Kaja. Tere, mina olen Kersti Inno. Tänase heligaja kontserdi peegeldus on ERSO kuller kontserdist Arvo Volmeri juhatusel, kus olid ettekandele Erkki-Sven Tüüri elamata elu paine ning son Sibeliuse sümfoonia number seitse ja kullersümfoonia räägib muusikateadlane Aare Tool. Muusikauudiseid laiast maailmast, vahendab nelevasteinfeld. Seoses Eesti klassikaplaadi valimisega vahendame kahe isiksuse loo. Üks enam salvestanud Eesti interpreet Heikki Mätlik räägib oma plaadikogu soetamisest selle kaudu kitarrimuusika tutvustamisest ja propageerimisest oma salvestustest tehniliste võimalustega avardumisest. Helisalvestiste vajalikkusest tänapäeval. Estonia teatrietenduse juht ja helirestaureerija Jüri Kruus räägib oma kirest haruldaste lauluhäälte vastu ning eesti lauljat salvestiste restaureerimisest säilitamaks meie laulukultuuri ka tulevastele põlvedele. Head kuulamist. Eelmisel reedel toimus Estonia kontserdisaalis Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontsert, mis kandis nime. Tõst kullerva orkestrit juhatas Arvo Volmer ning kavas oli Erkki-Sven Tüüri ja Jean Sibeliuse looming. Palusin seda kontserti kuulata ja kommenteerida. Muusikateadlasel Aare toolil. Eesti riiklik sümfooniaorkester kostitas 20. märtsil oma kuulajaid üsnagi mahuka kavaga. Arvo Volmeri juhatamisel kõlas kontserdi esimeses pooles Erkki-Sven Tüüri uus teos, elamata elu paine, Jean Sibeliuse seitsmes sümfoonia. Teises pooles toodi ettekandele tublisti üle tunni kestev Sibeliuse kuller Vova. Viimati nimetatu esitamise olid kaasatud metsosopran lilli paasikivi ja bariton Tomi Hagala ning Eesti rahvusmeeskoor. Kavalehelt võib lugeda, et Erkki-Sven Tüüri elamata elu paine valmis Belgia rahvusorkestri tellimusena. Jaan pühendatud kõigile nendele kes hukkusid esimeses maailmasõjas. Autor on teose tagamaade selgitamiseks öelnud, et peaksime tundma rõhuvat kohustust lahendada oma probleeme rahumeelseid poliitilisi vahendeid kasutades ja hoiduda astumast jõhkruse ja vägivalla teele. Kui püüda tüüri teose pealkirja veidi üldistada, siis võiks öelda, et elamata elu paine on mingis mõttes ka teadmatuse paine. Me ei saa paraku mitte kunagi teada, mida oleks võinud saavutada igaüks neist miljonitest kes pidid jätma oma elu kaevikusse. Ehk nagu on kirjutanud luuletaja Artur Alliksaar. Olematus võinuks ju ka olemata olla. Sõjavastaseks teoseks maa tüüri elamata elu painet tingimata ei ruttaks nimetama, sest sõjavastasuse ka, nii nagu ka sõjaõhutamisega kaasneb tavaliselt teatav lamedus või isegi plakatlikus. Tüüri muusikas ei ole aga plakatlikkusest jälgegi. Teatavasti on sõjatemaatika muusikalisel käsitlemisel olnud levinud terve rida selgesti äratuntavaid konventsioone. 19. sajandil vaadati sõjale muusikas tihti Keroiseerivalt trummipõrinat ja fanfaaride saatel lauldi kangelasele kiidulaulu, kui mälestati teda leinamarsiga. Mõnikord toodi sisse isegi huumorielement, nagu näiteks Richard Straussi sümfoonilised poemis kangelase elu. 20. sajandi esimesel poolel lisandus sõjatemaatikale hirmuelamus ja tüüpiliseks sai adrenaliinist pulbitsev rütmierk. Lähenemine, mis pidi kujutama sõja halastamatut masinlikust. Tüüri teose väljenduslaad on aga märksa üldistusjõulisem. Kes kuuled tüüri teost ilma tausta teadmata. See ilmselt ei pruugi aimatagi, et tegemist on sõja kui üldisemalt vägivalla üle mõtisklema muusikaga. Kindlasti ei saa jääda märkamatuks seos teiste tüüri hiljutiste orkestriteostega nagu näiteks mullu ettekandele tulnud profundis. Teatavat teemakohast kujundlikkust võib aga siiski hea tahtmise korral tajuda. Teose alguse torukellade löök võib ju ajendada küsima Hemingway kombel, kellele lüüakse hingekella. Ja lõpukõrgusesse pürgivad Flasolettide võiksid justkui seostada mingi kirgastumise või ülestõusmisega. Kuid siiski, nagu juba öeldud, tüüris helikeel, on selleski teoses nagu paljudes tema teisteski teostes äärmiselt üldistusjõuline. Kõige õigem oleks kirjeldada seda kui omamoodi leegiat, mis, tõsi küll, kätkeb endas ka teatud dramaatilisi ja piirastuslike elemente. Tüüri elamata elu paine haakub omapärasel moel kontserdi teises pooles kõlanud Jean Sibeliuse kuller vuga. On ju Soome rahvuseepose Kalevala antikangelane kullervoo kantud pimedast vihast ja kättemaksusoovist, mis lõpuks ka ta enda hukutab. Kuulates tüüri teost soovitaksin kindlasti kõrvale lugeda Alexis kiri, näidendit kuller. Sest keegi teine kui müütiline kuller või ei väljenda paremini vägivalla mõttetust. Mõelgem vaid ridadele, mille kirjanik laseb lausuda kullerpool siis, kui too on pealtnäha saavutanud oma kättemaksu eesmärgi. Ta kirjutab, tasumine on tasutud, tehtud on kõik. Ja kuidas nüüd mul veel olla tühjuse õud, vaevab mu meelt see hirmumerd põhjatud mõõdada. Sibeliuse kuller Ivo või kuller sümfoonia, nagu seda mõnikord nimetatakse, on soome muusikaloos vägagi olulisel kohal. Nii näiteks kui avame mahuka Soome muusikaajaloo teise köite, võime sealt lugeda, et soome helikunst sündis 1892. aasta 28. aprillil. See tähendab päeval, mil kõlas kuller või esiettekanne. On kahtlemata äärmiselt kiiduväärne, et Eesti riiklik sümfooniaorkester on tänavu Sibeliuse 