Täna ja ka järgmistes saadetes räägime Bertrand rasselist, diaLudwig. Wittgenstein ist, rassalia Wittgenstein olid selle sajandi Ühed, väljapaistvamad filosoofid ja ollakse seisukohal, et just nemad kandsid kõige ehedamalt 20. sajandi mõtte põhihoovust. Nad esindasid seda ideoloogiat, mis saab tegelikult alguse 18. 19. sajandi klassikalisest modernismist. Teatavasti vaimses plaanis langeb klassikaline modernism ühte valgustusideoloogia, okei, aga püüjuga vabaneda kõikvõimalikest eelarvamustest, traditsioonidest, autoriteedist ja juba eelnevates saadetes. Me oleme pik pikemalt peatunud rosool ja kantil, kes esindavad seda valgustus, ideoloogiat võib-olla kõige ehedamalt. Ja siinjuures ma võib-olla tahaksin kuulajate tähelepanu pöörata sellele, et ajakirjas akadeemia on ilmunud kanti väljapaistev artikkel teemal, mis on valgustusaasta 1990, number neli aga valgustuse ja üldse klassikalise modernismi märksõnad olid vabadus ja mõistus, usk piiramatusse, progressi, kosmopoliitiline maailm, usk kosmopoliitilisse maailma, kus elavad vabad ja võrdsed inimesed. Ja ajaloost on teada, et see ideoloogia sai prantsuse kodanliku revolutsiooni ideoloogiaks. Klassikalise modernismi ideed kandusid üle ka 20. sajandi kultuuri ja pärast esimese maailmasõjajärgses Euroopas väljenduvad nad eelkõige modernismi kaudu ja neomodernism esindab ennast läbi neopositiivistliku filosoofia Saksamaal läbi analüütilise filosoofia. Suur Tanjas ja üldse angloameerika kultuuriareaalis siin juureks võiks öelda seda, et sellesse neomodernismi perioodi langevad noh, niisugused kultuuriilmingud nagu Chaplini Eisen, Steini looming, Max Reinhardti diaater, modernistlik luule, sellesse perioodi langeb ka psühhoanalüütiline õpetus, mis väga paljus aitas kaasa inimese moraali vabanemisele, kõik võima, likest, autoriteetidest, traditsioonidest ja nagu ma juba ütlesin, ka analüütiline filosoofia, arvatakse, et analüütiline filosoofia väljendab üsna ehedalt seda modernistlikku vaimu mis kujunes euroopagult tuuris pärast esimest maailmasõda ja analüütilise filosoofia tippesindajateks on kahtlemata Bertrand Russell ja tema õpilane Ludwig Wittgenstein kellest me siis järgmistes saadetes räägimegi võib-olla alustaksime Bertrand rassalist, kes on Wittgenstein ist natukene vanem ja, ja kes pani aluse analüütilise filosoofia kujunemisele 20. sajandi alguse Euroopas. Võib-olla lubad ma enne veel Racheli juurde analüütilise filosoofia küll üldistest tendentsidest sellel sajandil, see on väga suur siine filosoofiliste koolkondade segu levinud Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Austraalias, Skandinaaviamaades, Hollandis ja tema üldised, võib-olla kallakut või iseloomustavad jooned on see, et mida me võime nimetada nagu lingvistiliseks pöördeks, mis ongi filosoofias toimetatud tähendab filosoofiliste probleemide transformeerimine keelesfääri ja siis selle alusel keele analüüsi alusel. Filosoofiliste küsimuste lahendamine ja selles mõttes analüütiline filosoofia nagu vastandab ennast kõikidele teistele filosoofilise peegelduse ja refleksiooni vormidele. Ja kui me oleme siin rääkinud mitmetest saadetest, sellest, et juba möödunud sajandil kujunesid kaks peamist suurt suunda, mis tänaseni nagu