Tere, head klassikaraadio kuulajad, MINA OLEN BF KOHE märtsikuu on peaaegu otsa saanud, aga ei jää see kuu ka salli talle ta. Täna on meil külas kümnendat aastat tegutseva ajakirja värske õhk praegune peatoimetaja Karoliina Pihelgas. Tere. Tere ja varasem peatoimetaja Lauri eesmaa. Tervist. Ja tervitame siin kohapeal ka Priit Kruusi, kes 10 aastat tagasi selle ajakirja veel toonud kihanduse seltsi all ja varasemast aja kihast vihik algatas. Kuidas teie mõlemad peatoimetajaks sattusite, Laura, alustame sinust. No see oli suhteliselt sundvalik mulle, et mingil hetkel ajakiri jõudis sinnamaale, et, et oli vaja ja kiiresti otsustada peatoimetaja vahetus ja, ja nii see sattus, et parasjagu toimetuses läksid ülesanded mulle. Kas sina olid enne olnud, seal juba toimetab? Ta on hea, hea, et ma olin kaks aastat luulaja toimetaja ja siis ma olen väga tänulik, et Lauri mind kutsuti sinna toimetusse ja siis kuidagi juhtus nii, et Lauri pidi sõitma ära aastaks, aga, aga vist oli ikka kuidagi ajakirjas jõudnud nagu sellise sellise hetke, nii et et tundus, et oleks vaja kedagi uut või. No just et mingil hetkel saavad mingid asjad läbi ja, ja oli ka vaja ajakirjas seda muutust. Kuidas ajagi ja igakuine kokkupanemine käib, kuidas toimetamisprotsess välja näeb, kui palju te omavahel koos istute, kui paljude vaidlete või kui, kui palju see sinu ajal oli teistmoodi võib-olla kui, kui ta praegu on? Ilmselt on see vist üsna sarnane senimaani, et noh, kuna ajakirja ilma ilmu iga kuusen kvartaliajakiri, siis siis toimetamisprotsess ajakirjal on üsna pikk, et ühte numbrit me paneme kokku üks kolm-neli kuud ja laekuvat kaastööd tellime ise tekste. Ja siis ja ikkagi arutame üsna palju ka jooksvalt läbi, et mis kellelegi laekunud andmist, mis teemad käsil, millised arvustused tulevad millised huvitavad autorid, millistan, jooksvad probleemid ja siis on meil selline tüki koosolekus vaatamagi koos ka korrektuurid läbi? Jah, ühesõnaga umbes nii see see toimub, et see on selline üsnagi targu, et et kvartaliajakirja puhul õnneks ei ole sellist suurt kiirustamist. Ma küsin selle tagamõttega ka just, et et noh, nii mitmedki sellised ühised ettevõtmised on Eesti viimase aja peale just jooksnud sellise digisuhtlemise peale, et kuna inimesed, kes on asjaga seotud, võivad olla kas mööda Eestit või lausa mööda maailma laiali ja siis on näha, kuidas loovad selliseid reaalselt kokkusaamise teha ja tulevad mingisugused meili vaadata seda Facebooki vestluse tasemele. Et kuidas värske õhuvool on, et kas te saate ikkagi jätkuvalt näost näkku No loomulikult on väga palju meilisuhtlust ja noh, telefoni teel samuti meie kujundaja ja keeletoimetaja on Tallinnas ja toimetajad on siiski Tartus, aga eks see on täiesti paratamatu, et meili teel käib noh, kasvõi tekstide saatmised, kõik sellised asjad ikka toimuvad meilitsi. Muidugi. Lavi, ma loen ette ühe päris pikalt tsitaadi sinult, mida sa oled öelnud, et 2007. aastal toimetuses osanud öeldakse siin, et eesmaa leiab, et noor kirjandus on viimase kuue seitsme aasta jooksul oluliselt muutunud ja see on sinu tsitaat, siin noored autorid, enam koondunud rühmitustesse. Põhitähelepanu on suundunud tekstidele ja kirjanduselu on muutunud vähem oluliseks. Eelmise põlvkonna aeglustada tulidki palju kriitilisemad, kuid tihti tulenes kirjandusvälistest teguritest. Palju oli kaklemist kaklemise enda pärast ning mitte selgete esteetiliste printsiipide nimel. Nende vaidlustes oli analüüsi sageli vähemgi kui praegu värskes õhus, mille ahvustajaidansüüditud süüdistatud subjektiivsuse analüüsi vähesuses. Kuidas nüüd omakorda seitse-kaheksa aastat hiljem sellele ajale tagasi vaatad või kuidas sa seda muutust hindad? Mis siis toimus, ütleme nii, et, et see on selline Kiire reaktsioon ühele küsimusele, mis mis võis tabada veidikene veidikene ootamatult. Et tuleb seesama kiiresti. Ja