Tere, hea vikerraadio kuulaja, alustame tänast keskööprogrammi meeldetuletusega, et 142 aastat tagasi asutasid eestlased Krimmis Konsis saava külas oma kogukonna kontsis saba oli küla tatarikeelne nimi, mis aga hiljem nõukogude ajal Krasnodari rikkaks muudeti. Praegu on Krasnodorka see paik Krimmis, kus elab kõige suurem Krimmi eestlaste kogukond ja tänases keskööprogrammis ongi meil võimalik kuulata vahetuid muljeid sellest, milline on eestlaste järeltulijate elu-olu Krasnodari külas nüüd 142 aastat hiljem. Saatekülaliseks on Aleksandrovka keskkoolis ning Simferopolis eestlaste pühapäevakoolis eesti keelt õpetav Helle Aunap. Me oleme tänasele keskprogrammile pealkirjaks pannud unistuste Krasnodari RCA ja seda sellepärast, et eks me ju kõik unistame ja need eestlased seal kaugel Krasnodari külas unistavad eestluse taassünnist ja jätkumisest. Tänase saate külaline Helle Aunap võitis eelmise aasta kevadel Aleksandrovka keskkooli eesti keele õpetaja konkursi. Unistus ise mul tõepoolest ja see unistus oli mul õigupoolest ikka juba kuskil neli-viis aastat tagasi, kui läks esimene eesti keele õpetajat Siberisse Ülem-Suetuki külla, kui ma selle kohta lugesin, esimene mõte oli mul kohe, et sinna tahaks ma ise ka minna ja miks esiteks Siberis käinud ei olnud ja teiseks ma olen ise Ida-Virumaalt pärit ja ma olen kunagi sealt nõndaviisi ära lipanud, peale kooli lõpetamist ja, ja peale ülikooli mõtlesin ma sinna tagasi minna, ma hästi taha, seal on liiga palju vene keelt ümber ring, aga mida aeg edasi, seda rohkem ma olen hakanud tundma, et minu eriala on ju filoloog, eesti keele ja kirjanduse õpetaja, et see on minu otsene roll ja ülesanne õpetada eesti keelt kõigile, ükskõik siis kas eesti rahvusest või, või mistahes rahvusest inimestele ja mul oli selline tunne, et ma võiksin minna kas tagasi sinna Ida-Virumaale, venelastele eesti keelt õpetama või tahaks minna kusagile kaugele ja kuna Siberisse mitte kuidagi enam eesti keele õpetajad otsitud, vaid otsiti Krimmi, siis ma mõtlesin, kas nüüd või mitte kunagi, sest kui mul see mõte esimest korda tekkis, oli mu tütar ka veel nii väike, et ma mõtlesin, et ma ei saa tema juurest ära minna, aga nüüd on mul tütar ka piisavalt suur ja ma arvasin, et nüüd ma võin oma unistused veel teoks teha, enne kui ma juba liiga vana olen. See unistus ongi nüüd täitunud ja ma olen väga rahul, nii et siis Aleksandrovka küla Aleksandrovka keskkoolis õpetad saarlastele eesti keelt ja sinu elukohaks on siis Krasnodari küla, aga kus sa seal Krasnodari, kas elad Brasna tarka eesti seltsi, ühe juhtfiguuri või ühe väga asjaliku eestvedaja tilkini juurde? Algul küll vist arvutivarianti, et õpetaja peaks elama Õpetajate Majas kooli lähedal, aga siis ikkagi arvati, et kuna eestlased on selles, kuidas nad ärkavad, siis tuleb õpetajal sinna minna ja ma olen tagantjärele mõelnud, mõelnud, et see on küll väga õige otsus. Need õpetajate Mäedmis, koolimaja kõrval on tunduvad niisugused troostitud ja, ja üksikud ja, ja ma mõtlen praegu, et kui ma oleksin elanud seal korteris üksinda, mul ei oleks kellegagi suhelda olnud teiste õpetajatega, küll koolis, aga nüüd seal Kressa tarka külas mul on vahetu kontakt ikka nende eestlaste endiga nende Eestist Krimmi läinud eestlaste järeltulijatega ja no see, see naine on ka veel üks väga-väga vahva eestlaste järeltulija esindaja Krasnodari külas on praegu üle 600 elaniku, aga kui palju on selles külas veel eestlasi, täpsemalt öeldes siis eestlaste järeltulijaid eestlastega on nüüd selline lugu, et mina hakkasin juba sügisel tegelikult tegema iseenda jaoks sellest külast kaarti hakkasin kaardistuma küla joonistama, maju ülesse ja kirja panema neid maju või neid majapidamisi, kus elavad eestlased ja seda ma siis üksinda seal tegin. Mööda tänavaid käies panin mõned majad enam-vähem paika ja perepoja käest küsisin, keskus elab. Ega ma väga täpset ülevaadet siis veel kõigest ei saanud, aga nüüd kevadel me tegime sellist väikest invelt tuuri, selles minu kaardis. Plaani peal vaatasime Ritaga koosned elamised üle ja me saime nüüd nõnda, et praegu nagu räägitakse eesti keelt vist 49. peres veel vähemasti niimoodi ritta arutluse kaaluse ta seal on veel, see seal räägib see ema ajas jällegi veel vanaisa ja igatahes Krasnodorka küla sellisse eesti seltsi kuulub umbes 60 inimest, mõned on sealt lähedalt Krasnodari, Pablo lähedalt, sinu jutus kõlab pidevalt nimi ritta. Ma tean, et see on sinu korteri perenaise nimi, räägi palun natukene temast ka meie kuulajatele Ritan ja eestlaste järeltulija, tema neiupõlve nimi on olnud kuusk ja tulid sinna siis tema vanaema ja vanaisa ja Rita on ju ka üks nendest pensionil olevatest lasnud ärka küla elanikest, kellel ju niisugust tööd ei olegi otsest tööd, tema tegeleb majapidamisega ja selle majapidamise juhatamisega aga ritta minu meelest üks niisugune väga ehe näide sellisest isegi natukene natukene võimukast, maja perenaisest või taluperenaisest, neid maju seal Graz, nad ärkas, minu keel nagu tõrgub taludeks nimetamast, et need on minu meelest majapidamised, nad ei ole selles mõistes talud nagu meie Eestis talusid oleme näinud, aga tõesti külaelanikel kõigil oma maja on, maja taga on aed, maja kõrval on laut, kus on kõikidel kellel lehmad, kellel lambad, igatahes loomad on nendel seal kõigil olemas ja ritta eraldab praegu seda majapidamist tema üks kaksikutest poegadest vist tal on kolm poega ja üks poegadest siis elab koos temaga, ta korraldab seda majapidamissellel ajal, kui perepoeg Sergei on karjas, sest et selles majas rohkem korraldab asju ja mõtleb ja planeerib just nimelt ritta. Nii et ma olen teda endale ette kujutanud, kuidas ta oleks üks väga vahva talu perenaine Eestis või kuidas ta oleks sobinud sellesse võib-olla mõnda aega tagasi Eesti loolisse taluperesse, neid ju praegu sellisel moel enam ei ole, kus ta korraldaks tõelisi vanaperenaisena taluelu, kõik ninjad, pojad, tütred ja väimehed jookseksid tema pilli järgi, ma kujutan ette, sest tema teab, kuhu, mida panna, kust võtta, tema planeerib ja see on niivõrd vahva seda