valitsevad filosoofilise maailmasse, on nii-öelda positivistlikuks iratsianalistlik suund siis analüütiline filosoofia kuulub just esimesse. Ta vastandab ennast selgelt kiratsionalismillega Intüübitismile üldse spekulatiivsele idealismi ele ja mõtetega ta tugineb nii, nagu sa ütlesid testi juba mitmetesse sajanditesse tagasi ja analüütilise filosoofia eelkäijate nebki imetajad ikkagi inglast, lokki ja joomi, samuti muidugi suurkuju kanti, kes kõik on pööranud tähelepanu just sellele. Tähendab Meie teadmiste, kontseptuaalset ja keeleliste vahendite analüüsile ja mõningas mõttes veelgi läheb minevikku ta analüütiline filosoofia, kuivõrd Ta tugevalt haakub Platoni ideede teooriaga, tähendab keelelised, need aatomid, millest räägib ka raskel need on tegelikult plaatoni nagu ideed või keskaegsed need universaaliat, need vaktist kordub sama vaidlus universaaliate tähendab ta Jeesuse või mitte Teisuse teises üle. Ja kogu analüütilises filosoofias ju keelefilosoofia on nagu kõige muu filosoofia aluseks, nii et praktiliselt ikkagi seal vana vana küsimus, et me tunnetame maailma sedavõrd-kuivõrd, meie seda tunnetame subjektid ja see kanti poolt püstitatud küsimus ikkagi kanti uuris väga metoodiliselt põhjalikult. Et kus on need piirid, mis piirides me saame maailma tunnetada ja mis segab meid, ei sega meid tunnetamast. Ja analüütiline filosoofia tähendab selle kõik siiski sellele, et me opereerime keelega loomuliku keelega, pluss on meil olemas siis nii-öelda matemaatilised, muud keeled ja kogumeel tunnetus saab olla ainult selle keele piiridesse. Ja võib-olla ma natukene konkretiseeriksin ka seda analüütilise filosoofia tähendust, sellepärast tõepoolest ega analüütiline filosoofia ei kujuta 20. sajandi Euroopas mingit monoliitsed nähtust ja isegi väga erinev tähendus on analüütilise filosoofia mõistesse pandud kuid üldiselt arvatakse, et analüütilisest filosoofiast võib rääkida kitsamas plaanis ja laiemas plaanis ja kui analüütilisest filosoofiast rääkida kitsamas plaanis poolest analüütiline filosoofia on see, mis pöörab ääretult suurt tähelepanu just keele analüüsile, nii nagu sa ütlesid ja analüütilise filosoofia alla arvatakse taolisel juhul rasseli loogiline Atomism. Tuuri argimõistuse filosoofia ja Wittensteini terapeutiline filosoofia ja lingvistiline filosoofia. No võib-olla vinni liini koolkonna Viini ringis loogiline positiivne. Ja neobasitiivism, jah. Aga teisalt, eriti Ameerika Ühendriikides kasutatakse analüütilise filosoofia mõistet veidi laiemas plaanis, nimelt seal arvatakse analüütilise filosoofia hulka kogu see filosoofia, mis eelistab teesi meetodile, analüüsimeetodit, mis lähtub filosoofias just analüüsi meetodist ja Ameerika üks kaasaegne välja paistma. Filosoof Molton vait on oma raamatus analüüside ajastu, mis ilmus 1956. aastal New Yorgis, kirjutanud nii, et 20. sajandi filosoofia mõistmises võib välja tuua kolm suunda. Tema arvates kontinentaal-Euroopas domineerib rohkem filosoofia, niisugune heegeliaanlik mõistmine, kus filosoofia pöörab väga suurt tähelepanu inimese ja maailma üldiste probleemide lahendamisele siis teiseks filosoofiline analüüs, mis on rohkem levinud siis Suurbritannias ja üldse angloameerika kultuuriareaalis. Ja kolmandaks