdi filosoofidest pärast 60.-te aastate lõpurevolutsiooni läbikukkumist, mis suunas Frankfurdi filosoofia, arenes Frankfurdi filosoofia uue põlvkonna esindajat Smith. Net Habermas seadsid oma eesmärgiks eelkõige 70.-te aastate ühiskonna uurimise, selle ühiskonna iseärasused. Ja nad püüdsid loobuda oma õpetajate eelkäijate negatiivsest dialektika Ast see tähendab totaalsest eitusest kui sotsiaalsete protsesside uurimise erilisest mütoloogiast. Ning lähtuvalt sellest nad kasutasid ka hoopis teistsugust terminoloogiat kui Frankfurdi filosoofia esimese põlvkonna esindajad. Võiks öelda, et nad lähtusid või lähenesid rohkem Hermi Note ikka alla. Ma arvan, et herme Nautica väärib nagu eraldi käsitlemist, võib-olla mõnes teises saates. Aga siinjuures ma rõhutaksin seda, et 19. sajandi lõpupoole hakkab Hermen juhtica kujunema eriliseks metodoloogia aks, mida püütakse rakendada just individuaal reaalsete protsesside uurimisel. Ja arvatakse, et Hermen ikka on midagi erinevat positiivismist või teiste sõnadega härma neutikad vastandatakse positiivistlikule metodoloogiat, mis on eelkõige loodus teadvustamine, totoloogia jaga Herminautikad hakatakse käsitlema kui ajaloo ja kultuuri uurimise metodoloogiat kui sellist õpetust, mis peaks välja tooma erilise ja individuaal reaalse. Ja tõepoolest nüüd Frankfurti filosoofia teise põlvkonna esindajad eesotsas Jürgen Habermasi ka lähenevad väga paljus just herme nõutilisele filosoofiale. Aga võib-olla räägimegi siis nüüd Frankfurti filosoofia teisest põlvkonnast eelkõige läbi Jürgen Habermasi vaadete, kuna Jürgen Habermas on kahtlemata kõige kuulsam nendest ja võib-olla isegi kaasaja 80.-te aastate filosoofia üks kõige ilma tegevamaid filoso. Elulooliselt on sündinud 1929. Ja küllaltki noore on juba kolmekümneaastasena oli ta filosoofia õppejõud Heidelbergi 64.-st aastast oli ta filosoofia sotsioloogia professor Frankfurt Maini ääres ja 71.-st aastast alates väga pika nimega instituudi teadus-tehnilise maailma elutingimuste uurimisinstituudi direktor Strasbourgis ja elavalt võtab osa Saksamaa ja ka teiste Euroopa riikidega Ameerika Ühendriikide filosoofilise sotsioloogilise ajakirjanduse veergudel on väga produktiivne ja publitseerib ja teravalt on oma lätete, et võib öelda, et anlast kõige rohkem work Heimar ja Adorna järglane ja noh, sellisena siis nagu sa ütlesid Frankfurdi koolkonna nagu teise põlvkonna liider ja ka teda peeti kun kaheksanda aasta sündmust juhul uute nende mässuliste üheks peaideoloogiks. Hiljem tõmbas sellest kõrvale, et me võime tema arengus üldsegi näed, kuuenda aastate alguses tuli ta mõõdukal reformistlikul positsioonidel püüdis ühendada traditsioonilist liberalismi selle humaansus, jooni organiseeritud kapitalistliku ideedega. Aga hiljem ta läheb kriitilisemaks ja tema põhiline siini telgjoon, kus ta nüüd vaatsep ja ega näiteks kritiseerib Ameerika neokonservatismi on ikkagi see, et ühelt poolt ühiskond kui süsteem, teatud selline instrumentaalne manipuleerimine ühiskonnas, tehnilised küsimused, teiselt poolt on siin intersubjektiivne mõistmine või praktilist küsimust või teiste sõnadega, nagu ta ütleb, et ühelt poolt on ühiskonna institutsionaalsed struktuurid ja teiselt poolt sotsiokultuurne