kõike kõrvalt vaadata, kuidas ta seda vaikselt korraldab ja peale selle ta veel toob talveõhtutesse, võtab pidevalt vardad kätte ja teeb natu tööde tikib ja koobaga lõpmata kindaid-sokke ta kududa ei armasta, aga kindlaid ta teeb. Viisin talle eelmisel aastal ise ühe mustri raamatu ka kaasa, nii et nüüd ta hakkas tegema niisuguseid päris eesti mustreid, tal oli väga vanu, selliseid mustri raamatuid seal ka, aga ütleski suure rõõmuga toimis. Tore, et nüüd on selliseid uuemaid ja muudkui neid kindlate seal tegi, noh õigupoolest eks nende kinnastega seal niisugune lugu, et inimesed seal kindaid eriti kanna. Tõsine talv oli käesoleval aastal näiteks ainult kaks nädalat veebruarikuus, kui natuke külmem lumi ka oli, no siis ei pannud ka keegi eriti hinde kätte. Nii et see kindel, mis aeg on väga lühike, aga kuna see on mõnikord mõnel talvel vist on olnud ainult mingi viis päeva või nad ei ole vist harjunudki, tõmmatakse ennast kössi, et sinna kampsuni varruka sisse ja alailma imestan, kui lapsed tulevad kooli, et oi, paljakäsi noorita viiskaa, ta teinekord kingib neid kindaid ja meie perele kõigile kinkis ja Istoneid poodi müügiks viinud peale selle ta tikib patju, kas te kuulete siis koos Ritaga, vahest õhtuti näid CD-plaat tutaja lint, mida sa oled siit Eestist kaasa võtnud eesti muusikaga, kui ma olen natuke ära väsinud sellest, et minu ümber on ainult venekeelne muusika ja vene ukrainakeelne televiisor mängib toas. Ritage Me räägime muidugi eesti keeles ja tema pojaga ma räägin ka eesti keeles, poeg küll vahel kipub vene keeles vastama, aga siiski õnnestub temaga ka eestikeelseid juttu puhuda, siis raadiod ja televiisorid mängivad tõesti ainult vene, ukraina keeles, ajalehed on ju ka kõik venekeelsed, nii et kui ma vahetevahel siis õhtuti tahan niisugust väikest eesti hetkekest või, või, või mingit niisugust tunnet, et, et Eesti ei ole minu jaoks koguid kaugele kusagile kadunud, siis ma tõepoolest ennekõike valin kasse, andete, plaadi või Ultima Thule või nooremaid, ka noorkuu on meil seal ja igasugused lastelaulukesi on küll ka lõpmata, aga siis ma hea meelega kuulan veel. Hendrik Relve saade kuula rändajat, mul on need plaadid seal kaasas, nii et selliseid plaate kuulan, mina kai ritta vaatab televiisorit, kui ta on ära kudunud, siis tema vaatab televiisorit. Helle, ütle mulle, palun, kas sa mäletad oma esimest emotsioone ja mõtteid, kui sa saabusid aastat tagasi ehk siis augustis 2004 Krasna tarka külla? Küla oli niisugune nagu minu ettekujutustes ja, ja siiamaani nähtud vene külad olid nii et ta on tegelikult ikkagi vene küla, mis sest, et ühte osa ühte seda külatänavat, mille ääres elab minu perenaine, mille ääres siis nüüd minagi praegu elan selle külatänava nimi, aasa, toovaja ehk siis meie keeli Aia tänav ja see olevat olnud esimene eestlaste tänav seal see on märksa laiem, kui kõik teised külatänavad on, et niisugused õhuruumi on siiski vähemalt üle tee majade vahele jäetud. Ei tea, kas see siis nüüd võiski olla natukese eestlastele omane individualismi taotlusi, mis sest uuematel viimati tatud tänavate ääres on majad märksa lähemal üksteisele sellel vanal eesti tänaval siis eestlaste poolt rajatud tänaval on õhku jäetud ruumi jäetud aga kõigele vaatamata on ta ikka üks pikk ridaküla, valged majad, siniste aknaraamide, siniste ustega ja siniseks värvitud seina jupikestega on siis selle külatänava ääres ja majade ümber on aiad, maia ääres on pingikesed tänava poole, et siis kui ma läksin sinna augustikuus, siis meie maja ka ees istusid parajasti pisikesel ühed küla prouad tänu sellele, et nemad seal istusid, siis ma teada, kas ained, kus siis selle maja peremees on, kuhu mina elama pean minema, ma ei kirjutanud kirja ette ega helistanud kaagusale külla, et vot ma nüüd tule see kell ja sellel ajal vaid ma läksin sinna. Sa oled Krimmi Eesti Seltsi esinaise meerinikkolskajaga, sest et tema juurde Simferoopol see kõigepealt sõitsin ja temaga koos me sinna siis ühel esmaspäevasel ennelõunal kohale jõudsime, aga aeg oli selline, et kari oli tulemata perepoega kodus, kes korjakuna töötab ja, ja ülejäänud külaelanikud olid ka keskus. Eks nad seda karja oodates seal pinkide Velistusidki, sest et kui on teada, et kella 12-le Kari tulema, siis hakkavad kõik lehma omanikud ja perenaised peremehed kogunema, külatänavale ritta, kari vastu võtta ja õige pea pärast seda, kui meie Maryga kohale jõudsime, siis oli kuskil vist pool tundi, veerand tundi pärast meie tulekut saabus ja rahvas kõikuma, lehmad kokku korjas sealt iga iga peremees enda oma ja kõik siis oma koju läksid ja pärast seda siis algab seal niisugune siesta või kuidas nimetada võiks, ma ei tea, kas see sobib sinna tiimi öelda, aga algab tõesti selline pärastlõunane vaikelu, liikumist kusagile ei ole, on ju kuum ja palav, hingatagi pole eriti midagi, kui just parajasti tuult ei ole puhumas ja kõik siis peituvad sinna kusagile oma kodude Paveli puude alla ja lehmad istuvad ka rõõmsalt, mäletasid seal puude all ja püüavad ikka varju leida. Et kui nad ära lüpsnud, siis nad lihtsalt ootavad sellist rahulikumat aega ja lähevad alles kusagil pärastlõunal. Vot nagu õhtupoolikul uuesti tagasi. No niisugune oli sellel hetkel natuke tühjavõitu ja natuke ka kolletunud ja pannud, sest et oli ju selja taga olnud juba niisugune kuum augustikuu, et erilist sellist rohelust ja seal vastu võtmas mind ei olnud, kassas depiga oled nüüd ära harjunud, nüüd oled sa näinud ju meie mõistes talvist stepi sügisest kevadist suvist vist ka natukene ja stepi ka, olen ma ära harjunud? Jah, step mulle väga meeldib, sest step on selline avar, lõpmatu piirideta jaht tõepoolest ta sisendab mingit niisugust mõõtmatud vabadusi ja, ja piirideta oleku tunne, et ja, ja see mulle tegelikult väga meeldib küll ja sageli ma tulin koolist koju üle stepi alguses, kui ma ei tulnud selle peale, et on võimalik otsesele stepi koju tulla, siis ma kõndisin mööda asfaltteed ja vaatasin lihtsalt, kuidas sügisesed tuuled veeretasid, stepirohtusid. Nad veeresid minu ees nagu niisugused pallikesed hiljem siis