toob Morton vait välja selle suuna, mis jääb justkui kahe selle voolu vahele. Ja mis leiab oma eheda väljenduse pragmatismi siis eelkõige persee jampsi ja Joy filosoofias, nii et näed, et siit siit väheneb see, et ameeriklased isegi Euroopa filosoofia hindamisel ei too üldse välja ir ratsionalismi sedasama filosoofiat, millest meie nii palju oma saadetes oleme rääkinud ja võib-olla on see ka kogu Ameerikalikule mõttele omane. Nad koondavad tähelepanu just ratsionaalsemat arengule ja ilmselt nad siis kogu seda r ratsionalistlikud tendentsi Euroopa filosoofias ei pea mingis mõttes filosoofiaks või peavad lihtsalt esseistikat, see on niisugune väga huvitav tähelepanek. No teistega ei tulegi pähe kehtiva Ameerika praeguni paugupealt Ameerika suurfilosoofi, kes oleks nagu väga aldis Iretsanalismineteist ääretult pragmaatiliselt ja võib-olla noh, naljaga pooleks, Edgar Allan Poe on siukse müstilisi read stalinistliku kirjandusega. Pooldajad. Teravdatud tähelepanu see asi, et, et nad esitavad tihti, püstitavad väga palju nagu küsimusi ja probleeme, aga huvitav on see, et kui senini filosoofid väga palju, ütleme maailmas küsisid, mis ikkagi on ta küsimus oli, mis on see või teine, siis analüütiliste filosoofide põhiküsimus on mitte, mis on, vaid kuidas on nad opereerinud sellega, kuidas miski asi on tunnetatav, väljendatav ja seetõttu nende väiteid ja kinnitas, et on enamalt jaolt ikkagi konventsionaalset laadi ja tegelikult nii see ei ole informatsiooni maailmast, vaid nad opereerivad informatsiooniga, kuidas maailma kirjeldatakse. Kuigi rasseli kohta seda nüüd konkreetselt ei saa öelda ja raskel mingis mõttes ongi nisuseks ühendavaks lüliks selle eelmiste aegade teoreetilise filosoofia vahel ja 20. antianalüütilise filosoofia vahel ja seetõttu on temast just väga huvitav rääkida. Nimelt ta ise on kirjutanud raamatus oma raamatus, minu filosoofiline areng, mis ilmus 1009. 59. aastal, on kirjutanud oma maailmavaate kujunemise kohta, nii et sajandivahetusel toimus minu filosoofilist Ühes vaadetes väga tõsine murrang käkkima. Märkasin, et ma hakkasin loobuma endistest filosoofilistest vaadetest, mis olid kujunenud kanti ja heegeli mõjul ja pöördusin üha rohkem loogilise Atomismi filosoofia juurde ja ise siis selgitab oma seda maailmavaatelist murrangut sellega, et tol ajal ta hakkas väga põhjalikult tegelema matemaatikaga. Rassele oli teatavasti väljapaistev matemaatika ja matemaatilise loogika fundamentaal reaalsete tööde esindaja ja just sel ajal tutvus ta Piano tehnikaga matemaatilises loogikas ja leidis, et see tehnika tuleks üle kanda ka filos Sofiasse või nagu ta ise ütles sellest töös. Et siis jõudsin ma veendumusele. Progress on võimalik ainult analüüsi kaudu, nii et see progress, märksõna progress mis tuleb Euroopas pagultuuri tegelikult juba kuskil võib-olla renessansiaegades ja mis leiab oma niisuguse väga eheda väljenduse. Valgustusajal kandub üle ka 20. sajandi Euroopa kultuurianalüütilisse filosoofiasse. Nii et Rachel tõepoolest, teda tuleb ka vaadata filosoofilises arengus. Ja võib-olla on ta natukene vastuolulisem kui Ludwig Wittgenstein, Wittgenstein, kes on minu arvates juba analüütilise filosoofia niisugune väga tüüpiline esindaja. Aga miks