Tervist head kuulajad. Aprillikuu argipäevadel kell 10 on klassikaraadio eetris meie 20. sünnipäeva hooaja saatesari 20 lugu klassikaraadiost, kus räägitakse inimestega, kes on klassika raadiot teinud ja kus meenutatakse parimaid ja põnevamaid hetki meie toimetajate ja saatejuhtide tööst. Saatesarja teemade ring on lai. Juttu tuleb meie kõige pikema ja väärikama traditsiooniga saadetest ja sarjas saab kuulata ka selliseid saateid, kus külalisteks on hoopis meie kuulajad. 20 aastat klassikaraadiotegevust on mahutanud palju saatejuhte, põnevaid teemasid ja jutusaateid ja otse loomulikult lugematul arvul parima muusikaga täidetud saatepäevi ja saate öid. Raadiojaamade igapäevatöö võiks selle peale ju öelda. Aga siiski on üks asi klassika raadio puhul eriline ja see, millest kohe juttu tuleb, eristabki klassikaraadiot teistest Eesti raadiojaamadest ja miks mitte ka telekanalitest. Mina olen saatesarja 20 lugu, klassikaraadiost esimese saate autor, nelevastenfeld. Tere õhtust, klassikaraadio kuulajad, me alustame ülekannet Estonia kontserdisaalist, ERSO sarja suurlinna tuled kontserdilt, Peterburi. Mina olen Kersti Inno. Tere, kaunist õhtupoolikut, armsad muusikasõbrad, kes ta klassikaraadio lainele olete jõudnud. Oleme ülekannet alustamas Estonia kontserdisaalist sarja Bioliino kontserdilt. Tere õhtust, head klassikaraadiokuulajad. Klassikaraadiomikrofonid on Estonia kontserdisaalis ja ikka selleks, et võtta üles ja tuua teie kõrvadeni Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontsert. Ma olen toimetaja Nele evasteinselt. Tere õhtust. Head sõbrad, kes sai seitse, siin Tallinna Kaarli kirik. Me alustame otseülekannet Tallinna märtsipommitamise aastapäevale pühendatud kontserdilt. Minu nimi on Marge-Ly Rookäär. Tere õhtust. Head klassikaraadio kuulajad. Kell sai seitse, siin Estonia kontserdisaal, mina olendina kuningas. Need hääled ja need saate avangud on tuttavad vist igale klassikaraadiokuulajale ja eriti nendele, kes keeravad raadio meie lainepikkusele õhtut. T kell seitse, kui eetris on enamasti otseülekanded Eesti parimatest kontserdipaikadest saatesarjas täna kontserdisaalis. Meie kuulajad saavad klassikaraadiost jälgida aasta jooksul umbes 250 Eestis toimuvat kontserti. Kes nüüd tahab väikest arvutustööd teha, siis võib selle numbri korrutada meie tegevus aastatega ja saada ühe veelgi suurema ja uhkema numbri. Aga ega asi ei ole numbrites, mida meie siin taga ajame. Muusikatoimetajate ülesandeks onnid ka tabada seda kaduvikku kustuvat hetke kontserdisaalis. Püüda seda mikrofonidesse ja lähetada teie kodusesse kontserdisaali. Hoolitseme selle eest, et vahendatud saaksid kõik Eesti suurimat klassikalise muusikafestivalid festivali jazzkaar sündmused, kõik Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontserdid ja muudki elava muusika ettekandeõhtud või lõunad või koguni hommikud. Ülekandeid vahendavad klassikaraadios toimetajad Marge-Ly, Rookäär, Annebrummik, Kersti Inno, Tiina kuningas, Johanna Mängel, Liina Vainumetsa ja ka tänase saate autor nele evasteinfeld. Ja kõik need inimesed saavad tänases saates ka sõna, et rääkida oma kogemustest oma tähelepanekutest kontserdiülekannete puhul ja oma kõige põnevamatest või naljakamatest juhtumistest. Kontserdiülekande. Vikerraadio peatoimetaja Tiia Teder elavate muusikasündmuste vahendamises ei ole klassikaraadiol siiamaani Eestis konkurenti. Meil on väga suured kogemused, töötajad, kes oskavad seda tööd ja meil on olnud ka võimalus seda tööd pidevalt ka õppida teistelt raadiot talt kas või Põhja- ja Baltimaade