Tere õhtust, siit kolmapäevasest keskestuudiost, ütleb maris Johannes. Kodus, kus lapsi on tänase õhtu mõte kindlasti juba kooli algusele rännanud. Kui mitte elu, siis päeva plaanidesse tuleb ikka väikesi korrektiive teha. Et asi pärast suvist vabadust jälle logistiliselt paika saada. Aga kui polegi lapsi peres, siis on ju igalühel võimalik mõttes oma kooliaega rännata. Kes teeb seda heal meelel ja valgija tundega, kelle jaoks on see aga üks suur õuduste kamber, mida kurjast meenutada. Kohtasin kord üht noormeest, kes soovis üürida endale möbleeritud korterit. Ainus tingimus oli, et seal toas, kus ta elab, ei tohi olla raamatuid minu hämmunud. Küsimuse peale, et miks nii, et kas tal on tolmuallergia või midagi sarnast vastas ta hoopis, et raamatud meenutavad talle tema jubedat kooliaega. Jube kooliaeg koos õudsa eesti kirjandusega on meie tänase saate teema. Sirvime vanu kooli lugemike ja sekka Toomega tänast päeva. Saate põhiosa on kõneldud 25 aasta eest. Koolipapa Kaarup ehk lavastaja, näitleja ja näitlejate õpetaja Karl Ader räägib Mari Tarandile oma hooli lugemikest. Alates 1925.-st aastast kuni 40.-ni oli ta Tartus algkooli ja hääleseade õpetaja. Teatriga sidus ta end põhjalikumalt alles 1942. aastal. Ja oma elu viimased aastakümned olid jällegi õpetaja meie näitlejatele kõrgemas lavakunstikoolis. Nii et selle koolipapa mälestused on peaaegu sajandipikkused. Ja Karla tra jutu vahele räägib teine koolipapa hoopis noorem aabitsa autor Jaanus Vaiksoo. Talle sekundeerivad noored lastekirjanikud Kerttu Soans ja Piret raud. Viimane on joonistanud ka pildid ühte teistmoodi Aabitsasse onu Volgi värsiaabitsas. Nii et laps ja tema esimesed lugemised meie tänase tunni teema ja ajaarvamist selles tunnis võime mõõta. Muusikaga olen valinud väga didaktiliselt plaadilt kuhu koondatud laas lastele ja noortele loodud eesti klaverimuusika paremik, meie tipp pianistide esituses. Alustavaga Karl Ader. Kuidas õppis lugema mees, kelle sünniaasta on 1903 ja kes veel oma silmaga on näinud Juhan Liivi ja temaga rääkinudki? Kooli lugemik tõusis septembrikuus jälle elu esiplaanile. Tan kooli lastelaual ja kotis, ta on õpetajate igapäevane töö tugi. Aga kui majas on neid lugemiku lapsi, kooliõpilasi, siis võiks lugemiku mõneks viivuks sattuda ka vanemate kätte. Umbes niisuguse mõttega, et vaatame õige, mida neile lastele siis täname päeval ka sinna lugemiku kaante vahele paigutatakse. Meie stuudios on täna lugemikel ehitsemas ja oma kauget lugema õppimise aega meenutamas. Karl Ader. Mina elasin lapsepõlves koosa külas Peipsi ligilähedal otsejoones vahest kuus kilomeetrit Peipsini maad. Meie küla oli sellepärast nagu rikkam kui teised, et meie külas vahetevahel käis kirjanik elaski seal oma lelle pool Juhan Liiv. Ja seepärast külarahvas tundis nagu raamatute vastu ka rohkem huvi. Minu keema. Luges mulle liivi jutustusi ette siis kui ma veel lugeda ei mõistnud. Ja hiljem vanem õde, kel juba lugemine hästi läks. Ema pani teda meile ette lugema. Mõnus oli küll neid jutte kuulata, ma tahtsin kangesti ise lugema õppida. Õde läks jällekoolilinna kooli, mina jäin maale. Ja siis enne Jakatudki mulle neid kirjatähti õpetama, kui ma olin üheksa-aastane Läksin kooli, aga ühtlasi ka siis kodus ema tuias. Et ma tähed selgeks saaksin. Mul vahepeal tundus, et see on üks niisugune raske asi, see lugema õppimine, et mina vist eluilmaski ei saa lugemist selgeks. Sest Need, äälikude täed, needervalitiisugused ise, laadilised naljakad nimed. Kui me praegu selle peale tagasi mõtleme, no näiteks minu pärast hobune, kuidas see siis kõlas, kui tähtedega