Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Head questi ministeeriumi kuulajad, nüüd on rõõm tervitada ministeeriumi stuudios värskelt Eesti kunstiakadeemia rektoriks saanud Mart Kalmu, tere, Mart, et ka minu poolt. Me salvestame seda saadet märtsi lõpus, aga eetrisse läheb see just sellel hetkel, kui sinul peaks käimas olema esimene tööpäev. Ja saate eetrisse mineku aeg on kell kaks päeval, mis sa arvad, mis sa oled selleks ajaks jõudnud juba korda saata? No tegelikult see on niisugune raske päev, et kell 12 on nõukogu erakorraline koosolek, kus mul tuleb ametivanne anda mille läbima siis nagu tegelikult tööle hakkangi ja ausalt öeldes, ega siis sellesse päeva palun, et ärevust jätkub ja võib-olla ka sisulist tööd ei jõuagi teha. Nii et selline pidulik päev aga erinevalt mõnest teisest kandidaadist sinu puhul tuli see otsus, et sa nõustud kandideerima rektori valimistel siiski peaaegu nagu viimasel hetkel, et miks sa otsustasid kandideerida. No ütleme nii, et räägiti ja mis on nagu kindlasti aus vastus. Ja mulle lõpuks siis tundus, õigemini, mulle tehti siis niivõrd selgeks see, et võib-olla ma tõepoolest suudan kanda mingeid neid või mul on need omadused, mida praegusel hetkel võiks ekal vaja minna. Selles mõttes, et mitte minul ei oleks vaja olnud saada vekte, võiksime, me ei ole kunagi sellest ametist, et unistanud, et see ei ole nagu minu ambitsioonide täita istumine vaid võib-olla pigem see, et, et kui koolil on vaja, siis ma oskustega aitan teda. Mis need oskused ammide ekal praegu just väga vaja on? Ma arvan, et niisugune olnud sassis suhted ühiskonnaga mis vajaksid nagu võib-olla sõbralikumaks muutumist muutmist, et samas, ega siin nüüd ka mingit meeletut kanna pöörati, oodata ei ole, või õigemini, et ma arvan, et isegi eelmiste hektarite ajal on see suur ühiskondlik murrang. Kunstisse suhtumises ära toimunud. Võib olla palju raskemini Ando Keskküla ajal kus tõepoolest ju eelkõige noh, niisugune ka juhtime kunstiakadeemias eeslinnaplaste ka algas suur murrang eesti kunstis, kus senine selline kunstipäeva Tigmamis koosnes ikkagi ilusatest seinale riputatud piltidest. Lootusetult hävis ja, ja see sattus kokku sellega, et ühiskonna jaoks oli kunst midagi niisugust, mis ju nõukogude ajal oli tore ja vahva, aga mille järgi enam vajadust ei olnud, sest nii palju huvitavamaid asju nii-öelda uus maailm pakkus kõigile, et see kunst oli midagi ebahuvitavad, kuna see oli nõukogude ajal olemas olnud. Ja see oli ju kunstnikele, kellel ikkagi Nõukogude ühiskonnas oli teatud määral privilegeeritud depositsioon sani nagu troonilt tõukamine ja kõik kunstnikud tundsid ennast nii halvasti ja ütleme, et ka ju neid no vähemalt kunstnike ja kunstiteadlaste põlvkonna, mida sa ise esindajad on ju ka nagu püüdnud võidelda selle kapitalistliku ühiskonna kunsti üle pardaviskamisega. Aga kui see neoliberaalne ühiskond on selline, siis selge on see, et, et üks kool ei suuda seda ühiskonnakorralduse mudelit ühiskonna toimimisviisi ju totaalselt muuta. Aga me peame siiski nii palju, kui see vähegi võimalik on siiski oma missiooni eest seisma püüdma tõestada ühiskonnale seda, et ka meil on oma roll selles, milline Eesti on. Et kunsti ja disaini, arhitektuuri ja kõigi meile õpetatavate erialade kaudu ja abil Eesti muutub täiuslikumaks, paremaks, atraktiivsemaks ja ma julgen arvata, et noh, võrreldes paljude teiste kõrgkoolide teaduskondadega ütleme see roll, et kas Eesti on elukeskkonnana elamisväärne nii, nii vaimselt kui füüsiliselt et see väikene tegelikult ühe teaduskonna suurune koolike nagu EKA