nüüd nüüd on seesama ootamatu on kuulata neid neid seitsme-kaheksa aasta taguseid sõnu. Aga noh, põhiprintsiibil ma arvaks ikkagi seda, et kuna see kirjandus, mida nüüd vahendanud värske rõhk, et seal tõesti on kogu aeg puudu, nüüd see selline rühmitus tagune foon ja ei ole mitut üksteisega konkureerivat rühmitust olnud. Ja tõesti see, see kirjanduseluline osa ja minu arust on seganud kriitikast siiski tunduvalt vähem, et et ja alguses tõepoolest oli ju värskest rõhust räägiti kui ühe väikese sellise autorkonna siseasjast nagu et et tihtipeale need kriitikatekstid ei olnudki ja tõesti niivõrd kriitilised, kuivõrd püüdsid nagu mõista, mida, mida teine autor üldse on tahtnud teha. Seda saab vaadata ka muidugi, et, et see on ta noorele kriitikule üsnagi loomuomane, et et kuna ja ei pruugi olla pal lugemus niivõrd suur taga ja ka see kriitika kogemus, et siis sa püüadki rohkem vaadata seda, mis, mis on teine autor püüdnud teha, kui kuivõrd teda kui kuidagi nagu mingis Steetilises kontekstis hakata kritiseerima, et. Jah, ja kui palju? Et sinu meelest praegused kihendusse tulijad erinevad omakorda nendest, kes tulid seitse-kaheksa aastat tagasi. Nii palju kui sa jälginud oled, nüüd viimastel aastatel? Raske öelda, et ühtepidi on nagu noorte autorite tekstide suhteliselt sarnased juba juba selle poolest, et tihti on ikkagi suhteliselt minakeskne kirjutes värske rõhu autorite puhul, minu arust on kogu aeg paistnud silma teatamisel konservatiivses või või aga noh, see võib ka tuleneda sellest, et ei olegi nii väga sellist vastanduvat Diskursust, et rohkem selline mina seest kirjutamine ja, ja, ja aga noh, kui me vaatame, kas või kas või Rilge noorepõlve novelle või lühijutustusi, siis nagu see printsiip oleks nagu sarnane küll esteetiline kontekst, teine seal kirjutab mõningate muude võtetega, aga, aga aga noh, ma ei tea Karoliina, kuidas sulle tundub, kas on mingisugune muutus toimunud nüüd ütleme kas või viimase viie-kuue-seitsme aasta lõikes? Mulle tundub ka üsna sarnaselt, et noor kirjandus on, on mingit pidi noh, see ei ole mingisugune hälve, aga, aga selles mõttes, et mingisuguseid teatavad sellised jah, nagu lainetas sellist konservatiivsust või teatud mingid sellised teemad või, või või ka mingit vormi vormiliselt võib-olla et on noh, näiteks väga hästi on näha, kuidas luule kaastöödes, et, et, et on arusaadav, kui inimene on saatnud oma kõige esimesed luuletused, siis need on, eks ole, riimis ja siukses kehvas lõpp rivis ja siuksed väga tundepõhised, et noh, siis siis sealt edasi kui inimene kirjutab edasi, siis ta jõuab sealt sealt nagu kaugemale ja, ja ja muidugi need, kes kirjandusse tulevad, need. Jah, et siin on palju toredaid erinevaid autoreid, aga ma ei oskaks tuua välja läinud nii suuri erinevusi selle selle osas, et mis oli 10 aastat tagasi, mis on praegu, et. Proosatoimetaja Tõnis Vilu ütles oma intervjuus müürilehele näeb paljudes tekstides, mis värskele õhule laekuvad, kahte sellist tendentsi, et üks viitab sellisele blogilikkusele kus inimesed tõesti räägivad hästi palju iseendast ja oma väikestest toimetustest igast päevast teevad ja teine on siis epi koondus mingisuguse ilmselgelt kohustusliku kirjanduse teose suhtes ja toimub siis selle jäljendamine või püüd kirjandust teha. Et kas selliseid näiteid annab ka luules tuua või mis need mõjusid on, näiteks kui ma mäleta sell igiammusel ajal, kui ma ise kirjandusse tulin, see oli kuskil 90.