Tere, hea kuulaja, algab muusikasündmusi kokkuvõttev saade helikaja. Praegu on klassikaraadio saanud just 20 aastaseks. Kõigepealt räägimegi peatoimetaja Tiia Tederiga sünnipäeva kuu saatesarjast 20 lugu klassikaraadiost. Siis läheme oma teemadega edasi eesti klassikaplaadiradadele. Kuni 13. aprillini saab Eesti klassikaplaati valida ja ootame kõigilt muusik armastajatelt aktiivset osalust. Pikem intervjuu ongi dirigent Paul Mägiga, kes on teinud läbi pika plaadistuste teekonna. Järelkajasid on seekord kaks. Noor pianist Sten Heinoja jagab muljeid 27. märtsi ERSO kontserdilt. Peterburi sarjas. Suurlinna tuled ja muusikateadlane Kerri Kotta vaagib 28. märtsi Eesti rahvusmeeskoor ja Tallinna kammerorkestri kontserti tüüri ja Tormise muusika uusversioonidega. Saate lõpus vahendab toimetaja nelevasteinfeld muusikauudiseid laiast maailmast. Ja nüüd siis nendest teemadest lähemalt. Klassikaraadio peatoimetaja Tiia Teder klassikaraadio sai 20 aastaseks esimesel aprillil. Mul on siit tartust hea küsida, kuidas üks Tallinnas toimetuses klassikaraadio sünnipäeva pidamine? Sünnipäeva pidamine läks väga toredasti, kuna klassikaraadiol on uued ruumid ja meie külalistel oli huvitav meid külastada. Esmakordselt siin renoveeritud raadiomajas ja külalisi oli hästi palju ning sünnipäeva õhtul pas väga erilise kontserdiga meie fuajees, kus on meil suur tiibklaver ja kus mängis Johan Randvere ning selle kontserdi lindistas ka Eesti televisiooni teine programm ja lähemal ajal näevad seda siis ka televaatajad. Lisaks raadiokuulajatele, kes seda eile kuulsid, aga sünnipäevanädalale järgneb kohe ju ka sünnipäeva kuu, kus meil tuleb mitmeid erinevaid ette võtta Mesi, millest kõige suuremad on kindlasti saatesari 20 lugu klassikaraadiost. Sellesama fuajee kontsertide jätkumine kolmapäeva õhtuti ning 21. aprillil ilmuvad CD-plaat. Klassikaraadio tuleb külla rääkides sarjast 20 lugu klassikaraadiost see ju algabki nüüd kohe-kohe, esmaspäeval ja eetris on ta siis igal tööpäeval kell 10 null viis. Milliseid ettevalmistusi on nüüd tehtud, et see sari eetris oleks eesmärk, kui mõte on meie väikest ajalugu natuke lehitseda, millised saated, millised nähtused millised erilised inimesed on olnud klassikaraadiot tegemas nende kahe aastakümne jooksul et kergitada üles siis natukene temaatiliselt sorteeritud seda materjali ja seda kuulajatele pakkuda, me kasutame neis saadetes arhiivilõigu. Teeme viiteid tänapäev, mineviku, nii et see peaks olema üks väike vahekokkuvõte meie tegevustest. Oleme toimetajate vahel ära jaganud teemad ja katsume siis väikesed ülevaated kokku võtad viitajate lood. Need ei ole sellised nagu aruandesaated olid ikkagi rohkem selline lugude jutustamise saade ja see nädal, mis nüüd veel ees ootab, see on viimane nädal, kui on võimalik valida eesti klassik plaati. Kas on olnud suur huvi selle klassikaplaadi valimise vastu? Me endiselt võtame selle huvi kulmineerumist nüüd lähemal ajal ja tõesti pühade ajal ma ka tõesti soovitan minna sinna kataloogi sisse ja katsuda, sai oma missioon nii-öelda läbi viia ning ootame tõesti rohket osavõttu nüüd järgmisel nädalalgi. Kuna nädala pärast mäega lõpeb, võtame siis klassiku plaadi valimise ja katsume siis esile kergitada sellised Eesti muusikaajaloo tähtsamad väljaanded. Et me teeme kokkuvõtte, saate sellest 14 10. aprillil, sinnani siis palun tõesti kõiki osalema. Ja kui nüüd on arvutibarjäär või ei ole tõesti võimalik selle kataloogi kallal talitada, siis oodatud on ka kõik kõige tavalisemad kirjad toimetusele. Et tänan väga kõiki, kes on juba osalenud ja kutsume üles jagama seda lehekülge Facebookis või teistes võrgustikes sõpradega. Tulemuste saade on sarjas delta siis esimesel tunnil 14 10. aprillil siis kell 12 14 10. ja aitäh klassikaraadio peatoimetaja Tiia Teder sünnipäeva kuu läheb edasi ja varsti selgub ka klassikaplaat. Aitäh ja häid pühi. Helikaja pikemas intervjuus vestleme dirigent Paul Mägi, ka, kes on teinud läbi pika plaadistuste teekonna. Mul on meeldiv võimalus tulla praegu Vanemuise ruumides Vanemuise peadirigent Paul Mägi kabinetti. Tere hommikut. Oma kampaania Eesti klassikaplaat raames. Vaatame tagasi salvestustele, mis on tehtud, mis on plaatidele jõudnud ja teie olete üks väga palju salvestanud dirigent eesti ooperidirigentidest enim plaadistanud plaatidele on siis jäädvustatud ka palju teisi hetki, mitte ainult ooperisalvestused. Pistsin tagasivaate juures võiks alustada ühest plaadist, mis on varasemad salvestused, telk, mis on väljund. Need on hetked siis Eesti Raadio kammerorkestriga, mille te ise