liinis. Otseülekande vahendamine on väga spetsiifiline töö. See nõuab toimetajal saatejuhilt väga suurt kontsentratsiooni. Kuidas olla vahesild sündmuse ja kuulaja vahel, kuidas olla mitte ise mingi peaesineja, vaid lasta siiski vahendataval kontserdil olla number üks? Audiojälgimine teraselt ei ole väga kerge ülesanne ja meie toimetajad, töö on tegelikult muuta seda sujuvamaks, kontserdisaalist kuulajani. Iga ülekanne on sündmus ja iga ülekanne on ka eriline nii mõneski mõttes juba selles mõttes, et kontserdikavad, erinevad esinejad vahetuvad ja ka see, et me ei tee ju kontserdiülekandeid ainult sealt mugavast Estonia kontserdisaalist, kus me saame oma stuudios istuda vaid sageli istume ka publiku hulgas või oleme bussis või hoopis kuskil välitingimustes. Nii et tegelikult on kontserdiülekannete tegemine muusikatoimetajatöös peaaegu et kõige huvitavam ja põnevam osa. Nõustun Tiina kuninga poolt öelduga ja mis oleks toredam kui teadmine, et klassikaraadio vahendusel jõuab õhtune kontsert näiteks Tallinnast või Tartust piss Kuressaare kammermuusikapäevadelt ka nende kuulajateni, kes parasjagu mainitud kohtades viibida ei saa. Ja sellepärast ongi klassikaraadios juba üsna ammu kasutusel lause kontsert sinu kodus. Mis siis sisuliselt tähendab kodust mõnusat kontserdisaali üheskoos klassikaraadioga ja võime julgelt öelda seda, et klassikaraadio ongi Eesti üks kõige suurem kontserdisaal, kus osade vahel võib omas kodus või autos vabalt plaksutada, nii et keegi ei pahanda, juhul kui just muidugi autorooli käest lahti ei lase. Kontsert sinu kodus on olnud ka meie üks selline väike loosung, et kontserdiülekanded meie raadiost on olnud kõik meie 20 aastat ikkagi meie väga väärtuslik panus, mida inimesed hindavad. Kunagi aastate eest kuulsin ma ühelt kolleegilt, kuidas tema ema kuulab kontserdiülekandeid. Et ta mitte ainult ei kuula, vaid ta kutsub sõbrad külla, nad teevad kohvi ja siis nad panevad raadiost ülekande mängima ja nad nagu oleksidki seal. Või siis teised jutud kuulajates, kes sõidavad õhtul kell seitse Tallinnast Tartusse koju tagasi terve tee saavadki nad otseülekande ERSO kontserdist ja kui nad jõuavad koju, siis nad oleksid olnud nagu kontserdil. Aga kuidas siis kontsert ikkagi kontserdisaalist raadiokuulaja koju jõuab? Mis on selle taga, mis ülekandele eelnev ja mida üks ülekanne endaga võib kaasa tuua kunagi jalga üle kanna siis kui ta algab, vaid ta on alanud juba kolm nädalat tagasi või paar kuud tagasi, kui me seda planeerisime, kui me kokku leppisime, tellisime tehnikaga esimene proovis, see on pikk protsess ja nagu te teate, on meil vaheajal esinejatega intervjuud mille saamine teinekord maksab toimetajale terve päeva, sest et artisti on vaja jah, dida dirigent ja vaja passida. On vaja läbi rääkida, millal sa üldse võimalik on, teiseks on vaja sellega kohale kihutada, seda tõlkida, seda tükeldada, see on kõik teinekord väga mahukas töö, aga eks see on ka üks väga eksklusiivne ja eriliselt, et huvitav töö. Ma ei teagi, mida sellega üldse saab võrrelda. Jätkab Marge-Ly Rookäär raadioprogrammi otseülekande tegemisel tegelikult miljon pisiasja, mida raadiokuulaja ei näe. Minu jaoks on need nagu kahes kategoorias, üks kategooria on siis see, mis toimub laval. See on see, mida näevad saalis olijad, muusikud ja toimetaja. See on minu meelest see asi, mida toimetaja peab vahendama. Teine asi on see, mis välja ei paista ei publikule, ei muusikule ja kindlasti mitte raadiokuulajale on see, mis toimub raadiomeeskonna sees sellel ajal, kui toimub otseülekanne võib-olla 1000 