Klassikaraadio sünnipäevasarjas 20 lugu klassikaraadiost keskendume täna pühapäeva hommikustele telelegendaarsed, interpreedid, surematud klassikud ja eesti muusikute portreed on olnud juba ligi 20 aastat. Klassikaraadio kuulajate pühapäevased äratajad, toimetaja Kersti Inno. Pühapäevahommikused saated on vastavalt vajadusele jaotunud pealkirjade alla. Braavo, legend, klassikud, eesti heliloojad, eesti interpreedid või lihtsalt portree. Ja neid on kogunenud tänaseks ligi 1000. Tureid on olnud aga üle poolesaja. Nende hulgas on olnud praktiliselt kõik meie oma toimetajad. Aga hulk autoreid on õnnestunud kaasata ka väljastpoolt raadiomaja. Nende hulgas on oma ala spetsialistid muusikateadlased, Christian pab, Toomas Siitan. Kuulsatest lauljatest on teinud saateid Tiiule valt Katri Pind sära Laar, pintsar Mart Mikk, Allan Vurma, Vello Jürna, Loone Ots pianistidest, Toivo kor, Vardo Rumessen, IIA Remmel, Piret Väinmaa, Kai Ratassepp klavessiinimängija, Lembit Orgse ja Marju reisiga puhkpillimängijatest Priit Aimla, Ivar Kievia, Martti Nõu kitarrimängija ist, Heiki Metlik ja Kristo Käo. Kõige viljakamad autorid on olnud aga Maia Lilje ja Tiia Järg, kes ka tänases saates meiega oma mõtteid ja kogemusi jagavad seoses saadete tegemisega. Siin rääkija on teinud samuti hulga saateid ja pean ütlema, et see on olnud raadiotöös üks põnevamaid köitvamaid lõike, keskenduda ühele interpreedile võimalikult palju materjali kokku otsida intervjuuks valmistuda ja siis inimesega otse suhelda või kaugemalt interpreetide puhul intervjuusid meediast otsida. Omaette elamus on olnud muusika kuulamine ning siis kõigest sellest valiku tegemine ning tervik, saate komponeerimine. See on tõesti olnud toimetajatöös kõige loomingulisem ja rahuldust koba musa. Ning ma olen siiralt tänulik neile inimestele, kes on end isiksuse ja interpreedina raadiokuulajaile avanud. Ning olen saatusele tänulik, et mul on olnud võimalus nende saadetega seoses isiklikult suhelda nii põnevate isiksuste ja toredate inimestega. Esimene braavo, saade toimus neljandal oktoobril 1997, see oli kuulsast Hispaania lauljatarist Monseraakkavalieest seoses tema Eesti-visiidiga. Saates oli ka lõik monster rakkavaliee pressikonverentsilt Eestis. Mis tahes töö jaoks on olulised kolm põhilist võtmekomponenti töö, järjepidevus ja kannatlikkus. Milline on lauljatari elus olnud kõige huvitavam periood? Ausalt öeldes, see on kõige algus, konservatooriumi lõpetamine, minu esimesed kontserdid ja lootus, et ma meeldin publikule ja et mulle tehakse mingi pakkumine. Esimest lavalolekut, seda ei saa millegagi võrrelda, isegi mitte tähtede paraadiga. Kaanegi hoolis. Minu esimene ülesastumine laval oli 1956. aastal Mimi rollis. See oli mu kõige imelisem õhtu unelmate täitumine. Olin sellest unistanud 15 aastat ja äkki on laval valgus. Mina olen kostüümis ja pean minema lavale ja laulma, kuid mul on kartus, et häält ei ole, sest ma olen nii hirmud. Nii et minu jaoks oli kõige erutavam hetk karjääri jooksul kõige esimene ülesastumine. See lavalt saadud tunne on nii võimas, et seda võib ehk võrreldavaid esimese pulmaööga mis ju ka mitte kunagi ei kordu. Panzer aka palje sündis Barcelonas ja kasvas üles Hispaania kodusõja ajal üsna vaestes oludes. Kuid pole iialgi unustanud oma juuri. Tiia Järg, teie olete