sai neid nimesid ka teada ega mõjuta teadnud stepirohtude nimesidki, ühe nimi oli verb, lõõtkaja ühe nimi oli regati poole, seda telekat ibul, et ma tean, seda võiks eesti keelde nüüd nimetada veere üle välja. Eks tal ongi niisugune rahvapärane nimetus eesti keeles ka olemas ja niisugused pallikesed veeresid siis minu ees ja tuul puhus ja lõokesed jooksid nagu varblased pidi, nii et see on ka selline hetk, mis mul esimene kord, kui ma nägin niisuguseid lõokeseparvi, kes mööda teed Sibistavad osta ja vägistavad seal tõesti nagu meie varblased. No see oli küll võrratu elamus, aga kõige ilusam on ikkagi tulla jah, koolist koju, üle steppi. Talvel ma hakkasin ple stepi käima, sest et talved ei ole ju meie mõistes talved, palju seal seda lund siis oli, lumi tuli vaha jaanuari lõpus läks ära juba veebruari keskel, no vahepeal veel natukene seal märtsi algul oli külmemaid ilmasid, aga talvise stepis. Me käisime lastega vastlasõitu tegemas. Aga kevadine step on ikka imeilus, sest et keset steppi õitsevad igat värvi lilled. See on niisugune punase sinise-valgekirju vaip, et midagi sellist mulle tundus, et meil siin ei näe. Muidugi, kui ma nüüd Eestisse tagasi tulin ja sattusin sõitma mööda moonipõldudest, siis ma nägin, et ahaa, teiega, siin on võimalik etikalised moonist kiretavad põllud on aga siis nad on ainult punased, aga seal on punast, sinist, valget, mingid kummalised kellukesed, mida ma ei tunne ja see on niivõrd võrratu vaatepilt. Selline avarus, vabadus, lilled, liblikad, lendavad, linnud laulavad ja, ja kusagil seal siis üksikud lehmad kõnnivad seal mööda steppi Krasnodari Aleksandrov kasse, kus siis Aleksandrovka keskkool on need kolm kilomeetrit, nii et iga päev siis kuus kilomeetrit jalgsi või? Ei, ega ma nüüd iga päev ka ei käinud, ma käisin ikka sellistel päevadel, kui parajasti vihma selga ei sadanud või tuul tohutult ei puhunud, sest et meil on koolibussid tööle pandud lapsed saavad koolibussiga ja koju ka bussiga, päikeseline ninaga buss, sellised bussid, mida meie maal enam ei liigu, aga seal on külanõukogul kaks bussi, siis õigupoolest külanõukogu küll annab seal ainult busside sõitmiseks kütet, muud kohustust seal kohalikul omavalitsusel ei ole, küll aga külas, siis sõidab buss igal hommikul pool kaheksa ja teine ring tuleb kell kaheksa, nii et kaks bussitiiru tehakse, lapsed kooli saaksid ja pealelõunal jälle kella ühe ajal tuleb esimene buss või täpsemalt üks 20 tulevad väikesed lapsed koolist koju ja kõik see jäänud seltskond siis peale kella kolme, nii et peale kolme lähen kooli vajab praktiliselt siis tühjaks, et kui sinna neid lapsi üldse veel läheb, siis jäävad need, kes käivad arvutiringis ja ennekõike need siis, kes elavad seal Aleksandrov, kas mitte meiega tarka küla lapsed, nemad tulevad siis ikka tavaliselt selle bussiga koju. No miks need bussid, mina algul ka mõtlesin, et no mis seal on tegelikult ainult, et mis see maa siis jalgsi käia pole, jalgrattad on ka ja et miks nüüd siis nõndaviisi, aga seal on pikad sirged asfaltteed ja vanasti olevat see tee olnud sõjaväelise tähtsusega kahe küla vahel. Ja seal kihutavad teinekord niisugused džiibid, et hoia ja keela. Ma lausa imestan, et kust need džiibid ja venelased tulevad, sest et küla vahel ma selliseid autosid, aga küllap siis ühest rajoonikeskusest teise on igasuguseid mehi sõitmas ja suured autod ka, nii et lastel olevat see ohtlik. Ühe lapsega olevat kunagi õnnetus juhtunud ja pärast seda väikestel lastel on lausa keelatud seda teed pidi kooli käia. Ma ikka somb teele enne teisi. Kuid saabudes, Ma olen viimane. Ma ootan, olen iga oma reisi. Et olla pärast pisut liivane. Et olla pärast pisut liig plaane. Ja kuidagi on ikka läinud nii et satun sinna, kus olen juba käinud. Kus ikka jälle kohtan midagi, mida olen juba puutunud või näinud, mida olen puudunud ei näinud. Nüüd jälle läksin, nägin sipelgate rivi, kus kõver puu on lookas, üle rajanud. Ja kohe teadsin, varsti tuleb kivi. See oli hea, sest puhkust oli vaja. See oli ja puhkust oli vaja. Jõudsin kivi juurde, võtsin Kiviõlist. Või siis õigemini olin kivil süles. Äkki meenus kunagi ma vist ei saanud ise selle kivi otsa üles. Ei saanud ise selle kivi otsa üles. Isa tõstis mind ei hakka siis, kas ma pelgan? Kartsin väga, aga ütlesin, et ei. Ja siis klammerdusin isa sooja selga, et võiks lihtsamini jätkuda reis. Et võiks lihtsamini jätkuda merereis. Ma ikka lähen teisi, kui saabudes, ma olen viimane. Ma ootan, olen iga oma reisi. Et olla pärast pisut liivane. Et olla pärast pisut liivane. Kuidas seal Krasna tarka külas inimesed elavad, milline on nende elatustase ja kas eestlased elavad näiteks teistest küla elanikest paremini? Selles külas on inimeste elatustase ja elu-olu on tegelikult ikka niisugune vaene ja väga lihtne, seal ei ole mitte mingit tööstust, ometigi naaberkülas oleks Randolph, kas, kus kool on, seal oli kunagi konservitsehh, kui sovhoos oli, siis seal tehti konserve ja seal ka sai väga palju rahvast tööd aga momendil ju seda võimalust ei ole, on siis jah, niisugune kommunaalfirma või, või kuidas ma teda nimeta võiksin just see firma, kes siis kasseerib sisse kõik need kommunaalteenused ja, ja seal on siis ka mõned mehed veel tööl, kes ma momendil ehitavad, kas nad, ärka külas seda lasteaia teistpoolt ühel poolel tuleb siis Eesti tareaga teisele poole ehitatakse velskripunkt ja arvata on, et seal hakkab siis koos käima ka üks lasteaiarühm, sest lasteaed on ka juures, ärkas aastaid tagasi kinni pandud, aga leiti, et noh, võiks ikkagi olla, oleks nagu vaja seda. Nii et võib-olla siis mõned inimesed saavad seoses nende ehitiste valmimisega ka veel tööd, aga muidu tavaliselt naised istuvad kodus ja tõesti hakkajamad, mehed käivad ehitustöödel väljaspool küla omal ajal oli seal küll väga suur sovhoos olnud, perenaine ütleb, et me oleme olnud miljonärid, olla miljonärid, nii et miljonär sovhooselise olid seal omad, viinamarjaistandused oli seal oma lehmakari ja inimestel oli tööd ja leiba ja nad elasid tegelikult väga hästi ära nad ei, nad ei kurda, nad ikka ütlevad, et