-te teises pooles, siis näiteks luules olid ju näiteks oli suur tegija Indrek Hirv või mida kõik tudengid lugesid ja, või siis loomulikult kõik kulissid vennaskonda ja siis oli tekstides kohustatud palju ööd musta, ronkasid punast veini ja mingeid nugasid umbes selliseid asju. Kui palju seda praegu on või mis need peamised mõjusid? No esiteks, ma arvan, see selline epiga on su jäljendamine, see ei ole mingi midagi halba, et selle kaudu ju saabki nagu õppida, et Vana-Hiinas ka oli ikkagi, et kõigepealt tuli jõuda meisterlikkuse nii suurte autoriteerijendamisega siis alles või sisemidagi hakata tegema, et aga noh, ma arvan, et sellised sellised suured mõjutajad kindlasti Doris Kare päeva Juhan Viiding ilmselt pidi ka, eks ole, noh ka Indrek irvet, eks muidugi erinevad erinevad inimesed loevad erinevaid asju, aga, aga need on sellised sellised väga mõjukad. Aga nagu ma ütlesin, et tihti alguses üritatakse jäljendada riimi ja siis siis tulebki selline rohkem võib-olla minakesksem ütlemine, et aga. No siin ma tahaksin toonitada seda üle, siin me räägime väga palju sellest, mis üldse nagu ajakirjas ei ole näha. Et. Juba need, kes on ajakirja jõudnud nendelt tahaks ikkagi leida selle oma isikliku panuse juba välja ja noh, muidu ei ole sellel avaldasime selle isegi mõtet, et. Loomulikult jah, et see jah, millest ma rääkisin, võib-olla ongi selline päris kine nagu alustava täitsetesti autori puhul ja, ja sellised asjad näiteks värsket õhku osaliselt kritiseeritud ka sellepärast või selle poolest, et, et need autorid, kes seal avaldavad hakkadki umbes kuskil noh kõige nooremad on enamasti 17 18, et noh, väga palju nooremaid ikkagi sinna ei jõua, aga et jääb selline nagu vahe selle hea lapse ja värske rõhu vahele, mis ongi sihuke siuksed teismeliseaastad. Aga see ongi see aeg, kus inimesed võin, noored inimesed nagu katsetavad, kirjutavad, aga see võib-olla ei ole veel noh, see ei ole nagu avaldumis väätmise, see ei ole huvitav laiemale ringkonnale, et see on sihuke almanahhi teema. Et mõnes mõttes jah, et see kriitika on alati olnud väga õigustatud, et tõesti jääb selline vahe, aga seal pole midagi parata. Aitäh kuidas need noored autorid kriitikat vastu võtavad, et on näha olnud, et te ei pane ka selliseid natukene andekamaid ootajaid lihtsalt niisama iga koht ajakirja, vaid ikkagi noh, annate nõu ja lasete mingisuguseid tekste natukene asendada. Et kuidas need inimesed stageedikt vastu võtavad või ka needki tekstid tagasi lükatakse? Nad saavad aru või on, on mingisugused väga solvunud reaktsiooniga? Mõlemat pidi, et enamasti on anaatorid väga mõistvad ja võtavad seda tagasisidet tõsiselt, sest et ega kuskilt mujalt väga veel tagasisidet ju, kust ikka saab, et sa võid olla põdele anda, lugeda, aga võib-olla see ei ole päris see, kui, kui, kui võõras inimene, toimetaja, eks ole mingi kogemusega midagi ütleb aga et kaastöödele alati vastame. Ja noh, sellega on muidugi nii, et mida rohkem mida parem on kaast, seda rohkem on selle kohta öelda või selle, seda rohkem saab nagu nõu anda või, või kuidagi kommenteerida, et mille, mida võiks silmas pidada, mida, mille peale võiks mõelda. Ja, ja üldiselt seda kriitikat võetakse väga tänulikult vastu. Aga need, mõnikord tuleb muidugi ette ka sellist solvumist, kui, kui autor arvab, et kuidagi võtab seda isiklikult, aga see on väga harva tõesti väga harva. Kui suur protsent värskest õhust tagasi lükatud tekste nihilist FM välja jõuab? Ei ole seda üldse märganud, tegelikult ma ei ole vist nihilist lugejaga. Jah, minu ajal veel teda ei olnud üldse. Aga kindlasti blogidesse jõuab päris palju välja muidugi endast ja ja mõned tulevad ka blogidest. Ja alguses oligi blogide, palun panus oli päris suur ja samamoodi ka poogna ja tollal vist oli ka kloaak olemas veel. Et, et sealt alguses tuligi päris palju tekste. Ja eks värske rõhk ka tõukus väga selgelt ühelt poolt sellest internetis vahavates tekstidest ja see, see oli selline loomulik üleminek, nüüd loomulikult on kogu see internetipool on alles, aga, aga ma arvan, et selle selle olulisus on nagu märksa väiksem mineerida, et teda nagu ei panekski enam tähele. Ma tahtsingi osutada veel ühele sinu intervjuu katkele tollest samast seitsme-kaheksa aastasest tagusest ajast, kus sa viitad