asutasite, millega te koos mängisite vaatasin, et juba see plaat oli 94. aastal antud välja sellise tagasivaatena. Aga Eesti Raadio kammerorkester tegutses siis 1978. ja 84. aasta vahel. Kui nüüd see plaat on meil jälle siin ette võetud, kuidas te meenutaksite seda, seda salvestamist ja millise pilguga te tagasi vaatate sellele albumile? Jah, kui te seda plaati mulle näitasite praegu, siis, siis see kauge aeg tuleb meelde. Tegelikult tänu Toomas hõlmetile, Johannes Valdmale oli see minu idee, et luua üks orkester mis mängiks just barokkmuusikat ja eriti Bachi muusikat juba 1975. See oli Bachi orkester ja esimene ülesastumine huvitaval kombel oligi Tartu Ülikooli aulas meil selle selle orkestriga. Ja hiljem jah, seesama kollektiiv siis tänu nendele meestele läks üle Eesti Raadio olla ja me saime seal tegutseda viljakalt. Hästi palju salvestusi tol ajal ma töötasin ka Eesti Raadio estraadiorkestri juures dirigendina. Ja väga palju sündmusi on tegelikult tollest ajast meenutada. Kõigepealt mulle meenuvad just tolleaegset näärimuusikat, mis on ju erakordne üritus üldse Eesti raadio ajaloos sest jah, neli või viis aastat, igal esimesel jaanuaril toimus ju elavülekanne alates hommikul kella kas oli 10-st või 12-st kuni õhtu, viimane kontsert algas kell 10. Et Eesti raadiomaja oli tol ajal muusikat täis. Külalised väljast olid raadiomajas, elu käis, esinesime nii Eesti Raadio kammerorkestriga, kui jazzi kollektiivid võtsid osa, siis oli koori kontsert, siis oli bigbändi kontsert, et mille ma ka kokku kutsusin spetsiaalselt selleks puhuks ja lõppes tavaliselt Straussi orkestri kontserdiga, nii et jah, kui hommikul sai majja tuldud, siis õhtul kell kell 12 100 majast ära. Ja niimoodi viis aastat, sest see on tõesti väga eriline, selline tunne ja mälestus tollest ajast. Aga jah, tegime Eesti Raadio kammerorkestriga hästi palju salvestusi ja noh, tõesti on hea meel, et siis tollel ajal virve Normet ja Paul Himma panid siis kokku sellise koondplaadi erinevast repertuaarist, mida me olime mänginud. Selline oli katkenud Rein Rannapi noorte kontserdist, mis avas Eesti Raadio kammerorkestri. Albumi salvestus aastast 1981 viis solisti Jaan Õun, flöödid Hannes Altrov klarnet til, Olev ainomäe poel Andres Leppnurm fakotil ja helilooja ise klaveril ja nüüd jätkab dirigent Paul Mägi. Tollel ajal me mängisime juba väga laialdast repertuaari jääma, tellis on Reena napilt sele kontserti? Jah, plaadil on esindatud siis nii Johann Sebastian Bach klavessiini kontserdiga eff mull, solistiks Lembit Orgse, kes mängis orkestris klavessiini tol ajal. Ja meie esimene viiul, kontsertmeistrid, Elar kuiv ja Ulrika Kristian, kes esitavad siin siis Bachi kahe viiulikontserti ja väga tihe koostöö oli ka väga paljude sümfooniaorkestri solistidega. Tatavus pardi Kulabrinioon siin solistiks Jaan Õun. Selles mõttes oli, oli jah, repertuaar väga lai juba 80.-te aastate seal teine, kolmas aasta, et siis siis mängisime juba, mitte ainult barokkmuusikat. Suur osa sellest plaadi repertuaarist on selline igapäevane materjal, mis klassikaraadios kõlab. Jah, ma ükskord aastaid tagasi võtsin kokku need salvestused, mis ma Eesti raadiosse olen teinud ja ma sain neid eraldi ridu eraldi nimetusi üle 1000, nii et seal on küllaltki suur hulk igasugust materjali, mis, mis salves on. Kahtlemata jah, väga palju on veel sellist, mis ei ole kahjuks plaadi peale jõudnud, et see viibki võib-olla selle küsimusele, et mis see plaadistamise protsessis on, et mis selle tähtsus on? No need on erinevad, sellised vaatenurgad on oli aeg, kus spetsiaalset tuldi kokku salvestuseks, plaadistuseks just tehti väga palju võtteid, et väga palju lõikeid, parandusi tavaliselt plaadistamine oli eraldi, selline väga tõsine ettevõtmine, väga kallis, seda sai teha ainult valitud interpreedid, valitud kollektiivid. Aga nüüdsel ajal jah, kuna tehnika on arenenud, et kõik on võimalik, on mindud tõesti sellise elava muusika salvestamise juurde. Ja ma arvan, et see on, see on ka õige et salvestada ka noh, teatud inimlikud eksimused, mida kontserdil alati ette tuleb. Et välistada see noh, täielik stabiilsus, mida on võimalik ju tehnikaga teha ja mida ka tänapäeval tehakse popmuusikas väga palju. Et iga heli on töödeldud ühesõnaga sellest, mida interpreet tegelikult ise annab, sellest on väga vähe järele jäänud, isegi intonatsiooni saab paika keerata ja noh, rääkimata koosmängudest ja kõikidest sellistest asjadest, nii et kui me kuulame plaati ja siis läheme samad kollektiivi kuulama kontserdil ja need on täiesti erinevad asjad. Aga jah, tänapäeval on mindubki selle peale inimlikud vead, eksimused, juhus, et need on jäetud jäetud sisse ja on püütud ikkagi tabada seda atmosfääri, mis tekib ju kontserdil, mis on ju kõige olulisem, mis ongi muusika ja tsirkuse vahele, et kui Jonglööril kukub üks ese maha, siis on nagu trikk ebaõnnestunud, aga mõni vale noot ei lõhu veel seda seda erilist atmosfääri, mis, mis kontserdil võib tekkida. Paul Mägi 80.