on ta, ta tähendab Eestit oluliselt rohkem kui ükshaaval võttest suurte ülikoolide üksikud teaduskonnad Kas sa tunned, et sul on rektoriametis selline ikkagi tegutsemisvabadus, et kuigi suur kannapööret võib-olla ei oodata ja sa ise ka ei ole aldis kohe algatama, aga kas sa tunned, et kui oleks vaja, et siis sa saad nagu laamendada ka sinna? Või peab olema mõistlik praegu väga rektor ja niimoodi käima natuke nööri mööda ja tõestama oma vajalikkust nagu, nagu just eelmisest küsimusest välja tuli, et kuidas me panustame sellesse väiksesse tublisse Eestisse? Ei, mina olen, et meie peame ikka olema need, kes me oleme rahulikult edasi. Ja ma ei arva, et ma peaks ka laamendama aga teine asi on see, et ka need tukkuda ka ei maksa. Ei maksa. Et selge on see, et, et meil on terve rida kohti, kus me peaksime tublimad, olemaks peaksime vaeva nägema, kus, kus meil on võimalik ennast muuta, saada tõhusamaks ja paremaks ja kaasaegsemaks, et tegemist jätkub. Enne sinu rektoriks pürgimist isegi tegelesid sa põhjalikult ja tükk aega kunstiakadeemia ajalooga seoses meie väärika juubeliaastal 2014 mul on alati tunnes, andis sulle peaaegu sellise ebaausa eelise teiste rektorikandidaatide ees põhjalikult koostatud kumu näitus ja seda täiendav, selline tõeline, mastaapne tellis raamat selle juurde artiklite kogumik, et mis oli sellest uurimustööst ja erinevate autoritega suhtlemisest, mis on see, mida sa saad nüüd kasutada ka oma rektoriametis edaspidi, mis teadmised sealt? No ütleme niimoodi, et et tegelikult direction selgitab kooli edasi viima ja olema pigem tulevikku vaatav ja, ja see töö oli ajalukku vaatav seltsid kuidagi praegu ilusti, et see andis mulle eelise. Ja see oli tõsi, aga mind jälle hästi, pahandas see, et kui sotsiaalmeedias öeldi, et sellega on valimisvõitlusele avapauk antud ja nii edasi, et ma nagu kindlasti tahan öelda seda, et ma ei teinud seda näitust ja seda EKA ajalukku kuidagi nii-öelda valmistudes lahingumoona kogudes. Jah, ja seda, seda kohe kindlasti mitte, aga mul oli see väga tore ja huvitav ülesanne ja mul on tegelikult kahju, et see kõik liiga lühikeseks jäi ja et see EKA ajalugu kooli ajalugu on siiski Eesti kunstiajaloost nii suur ja tähtis osa, et oleks väärinud oma, et jutti ja vutti ja ikkagi mitmeaastaseid uurimiskaant, et sellega tõsiselt tegeleda. Ja muidugi mul jäi nagunii palju otsi pooleli, et juhul, kui nüüd seda hektari asja kaela ei oleks tulnud, et mul oleks kohe mitu teemat, millega ma oleks tahtnud uurijana edasi tegeleda. Kas nad nüüd ootavad sinu rektoriperioodi lõppu, ei saa delegeerida edasi. Ei, mul vist ei ole neid kellelegi delegeerida, sest nagu teine töös elektritöö ütleme niimoodi kunstiteaduslikku uurimistööd ikkagi eelkõige suunab kunstiteaduse instituut Andres kohe juhtimisel ja nemad vaatavad, milliseid teemasid on vaja. Meil on küll tühine jutt, et olemas ja milles nagu suhteliselt ennast leidnud etableerunud uurijad kõik doktoveegaadiga töötavad ja, ja nemad väga suunamist ei vaja, sest neil on kõigil endel siht silme ees olemas. Tulles nüüd rohkem kunstiakadeemia enda juurde ja selle praeguse seisukorra juurde, siis üks teema, mis on kindlasti meelel ja keelel, on see uus maja ja praegu sa saad endale ka akadeemia, mille osakonnad ja teaduskonnad on tegutsenud aastaid suhteliselt iseseisvalt ja arendanud välja sellist Endale vajaliku loogikat. Et kuidas sa selle maja nüüd nii füüsiliselt kui ka vaimselt jälle ühe katuse alla pale. No mina ütleks, et tühje selliseid nii-öelda minu panna on, ma lihtsalt arvan, et need kõik sulavad kokku, kui