sellele, et et kaastöödes, mis on ajakirjale saadetud, on näha sellist MSNi mõju või noh, et keelekasutuslinnud see n on nüüdseks juba ajalugu, aga et kas praegu on mingisugused muud sellist ütleme, sotsiaalvõrgustike mõju näha selles, mida kirjutatakse, kuidas kirjutatakse või, või kuidas see nüüd ütleme, teie toimetaja aja jooksul ilmnenud Vot ma ei oska seda nüüd kohe enda kogemusel öelda, sest mina toimetasin seal põhiliselt esseistikat ja kriitikat ja raamatuid ja ja. Ma olin üldiselt selle toimetuse nagu, nagu. Vedaja, et. Jah, see see tee loomulikult on kõik ju olemas siiski olnud, aga kas seda nüüd nii väga oleks vaja nagu rõhutada, selles ma ei ole päris kindel, et et loomulikult Noorte tekstid siiski tihtipeale selles keeles, mis, milles nad kõnelevad, et või siis kui nad püüavad jäljendada, siis nad jäljendavad seda keelt, mida nad tahavad. Ma mõtlesin ka näiteks teatavate tekstitüüpide peale Karoliina, et kui palju selliseid asju tuleb ette, et et inimene saadab mingisuguse palju laike saanud Facebooki nalja niimoodi luuletuse pähe teile ja mõtleb, et näeb ka ajakirjas hea välja. Ikka aeg-ajalt juhtub loomulikult, et aga enamasti selliseid asju lihtsalt ei noh, ei avalda. Aga kui mõelda selle keelekasutuse peale, siis tegelikult minu arust sellist tõelist kõnekeel, sest on ikkagi üsna vähe, et noh, üks autor, kes seda tõesti kasutab väga oskuslikult, on Kelly Turk, aga peale tema ei olegi eriti kedagi, kes võtaks sellist sellist Facebooki keelt noh, üle, et. No see sellest oli hästi palju juttu, kuna kuna sa alguse värske rõhk oli ka väga selgelt suunatud noortele autoritele ja Priidu enda siht, oli ka sellist tõelist noortele mõeldud noortekirjandust populariseerida, seda avaldada ja seda üldse leida ja ja tekitada sellist hindu üldse sellist kirjutada. Ja, ja kindlasti oli seda keelt rohkem ka nendes esimestes numbrites, et, et kui me selle Poola nagunii väga seda enam ei aja, nad loomulikult läks sinnapoole, mida, mida autorid kirjutasid testi hakkasimegi rohkem tähelepanu pöörama tollele autor konnale mitte nii väga vaatama, et, et mis, mis lõpuks nagu kokku tuleb, et kokku tuli parasjagu parim valik sellest noorest kirjandusest, mis olijad Võib-olla tõesti, et, et alguses üritas ajakiri olla kuidagi rõhutatult noortepärane, aga, aga seda enam ei ole ammu, et, et see, see ei ole ainult lugemine nostele või, või kahekümnendates inimestele või noh ühesõnaga see on lihtsalt kirjandusajakiri, kus on palju noori autoreid ja seda võivad lugeda kõik. Peagi jätkame nende teemadega, kuulame vahepeal muusikat, ka tänase saatemuusika tuleb mari kalkuniga runo Suni uhiuuelt plaadilt ja see on t hümn. Tiine tõstu. Kes olid alla ja Sally tala jätkab, stuudios on ajakirja värske rõhk endine peatoimetaja Lauri eesmaa ja praegune peatoimetaja Karoliina Pihelgas. No sellest oli juba juttu, et värske õhk ei ole ammugi enam lihtsalt selline harrastuslik platvorm vaid noh, kui me vaatame ka südames preemiaid, laureaadid, preemiaid, värske rõhu autost on saanud siis esimene samm kui perioodika debüüdipreemia praktiliselt täiesti värske õhumonopol ja arvestame siin, et seal konkureerivad ju ka Vikerkaares ja Loomingus avaldatud Deblitandid. Omamoodi õige mitu värske õhuautojuht on saanud Betti Alveri debüüdipreemia, nii et see on ikkagi täiesti teistega võrdne. Aga, aga ma tahtsin küsida seda, millised värske õhuautojuhid või, või millised tekstid teile endile on olnud kõige olulisemad mähkilisemaga või, või mis on teie endi isiklikud lemmikud. Sellele on väga raske vastata, sest. Loomulikult, mul on endal neid lemmikuid olnud. Aga alati olen ka intervjuudes jätnud nad mainimata. Ja teatavatel põhjustel ei tahaks sellest liinist praegu välja ja minna, aga. Jah, ei, ma ei taha sellele küsimus. Nüüd sa enam toimetaja ei ole seda peast mingisuguseid. Poolikud ei, ei, ei, üldsegi