pisiasja, mis võib häirida, mis võib mingil moel mõjutada seda inimest, kes on eetris. Siia alla näiteks kuulub see, et isegi selles turvalises Estonia foonikas, kus meil on loodud niivõrd head tingimused otseülekande tegemiseks seal on mitu väikest akent, et kus sa näed nii lavale, kui sa näed meeskonda, kui sa näed puhtalt ainult helirežissööri piisab sellest, et ühe akna taga Kaczeni inseneri panevad klapid pähe ja midagi omavahel räägivad ja sa hakkad kohe mõtlema, et kas midagi on juhtunud, kas saatega on kõik hästi. Et sul hakkab mõte töötama veel teises liinis. Selles mõttes on otseülekande tegemine närvesööv. Eesti muusikaelus toimub kontserte päris sageli ja üsna tihti tuleb ette olukordi, kus ühel õhtul on mitu head kontserti. Kõigile korraga minna ju ei saa ja kohati tuleb probleeme meil siin raadioski, kui lihtsalt kõikidele kontsertidele ei ole välja saata meeskonda. Seda enam on hea, et kuu aega pärast kontserdi toimumist on kontserdid klassikaraadio kodulehel ka järelkuulatavad. Ja nagu järelkuulamise statistika ütleb, siis on just kontserdiülekanded meie programmis sageli kõige rohkem järelkuulatavad saated, jätkab Kersti Inno. Üha rohkem olen teadvustanud seda, kuivõrd vastutusrikas töölõik on see meie programmis ülekannete tegemine, sest ülekanded on need, mida ju kuulatakse palju järele ja mida ka otse kuulatakse palju. Ja ülekanded on ka üks erutava maid töölõike sellepärast et iial ei tea, mis võib hakata seal toimuma. Tõsi, võib alati tulla, ülekanded on alati väga erinevad. On selliseid ülekandeid, kus muusikud mängivad suurepäraselt ja kõik intervjuud lähevad korralikult eetrisse ja kõik sõnad saavad korrektselt seatud. Aga on ka üsna palju neid ülekandeid, kus tuleb seal improviseerida ja eriti üllatuslikud on need, kus ta jääb nagu nii, Maya, sa pead selle jutuga täitma. Tõsi on, et ekstoimetaja ülesanded kole ikka mõnevõrra sarnased. Kui kontsert viibib, on õhus ärevus, kui midagi ära jääb või viimasel hetkel vahet dub, tuleks säilitada külma närvi ja Kasuks tuleb ka oskus, et oskad üleliigset aega ilusa ja sujuva sisuka jutuga täita. Aga kuidas siis olid blood üheksakümnendatel aastatel, siis kui klassikaraadio alustas või millised olid kontserdiülekandega seotud küsimused, et ja ülesanded veel enne klassikaraadio algusaastaid? Kui ma üheksakümnendatel sain võimaluse rahvusvahelisel pinnal ka tundma õppida seda tööd, mida ma tegin esimest Seebeeoo koosolekut kus tegi ettekande tollane juht Sten Redriczan, kes oli Taani raadiotoimetaja, aga väga suur avalik-õigusliku meedia eestkõneleja ja teoreetik. Et tal oli sellised suured slaidid, mis iseloomustab kommertsmeediat ja mis avalik-õiguslikku meediat tollel ajal oli nii meie maal kui ka mujal maailmas väga aktuaalne. Kommertsraadiod tulid turule, krabasid kuulajad, otsid selle koore parema osa sealt nagu ära. Ja siis teen Tredigseni punktides, mis eristab siis ühte teisest oli võib-olla esimesel kohal, et avalik-õiguslik raadiojaam edastab elavat muusikat, kommertsraadio edastab ainult konserve. No ütleme, et sa nii 100 protsenti enam ei pruugi olla, et ka eraõiguslikud raadiojaamad teevad otseülekandeid, portaalid teevad otseülekandeid, aga mingis mõttes oli 100 üheksakümnendatel niimoodi ja on ka praegu niimoodi, et plaatide mängimine ei ole kogu meie töö. Kunagi ma mäletan, et tehti ka niimoodi ülekandeid, et toimetaja istus raadiomajas ja kõik pidi olema ju paberil kirjas ja kõik oli väga väljapeetud ja sa pidid rääkima seda konkreetset juttu, ainult, mis seal paberilehel on ja ja nii edasi, aga praegu on see läinud palju, palju vabamaks, muidugi. Kui ma alustasin raadiotoimetajana 80.