eluline maailm, siis on tal noh, väga huvitav, termilise elu või eluline maailm, millest räägime, vastandab neid kahte, need on pidevalt nagu siin konfliktis. Seda mõistet eluline maailm, see, ma arvan, on võetud Edmond Hušerlilt, sellepärast et see elulise maailma mõiste on Hussarli hilise ussell üks keskne keskne mõiste. Aga kui nüüd Jürgen Habermasi filosoofiast rääkida, siis sellest võib-olla tema teeb oma arengus läbi mitu etappi ja võib-olla me peaksime pöörama tähelepanu just selle tema hilisemale arengule ka kuskil 60.-te aastate lõpus seitsmekümnendad aastad ja ma võib-olla nimetan mõned kõige tähtsamat tööd, 68. aastal ilmus tal tehnikunud Fischer Shaw tools. Ideoloogi tähendab tehnika ja teadus kui ideoloogia üsna huvitav töö, siis 71. aastal teooria ja praktika ka edasi, nagu sa ütlesid tõepoolest väga produktiivne mees. Sellised tööd nagu teadmine ja inimlikud huvid siis ratsionaalse ühiskonna poole, legitimatsioon ja ühiskonna kriis. Ja üks äärmiselt huvitav töö mida ma hiljuti just lugesin, on 79. aastal ilmunud kommunikatsiooni ühiskonna evolutsioon, kus ta räägib tõepoolest nagu kaasaegses ühiskonnas kaasaegse ühiskonna põhilistest iseärasustest. Meie saateaeg on väga väike ja me kahjuks ei saa siin kõigil nendel probleemidel peatuda, aga ma arvan, et eriti selle töö vastu peaksid huvi tundma kõik need, kes vähegi tahavad, tänapäeval poliitikat teha või tahavad meie ühiskonda kavandada, sellepärast et et seal on nagu väga põhjendatult välja toodud uue kujuneva ühiskonnamudeli jooned ja tema eripära siis industriaalühiskonnast Ma näen, ta teeb siin just panuse vatsa, märkis kommunikatsioon, see on tema üks lemmiksõnad ütleb, et on kaks käitumise varianti tänapäeva ühiskonnas on kommunikatiivne ja strateegiline ja ta väga tugevalt kritiseerib seda teist strateegilist joont, ütleb et strateegiliselt orienteeritud käitumine ühiskonnas selle eesmärgiks on, ütleme, mingite Sis huvide järgimine, mitte aga ütleme, vastastikuse arusaamise saavutamine tema rõhude püstitab vastastikust intersubjekti nagu arusaamist. Ja see strateegilist orienteeritud ühiskond viib varem või hiljem partneri ütleme kas teise riigi või inimestevahelises ühiskonnas kas teadlikult või teadmatult lihtsalt petmisele ja moodustab lihtsalt ütleme, kui on selline teadlik petmine, moodustub lihtsalt manipuleeriv süsteem, teisel juhul aga süstemaatiliselt moonutatud suhtlemine. Ja igal juhul Habermas eelistab ikkagi kommunikatiivsusele orienteeritud ühiskonda inimeste vastastikusele arusaamisele, sellepärast et strateegin häälestatud on ikkagi niimoodi, et noh, saatuslik tulemus nii ühiskonna kultuuri ja isiksusele endale. Huvitav on ka see, et tema arvates valitseb sotsiaal, sotsiaalse integratsioonisfääris ikkagi mingi võõrandumine ja ka nagu ta ütleb, anoomia tähendab mingi seaduse või siis järgimise puudumine ja on kadunud kollektiivne identifikatsiooni eriti seal näha ju selles, et väga paljudes töödes maadleppika, sakslaste enese identifikatsiooni küsimusega ja esitab ikka küsimuse läbi mitmete töödid, kuidas sai juhtuda Konslaagrite fenomen, Ausitsineetit, kuidas sai Saksa, kes on, ütleme kööki ja nii edasi ja nii edasi, kõik see saksa kultuur ja