klassikaraadiosse teinud ridamisi saateid eesti heliloojatest ja Vene heliloojatest. Kuidas saatesarjade ettevalmistamine ja see tööprotsess on teie elu muutnud? Tööprotsessi muidugi vaevaline Jon, vaevalisem, kui eemalseisja seda uskuda tahab, aga teisest küljest ma olen väga tänulik niisuguse võimaluse eest ning pannakse fakti ette, et ma pean teatud materjalidega vennastaga otsekontakti viima. See on väga hea stiimul põhjalikumaks tundmaõppimiseks elu, looming, taustaeg ja nii edasi. Ja mõnigi kord seda vaeva ilma selle põhjuseta võib-olla teatud määral ei oleks ette võtnud. Niisuguste sarjade kogemus. Heliloojate mõttes on ta mul kõige suurem tuleb nii välja, mitte Šostakovitši, ka. 81. aastal oli Šostakovitši 75. sünniaastapäev ja siis klassikaraadiot ei olnud veel olemas. Aga natuke tõsise muusikasaateid ikka oli küll. Ja siis tollane toimetaja Tiina Mattiisen palus mul teha neli saadet ja viie aasta pärast, kui tähtpäev oli 80. sünniaastapäev, siis sai uuesti tehtud Šostakovitši, seda ka natuke teise nurga alt. Ja siis läks päris palju aastaid mööda, kui Tiia Teder mulle selle mõtte ette pani teha Šostakovitši 100.-ks sünniaastapäevaks mari neli tunniajast saadet. Sinna juurde tuli veel 15 sümfooniat koos eelneva kommentaariga ja ma pressisin sinna teadlikult veel juurde. Step Mandraažini hukkamise, mis tundus mulle omas aegruumis oli väga oluline teos. Vähemasti ajaloolisi tingimusi arvestades. Mais algas, oli väga kurnav töö, see oli emotsionaalselt nii kurnav töö. Mulle tundub see pea uskumatuna aga ta oli ka, aga tulus mulle endale. No siis tulid igasugused muud tähtpäevad, eestelliloojaid Mart Saar 125, Eesti klassikud. Tuleviku tugikaared nime all, Rudolf Tobias, rahvusmuusika rajaleidja Cyrillus Kreek ja tema aeg, Prokofjevi 120 ja eller 125 ja seda kõike on olnud, on ka muidugi lühemaid, saab Töid, mis ongi üks saade ja mittesarjaks kujuneb. Aga ka need on väga õpetlikud, sest enne, kui sa suu lahti teed, pead sa ikkagi endale pildi väga selgeks saama, sest nii või teisiti valida ju tuleb mõeldamatu loovisiksuse kunstilist eneseväljendust lõpuni mõista, kui sa tausta ei tea. Ja topitud inimese ükskõik kui pikk loominguline elu, toppida see mingite minutite sisse. Eemalt vaadates tundub see peaaegu võimatu, et sa pead alati valima midagi midagi jätma kõrvale. Aga tausta teades on see kõrvalejätmine natukene võib-olla väiksema niisuguse süütundega tehtud, sest üritad esile tõsta seda, mida kuulaja ehk oma jõuga ei ole veel vaevunud kätt otsima. Sest raamatuid on palju. Kirjutatud on hulk igasuguste asjade kohta. Aga ma olen pannud tähele, et paremal juhul inimesed ostavad raamatu endale riiulisse. Aga väga harva loevad nad ta tähelepanelikult läbi ja teevad raamatu siis lahti, kui neil on nii-öelda surma häda minda, fakti teada saada. Ja siis paluge jumalat, et nad ei komistaks trükivea otsa. Ka, mis on talulisem, kas see materjali kokku otsimine või pärast väljajätmine? Need on erinevad asjad kokku, otsimine on omamoodi mõnu, ta tekitab hasarti. Ise saad tavaliselt teada mõndagi asja, millest seni oli aim, oli väga väike või mõnda asja ei teadnud üldse. Aga muidugi saateks vormimine, eks ta on ikka üks, üks vaevane protsess sest see aegruum on oma piiratuses see, mis sind peab kuidagi mobiliseerima ja sundima ja kui