-te lõpus, oli see töö muidugi kapitaalselt teistsugune. Raadiomajast teadvustas tegelikult kontserti teadustaja ja toimetaja oli teisejärguline lüli veel kogu selles protsessis Dali teadustajale tekstides trükkinud teadustaja oli need omakorda läbi töötanud ja siis oli toimetaja Estonia kontserdisaalis koos inseneridega nagu objektil. Ja sellel hetkel, kui oli juba õige hetk, et teadustaja võiks hakata oma too rääkima, tuli helistada foonikasse ja see ei olnud mitte mingi tavaline telefon, vaid see oli nagu mingi sõjaväetüüpi telefone, et seal mingit vedru kiiresti moodi väntasid. Ja siis Milvi tisler näiteks stuudios võttis vastu ja sai aru, et nüüd siis ta esitas selle suure teadvustuse ja kui toimetaja oli vilgas, oskas ette näha situatsiooni, siis see sattus õigele ajahetkele mitte sinna, kus juba hakati mängima ja mitte sinna, kus mängimiseni jäi veel väga pikk auk. Mingis mõttes oli situatsioon nagu väga ebaloomulik, et praegu on ta ikka oluliselt loomulikum toimetaja istub ka näiteks kirikutes ikka lausa rahva keskel ja et ajad on muutunud ikkagi oluliselt. Ajad on muutunud tõepoolest ja klassikaraadiosse on tööle tulnud ka palju uusi toimetajaid, kelle jaoks kontserdiülekanded on viimase aasta jooksul olnud alles suhteliselt uus kogemus. Sõna saavad anne promic ja Johanna Mängel. Kui ma olin tegelikult veel siin raadios üsna roheline, polnud ise teinud veel mitte ühtegi otseülekannet ja see tundus kuidagi midagi nii tohutult keerulist ja ületamatult rasket ja läksin kontserdile metodisti kirikusse, kus siis oli ka klassikaraadio otseülekanne, mida tegi toimetaja Kersti Inno ja seal nagu kirikutes istub toimetaja helipuldiga ju praktiliselt publiku seas, toimetaja peab ennast väga kõvasti kokku võtma, sest et ta on sunnitud vahepeal katkestama vaikust. Ja see on ka see koht, kus insenerid meile alati ütlevad, et räägi kõvemini ja siis toimetaja peab võtma ennast kokku ja sega oma publikut. Ja seal nägin ühte daami, kes väga häälekalt togis oma abikaasat küünarnukiga öeldes, lähme istume kaugemale, jälle on siinse raadio räägivad siin kõva häälega endale, klapid peas, ise ei kuule nad midagi. Ja siis ma mõtlesin tõesti, et see toimetaja, kes nüüd julgeb minna kirikusse ja seal kõva häälega rääkida peab ikka olema üks väga-väga julge inimene. Ja ma mõtlesin, et see on ikkagi nii hirmus asi, et mina küll mitte kunagi millegi sellisega hakkama ei saaks. Aga nüüd, tõtt-öelda olen siiski mõned ülekanded kirikutes teinud, hoolimata oma hirmust publikut segada, meeldib mulle tegelikult teha ülekannet just rahva hulgast, sest siis tajud sa kohe automaatselt ära, et mida oleks hea raadiokuulajale rääkida, et eks siin tulebki väga palju lähtuda sisetundest, sest nii palju, kui meil on kuulajaid, on tegelikult ka erinevaid ootusi. Tõenäoliselt on minul siin kõige väiksem ülekannete tegemise kogemus, aga seest on peaaegu igal korral midagi veidrat juhtunud. Viimastel kordadel on vahetult enne eetrisse minekut pult kokku jooksnud, mis helimeeste sõnul on pigem harukordne, mida juhtub tõesti haruharva. Kordan ka juhtunud niimoodi, et ma olen pidanud ise liipama esinejatele, et nad lavale tuleks. See oli väga naljakas juhus kord suvisel ajal Tartus Jaani kirikus, kus tõesti meil oli kontsertmeistriga lepitud kokku, et ma lehvitan talle, aga see distants, mis puldi ja esinejate vahel oli tõeliselt suur Need lehvitused sarnanesid juba selliste veidrate liigutustega. Ma ilmselt pälvisin oma liigutustega