Tere õhtust, käes on oma ehtsa aeg. Pakun teile täna kuulata Ene Lukka koostatud saadet, mis oli esmakordselt eetris aasta tagasi 15. veebruaril. Kes ma olen? Olen pigem, ja kui linnainimene. Kuigi suurema osa oma elust olen elanud siiski linnas aga hing igatseb maale. Kui tõsine ja suur siga kavatsus tegelikult on. Kes on üks eestlane tänases päevas, kas me saame üldse tänasel päeval rääkida ühisest eestlusest? Paul-Eerik Rummo kirjutab oma luuletuses, miks ma välismaale ei põgene. Seisab segavereline. Siit rootslane, sealt mustlane, veidi sugulus, Soomet ja Ungarit, Taani ja Poola sinist alamsaksa Darlikust viimastes aasta ringides Venet sekka Kolgaste kombakaid põlvkondi. Tere pilastust. Pealegi viimseni mulda jooksnud. Ainult keel veel veritseb, ainult keel veel enam-vähem terve ja vana. Ainult keel veel käib, mees seisab, mees seisab, seisab segavereline metsastajate ja meresõitjate küsitav vägagi küsitav järglane. Harjavabadust, pärja metsa ja pista samblasse, võta merele kaasa. Kuid kellest on tulnud siis, kellest on jäänud, kellest on jäänud siis see, kes siin seisab, kalevipoeg, kadunukene kaenlas, jalad oma lolluse läbi otsast raiutud lennukit pea kohal pakkumas seisab ja proovib soome-ugri hiliselt mediteerida. Mets, hõre meri kinni, piir kinni, seisab ja viskab vahel vaatajatele võõrkeelset nalja, seisab oma kadakate ja kootikate keskel, mida pole kuskil mujal ilma peal. Kadakate, mis kasvavad täpselt kõrini ja tikate millega pole tal rohkem pistmist kui mõne minaretiga. Kes ma olen? Kes ma tahaksin olla, kestma, mitte olla ei taha. Ma olen Mossadi erkmaale, kui armu-mussad Sirke Paalo sind ohvrikasmi sata, mul nüüd Sassaka. Palun sind, aafrikasmi sata mul nüüd sosse küll. Mina on seal selge. Nüüd Ainostassaaka ees. Emine on saartel kehv. Hainust ossa köist. Meesi vaata esivaata, aga. Nüüd rikas mees, kas on sinu doos nüüd rikas mees, kas siin haarandus kõik see sinu tsert kaaris ja minu käik, see sinu Tšert kaaris ja minu Päären? Mis on see kõige parem? Kuidas teha oma valikuid tänases päevas? Kas meil on oskus, teadmine, traditsioon toetuda oma valikutes näiteks oma kultuurile? Kultuur kui kindel tugi jalus? Kultuur kui kõige tähtsam võrreldes näiteks mõne teise nähtusega on kultuur või vähemasti peaks olema stabiilne. Tema muutumine on aeglane jaa, konkreetses kultuuris elajale peaaegu nähtamatu. Seega inimene tunneb ennast kindlana. Võiks tunda kindlana. Kultuur on tegelikult tähtsaim alus rahva vaimse eksistentsi säilimisel jätkumisel, kui see meile oluline on. Kultuur sisaldab kolme mõõdet, moodustades sellega unikaalse, harmoonilise terviku minevikku tundmist, tulevikku, aimamist, eestlastel ennustamist. Et paremini elada, mitte hakkama saada, elada ja olla olevikus. Eksitakse kõvasti, kui arvatakse, et kultuur on vaid tipptegijad või need asutused, kelle töötajad näiteks kultuuriministeeriumi alt palka saavad. Kultuur on kõik meie elu. See on valdkond. See on ühe rahva elamisviis töökultuur, olmekultuur, käitumiskultuur, poliitiline kultuur, me räägime igasugustest skulptuuridest. Kuid kuidas teha siis valikuid, kuidas siis käituda kui tulevad ka teised nähtused, võrdõiguslikkus, avatus, globaalne maailm? Kuivõrd kindlad? Me oleme toetumaks oma kultuuri olemusele, nendele kriteeriumitele, mis on aidanud elada inimestel ja neid austada, kinni pidada neist läbi elu. Millised on need tavad ja normid, mida eestlane siis tänasel päeval