mitte, et ei tahaks vastata, aga millist tüüpi ütleme niimoodi? No noorte puhul ma olen alati oodanud sellist isiklikku huvitava oma ilmapakkumist. Lisaks see, et, et ja kui on olemas oma ilm, et oleks siiski mingi selline huvitav keelele keeleline lähenemine sellele, et ja neid on mitmeid-mitmeid olnud. Vaata tõesti päris päris debitantidelt. Et ja väga-väga huvitav on olnud jälgida seda, et kuidas kuidas, vahel isegi need päris debüüdid võivad olla põnevamad kui, kui hilisemad tekstid. Aga üldiselt me ikkagi ootame seda. Et see oleks alles esimene verstapost. Karoliina, kuidas sinu puhul on noh, lõppude lõpuks küsimusele vastamise puhul on ju tegu eelmise ajakirja reklaamiga lugemissoovitusega. Loomulikult tegelikult ma siin võib-olla tõstaks esile seda värske Rõhu raamatusarja, sellepärast et suurem osa nendest vaatest, mis on seal ilmunud, neid on juba ligi 20, varsti on ju sellised autorid, kes on niimoodi loomulikult kasvanud ajakirjast välja. Ühesõnaga, kes on hakanud avaldama aja, kellega me oleme koos teinud kes on selle aja jooksul arenenud ja siis mingi hetk tuleb selline aeg, kus on nagu tunnetan, et on küps nagu panna kokku luulekogu. Enamus raamatuid on olnud luulekogud, on vist vist ainult paar erandit. Nii et, et just seal raamatusarjas on väga tõesti häid häid raamatuid, noh näiteks Eda Ahi, esimene luulekogu Maskiball või Sveta Grigorjeva luulekogu ja tõesti kõik, kõik need raamatud, mis on ilmunud neid. Ma tõesti soovitan, et eelmine aasta ilmus meil ka kolm luulekogu Christian haljaku luulega kui Kelly Turk, Kristiina viin ja kõik on noh, täiesti täiesti erinevad. Et, et need need raamatud on kindlasti selline asi, mida soovitada. Aga nüüd sellest aastast me veel alustasime sellise toimetuste toimetus aastaauhindadega, et just tõsta esile neid tekste, mida toimetus on pidanud kõige. Noh, raske on öelda kõige paremateks, sest kuidas sa otsustad, et mis, et näiteks luule puhul meil oli väga-väga keeruline, et kui meil on seal olid seal nominentideks Eda ahiseda Grigorjeva, Mari Linvasseenin ja siis Krist Algvere siis see lõpuks see, et et meie toimetuse preemia pälvis Kristel Algvere, oligi see, et tema tekstid olid kuidagi esimesed luuletekstid, mis ta avaldas, aga seejuures väga Gibsed hoopis teises toonis sellised väga soojad ja ja ühesõnaga ei saagi öelda, et oleks olnud teistest parem, vaid lihtsalt miski, mida me tahtsime esile tõsta. Nii et, et see sellised aastapreemiad oleks küll selline asi, mis mida me kindlasti jätkame. Nii et aga neid häid autoreid tõesti on, on väga palju, see ongi väga raske eraeraldi neid asja esile tõsta. Aga samas nagu mainis ka seda, et kui Klauresin ütles jah, et mõnikord need esimesed asjad võivad olla nagu kõige kuidagi uhkemad ja suure siukse aga siis siis tegelikult ega see, et et et. Autorid võib-olla kirjutavadki ainult ja, ja avaldavad selle, see, me peame seda ka täiesti loomulikuks, sest et et värske rõhueesmärk ei olegi see, et need kõigist saaksid suured kirjanikud. Et pigem just see, et kirjutamine on loominguline eneseväljendus, on võimalus neid asju avaldada, kui need on head ja see võibki jääda ainult üheks bluula valikuks Läks novelliks, mis sa kunagi kirjutanud, aga, aga et on võimalus avaldada. Ma usun, et see on ka nagu noorele lugejale samamoodi märgina, et et see, see ongi väga loomulik tegevus. Enda loominguline väljendamine. See on olnud üks üks oluline osa selle auto või ajakirja juures. Tuleks nende värske rõhupreemiate juurde veel tagasi, et mis nende teiste laureaatide puhul see otsustab fakte hõli, et miks te, nemad valisite? Proosa proosas olid nominendid Mehis Pihla Linda-Mari Väli ja kes seal iga aasta Ühesõnaga, neil Sautogale keegi sidruniga muid sidruniga muidugi tema võitsid. Selline konservatiivsus, täiesti vastanduv, väga eksperimentaalne lähenemine. Proosa proosas pälvis aasta võime Linda-Mari Väli, jumal on nüüd juba ka selline tuntum autorinima mitu raamatut avaldanud ja see tõesti tema novell oli, oli väga selline tõsine tõeline psühholoogilise sisseelamisega ja kuidagi noh, lihtsalt peajagu teistest üle. Siis kriitika osas sai preemia Indrek Oja, kellel oli ja selline väga asjalik oma nägemusega. Hea taustatundmisega arvustus ja siis on, meil oli meil veel. Kriitikas olid teised nominendid veel Melissa Tuuling jäida Ahi, kellel ka mõlemad väga head arvustused. Ja kuna meil on ka selliseid mitu sellist rubriiki, kus ei ole ühesõnaga andmeil päevik ja tõlked, siis on Liimega vabaauhinna, seal olid nominentideks Anti Saar päevikuga Sis micryins, kes tõlkis läti keelest jaanis joonepsi romaanist katkendi ja siis ka Joosep Susi, kes kirjutas essee aastast 1968 ja selle element susest väga huvitav lugemine ja seal pälviski auhinna see essee, mis oli väga põhjalik ja omapärane nägemus sellisest luule luuleilmast 60.-te lõpus. Nii et need olid need, keda me soovisime esile tõsta eelmisest aastast. Need on hetked, aga kui palju teil kummalgi oma toimetaja ajal on olnud, sellist tunnet, et tükk aega pole päris säravaid kaastöid tulnud ja kas enam tulebki ja kas nüüd on kõik? Need tunded võivad tekkida, aga vaadates seda kogemust, mis seal taga ei ole põhjust muretseda. Et iga numbriga on loomulikult selliseid kõhklemisi ja, ja, ja paikasättimist see aga, aga ma ei ole tunded ühegi numbri puhul, et et väga-väga alt lati läheks, et. Ja loomulikult kui hakkab noh, alati saab kõike kujundada, et tellida juurde tekste ja, ja ei, ei ole muret. Ei, viimasel ajal küll sellega ei ole üldse probleemi, et et me oleme pigem just ajakirja mahtu kasvatanud. See lehekülgede arv on juba ja juba 140, noh natuke võib-olla võiks veel kasvada, aga üldiselt sain enam-vähem paika loksunud. Et nii palju nii palju tuleb neid häid kaastaid kokku. Mida mina tegelikult esile tõstaksin, isegi näiteks eelmisel aastal oli tõesti väga palju häid proosa, kaastöid, mida, mida tükk aega vahepeal oli selline mõõn kuidagi, et oli väga raske leida häid noori proosakirjutajaid, sest noh, roosa nõuab natuke, mõnes mõttes mingit kirjutamiskogemust rohkem, et luule võib ka kuidagi õnnestuda. Mõnikord pool juhuslikult nõnda hästi või kuidagi sattuda, lihtsalt selline selline õige sõnastus ja õige tunne sinna. Aga, aga proosa on nagu nõudlikum ja seda enam on mul hea meel, et viimasel ajal on, on tõesti palju häid proosakastid on muuhulgas väga paljude püüta. Aga jah, teinud kaastöid ikkagi tuleb loomulikult jah, tellime ka ja, ja mis veel on väga tore on, et kunstnikud, illustraatorite fotograafid, et ka see osa on väga hästi käima läinud. Nii et noori illustraatorid, et see on lausa mingi kerge väljend, aga mis varem vist oli pigem probleemiks see, et küll mitte see, et kas on piisavalt häid aastaid, et ajakirja välja anda, vaid pigem see, et kas meil on üldse raha, et ajakirja välja anda. Nii et see ja see ja see on ka õnneks praeguseks lahenenud. Me rääkisime natukene sellest, et ei ole midagi hullu, kui auto heemub üks, kaks teksti ja see on selline, ütleme, tema elus lihtsalt eks vahelepõige. Aga mis üldse on kellegi iki rabandusse jäämise mõõt, olete te mõelnud selle peale, kust maalt hakata nüüd hindama seda, et et kas see inimene on kisanduse püsima jäänud või kuidagi kanda kinnitanud või see on iga auto puhul niivõrd erinev? Mis aja pärast saab seda öelda? Raske küsimuse alla, et mõnes mõttes on mõõduks, võiks olla näiteks raamat. See on üks võimalus. Teine asi motivatsioon, et et ei ole mõtet punnitada, et kui, kui ei tule Aga ta on selliseid autoreid ka näiteks üsna meeldejääv autor, minu jaoks on olnud Liina korts, kes on avaldanud ühe raamatu ja natukene ajakirjas veel peale seda, aga üldiselt vist enam eriti ei tegele kirjutamisega, aga samas ikkagi