viisi lugeda, yhe OP uuni Ihobjooni, kuidas hobune sealt välja tuleb, ta ajas meele ära eitele. Ja mina olin üsna õnnetu. Ja koolis see õnnetus veel mõnevõrra süvenes külakoolis. Seepärast, et kui siis neid tähti kokku veerida ei mõistnud ja ruttu selgeks ei saanud, ega siis ei olnud nii, nagu praam praegu on, need selgitatakse sulle ja tehakse asi huvitavaks ja nagu ma ka ise hiljem õpetajana püüdsin seda huvitavamaks teha, sest ma ise olin väga suure vaevaga seda lugemist õppinud. Siis, kui välja ei tulnud viltu, sai midagi ütelda, siis võeti tukast kinni, arvustati koolis oli veel joonlaud laual ja õpetaja võttis sellel joon lava kallis, vasta näppe. Samuti tiris kõrvast ka vahetevahel. Nii et läbi häda ja poolenisti läbi nutu sai seda lugemist õppida. Ja mul läks hulk aega terve aasta otsa, enne kui noveerima hakkasin, nii raske tundus mulle see asi olevat. Nii et ema vahetevahel ütles mulle Carlakeri, sinul on üsna kõva pea. No nii, ma siis pikkamööda. Sain selle raske kunstilugemise kunsti nii selgeks, et ma juba veerisin. Aasta enne kooliminekut, siis ma olin kaheksaaastane. Laverest tuli kirikuõpetaja, see käis külakoolis kooli katsumas nagu maal öeldi, kaemas kooli kaemas. Ja seal ma siis esimest korda veerisin sellele ette lugeda ja läks üsna kenasti, ja kui ta mul laskis veel ühe kirikulaulu laulda, nagu tookord kombeks oli siis kinkis ta mulle ühe pildi. Niisuguse üks rist ja roosid olid, Real kinkis mulle hea laulmise eest lugemist ei olnud ära märgitud lauad. Nii algas minu lugemine siis peale. No ja kui ma siis ise jõudsin nii kaugele elus, et ma hakkasin kooli õpetajaks või kooli õpetajaks, sain Tartu Õpetajate seminari lõpetasin ja kaduli esimene klass mulle kätte, kus ka neid õpilasi oli, kes lugeda ei mõistnud, siis ma püüdsin omamoodi seda asja neile Enda meeli huvitavamaks teha. Ma näiteks püüdsin selgeks teha, kuidas märkida üles, kuidas uss susiseb, madu võttama Madulooklaktsioon kahessi, moodu nagu käsi välja sirutada ja tõmmata enda poole ja siis jälle tagasi jälle tagasi tuleb niuke loo Clev nähtus seal. Nüüd ma ütleksin, nüüd on ussisusin üles kirjutatud terve klass suusises kaasas terve Claesse õhus tegi niisuguse ess hääliku jooniku Eeess hääliku, nii nagu uss. Või siis rähn. Kuidas kirjutada üles seda, mis rähn laulab. Doc. Et nad hakkasid ette kujutama häälikut, nad hakkasid häälikud tunnetama, kuidas kirjutame üles, kui mootor käib porr R ja kõik urisesid seda r-i siis. Ja siis tegid või tahvli ja kriidiga, kirjutasin selle trükitähe suure erry. Ja õpilased pulgake käes, kassid, tindipotti. Ja niisugune joonistuspaberileht oli seal, kirjutas seal R-i, põrieseisid jälle erry ja põrisesid. Nii nagu läks, nii hõlpsamini, iseasi. Vot nii, nii algas siis minu minu lugemine ja nii ma püüdsin õpetada siis omakorda nendele, kes lugeda ei mõistnud. Lugemist muidugi algas esimene maailmasõda ja ei olnud Petroli. Aga talvel ja sügisel õhtu tuleb kätte. Õppida, on vaja lugeda, on vaja tööd teha, emal kududa ja isal üht-teist nokitseda. Siis võeti plekk, topsik, pandi sinna lambarasva sisse. Ja ise tehti taht ka linasest riidest, mingi taht punuti kokku ja pandi see lambarasva sisse ja kopsiku ääres. Siis põles linane lõng, seal sai toitu, sellest rasvast oli lõhna küll ka jäegased tuli oli viletsakene, aga aga ikka ajas oma asja ära. Kõnelemata sellest, kui siis panna põlema see, nagu öeldi Muhuga lamp. Klaas oli, lambi klaas oli niisuguse Muhuga plekk lapikene, see oli juba siis minu meelest väga suurepärane. Valgusvanaema oli mul mõneti ebausklik rida ajada. Huettib, kas puu