seda ei oleks taga. Et vat 55 minutit ja ja kõik peab sinna sisse ära mahtuma ja kuupäev on see, kui see asi peab olema valmis eetrisse minema. Siis inimene oma mugavuses võiks ju lõpmatuseni jääda nii-öelda kokutama mitmesuguste variantide ümber ja nii ei saaks ükski asi valmis. Praegu rabelen rahmeldanud sekkovskiga ja ma juba kardan ette lähemate nädalate valiku vaeva, aga ka ma panen tähele, mismoodi töötab see suur helilooja. Kuidas ta formuleerib enda jaoks selle ülesande. Ma arvan, et kõik loovisiksused vajavad endale Neid piiravaid tingimusi. Ilma selle välise pitsituseta jääks mõned asjad lõpmatuseni venima, sest elu on lühike ja igapäevane võtab oma osa paratamatult ja, ja seetõttu see surve nii pikk, nii lai selleks ajaks see, kas su nimi on Tšaikovski või Prokofjevi. Et tegelikult ei muutu. Kunstnik peab töötama tellimuse peale ja Meie asi on katsuda sellest protsessist kuidagi osa jagu saada. Šostakovitši puhul peab tänane kuulaja end sundima sukelduma teemadesse mis ei ole kunstiprobleemid. Aga mis olid eluohtlikult rängad probleemid kunstnikele, kellele langes osaks elada ja töötada totalitaarses ühiskonnas. Vaimu ja võimu permanentne vastasseis? Kas annab sellistes oludes sündinud kunstiteos elamuse ka teistsugustes tingimustes olevale kuulajale. Kas ja mil määral peaks praegune kuulaja teadma teose loomisaegset atmosfääri? Kas heaoluühiskond, kes on unustanud inimlikud kannatused leiab eelmise sajandi teostest sõnumi enda jaoks on see veel hinge puudutav. Kas nõukogude helilooja ja Šostakovitši oli seda ju täiel määral ja tema sõnum oma kaasaegsetele ja kaasmaalastele. Kas see sõnum kõneleb meiega nagu moodsat üle aegade üle riigi ja rahvuspiirid? Šostakovitši on kuulnud iga koolis käinud inimene mida nimelt sõltub koolist ja inimesest endast. Šostakovitši nimega ühiskondlikus teadvuses seondub tõenäoliselt esimeses järjekorras ta seitsmes sümfoonia mida ka Leningradi sümfoonia-ks nimetatakse ja mille kuulajate arv vähemalt 20. sajandi esimesel poolel lõi vist küll kaasaegses sümfooniliseks muusikas kõiki seniseid rekordeid. Šostakovitši sümfonist see aksioom minna kõlav fraas tundub lausa nõuab kommentaare. Sest nagu teada, on ta pärand tähelepanuväärselt rikkalik ka muudes žanritest kirjutatu poolest. Kui vaadata noore Šostakovitši teoste kronoloogilise nimekirja, märkame tegutsemist nii-öelda mitmel rindel. Tundub, see ei tule niivõrd heitlikust loomusest kuivõrd see on tingitud elu enda poolt pakutud võimalustest. Me kuulsime helilõiku Tiia Järgi Šostakovitši 100.-le sünniaastapäevale pühendatud sarjast pühapäevahommikuste saadet kõige produktiivsem autor on olnud Maia Lilje. Ta on teinud saateid maailmakuulsatest, dirigentidest ja interpriitidest ülevaatlikke sarju kuulsatest heliloojatest. Mida see töö oleks tähendanud? See on alati olnud üks kõige huvitavamaid perioode hakata koguma, materjali, tellima raamatuid, laenutama raamatuid väga tihti olema ka suuremate sarjade puhuks ostnud kõige värskemad uurimused, et mul tuleb praegu meelde Mahleri raamat tud või, või Brahmsi, raamatud, võide püssiraamatut ikka mitu tükki, sellepärast et ajalises tagasivaates ju meie nägemused meie arusaamised heliloojatest või, või ka interpreetide tegelikult muutuvad. Aga üks on kindel, et mul peab alati olema väga isiklik