oli, oli ilus aeg, aga loomulikult siis tuli see sovhooside lagunemisaeg, siis mõnda aega oli vist seal olnud mingi aktsiaselts on mingi firma, kes võttis üle majapidamise, aga see läks pankrotti. Nii et tegelikult on, on see küla, las nad, ärka, küla, Töötute, inimeste küla juba kuskil seitse aastat, umbes sellest ajast, noh, minu perepoeg siis, või meie perepoeg ütleb, et tema umbes nii kaua on karjak olnud? Jaa, jaa, karjatanud lehmi, sest vareme karjakuid vajab olnud varem, inimesed töötasid sovhoosis, igalühel oli ju, kui oli lehm või, või mõni lammas. Aga praegu on lehmad ja lambad need kõige suurema tulutoojad peres, sest piim antakse ära piima tavaliselt ise kodus. Nii palju kui minul neid tuttavaid seal on, mulle tundub, et nemad ise piima joo, sest kõik läheb rahaks. Hommikuti sõidavad külast läbi kolme firma, piimaautod kallatakse see piim sinna paaki piimapakki ja ta läheb kõik müügiks. Peale selle muidugi need, kes pensioni saavad, nendel ei ole nüüd väga vigagi. Mulle tundub, eks meil ole omavahel juttugi olnud sellest, et need, kes pensioni saavad, elavad nagu praegu paremini kui need, kes kellel tööd ei ole, sest presidendivalimistega seoses ja presidendivalimiste kampaania käigus tõsteti pensioneid peaaegu kahekordseks. Kui me nüüd numbritest räägime, siis tegelikult oli pension enne kusagil 150 grivnat kriminaalsiis keskeltläbi kaks ja pool krooni ja nüüd tõsteti sügisest siis pension juba ligi 300 rinna peale. Ma olen nüüd juba umbes aimu saanud ka sellest, millised on nende kommunaalteenused ja mida nad peavad oma vee ja elektri ja sooja eest maksma. Vesi ja elekter, kõigil tuleb maksta ja peale selle tuleb, siis makstakse gaasi eest, sest nende maju köetakse gaasiga, seal puid. Lähme metsa ei ole ainult niisugused puuderibad teede sääres, mis stepi läbivad ja selle tõttu mingit puudega kütmist loomulikult ei toimu ja läbi küla lähevad gaasitorud, et iga maja juurde gaasitorud, gaasiahjud on kodudes ja, ja sellega siis köetakse, veetorusid, mis on nagu võib-olla meenutab natuke meie radiaatorite süsteemi kaasdeebee soojaks ja sellega siis seda maja köetakse, nii et gaasi eest tuleb ka maksta. Ei ole ise arvet pidanud ja kui palju keegi midagi maksab, aga ma tean, et meie peres oli olnud detsembrikuine kommunaalteenuste arve kusagil 70 Krinaringis ja jaanuaris 60 linnaringis ma nüüd võib-olla siin viis grivnat siia-sinna polexinaga. Aga umbes nii ta on, et kui nüüd inimene saab siis 300 grivnat pensioni ja maksab sellest ütleme 70 ära kommunaalteenusteks noh peale selle muidugi veel piima, siis, siis ta tuleb enam-vähem omadega toime, kui tal on maja tagaaiamaa ja see aiamaa on muidugi kõigil, sest et ega nad nüüd ikka poest tomatit ja kurki kõik küll ei osta, sest et see on nendel siis oma aiamaal olemas. Peale selle on seal muidugi palju muudki, nad ikkagi kasvatavad hästi palju aeduba, nemad ei kutsu seda ka eestlased, kes seal elavad, ei kutsuda aedubavalisetavad Fassoll venepäraselt ja see ei marineerida ja nagu meie marineerimine teda Eestimaal sageli, vaid nemad panevad selle oma boršisupi sisse. No huvitav on veel see, et väga palju kasvatatakse seal kõrvitsaid, aga suureks üllatuseks minule see kõrvits söödetakse omadele Etisust kõrvitsasalati tegemist ka ei ole seal seda kõrvitsasalatit, et ei ole, aga kuna minu perenaine Rita oli Eestis käinud ja tulnud ühe kõrvitsasalatiretseptiga ja mina ise ka suurt imestust kogu aeg avaldasin, et kuidas siis nii, et miks te ei söö seda, siis me võtsime kätte ja tegime Ritaga kõrvitsasalatit ja pakkusime seda siis naabritele ja tuttavatele ja nad kõik olid vaimustuses, ütlesid, et aeg-ajalt, kus jäeti, näed, oleksime varem selle peale tulnud, et seda ka inimesed süüa võivad. See oli nendel siiamaani loomatoit ja ma arvan, et eks ta edaspidigi loomatoitega nad siis ei hakka need kõik selle ühe ühe maitsmise pärast kõrvitsasalatit kokku keetma. Aga kas eestlastel seal Krasnadorca külas on säilinud veel eesti kombeid ja eesti traditsioone, kas nad teavad Eesti traditsioonidest ja kommetest midagi traditsioonidega on nüüd nõnda, et võib-olla liialdan, kui ma ütlen, et Eesti traditsioonid on sinna külla tagasi toonud ikka need eesti keele õpetajad, aga niimoodi mulle nüüd vähemasti endale tundub ja mitte ainult nüüd eesti keele õpetajad, vaid et need eestlased, kes hakkasid jälle seal külas käima, sest eks tegelikult ju kuidagi need Krimmi eestlased ja nendega suhtlemine ehtist hakati sellele käima kusagil alles 1998 ja siis juba tulid sinna Eestist mõned grupid ja peale aastat 2000 on seal ikka käidud. Vaat siis, kui tulid eestlased, siis tehti seal esimest korda jaanituld ja järgmisel aastal olevat veel tehtud, aga ma küsisingi oma perenaise käest, et kas te ikka siis jaanituld teete või on teil see kombeks. Vot siis tema mulle nii ütleski, et kui eestlased tulid, siis tegime, järgmine aasta tehti veel ja pärast ta sinnapaika ikka jäi. Meie jaoks on iseenesest mõistetav olnud, lapsena omal ajal vähemasti olen mina ka marti ja kadrit jooksmas käinud, joostakse ju praegugi kujutanud nii oluline ja kindel traditsioon linnades enam on, aga, aga maal ma arvan, et ta ikkagi on ja näiteks seda mardi- ja kadrikommet nendel küll üldse polnud, selle tõid tõesti eesti keele õpetajad, et nüüd on juba siis kolmas aasta, käisime meiegi lastega nii marti ja kadrit jooksmas ja ma palusin küll lapsi, et nad enne ikka kodus natuke räägivad ja et miks me nüüd tuleme, miks me nüüd hakkame küsima asju, sest et noh, eks me ju läksime sisse eesti keeles ikka kohe niimoodi rääkisime nagu ikka mardid ja kadrid, et andke aga nüüd seda ja andke teist ja meie toome teile seda õnne, toda õnne, aga vastu tuleb ka midagi anda, et nad nagu siis ei solvuks ega arvaks, et mis see nüüd on. Mõnevõrra muidugi sarnanevad need Kadri ja mardikombed nende Enda jõulukommetega, sest kui meie jõulud on 24. detsembril, siis nemad tähistavad ikka valdavaltuma pühi sellel ajal, kui samad pühade õigeusukalendris seitsmendal jaanuaril on seal siis jõulud ja enne seda käivad ka lapsed