150. sünniaastapäeva puhul võtnud vaevaks tuua ettekandele sedavõrd ulatusliku ja ka omajagu nõudliku teose nagu seda on Jean Sibeliuse kullarvo. Kui kontserdi eel silmitsesid kava, siis esmalt tabasin end mõtlemas, et kas olnuks ehk mõeldav piirdudagi kontserdil ainult kuller voga. Orkestrantide kontsentreerumise võimes ma ei kahtle, kuid võib-olla ei suuda kuulajad end kontserdi teises pooles tund ja veerand kestva teose jaoks sobivalt häälestada. Tõepoolest, kohati tundus, et suurem intensiivsus orkestri poolt tulnuks kasuks. See mõte mõnevõrra aga taandus kolmandas osas, kui astusid sisse ramm ja solistid. Estonia kontserdisaalis teatavasti põiv akustika saali eri paigus üsnagi palju varieeruda. Seegi korda tundsin, et Estonia akustika kuller jaoks ei pruugi olla päris loomuomane ja võis mõnetigi muuta esitajate olukorra veidi raskemaks. Üks põhjus võis olla ka selles, et koori mahutamiseks oli vaja orkestri tagumised read neid ümber paigutada. Kuid isegi pealtnäha väikesed muudatused võivad kõlatasakaalu oluliselt mõjutada. Solistide lilli paasikivil ja Tomi Hagalal on kullerpuu esitamisel vägagi palju kogemusi. Ja seda kahtlemata oli tunda ka nüüd kuuldud kuller vasituses. Kohati isegi tundus, et võib-olla võtavad kogenud solistid kuulevad liigagi enesestmõistetavalt ning kohati tundsin puudust võib-olla isegi suuremast intensiivsusest. Nagu öeldud, kuller postitamine oli kindlasti äärmiselt tänuväärne. Kuid siiski, lõppkokkuvõttes tundub, et tüüri elamata elu paine ja Sibeliuse seitsmes sümfoonia pääsesid kontserdi esimeses pooles paremini mõjule. Sibeliuse loomingut saab tänavu Eesti riikliku sümfooniaorkestri esituses kindlasti veel kuulda mistõttu kindlasti tasub igal huvilisel võimalus kasutada ja uuendada oma tutvust suure soome heliloojaga. Aitäh Aare Tool. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Dirigent ja viiuldaja Toomas endale Brok pälvis Herbert von Karajan nimelise preemia ja 50000 eurot preemiaraha. Seda auhinda antakse välja igal aastal Baden-Baden Ifeshiilhausis alates aastast 2003. Toomas Hendrik brokan Balthasar Neumanni koorija Balthasar Neumanni ansambli rajaja ja juht. Mõlemad kollektiivid tegelevad ajalooliselt informeeritud esitus praktikaga. Alates aastast 2011 on Toomas Hendrik ka Hamburgis tegutseva Ringhäälingu orkestri peadirigent. Varasematel aegadel on Herbert von Karajan preemia pälvinud näiteks Anne-Sophie, Berliini Filharmoonikute Daniel paarenboim ja möödunud aastal pälvisid preemia Viini Filharmoonikute, kes kasutasid preemiaraha oma arhiivisalvestuste väljaandmiseks. Tunnustatud inglise soolotšellist Julian Lloyd Webber asub juhtima direktorina pehminghamic konservatooriumi, ent see on koht, kus tegutseb ka kuulus Birminghami linna sümfooniaorkester ja koolil on lootus saada enda valdusesse lähitulevikus ka uhiuued ruumid. Tipptšellist Julian Lloyd Webber oli sunnitud aasta tagasi tegema otsuse, et ta loobub avalikest esinemistest, sest pillimängu takistab nihestunud kõhrketas kaelas mistõttu on vähenenud parema käe liikuvus ja jõud. Julian Lloyd Weberi viimane avalik kontsert toimus teisel mail koos Inglise kammerorkestriga foorumteatri laval. Weber on tervisehäirest muidugi siiani häiritud ja kahetseb, et nii palju häid esinemisplaane jääb teoks tegemata. Samas püüab ta olla optimistlik ja tema edasiseks sooviks on anda oma teadmisi ja kogemusi edasi järeltulevatele põlvedele. Möödunud suvel lõpetada tas Julian Lloyd Webber veel kahe heliplaadi salvestamise, mis on nüüd ka müügile jõudnud. Hetkel on ta 63 aastane ja tema debüüt toimus 1972. aastal Londonis Queen Elizabeth hoolis. Kiride kanova ja Vladimir askenoosi pälvisid hiljuti Inglise Kuningliku muusikakolledži audoktorikraadid. Pidulikul tseremoonial osales Walesi prints, kes aukraadid osalistele üle andis. Prints Charles andis samal tseremoonial üle ka kuningliku muusikakolledžisse bändiumi tenor tuubis Pencile ja sopran Kellyle. Hamburgis tegutsev firma Sonormeed on leiutanud uue seade nimega kinnitraks, millega saab leevendada kinnitusest tulenevaid kuulmishäireid. Seade aitab inimese ajul kohaneda muusikat kuulates sel moel, et kinnitus ei häiriks muusika kuulamise protsessi. Nimetatud sonar medi teadlane Jörg Land pälvis leiutisest hiljuti ka Texases mainet. Ka tehnoloogiapreemia. 100 kaheaastaselt suri Moskva üks tunnustatumaid tantsuõpetajaid Galina Petrova, kes lõpetas lavaesinemised juba 25 aastaselt ja pärast lühidalt karjääri sai temast üks tuntumaid tantsuõpetajaid, kelle tundidesse saamise nimel seisti ukse taga tundide kaupa järjekorras. Aastani 1957 õpetas Galina Petrova Moskva balletiakadeemias ja rohkem kui 35 aastat treenis ta Moskva suure teatri balletiartiste Pariisi uhiuues. Filharmoonias toimus prantsuse raadio filharmooniaorkestri kontsert täiesti tühjale saalile. Põhjusel eks olid prantsuse raadios viimasel ajal toimunud streigid, juhtkonnast esitati nõudmine, et õhtune kontsert ära jätta. Prantsuse raadios valitseb praegu tõesti suuremat sorti segadus. Raadio juhimatiöökalee suhtes on algatatud uurimine, sest ta olevat raisanud 100000 eurot oma tari renoveerimiseks. Prantsuse