tähtsaks peab ja milles ta mitte mingil juhul ei loobu? Kõige ahvatlevam oma mõju taustal? Kui see kultuur või see alus on aga juhuslikult äkki auklik või seljatugi katki siis ei ole ju kindel olla, ei ole kindlust inimesel. On üldteada, et eestlaste oma kultuuri alus on maakultuur tegelikult talupojakultuur. Aga suurem osa eestlasi elab linnas või linastunud tingimustes. Linnakultuur on veel pikas ajaloo jorus väga uus nähtus meie jaoks. Elame ühiskonnas, kus tasakaal tundub olevat tegelikult kättesaamatu. Maa ja linnatasakaal on rikutud ühe kasuks ja teise kahjuks. Kuhu siis igatseb eestlase hing täna? Jah, on kuulda, et nii mõnegi linnainimese hing igatseb maalegi kas või puhkuse ajalgi. Kui eestlane sai omal maal üle pika-pika aja läbi sajandite taas peremeheks siis ei läinud väga palju aega, tegelikult ei läinud üldsegi aega, kui tema lapsed hakkasid kohe tahtma, linna. Saaks aga linna linn oma sära ja võimalustega millistega. Koli võluv tõmbas ligi. Linnas oli puhtam, mugavam, kergem. Ja seal oli ka mingi vabadus. Kuid kas see ikka oli vabadus? Mul on täna kaasas jällegi oma vanaema laulud. Ja vanades tegelikult ka mitte väga vanades ja mitte meie oma kultuurist vanast skulptuurist võrsuvad uuemad rahvalaulud, laulumängud. Seal on kajastatud päris hästi seda üleminekuperioodi, kui me hakkasime tahtma linna minema. Ja üks nendest, need näitajad on hästi palju ka üks nendest vanaema repertuaarist, näiteks selline. Juku ei tee, kõik nad vahtuvad üksiirikast neiut tahtuvad traari trall alla, üksi rikkast neiut tahtvat, sest äkki läks moodi, tekkis müüd rikkast inimesest, tahan rikkale mehele. Rääkisin oma hea noore tuttavaga noore neiuga, kes rääkis vanast tuttavast, kelle elu eesmärk on saada rikkale mehele. Selleks ostab ta ainult kallitest poodidest kalleid asju saada rikkale mehele. Ei ole tähtis, milline see mees on, mis maailmavaadet esindajat, vaid ta oleks rikas. Raha, raha poisid hüüdvad, kullakujusid, nad püüdvad traarini Trallalla kulla Kuiasid, nad püüdvad. See on poiste lipukiri, vaesel olgu nipitiri traari drill alla, vaesel olgu nipitiri perenaiseks Ma ei taha, perenaise põlv on paha. Traari trall alla, perenaise põlv on paha. Õhtuni juba teised voodis kraami lauda, see on voodis traari, trall, allo, kraami lauda, see on moodis talvel käia lehmalaut Ta on kui päris põrguhaud traari trall alla on kui päris põrguhaud. Lauda Liinu hais on paha, mees võtab ikka raha. Traharii trall alla, mees võtab ka raha. Patalse ei palju maksa, kui ta koolitab kaks mind Saksaks. Tra avariitrall alla. Kui ta koolitab mind Saksaks rublad 75 siis vein mängi aasta saksa traari trall alla, siis võin mängi aasta saksa kuivend, kübarat kanda on ju palju rohkem hinda. Traari, trall alla on ju palju rohtu, pigem hinda. Et lauludes, siis kajastati tegelikult seda ümbritsevat tegelikkust, neid mõtteid, neid ihalusi ja ka ansambel alleaa on ühe laulu linti laulnud, mis on küll sellisel sellisel viisil üles kirjutatud Kihnu saarelt kus siis on aimu nendest neidudest, kes igatsesid endale uhkeid maju, uhkeid kullasärases aknaid, uksi ja kõiki moodsat. Ülikooli. Ja. Ja. Hoova. Maakultuuri iseloomustab, on iseloomustanud enam suuline kultuur suust suhu mälust, mällu, pärimusega igapäevase elu kaudu. Igapäevase eeskuju kaudu. Kõike nähti ja kuuldi oma kodus kõiki neid kusi, teadmisi saadi kogemusi, oskusi eluks, valdavalt oma kodus või lähiümbruses. Linnakultuur on enam