nemad kõik kokku saavad usuasjade loomulikku arengusse ja ma arvan, et kõigil on ju hea meel selle üle, et kui me tunneme, kui meie niisugune ühistunne suureneb ja, ja meil on rohkem läbikäimiskohti ja ja inimesed tutvuvad mitte ainult oma teaduskonna inimestega, vaid, vaid see ühisosa suureneb ja see niisugune kriitiline mass annab kõigile jõudu juurde ja see ka tudengitele vajalik hängimis ala, mis seal sees on, et ma arvan, et see kõik ei ole vektori töö, vaid see, et elu ise paneb selle kõik kokku, kui see valmis saab. Kas sa oled selles uue sekka hoones juba endale kabineti välja mõõtnud või? Aga see ei ole minu mõõted, selle on arhitektid mulle ette näinud, seal on väga tagasihoidlik ja. Ei kahtlustasin tohutute ruutmeetrite hõivamise, pigem mõtlesin jõuda sinna, et kuidas uue majaga läheb. Kas töö on graafikus olla? Ja ligi kinnisvara kinnitab meile, ehk on kohvikus ja lubatakse 2016. aasta lõpuks maja valmis. Et noh, siin on olnud küll ka kõhklevaid hääli ja täna nõu koguski kõlas neid. Aga õige kinnisvara kinnitab meile seda ja noh, lõpuks ju nii arhitektid kui sisearhitektid on meie enda vilistlased. Nad on pühendunud ja teevad oma tööd oma parima oskuse järgi. Kui tulla nüüd selle maja ja selle karbi juurest, siis rohkem sisu poole, siis õppejõudude ekas õpetamise kohta, et mul on tunne, et see kõrgkoolis õpetamise maine on, on aastatega, mitte nüüd Ecastega ka Eestis sõltuvalt läinud järjest keerulisemaks, sellepärast et suurenenud on bürokraatia ja see paraku tabab ka mitte ainult sellist tugistruktuuri ega kõiki koordinaatorid, sekretär ja muid tegelasi, aga et see tabab ka igat õppejõudu koos ja eraldi, et kuidas sul on tunnega sekas on praegu prestiižne õpetada, kui lihtne on neid õppejõude. Ma ei tohi selle praegu sellepärast vastata, et õppejõudude konkursi materjalide esitamise tähtaeg on homme. Ja siis me näeme, kui palju kandidaate tuleb. Aga üldiselt viimaste aastate kogemus näitab, et vaatamata sellele, et Ecasand madalad palgad on inimesi, kes tahavad seda tööd teha enamikele kohtadele, on mitu kandidaati, üha rohkem on välismaalt tulevaid kandidaate. Praegu on juba teada, et näiteks kunstihariduse õppejõu kohale on nii Eestist kui Islandist kandidaadid olemas. Et neid tuleb, see ole moe, aga seal on meil võib-olla endal nagu sisemised mured selles mõttes ütles, et ma näiteks, et nii nagu ütleme, Tartu ülikool võib-olla hädas, et juua õigusteaduskonda, on raske professoreid saada, samal ajal kui nagu ajaloolastel pole kuskil mujal olla ja nad on jube hea meelega seal professorid. Meil on samamoodi, et vabades kunstides kunstnikud tahaksid olla õppejõud, sellepärast et see on kindel leib. Aga samal ajal arhitektuuris ja disainis need meie palgad ei ole väga konkurentsivõimelised. Alati ju lohutab nii-öelda kas oma koolkonna loomise võimalus või ütleme, selle õpetamisega. Teised missiooni tegevused. Jah, aga see oma koolkond aga hästi nagu ohtlik ja selles mõttes, et meil on olemas ilusaid näiteid sellest, kus inimesed on tundnud, et et nad on töötanud näiteks kaks vahetust, kaks korda viis aastat professoritena ja tulevad siis ära, sest neil on tunne, et nad ei taha enam nii palju endasuguseid või oma jüngreid eesti kunsti produtseerida, et eesti kunstis peab asi vahelduma. Aga nüüd, kus me tegelikult oleme minu meelest küllaltki probleemiga silmitsi, on tänavu aastast kehtima hakanud ülikooliseaduse muudatused mis nagu näiliselt tahaksid olla põhjalikult õppejõude toetavad ja kaitsvad ja tagavad kõigile eluaegse või tähtajatud töölepingud. Ja justkui nagu