kuidas tuli ja nüüdse põlvkondade lõhestumist see, kes osales nendes ja see, kes need järglased ja seal väga teravalt seda uurida, seda asja. Küllap see tuleb sellest, et on vähemalt alguses tegelenud ikkagi Karl Marxi ja ja et üldse marksist midagi päästa, siis enamiku üle parda heitnud ja järgi on jäänud marksistlik ajaloo filosoofia. Ja ta vaatab siis seal kuni juba Vicost peale, kuidas ajaloo filosoofia on kajastunud neid protsesse, mis ühiskonnas toimuvad loomulikult siis see, mis ta oma kodumaal toimuda sai. See tuli ilmselt väga paljudele sakslastele üllatusena võimatusena. Ja arvata võib, et siiski suur hulk sakslasi või enamik neist ei teadnud kontsentratsioonilaagrite olemasolust või sellest, mis seal tegelikult tehakse. Sesse Arbaid maht, Fray töö teeb vabaks, mis seal laagri väravas oli? See oli ju ka üks propagandavõte. Ja, ja ilmselt ongi nõnda, et see protsess ulatub sügavamale, kuidas saate üks näiliselt ühte suunda minev ühiskond ja töö ja korralikkuse aususe väärtustamisega tegelenud ühiskond, midagi niisugust lasta sündida. Aga. Et nii nagu enamiku niisuguste ühiskonna kriitikud võta from või keda tahes nendest, et senikaua, kuni nad diagnoosivad, analüüsivad ja kritiseerivad, hõõruvad käsi ja rõõmustavad, aga pani hästi. Niipea kui hakkab õpetusi jagama, mida nüüd teha tuleks, siis on see niimoodi. Bernard Shaw ütleb kõigi nende õpetuste kohta, et see on nii, nagu püüaks linde parim viis linde püüda neile saba peale soola riputada, ainult et kuidas hoida lindu kinni, et teda sinna riputada saaks. Vaata nüüd ma astuksin küll filosoofide kaitseks välja. Asi on selles, et filosoofia põhiülesanne ongi mõtestada mingi olukord, mingi situatsioon, et panna inimesi, siis edasi mõtlema ja edasi tegutsema nagu haide keeles ütles, et filosoofia põhiülesanne on mõtestada olemise mõte aga, aga mitte jagada nüüd alati väga praktilisi käitumisse reegleid ja, ja võib-olla. Kes liiga palju teevad seda ma ei ütle, et ma ootaksin, vaid vastupidi, ma kurdan, kurdan selle üle, et nad teevad seda. Kui nad jääksid selle esimese poole juurde, siis oleks ju väga kena. Aga kui nüüd jah, Habermasi juurde tagasi tulla, siis tõepoolest nii nagu sa ütlesid Habermas, nii nagu teised Frankfurdi filosoofid oli ju kunagi marksist üsna palju mõjutatud ja võib-olla see hiline naaber mas erinebki oma varajasest loomingust ja varajastest vaadetes selle poolest, et ta satub marksiga ikka väga tõsisesse opositsiooni ja ka ajaloofilosoofias või nagu sa ütlesid, ajaloolise materialismi osas, ta loobub ju täielikult Marxi ajaloolise materialismi kategooriatest ja ja nagu näitab, et see tootlike jõudude ja tootmissuhete dialektika, mis on Marxil läbiv ajaloolises materjalis, mis, et see ei kehti 20. sajandi lõpu ühiskonna kohta, et tõepoolest marksistliku ajalookontseptsiooni abil on võimalus veel 19. sajandi ühiskonda seletada, aga mitte 20. sajandi lõpu ühiskonda. Ja. Ta räägib sellest, et tootmissuhetes ei ole enam kõige tähtsam tähtsamat osa, ei mängi omandisuhted nii, nagu Marx väitis, vaid omandisuhetest, hoopis tähtsamaks on muutunud aparaat bürokraat ja ühesõnaga juhtimisviis, sellepärast et läbi aparaadi toimub ühiskonna arendamine, ühiskonna juhtimine ja