seotud kirjaliku kultuuriga. Ja ega tegelikult polegi aega ja võimalust linnas, kus inimesed ei tööta oma kodus reeglina pole aega ega võimalust suulise pärimuse edasikandmiseks samuti eeskuju näitamiseks. Lapsed ei näe oma vanemaid ei töös ega ka tihtipeale suhetes teiste inimestega. Linna ühiskonna, näiteks jutustajate põlvkond on alles välja kujunemas, kui see üldse kujuneb. Nii nagu on kujunemas ka linna kultuuri folklaristlik käsitlus. Tänapäeval ilmselt me arvame, et maainimesed ei erine enam oluliselt linnainimesest perepärimusega. Kokkupuutevõimalusi on maal justkui rohkem aga mitmel põhjusel pole maalgi selle avaldumiseks tihti võimalusi. Maainimene on õppinud teid muresid kirja panema kasvõi luuletuste märkmete vormis kui ta sedagi teha sai, sest Eestimaal on olnud aegu, kus sõna võis olla lausa ohtlik inimese elule. Rääkida avatusest peatusest siis maakultuur on olnud suletum, iseasi, mis me mõistame selle all ja linnad jällegi avatumad teiste kultuuride mõjutustele. Tänasel päeval räägime Me globaliseerumisest avatud maailmast ka Euroopa Liitu minemisest. Mida see tegelikult tähendab? Kas see võib tähendada mingi universaalse keele, kultuuri või religiooni tekkimist loobumist, millest, kas ka sellest ainukesest eesti keelest mis meil kindlalt veel jäänud on? Või on äkki siiski jäänud palju rohkem sellesse oma oma kultuuri, Paasilinna ja maakultuuri vahelistele suhetele? On väga oluline aeg olnud see aeg, mis ulatus 19. sajandi esimesest poolest kuni 20. sajandi esimese veerandini eriti Eestimaal, aga seoses rahvusliku ärkamise liikumisega ning linnade sotsiaalse kultuurilise arenguga see meie kultuuris suuremat osa etendama sedapuhku küll saksa linnakultuurist pärineb. Kas see oli tõepoolest üks suurim loobumine oma kultuurist, mis Eestimaal üldse on toimunud? Ants Viires iseloomustab seda suurt murrangut järgmiselt. Järk-järguliselt loobusime ise parustatavast naturaalmajandusest ja uute kaupade ning käsitöö toodete kasutusele võtmisest. Võtsime omaks linnapärase ilulaadi moepärase rõivastuse, elamu ja mööbli. Eeskujuks olid aga linnade väikekodanluse, Jaaguli elanike kodud. Odavad juhusliku ilmega laada ja käsitöö tooted astusid seniste lihtsate omatehtud mööbliesemete asemele. Riietusest üks laul et ei ole, ei olnud enam moes omatehtud asi, vaid poodi, riie. Kui mina olen leeris käinud selle laulumängu kolm viimast salmi räägivad siis tolleaegsetes prioriteetidest, mis tegelikult maksavad ka täna kui ema ja tütar peavad omavahel dialoogi, kellele minna mehele ja miks ma ei taha möldrile minna ega jahuputru süüa. Oh saamiinu hinge kee, noor ja nägus neiu. Minu peigmees, uhke mees, ta käib poodi riide sees. Oh sa minu hingeikke noor ja nägus neiuke püksi valet on tal seljas, selle peol on siidi v? Oh sa minu hingeke noor ja nägus neiuke. Seires jätkab kirjeldamist sellel selles murrangus. Küla sotsiaalse elu ümberkujunemisel oli tähtis koht seltside tegevusel, milleks see 19. sajandi eeskuju leiti taas linnadest. Nii et loobumine oma kultuurist loobumine maa kultuuris, talupojakultuurist eeskujuks. Võõramaine või võõras linnakultuur. Võt kuuli naista Liina, laena Li aast leeruva võt koolilast, naist. No võtku ta la töötar ta la tütrel targa sõna ära. No võtku ta la tööta. No võt kuube, tööta tütrel pikk hammaka ära võt kuube tütar. Võtanu valla laads siis sulai puudu, puuaas, haa, ma aasa. Me. Võtku Liinast naista. Liina laena oli aadli Reva. No võt kuulinast naista. Ära novot. Ta la töötard ta la tütre targa sõnavõtt, kuhu ta ala tütar. Kuube töötarpe, tütrelbiik, mokakuube, töötart. Võtanu see laads siis sulai puudu puu saama Puusaag. Me võtano vallavaeselaadse siis sulai puudu puhas haavand, kuhu sa ehme võtana alla laads siis sulai puudu saama. Siis. Ants Viires kirjeldab seda murrangulist aega ja selle arengut kui kahepalgelist kuigi palju võeti üle kohaldati, seda ka vastavalt vajadusele. Uued nähtused tõrjusid kõrvale vana rahvaluule, vanad uskumused, kombed, rõivad ja nii edasi. Neid samu hääbuvaid nähtusi aga vajati olulise toena rahva ise olu põhjendamisel. Kultuuritraditsioonid väljendavad üldist ühiskonna sotsiaalse, kultuurilise ja vaimse struktuuri erinevate aspektide arenemist. Vanades traditsioonides on tavasid ja praktikat Jälgi erinevate ajastute, majanduslikust ja sotsiaalsest nendest organisatsioonidest samuti võõrastest tavadest, mis on lisandunud erinevatel ajahetkedel. Milliseid tavasid, kombeid ega muusikat võiksime pidada võõrasteks kas näiteks valentinipäev või halloween on seda ja millal võõras saab omaks ja miks? Mis juhtub tihti nii, et see võõras palju vähem tähenduslik ja ka arusaamatu astub oma tähendusliku ja võimsama asemele. Ka siin on asi ainult teadmatusest või on veel mingid nähtused, mida me ei ole osanud tähele panna ja nendega hakkama saada, et säiliks oma. Kas tänapäeval maal ja linnas on võõra vastuvõtt samasugune. Kas neid samu kombeid, mis mujalt tulevad, võetakse maal samaväärselt vastu, kui linnas lähevad nad populaarseks? Olles paljudes majandite mitmete põlvkondade väljendus on ühe rahva traditsiooniline kultuur saanud erinevaid ja väga olulisi mõjutusi, mis on olnud mõjutatud peamiselt traditsioonilise ühiskonna sotsiaalsest arengust ning viimase pidevast muutlikkusest. Kristjan Torop rääkis rahvasulatusahjust jutumärkides et rahvas teeb oma valiku ise, kui talle meeldib mingi laul, mingi tants, mingi pill, mingi komme või tavasiis, keegi ei saa keelata tal seda vastu võtmast. Aga see muutub, see ei ole kunagi päris sama, mis sellel teisel rahval. Ja rahvas oskab leida sellele ka oma koha oma kombestikus oma elus, kui enam oskab tänasel päeval. Kahjuks ei ole eestlased olnud kunagi kaitstud võõraste mõjude eest. Meie asukoht on selline, mis ei võimalda mingit olulist isoleeritust ei geograafiliselt tihti itega poliitiliselt ega ideoloogiliselt välja arvatud ehk keel. Ja tegelikult ikkagi kultuur tervikuna. Need kaks asja võimaldasid meil olla omaette ja ajada oma asja, kui me seda tahtsime. Kogu linnakultuur on suuremal või vähemal määral välja kasvanud ikkagi külast ja maalt. Mõttemallid, mis iseloomustavad Maal elajat, inimest jäävad asudes elama mõnesse väiksemasse linna lisse asulasse või ka suurlinna agulis alles. Nii vähemasti arvame tänasel päeval. Enamik linnades elavaid inimesi ei pruugi olla väga pikka aega seal elanud. Kaks, kolm põlve on juba päris pikk aeg, aga väga paljud elavad ka esimest põlve alles linnas. Midagi on nad siiski linnast maale toonud. Keel, sõnavara, metafoorid, kehahoiak on öeldud, et et huvitaval kombel setud ongi väga sirge selgsed setu mehed, kõik nagu sõjaväes. Toitumisharjumused, paljud muud esmapilgul pisikesena tunduvad asjaolud mis veel tõelise kultuuride sulatusanuma rolli etendab. Iga järgmine põlvkond võib juhtuda nii, et järgmine põlvkond on juba väga teistsuguste arusaamadega ja esivanemate tavad, kombed, harjumused on neile võõrad. Sest uuel põlvkonnal on teised eesmärgid. Mõned viisijupid, mis tihti ei olegi pärit, võib olla meie esivanemate loomevarast aga me oleme nad omaks tunnistanud. Ja maakultuuris on nad ühel hetkel olulist tähendust omanud. On jõudnud ka linna ja neid kasutavad ka kutselised muusikud ja musitseerivad nende pinnal. Mis on traditsioonilises? Argo Moor ütleb, et traditsiooni lisusest säilimisest elamisestolemisest meie elus saame rääkida ainult sel juhul kui meil on tugevad suhted oma esivanematega, surnutega, surmaga ja loodusega. Siit küsimus, kas traditsiooniline kultuur elab tänapäeval vaid muuseumites televisioonis, kinokunstis, kontsertsaalis või me pole sellega nõus? Kultuuritraditsioonid on arenenud hüljates vanu elemente ning omandades uusi. Näiteks jõuluõlgedest said ühel ajal kuusepuud ja jõulusokkust näiteks jõuluvana. Meie aja tingimustes on paljud tabad muutunud paindlikumaks, liikuvamaks. Tänapäevased traditsioonid laenavad vanematest, tavadest elemente, vorme, et anda neile teised ülesanded võrreldes nendega, mida nad täitsid eelnevatel aegadel. Või et neid rikastada uute elementidega. Paastumaarja päev näiteks üks tähtpäev, mis kalendrist leiab täiesti koha kirjapanduna. Kuid kas me seda tähistame. Kui me tähistame, siis miks me tähistame? Ja kui me alustame sellest, et me küsime, miks me vajame paastumaarjapäeva maaema naiste püha kus me võiksime tunnetada järjepidevat sidet oma esivanematega, mõelda endale kui naise. Kui ema staatusele sellega seoses oma lastele oma rollile peres eelkõige siis me võiksime valida neid elemente, sobivaid tavasid ja kombeid, et see riitus läbi viia sel viisil. Et see tänasele naisele annab elujõudu või jüripäev. Kui me kalendris vaatame seda päeva rikkalikku kirjeldust mida on tehtud, miks on tehtud, kuidas, kus, kellega siis suuresti on see seotud ikkagi põlluharija, karjakasvataja, tööde ja tegemistega, keda meil tänaseks päevaks praktiliselt polegi. Aga see päev on meie kalendris kindlalt reas ja selle päevaga seostub ka üks mõte lisaks põllumehe tegemistele. See on Jüriöö ülestõus, vabaduse idee või kas see võiks olla pühendatud eesti meestele, kes on kunagi Eestimaa ja selle vabaduse eest langenud. Ja neid mehi on meil Igalühel öelda mitu. Sel juhul me võtame vanadest kommetest, tavadest jällegi sobid sobivad toetavad elemendid et seda mälestusriitust läbi viia, aga milleks, ega mälestus ei ole ainult eesmärk vaid selleks, et ka eesti mehe meel oleks tugevam ja selg sirgu ning valmis ka oma isamaa eest välja astuma, kui seda kunagi peaks veel tarvis minema. Päevade sisu ja tähendus võib-olla natuke teistsugune kui kunagi varem. Kuid vihjed paljudele võimalustele on ka varasemas ajas täiesti olemas. Kuidas me seda vara kasutame, seda vanavara tänasel päeval, kuidas me selles toimime vahel me ei panegi seda tähele kuid vahel me peame seda ka õppima õppima, pillimängu valima, neid lugusid õppima, neid esitama ja nendes olevat mõtet koskama esitama. Linnadesse kogunenud intelligents on asunud oma ideoloogiliste suundumuste kaudu näiteks koguma rahvaluulet, seda ärgitama tegema alates Jakob Hurda Ast rahvuslikke muuseumi rajama ja samuti populariseerima folklarismi ideed. Folkurismi idee on oma kultuuriteenistuses sel viisil, et seda vähemasti näidata, laval näidata, kuidas oli. Aga see jääb inimese elust, töökeskkonnas ja isiklikust elust. Liiga kaugele see ei rahulda. Folklorist toetab küll rahvuslikku eneseteadvust. Kuid kuidas me elame? Kui meie teadmine ja tegelik elu ehk praktika kokku ei käi. Traditsioonilistest seostest lahti kistuna toimivad vana rahulikult tuuri vormid. Nüüd tõepoolest täiesti uues funktsioonis ja juba oma 50 aastat või natuke isegi rohkem. Rahvarõivaid kantakse suurte vaatemängude esinemisrõivana vormi rõivana. Kas ka vabatahtlikult, mõnel juhul on näha suurtel vastuvõttudel ka inimesi rahvariietes eelmisel aastal meie esisportlane Erki Nool Ki oma kaasaga. Aga aga rahvatants ei ole enam spontaanne meelelahutus, vaid on muutunud vaatepildiks, mida esitavad selleks spetsiaalselt välja koolitatud tantsurühmad. Rahvaluule ei seostu ammu enam suulise edasikandega vaid see on siirdunud kirjalikult talletatud pärimuseks, millega ümberkäimine on väga keeruline. Temaga hakas hakkama saamine ei olegi lihtne. Paljast formi äraõppimisest ei piisa, aga sisuline mõistmine on tihtipeale väga kaugeks jäänud. Me ei saa sellest inimesest aru, kes need laulud on loonud kuigi sõnadest saame aru. Rahvakunst, mis seostus tarbeesemete kaunistamisega, on muutunud praktilise otstarbeta iluasja tootmiseks ja on ka seal väga uhked. Kuid mis siis jääb, mis on? Kindlasti ei ole asi nii pessimistlik ja me ei teagi, kuidas asi täpselt on, sest me tegelikult ei tea sedagi, kuidas meie väiksel Eestimaal selle oma kultuuri erinevate alaliikidega asi on. Kuid on teada, et on inimesi, kes on osanud seda vana ja tänapäevast maa kultuurist põrsuvat linnalikuga päraselt ühendada ikka oma elu õnneks. Eriarvamused linna elu positiivsete negatiivsete joonte kohta on tõenäoliselt sama vanad kui esimene linn. Linnaelu on soodustanud agressiivse maskuliinsus intellekti, võimu ja ohuga eeslinna ja maaelu, aga perekonnaelu, puhkuse looduslähedase ohutusega. Kuigi need elulaadid on sotsiaalsed konstruktsioonid. On kriitikuid pidanud linna tehislikkuse tipuks. Linna- ja maaelu voorused mida siis välja on toodud vaidlustes pikkades vaidlustes, loomulikus contra kunstlikus linna võib kujutada ka tsiviliseeritud maa või patusem ana kui maad. Tuttablikus kontravõõrapärasus. Linna seostatakse uue, erineva ja ootamatuga maaelu hakatud nähtavate asjade ja inimestega. Kogukondlikud suhted maal contra linna elus domineerivad umbisikulises ühiskondliku iseloomuga sotsiaalsed suhted. Traditsioon, kontramuutus, maa traditsiooniliste väärtuste kants ning linn koht, kus traditsioonid purunevad ja arenevad. Uued normid. Usun, et me tahame alles jääda. Me tahame püsida rahvana eripärase rahvana. Ja selle püsimise aluseks on vaimsus, mis põhineb oma esivanemate tarkusel. Kokkuvõttes sellel kultuuril. Need sõnad ei tähenda aga mitte midagi ja sõnad jäävad sõnadeks uhkematakse vähem uhkevateks. Ehk on tarvis kaardistada, mis tegelikult toimub Eestimaal tänapäeval mis on aktiivses käibes, mida on aga vaja kaitsta mida on vaja arendada või kas SÕNA arendada üleüldse sobiv selles kontekstis. Millised on eestlase suhted teiste inimestega elavate inimestega, millised on suhted surnutega ja kas suhted surnutega oma esivanematega lähedastega võiksid ka olulist kohta omada tänase päeva inimese elus, olgu ta siis pankur olgu ta sekretär, maa, töötaja, kultuuritöötaja, õpetaja, autojuht või kes tahes millised on eestlase suhted loodusega. Ka selle eestlase suhted, kes elab linnas. Ehk on aeg seda uurida ja kirja panna selleks et teada, kuidas edasi. Kui see meid huvitab.