raadio muusikajuht on aga raadiomajast eemale hoidnud juba mitu nädalat. Prantsuse raadio filharmooniaorkestri peadirigent Vunk, Chang ja orkestrantide otsustasid kontserdi siiski teha, sest nii oli algselt planeeritud ja nõnda esinetigi tühjale saalile sama niinimetatud keelatud kavaga. Kontsert toimus veel 22. märtsil viini music Ferainis ja samuti Kölni filharmoonias. Ja lõpetuseks tore pingerida maailma parimatest Arkestritest. CNN-i uudistelehekülg Food järjestas hiljuti maailma sümfooniaorkestreid ja parima 10 hulka sattusid järgmised kollektiivid. Esikolmik oli väga ootuspärane. Esimesel ja teisel kohal olid vastavalt Berliini ja Viini Filharmoonikute ja kolmanda koha pälvisid New Yorgi Filharmoonikute. Neljandaks tunnistati Amsterdami Kuningliku kontserdimaja orkester ja viiendal kohal On Londoni sümfooniaorkester. Viiendast 10. kohani olid CNNi moodustatud pingereas Dresdeni riigikapell leipzigi vanud House orkester, Peterburi filharmoonia orkester ning Tšehhi ja Tokio Filharmoonikute. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Higi Metlik, oled üks enam salvestanud Eesti interpreet või vähemalt väga tublisti salvestunud eesti interpreet. Aga tahaksin teada, kuidas algas sinu tutvus üleüldse heliplaatidega kuulajema. Tuletan meelde, et tõesti varajases nooruses ei olnud ju üldse Tseediisid või ei olnud veel ideedki Tseedidest ja need Eld teed või, või need väiksemad plaadid veel 30 300 olid ka üsna haruldus. Mis üldse poodidesse jõudis? Ma arvan, kitarrimuusika koha pealt üks esimesi plaate, mis õnnestus hankida, oli mul Maria Luisa aniidu kuulsa Argentiina kitarristi üks just selline väike Nelbee. Ja sellel hetkel ma arvasin, see avas maailma üldse, et kuidas on võimalik muusikat mängida? Huvid vastavalt ja õnne juhuse tahtel oli just Maria Luisa han ida oli ka minu esimese kitarriõppejõu, Igor Kliment kovi Sankt Peterburist õpetaja olnud, kuna ta sõitis igal aastal NSV Liitu Marja-Liisa niido ja nii oligi mingi seos selle plaadi esitaja ja minu õpetaja vahel, et ma arvan, et see oli ka väga oluline. Nii et, et oli olemas selline seos. Kuidas konkreetselt see plaat õnnestus hankida, kas Tallinnast plaadipoest? Mujalt ma isegi mäletan seda ostmismomenti, see võis olla ka, et see sai kuskilt altleti. Kuna noore muusikana enamasti meil olid tutvused nii muusikariistade poes, kust siis sai narre hankimas käia oma õpilastele siis ma õpetasin, kui oli ka siis plaadipoes, kuna ma käisin seal peaaegu et üle päeva vaatamas, kas on midagi jälle uut tulnud? No mitte ainult kitarrimuusika koha pealt, aga üldse muusikast. Nii et see nõukogude aegne defitsiit kehtis täiesti ka muusika suhtes ja ka heliplaatidest Absoluutselt ja need DDR kitarrid, mis jõudsid, need olid ju kõik kulda, et et mida siis õpilastel õnnestus hankida. Teine võimalus oleks olnud hankida mingi pill mis on näiteks ukraina mingi tehase tehtud ja mille korpus on plekist. Selliseid ekstremaalseid näiteid oli tollest ajast. Ja see käis siis ka heliplaatide kohta, et kui tuli ikka näiteks saksa plaadid plaadipoodi müügile, siis pidi kiiresti jaole. Nojah, jah, seda küll ja sellepärast sai üsna tihti pos käidud ja tõtt-öelda oli võimalus ka siis juba natukene muusikuna käia väljas. Lähim vaatasin, kus meid lasti Soome ja DDR ja et siis oli võimalus, kui sealt plaate kaasa tuua. Küll võrreldes nüüd tollest aega ja, ja tänapäevast aega. MP3-d neljad ütleksid, et see on lausa võrreldamatu, et kuidas muusika, informatsiooni hankimine, rääkimata musitseerimise nägemine juutuubides, mis on tänapäeva võimalused. Aga tol ajal võis olla see ainult mustvalge televiisor, mis juhuslikult kandis siis üle mõne kontserdi Moskvast või Leningradist. See absoluutselt teine aeg ja, ja teised tingimused, see, nii hämmastav kui see ka ei ole, ta enam-vähem võib-olla noorte kuulajate jaoks. Ja tookord oli ka neil, kellel siis õnnestus neid häid plaate saada, oli see missioonitunne jagada seda ka teistega. Ja sinagi tegid ju suured saatesarjad raadios, kus sa siis kasutasid neid oma heliplaate. 80.-te algul oli veel televisioonis selline saatesari nagu kitarrimuusika ajalugu, minu mäletamist mööda vist oli see 14 saadet ja hiljem siis suur pikk serial nüüdses klassikaraadios kitarrimuusikast ja mängija. Jah, oli selle pealkiri isegi hetkel kohe ei meenunud ja see oli selles mõttes ka väga ennasthariv, sest saateid oli üsna tihti ja igaks saateks tuli ikkagi tekstimaterjal ette valmistada, läbi kirjutada. Ja see võib olla viiska selleni, et selle saatesarja põhjal tekkis endal ka suurem huvi kitarrimuusikaajaloo vastu. Ja hiljem sai see huvi minus sedavõrd rakendatud koos ühe oma Soome kolleegiga kitarrimuusika antoloogia kirjutamiseks kida raja lutus ägelt täia soome keeles, mis siis hiljem tõlgiti inglise keelde ja 2007 ilmus USA-s Mil vei väljaandega, nii et igal asjal on nagu oma põhjus-tagajärje. Et ma olen väga tänulik klassikaraadiole selle võimaluse eest kolme aasta jooksul süvendatult kitarrimuusikat, et uurida, mis siis tõepoolest viis selle raamat oli, mida nüüd tsiteeritakse ka pikipeediates ja ja üsna tihti tuleb ette, et selle