Bilbas ei tehti niiskeid pulgakene vanaema lõikas välja peenikese pulgakese tuli sellega rida ajada ja tähtiveerida mitte kunagi, mitte sukanõelaga või vardaga või heegelnõelaga üteldi, vot kui rauaga ajad seda rida, siis ei jää sulle midagi pähe, siis niuke raudne nähtused ei hakkab kuidagiviisi pähe. Aga kuidas tänapäeval mis rauaga seda rida ajada, et tähed pähe hakkaksid? Jaanus vaiksoo on emakeeleõpetaja, kes möödunud kevadel sai valmis oma pitsaga jaa-sõna sekka ka kunstnikult kirjanikult Piret Raualt, Jaanus Vaiksoo kirjutatud onu Heino. Lugusid loeb Elisabet Tamm. Kui lapsel kooli minnes juba tähed selged, siis milleks talle veel aabits? Jaanus Vaiksoo. Aabits on mõeldud ikkagi kooliraamatuks, ta lähtub ikkagi sellest, et nüüd me tänapäeva uus aabits ka, et aeg on nii palju edasi läinud, et noh, umbes 90 protsenti lastest, kes kooli lähevad, oskavad ikkagi muidugi erinevatel tasemetel aga nad tunnevad tähti ja oskavad lugeda ja, ja lasteaias ikkagi on juba ka see tähtede õppimine ja kukeaabits on ju meil täiesti olemas ja need aabid selles mõttes on ikkagi kooliraamat. No tegelikult on küll nii, et uus aabitsa, see idee, et seal võiks olla selline realistlik pere, eks tuli ka meelsele aabitsa meeskonna arutamistel välja ja minule oli ta lihtsalt see mõte üsna omane. Aabitsatega on samamoodi nii nagu kõigi laste juttudega, et need võiksid olla võimalikult mitmekesised ja see võimaldaks koolis õpetada teatel valida. Ja ütleme, algklassiõpetaja, kes pikki aastaid koolis töötanud, temal oleks isegi enda jaoks ka huvitav, kui ta näiteks üle kolme aasta saaks vahetada aabitsat ja, ja proovida ühte teistmoodi, et lihtsalt aabitsa tegemine on niivõrd töömahukas ja pikk protsess ja ilmselt ka kallis töö, et et seetõttu ei ole neid aabitsaid koolis väga palju. Aga võiks olla looma Jutaja mingi perelugusid, nagu see nüüd uus aabits on. See tagasiside oli selles mõttes küll positiivne, et ta oli viis, viis kooli üle Eesti, kes seda eelmisel aastal proovisin ja et neile lastele oli ka tähtis, et, et selle selle ühe pere lugude kaudu ja seal ei ole mitte ainult pere, vaid on ka siis selle peategelase klassikaaslased. Peategelane läheb esimesse klassi, kõik need klassikaaslased ja, ja siis on veel see onu Heino seal sees. Onu Heino kummikud mööda mättaid. Mullust muru mutimullahunnikuid astub onu Heino, jalas uhiuued kummikud. Kummikutes soojad sokid, sokid, kudus, tädi Kai, kellel kaunid kuldsed lokid, süda põues soe, kui sai. Heino tõttab Kaie juurde üle põllu heinamaa. Kevadilm toob laulu suule. Ei ole üksi ükski maa. Heino lisab veelgi sammu, tuli takus, jalges rutt. Äkki komistab ja kukub, nägu mullas, sassis tukk. Huul on katki, põsed kriimud, püksipõlved porised. Oli seda nüüd veel vaja. Onu Heino toriseb, lonkab tädi Kaie juurde. Õnnetu ja kurb on meel. Kes küll sellist hädavarest peiupoisiks soovib veel. Aga Kaie hakkab kaela kohmu, kallis heinake. Nõnda oledki mulle armsam nagu väike poisike. Heinol särama, lööd, nägu viskab jalast kummikud. Nemad olid kõiges süüdi ja need muti hunnikud. Ummikuid ei ole tarvis. Parem kõnnin sokkides, haarab Kaie kaenlasse ning õhtu möödub rokkides. Ja aabitsas on just nii, et seal on vaja mitmekesiseid tekste, on vaja jutustavaid tekste, lugusid ja muidugi luuletusi, sest esimeses klassis on need sellised luuletused riimi ja rütmi tajumine väikesele lapsele hästi oluline läbi nende püüdagasus natukene nalja teha, et ma olen tajunud, et, et see on selles vanuses lapsele väga tähtis. No see onu Volgi värsiaabits on selle poolest eriline, et ta annab mägi taktika väga