suhe ja ma ei ole vist teinud ühtegi saadet, mille puhul ma oleks öelnud, et see interpreet Mulle ei istu või see helilooja mulle ei istu. Ma olen küll vist mõnikord sulle, kes sa oled minu põhiline toimetaja ju praegu küll öelnud, et ta ei ole minu erilisi lemmikuid, aga ma ei saa seda kunagi ikka välja näidata, kuigi ka interpreetide puhul ju kriitiline noot. Autoril on õigus omada kriitilist nooti ja seda ma olen ka loomulikult väljendanud ka välja öelnud kindlasti, aga enamasti ikkagi valid need heliloojad ja need interpreedid, kes sulle endale midagi tähendavad või kelle maailmas sa oled juba jalutanud varemgi, aga iga uus lähenemine juba ütleme selline süvendatud lähenemine on uus avastusretk ja see on kõige põnevam. Ja mida rohkem on lugeda seda Ramon saate tegemise juurde konkreetselt asustesse paanika, et ma ei jõua ja ma ikkagi veel võib-olla piisavalt ei lugenud ja kuidas jagada materjali. No see on nüüd üks tahk lugeda ja minna helilooja maal, et mul tuleb meelde küttetsitaat, et kui sa luuletajad mõista tahad, pead sa luuletaja maale minema. Kui sa, heliloojad tahad mõista, sa pead helilooja maale minema sa pead ennast seal koduselt tundma ja teine pool siis saate tegemisest on muusika kuulamine. Ja ma mäleta, Ta on võib-olla kõige rohkem. Nii kummaline kui see ka ei ole, tundub, et moodsat on meile kõigile kuidagipidi tuttava või tuttav. Et ma kõige rohkem muusikat vist kuulasin Mozart'i saatesarjaks, neid saateid oli kuus, siis Youtube ei olnud või ei olnud mina vastanud Youtube'i. Nüüd ma ütlen, et ma olen Youtube'i sõltlane absoluutselt üks ooper 10. esituses või üks vaatus või üks see, selle, selle laulik lõpmatuseni. Aga kõige olulisem on see, et leida muusika, mis on vähetuntud mis kannaks sõna ja pärast otsida sõna, mis kannaks seda muusikat, et, et see on nagu kõige põnevam ja esituse interpretatsiooni kvaliteet on ka väga oluline. Saadki kuulata erinevaid versioone, et leida sümfooniast näiteks neljaminutine, mingi kulminatsioonini tõus või, või, või mingi eriliselt iseloomulik teema või mis tahes. Et saatesse jõuab ikkagi jäämäe, noh, ma ei tea, kas kõige Tipmine osanud mingi kandev osa millisesse rehvisaatesarja ettevalmistamine on sulle endale kõige rohkem avastusi pakkunud. Sibeliuse ema ju enamasti loen saksakeelset kirjandust või ütleme nii, et muusikast ma muudes keeltes nagu väga ei loe, et loomulikult saame hakkama ka inglisekeelse plaadi ümbrise tekstiga, aga, aga minu keel on saksa keele siis Sibeliuse puhul ma võin öelda küll, et ma olen isegi natuke uhke, et kogu materjali ma lugesin soome keeles ja avanes minu ees üks eriliselt huvitav inimene, üks väga-väga romantiline armastaja oma esimestes armastuskirjades või esimeste aastate armastuskirjades. Ja avastasin tema laulud, mis on nii huvitav maailm, väga peen, väga poeetiline Sibee elus ja tema keelpillimuusika, tema keelpillikvartetis. Võib-olla Sibeliuse ja ma kannan mõnikord hinges tema kolmandat või kuuendat sümfooniat, et nad käivad mul külas, ütleme siis nii. Maaler muidugi, nii palju huvitavat kirjandust, psühholoogiline analüüs, kogu maailma sisemaailm, mis on, on tänaseks tema väga pikalt avaldamata kirjade põhjal tulnud välja väga huvitav list hilinalist. No Brahms, ma mõtlesin, et kui ma teen Bransi sarjas, siis ma rohkem saateid ei tee ja selgub, et Brahms, kes mulle võib-olla kõigis kõige armsam on ei lase nüüd väga kergelt avada. Et temas on nii vähe muusikavälist, et lihtsam on rääkida, ütleme sellises erialases keeles või rääkida struktuurist või stiili detailidest, aga et rääkida emotsionaalselt provintsist seal. Peab väga otsima sõnu ja peab väga lihvima leidma parimad tsitaadid. Ja alati on märg. Et sa oma väikse häälekesega ütled neid suuri nimesid ja räägid nendest suurtest teostest. Aeg-ajalt tundub, et, et seal on nagu ebakõlad, mul ei olekski õigus, võib-olla võib-olla neid soojaid neid nimesid välja öelda. Aukartus, ütleme siis nii, jah, aga milline helilooja interpreet on nagu kõige raskemini andnud kätte, et seda saadaks vormida pronksist oli juttu, et aga võib-olla veel meenub midagi? No interprioriteetidest on tegelikult ju saadet teha palju lihtsam kui avada ühe helilooja maailm, sellepärast interpeedist rääkides, sa võid tõepoolest toetuda autoriteetsete, ajakirjade või kriitikute hinnangutele ja mis ei välista, et saate autoril saad, autoril peab olema oma suhe ja sellepärast peabki palju kuulama. Ma ei oska öelda, et miski oleks väga rask. Äärmiselt huvitav, näiteks oli tehase katastroof Richteri saadet või, või Jevgeni Pramiski saadet, sellepärast Nende päevikud, nende märkmed on, on avaldatud ja see on nii eriline maailm, kuhu viib oma kõrgpoeetilises keeles näiteks Jevgeni Pramynski täiesti avastus, seller väliselt nii range dirigendi ja tema tema mõttemaailma tema ülipoeetilise mõttemaailma vahel. Et mida siis, mis vau saatesse, mida üldsegi rääkida, kas tema tema luuletustes, tema poeetilistest päeviku ridadest või tema interpretatsioonis saman lihteriga? No raskus on see, kuidas leida see lähenemisnurk, interpreedi või heliloojale ja kuidas paigutada ära, kuidas teha valikuid. Interpreedid muutuvad ajas, kas näiteks sinu tehtud saadetest, kas on midagi, kellest sa tahaks võib-olla uuesti teha saate Claudia Apadost sest tema pärast tema surma ja tema viimaste tema surma puhul üks minu saade küll kordus. Aga ma tean, et apaadun kirjutanud ühe väikese raamatu tuur lastele oma lapsepõlve muusikaelamustest ja seda raamatut ma tahaksin seda lugeda. Sest Apadu ema oli lastekirjanik ja küllap see kirjanduslike on ka siis tema pojal võib-olla ülekandunud üldse inimlikult erakordselt sümpaatne dirigent Paavo Berglunud, kelle kohta on nii vähe kirjutatud, kes on väga kitsi olnud, intervjuusid andma, aga aga ma ei tea midagi paremat, kui Sibeliuse sümfooniad. Paugu Berkondiga ei olegi paremat. Tema viimast salvestust Euroopa kammerorkestriga. Kunstniku ajaloolise tähenduse hindamisel võiks kriteeriumiks olla see. Missuguseks on kujunenud loomingu saatus 100 aastat pärast loojas sündi või surma. Sibeliuse sünnist on mõne aasta pärast täitumas poolteist sajandit. Tema surmast möödub 20. septembril 50 aastat. Viimane tähtpäev on andnud põhjust kõnelda nüüd Sibeliuse põhjalikumalt tema elu valguse ja varjukülgedest, intiimsest ja monumentaalsust muusikas, Sibeliuse loomingu saatusest muutuvas ajas kõnelda temast kui kõigi aegade ühes suuremas sümfoonikust soome kultuuri ja muusikasuuruse sümbolkujust. Kes võiks viiruse ajaloolist tähendust paremini mõista ja hinnata kui soomlased ise. Seepärast alustagem katkendit ka helilooja Jonas Kokoneni