-te aastate salvestuste hulgas oli ka Erkki-Sven Tüüri teine sümfoonia, mis sai salvestatud Venemaal. Ja salvestasime Moskvas Moskva Kultuuriministeeriumi õieti Nõukogude Liidu Kultuuriministeeriumi sümfooniaorkestriga. Kunagi minu dirigendid ei, päris alguses, kui ma veel Moskvas õppisin, jaa. Jaa, stažeerisin. Siis oli võimalus salvestada tüüri teine sümfoonia selle Moskva orkestriga, mis on, on ka plaadil olemas, tegelikult, mis ilmus vinüülplaadil alguses, aga nüüd on ka CD-plaat saadaval. See on jah, tema nagu esimene salvestus ja kunagi sai sai selle kallal ka väga palju niimoodi töötatud koos Türiga. Tulles nüüd ooperite salvestamise juurde eesti klassikaplaadi nimekirjast, ma noppisin välja, et siis 92. aastal online sildi all Rahvusooper Estonia ja Tubina Reigi õpetaja oli teie esimene ooperi väljaanne plaadil. See plaat jah, sai salvestatud tolleaegses poliitharidusmajas väga kitsal laval ja üsna kiiresti. Mul on tõesti hea meel tol ajal noore dirigendina koos töötada. Nii Teo Maiste kui Ivo Kuuse ja Marika Reinsaluga peaosades. Ja pean ütlema, et tagantjärgi kuulates see on haruldane võtta, et seda tasuks kuulata, kuidas need suured meistrid, lauljad, omalajal laulsid? Madalale Anna. Ja olgu issand õnnistatud seesinane ootame oitja emas ka muudmoodi on Jaha jaga. Kuulda oli katkenud Eduard Tubina Reigi õpetaja, esimesest pildist 1992. aasta salvestuselt Teo Maiste ja nüüd jätkab dirigent Paul Mägi. Tegelikult, eks selline salvestamine eesti muusikas on ju oluline just sellepärast, et, et me ei unustaks, et oleks siiski säilinud mälu mitte sellepärast, et noh, kõik on ideaalne, kuid. Me kipume idealiseerida seda, mis meil on kaasajal. Ja kui me siis äkki kuuleme sellist aegadetagust ülesvõtet, mis ei ole võib-olla just helitehniliselt kõige parem või rääkimata nendest väga vanadest plaatidest, mis krõbisevad krabisevat, aga, aga see, kuidas millisel tasemel olid, olid muusikud, lauljad, see on hämmastav. Tegelikult tasuks kuulata aeg-ajalt vanu meistreid jälle jälle üle ja siis võrrelda. Väga palju noh, ütleme, lauljate põlvkondi on ju kadunud täiesti, kelle häälest ei ole mingit salvestust. Omal ajal ma rahvusooperis Estonia püüdsin ka salvestada Eesti raadiole siiski neid, selle generatsiooni soliste, kes tol ajal olid. Sest lauljatee ei ole igale ühele mitte pikk ja need sähvatused, kui inimene on kõrgvormis, need tuleks tegelikult siiski eesti kultuurile jäädvustada. Rääkides eesti heliloomingust, kuidas te tunnetate rääkides ist oopereid, kas olulisi oopereid, mis võiks olla plaatidel, aga ei ole plaadistatud? No kindlasti on ja tegelikult Eesti muusika vääriks seda, et tegelikult sellised suuremad ja kaalukamad eesti ooperit kõik oleks salvestatud. Noh, on olemas salvestusi muidugi. Aga need on ka mitte spetsiaalsed või noh, ütleme väga juhuslikult lihtsalt ütleme, mis on Eesti arhiivis ja sellest on siis välja antud plaat mingilt esituselt. Aga jah, ma mõtlesin, et jah, omal ajal Estonias olles mõtlesin, et siiski tasuks seda plaadistamist ja jäädvustamist ette võtta. Ja siis alustasimegi üks üks ooper, mis sai väga hästi salvestatud oli siis Eino Tambergi siranade kus peaosades olid Sauli diilikke ained, Miia, Huhta, Mati kõrts, Jassi Zahharov, rina Irenne ja sellest on ka tehtud spetsiaalne videosalvestus, ma loodan, et see kusagil on alles. Ja see oli jah, niisugune esimene ütleme minupoolne salvestus või teine siis õieti Tubina Reigi õpetaja järel. Ja see sai väga palju väga head vastuvõttu välismaal kriitikute poolt. Väga mitmed väga kõrgele asetatud, sellised kohad olid brid sellel plaadil mille üle on hea meel Kasva. Kasvab. Jazz homokäki. Aa. Oot. Oot äkki? Kuulda oli katkenud rõdustseenist Eino Tambergi ooperis Syranoode perserakk. Laulsid Sauli diiligainen Miia Huhtaia Mati kõrts. Jätkame vestlust. Dirigent Paul Mägiga. Ja kohe seejärel võtsin ET Verdi Nabucco salvestuse Nabucco oli, oli väga populaarne tol ajal ja pidas repertuaaris vastu väga kaua. Ja peab ütlema, et eesti muusikas ilmselt on see siiani ainus ooper, mis on otsast lõpuni salvestatud ja itaalia keeles originaalkeeles. Nii et siiamaani ma, ma nagu ei ei tea, et, et midagi taolist