ta selle raamatu kaudu on, on jäänud minu meelest kirjandusse, et, et noh, seal pole midagi, paat, võib-olla ta kunagi kirjutab veel midagi. Aga, aga nagu Lauri ütles, et, et kui kui kirjutamine noh, sellest ei pea endale seadma ju mingit elu eesmärki. Sündisin. Me oleme palju rääkinud praegu kirjutajatest, aga aga kui palju te saate lugejatelt tagasisidet, kui palju te saate mingisuguseid lugejakirju või ütleme, vaimustus, avaldusi, kriitikat kas kuidagi aja jooksul muutunud oli, seda vähem või rohkem oli seda vähem, vähem. See tihti on olnud aga mitteformaalne siiski. Et siiski inimestega suheldes midagi saab teada ja. Väga palju selliseid lugejakirju just ei ole. Täitsa öeldakse õige. Et kirjutage meile, mis te arvate? Ja kui palju teile näiteks Tartu koolidest tagasisidet või, või üldse Eesti koolides tegelikult, miks ainult Tartu, et et kui palju seda ajagi koolides loetakse, kui palju sealt tuleb kuidagi koordineeritud kaastaja pakkumise ala kooli omaloomingu konkursil? Koolidega, nii et aeg-ajalt sinna kutsutakse ikka esinema ja rääkima ajakirja tutvustama, seda vist varem oli rohkem, neid on, seda võib-olla paar korda aastas kuskile noh, rohkem koole võiksid tellida ajakirja, siis oleks ka kindlam, et neid loetakse, ehk aga, aga üldiselt natukene muide. Ma olen nagu täheldanud seda, et mõnes koolis, kus kuidagi kirjandusõpetaja näiteks rohkem tegeleb asjaga ja kus käib ajakiri, sealt on ka rohkem ka aastaid tulnud ja mõned neist on ka ilmunud näiteks Rocca al Mare koolist VHK Tallinnast, et Tartu koolidest nagu natuke vähem vist on, seda huvi on. Aga et see on mingisugune korrelatsioon, seal vist on, aga eks see sõltub väga kirjandusõpetajast, kes võib näiteks soovitada mõnele õpilasele. Et, et äkki pakuksid sinna ajakirja ka. Ja noh, see muidugi ei tähenda, et seda neid aastaid muidugi avaldataks. Alati. Just et ma tean ka väga paljusid õpetajaid, kes on tõesti ka võtnud nad värskes õhus ilmunud tekstid ette ja ja arutanud neid oma õpilastega. Aga noh, see on ka üks eksleid lihtsalt hea ja viis vaadata mingeid asju kirjades. Kuulame natukene mari kalkunit ja kunagi õnne, see on diilo, nende albumi nimilugu. Venekeelse. Vene kese kese. See. See. Ma. Mil laane Mil laaneleib. Mille laane veel laane? Ekstreemi tee ilu, ta ekseemi ekstreemi. Ma mõelu ta mõttele Kui nüüd jääs perre koogimähe kaagima kun käester koogima. Sääs perre laule, mahelaule oma. Sa pead, sa köhh. Köhh sirgu. Köhh köhh. Kes olid alla ja Sallide alla ja teemaks on täna ajalisi värske õhk, aga räägime natukene laiemalt. Ka Tartu on taotlemas Unesco kirjanduslinna tiitlit. Mis teie jaoks peaks Tartus veel teisiti olema, et ta selle tiitli välja kannaks? Teisiti olema ei oskagi öelda, selles mõttes, et kirjandust on tastes ju üsna palju. See peamiselt on koondunud Tartu Kirjanduse Maja ümberavaga Prima Vista festival. Seda kõike vist saaks lihtsalt ka laiendada, ma ei tea, et tekivad sellised abstraktsed teemadeks, kuidas noori kirjanduse juurde saada ja kuidas lugejaid juurde tuua, aga ega sellele mingit konkreetset vastust, et aga võib-olla, kui, kui linn võtaks selle kirjanduse, kui, kui sellise Kuidagi esindus. Ma ei tea, funktsiooniks, et tõesti rõhutakse igal pool sellist, et siin tõesti palju kirjanikke, kirjanikele ja elada, teeme omalt poolt kõike selleks. Palju kirjandusüritusi. Võib-olla laiendada piinast festivali, midagi, midagi taolist minski. Ma arvaks ka, et ka festivalile Võib-olla rohkem panustada ja leida need oma teed, olla selle festivali juures veel, et. Võrreldes võrreldes Tallinna festivaliga, et aga hästi palju on kinni selles motivatsioonist, et kuskilt ülevalt poolt midagi juurde panna, see vist ilmselt ei õnnestu aega, et et. Suur küsimus on see, et kui rahvusvaheline Tartu kirjanduselu üldse on või, või kui rahvusvaheline on ta väljaspool festivali aega, et