saalis olevat publiku tähelepanu aga emotsionaalsemaid kaunimaid ja on ka kontserti ülekannetel alati olnud. Tunnistan täiesti siiralt, et mõni ettekanne on lausa pisara silmanurgast välja kiskunud, eriti kui klappidega kuulata ja vaikselt siis sealt Foonika aknast ettekannet piiluda. Mõnes mõttes see ülekannete tegemine annab isegi kõige vahetuma kontserdi kuulamise võimaluse. Kogu aeg saab olla tähelepanuga ettekande juures. Mäletan, et mul oli ükskord selline juhtum, et tohutu suur koosseis oli laval, kes olid hommikul vara teinud proovi ja selles koosseisus oli kaastegev Narva poistekoor. Pisikesed poisid olid hommikul vara tulnud Narvast, nad olid hommikul vara sõitnud bussiga mitu tundi teinud Estonias proovi ja õhtul oli neil kontsert. Ja kui nad seal esinesid, siis korraga üks kahin käis muusikast läbi. Kuna see oli Estonias, siis sellest ümmargusest aknast vaatasin välja ja ma sain aru, et üks väike poiss oli minestanud. Nad olid niipalju mehed, et nad laulsid lõpuni ja see dirigendi nägu, see vist ei unune mul iial. Aga kuna see kahin käis läbi ja seda kahinat kuulsin ju ka ise siis ma pidin kirjeldama pärast, mis juhtus. Et selles mõttes ma leian need muusikatoimetaja, kes teeb otseülekannet, ei olegi pelgalt teadustaja, vaid tegelikult see roll on hoopis vastutusrikkam. Ükskõik, mis sõna sa ütled, mis on iseloomustav, see kohe kleepub sinna külge ilus lava, soe valgus või uhked kleidid, kohe hakkavad pildid silme ette joonistuma. Tegelikult peaks olema nagu suhteliselt vahetu või objektiivne, rääkis Marge-Ly Rookäär ja jätkab kiinakuningas. Igasuguseid asju muidugi on juhtunud ja sealt suust vahel lendab välja asju, mida sa väga hästi võib-olla pole kontrollinud ega, ega mõelnud. Aga ühe asja ma olen selgeks saanud, et kui enam midagi öelda ei ole, siis on targem vait olla, ehkki alati on ka kavaleht abiks, alati saab sealt vaadata, aga no kunagi ei tea ju, kuidas see ülekanne läheb, et vahel lohistatakse seal klaverit või on väga-väga pikk vaheaeg ja ettenägematuid asju juhtub. Üks kontsert algas nii, et lava ja saal ja kõik läks täiesti kottpimedaks ja kusagilt hakkas kostma Martin Kuuskmanni fagotimängu, millega ma ei olnud üldse arvestanud, mitte keegi ei teadnud, et ta otsustab oma kontserti niimoodi alustada täiesti pimeduses kusagilt kaugelt sammudes lava Estonia kontserdisaalis. Ja mina muidugi ehmatas jubedalt ära, et mis siis nüüd on, et kas mingi elektrikatkestus või milles asi on. Ja siis ma ütlesin mingi sellise lause, et oi-oi, et mis nüüd juhtus, et ma ei näe mitte midagi ja unustasin selle heebli peale ja siis kostis inseneri Jaan sõdurjaani jäme hääl, noh, mis siin siis on, ei nuh ja ühesõnaga mingi selline dialoog tekkis ja siis muidugi märkasime, et see veel on peale, tõmbasime maha, aga selleks kõik eetrisse ja ma mäletan, et seda siis kuulata, et üleval keskuses niimoodi järgi, et see oli nagu selline väike kuuldemäng. Aga õnneks sealt helistati ja kaua see kesta ei saanud. Närvi ei tohi ka kaotada, see on ka veel üks asi, mida muusikatoimetaja peab arvestama ja ta peab mõtlema sellele, et, et mitte tema isik ei ole kõige tähtsam, sest tema on lihtsalt vahendaja kuulaja ja, ja selle vahel, mis kontserdisaalis toimub. Kontserdiülekannet, eks tavaliselt me valmistame küllaltki hoolikalt ette, sest see on selline situatsioon, kus sa pead olema hästi ärkvele asja juures teadlik kontserdiülekandele minnes ma püüan alati olla hästi puhanud ja hästi põhjalikult ette valmistanud, aga ükskord juhtus küll niimoodi, ma unustasin ära, et tuleb ülekanne