oleks veel eesti muusikas üldse olemas. Ja noh, väga hea meel, et tõesti jälle Jassi Zahharov, Ivo Kuusk, Mati Palm, leedusse Sigutesto niite suurepärane lauljanna. Ja Riina Airenne peaosades. See on jah, tõeline selline noh, ajalooline, ütleme võtte, eks ole, praegusel ajal juba nüüd tagantjärele on väga hea meel, et see sai tehtud tol ajal muidugi see oli raske, see nõudis eraldi pingutusi, aga ma arvan, et häbenema ei pea, kui neid kuulata. Ooper iseenesest on juba väga niisugune, palju erinevaid kunstiliike ühendav erinevaid artiste ühendav kunstiliik. Mida see ooperisalvestus ikkagi endast kujutab? Jah, ma võin nüüd rääkida meie viimasest salvestusest Vanemuises jällegi Eduard Tubina Reigi õpetaja, seekord teine generatsioon lauljaid. Ja siis ahhaa rokk-Mati Turi ja Karmen Puis peaosades. Pean ütlema, et arvestus läks niivõrd kiiresti ja noh, ilmselt tänu sellele, et olime tõesti hästi ette valmistunud, olid olnud juba etendused. Ja loomulikult ka sellele, et selline meister nagu Maidomaadik salvestas seda, temaga on mul olnud väga palju koostööd nii Rootsis kui Eestis ja meie jaoks oli siis see tema nagu viimane selline elav kokkupuude salvestusel noh, tema väga meisterlikult märkused, kõik see, see tempo oli väga kiire, praktiliselt salvestasime selle pooleteistpäevaga terve selle ooperi. Nii et katsume salvestusele ikkagi hoida sedasama atmosfääri, mis, mis tekib etendusel ja võimalikult kiiresti katta kõik vead, mis, mis ette võivad tulla ja, ja noh, olla elavad. Vanemuise sümfooniaorkestriga olete salvestanud ka muid eesti muusikaplaate ja siingi meenub, kuidas Kristel Eero ja Põldoja rääkis kunagi koostööst Maidomaadikuga, kui oli see kappide plaadi salvestamine Villem Kapi teine iroonia ja Artur Kapi PA CH fantaasia. Jah, see kappide plaat, see oli minul siis esimene Vanemuise orkestriga ja Maido maadikuga ja peab ütlema tõesti, et see läks samuti väga kiiresti. Salvestus oli väga kuidagi selline hoogne ja see muidugi kajastub ka helis, mis plaadilt kostab ja pead CH on selline teos, mis tegelikult ju originaal, sellist organisatsiooni ei omagi. Ja Kirill Raudsepa organisatsiooni ma natukene kohendasin veel. Ja see sai nüüd salvestatud, sest teos on väga põnev, väga meisterlik. Just ütleme, need Organisatsiooni parandused, need tulid sellest, et elavas ettekandes orkestrit sai natukene liiga palju, võrreldes sooloviiuliga. Ja Kristel, kes oli kauaaegne Vanemuise kontsertmeister, siis tõesti mängis väga-väga kenasti seda, seda sellel plaadil ja loomulikult meistriteos Villem Kapi teine sümfoonia, see, see on üle aegade üks üks parimaid Eestis kooniaid minu arvates. Nii et mul on hea meel, et see jällegi on salves. Mul läks mõte sellele, et kui olite Eesti Raadio estraadiorkestri dirigent, sai kammerorkestriga teha sellist loomingulist tööd, mis läks ka salve ja nüüd Vanemuise sümfooniaorkestrile on ka nagu palju funktsioone. Olles siin kohalik, ainukene professionaalne sümfooniaorkester, et kas see niisugune mitme funktsionaalsus ka ergutab rohkem siis tegema selliseid salvestusi ja mitte keskenduma ainult ooperitööle. Ja Vanemuises on väga selline mitmetasandiline töö, mida orkester teeb, on sümfooniakontserdid, on suured laboratooriumid, on ooperietendused, on muusikalid, etendused väga erinevates stiilides tuleb mängida nii, et Vanemuise muusikud on väga mobiilsed ja, ja kõrge tasemega. Mul on tõesti väga hea meel, et et orkester on tegelikult võimeline mängima väga nõudlikke teoseid ja väga kõrgel tasemel tõesti spontaanselt mulle viimane esitus tuleb meelde, kui oli meiega troll, siis Estonia Maia Jevgeni Joneeginiga, kus orkester esitas tõeliselt sellise partii, mida ma ei ole enne kuulnud, nii et see on tõeliselt väga rõõmustav. Rääkimata siis ka kuurist ja solistidest, nii et tõesti, see tuleb mulle praegu just vahetult meelde, kuna me äsja sealt tulime. Ja ees ootab meid ka jah, just väga palju erinevat tööd. Muusikalid ka nüüd Vanemuise teatris natukene väheneb, aga vastavalt võimalustele ja ütleme materiaalsetele oludele me saame maksimaalselt kaks uudisteost ooperi vallas tuua välja või siis pigem isegi ühe suure ooperi hooajas. Aga ülejäänud aja siis me sisustame mitmesuguste sümfoonilise sümfooniakontsertidega ja samuti salvestustega, nii et ka sellel aastal. Me salvestame plaadi sellel hooajal, nüüd Juunikuus, salvestame Bruckneri teise sümfoonia, see on meil kavas meie hooaja lõppkontserdil. Suurepärane teos meil Bructarit mängitakse suhteliselt harva kuid nafta on üks, üks suur sümfonist. Keda me siis nüüd jäädvustame? Me rääkisime