raamatu tekst on kasutatud. Et osaliselt on see ka siis klassikaraadio selle taga, et nüüd vikipeedias tsitaadid ilmuvad. Kas see meie saatesari omakorda tiivustas ka rohkem neid kitarrimuusikaplaate? Tankima, ja sellepärast, et saad materjalid, pidid olema ju ikkagi helikandjatel ja tolleaegne Eesti raadio fonoteeki. Ta oli küll väga hea jälle siin leidus unikaalseid kitarriplaate kitarrikontserdid. Et selleks, et katta tervet viit sajandit kitarrimuusikat, helikandjatega tuli kõvasti vaeva näha ja neid plaate siis niiviisi kokku kraapida erinevatest kohtadest. Aga see on tegelikult ühe muusiku pärisosa ikkagi, et oleks endal kõva mingi fonoteeki kodus olemas ja noh, mitte ainult sellepärast, et seda fonoteeki saab rakendada erinevates saadetes või lühiõpilastele loenguid pidades. Aga see on ka enda harimise mõttes. On tähtis, et me ikkagi oleks kõik esitused läbi kuulanud või ka korduvalt läbi kuulanud. Tollel hetkel muidugi ei olnud sellist võimalust, et sõidad autoga ja paned LP peale. Nii nagu tänapäeval, et, et mõneks nädalaks võtad mõned CD endale autosse ja siis oma 100 või 150 kilomeetrit sõites kuulad siis muusikat ja ühendate kasuliku tegevuse autosõidu siis koos end harimisega. Kas need LP tanud seal praegu alles kodas osal alles osa ma olen viinud, et Muusikaakadeemia raamatukokku noh, paraku nagu ma ütlen, et peab jagama seda kõik ei ole mõtet hoida need keldris ja hallitamas. Paraku seda informatsiooni, mis nendel LP teil on? Väga paljuski enam ei leidu uutel helikandjatel CD-del, sest uued salvestused tulevad peale. Ja need ajaloolised salvestused konkreetselt, noh see Maria Louisa nyydoja väga harva, kui, kui antakse välja neid hunnik plaate Ja sinul endal on tänaseks hästi palju salvestusi ja siin meie klassikaplaadi nimistus oli 68 ühikut, tähendab, et need olid kõik seotud eesti muusikaga. Aga see nimekiri on tegelikult veel palju pikem, mis on klassikast ka, milline oli sinu esimene salvestatud plaat ja kellega koos? Esmalt ma muidugi olen hämmelduses selle numbri üle, ma ei ole kunagi arvet pidanud mis kogumikes ilmunud, jah, no võib-olla siis tõesti, et me ei kinnita ega lükka ümber. Aga esimene salvestatud plaat, Ta oli meil LPT glütist Jaan õunaga kus oli siis flöödi ja kitarrimuusikat erinevatelt autoritelt. Ja peale seda veel ükselt, mis oli siis 10 klassikalist tarri pala või et mis kuulusid kitarrikooli juurde, mille andis välja Eesti raamatuid, siis juba tekkis mul idee, et ühte raamatut peaks toetama ka muusikaline materjal. Ja siis firma meloodia ka koostöös, siis ilmus see plaan ja Eesti raamat andis välja selle kitarrikooli klassikaline kitarrimäng. Ja väga palju oli siis neid, kes ostis nii plaadi kui ka kooli ja see aitas omandada kitarrimängu. Võiks mõelda, et Nende help teede salvestamine tänapäeval vaadates oli, oli nagu dinosauruste ajal sest need protsessid kestsid üsna pikalt. Selleks tavaliselt kulus kaks kuni kolm ööd öötundidel kella kaheni kella kolmeni öösel. Siis montaaživõimalused olid ainult Moskvas, tähendab, selles mõttes Lindi montaaž tehti siin, aga, aga see plaadi matriitsi valmistamine ja huvitav oli ka võib-olla montaažiprotsess. Tänapäeva kuulajale võib see huvi pakkuda, nimelt. Kui tänapäeval on digitaalse salvestuse juures, siis on lihtsalt ekraan ja kuvar ja seal viiakse graafiline pilt kokku siis tol ajal oli magnetlint, mida siis kääridega lõigata, Tiia liimiti ja vastavalt sellele, et kas oli pikk noot, siis oli see lõige diagonaalselt pikem või kui oli lühend nood, siis oli see lõige lindiga risti. Ja interpreet siis pidi olema selle lõikamise juures ja siis kostis selline hääld edasi-tagasi. Nooti liigutati. Kõrvale mõjus selline Montaarset kui käärida ja ja liimiga monteeritakse salvestatud materjali, nii et jällegi teised ajad. Ja, ja teised tehnilised võtted. Ja see praegu vaadatuna tundub see nagu oleks tulnud mingisse uude ajastusse ja, ja sattunud ja elad muusikuna teist elu. Mida sina oled salvestamise ajal salvestamise juures tähtsaks pidanud? Ma tean, et sa oled väga hoolikalt valinud ka salvestus kohtis, kus üldse salvestustehast, kitarr on selline intiimne pill ruumi suhtes tundlik. No esmalt on muidugi tähtis see, et, et millist muusikat salvestatakse, mis ajendil ja kelle poolt on see muusika kirjutatud? Loomulikult barokkmuusika vanades akustikates, kirikumuusika, kiriku akustikas ka kaasaja muusika tegelikult mahub kirikumuusika Kustikas. Kui me võtame kaasaja kiriku Seintega puitpõrandaga, mis annab imelise pehme heli või vormib seda heli inimesi pehmeks, seal on mitmed vokaalmuusika plaadid salvestatud Kaia Urbiga ja Johniga kontratenoriga ja kitarri salvestamise puhul on ilmselt oluline ikkagi ka koostöö helirežissööriga ja kuidas on mikrofonide asetus ja tundes ennast interpreedi näoga tihti ma unustan ära, et minu ees on mikrofonid ja ma püüan hakata mängima nii nagu kontserdil. Aga tegelikult on ikkagi need kaks eriprotsessi, üks on salvestamine ja teine on mängimine kontserdil. Ja, ja see dünaamiline piir, mida me taotleme kontserdile, heli jõuaks iga viimse kuulajani, kes istub seal tagumises reas siis