verevahetus peaks toimuma atesteerimiste kaudu. Aga kunstisse atesteerimine on väga valuline, et ma ei kujuta ette, et sa atesteerimissüsteem saaks, ütleme õppejõu, kes tegelikult Ta on oma esimese särtsu koolile ära andnud ja võib-olla natuke väsinud, aga ta ju ikka tee väga palju, et ma ei kujuta ette, ta atesteerimise kaudu saab sellele inimesele ilma kiuslikuks minemata öelda, et meil oleks nüüd vaja uut osakonna juhataja. Et tegelikult ma arvan, see nii-öelda mõeldud teadlasi kaitsvaks siis nii väikeses ühiskonnas nagu Eesti, kus sul on ainult üks keraamika, professio, üks ehteprofessor, üks kohvika, professor nende inimeste nii-öelda pikaks ajaks põlistamine võib kaasa tuua eesti kultuurile korvamatut kahju ta ei pruugi ja meil on näiteid ka tõepoolest mõtleks igihaljast õppejõududest, kes on super, kes, kes kuidagi on väsimatult, aga üldskeem minu meelest ei ole praegu hea või see nagu õppejõu karjäärimudelit, ülikooliseadusemuudatus meie kooli kontekstis minu meelest ei parandanud. Aga samas justkui sa tõid välja, et on raske nagu öelda, tagasisidet ilma et see mõjuks kiusamisena või sellise tagasiside tuleb ikka ja annab ka ju tegelikult tagasiside siis või? No muidugi Aga ütleme, et tagasiside on ikkagi ka arenguvestlused, eks ole, ja mida kõik õppejõud peavad ikkagi väga tõsiselt jälgima, on üliõpilaste tagasiside. Ja mul on tunne ka, et see õpilaste, üliõpilaste tagasiside olulisus on alles kuskil viimastel aastatel hakanud jõudma, sest minu kogemuse järgi see oli ka selline, pigem nagu bürokraatlikke vorm, mida tuli täita Ta aga tegelikult ei üliõpilased ega seda tagasisidet saavat, õppejõud väga ei süvenenud sellesse, et mul on tunne, seda nakatub ka nagu sisulisema dokumendina nägema sisulise suhtlusvormina. Ütleme niimoodi, et akvediteerimised on seda koolidele peale suunati, on minu meelest täiesti õigustatult ja mul on kahju, et ta on õppejõude, kes ei ole seda võtnud tõsiselt, et minu meelest omal ajal, kui ma olin khatijuhataja, siis me küll käitusime suhteliselt selle järgi noh, meil on olnud võib-olla probleeme sellega, et tagasiside saastanute protsent on olnud kohatu, ei, nii väike ja kui on väike kooslus ja üks-kaks inimest ainult vastet, siis noh, seal võib olla ka konflikt, aga või sa ei tohi nagu seal selle järgi teha ennatlikke otsuseid. Aga ma arvan, et meil on tagasiside järgi koolis olnud mitmeid muudatusi ja ma ise olen nad juba aastaid tagasi Instituudi juhatajana järginud seda, mis on üliõpilased tulnud Aga mis oleks siis õppejõududele selline optimaalne süsteem, kas praeguse viie aastane samm on selline paras tsükkel või mis hea lahendus siis EKA arvestuses oleks? Vaata nüüd on niimoodi, et ega siis rektorina oleme ju kahestunud olekus. Professor, identiteet minus ütleb, et mida turvalisem ja mida vähem Molop et on ja mida mugavamalt melada võin, seda, seda mõnusam, eks ole, aga ette ma pean mõtlema sellele, kuidas kool pidevalt uueneb, suudab uute arengutega kaasas käia, nii-öelda hoiab kätt pulsil. Et need kaks asja ei pruugi alati omavahel kokku saada. Tulles nüüd selle ajaga kaasas käimise juurde ja, ja liikudes õppejõududest õppekavade poole. Et kas sa näed vajadust nüüd lähiajal kiiresti mingite asjade oskuste, teadmiste õpetamine edasiandmine kuidagi hoogustada, kas midagi tuleks ära lõpetada, kas sellisel kujul või üldse, et kuidas ikka nii-öelda ajaga kaasas käia? Ütleme niimoodi, et niikaua kuni ametis ei ole ja ei ole veel kõikides osakondades käinud ja neid uurinud, siin on ennatlik midagi sulgema hakata ja, ja ka nagu ütlema hakata. Ja teine