Sibeliuse traditsioonide jätkaja tikklist rahvuslik ja rahvusvaheline Sibeelius, mis ilmus helilooja 125. sünniaastapäeva puhul. Kokonen kirjutas. Vaevalt leidub muusika ajaloos heliloojat, kes oma rahvast oleks inspireerinud sel määral, nagu seda tegi sansibelius. Lähim võrdlus, mis tuleb meelde, on Verdi roll itaallaste jaoks Riisorsimend ajal. Sibeliuse positsioon ei toetu ainult rahvusvahelistelt triumfi del vaid sellel ebatavaliselt otsesel ja inspireerivale panusel, mille ta andis oma puhtalt patriootiliste teostega alates Finlangest dema Kalevalast inspireeritud teosed on samast kategooriast. Teist sümfooniat peeti samuti patriootiliseks, ehkki selle inspiratsiooniallikad on tulnud osaliselt teisest suunast. Paljud Sibeliuse teosed on ood, rahvuslikud embleemid ja nendeks jäänud kogu vabariigi ajaloo vältel. Eriti märkimisväärne oli tema muusika roll talvesõja rasketel aastatel ja jätkusõja ajal aastail 1941 44. Kasutades oma muusikat, liitus ta võitlusega rahvusliku iseseisvuse eest olemata kunagi poliitiline natuur. Austus, mis on Symeelusele osaks saanud kodumaal on ühe kunstniku puhul haruldane. Selline jumaldamine saab osaks vaid kangelastele, väejuhtidele ja poliitikutele, kes on otsustavalt kujundanud oma maa saatust. On arvatud, et Sibeilust mõista saab vaid see, kes on käinud Soomes viibinud Soome looduses. Ei saa siiski öelda Tsibelus, kui mingisse kindlasse ümbruskonda kuuluv fenomen oleks olnud oma loomingus muust maailmast isoleeritud. Juba sibiiluse nooruse ajal 1800 kaheksakümnendail aastail olid Soome haritlaskonna rahvusvahelised kontaktid väga elavad ja tudengina Helsingis, Berliinis ja Viinis kohtus temagi paljude välismaa suurimate muusikutega. Sibeliuse hilisemad reisid Euroopas ja Ameerikas olid kavandatud kindla eesmärgiga tutvuda uue muusikaga paigus, kus seda loodi ja esitada Läti ning tutvustada ennast oma loomingu kaudu. Paljude tema teoste ideekavandid vormusid realiseerusid pikematel välisreisidel. Sibeliuse reisis sageli küll kiiresti tühjenema rahakotti, kuid mitte kunagi tühja loomingulise portfellita. Sageli on leitud, et Sibeliuse loomingut on raske asetada 20. sajandi lääne muusika üldisse konteksti ikka sobivat ismide puudumise tõttu. Kuigi paljude teostajad uudne tonaalsuse käsitlus, kõlakoloriidi ja vormilahendused lubavad Sibeeruse loomingut jätkuvalt näha 20. sajandi muusika arenguloo edasiviiva osana. Sa siin mainisid Sibeliuse saateid, mille tegemine sulle väga korda läks ja see oli sari pool sajandit Sibeliuseta. Aga nüüd, kui on Sibeliuse juubel, kassadeksid Sibeliuse-st uue saatesarja. Ma arvan, et ma ei teeks uut saatesarja, sellepärast esmase avastamise võlu, seda ei saa enam korrata iseenda jaoks. Punkt üks ja teiseks, ma arvan, et need saated kannatavad välja ka mingit teist ühendavat pealkirja kui pool sajandit Sibeliuse ta võib-olla peaks panema siis Sibeliuse ka, eks, et kui ei otsi lihtsalt paremat saate tegijad. See võimalus on alati. Kõik teeb uue sarja. Täna on Maia Lilje, tänan, Tiia Järgi. Tänan kõiki meie toredaid autoreid, kes on avanud meie kuulajatele nii palju maailma tippinterpreet ja heliloojaid kui ka Eesti muusikalugu saadetes. Braavo, legend, klassikud, eesti interpreedid, eesti heliloojad ja portree. Lõppenud saate seadis kokku toimetaja Kersti Inno.