salvestamisel tegelikult on hoopis teised kriteeriumid ja pigem tuleks säilitada seda nivood, et hiljem kui reklaami D mängitakse kas raadios või kuulame oma autoraadios, ei peax volüümi nuppu keerama. Ja mis on kõige raskem, on tegelikult, et siis, kui meil on kontsert eeskätt just ma räägin kitarri kontserdist ja samal ajal on ka, salvestatakse kontsert ja siis tuleb teha valikuid, et kellele nüüd tänase esitus on mõeldud, et kas seal mõeldud siis kuulajatele, kes on täna saalis, eriti kui see saal on küll täis või on see siis mõeldud sellele, et sellest ikkagi saada Ilusa salvestuse, mida hiljem siis saab raadios mängida, millele ei kirjutata peale punase pliiatsiga, et kasutada ainult erandjuhtudel. Et see selliseid salvestusi ei oleks ka nagu vaja. Et need on need dilemmad, mille ees interpreedid on tavaliselt. Kellega režissööridest oled sa kõige tihedamalt koostööd teinud? Muidugi esmalt mainin siin kohe legendaarset Maido maadikut. Ma olen talle tegelikult oma salvestamist eest äärmiselt tänulik selles mõttes, et aga koolitas mind üldse ja andis mulle selle stuudio õppetunnid kõige kõrgemal tasemel ning muidu puhul on, kas etet ta julgustas mind ja näiteks Johann Sebastian Bachi lauto teoste salvestamine, idee ei ole ka minu enda idee, sest ma poleks kunagi julenud seda ette võtta sellist grandioossed, projekti kaks plaaditäit, materjali, ülikeerukat, polüfoonilise muusikat ja ainult siis tänu tema võiks öelda soovitusele nõudmisele, et tuleb midagi väga olulist ära teha elus. Siis julgesin ma selle ette võtta. Ja teistest veel kõige varasematest salvestustest nimetan veel Mati, Praha Uuerit, Aili Jõelehte, nii palju kui heledamat kammermuusikat, küll kitarri tega, küll viiuli kitarriga on saanud salve ja nüüd on viimastel aastatel ka olnud tore koostöö Tanel Lemettiga kes näiteks salvestades meil ühe väga ilusa plaadiga oreli trompeti kitarriga jõuluunelm. Me oleme kogu ekspump, sattusin sellesse projekti algus asendama mõnedes klassikalugudes mängida klassikalise kitarrisoolod ära, aga hiljem tuligi sellest siis selline tervikplaat klassikalise kitarri oreliga ja trumpetiga siis Andres Uibo, Jüri Leiten. Ent see oli hästi ilusa kõlaga, võiks öelda kolmest oreliplaadist, mida ma olen salvestanud oreliga. Ent see on kõige ilusama kõlaga vast. Ja nüüd hetkel Hanno Tooming 2015 on käimas meil Tanel Klementi ka üks suur salvestusprojekt Heinrich von Bieberi ministeeriumis anaadid, mis on jälle kaks plaaditäit materjali. Et 15 sonaati pasa kalja salvestama, siis Viimsi Püha Jaakobi kirikus. Et meil ka koostöö sujub, võiks öelda, et salvestaja esitaja ja helirežissööri vahel peab olema samasugune side nagu on kahe interpreedi vahel. Kui nad on lavale, et see on tegelikult on ühistöö. Ütleks, et Eestis on unikaalsed salvestamise traditsioonid produtsendid ja salvestaja on üks isik. Nii palju kui ma olen teinud välissalvestusi Põhjamaades või Saksamaal või Austraalias või alati on kaks või kolm persooni. Et üks siis keerab nuppu, teine jälgib partituuri. Ja et see kõik on ära jagatud mitme isiku peale. Et selles mõttes on, on ja helirežissöörid salvestaja tõesti unikaalsed persoonid olnud, et aga ilmselt see on eesti traditsioon, selline. Milliste firmadega sa oled teinud koostööd? Plaadid on, innovaatlesin erinevate firmade all. Jah, eeskätt nimelt on muidugi eesti raadiot mitte nagu firmana, vaid pigem kui institutsioonina, mis on andnud võimaluse aastate jooksul salvestada niivõrd palju materjali. No eeskätt muidugi Eesti muusikat siia stuudiosse täna tulles ma huvi pärast Lõin ühe niisuguse õppejõu aruandele lahti on. Me peame Ihastaks kirjutanud, mis me oleme teinud ja siis vaatasin aastate lõikes alates jumala sellest vanast ajast helpeedajast. Et tegelikult on täis plaate eesti muusikast Eesti rahu ja koostööst salvestatud kümmekond, kus on siis noh, tervita kitarri, kammermuusikat, kitarrisoolomuusikat ja siis neid plaate veel, kus on üks või kaks eesti helilooja teost, et meid on umbes sama palju, nii et suur suur tänu Eesti raadiole, eesti klassikaraadiole Elsa üldse selle võimaluse eest teha neid salvestusi. Aga nüüd firmadest, et eeskätt suurt huvi Eesti muusika vastu omal ajal näitas poorne Music kompanii mille esindus oli siis Soomes ja teisest küljest ka siis saksa plaadifirmalt antes tundsid huvi Eesti muusika vastu, nii et nende firmade all on, on seda eesti muusikat sellisel moel ilmunud. Ja mis on väga märkimisväärne. Et nende firmade puhul on see distributsioon on üsna lai, ikkagi kuisel plaati ilm Furneri all, siis see garanteerib automaatselt ka distributsiooni erinevatele raadiojaamadele, nii et ma olen internetis tähendanud. Euroopas Euroopas isegi siin BBC või Süddeutsche Rung Hong vaid ka Ameerikas ja olen vahest saanud sellised meil, et need kirjutan teile siit Austraaliast kuulsele väga huvitavat teost. Et kus oleks võimalik selle teose, et hankida või saadet, et on välja ilmunud. Ta näitab, et sellisel moel selliste suurte firmadega need plaadid ikkagi levivat äärmiselt laialt mööda maailma. Ja see, mis nüüd ei ole Don heligandilt teele jäänud siis on õnn ja rõõm. Näiteks Kaia Urbiga tehtud koostöö on harmoonia, mundi andis välja meie Veneromansside plaadi, mis sai sellise plahvatusliku levikuala üllatuslik, kui oli näiteks see, et see plaat oli ühel hetkel koreas klassikaplaatide kuskil seal edetabeli tipus mängitavuse poolest. Et jällegi tõestus sellest tasub nagu vaeva näha isegi seda, kui see materjal, mis on salvestatud, ei, seda ei saa kohe kahe-kolme kuu pärast välja anda, siis on mõttekas lihtsalt oodata õiget momenti. Juhus ja saatus võib-olla annab selle õige momendi. Ja siis väga mitmed plaadid. Et plaat, Ta on interpreedid äärmiselt vajalik ja me ei räägi siin selle müümisest või kaubanduse samaid, ikkagi praatan vajalik interpreedile, kui visiitkaarti plaati on vaja menedžerile, kes hakkab sinu kontserdi tutvustama nii et nüüd ja plaati on vaja ka sellele raadiojaamale, kes võtab kasvõi 20-ks sekundiks üles selle kontserdi reklaamimise ja tahab muusikanäidet. Siin kohe näide selle kohta, et kui oli mul üks jaapani kontsertturnee siis agent enne seda, kui üldse hakkasime mingit turneed kokku paneme, ütles, et aga kas selle muusikaga, et mida sa siia mängima tuled, see oli just selline programm, uus Euroopa kitarrimuusika neuropi ongi Charlie isik, et kas sellel on ka helikandja olemas, et me saame seda siin tutvustada ja siis hakkas nii nagu rokkbändidel peale, et alguses tuleb teha plaat, siis tuleb see plaat saata raadiojaamadele siis mängida ja siis alles saab tekitada kontserdite ahela, kus interpreet võiks esineda. Ja tihti on just plaat selleks ajendiks oli selleks tõukeks, mis toob kontserdivõimaluse. Tänapäeval on võib-olla plaadid asendumas juba videofailidega, mis on siis Youtube'i üles laetud ja öeldakse nii, et kui sind Youtube'is ei ole, et sind ei ole olemas. Naljaga pooleks, aga, aga tõepoolest see on nii, teisest küljest on ka väga positiivne, sellised tehnoloogilised arengud on toetamas muusika, rahvusvahelist liikumist ja tegelikult see video salvestamine onju, äärmiselt lihtne, sõltumatud muidugi kvaliteedist enamus videod muidugi, mis Youtube'is on, ei ole nii hea kvaliteediga. Aga kui on Haytec kvaliteediga ikkagi laetud sinna üles, siis annab väga kõneka pildi sellest, mis interpreet laval teed ja kuidas on, on tema esituse tase. Mähe uus aeg ja uued võimalused interpeetidel ja see lihtsalt soovitan ja oma õpilastele ja üliõpilastele on öelnud et salvestage, nii palju, kui see on võimalik, salvestage oma igakava või iga uus teos ja me ei tea kunagi, millal seda ühel hetkel võib vaja minna. Jah, aga nende laserplaatide osatähtsus siis kahaneb. Ma ei arva, et see kahaneb, kuna erinevalt tarbijad vajavad heli muusikamaterjali erineval kujul. Ja nii nagu ma ütlen, et MP3 MP4 kvaliteedilt on küll küll väga kõrgel tasemel aga teinekord on näiteks selle agendi või mänedžeri jaoks vaja just ikkagi füüsiliselt seda plaati, mille juures on buklet ja, ja ka kuulajal, kes tuleb kontserdile, kes tahab jätta Endale väikse mälestuse sellest interpredist, ütleme sellest kontserdist, mis on õnnestunud või, või teha kingitus oma kodustele. Et kui nad on kuskil turistina, välismaal, siis nende jaoks on taas laserplaat, et üsna oluline just sellises vormis nagu ta on. Iseasi, kuhu see võib areneda, et kas see vorm tõesti säilib, kuna see on nüüd juba peaaegu et 50 aastat sellises vormis ja, ja kas siis ökokarbis või plastmasskarbis olnud, et võib-olla tõesti, et selle vorm. Ja ma mäletan, et helikajas oli siin aastaid tagasi üks väga huvitav arutelu, just et kus suunas üldse helikandjad liiguvad ja muutuvad, et milline see vorm on. Ja kuna see areng on nii kiire, siis ilmselt keegi ei tea ennustada, milline on see järgmine, kõige populaarsem helikandja, kuid igalühel on oma koht ja oma ruum ja oma aeg, millal seda kuulatakse. Siin on nad palju kontserte ka väljaspool Eestit. Kas sul on väikene plaadi kohvrikene kaasas? No paraku ka reisikohvrisse palju ei mahu, et pigem on vahest nii, et saadetakse postiga ette, et lihtsalt agent palub saata teatud hulk siis plaate, mingi karbikene paar ja jõuavad juba siis paar nädalat või kuu aega enne õigesse kohta ja teevad siis seal seda head promotööd ja, ja siis on ka kuulaja jaoks olemas, kes tuleb kontserdile. Aga mida ütleb see praktika, et, et kas pärast kontserte, kui palju ostetakse plaate kui need on seal? Kell on nii ja naa, et sõltub ilmselt, et kõige rohkem kontserdist, et kui sa mängid hea kontserdil, siis on mõeldav, tutvustatakse karpides plaate, kui kontsert läheb aia taha, siis ei osteta ühtegi piraati. Aga üks näide on kohe siin, kuna Tallinn on väga turismirokklinn ja muusikutele paljudele on suvel ülesandeks ka pakkuda meelelahutust klassikalise muusika kontserdi näol turistidele. Nii on see olnud juba väga pikka aega. Erinevatel suvedel on siis üsna arvukalt kontserte. On siis inglased, hispaanlased või USAst turistid, kes tulevad suurte laevadega ja kui ikkagi tuleb üks tuhandene kruiisilaev sisse ja seal kruiisilaeva peal on umbes 100 muusika, melomaan, kes on huvitatud ka kuulama Eesti muusikat ja, ja eesti heliloojaid, noh, mitte ainult Arvo Pärti, aga aga ka Ester Mägi ja Edgar Arro ja olen Peeter Vähi teoseid. Me oleme tihti mänginud tema müstilist ühinemist. Näiteks et siis on turisti jaoks on, on seesamamoodi suveniir kui ta saab kuulata selle kontserdi ja võtta selle mälestusele kaasa. Et see suvine turistidele suveniiride müümine. Et see on tõesti aktuaalne ja veel kord kinnitab seda, et laserplaati on vaja, sest MP3 me ei anna turistile rinnataskusse. Estonia teatrietenduse juht Jüri Kruus on nagu hea ingel eesti lauljatele, kuna ta on võtnud oma südameasjaks korrastada meie lauljate vanad salvestised, et need heliplaadil välja anda, säilitamaks nõnda meie laulukultuuriga tulevastele põlvedele. Jüri Kruus, öelge, kui suur on teie kodune plaadikogu? Teate, see pole enam kogu, mul on niisugune tunne, see on nagu apteekuse lõpmatult pajurohtusid. Ja tegelikult need ongi. Ma võin öelda, et mul on kogudonitseti olemas kogu Belliini kogu Verdi, kogu Tšaikovski ja nii edasi ja nii edasi, nii edasi. Kogu marja kallas kogu karusoo kogumaarialansa. Ja teate, see on nii lõputud, seal võib kogu aeg öelda kogu kogu kogu kogu. Tähendab, et kui mulle keegi väga meeldis, ma kunagi korja ainult plaati sellepärast, et ütelda, et vaata, näed, mul on seal plaat olemas. Aga Ma korjan just nimelt sellepärast, et see inimene on jätnud mulle mulje tema esitus, tema maneer, tema hääl. Aga kas te mäletate, millest sai alguse teie? Kogu ja see oli 1959, kui mina läksin esimest korda Moskvasse ja minu juhiks Moskvas oli väga tuntud tolle aja pianist Jan polski ei võta, tema võttis nagu mind oma käendusele, tutvustas mulle Moskvat. Ja siis ütles mulle Jüri, et mul on sulle pakkuda midagi väga põnevat. Kes oli mu esimene etendus suures teatris, kus laulis maridel Monaco Carmenist. Arhipova oli nimiosas, pabelisi oli eskamilio ning seejärel paar päeva hiljem pajatasid mas Lenikova oli siis Neta ja kõige tagatipuks neli päeva hiljem Moskva raadius toimus marjudel monoko lindistus. Mina, noor poiss, ma rohkem tahtsin mitte kuskil mujal olla, kui linnas käia, loomaaias, aga polstidest tuled, tuled ja niimoodi me läksime. Me läksime hommikul vara kohale, kella üheksaks ma ei teadnud üldse, mis seal toimub. Jan powski tahtis mulle üllatuse teha. Ja kõigepealt ma nägin orkestrit, kes harjutasid väga väike dirigent väikset kasvu pärast selgus, et see oli meelik passaaeff ja nii ma istusin-istusin, mul oli seal tohutult igav ja ma mõtlesin, et mis siis edasi saab? Korraga läks uks lahti ja tuli sisse inimene, keda ma olin paar päeva tagasi imetlenud suure teatri laval, see oli marjadele Monaco koos oma abikaasa Riinaga ja siis algas lindistus. Mu suu jäi ammuli lahti. Kõigepealt oli Khaniori osa pajastidest, seejärel hotello, mõlemad aariat. Ja siis Cavardosjaaria Toscast rekondite armonia. Teate, mul oli see selline elamus ausalt, et olla sellise tasemega laulja lingistusel ja kusjuures lindistus oli niivõrd põnev, et me oleme harjunud, et 100 korda võetakse tagasi ja kogu aeg lõigatakse ja aga seal oli ainult üks kord, kus Monaco pidas kinni, arutles natukene mõnda asja, Melik Bassajevi ka. Ja kõik läks nii, nagu on. Ja paar kuud hiljem tuli mul sama jampolski käest pakk, kus sees oli, kõigepealt näen rikaga russobla, seejärel stseenid talupojaaust Elena, Nikolai ja maridel Monaco'ga ja siis seesama plaat, mille salvestuse juures ma olin olnud. Kas te mu käed hakkasid värisema ja, aga mul ei olnud ju aparaati ja ma läksin laste muusikakooli. Ema andis mulle aparaadi, ma tõin selle koju ja ma panin plaadi peale sellesama, mida ma kuulsin Moskva raadios lindistuste aegu seda salvestust. Ja ma mõtlesin, püha taevas, kas tõesti mina, Jüri, suudan oma käega panna kõlama niivõrd ilusaid hääli. Nii et suurtest maailmatähtedest algas teie plaadikogu aga te olete ise väga palju kaasa aidanud sellele, et Eesti lauljate hääled saaksid kenasti plaadile jäädvustatud restaureerijana režissöörina. Kui palju neid lahti on? Teades hakkas väga huvitavalt peale omal ajal, Ma väga imestasin Heino Pedusaar tööd, tähendab ma alati armastan seda, mis on oma. Ma viibisin teatris, ma teadsin, et aeg teeb alati oma tööd ja ma tahtsin tohutut kaunid hääled jääks tulevikku, et tulevikus neid samuti imetlejad, kes on nagu meie imetleme neid teatrilaval, sest me teame seda ainult ühte asja. Et iga emotsioon olgu ta nii vägev teatrisaalis, kui ta on, ta on hetkeline, sest juba järgmine päev isegi kõige suuremat emotsiooni varjutab mingisugune väike uduloor. Aga selleks, et seda ei oleks, et tulevased põlved naudiks seda, mis oli kasvõi vähesel määral. Nii nagu meie naudime, Enriko karusoo, Marju Landsad, tšillit Maria Kallast ja paljusid paljusid teise. Vot nii, ma tahtsin ka, aga see oli soov. Mäletan, ma omal ajal tõin Heino Padossaaresin terve hulk plaati, mida Eino võttis ümber, ma isegi käisin seal erinevates kodudes. Küsisin, et ega teil ei ole plaati, ega teil ei ole mingisugust plaate. Lõpuks ma sain kokku terve hulga aima vidinat muusikamuuseumisse ja ma olin kuidagi õnnelik, et nüüd on need olemas. Ja vot esimene kord tekkis nagu, ütleme jäädvustamise momente, siis kui Estonia teater läks Rootsi, see oli teatri suur, kas troll Rootsi 