asi on ju see, et tegelikult on need mitmesugused liitumisi ja lahutamisi protsessid on ju tegelikult käsil. Vabades kunstides on toimunud ju ikkagi erialade suurem kohes joon ja seesama protsess on disainis tulemas ja disainis, juba on olemas ühtne magistriõppekava. Ja nad vaidlevad veel jätkuvalt sellele, kas, kuidas liita või lahutada oma bakalaureuseõppekavasid, seal on see probleem, et kasvul oleks vaja nagu laiapõhjalist disainerit või me peaksime siiski oma materjalikesksust, mis on muutuma suhteliselt nii kalliks ja haruldaseks rahvusvahelise disainihariduse kontekstis. Et me peaksime seda oma töökodasid väärtustama. Ja sellel on noh, selles mõttes mõtet, et eriti selles olukorras, kus rahvusvaheline tung ekasse kasvab ja nad tahavad just seda joota, keraamikat põletada, paasi puhuda, nahka lõigata, et, et see on just niisugune töö, ehtsa materjaliga, on see teatud mõttes käsitöölised, oskused, mis on taas väärtustanud, et selles mõttes peab siin hästi ettevaatlik olema, meelest. Üks teema, mis ekas kindlasti tuleb järjest rohkem lauale, on kunst, kui teadus ehk siis nii-öelda uurimuspõhine kunsti, kõrgõpe või uurimuslik kõrgharidus siis kunsti alal. Aga mis on sinu suhtumine sellesse doktoriõppesse vabade kunstide lõikes, disaini lõikes, kas see on üks koht, et kus kasvatada nii-öelda sellist rahastust koolile ja see on ka koht, kus kasvatada seda arusaamist ühiskonnale vajalik olemisest? Mis agenda, selle kunst kui teadus, tohutu lained, aga praegu sinu jaoks on? Ütleme niimoodi, et minu meelest on kõige rohkem selle taga see, et meil on võimalus saada paremaid kunstnikke, doktoriõppes, kunstnik areneb, tema nii lugemus, maailma tajumine kui eneserefleksioon, kõik need saavad rohkem areneda ja ütleme, et tegelikult olukorras, kus kaasaegne Eesti ühiskond kui head kunstnikuks saamise viisi. Selles mõttes, et sa ise tead seda palju paremini kui mina, et EKA lõpetavad noored kunstnikud teevad üks, kaks näituste kaovad ära, sest elu tahab ka elamist, leib lauale teenimist ja seda nagu kunstiga suhteliselt ei saa. Ja mis on ju tegelik traagika, et Eesti ühiskond suudab üleval pidada niivõrd väikese osa kunstnikke ja selles mõttes doktio päev, mis annab üliõpilase staatuse väikese stipendiumi veel neljaks aastaks ja seal on võimalikud pikendused ja nii edasi. Ja seal on päris kenasid asju nagu turvaprogramm, millega on võimalik käia rahvusvahelistel konverentsidel ja nii edasi. Et see kõik on siiski tegelikult nii-öelda Eesti kunsti arengu seisukohalt esmakordselt tänuväärne. Aga kuidas sa ikkagi seletad nüüd näiteks alates füüsikust mikrobioloogilist, Kuniga, näiteks ajaloolase või sotsioloogi nii välja, et mis asi see kunst teadusena on, mis järjest trügib nende marjamaale nende rahastusallikate ligidale ja tahab sellist samasugust tähelepanu ja võrdset kohtlemist, nagu on põhiliselt kuulunud siis reaalteadustele? Jah, aga ütleme nii kaua ei ole pahandust majas, kuni rahastus kasvab. Et kuningnagu tükk küljest ära ei võeta ja tegelikult mulle nagu meeldib, et Eestis on nii palju nii avara silmaringiga teadlasi, kes ju on meil ka juhendajad, et ju näiteks Piibe Hiiumaa juhendaja on ju Andi Hektor KBFI-st või siis Kärt Ojavee, juhendaja oli TTÜs Maria Kuusmaa väga silmapaistev eesti naisteadlane. Et täiesti need inimesed töötavad oma nende juhendajatega väga hästi, et siis mingit noh, ütleme ajaloolased ja kunstiteadlased kultuuriteoreetikud, nagu Tiina Kirss, Fideelesigne otsu juhendaja, need nagu ei üllata üldse enam kedagi, eks ole. Et meil pigem on olnud, ütleme, doktorikooli