nüüd kõige enam just nendest Estoniaga ja vanemisega tehtud salvestustest, aga täiesti üks selline eesti muusikaplaat on veel Eino Tambergi trompetikontserdid Eesti riikliku sümfooniaorkestriga ja Heinrich hauga, siis. Ja Eino Tambergi muusikat olen ma üsna palju mänginud, meie koostöö algas juba sellest noh, tihedam koostöö ma olen ka enne kokku puutunud, kuid see kokkupuude siis Syranodeberzerakiga samuti selline väga produktiivne koostöö, kus ta tegi samuti väga palju muutusi võrreldes selle esimese versiooniga. Ja mul on ka tõeliselt hea meel, et sain juhatada siis tema viimase juubeli kontserdilt, kus ta ise viibis. Jah, olen palju Tambergi muusikat mänginud ja Indrek, kuhu siis kutsus mind dirigendiks, kuna ta tegi väga uhke trompetimuusika plaat, paadikus on siis jah, kõik Tambergi trompetikontserdid ja siis veel trompetimuusika salvestatud persoga, ma olen ju salvestanud väga palju raadio fonoteeki ja Indrek Vau on tõesti suurepärane trompetimängija ja muusika. Ja mul on tõesti hea meel, et see, see plaat ka olemas. On väga tavaline, et dirigendid ei kuulu justkui ainult Eestile, nad on sellised. Globaalsed inimesed reisivad palju, teevad palju koostööd maailma teiste orkestritele. Minu jah, elu on viinud mind rootsi, nüüd mul lõpeb juba 11. aasta Uppsala kammerorkestri peadirigendina. Ja me oleme ka andnud välja väga palju plaat, et just ka sellist kontserti, teid elav muusika, väga erinevaid heliloojaid, sibiilus nüüd sellel aastal just ilmub Sibeliuse esimene seitsmes sümfoonia. Kolmas ja neljas on juba ilmunud siis. Korsakamise res Aadrossini, ava mängudsust, akovitši 15-st sümfoonia, väga palju plaate. Jah, tööd on igal pool, aga kuna informatsiooni on nii palju kõikjal, siis see kõik ju ei jõua ja ei peagi jõudma ju kõikideni. Teie salvestatud plaadid peaksid olemas olema enamalt jaolt Eesti muusika ja teatriakadeemia kogus. Ja ma arvan jah, et need Rootsis välja antud plaadid, need peaks seal olema ja noh, ma loodan, et ka Eestis välja antud plaadid kuigi ja ei pruugi olla aga võiksid muidugi olla. Kui palju te dirigendina ise oma esitusi ette valmistades kasutate salvestusi, kas te kuulate teiste salvestusi, plaate? No kindlasti kuulan jaa, jaa. Ma arvan, et igale dirigendile on see väga vajalik, et teada, mis on enne teda tehtud võrrelda, mõelda, kujundada oma pilt sellest teosest. Kindlasti töömeetodeid on ju erinevad, kuidas tööle läheneda, aga loomulikult teadmine peab olema võimalikult maksimaalne, kõigest sellest, mis on enne enne mind olnud. Nii et päris niimoodi, et mina arvan, et see on õige, mis mina teen. Et see veendumus peaks kujunema siis, kui on läbi töötatud väga palju informatsiooni ja siis kujundada oma seisukoht. Seal peaks olema nagu edu aluseks. Vestlesime plaadistamisest dirigent Paul Mägi ka. Kuni 13. aprillini ootame kõigilt muusika armastajatelt aktiivset osalust eesti klassikaplaadi valimisel. Nüüd aga järel kajade juurde noor pianist Sten Heinoja. Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontserdist Peterburi. Eelmisel reedel andis Eesti riiklik sümfooniaorkester kontserdi nimega Peterburi ja dirigent Nikolai Aleksejev. Herzondide peadirigent tuli Peterburist ning kontserti oli siis pühendatud Pjotr Tšaikovski, kes on teatavasti ka Peterburiga väga tihedalt seotud. Ettekandel olid tema kontsert, fantaasia ja sümfoonia. Manfred Sten Heinoja käis seda kontserti kuulamas. Jagab meiega kohe oma muljeid, palun, Sten. Mulle tohutult meeldis see kontsert, sellepärast et see pianist Vadim Rudenko kuidagi esimeses pooles, kes mängis fantaasiat suutis mind täielikult vaimustada ja sellepärast, et kui ta tuli lavale ja ta hakkas mängima, siis mulle esimestel hetkedel tundus, et et see on kuidagi pinnapealne. Et tema mängustiil oli väga huvitav, aga samas alguses ei suutnud ning kohe võluda, mulle jäi selline mulje, et ta ei olnud ka ise võib-olla kohe niimoodi valmis. Aga mida aeg edasi, seda, seda selgemaks mulle sai, et tegelikult see ongi ainuõige võimalus Tšaikovskit mängida. Mis mulle tema juures meeldis, oli see, et Ta ei hakanud Tšaikovskit mängima tohutult romantiliselt. Et ta suhtus minu arvates sellesse väga küll paatuslikult, selles mõttes nagu üleolevalt, aga ta suutis seda vormi tohutult hästi koos hoida. Sest see teos koosneb hästi paljudest pisikestest lõikudest. Mis on solisti siis orkestri vahel ära jaotatud ja tema üle oleks sellest kõigest tema kaugele nägemise võime, oli uskumatu. Ja ta suutis tõesti selle teose. Ma pean ise küll kahjuks ütlema, et ma kuulsin seda esimest korda. Seda väitis ka Rudenko