mööda küla nõndaviisi passiiv aitamas, nagu öeldakse, vene keeles asi selle, et nad viskavad siis ka seemneid põrandale ja soovivad head õnne ja nendele tuleb ka siis alati ikka midagi vastu anda, nii et mõned traditsioonid on nagu sarnased küll, aga mulle tundub, et mitte kõik Eesti pered neid eestipäraseid, traditsioone ja kombeid väga ei austega meeles ei pea, aga vähemasti munapühade komme on olemas, aga sedagi rohkem peetakse siis, kui oli sel aastal näiteks olid munapühade esimesel mail õigeusu kalendri järgi ja siis loomulikult kogu küla tähistas seda una eesti kalendri järgi olid nad märtsi lõpul siis kõik need eesti pered ja eesti lapsed ja koos nendega siis mingi osa külast tähistas seda märtsi lõpul tehti vähemasti munade värvimisse tähistati munapühi, niimoodi need asjad seal nüüd on, et ega sellised Eesti positsioonid ei ole seal kuidagi nii väga säilinud tänu sellele eesti keelele, eesti keele õpetajatel vähemasti arusaamine, teadmine on nendest tekkinud, no küllap nad nüüd omaks, vaat see niikuinii eesti keele õpetamine seal samas, kuna kui tuleb Eesti tore, mis hakkab ka, ma arvan, just olema selline eestlus, eesti traditsioonid, Eesti ajaloohoidja ja kandja. Ma usun, et siis need traditsioonid seal ikka jätkuvad, aga kus jaanituld, kui õpetaja läheb alati puhkusele suveks, siis kes seda jaanituld seal veab, ma küll ei tea. Noh, jääl käinud loota, et eestitares need noored inimesed, kes kunagi tööle hakkavad, et küllap siis nemad seda jaanitule kommet hakkavad hoidma ja pidama, sest et lõkke tegemine nendel. Me küll, aga nendel tehakse lõket hoopiski Maidule ajal, nendel on alati maipühade paiku niisugune majoffka ehk lõkke tegemine, siis minnakse loodusesse, välje, peetakse piknikku ja tehakse lõket, aga jaanitule lõkke on nagu niisugune väiksemas ja üldse mulle tundub selle tulega neil natuke teine suhe helist, küünalde põletamise kommet sellel moel, nagu meil pidevalt tehakse, seal, nagu ei ole jõulude ajalgi majalastega jõulupeol olles seal, tahtsin panna akende peale küünlad põlema, aga lapsed läksid kõik väga paanikasse. Nüüd põlevad küünlad ära enne seda, kui meil lõpulaul tuleb ja pidime küünlad käes minema, nende kenasti teiste ette laulma, et nendel oli nagu niisugune hirm ja naine ütles jah, et ega väga suurt nisust küünalde põletamise kommet küll ei ole või kas või meil, mina olen harjunud, kui tuleb külaline või kui on sünnipäev või mingi niisugune mõnus õdus istumisõhtu, et siis paned küünla põlema lauale, seda kommet neil küll ei ole ja see advendiküünalde põletamise komme on ikka jälle õpetajate poolt toodud. Mulle tundubki, et need mõned lapsed on saanud juba Eestis käia ja ka ikka kuulnud, et nii tehakse, mõnel pool nüüd ikka varsti hakatakse. No enne sa rääkisid nii lõbusalt, kuidas sa õpetasid külaelanikke kõrvitsasalatit tegema ja kõrvitsat sööma. Aga kas näiteks ka sinu sünnipäeva peeti Krasnodari RKAS eesti kommet või Krasnodari külakommete järgi ka ikka nõndaviisi nagu seal kombeks? Ei, seal nüüd eesti moodi polnud jah küll midagi pidamise traditsioon on seal jah, ka tõesti niivõrd omanäoline, omamoodi, et ma tegelikult olen saanud käia seal täiesti hästi paljudes, nii päevade, sest kui ma olen selle pere liige, kus ma seal elan, siis ma ikka kõigi nende sugulaste ja tuttavate ja laste sünnipäevadel käin ma esimesele sünnipäevale sattusin siis ma juba imestasin väga, et no küll on ikka palju laua peal süüa ja, ja miks seda nüüd nii palju on? Mina muidugi olen ise üldse selline väga väike sünnipäevapidaja teine inimene, kes ikka väga armastab sünnipäeva pidada, jäädastega valju välja teeb, siis võtab seda kuidagi iseenesestmõistetavalt, laudesti täis on, aga mul oli nagu harjumatu ja algul ma siis nagu oma pere naiselikke püüdsime seal, miks te nüüd nii palju raiskate, miks te nii palju teete, seda ei jõua minu meelest see seltskond ära süüa, kes meil tuleb, aga ei, meil on see kombeks, meil niimoodi tehakse. No ega midagi tihti, aga edasi ja päev otsa tehakse süüa ja kui siis õhtupoole külalised tulevad, siis kõigepealt on kaetud külmlaud, mille peal on siis väga palju erinevaid sorte, salateid, kõik sõltub sellest, missugune fantaasia perenaisel on ja kui palju uusi salatisorte ta jälle kusagilt juurde on õppinud kartulisalat, meie mõistes kartulisalat, nemad ütlevad, selle kohta, oli vee, oli ka laua peal ja siis on igasuguseid lõike ja purki ja, ja kalade alati olemasolev alaneb ka laual alati olema sügise, kui on veel paprika jagabatšokkija baklažaani saada, siis on täidetud paprika või kabatšokkide baklažaanid Tartut ja pärast majoneesiga kaetult ja kindlasti on kaks niisugust sooja toitu, üks on kartulipüree mitte ealeski lihtsalt keedukartul, vaid kartulipüree, mille peale laotakse kotletid ja kallatakse ka kaste. Nii et ei ole midagi mitmes erinevas, samas nagu meie oleme harjunud võtma, vaid koos, ainult kulbiga võtad ja, ja ongi kõik kohe olemas ja teine niisugune toit on siis laps A või siis lint nuudel ja sinna kõrvale siis linnulihatükikesi ja jälle kaste peale, nii et need on siis need toidud, aga nende toitudega ongi siis nõnda, et neid tuuakse pakse, laud on täis ja kõik mutu söövad ja söövad, aga kui ükskord kõigil kõhud täis, mis on, siis on tavaliselt veel terve pool lauda alles, pole jutud ära süüa, aga nii ongi see ette nähtud. See kõik korjatakse siis rõõmsalt kokku, kui on nagu põhisöödi osa lõppenud, ärasöömise osa lõppenud ja tuleb nagu magustoidu ehk kohviaeg, kõik korjatakse kokku, kumb laua pealt alkohol ka kaasa arvatud. Alkoholist rääkides pean ütlema, et tavaliselt muidugi tõepoolest on sünnipäevalaual, meie mõistes siis puskar, aga sealses keeles samakas ja siis ka veiniveinist, nemad küll joovad rohkem sellist magusate kangestatud veini, nii et meie, meie mõistes kuivad veinid ei ole seal tavaveinid, seda jooks väga harva. See põhitoit korjatakse kõik laua pealt ära, laud puhtaks ja sinna siis tuleb igaühele kohvi. Testija tavaliselt magustoiduks on tõesti ainult küpsised, küpsetisi seal nagu ei ole, kringlit ei tehta ja torti väga harva ühes peres ükskord lapse sünnipäeval toodi tort ka, aga muidu niisuguseid asju ei ole ja mis siis tehakse selle toiduga, mis kõik alles jääb, see kõik antakse ette järgmisel päeval. Sünnipäev ju kestab kaks päeva ja tõepoolest selle teise päeva nimi on Eesti mõistes siis nüüd selline kergelt varjundiga sõna, see on see, see pohmelka, eks ole, kunagi mõelnud selle peale, et kuidas teinekord erinevates kultuurikontekstides sõna omandab absoluutselt teise tähenduse, seal olles oli minu jaoks pohmell ka niivõrd iseenesestmõistetavalt sünnipäeva teise päeva tähistamiseks olev sõna, et mu jaoks nagu enam ei seostugi sellise peaparandamise sõnaga nagu eestlastel kombeks olnud ja ega nendel ta ei olegi nii tavamõttes mingi paranduse päev, see on söögiärasöömisega, sest sööki tuleb teha nii palju, et jätkub süüa kaks päeva ja ma tean, et mõnedes peredes on nii, et tõepoolest sellel päeval nendel kahel päeval ju ise süüa ei tehta, kui on ju teada, et ma lähen ju sünnipäevale, ma söön seal. Mul ei ole vaja kodus süüa teha ja vot see on nüüd jah üks koht, kus ma vahel võib-olla siis ka põhjendamatult laste peale solvusin, et miks nemad nüüd kooli tule ja nad tulevad mulle järgneda. Koolja ma küsin, kus soolitate paga ma käisin pohmell kal iseenesestmõistetavalt ja rõõmsalt ja pärast lõunat siis pettunud, kui me oleme vahepeal jõudnud midagi, mida teha ja nemad on millestki ilma jäänud, mõtlen, no aga mis teha, sina olid nüüd seal pohmelgal siis, aga no küllap see on nende jaoks niivõrd iseenesest mõistetav ja nad ju ei hakka sellepärast siis kombeid muutma, et nüüd mingi eesti keele õpetaja arvab, et peaks teisel päeval sööma minema. Vot see on nüüd see sünnipäeva pidamise komme muidugi, eks selle sünnipäevaga ja üldse nende pidudega on ju mitu muudki asja, mis mulle on kuidagi mõnusasti meelde jäänud ja ise pärast naerad endagi üle, et nii kui sünnipäevalauda istusime, mina hakkan ikka siis ootama, et millal siis tervisenapsi võetakse. Õnnitlema hakatakse või selline sissejuhatav pokaal tõstetakse? Ei, seda kommet ei ole, kõigepealt vahivad kõik endale ruttu taldriku peale söögid ja söövad vähemasti pool taldrikutäit ruttu-ruttu-ruttu ära, et seda hakkavad juba kõik niimoodi vähehaaval tegema, pole mitte mingit ühisklaasitõstmist ja vot siis, kui on näha, et kõik on juba natuke süüa jõudnud, vot siis tõstetakse esimene tervisenaps, võetakse esimene pokaal sünnipäevalapse või selle tähtpäevaliste terviseks ja miks noh, ikka selleks, et purju ei hakkaks jääma, et ikka on vaja natukene süüa enne ja siis on veel paar niisugust huvitavat kommet nende igasuguste kruuside, klaaside ja vokaalide täis kallamisega, mis mulle algul üllatus oli, et esiteks, kui kallata pokaali veini või, või kohviga kruusi, siis ei tohi seda tassi või klaasi õhku tõsta. Kuulaja peab saama kallata nii, et klaas ja kruus on laual. Kui õhku tõstetud klaasi kallata, siis see toob häda ja viletsust majja ja teine asi tegelikult kallatakse kõik kohvitassid ja pokaalid väga ääreni täis, mina kukkusin jälle algul rahvale seal etteheiteid tegema, et miks sa nii palju vallad, et ma ei saa, rääkisin, suhkrut panna või mul on ebamugav juua, kuni nii palju klaasis ja pluusis veton palusena, nii on kombeks, muidu öeldakse, et aga oled kade ja ei raatsi vett kallata, et mis see siis nüüd on ja püüa sa neile selgeks teha, et alati saab juurde kallata, kuni on kombeks, siis nii on kombeks. Tegelikult ma olen nüüd tagantjärele mõelnud mitu korda, et äkki ma olen seal sees elades ja mõnda asja esimest korda korda nähes või kuuldes või märgates ka nagu põhjendamatult niisugune rahulolematu olnud, et miks te nii teete, tegelikult on see ju nende Meie nende tavamina peani omaks võtma selle, mida nemad seal teevad, aga mina lähen ja hakkan seal tähtsalt seletama, et aga võiks ju nii, kui võiksime naa, et see on natukene rohkultuursem. No mu perepoeg ongi sageli nende söönud, et tõsto unas Bagresseanski atakse. Intelligentne. Ma panin tähele, et meie jutu sees sa ütled järjest enam ja enam eestikeelse teksti vahele venekeelseid lauseid ja venekeelseid sõnu ja see tekitab küsimuse, et kui palju sa saad rääkida Krasnodari, RKAS nii-öelda selges eesti keeles ja kui palju sa kasutad igapäevases suhtluskeeles tatari-vene ja ukrainakeelseid sõnu. Mina nüüd räägin ikka nende inimestega, kes eesti keelt oskavad ikka loomulikult eesti keeles ja mul on väga hea meel, et ma saan oma kodus rääkida eesti keelt ja minu perenaine niisugune vabalt eesti keelt valdav inimene, tema eesti keel on küll niisugune hästi lõbus eesti keele tore eesti keel, ma olen talle seda isegi öelnud, et ma tahaksin lindistada ja kirja panna ja ma olen üksikuid lauseid kirjutanud ka, miks mina praegu juba hakkasin ka kasutama venekeelseid väljendeid, mõned kõlavad vene keeles mahlakamalt eesti keeles. Esiteks see aga teiseks see, et minu perenaine tõepoolest räägib eesti-vene segakeelt. Ta kasutab venekeelseid sõnu eestikeelsete käände-pöördelõppudega ja kui ma esimest korda seal kuulsin nõndaviisi, et ma andsin talle siis natukene soki ja, ja panime Sirli leiva peale. No ma ei saanud esimese hooga mitte midagi aru, miks sokid ja mis sir nüüd olla võiks, aga siis ma veel ei saanud aru, et see Syron siis ukrainakeelne juust ja sokk on ikkagi mahl, mida ta lapsele pakkus, nii et et see keel on seal niisugune ukraina vene-eesti segakeel väga paljudes peredes vääriks tõesti lindistamist, võib olla mõjul olen minagi hakanud mõnikord juba jahve eestikeelse teksti hulka venekeelseid sõnu poetama, iseenesest õige see nüüd muidugi pole ja lastega oma loomulikult niimoodi räägi, ma räägin seda lihtsalt seal kodus ja vahetevahel Ritaga, sest see on lõbus, kui tema ütleb, et seisime, aga otsi redis ja võta tänav turbaga kaasa, et kuhu me muidu need toidud paneme Dorbancis ukraina keeles kotike, aga nende kodune keel on ju ikkagi vene keel, ainult paarisperes räägib vanaema eesti keelt veel oma lapselapsega ja vot nendega paari pere lapsed siis suudavad ka paremini eesti keeles rääkida. Üks tüdruk mul lausa ikka lobiseb seal minuga teinekord vahetundide ajal, aga väga paljudel lastel on see keele omandamine just sellepärast ikka raske, et ümberringi on jäänud vene keele, vene keele, vene keel. Vene keelest saan ma natuke juba aru, sest televiisorist me vaatame ju sageli ukrainakeelseid programme ja filme, et ukraina keele vastu mul on lausa huvi tekkinud, sest ma sattusin kuulama talvel ukraina keele tunde, sest et talvisel ajal klassidest külm oli terve koorimata kolib talveks ju meie keskküttega poolde üle ja minu klassis tehakse tunde sellel ajal, kui minul endal tunde pole ja ma sattusin ukrainakeelseid tunde päris palju kuulama ja see oli, see oli küll väga vahva, et mul tekkis jah nagu ukraina keele vastu tõsine huvi, aga tatari keelt ma nüüd küll jah, kahjuks ei oska veel, kuigi meil koolis tatari keele tunnid on, tatar lastega suhtlemist on palju. Tatari poisid tunnevad väga huvi eesti keele õppimise vastu, need meie külapoisid, et nad suhtlevad eesti päritolu lastega on nendel suured sõbrad ja päris mitu tatarlaste õpiksist hea meelega Eestile. Ja ja. Ja, ja. Aga milline on see Krasnadorca küla laps, lapsed on nagu lapsed ikka, aga eks nad selle poolest võib-olla natukene erinevad, et nad on ühed lihtsate perekondade lihtsalt lapsed, nende vanemad on kasvanud külaühiskonnas, nende silmaring ei ole väga lai, sest et nendel on väga vähe olnud igasuguseid võimalusi enda arendamiseks pisikeste väikeste soovidega ja ega nad oska väga paljut tahtagi, võib-olla, ja ega nad siis ka väga palju erinevaid asju oska, aga kõigele vaatamata tahaks niisuguseid teistsuguseid kaasaegseid vorme ja võimalusi nendele nagu anda ja selgeks teha või tutvustadagi, sest et kõik see, mida nad seal õpivad, eks on Ukraina venepärane. Aga kui nad on Eesti päritolu lapsed, võiksid ka teada midagi sellist, mis on siin Eestis praegu just kombeks moes. Kui see eesti tore ükskord valmis saab, siis ma arvan, et need lapsed vääriksid väga mingeid joonistamisi ja tantsimise ja loomulikult ka laulmise kursusi, koolitust, sest et laulmisega muusikaga seal üldse õnnetud lood muusikaõpetust koolis ei ole, aga mu meelest on nad kuidagi niisugused avatumad ja abivalmivad, kui võib-olla Eesti lapsed on ma äkki teinud küll eesti lastele ülekohut, aga seal on veel niisugune kogukonna hing ja vaim ja ühe pere tunne ja üksteise aitamine, see, kuidas suuremad aitavad pisematel peale tundi riided selga, kotid selga, vaata, kammib veel peagi ära enne välja minekut või seob seal patsipaela või saapapaela, see liigutav hoolitsus üksteise eest ja väiksemate eest on no see on vapustav. Ma olin täiesti rabatud, ma ei olnud nagu niisuguseid asju siin näinud, võib-olla ei olnud lihtsalt sattunud nägema, kes sedagi teab, see mind lausa vaimustas, on üldse nagu niisugused peresuhted kuidagi palju soojemad mulle tundub ja pered hoiavad väga kokku ja need lapsed hoolivad nagu rohkem oma vanaemadest. Mitte et ma ei taha, et meie lapsed oma vanaemadest ei hooli, aga, aga seal ma näen, et väga paljud lapsed nagu elavadki vanaemade juures mõnda majja on siis vananenud üksi jäänud, sest tema kõrvalt on vanaisa ära surnud ja siis saadetakse perest vanim laps või vähemasti üks laps perest oma ema-isa juurest hoopis vanaema juurde elama, et oleks vanaemale toeks ja abiks. No mis väikestesse sugulastest puutub, tegelikult nad ju peavad 11 rohkem õdedeks vendadeks, kui meie seda teha oskame. Kui ma küsisin koolis nõndaviisi, et kui rääkisime perest ja sugulastest ja esitasin küsimused, mitu õde või venda, sul on ala ilmuma, kuulsin vastust, et seitse ja kaheksa ja viis ja ehmusin algul ära, et minu meelest ei ole seal nii suured need pered ja siis ma sain aru, et loomulikult nemad mõtlevad kõiki oma onude-tädide tütreid ja poegi ka sest siit on jälle eripära, et vene keeles ju nad on kõik õed ja vennad, Praatia, TWA, juurenebraatilisestradra juured, Meibraatilisestra meil on need ju onude ja tädide lapsed ja sellepärast meie ei räägi nii palju õdedest ja vendadest, nii et edaspidi ma juba oskasin küsida, et noh, et kas see on su päris õde ja vend või on see sul, see vajuvad neid ja siis nad nüüd juba saavad aru, et ma tahan nagu vahet, et olgem siis pilt, et kui nad ikka ütlevad. Meie need on need omad omasid on kaks, aga muidu need teised on ka veel õed ja vennad. Jama. Sõbrapäeval panin tähele, kuidas tüdrukud kirjutasid üksteisele nii toredasti, et minu kallis õde, tegelikult oli see siis mõeldud täditütrele. Nii et kõik need õe ja venna suhted ja peresuhted on hoopis teistsugused, Sa õpetad ju eesti keelt ka Simferopolis ja seal käivad lapsed igal nädalal pühapäevakoolis. Kas Krasnahorcai külas elab ristilaps, erineb Simferoopol Is elavast eesti lapsest millegi poolest oleme ausad, need lapsed, kes seal Simferoopol-ist käivad tunnis, need lapsed on ikka hoopis teistsugused lapsed kui need külalapsed. Esiteks nendele võimalusi rohkem trennid, tunnid ja tants. Teiseks, tõesti, nad tegelevad ikka väga paljude huvitavate asjadega, kus sellepärast, et lastega seal ikkagi palju rohkem linnas tegeldakse, on need linna ja maalapsed tõesti võrdlemisi öö ja päev toiduainult, kord nädalas mulle sinna kokku ka nendes on niisugust õppida tahtmist rohkem ja niisugust valmidust selleks eesti keele õppeks küll palju rohkem mitte, küll ka kõigis mäele ei taha rääkida kõikide laste nimel, aga need, kes seal nüüd mul tunnis käivad, on sellised väga kohusetundlikud lapsed, küllap nad on lihtsalt kõikjal kohusetundlikud, väga palju teevad, väga palju jõuavad ja kas kõik need lapsed igatsevad ka Eestisse, eks nad muidugi igatsevad kõik ikka Eestisse tulla. Nende põhieesmärk, Ma arvan küll, enamiku laste soov on ja mõte on see, et, et ainult Eesti ja Eestisse õppima, et nendel on jäänud Eestist mulje, et see on üks väike vahepealne paradiis. Kui enne oli juttu traditsioonidest, siis kas eestlastel lastele nimede panekul on säilinud eesti nime traditsioonid? Ei panda, küll see see kurbloosus on, et midagi pole parata, eks keskkond avaldab oma mõju. Kõige rohkem on lastele pandud seal niisuguseid nimesid, nagu nad võiks, Assad, mul on hästi mitu aastat vahet tegemata, kas ta on poiss või tüdruk, sest et no üks on Aleksandr, teine Aleksandra, aga nii palju kui mina tean, on ka Eestis levinum vene nimi, Aleksander ja Aleksandra, nii et ongi nüüd niisugune kummaline ühenduslüli jälle, siis on väga mitu taaniat Anja ja alla ja Oksana ja Poola, noh, need ei ole ju tegelikult eesti nimed. Ženja ja vene nimed nad, need küll on kaks tüdruku nime on niisugused, mis ei ole siis venepärased, üks on Jaana, aga Jana isa on rahvuselt tšehh ja tegelikult oodati poega, kellele tahtke nimeks panna Jan helina meil siis ikka ainukese tüdruku nimi, kes on kõige rohkem eestipärane nimi, minult küsisid isegi koolis meil töötavate tatarlased, kas te oskate öelda õpetaja, et miks meie küla eestlased ei pane oma lastele eesti nimesid, et meie küll paneme alati tatari nime ja mina läksin koju, küsisin kohe perenaise käest järele, et miks siis ei pane, et millest see tuleb, aga siis ritta ütleski nõnda et temalgi oli plaanis panna oma pojale kõige nooremale pojale nimeks Voldemar, aga ta mõtles ümber ümber ja pani ikkagi Vladimir, sest et omal ajal nad olid koolis niisugust natuke narrimist või, või niisugust viltuvaatamist läinud, sest eestlasi oli ju kõigele vaatamata ikkagi vähem. Eestlased oli ikkagi vähemuses, venelasi, ukrainlasi rohkem ümber ja see nimi tundus siis niisugune naljakas või ma ei pea praegu silmas seda Voldemar nime, aga üldse eestipärased nimed tundusid siis mõnevõrra naljakad. No ju nad tunnetasid, et, et neil on natuke ebamugav siis selle nimega tatarlased seda ei tunnet, aga seal kaugel Krimmis Krasnodari külas on eestlastel kõigil üks ühine unistus ja see on eesti tare, on ainult lootus, et õige pea tegelikkuseks, sest et eks asju on aetud ja kokkuleppeid on saavutatud ja on käidud rääkimas nii siin kui seal ja, ja eks tänu kuningas Arturi galakontserdile on kunagise ras narkokülalasteaiapool maja ära ostetud ja siis on maja ümberehituseks plaanid tehtud ja projektid tehtud, nii et see on juba olemas, aga konkreetsed ehitustööd ei saa ega saa veel käima, sest et siiamaani pole veel nagu raha kätte ja kokku saadud ja noh, kõige roosilisemaide kõige optimistlikumad plaanid on sellised, et noh, äkki saab ikka sellel sügisel juba maja remontima ehitama hakata, et kui ei jõua jõuludele avamispidu teha, siis ehk jõuab kevadel tehasele avamispeo ja kui see maja juba valmis saab, siis seal on ette nähtud üks suur saal klassiruumiks ja mõnes mõttes siis ka ajaloomuuseumiks, sest et sinna on siis plaanis seintele ja riiulitele koguda ka ajaloolisi materjale, mis on seotud eestlastega elama asumisega Krasnaja ärkasse trenni üldse. Noh, klassiruumis juba selles mõttes, et siiamaani me oleme ka igal pühapäeval ju lastega teinud niisuguseid ringi tunde, kus me laulame ja tantsime ja ja püüame niisugust rahvuslikku käsitööd teha, seda me teeme nüüd siis selles õnnetus katkiste akendega ja pimedas lasteaiana olemas elektrit seal pole, kütte saame ainult pursoikaga, millel käib lihtsalt korsten aknast välja ja see korsten peab veel olema piisavalt pikk. Kuulge selleks, et tuul ei puhuks suitsu meile klassiruumi sisse, sest et alguses niimoodi küll juhtuski, kui hakkasime kütma, siis meil esimesed korrad oli ikka suits toas, et me ei saanudki lastega oma ringitunde teha. Nii et me hirmsasti kooskõlastanud orkalastega, ootame seda aega, kui me ei peaks enam selle pursusikaga seal vaeva nägema ja oleks soe ja oleks elekter. Me oleme lausa mõelnud ükski ainult see klassituba algul sellel aastal valmis, et me saaksime sellel aastal juba seal puhtas valges soojas klassitoas oma tunde pidada. Sest muidugi unistusi on, et peale selle klassitoa ehk ajalootoa tuleb veel köök ja loomulikult edaspidi saaks hakata Eestist tulevate ekskursioonigruppide toitlustamist seal köögis korraldama, siis on plaanis sinna teha õpetaja tuba, plaanis on teha sinna väike ruum, kuhu tulevad arvutid, sest koolis meil nüüd juba arvutid on, aga külas arvuteid veel ometigi ei ole. Aga tahaks seda, et kakras nad, ärka, küla lastel oleks õhtuti võimalik arvuti taga istuda ja muidugi on plaani, ütlesin aga saun üks korralik eesti saun, sest siiamaani mina ei ole nüüd küll külas ühtegi tõelist ja korraliku sellist eesti sauna näinud, mis ikka eesti sauna nime kanda võiks ja loomulikult on kõik selle eesti tarega seotud plaanid ju seotud ka laste tulevikuga. Kui need eesti päritolu lapsed tulevad Eestisse õppima, siis me ju ei tea, kas nendel on võimalik hiljem Eestis tööd leida, aga kui nad tahavad oma kodukülla siiski tagasi pöörduda peale Eestis õpingute aastaid, siis nendel oleks võimalus seal leida tööd niisuguse grupijuhi või giidina, kes võikski neid Eesti gruppe vastu võtta ja rääkida sellest ajaloost ja külast, nii et see on see kõige suurem unistus. Sa oled nüüd Krimmis Krasnov tarka küla elanud aasta aega, mis on sinu jaoks Krimm ja Groznõi tarka küla? Ausalt öeldes, see on minu jaoks praegu nagu minu Sul on liiga ilusasti öelda, et nagu minu teine kodu. No ma ei saa mitte midagi parata, praegu kõik minu mõtted, kõik minu teod ja kõik see, mida ma teen praegu ja millele ma mõtlen, on seotud ikka ainult Krimmiga, Krason tarkaga, puhas, niisugune tunne, et ma pean sinna veel seda tegema või teist tegema. Mul jäi see veel pooleli, et seal on hulk inimesi, kellega ma olen väga hästi läbi saanud, kes on mulle väga palju tähendama hakanud ja, ja kelle pärast ma olen alati valmis sinna tagasi minema, on mulle tõesti, ma arvan, niisugune üks väike koht, kuhu ma tunnen, et alati on hea minna, sest et ega siis igas Ukraina külas ei tule sulle tänava peal keegi vastu ega ütle tere, nad ju kõik ütlevad seal tere, on ta siis tatarlane ukrainlane ja ootamatult võib siiski tulla külatänaval vastu tädi, kes midagi küsib, ja kui ta siis aru saab, et aa, sina oledki see õpetaja, siis ta läheb sujuvalt eesti keele peale üle, et niisuguseid üllatavaid kohtumisi, üllatavaid momente on seal olnud küll ja veel. Ja Helle Aunap iga ajas juttu Pirektrist. Joeli lood.