me räägime just rasselist vikest ehist? Noh, ilmselt seetõttu, et nagu me siin ütlesime, et analüütilise filosoofia alla arvatakse tavaliselt siis loogiline analüüs ka realistlik filosoofia, loogiline positiivismi, lingvistiline filosoofia ja tegelikult kõigi nende filosoofiliste tendentside kujunemine ja tegevus on seotud otseselt kahe suurmehe rasseli Wittensteini vaadetega, nimelt rasel oli loogilise Atomismi rajama ja aga ka realistliku filosoofia rajaja ja Wittgenstein omakorda alustas loogilisest positiivismist ja jõudis lõpuks lingvistilise filosoofia juurde. Nii et mõne mõlemad mehed on seotud kahe väga suure filosoofilise koolkonna rajamisega 20. sajandi filosoofia põhjas ja seetõttu tulekski neile väga suurt tähelepanu pöörata. Kui me räägime üldse 20. sajandi kultuurist, mitte ainult 20. sajandi filosoofias ja võib-olla siis tõesti alus, alustame rasselist rasselist, kes sündis 18. mail 1872. aastal ja suri teisel veebruaril 1970. Ta jätkas nagu vanade heade filosoofiliselt pikaealised traditsioonid on küll olnud, kes on ligi 100 aastat elanud. Ligi 100 aastaseks elas ja ta oli pärit väga aristokraatlikus perekonnast. Ja väga-väga hea haridussaia oli üldse kogu oma elus oli ääretult suur, meil omane ju mitmekülgne tuli loogika, matemaatika ja sotsioloogia, publitsist ja ühiskonnategelane, mida ta kõike ei olnud. Jah, väga-väga mitmekülgsete võimetega, väga andekas inimene, nii, nii nagu Wittgenstein, Ki ja tihti on huvitav see, et ma olen nagu suhelnud ka artikutega üsna tihedalt ja rassalit nagu tuntaksegi rohkem matemaatikute seltskonnas. Sellepärast On tõesti fundamentaalsete tööde rajaja matemaatilises loogikas ja väljapaistev matemaatik ja vähem tuntakse teda isegi filosoofina ja vähem tuntakse ka teda ühiskondlik kuidagi. Aga ka see ühendad, et tema matemaatiliste filosoofilist, ega see mõlemad distsipliinid ei ole teadlased. Nii et selles mõttes raskel tegeles parateaduslike nähtustega matemaatika kui mitte teadesse filosoofia kui mitte teadus. Sa nüüd esitasid mulle väga keerulise küsimuse matemaatika, kui mitte teadus. Ja matemaatikale puudub nagu teaduse peab olema, reaalselt eksisteerib objekt tegelikus elus, matemaatika ei ole seda olemas. Aga matemaatika uurib abstraktseid objekte, nii nagu loogika ja väga paljud teadused ja arvatakse, et tänapäeva teaduse üks noh, niisugusi erilisi tunnuseid ongi just see, et nad uurivad abstraktseid objekte, ühesõnaga abstraktne objekt on ju selle reaalsuse mingi üldistatud kirjeldus, Nad tegelevad abstraktsete mudelite uurimisega, nii et selle väitega ei tahaks olla nõus maa, nagu ka mõnda aega matemaatikaga tegelenud. See pikk vaidlus, mis ajasse kriteeriumist Üle on Euroopa kultuuriajaloos läbi aegade vaieldud. Ma arvan, et me võib-olla selle küsimusega tänases saates nagu ei hakka tegelema, lähtuma sellest, et matemaatika on ikkagi Euroopa tähenduses teadus. Ja tõepoolest Rossel on väljapaistev filosoof, loogik, matemaatik, sotsioloog, ühiskondlik tegelen, nagu sa märkisid ja eetikas ja poliitikas on ta läbi kogu oma elu esindanud liberalismi ideoloogiat. Vähem teatakse tihti ka sellest, et ta oli ülem, maimse vabamõtlejate liidu aseesimees alates 63.