enne kontserti, et ta ei ole seda teost kuulnud varem. Millegipärast esitatakse seda väga harva. Huvitav, mis see põhjus on? Ma ei oska seda isegi öelda, et tõenäoliselt see põhjus on selles, et Tšaikovski esimene ja teine klaverikontsert on põhiliselt Kontsert pianistide kavas ja see on selline ABC klaverimängus. Kui need juba ära mängida, siis võib-olla Bennistidele veel mingi Tšaikovski teost võtta, võib-olla. Noh, ma ei oska seda. Aga mulle tundub, et see, see esimene klaverikontsert, võib-olla selle põhjus, miks seda luuni palli mängite. Et kas see võib olla ka selles, et see fantaasia nõuab sellist väga suurt virtuoosse ust? No ilmtingimata ka esimene kontserte ja teine kontsert nõuavad väga suurt otsust. Et selles mõttes ma arvan, et see kindlasti ei mängib ka oma rolli. Aga ma arvan, et see ei ole peamine. Et muidugi, mis teeb selle tõesti keeruliseks, selle teose on see, et vormiliselt tan fantaasia ja selle esitamine võib-olla natukene hirmutab pianist. Et see tõesti nõuab tohutult palju süvenemist harjutamist, et seal peavad väga selgelt teadma, mida sa tahad sellega öelda. Ja võib-olla peab olema ka hea koostöö dirigendiga. Jah, seda kindlasti ja ma tõesti tahaksin öelda seda, et dirigendi ka nende muusikaline arusaamine Tšaikovskist ühtis sajaprotsendiliselt. Ma sain täpselt aru, mida nad tahavad öelda ja minu arvates see oli lihtsalt vaimustav. Nad töötasid koos, neil oli ühine hingamine ja dirigent kuulas pianisti ja vastupidi. Ning see sümbioos tõesti oli väga hea. Nii et Vadim Rudenko, Nikolai Aleksejev ja ERSO koostöö läks selle teose esitamisel 10-sse võib küll nii öelda. Ja lisaloona õnnestus neil pianisti esituses kuulda Tšaikovski pähklipureja Ast suhkruhaldjate tantsu mis oli esitatud väga eredalt, minu arvates väga-väga hästi, tal oli kohe tõeliselt palju emotsioone ja sellist kõlavärvi. Kuna see lugu pähklipureja son mängitud Che lestaga, siis minu arvates ja ma olen isegi pidanud seda mängima klaveri peal siis ta suutis selle lesta kõla kuidagi eriliselt kanda meieni, ehk siis see oli vapustav, täiesti suurepärane pianist. Aga kuidas on lood Manfred sümfooniat? Taas kord, ma pean ütlema, et mul õnnestus esimest korda kuulda seda teost. Ja ma tahaksin selles mõttes Nikolai Aleksejevi, et väga tänada, et ta toob meie muusikapublikule ka selliseid vähemtuntuid teoseid ettekandele. Põhiliselt ju esitatakse tšekkovskilt viiendat-kuuendat sümfooniat ja ta ise ka selles kavalehes ütles seda, et tema eesmärk on ehitada vähemtuntuid, teoseid ja Ma ei saa aru, miks seda teost ei esitata, sest see on taaskord suurepärane lugu. Minu arvates tõesti, ERSO sai sellega väga hästi hakkama. Muidugi minu noh. Kui ma tõesti esimest korda niimoodi läksin kuulama, et eks kõik need detailid, võib-olla ma ei suutnud neid ka kohe kõike hoomata, aga selline esimene üldmulje jäi mulle küll väga hea. Nii et 175 aastat tagasi sündinud Pjotr Tšaikovski loomingus on tänapäeva kuulajale mõndagi avastusliku. Kindlasti ma arvan, et tema loomingus on veel väga, väga palju peale nende tuntuks saanud hittide, mida me kõik võiksime teada. Sellised olid pianist Sten Heinoja muljed 27. märtsi kontserdilt sarjast suurlinna tuled. Küsitles Kersti Inno. Eesti heliloojate liit tähistas üheksakümnendat sünnipäeva kontserdiga, mille nimi oli question ins. Seal kõlas Veljo Tormise ja Erkki-Sven Tüüri muusika. Tallinnas Estonia kontserdisaalis toimunud kontserdil esinesid Eesti rahvusmeeskoor ja Tallinna kammerorkester, dirigent oli Mikk Üleoja. Kontserdil tegid kaasa flööt, Iztoxanasinkova ja solistid ka Bo Chan indernite ja Valter Soosalu. Muljeid sellest kontserdist vahendab neid muusikateadlane Kerri Kotta. Kontsert koosnes kahest poolest, esimeses pooles kõlasid Sis Veljo Tormise teosed ja teises pooles kanti siis nii-öelda esiettekandena, et Erkki-Sven Tüüri guesshns küsimused, täpsemalt siis selle versioon meeskoorile, sotsialistidele ja kammerorkestrile. Tuleb tunnistada, et, et kava oli päris huvitava ülesehitusega, samas kava oli kindlasti ka üsna nõudlik. Kui rääkida kontserdi esimesest poolest Veljo Tormise teostest siis see oli hästi üles ehitatud struktuuriga esimese poole alguses ja lõpus kõlasid siis Eesti rahvusmeeskoori esituses haka bella teosed Veljo Tormise väga tundma ja, ja lausa juba krestomaatilised Hamleti laulud Paul-Eerik Rummo tekstile ja siis esimese poole lõpetas kolm, mul oli kaunist sõna samuti Paul-Eerik Rummo tekstile ja sinna vahele jäid siis Veljo Tormise omaksed, tsüklid, sügismaastikud ja jaanilaulud. Mis aga olid nüüd seatud siis kammerorkestrile, nii et need olid siis nagu instrumentaalsed. Tuleb öelda, et võib-olla see esimene pool, hoolimata oma sellisest võib-olla kammerlikkusest ja, ja isegi teatavast introverdsusest tegelikult et nagu oli üsna nõudlik Hamleti laulud iseenesest on koorile juba üsna nõudlik repertuaar ja siin tundub, et, et nii dirigent kui koor said nende esitusega väga hästi hakkama. Eriti oli sümpaatne esimene Hamleti laul, kus koori ballett, see oli minu arvates väga rikas, väga mitmekesine. Mikk Üleoja dirigendina näib rohkem rõhuvat detailidele, ta teeb nagu sellist juveliiritööd ja seetõttu kõik on väga täpne, kõik on väga läbi töötatud. Ja selle tulemusena siis tõesti tekib selline väga, väga läbipaistev küll mõnevõrra kammerlik, aga väga siis selline peen kõla. Nüüd, mis puudutab Veljo Tormise sügismaastikke jaanilaulude seadeid kammerorkestrile siis jällegi peaks ütlema, et sa justkui nagu näiliselt kerge repertuaar, kuna tegemist on seadetega, siis sageli võib ilmselt interpreet leida end nagu sellise situatsiooni eest, kus tal ei ole nagu eriti midagi mängida. Noh, tähendab ei ole mängida midagi nagu võib-olla tehnilises mõttes, et partiid ei ole nõudlikud nendes teostes. Ja see on tegelikult dirigendile mõneti väljakutse, kuidas ikkagi siis nii-öelda inspireerida või kaasata seda mängijat nõnda et mängija oleks ikka nii-öelda 100 protsenti kohal ja ta mingis mõttes ei laseks ennast nagu sisemiselt võib-olla lõdvaks. Ja teine, mis võib-olla teeb selle asja just nimelt sellise instrumentaalvariandi esitamise raskeks, on see, et tegemist on ikkagi selliste lühikeste aforismidega ja tegelikult lühikesi asju, mõneti on võibolla raskem esitada kui pikk, ehkki sest puudub nagu see muusika enda inerts, mis, mis tõmbaks nagu selle asja käima. Ja siin mulle natukene alguses tunduski, et võib-olla Mik küla ja ei saanud päris seda hoogu sisse. Aga, ja mul on tunne, et eriti just, mis puudutab jaanilaule seal siis juba suudeti tekitada see muusika enda inerts, see muusika enda nagu edasi liikuv siis nagu jõuded, muusika hakkas nagu omakorda interpreet toetama. Et tekkis selline dialoog interpreetide ja muusika vahel. Et esimeses pooles jah, tehti kindlasti väga head tööd, kõik nagu juveliiri täpsusega nikerdati välja, aga tundus just nimelt, et energiat nagu maetakse muusikasse, aga muusika ei anna, võib olla väga palju tagasi. Kui nüüd liikuda kontserti teise poolde, siis peab ütlema, et seal laadi probleeme ei olnud, Erkki-Sven Tüüri guesshns küsimused on muidugi tehniliselt võib-olla oluliselt nõudlikum kui eelnimetatud Tormise teosed ja siin võib olla põhiprobleem ongi pigem lihtsalt selle kõige kvaliteetne realiseerimine. Aga otseselt ei teki jah, eelmainitud probleeme. Võib jällegi öelda, et ka siin tuli esile Mikk Ülo ajale iseloomulik lähenemine, mis väärtustab eelkõige detaile. Tüür teatavasti on faktuuriliselt väga rikas, seal on sageli palju erinevaid kihistusi, tüür väga sageli ei aseta nii-öelda solisti kõikide teiste partiide peale, vaid ta peidab sageli selle keeruka faktuuri sisse. Jaa. Aga samas peaks see solist olema sealt nagu välja kuuldav, samuti nagu ka teised faktuuri kihistused ja mulle tundub, et seda tööd nüüd mitte üle aja tegi tõesti väga hästi. Tüürifaktuur oli iseloomulikult selline luminesseeruv nagu seesmiselt valgustatud, läbipaistev, hästi selge, täpne ka, selline võib-olla lausa arhitektuurne arhitektooniline. Samuti mulle meeldis, et koor iseenesest oli väga homogeenne, ei olnud siis tõesti sellist harali olekut. Eriti sellistes akordilistes lõikudes kõlas väga ühtselt solistid kolida ka väga diferentseeritud, väga eraldi, selgelt eristusid kõik oma karakterite ja ämbritega. Nii et mis puudutab siis jah, sellist miniatuursus detaile siis siin kindlasti võib öelda, et kogu see esitus jättis hästi sümpaatse mulje mida ma tüüri puhul natukene võib-olla ootasin, rohkem, oli pikemate liinide väljatoomine, et tegemist on ikkagi võib öeldagi omalaadse suurteosega juba suurvormiga selles mõttes ja mis jaguneb küllaltki mitmeks üsna pikalt arendatud siis selliseks hala lõiguks. Ja siin ma nagu alati tee neid dramaturgilisi kõrgpunkte ei tajunud, et see teos on nagu retooriliselt väga vahelduslik, tähendab, erinevad faktuuritüübid on, on nagu pidevas üleminekus üksteisesse ja, ja kõik see värvilisus tuli kenasti välja, aga võib-olla natukene pikem liin, et kuhu see kõik välja jõuab. Eelkõige võib-olla siis pean silmas just nii-öelda seda teose põhikulminatsiooni ka alal hoitud harmooniat, mis kõlab siis pärast praktiliselt kogu siis jah, selle teksti nagu ütlemist, et see minek selle kulminatsioonini või selles sisulise kulminatsioonini ei olnud alati päris selge. Samas pean ütlema, et, et väga meeldis teose kooda esitus, see, mis tuleb siis pärast seda kulminatsiooni. Et siin tõesti siis lasti kogu siis sellel muusikal üsna pika aja jooksul vaibuda ja niimoodi välja surra, nii et see õnnestus küll väga loomulikult. Nii et lõppkokkuvõttes peab ütlema, et tegemist oli väga omapärase kavaga mis siis tutvustas eesti modernistliku kooriloomingut ja tekkis siis tõesti selline tore sild, Veljo Tormise 60.-te aastate teostaja siis Erkki-Sven Tüüri üsna hiljuti kirjutatud teoste vahel, nii et ma usun, et inimesed said kindlasti hea ja siis sellise süvenemist võimaldava elamuse. Nii kõneles muusikateadlane Kerri Kotta täna kõne all olnud kontserdid on järelkuulatavad klassikaraadio kodulehel. Nüüd aga nele evastenfeldi muusikauudised laiast maailmast. Muusikauudised maailmast muusikauudised rahvusvaheline uue muusikaühing ehk lühendiga Iiesztzeeemm valis 2015. aasta maailma muusikafestivali kavasse Paal Ragnar Paulsoni teose Rahu ülemvõim. Teose ettekanne kõlas 2013. aastal Eesti muusika päevadel, mil seda teost esitasid Tallinna kammerorkester ja dirigent Risto Joost. Sel aastal Eestit Iiesztzeeemm il esindav helilooja Paul Ragnar Paulson oli nooruses rokk, Ansambli maus liige Islandil ja klassikalise heliloominguga jõudis ta läbi elektronmuusikaõpinguteks. Aastal 2007 lõpetas ta Islandi kunstide akadeemia bakalaureusekraadiga kompositsiooni erialal, jätkas õpinguid Eesti muusika- ja teatriakadeemias Helena Tulve klassis. Esmalt magistri seejäreldoktoriõppes. Teos Rahu ülemvõim esindas Eestit ka 2013. aasta rahvusvahelisel heliloojate Rostromil Prahas. Eesti on Eesti heliloojate liidu kaudu olnud Iiesztzeeemm liige alates 2005.-st aastast. Eelmisel aastal valiti ühingu auliikmeks Arvo Pärt, kelle kandidatuuri seadis üles Iiesztzeeemm Poola sektsioon. Venemaa kultuuriminister vallandas hiljuti Novosibirski ooperiteatri direktori, sest teatri lavastus Wagneri ooperis tan Hoiser riivas vene ortodoksi kirikut. Põhjuseks olevat see, et lavastuses olid liiga tugevalt esindatud dekadentliku lääne madalad väärtushinnangud. Kui Wagneri lavastuse teema hoogu dispüüdsid paljud vene kultuuri ja muusikategelased vaidlust maha rahustada, tuues esile Novosibirski ooperimajas lavale tulnud Wagneri ooperi, muusikalisi ja kunstilisi väärtusi. Kuid läinud pühapäeval vallandas Venemaa kultuuriminister siiski Novosibirski ooperiteatrijuhi kohalt Boriss meil stressi, kes on seda ooperimaja juhtinud aastatel 2001 kuni 2008 ja uuesti alates aastast 2011. Novosibirski ooperiteatri uueks juhiks määrati tiiv Vladimir Kekmann, kes on praegusel hetkel ka Peterburi Mihhailovski teatrijuht. Ja mõnda aega plaanib mees juhatada mõlemat teatrit. Baieri riigiooperimuusikajuht Kirill Petrenko. Et ta ei jõua enam tegeleda Bayroiti festivaliga. Viimati juhatas ta seal 14 etendust, nende seas kolm Nibelungide sõrmuse terviktsüklit. Petrenko kurdab, et ta ei ole mitu aastat suvepuhkus saanud ja Bayroti festival hõlmab nii juuli kui augustikuu, aga septembri keskelt algab juba uus hooaeg. Baieri riigiooperis rõõmustavad uudised aga Los Angelesest. Nimelt Los Angelese filharmoonia pikendas peadirigendi Gustavo Dudameli lepingut aastani 2022. Selle sammuga püüdis orkester kindlustada ilmselt seda, et New Yorgi Filharmoonikute, kes on varsti peadirigendi otsingul, ei meelitaks Duda Mellil Los Angelesest ära. Gustavo Dudamelli lepingupikendus lisas praegu kehtivale lepingule maastat juurde Duda meil Los Angelese Filharmoonikute peadirigent juba aastast 2009, mille ametist lahkus soomlane Esapekka salonen. Duda Mälli sõnul valitseb inglite linnas väga hea õhkkond. Los Angelese filharmoonia orkestris on suurepärased muusikud ja orkestrid toetab väga tugev kogukond. Tänapäeva finantsiliselt keerukas maailmas ei olegi selline asi tema sõnul niivõrd tavaline ja igapäevane nähtus. Lepingu pikendamisel tuleb Gustavo Dudamelli peadirigendi ameti nimelega täiendust. Nimelt saab temast Los Angelese filharmoonia orkestri kunstiline juht. Orkestri juhtkonna sõnul ei too ameti nime muuta Dustudamelile uusi kohustusi, vaid pigem võtab õigema nimega kokku kõike seda, mida Gustavo Dudamel Los Angelese filharmoonia orkestri heaks juba praegugi teinud. Anud sülgaja. Kuulsite saadet heligaja sele toimetas Liina Vainumetsa tänud neelevastenheldile kaastöö eest Kersti Innoleja Tiia Tederile nende panuse eest samuti tänud helioperaator Helle baasile, kes teostas saate tehniliselt.