nõukogu see õppekava juhtidega on arutelu see, et, et see doktoriõpe ei tohi minna nagu ikkagi liiga teoreetiliseks. Et nagu see ta vaadatav silmale ja nihukesele meeltele pakkuv kunst ei tohi sealt ära kaduda ja kipuvad meie doktorandid endale juhendajateks ihalema liigagi palju teadlasi, samal ajal kui kindlasti üks juhendaja enamiku puhul peaks olema tõsine kunstnik. Aga paljudel kunstnikel ei ole endal seda doktorikraadi, millega nad hakkaksid juhendada. Juhendada saab ka ilma doktoveegaadita, kui sa oled nii nagu ütleme, loome erialadel on rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnik, see, kes Apofessov olla, siis samamoodi saab ta olla ka juhendaja. Kui vaadata nagu sellist Eka kaasas käimist ajaga teistest vaatenurkadest, siis üks on kindlasti Elukestva õppesuund ja ka EKA küljes on ju avatud akadeemia juba väga tükk aega edukalt tegutsenud, kas selles plaanis on ka mingeid suunamuutuseid või, või jätkame samal kursil, et kuidas EKA panustab sellesse elukestvas õppes? Kas ma tohin teile enne kui sellele küsimusele vastata, veel eelmise küsimusega koju tagasi tulla, et ma tahtsin öelda, see õpe on kindlasti spetsiifiline, teda ei pea kindlasti kõik kunstnikud head heaks kunstnikuks võib ka ilma doktorita saada, et see on teatud tüüpi inimestele, et ma ei taha nagu öelda, et nüüd see nii-öelda kunstist teadusega need selle kahe asja sildamine, et see peaks olema nüüd absoluutne paradigma, mis vallutab kõik kunstnikud, et ikkagi väga paljud kunstnikud ei pea doktoritööd kokku, kihutame, nad peavad saama olla õnnelikud ja tunnustatud oma puhta loomingu eest, et ei tohi teistpidi mingiks pidu võiks tulla. Aga nüüd see elukestev õpe, et see on tõesti väga tähtis teema ja meil on anne Picossel aastate jooksul suurepäraselt üles ehitanud ja me oleme just väga õnnelikud, et me nüüd oleme siis saanud sellise osaajaga kujunduskunsti õppekava, õpetamise õiguse, mis on siis osaajaline, õhtune õpe ja mis on nagu sisuliselt siis avatud akadeemias ja mis on tasuline, et riik on andnud küllaltki ainult väga selgelt erivajadustega juhtumitele ja me oleme just saanud kinnituse, et me oleme ühed vähesed, kelle taotluse haridusministeerium on aktsepteerinud ja me loodame sellega siis noh, nii natuke raha teenida, aga see vaha põhiliselt läheb osakondadesse. Aga sellega ka meelitada vanemaid inimesi teisele ja kolmandale ringile tulejaid, inimesi väljaspool Tallinnat ja sellega nagu seda kunstipisikut külvata ühiskonnas laiemalt. See kunstipisiku külvamisega sa mainisid oma selles rektori valimisprogrammis dokumendis et tuleks ja tegeleda rohkem ka keskkooli õpilastega ja ajada oma Eka haarmeid ka sinna, kuidas sa seda ette kujutad sellisel kunstkoolidesse ja kunstnikud koolidesse, neid selliseid sähvatusi siin vajalik on, aga et kas selleks on mingi kindel mõte või see on selline? Tuleb teha? Suund ei, no ütleme niimoodi, et olukorras, kus me oleme äsja pidanud eelmisel nädalal avatud uste päeva ja solvegi hanke kes seda programmi läbi viis, on ju meeletult töökas ja tubli inimene. Ja ta tõepoolest saavutas selle, et meil oli rekordkülastatavus kõikides kohtades, meie meediakajastus oli üle ootuste hea, aga muidugi seal ka lihtsalt. EKAs jätkus nutikaid ideid, see, kuidas balti jaama tunnelisse Sisearhitektid Hannes Vacci juhtimisel ehitasid oma õppeklassi, mis just näitas seda, kuidas EKA ei ole endasse kapseldunud taarne, kõrgi pilguga ühiskonnale alla vaatav kunstnike bastion, vaid vastupidi, tavalise inimesega tema juurde avali süli minev asutus ja seal olid teleülekannetes oli ju