-st aastast. Aga see ülemaailmne vabamõtlejate liit asutati tegelikult juba 1886. aastal. Ja kogu selle liidu tegevus oli seotud euroop posekule Aristliku liikumise kujunemisega ja ma ei oska öelda, palju sellesse liitu praegu palju sellel liidul liikmeid on. Aga kuskil 10 aastat tagasi kuulus sellesse liitu 13 rahvusvahelist organisatsiooni, noh, Euroopa ja Ameerika Ühendriikide ja niisugused kaasaegset kõige tsiviliseeritud riigid kuulusid sellesse organisatsiooni ja selle liidu eesmärk on üldse ilmalike moraalsete väärtuste levitamine. Ja nad kritiseerivad väga ägedalt katoliikliku filosoofiat, Vatikani poliitikat, ideoloogiat. Rassel kogu oma elu võttis sellest liikumisest väga aktiivselt osa. Aga väga oluline on ka see, et tema oli pagasiliikumisi üks initsiaatoreid ja see on ju väga autoriteetne tänapäeval teadlaste liikumine üldse ühiskondlikul tasandil ta oli igaüks kuju ja muidugi tuleb mainida pärjatud ka Nobeli kirjanduspreemiaga aastast 1950. See näitabki Eesti, kuivõrd mitmekülgne mees olid ainult saada kirjanduspreemia, olles ise matemaatik. Loogik filosoofias on ikkagi väga suure mitmekülgse ande näitaja. Ja see baguashi liikumine on tõepoolest, ta ühendab maailma väljapaistvamaid teadlasi, kultuuritegelasi ja see liikumine sai alguse tegelikult rastsel Einsteini manifestist viiekümnendatel aastatel humanismi manifestist ja üldiselt see koondab siis teadlasi, kultuuritegelasi, kes on väga avalikult aktiivselt astunud võitlusesse rahu rahu eest. Nii et drossel koos insteniga on mingis mõttes liikumise algatajad ja rasel noh, tema eluajal ilmus ju väga palju töid, kuigi arvatakse, et veelgi suurem osa on tema arhiivis, mis asub Kanadas Ontario Ontarios Hamiltoni linnas ja seal ilmub ka tema perioodiline ajakiri. Aga võib-olla nimetaksime mõned kõige olulisemad teosed, rasseli teosed. 14. aastal ilmus tema teadusliku meetodi filosoofia, mida peetakse niisuguseks grammiliseks teoseks tema loogilise automismi vaadete väljakujunemisel siis väga huvitav töö on töö, mis kannab pealkirja välismaailmatunnet naine tean ja see oli 15 Tauennaalitšov, eks Tšernalootvistuna siis 1920 filosoofia probleemid edasi järgmistel aastatel ma võib-olla siin aastanumbreid ei nimetakski võib-olla lihtsalt kõige tähtsamad tööd. Vaimuanalüüs, sissejuhatus, matemaatilise filosoofiasse, loogika ja teadmine. 48.-le aastal ilmus see kuulus töö Lääne-Euroopa filosoofia ajalugu, mis on kättesaadav ka õppijatele kõikidel käsiraamat ja no väga kahju tõepoolest, et ta ei ole eesti keelde tõlgitud, aga, aga ta on inglise keeles olemas meie raamatukogudes jaga vene keeles ja on muidugi nii väga tendentslikult lähtudes rasseli maailmavaatest kirjutatud ja kui seda lugeda, siis tunnetab kohe, mis on talle sümpaatne ja mis talle ei ole sümpaatne, see, mis tal on sümpaatne sellest, ta kirjutab pikalt, teistest põhjalikult ja see, mis, mis tähendab talle ei meeldi sellest siis väga niimoodi pealiskaudselt. Aga ilmselt ei olnudki tema eesmärk siis nüüd kõigist filosoofidest ühtemoodi põhjalikult kirjutada ja läbi selle teose avaldub ka tema niisugune maailmavaade ja minu arvates tõesti nendest Lääne-Euroopa filosoofia ajaloo õpikutest, mida mina siiani olen lugenud, see on isiklikult minule sümpatiseerib see kõige