kaugel, kui mulle juba öeldi kirjastusest, et kas ma olen nõus tegema Volkonski värssidele pilt, et on selline plaan taoline aabits ilmutada, siis ma olin kohe ilma neid luuletusi nägemata nõus, nagu rõõmuga, nõus, sellepärast et minust idee oli juba nii tore luuletuse kaudu mingisugust tähte lapsele õpetada või tutvustada. Ja vot selle aabitsapiltide tegemise protsess oli ka omamoodi huvitav ja omamoodi ka väga vaevaline, sellepärast et need folgi värsid olid jälle nagu väga Volgilikud ja väga tema maailma ja nagu läbi tema tunnetuse kirja pandud. Ja mina olen jälle teatavasti selline väga isepäine kunstnik kes tahab raamatusse kangesti mingisugust oma liini sisse panna. Õnneks Volk nagu sellega oli väga nagu nõus meeleldi ka, et need pildid siis ühelt poolt nad toetuvad küll sellele mulgi luuletuse mõttele, aga samas nad toovad sinna sisse ka mingisuguse muu mõte, mis peab siis lähtuma sellest konkreetsest tähest. Et näiteks tähe e puhul räägib luuletus emast ja emadusest elust. Aga et seda niisugust suhteliselt keerulist, filosoofilist abstraktset küsimust nagu lapsele hästi lihtsaks teha, siis joonistasin ma sinna aabitsas tähe e alla suure ema elevandi, et lapsel on nagu selge, et elevant ja e-seda aabitsat lugedes või vaadates ta võibki üldse alguses alustada sellega, et vaatab ära need tähed ja need pildid ja õpib iga pildi juures selle tähe selgeks ja alles siis saab nii-öelda minna sellele keerulisemal tasandile või sellele verbaalsele tasandile, mis on Volgi poolt siis sinna raamatusse sisse kirjutatud. Et noh, raamatutega me peame paratamatult ka seda arvestama. Kõik kunagi ei loe raamatuid koolis on see paratamatu, et kui ikkagi õpetada inimene sotsiaalseks olendiks, kes oskab ennast väljendada nii suuliselt kui kirjalikult, siig kirjandusega tegelemine peab olema paratamatult intensiivsem kui teiste kaunite kunstidega. Läheme jälle aastakümnete taha mari tarandi vestluskaaslane on koolipapa, Karl Ader. Aga öelge, kas teil meeles on oma kooli lugemik see, millest te õppisite ja siis hiljem see, mille järgi te õpetasite Nuia kukeaabits oli üks kukeaabits, mis isa linnastrei. Aga nagu ma mäletan, oli see kampani lugemise raamat enne seda. Minu ema kõneles, et tema on õppinud Jakobsoni lugemise raamatust Kapmanni lugemise raamat. Ja seal oli ka üsna toredaid lugusid sees. Mõningaid oli neid, millest päris hästi aru ei suutnud saada. Kui neid tänapäeva koolilugemiku vaadata, siis on mõned palad, mis nagu käe ulatavad, meilt sinna hoopis kaugetesse aegadesse, mõned palad, mis on läbi aastate ikka lugemikutesse jäänud ja kui te neid nimetasite Jakobsoni lugemise raamatut, siis ma nüüd lehitsesin siin neid praeguseid õpikuid ja leidsin, et Carl Robert Jakobsoni järgi Lugu hundist, sokkust ja kapsastest. On meilgi teise klassi lugevikus praegu sees. Ja nõnda on, on nendes lugemikudes Lev Tolstoi kuulsaid lugemiku jutte ja kas või lugu Albi kärantsust Janseni lugu, rääkimata muidugi rahvaluulest, mida leidub kõikides küll suurematele, küll väiksematele mõeldud lugemikudes. Praegu. Kas või seesama? Hästi sajandeid tagasi seda aega meelde tuletab. Rahvalaul. Kui ma pääsen mõis aasta, siis ma pääsen põrgu, Asta pääsengu soe suusta lõvilõugade vahelt. Havi hammaste tagant. Ei vaadanud mina tagasi. Verstal vaatasin tagasi, nägin mõisa põlevada kupja toa kärva vada Kuriminguguslikkama pahaveta viskamai. See samane vihkamine nende sakste vastu. Siis kui süüdati, neela räitis. Mõis. Vaadatud tagasi ja põgeneti, et ükskord pääseda sellest orjusest. Või jällegi Bergmani Ustav Ülo. Ja rahva eest enda ohverdamine ka