Euroopast võimalikelt BBC promsilt ja ülekanne pidi algama kell kaheksa, neli minutit enne kella kaheksat helistab mulle operaator ja ma õnneks olin oma linnakodus, mis on raadiomaja lähedal, olime siis niimoodi siin õhtuses lõõgastunud olekus, mõtlesin, kuidas ma hakkan raamatut lugema ja siis eelistab operaatorit. Klooriots oli, see küsib, et ma ikkagi igaks juhuks helistan, et, et kas te olete teel, mina olin täiesti nagu välgust rabatud, et kuhu ma siis teel peaksin olema ja siis kuidagi juhtus nii, et mul õnnestus nelja minutiga joosta see kvartal, maad, tormata raadiuma, lifti, sõita üles viiendale korrusele, siis veel pool minutit kuidagi hingeldada ja siis ülekandega peale hakata täiesti ette vastamata haarates materjale paremaks ja vasakut. Meil oli väljatrükitud saatekava ja kuidagi õnneks oli niimoodi, et see kontsert hakkas küllalt kiiresti peale, et ma sain ilusti olulise info ära öelda, mis ma kohe kätte sain. Ja muidugi, kui muusika hakkas peole, siis ma töötasin palavikuliselt, et ennast informeerida selle kontserditeemal. Selline oli Liina Vainumetsa kogemus. Tõsi on, et kui on otse-eeter otsesaade otseülekanne kontserdilt, siis võib juhtuda igasuguseid asju. Küll tuleb hingeldades joosta pulti haarata kõrvaklapid, sest miski on sind takistanud õigel ajal jõudmast. Vahel tuleb aga ette asju, mis ei sõltu saatejuhist. Toimetajast oma kogemust jagav Kersti Inno. Kummaline ülekanne oli pärast Pärdi päevadelt kui kontsert pidi algama kell kuus. Kirik oli rahvast pungil, teine kirikutäis rahvast oli veel seal kiriku ümber, kes kõik tahtsid kaasada kuulata aga artistid puudusid ja koori direktrissi, helista suuresed, kuhu artistid on jäänud. Selgus, et Eesti filharmoonia kammerkooribuss oli sõitnud Tartu suunas. Ja siis nad keerasid haruteelt tagasi. Muidugi sisse kontsert hilines, siis sai operatiivselt kokku lepitud. Päevakaja läheb eetrisse ja jutustada tuli seal artisti, siis tulid ja praktiliselt ilma proovi, mis ta siis andsid kontserti, millega kõik jäid lõpptulemusena väga rahule. Aga no eks need ekstreemseid olukordi nende aastate jooksul on olnud vägagi palju. Näiteks Ostrahhi festivali ühel kontserdil Eliisabeti kirikus oli lausa sellist kolm actionit. Kõigepealt Allar Kaasiku tšello katkes keel Erkki-Sven Tüüri teose esiettekandel natukese aja pärast. Kui see oli siis niimoodi see probleem lahendatud, kaotas publikust üks proua teadvuse ja kutsuti kiirabi välja ja lõpuks hakkas äikesevihma sadama, niimoodi, et kontsert lõppes siis sellise omapärase fooniga. Nii et nii need meie ülekanded on. Iial ei tea, kui sa sinna lähed, mismoodi see kulgema hakkab, aga see on alati huvitav. Seda väga otsest sündmust vahendada. Minu meelest on otseülekanne raadioprogrammi kõige tähtsam osa raadiosaate kaudu tegelikult raadio edastab kultuurisündmust, kus luuakse midagi, see on väga tähtis, et see mus levib. Otseülekanderoll on see, et kuulaja ise kujundab enda arvamuse mingist muusikasündmusest. Ja minu meelest see jutt, et raadio ei näita pilti, ei vasta absoluutselt tõele. Kui otseülekande vahendaja suudab kirjeldada võimalikult hästi, mida ta näeb siis tegelikult kuulaja ise loob endale pildi. Ja minu meelest on see väärtust. Saatesarja 20 lugu klassikaraadiost avasaates tuli juttu kontserdiülekannetest. See on klassikaraadio eriline tunnus olnud ja jääb selleks loodetavasti ka tulevikus. Kontserdiülekannete kogemusest rääkisid Tiia Teder, Marge-Ly Rookäär, Hanne Brommik, Johanna Mängel, Kersti Inno, Tiina kuningas, Liina Vainumetsa ja saate pani kokku nelevasteinfeld.