noh, siin annab jälle tuua selle näite, et värske rõhu puhul on ju ajagi üheks tuntavaks ja väljapaistvaks osaks ka tihe tõlkerubriik ja teise olete teistest keeltest tõlkijad ka teiste kirjanduskeskkondadega hästi tuttavad, et et kuidas te seal seda Vehenenge tajute, kas te tajute, et, et need teistest keeltest tõlgitud tekstid, mis on värskesse õhku, ei olnud kuidagi kajavad nendes siinsetest eile kirjutajate vastu või kas on tekkinud mingisugune selline laiem huvi selle vastu, mida mujal kirjutatakse? Selle jaoks on raske leida mingeid selliseid otseseid kaja, tõsi, et aga no väga selgelt oli selle rubriigi asutamise taga see, et ka märgataks tõlkimist aidataks neid noori tõlkijaid, et et see on selline väga-väga. Pikaajaliselt tekivad tekstid, et, et seal on tõesti väga palju sellist edasi-tagasi solgutamist ja, ja, ja, ja toimetamist. Ja, ja loomulikult selle taga ka see, et, et noored tõlkijad pööraksid tähelepanu ka sellele, mis toimub täiesti noores kirjanduses selles omas lahte keeles, et, et sellest on väga raske tihtipeale pilti saada, sest Eestis mulle tundub, et noorkirjandus on ikkagi tunduvalt enam pildil kui mulle endale tuttavas ungari kirjanduses, et juba sellegipoolest, et lihtsalt ei jagu kõikjal või kõikidele meediaruumi ja paratamatult siis kandub see tähelepanu rohkem vanematele autoritele ja samamoodi ka selle rubriigiga koostamise juures, et kui ka otsida neid tekste ja autoreid, siis siis ka see ei ole niivõrd lihtne orienteeruda selles pildis üldse, et see sisselugemine on väga, väga oluline siiski. Magajast toodetakse lähetatud tõlkerubriigis üks, üks osa. On oluline, et anda noortele sõitjatele võimalust midagi avaldada, sest selliseid tõlkeid ju kuskil lihtsalt on väga keeruline avaldada. Et Vikerkaar ja Looming avaldavad väga vähe neid. Ja sinna on raske pääseda, aga, aga et tõlkijapoolne, aga siis jääd sa välismaise noore kirjanduse tutvustamine. Vaat ma arvan, et niimoodi jah ja öelda, et nüüd konkreetselt mingite värskes õhus ilmunud tõlked oleksid väga mõjutanud kedagi, kuigi noh, kunagi ei tea, eks ole. Et kust, kust, kust sellised ootamatult mõjude seosed võivad tulla. Aga, aga tõlkimine, jah, see on seda rubriiki. Me oleme pidanud väga oluliseks ajakirja juures. Aga ikka tuleb inimesi, kes ise pakuvad oma tõlkeid. Ja nüüd vaikselt juba hakkavad rubriigi käima minemine võtab tükk aega, et nüüd on juba selline hetk, kus ei pea paaniliselt iga numbrijaks otsima tõlkijaid, et natuke juba tuleb tõlkijatelt n endilt ka, et see on nagu ajakirja raekoja ajakiri asutati, siis oli raske leida autoreid kaastöölisi ja see muutus paari aastaga ja samamoodi on praeguse tõlkerubriik samuti. Ja nüüd nüüd Prima Vista raamisest viiendal mail ongi meil tulemas värske rõhu tõlkijate vestlusõhtu. Nii et sinna tasub kindlasti tulla. No päris viimasel ajal on ju juhitatud käima lükata ühte uut kakskeelset noorte väljaannet hella jess, oli ta vist, et et kui sellest nüüd peaks tahtma ajakiri saada, siis mida te oma konkurendile nõu annaksite? Olla järjepidev. Hästi kannatlik. Lõpuks lõpuks viib entusiasm ka sihile, et, et eks eks värske õhk alustas ja täiesti sellise õhinapõhine ja põhiselt, et ja ja ilmselt see järjekindlus viib siiski sihile, aga oluline on on ka see, et, et püüda hoida sellist professionaalset joont ja mitte mitte lasta siis alla alla lati. Sellega on väga ilus õpetada edu väske rõhule ja aitäh teile saatesse tulemast, käholiininaloughi. Lõpetame mahi kalkuni Jodonni looga hommik Siberis, kus on tekst. Ja noh, antud kontekstis vist tasub rõõmu tunda, et oleme oma hommikutega Tartus ja mitte Siberis ja loodetavasti see kestab meil veel kaua. Nagu värske õhk ja meie kohtume taas aprillis. Kui pilved Kuju. Kuju. Ei ole unus, Tõnu kodu valliga ei idee, ei ole uus. Ei ole. Kodu alliga ei ole. Üks liivi naine, pragunenud huulde.