rohkem, niiet propageeriksime avalikult täiesti kõigile filosoofia õppijatele seda õpikut, kus siis veel rida teisi väljapaistvaid töid. Selle ühiskonnateaduste alal tal on 55 ilmunud see inimühiskond ja inimühiskond eetikas ja poliitikas ja siin on just huvitav, kuidas ta nagu katsub siduda või siluda vastuolu, mis pidevalt filosoofiline välja tulnud mõistete ja tunnete vahel, ütleme faktidega rataste vahel. Ja vot sellistest teostest nagu inimühiskond eetikas ja poliitiliste just väga palju, nagu kirjutab selle poolt, et eetika ja poliitika peavad on väga tihedalt seotud, nii et ta ajas üldse kogu oma töös sellist poliitikas ühiskonnaelus ja ka teaduses väga tugevat eetilist joont. Humanismi joont väga tugevalt ja ja, ja tõepoolest, nagu sa ütlesid, see eetiline moment läbib tegelikult kogu tema filosoofiat ja, ja tõepoolest elu lõppe lõpuni, jäi ta oma vaadetele selles plaanis nagu kindlaks, kuna ta arvas, et kõige tähtsam olen siin, maailmas on inimene ja võitlus inimõnne inimvabaduse eest on kõige kõrgem, mida siis iga kodanik saab üldse teha. Ja ise ta on öelnud ka elu lõpupoole, et kogu oma elu püüdiski ta pühendada siis võitlusele enim õnne inimvabaduse eest ja teatavasti ta astus ju väga aktiivselt selle vastu välja, kui Ameerika Ühendriikide sõdisid Vietnamis ja üldse väga aktiivselt ütles oma seisukohti välja mitmetes poliitilistes küsimustes ja poliitilistes aktsioonides. Teda võib võrrelda sellise tihti eetilise suurkuju nagu Albert Schweitzer, kes ka teistes Aafrika džunglist kirjutas kirju maailma riigipeadele ja nagu koputas nende südametunnistuse, samuti ka raskel üksi kui ka läbi selle baguashi liikumisega ikkagi. Ta oli veider elastamise vastu ja aatomikatsetuste vastu ja Korea sõja vastu väga paljude Sist asjade ja tema arstilt ikkagi kuulati, oldi sundi, oli, oldi sunnitud ikkagi arvestama ka. Väga aktiivselt võttis sõnana haridusküsimustes ja, ja viiekümnendatel aastatel koos Einsteini ja kuulsa füüsiku Phillip Frankiga mitu korda astus siis Euroopa üldsus etama manifest statsioonidega ja arvas, et tegelikult haridus, see niisugune euroopalik haridus on jõudnud väga tõsisesse kreisi kuna kuna haridus toetub liiga paljus faktoloogia alle haridus on entsüklopeediline ja et haridusest on kadunud. Humanistlik mõõde muretses väga paljus sellepärast et klassikalised humanitaarained on haridusest nagu kaduma läinud ja haridus on muutunud liiga loodusteadusliku. Liiga tähendab teadusi käsitletakse jällegi lahus inimesest lahus inimeetikaprobleemidest ja minu arvates see on väga huvitav just seetõttu, et rastsel, kes noh, rasselja insteni, afrankija, kes ise olid ju väljapaistvad teadlased ja Einstein ja Frank Vello loodusteadlased kaitsesid mitte niivõrd loodusteaduste huve hariduses ja kultuuris, kuivõrd just nende humanistlike väärtuste järjepidevust ja pöörasid ääretult tähelepanu sellele ääretult palju tähelepanu sellele, et kui ühiskond kaotab oma arengut, kus niisuguste kultuur ajaloolist mõõdet ja eetilist mõõdet, et siis on kriis, kriis käes ja siis ei ole mingit väljapääsu katastroofist, nii et selle eetilisuse aktsepteerimine kogu elu on võib-olla rasselile kui inimesele. Kui filosoof. Pile kui ühiskonnategelasele kõige rohkem omane