Tolstoi lühilookesi, mis on käinud aastakümneid lugemikudes näiteks kaks sõpra või valmid valmidest. Jaagrolovi valminud koni härg või Jaagup Tamme omad. Ja nõnda edasi. Kui palju meil on ikka niisugust luuleklassikat, mis on oma lihtsuses nii sobiv kõige väiksemategi koolilastele lugeda juba teise klassi lugemiku, kus on palju, on Ernst Enno luuletusi. Juhan Liiv? Muidugi, aga siin üks võib-olla ka väga vana lugemiku pala, kas mitte ei ole see Kamseni lahja põld? Vaat see on siin neljanda klassi lugevikus. Seda ise lugenud ja ka õpetanud. Ja ma loeksin kas või praegu selle korraks veel ette. Kamseni murede maa. Lahja põld ja kadakane karjamaa seal mu vanemate murema. Haled seal põletas asuja kurbusest küdeva rinnaga saaja põld ja kadakane karjamaa tuksub südamel, viskandma uudseviljaseemet vaos, musta murema mullasse lahja põld ja kadakane karjamaa. Ah, millal helendab kullana valminud vilja? Ta viib sinna siis meie Eestimaa murede maale pae selle põllule, nagu see Põhja-Eestis on või liivaküngastel, nagu see Lõuna-Eestis on Ui Peipsi äärde sulaliivamaile selle lahja põllu peale ja kadakane karjamaa peale nausegamisena nendele toreda luuletuse kirjutanud ja mis nüüd aastakümneid koolilugemiku sees on. Tihendatult annab meie Maarahva mure oma lahja põllu pärast oma leiva natukese saamise pärast oodata sügist. Hallage maa algas, ta laseb vilja ära koristada. Jaga Sirpidel sätendav päikesekiir või mitte. Ja ja selle oma maa looduse südamega tundmine on. Suurelt jaolt ta emakeele lugemiku teha ja kui neid ilusaid looduspilte vaadata, mis on siin näiteks särgava suvevihm, seda mäletan, see oli minu ajal ka lugemikus see suvise äikese ootusi äikesepilt või siis Juhan Sütiste põhja talv. Kui Kersti Merilaasi rändlinnud vaat Kersti Merilaasi luulet on üldse palju lugemikes ja ma olen mõelnud, et kas põhjus ei olegi jälle tema luule? Niisuguses suures lihtsuses, seesama rändlindude luuletus uniselt näitab end päike vaiksete sügise kuudel. See on isegi kahes lugemikus. Alguses ta on teise või kolmanda klassi teise klassi lugemikus mõned esimesed salmid, ainult, aga viienda klassi lugemikus on ta juba tervenisti seest. Teil oli selle luuletusega nagu mingi isiklik mälestus ka võikide. No ja aastaid tagasi 30.-te aastate lõpupoole, muude hulgas toimetasin ma väikest ajakirja tartus ajalehega, freesi koost ilmus kord või kaks, kuus lastelehte. Tol ajal ma palusin siis Kersti Merilaasi, et ta kirjutaks lastele mõned luuletused, et elustada seda väikest lehekest, seda ta tegigi, siis ja muuhulgas ka see luuletus on siis üks neid, mis ta lastelehele kirjutas. Kas te loeksite selle luuletuse ette, võib-olla ta puudutab samamoodi paljusid, kes seda on kunagi õppinud või või näinud, kuidas tema lapsega seda õppinud pähe. Uniselt näitab end päike aegsetel sügise kuudel. Veldi mahiline valgus eretab kollastel puudel punaselt leegitsev Baer, kask aga tilgutab kulda. Aibana kirevad lehed katavad kulu ja mulda. Traatidel kükise kössis lindude käratsev rodu. Jälle on tulemas, Stahli jätma peab jällegi kodu. Vaatavad ainiti üles vihaste pilvedes õudu. Pojad, ent proovivad julgelt kassette tiibade jõudu. Tundmatuid radasid ihkab nooruse rahutu veri. Kaugel kaugel lõunas kohiseb sinine meri kõrgete mägede vahel orgude igihallus. Sinna ei ulatu iial põhjana pakase valjus. Kuigi on ilusas lõunas kaunimad lilled ja rohud ootavad seal meie linde. Kurjad ja kavalad ohud. Paljud neist nõrkedes lennul langevad lainete hauda. Eisi, ent maitsema roana kantakse pidulauda. Kui seal, siis Palmidel advus õõtsudes põua sees lõõsas linnukest