tema arvates sellele tuleks väga suurt tähelepanu pöörata, kuidas meid juhitakse. Ühesõnaga, poliitika on muutunud tänapäeva maailmas üheks kõige suuremaks jõuks, mis tõepoolest toob selle maailma, kus inimesed elavad ja poliitika juhib ka majanduselu ja praegusaegse ühiskonna põhivastuolu ei ole ei poliitikas ega ka majanduses, vaid selles, et tehnoloogiast on saanud Loogia tehnoloogiline mõtlemine on, sünnib tanud tehnokraatlikku, ühiskonna, mis manipuleerib inimesega, võõrandab ta ühiskonnast ja iseendast. Ja see tehnoloogia kui ideoloogia on ohtlik sellepärast et on klassiväline ideoloogia, ta loob isegi niisuguse illusoorses mulje heaolust ja tõepoolest suhtelises majanduslikus heaolus, inimene ei märg ikkagi seda, et tema võõrandatus suureneb ja isegi ekspluateerimine ei ole lakanud. Ühesõnaga see ideoloogia on loonud täiesti ilusoolse ühiskonna ja tema arvates, et tuleks nüüd otsustavalt loobuda nendest marksistlikest kategooriatest, ühiskonna tänapäeva ühiskonna seletamisel. Ja tõepoolest, nagu Priit siin märkis, juba võtab ta kasutusele hoopis teised kategooriad, kusjuures põhikategooriad on siis strap, strateegiline tegevus ja, ja kommunikatiivne tegevus, mida ta nimetab ka inter aktsiooniks, interaktsiooniks, ühesõnaga kogu sotsiaalne tegevus jaguneb kommunikatiivseks ja strateegiliseks tegevuseks. Ja põhirõhu asetab just sellele komm nikatiivsele tegevusele või interaktsioonile läbi siis keelelise suht suhtlemise läbi moraalse teadvuse sfääri. Ja ei ole tema arvates mingit nisust absoluutselt ette antud tõde, mida inimene peaks siis järgima. Tõeni jõutakse ikkagi läbi dialoogi läbi kommunikatsiooni. Tõde muutub tema kontseptsioonis üsna suhteliseks ja subjekt teiseks ja üldse minu arvates tänapäeva maailm tervikuna muutub väga subjektiivseks. Aga see strateegiline tegevus on suunatud otseselt siis majandusliku progressi ja, ja tehnoloogilise võidujooksule. Aga kultuurisfääris, vastupidi, sellel strateegilisel tendentsid on väga palju Habermasi meelest ikkagi miinuseid. Ta toob kaasa võimustruktuuride nagu mõttekaotuse täitsa ja orientatsiooni kao ja isegi Telegitineerimise, nagu ütleb, ja isiksusesfääris veelgi hullemad asjad toimuvad, kui on ühiskond suunatud ainult strateegilisele sihile. See on sidemete kaotamine traditsioonidega, ainult see aparaadi mängija tehnoloogiline edasiminek, motivatsiooni, kompleksite häired tulevad. Ja üldse igat sorti psühhopatoloogia, nii üksikisiku kui ka inimeste gruppidega, ühiskonna. Nii et see põhiline, kui võrrelda Habermasi eelneva traditsioonilise filosoofia, kas see põhiline, millele ta tähelepanu pöörab, on just see, et ühiskonda ei tuleks käsitleda kui ühiskondlik-majanduslikku formatsiooni, vaid eelkõige noh, mingit erilist sotsiokultuurilist fenomeni ja kui me suudame ühiskond Ta vaadata selle kandi pealt, kui me suudame aru saada seda, et inimene elab eelkõige tuuris ja kultuuri ka siis võib-olla me suudame oma ühiskondlikke protsesse protsessi kavandada ka veidi teistest väärtustest lähtuvalt ja tema arvates põhiprobleem on see, kuidas leida nüüd inimese ja tehnika või, või nagu ta ütleb selle strateegilise tegevuse ja kommunikatiivse tegevuse vaheline suhe. Kuidas leida see suhe. Ja tema arvates tuleks väga suurt tähelepanu üldse pöörata uue hariduskontseptsiooni loomisele. Sest see haridusmudel, mis tänapäeva ühiskonnas endiselt eksisteerib, tuleneb ju väga palju ka sellest strateegilisest tegevusest sellest noh, nii-öelda niisugusest poisist, divistlikust maailmamõistmisest kus eesmärgiks on eelkõige spetsialisti koolitamine, spetsialisti ettevalmistamine, oma mingeid kitsad eriala hästi tundev inimene, kes võib-olla üldse ei tea midagi ühiskonnast ja kultuurist kui tervikust, kes ei tunne iseennast ja teist inimest. Ja seetõttu ei mõista ka oma kohta ühiskonnas. Jah, Habermasi järgi see võtsime kitsas, spetsialiseeritud, hea väljaõppe saanud spetsialist, olgu ta käsitööline või ka teadlane, et ta on rohkem aldis võõrandamisele kui, kui, kui nüüd ütleme, ma ei teagi ette, kuidas ta ütleb siin laias sotsio kultuurselt, et sisu taga ajav, ütleme, arris süsteem, aga ega ta ei ole pakkunud ka minu meelest mingit päris head sellist uut haridussüsteemi välja. Tead, ta on nii palju viimasel ajal kirjutanud, et ma isegi ei oska öelda täpselt aga ma arvan, et põhirõhk taandub just tema individuaalsuse kontseptsioonile ja tema kommunikatsiooni teoorial. Ja ma julgen arvata, et see on üsna perspektiivikas. Ma lugesin hiljuti just tema esinemist 88. aastal Brightonis ülemaailmsel filosoofia kongressil, kus tema esinemine oli pühendatud individuaalsuse probleemidele ja kuidas siis kujundada seda individuaalsust, see on väga perspektiivikas, ma arvan, kui meie pedagoogikateadlased oma huvid ka selles suunas koondaksid mida meie mõistame üldse individuaalsuse all tänapäeva ühiskonnas, mis on individuaalsus ja kuidas seda individuaalsust siis kujundada läbi haridussituatsiooni, mis selleks on vaja teha, siis kahtlemata me astuksime juba sammu kaasaega, aga praegu me kogu meie haridussüsteem rajaneb ju ikka väga paljus niisugusel positivistlikuks haridusmudelil kus tähendab antakse ette mingeid valmis tõdesi. Õpilase ülesanne on need valmis tõed pähe õppida ja lad ette kanda igal võimalikul ajal ja, ja, ja võimalikult täpsemalt. Aga kas isiksust kui mingit nisust tervikut ka arendab, kassa arendab tema mõtlemistama kriitilist mõtlemist? See võib-olla ei olegi siiani meie haridussüsteemis nii oluline olnud, nii et mina isiklikult olen nõus selles osas just Haabermassiga. Et just läbi hariduse on võimalik väga palju teha selle uue individuaalsuse kujundamine. See osa ja see haridus on, eks ole, baseerub individuaalsus selle ja selle indiviidi kommunikatsioonile hoolda, ütleb, et kujuneb välja ikkagi enam-vähem korrastatud, selline normaalne ühiskond, mis stabiilne, mis legi miteeritud ja isiksustevahelised suhted on võib-olla kõige olulisemad. Iga isiksus on täitsa kordumatu ja omapärane. Ja tema nüüd suhtumist teistesse unikaalsete isiksustena on, laheneb nii pedagoogika kui ka ühiskond laiemas mõttes need kindlad nagu isiksusestruktuurid on nendevahelist suhtelist, ütleme skeemid ja need on võimelised hästi arenema ja ka ennast teostama. Jah, sellepärast, et Habermas rõhutab seda, et tuleb kritiseerida ratsionaalsust omaette vait. Sellist ratsionaalsust, mis muudab inimese mõistuse lihtsalt praktilise tegevuse vahendiks, muudab selle mõistuse instrumentaalseks mõistuseks. Ja see on tema arvates väga ohtlik, sest sellises kvaliteedis mõistus absolutiseerib alati olemasolevat ja kaotab võime näha üldse vastuolu siin maailmas kaotab võime orienteeruda sellele, mida veel ei ole olemas, ühesõnaga kaotab võime parema tuleviku ja parema elunägemisele. Seega Habermas on eelkõige positivistlikuks ratsionaalsuse vastu, mis kaotab kriitikavõime ja muutub eesmärgipäraseks tegevuseks, muutub tehnoloogiliseks võidujooksuks tema arvates keskseks probleemiks peaks olema inimese, noh, nagu me ütlesime, individuaalsuse probleem, inimese võimalused tänapäeva tehnoloogilises maailmas ja seoses inimese probleemidega, inimese probleemide käsitlemisega pöörata ääretult suurt tähelepanu just eneseteadvuse kujundamisele läbi hariduse. Kusjuures sind ta toob välja kaks probleemide kompleksi. Esiteks vabanemine, vahenti ratsionalismist vabanemine sellest väärast ideoloogiast, millele haridus ja kultuur on väga pikka aega toetunud alates siis uusajast. Ja mis süvenes just 19. 20. sajandil. Ühesõnaga kultuur peaks läbi käima three ideoloog viseerimis protsessi kultuuri ja haridusväljaspool, ideoloogiat ei ole üldse võimalik. Nii et ideoloogiliseerimisest rääkimine, nagu meil siin vahel ajakirjanduses juhtub, on mingis mõttes nonsenss. Aga just ideoloogiseerimine esiteks ja teiseks siis aktsendi peaks pöörama just ühiskonnakriitilisele mõistmisele ühiskonna nägemine, tema terviklikkus arengus läbi seoste. Ja ta akretiseerib tõepoolest väga ägedalt seda ratsionalistliku saladust, kes ei suuda meid aidata, kuna aha, ratsionalistlit vabadus on väga paljus lahustunud tootmises muutunud ideoloogiaks ja ta ei teeni enam teeni enam tõde. Niiet Habermas polemiseeriv väga ägedalt positiivistidega ja teeb ettepaneku Leida tunnetuse ja huvide vahelised seosed, ta arvab, et üheks põhiprobleemiks peakski olema Ma siis see, kuidas leida inimese huvide ja tema tunnetuse vahelised seosed, selleks et mõista mõista siis tõest ja tõeliste elu ja oma kontseptsiooniga pretenteeribki ta mingis mõttes selle teooria ja praktika uue ühtsuse leidmisele ning väga suurt tähelepanu pöörab just siis inimesele individuaalne selle tema aktiivsele käitumisele avatud ideoloogiale mis peaks lei leidma aset siis läbi kommunikatsiooni ja dialoogi ning ühiskonna Repoliitik seerimisele ja ideoloogiliseerimisele. Kui sa nimetasid, et meil räägitakse tee dioloogiseerimisest ja et see on, sest siis on Lääne jaoks nonsens, aga tegelikult siin on tal ju väga konkreetne tähendus. Mõeldakse sellest kommunistlikust ideoloogiast ja tema ainuvalitsemisest lahtisaamist. Ja ilmselt niisugused asjad ongi iseloomulikud. Et ühel ja samal sõnal on eri kontekstis üsna erinev tähendus ja Habermas on ilmsel, et väga tubli sotsioloog, aga tema filosoofia piirdub ikkagi väga tugevasti just nii analüüsi kui ka teedenäitamisega. Kuidas tänapäeva maailm võiks leida mingi optimaalse lahenduse, mismoodi ta saaks nendest hädadest, mis vähem rohkem kõiki üleval ja allolevaid, neid heaoluühiskonna omi rääkima. Ta arengumaade omadest vaevavad. Aga metafüüsikas nähtavasti ta väga palju ei pürgigi, taan ikkagi niisugune filosoofia praktilise rakenduse hiilgav näige.