kõik näha see, kuidas seal nii-öelda kohaliku j aka dialoogi astuti. Et seal ju juhtus kohe toredaid sündmusi vägagi eluliselt. Aga nüüd konkreetsemalt nende keskkooli omadega, mida ma kujutan ette, on see, et nad, sest olukord on see, et lapsed on otsas, Eestis või noored mind otsas mitte, aga nende arv on drastiliselt vähenenud. Ülikoolide vaheline konkurents noortele on oluliselt kasvanud. Selge on see, et väikekoolina meie administratiivne võimekus ei ole võrreldav suurte ülikoolidega, kellel on suured turundusosakonnad, meil on poolteist inimest. Noh, kui nii mõelda, siis näiteks raamatupidamises on Tartu ülikul 10 korda suurem, seetõttu ütleme ka Tartu Ülikooli võimekus viigile produtseerida kõik võimalik aruandeid on oluliselt suurem kui, kui meie oma. Et meiega kohati peame nii-öelda higi otsa eest pühkima, kui, kui järjekordseid pabereid tuleb saata. Aga sellises olukorras on, on vaja meelitada just täpselt neid keskkooli õpilasi ja ma kujutan ette, et tänapäeva ettevalmistuskursused ei ole sellised nagu võib-olla siis, kui minu põlvkonna inimesed Jõkisse astusid ja nad pidid joonistama tundide kaupa neid modelle. Kunst ja kunstiolukord on muutunud, aga kui on olemas teaduskoolid, siis võiksid olla keskkooliõpilastele kunstikoolid, mida magistrandid ja doktorandid osakondades aitaksid vedada. Ja nad pakuksid huvitavat vaheldusrikast programmi, käiksid koos näitustel uusi ehitusi vaatamas, avaliku ruumi sündmusi oskaksid tuua kunstisündmuste häppeningide juurde üritust lastele, neid noori, et me näeme, et noh, näiteks ka on ju olemas kunstikoolid, aga kunstikoolid on ka küllaltki noh, ütleme Eka kauged ja võib-olla ei valmista ette seda noot, kontingenti. Nad ei too neid nii hästi kooli juurde, et kool ise peab siin juurde pingutama. Ma näen küll seda, et, et kõik evivad võiksid oma fänniklubid välja arendada. Kas see on ka osa sellest programmist, mida sa algul mainisid, et tuleks lappida suhteid ühiskonnaga või muuta neid Eka ja ja avalikkuse omavahelist läbikäimist sõbralikumaks. Kuidas sa seda teed? Aga mis seal muudetud? Noh, ega muud ei olegi, kui ei tohi ennast Šivina turri ajada ja öelda, et kõik teised on lollid ja meie oleme targad, et ega ma arvan, et seal väga palju muud muud kunsti ei olegi, et kuidas külahundile nõnda hunt külale, et loomulikult peab kunst tegelema ühiskonna mõtestamisega ja ta teeb seda ka kriitiliselt. Ja kindlasti vahetevahel ka provotseerib ühiskond, et ega siis see kunsti nüüd muutuma selliseks totaalseks vaatamiseks ja ja kõikide nii-öelda takka kiitmise kunstiks, et kunst ikkagi ju tegeleb meie ühiskonna probleemide Veflekteerimisega. Aga ma arvan, et vastastikku teineteisest lugu, pidevat suhtumisega on võimalik palju saavutada. Ja nüüd selle lühida intervjuu, selline formaadi truu küsimus, et milline on kunstiakadeemia viie aasta pärast kui sa annad üle või siis võib-olla jätkad, aga q sa võiks selleks ajaks jõudnud olla. Ma tahaks loota, et kunstiakadeemia viie aasta pärast hea ja korralik respektiivitud Kunstikool Euroopas muide, mida ta tegelikult ju on praegugi ja kui kohapeal siin nii-öelda kallal ka õiendatud on siis see tegelikult on ta rahvusvahelises maines väga hea koor. Väga hea aitäh, Mart ja jaksu siis uues amet siis ja värskest kunstjee numbrist saab lugeda ka Andreas trosseki pikemat intervjuud siis vastse rektoriga. Seekordses kunstiministeeriumis oli külas Mart Kalm ja jutuks tuli siis kunstiakadeemia seisukord praegu lähitulevikus ja natuke ka kaugemas perspektiivis. Saatejuht oli Mari mürk. Kohtumiseni järgmisel korral.