tagasi, hüüab sõbralik kadakapõõsas, niisked ja varjavad laane. Kuused, mis lõhnavad vaiku. Igatseb väikene süda, koduseid pesitsuspaiku. Nõnda on rändlinnu saatus tigeda talve eest ära Tulevad ududia hallad. Väljadel vareste kära lahkuvad viimased kured. Hüvasti jättes Kloog luuga. Viipavad kodumakingud iga põõsa ja puhuga. Ja võib ju arvata, et see on tohutult raske töö, kui kogemusi on õpiku boostel iga aastaga üha enam eelnevate põhjal, aga samas muutuks nagu töö raskemaks sellepärast et nii palju on uut. Ja selles mõttes ongi huvitav jälgida, kuidas meie kirjanduse lugemike koostajad on kõik klassika pärlite kõrvale suutnud tuua praeguse ajakirjanikke nooremate ja vanemate luuletusi proosapalu. Rõõmuga näed, et siin on vanameistri Erni krusteni väga ilusaid ja südamesse minevaid pilte. Hobune on sees, siis on see ilus mälestus, kuidas ta emaga ööbikut kuuleb esimest korda elus, aga siin on ka kõrvuti vana armsa luuletusega vanaema helde lahke Betti Alveri helde andja. Samuti on Paul-Eerik Rummo luuletusi ja kõrvuti meie oma autoritega on teiste maade klassika kullaterad küll Juhani Aho, küll pätterfi. Ja ja Götegi, aga nüüd on aga jah, ka neid asju terve rida sees, mis minu arvates jällegi aastakümneteks jäävad, nii nagu enne vaatasime neid Wana lugemikovi vanad klassikalisi asju, klapp klassikaks saavad, küllap saab Smuuli mälestusi isastki klassikaks kindlasti või sanga laulisast kui Jelle Merilaasi nuga või, või rannapääsuke. Täis valget vahtu on mereküür ees linde murrus, järsk kaldamüür. Ja kõrgel kõrgel kui räästa all. Üks linnupesa seal üleval. Üks linnupesa vist pojad, Tsee settaina vidin lendleb ees. Must roheline all vete õõts, tuul puhkab, laotus kui hiigellõõts. Kaks sinitiiba ja valge rind, Endülees heitlejaid, mu pääsulind, kaks sinitiiba, ei miskit muud, ei kuskil varju, ei puhmast puud. Raskelt raskelt saatis kurva. Miks tuulte teele sa teinud toa? On vaikseid orge, mil sisemaal ja lahkem lõunas ka taevakaar. Kas punapalutsulunuvusid, kui pesa Baiele siin punusid? Kaks sinitiiba ja valge rind ja torm ja meri. Rannapääsuke sinisuuline tiibu laotades lendas ülesse ülalt noolena laskus Linetele valge rinnaga Voogia riivates. Mida ta dista mulle ütelda kurgulgumedal, mida siristas? Kõrsi kogusin raha, keriibusin sitke saviga seinad, silusin, liitsin kõvasti püha põrmuga Kalli Kaldaga kokku, sidusin kõrs kõrreleraagraole, kalur merele, künni ja vao-le vidi. Tõuseb tormihoog, pesa pillutab ilma äärele, heidab enese annab Pääsuke Sirje linnuke kuulajaid, siis mida siis teed? Ikka uuesti, alati lendan tagasi otsast, alustan 100 kordama. 1000, kordama. Kõrre kõrrele rahule. Rao. Siin mu kodupaik. Sünnimaa, ainus ilma peal, ainus päikse all. Rantsee tuuline rantse tormide tormis tugevam on armastus. Rõõmustab meid, seed. Lugemikud on rikkad. See on varakamber mis kaudu Õpilased oma sisemaailma kujundavad mitmekesine. Ta õpetab nagu elu tundma oma mitmekesisuses. Väga tõsiseid lugusid, asjalikke lugusid, kuid ka üsna huumor, seid ja naljakaid, nii nagu see terve elu on, nii et see on selle noore inimesega, on see maailm sees, laagub, mida noor teadma peaks ja, või õpetajad seda veel süvendavad, jääd all tekstid välja toovad, aitavad tuua noortel. Ja siis on küll huvitav varasalv, mis inimese vaimset palet, noorte vaimset palet. Selles mõttes võime rõõmsad olla, et meil niisugused varasalved olemas koolides. Veel kord tuleme oma aega meie aega. Kui palju mõtleb maailma parandamise peale see inimene, kes täna lapsele raamatut kirjutab. Vestlusringis Kerttu Soans, Jaanus Vaiksõja, Piret raud. See ei