80. aastatel ja ma kõik tahtsin, et, et meie lauljad, olgu neid kaal tammel, Krumm, Ots, kuus, ükskõik kes oleks et kõik oleks jäädvustatud just nendele inimestele, et nad kuulaksid need inimesed Rootsist ka mujalt, eks ole, kes ostavad neid plaate. Ja vot siis ma tegin kõik see plaadid saaks teoks. Käik helirežissöörina oli väga kaugel, aga muretsesin neid salvestusi, aitasin kujundus teha ja käisin direktorile niivõrd närvide peale. Direktor lõpuks võttis selle plaadi teostamise enda peale ja nyyd saad jookse plaat. Ja kui me jõudsime Rootsi ja kui ma nägin, et see kahepoolne plaat on Rootsi rahvusooperis müügil olemas no kas see on siis väike õnn või see on väga suur õnn. Ja edaspidi ma hakkasin endale üles kirjutama, mida peab selleks tegema, sest ma olin kindel oma kõrvade peale. Ma teadsin, et ma tunnen häält ära, ma tean, milline see peaks kõlama. Aga see, kuidas tehniliselt teostada, see oli mul võõras ja mõtlema tohutud, tänan neid oma kolleege, kes tol ajal uskusid minusse. Aitasid Enn Tomson, Enno mäemets, Priit kuulberg ja paljud-paljud-paljud, teised, nüüd veel Marikasher Need inimesed uskusid ja andsid mulle nagu jõud. Ja vaat siis ma mäletan, sai teoks minu esimene heliplaat. See oli vist Endel Pärna plaat, ma varem olin teinud ju küllaltki palju, tegin Annotatsioone, tõin materjali. Aga ümbervõtet teostas siiski Enn Tomson. Ja ükskord enne haigeks ja mul ei olnud midagi muud, kui tuletada meelde seda, mis siis on vaja selleks teha. Ja ma mäletan, ma tegin heliloojate maja stuudios terve öö läbi seda, et järgmine päev esitada seda plaati firmale porte. Ja kui lõpuks see salvestus oli ära saadetud Moskvasse. Ega see polnud ju kerge, sest et Moskvas oli väga nõudlik ATK esinaine matsievskaja kes vähegi väikse apsu puhul saatis selle salvestuse raudselt tagasi. Ja ma küsisin Maripuu käest, see oli plaadifirma forte direktor, kuidas siis on läinud? Maripuu ütleb mulle selle peale, kõik on korras, jätka ja siis ma hakkasin jätkama, aga ma pidin kõigepealt tegema selgeks selle baasi. Ma kuulasin tohutult palju salvestusi, erisalvestusi, tegin endale selgeks, mis on hea, mis on halb, mis on vead. Kuulsin oma kolleegide juttu ja tegin ta selgeks, et põhimine on just nimelt see, et laulja hääldab kõlama loomulikult. Ma olen kapitaalselt selle vastu, et hakata tegema mingit keemiat ilustama, tähendab, tuleb säilitada ajalukku täpselt niimoodi laulja hääl, kui ta on mitte laulja hääl, ainult vaid orkester, kuidas tradi vari Systonstradivari tähendab, et see kõik oleks ajalooline dokument ja vot see oli minu idee. Ja ega see ei olnud kerge kuulates ja olles väga enesekriitiline, sest tegemist oli inimeste häältega nende tulevikuga. Meie muusikakultuuriajaloost, kuidas neid kunagi võetakse, ma ikka võtsin uuesti, ikka tegin uuesti. Ja lõpuks, kui ma saavutasin sellise asja, mis mind rahuldas, teate, ausalt öeldes ma olin väga õnnelik, siis. Milliste lauljate autoriplaatidest on nüüd teie töö ja panus? Ma olen tublisti üle 160 plaadi välja andnud, seal on terve rida oopereid. Kõigepealt muidugi Syranoodi perserakk, Anu Kaal, Hendrik Krumm, Teo Maiste, eri klass, siis viimati ilmus mul Lembitu Georg Ots, Tiit Kuusik. Kirill Raudsep. Valmis on Tormide rand. See on üks esimesi ooperiülesvõtteid, kus peaosas teevad Olga lund, Martin Taras, Vootele veikat, Kaarel Ots ja samuti dirigeerib Kirill Raudsepp. Ja muidugi suurtest nimedest kahtlemata Georg Ots, kuusik. Karas Krumm, Paula Padrik. Enamik meie tipplauljatest on mul kõik jäädvustatud. Siis, kui Estonia teater andis välja koos Eesti raadioga suure komplekti Estonia teatri solistidest, kuhu mahtus 10 heliplaati, siis ma võin öelda, et põhimine Meie lauljatest on olemas. Muidugi osa lauljat on välja jäänud, võib-olla sellepärast, et tol ajal lihtsalt nendes salvestus ei olnud või need salvestused on lihtsalt hävinud. Ja ma mõtlen just selle peale, kuidas ka neid inimesi kuidagi jäädvustada tulevikku. Hetkel on mul kavas veel 18 nime, aga eks aeg näitab See töö nõuab ka sellist tehnikat, kuidas seda tööd teostada, et see tehniline baas on teil ka ilmselt aastatega järjest täienenud. Ma võin öelda seda, et mul on kodus olemas kõik selleks, et teha esmaklassilisi siidiplaate. Olen raiskan, tohutult palju raha, aga nii ta on. Ja muidugi mind on aidanud väga Eesti raadio, kes samuti abistanud, nii et ma olen väga tänulik kõigi nende inimestele, kes on minu ümber olnud, sest üksi ei tee ükski inimene. Alati peab olema keegi juures, kasvõi moraalselt, aga minu juures olid mitte ainult moraalselt, minu veres olid toredad õpetajad. Ja ma mäletan, kui ma samuti käisin end täiendamas Moskva raadios ja Moskva heliplaadi stuudios väga-väga mitmeid kordi kokku, mitte vähem kui ligi poolteist kuud, kus ma kirjutasin üksipulki, mida peab tegema selleks, et salvestused olid korras kõike nippe, mida salvestuste korras tegemiseks vaja leiutada ja teha. Ja ma usun, et hetkeks ma ikka siiski midagi oskan. Rääkis Jüri Kruus sülgaja. Selline sai tänane helikaja saatele tegid kaastööd nelevaste infeld ja Aare Tool. Montaaži tegi Katrin maadik. Toimetas Kersti Inno. Helga Jaan.