väljendu miinus niisugusesse agressiivsel ja kirjutama tõukaval moel, et midagi, nii et see on niisugune unistus suuta pisut parandada. Aga kirjutades ütleme, selline realistlikum soov või siis täpsem eesmärk on see, et ma tahaksin nii väga, et lapsed ja lapsevanemad, kes need selle raamatuga tegelevad ja kellele seda ette loetakse või kes seda ise loevad, et nad märkaksid, et Meil on endal ka see olemas, need tekstid, mis ma olen kirjutanud, on niisugused soojad ja heatujulised ja turvalised just nimelt. Aga ikkagi niisugused õnneliku inimese tekstid mõtlengi seda, et kui nad näevad, arvad, et seal kirjutatakse täiesti tavalistest inimestest sellistest, nagu nad ise on. Et siis ehk nad märkavad, et ka nendel paistab päike õhtuti mõnikord ja, ja võib seal täpselt samasuguseid tundeid äkki tunda, nagu see raamatus tegelased tunnevad. Nii et see oleks minu niisugune eesmärk ja teine, see, et ma loodan, et need raamatud seovad perekonda, sest seal on nii täiskasvanud kui lapsed on tegelased. Ja ma mõtlen, et need lapsed võiksid selle raamatu põhjal nende lugude põhjal oma vanemaid paremini tundma õppida. Vanemad oma lapsi, sest täiskasvanutele on võimalik seda teha, nad on kunagi lapsed olnud. Nad saavad mõlemas rollis esineda nii lapse rollis kui täiskasvanud inimese rollis. Aga enne ma poleks seda suutnud enne emaks saamist ei oleks suutnud meenutada oma lapsepõlve sel moel nagu praegu. Maailma parandamine idealistlikult kategooriad. Jah, ega kirjutades vist loomulikult nii suurtes kategooriates ei mõtle, eks. Küllap mõtled sellele, et see tekst tunduks lugejale huvitav ja, ja loomulik, et noh, siin oli juttu ettelugemist, sest et ma püüan ise ka neid tekste niimoodi. Kui ma kellelegi isegi ei loe, siis ma ei ole võimalus seda lugeda, et siis ma püüan neid valju häälega kõike lugeda. Kuidas kõlab, kuidas kõlab jah, et siis seda ma soovitan koolis lastel ka, et kui lõpukirjandit kirjutada ja lugege poolvaljult omaette omaette ette, teil nagu siin kõrvas tekiks kuulmine, siis et kas on kõik paigas selles tekstis, et pigem on jah, sellised väikesed asjad, et, et kui see idee on tekkinud, see saaks nii hästi, kui sa seda suudad ka lugejate jaoks huvitavaks kirjutatud, see on su põhieesmärk. Piretrov minu jaoks on lastekirjanduses väga oluline see, et see raamat nagu arendaks lapsesse taim Paat ja võimet et ta õpiks samastades ennast raamatu peategelasega, et ta nagu õpiks nägema teist inimest või tundma teist inimeste teist isiksust, isikut, et ka teised võivad olla kurvad, ka teised nutavad, teistel on halb siis, kui Talle öeldakse halvasti. Kui raamatus on mingi selline tore positiivne peategelane, siis laps elab tema seiklustele niivõrd innukalt kaasa ja on temaga koos õnnelik koos kurb ja ei ole tema peale kunagi kade, kui tal läheb liiga hästi ja kahjurõõmus, kui tal läheb halvasti, et on tore, kui raamatus on see seesiad, kui raamat suudab last niimoodi haarata, et ta muudab last mingil määral sisemiselt paremaks, et kuda siis kooli läheb, et siis ta ei alusta koolipäeva väiksemate kiusamisega? See on üks oluline asi, mida ma alati silmas pean ka oma teksti kirjutades, aga muidu ma vaatan lihtsalt, et oleks tore, põnev, armas lugu ja et mul oleks seda endal mõnus kirjutada, et kui mul on endal mõnus ja loo kirjutamine teeb mulle rõõmu, et siis ma nagu eeldan, et see võib teha rõõmuga teistele. Ma tänan teid. Piret raud, Jaanus Vaiksoo ja kätte saanud. Ja nüüd laeb Karl Ader kooli lugemikes leiduvaid palu Erni krustenilt Juhan Liivilt, Johannes temperilt ja Paul-Eerik Rummo Ltd. Olin viie-kuueaastane, kui ema mind esimest korda linna kaasa võttis. Seni olin linna näinud ainult kaugelt. Kui ma oma sünnikodu kõrgele paekaldale jooksin, siis nägin ma lae tagant torne, korstnaid ja kõrgeid maju. See oli linnasiluett mis kerkis otsekui merest. Päeval lehvitas taienda kohal musta suitsu. Öösel heitis ta taevasse oma tulede kuma. Ta oli hirmuäratav ja ühtlasi ka ihaldatav. Sinna sellesse hirmuäratava sseia ihaldatavasse hakkasin ma emaga minema. Ühel suveööl pidi jalgsi vaid raudrehvidega maavankril aiste vahel vana, palju kogenud, usaldatav hobune. Kui ettevaatlikult ja targu ta järsust paekallast alla läks. Ankrid kõigest jõust tagasi hoides. Kilomeetrit viis on nüüd käidud. See oli veerand meie pikast teekonnast. Selja taha olid jäänud paepealsed karjamaad, oma lõputute kiviaedade kääbus kaskede ja kidurate pähklipõõsastega. Nüüd algas nagu teine maailm, madalad niidud, puudu. Lõhnad, jäälitsusedki olid siin teistsugused. Kohe kalda all, õigemini kaldarinnatisel asus vana talumaja, mida ümbritsesid lopsakad lehtpuud. Taamal lahe kohal helendas Koit äratades ülalkalda, peal juba varje. Ent siin kalda all oli hämaram kui mujal. Selles hämaruses pidas mu ema hobuse kinni. Kuulame, kuulame nüüd, ütles ta. Magava maja ees valges öös tukkuvate suurte varjukate puude all ma kuulsin esimest korda, kuidas ööbik plaksutas. Vana mustaiste vahel uhkes ja meie emaga kuulatasime hardunult. Kõik on enam-vähem meelest läinud. Kuid seda hetke ei unusta ma kunagi. Ja ma ei ole oma emale millegi eest nõnda tänulik kui selle eest et ta õpetas mind seisatama seal, kus liidus midagi meeliülendavat ja ilusat. Et ta õpetas mind kuulama ja nägema. Ta lendab lillest lillesse ja lendab mesipuu poole. Ja tõuseb kõuepilv ülesse Ta lendab mesipuu poole. Ja langevad teele, tuhanded veel koju jõuavad tuhandeid ja viivad vaeva ja hoole ja lendavad mesipuu poole. Nii hing, oh hing, sar raskel ajal, kuis õhkad sai Isamaa poole, kas kodusa, kas võõral maal, kui sihcadza Isamaa poole ja puhugu vastu sul surmatuul ja lennaku vastu sul surmakuul, sa unustad surma ja hoolening tõttad Isamaa poole. Käele nagu koduaknalt lepatriinu laskus kodu kodu. Mis sest jäänud ainult võti taskus? Ainult kalli kiri lehel välja rebid vihust. Ainult vääri Einakenelapse pehmest pihust. Aga nagu liivaterast kasvab kõrge mägi nõnda igatsuse ivast võrsub võluvägivägi, millest väike käskjalg kodumaal ei teata, öeldes miski selle hoogu võiduteel ei pea. Jugaste Heindi laulab vikatist ja luhast. Juba võtmete tõuseb 1000 hoonet toast. Enne seda hõiskavad lõokest just nagu elav noodimärk päikesekiirtest joonestikul. Mis küll teda hoiab seal üleval? Tiibu Kiliigutab vaevalt. Kas see pole ta laul? Niimoodi on kõnelenud Karl Ader mari Tarandile 1979. aastal. Jutud, mis räägitud täna ja need, mis kõneldud 26 aasta eest kannavad ju sama paatost. Ühe veregrupiga inimesed mõtlevad ikka ühtemoodi, lahuta kui neid või sajand oma kaasaegsetega võib see lahkuminekaga palju ehmatavam olla. Ajaleheputka kroonika kaanelt vaatab vastu ka üks õpetaja õpetaja napis karnevalirüüs. Kaks maailma kaks ellusuhtumist, ütleb keskealine hästi Trineeritud, poliitiliselt korrektne vaatleja. Kuid oma lapsele ma seda karnevali õpetajat ei tahaks. Võtaks noore maailmaparandaja või elukogenud koolipapa. Saates mängisime eesti heliloojate klaveri palumis kirjutatud lastele ja noortele. Ja need heliloojad olid Riho Päts, Ester Mägi, Anti Marguste, Arvo Pärt, Rein Rannap, Erkki-Sven Tüür. Jah, Urmas Sisask. Mis muud, kui ilusat esimest septembrit kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes.