20 lugu. Tere kuulama klassikaraadiolugusid. Stuudios on saadetagemas Tiia Teder ja tänane lugu on ühest meie autorist heliloojast Jüri Rein verest. Jüri Reinvere on küllap klassikaraadiolainepikkustel kõige rohkem mängitud helilooja viimase 10 aasta jooksul. Sellepärast et ta on meie signatuuri autor. Mõtlete, et kuulate väikest kildu Bachi loomingust, aga tegelikult on selle teinud Bachi ainetel Jüri Reinvere. Kui nüüd rääkida natuke veel signatuuride lugu, siis oli see helilooja idee, et meie Siglatuurid võiksid olla naturaalse kõlaga ja neil võiks olla üks tiiv, mis käib läbi erinevate stiilide, erinevate ansamblite. Ja see motiiv on niimoodi lihtsalt öeldes kolmenoodiline ta, ta, ta, ta, Aga see ei ole meie tänase saate peateema. Keskendume Jüri Reinvere tehtud raadiosaade teletuhande 990.-te aastate lõpuosast. Reinvere soovitas raadios hele võsamäe legendaarne muusikalise tunni toimet. Helve võsamäe tõi Jüri Reinvere toimetusse mõttega tellida talt nüüdismuusikasaadete seeria. Nii mõnedki kõhklesid, kas see on hea mõte, sest noor helilooja, kes õppis Helsingis Sibeliuse akadeemias oli tegelikult alles 24 aastane. Aga nüüdismuusika on keeruline teema. Reinvere esimesed saated olid 20. sajandi kuulsatest nimedest nende muusikastiilist loomingu eest eetikast ja seda kõike sellises jutustavas. Just sellises lugude jutustamise stiilis. Ja siit tuleb esimene katkend, kus Reinvere räägib. Oli Veemessehhanist. 1940. aastal mobiliseeritakse, mis jää sõjaväkke ning ta langeb pea kohe sakslaste kätte vangi. Ta üritab põgeneda ja pääseb karistuseks veelgi rangema rezhiimiga koonduslaagrisse Köörlitzi lähedal. Laagris valitsevad maailmalõpumeeleolud. Kõik nälgivad lootmatuses siit kunagi eluga pääseda. Päevasel kellaajal tulistavad sakslased naljaviluks vangide pihta, vaatavad, kas õnnestub maha lasta. Öösiti tehakse vangidega kõiki tempusid, mida purjuspäi osatakse välja mõelda. Ning need lõpmatuseni tühjaks kurnatud vangid on oma alanduse kaevu põhjas. Meghanil õnnestub kusagilt noodipaberit hankida ning ta püüab ennast normaalsena selles olukorras hoida. Komponeerides. Kaasvangide hulgast leidub üks viiulimängija, üks klarnet-ist ja sellist. Nad saavad loa oma kontserdi korraldamiseks ning Messiaen kirjutabki sellele koosseisule ühe oma tuntumatest teostest kvarteti aegade lõpuks. Teos kantakse ette 15. jaanuaril 1941 3000 päisele vangidest publikule. Kvartett põhineb tsitaadile ilmutusraamatust selle 10.-st peatükist. Ja ingel, keda ma nägin seisvat mere ja maa pea tõstis oma käe taeva poole ja vandus selle juures, kes elab ajastute ajastuteni, kes on loonud taeva ja mis seal on ja maa ja mis seal on ja mere ja mis seal on. Et aega ei saa enam olema vaid seitsmenda inglihäälepäevil, kui ta hakkab pasunat puhuma, läheb täide jumala saladus. Nõnda nagu ta seda rõõmsat sõnumit on kuulutanud prohvetite, oma sulastele. Issanda seni eeskujul jaguneb kvartett eri osadesse mis erinevalt vaatenurga alt samale piibli kohale vaatavad. Näiteks selle esimeses osas kristalli liturgia taastub nagu aja absoluutsus. Astronoomiline protsess. Kaugel kaugel maistest mõõdetest. Mis jään ise kasutas selle kohta nimetust muusikaline vitraaž, Tagoonsne, mitte sünkroonsetest meloodilistes, rütmiliste Diarmoonilistest kordustest siinsoleerivad linnud, keda, mis jäänud, armastas ümbritsetuna grillerite tolmus etendusest, kadudes puulatvades taeva harmoonilisest vaikimisest moodustades lõpuks koguajamist. Sissejuhatuseks. Aja müsteeriumi sissejuhatus pole pidulik ja pühalik. Anetil ja viiulil süüdistab üksik lind kristallid, klaveril. Rangete konstruktsioonide alused. 17 korduvat vältust ja 99 korduvat dominant, akordi tšellol, pikad pedaalid, Iienneli ja muutumatul rütmil kolmest elemendist. See on vitraažaja sissepoole. Aeg ärkab selleks, et ükskord lõppeda. Katkend arhiivisaatest 20. sajandi muusika oli v, mis jään, oli aastast 1996. Jüri Reinvere jutus tavastiili ärkveloleku unel oleku, fakte ja fantaasiat ühendava stiili. Väga varajane näide. Sellele järgnes sarjale nüüd muusika tehtud mitmeid portreesaateid nüüdismuusika heliloojatest. Meie programmis on neid aeg-ajalt kordusena kuulata olnud ja üks meie toimetajate ja ka kuulajate lemmiksaade Reinverilt. Nüüdismuusika rubriigist on Hendrik Nikolai Kuretski loomingut portrateeriv kaotatud süütus. Või intervjuu Kaia Saar, jah, aga aastast 1998 samuti Moriistru flee portreesaade Helju Taugi mälestussaade Õiga tõlkides mõtteid ja helisid Käbi Laretei ja Ingmar Bergmani loomingu kokkupuudetest. 1998. aasta suvel tegi Reinvere koos paari sõbraga väikese saate reisi mööda Eestimaad nime all. Klassikaraadio tuleb külla. Idee oli minna linnast välja väikestesse kohtadesse, kus alles hiljuti oli tööle hakanud klassikaraadio raadiosaatja käia läbi kirikuid, kultuurimaju koht Ta inimestega maa soola tüüpi inimestega. Ja rääkida nendega elust ja olemisest. Ta kuulama nendest saadetest kahte osa. Esimene lõik Pilistverest ja teine Karula kandist. Pikkjärvest. Klassikaraadio tuleb külla. Väikene sajandi alguse külakene hiiglasliku kiriku kõrval, nagu nad kõik Kesk-Eestis on paar-kolm maja, tee keerdude vahel mõned põõsad, mille vahelt valguvad mööda sõites Ligased klaasist põrandad. Võiks oodata, et mistahes hetkel tibi hoovist välja üksik igavlen preili, muhv käes ja sulgkübar peas. Aga ei. Kõik on Kunibainajalikkuseni tühipuud, voolivad tuult, majad seisavad surnult, muru rabeleb metsistunud üles ja kirik oma vastsündinud plekist torniga valvab ähvardavalt siniste varjude kohal. Kiriku ette üle tee oma paisatud loogilised tiigid. Ma ei mäleta neid oma möödunudkäigust siia üle 10 aasta tagasi, kui ma pidin Pilistveres ootamatult organisti asendama. Mäletan pealetükkivalt külalislahket pastorit, kes igal võimalusel mulle käe õla peale laskis sinna-tänna siblivaid, külade tiikesi, kõikjal askeldavaid, poissmehi ja suurt atraktsiooni kivihunniku juures mis asetsevad eesti täpses geograafilises keskpunktis. See oli kevadine küüditamise aastapäev, mis ühtis Maarja ettekuulutuse päevaga. Ning Pilistvere kirikul polnud siis veel torni peal. Aga nüüd on peasissekäigu kõrval haisevad tellingud. Uksest puhub koos tõmbetuulega töömeeste uduseid jõminaid kusagilt jäiste võlvide sügavusest. Töölised vedelevad nagu väsinud parmud vihmasajus viitsi mata õieti lõualuusid korralikult kasutada. Nõuab teatavat pingutust neilt pastori kohta küsida. Nad viibavad resid neerunoolt üle tee vastasmaja suunas kus asetseb koguduse kantselei. Või soovitavad minna kirikust veidi vasakule, kus puude all valmib mingi kolossaalne ehituskantselei maja sisse upu meie koputus nagu vati ja ilma ühegi vastuseta. Aknad on madalad ja valgust neelavad tumbaikus vähimagi salapärata. Mõttetu vaikus. Ainukene heli, mis selles väljasurnud külas näib kandvalt, on sirelite hall Suhi. Vanad asturaat on kriminaalüles ehitatud öös kojas lärmab soojapuhur piserdades halli õhkub peent tolmu ja kruusapuru juurde, justkui läks sellest vihmast ja niiskusest veel vähe. Sissekäik on mehitud pimeduse ja lõhnavate laua plankudega. Sealt edasi minnes tagasihoidlik esik laieneb ning paisub lõpuks avaraks saaliks rõdude ja kaasaegsete lae ornamentidega. Üks sein on suurte akendega, teise seina ääres seisavad kokku keevitatud pingiread, tolmused ja kulunud tuima ühtlusega viltu. Suurem osa mööblist olevat olümpia hotellist kuuleme hilja. Me leiame pastori siit. Ta õhkab endast läbinisti seda remonti ning ehitamist. Ta kõnnib selle keskel nagu talu peremees. Ta pühib käsi oma tööriietesse ja ta paistab seda ühtaegu häbenevad. Selgub, et kunagi julgeoleku poolt siia Kesk-Eestisse saadetud pastor on juba ammu kavatsenud oma kiriku kõrvale meeste kloostri rajada, õigemini vennaskonna, nagu ta seda ise nimetab. Selleks ongi kunagine pastoraadi üles ehitatud. Järved akende all ja kiriku ümber on samuti pastori rajatud, räägib ta, et ilusam oleks, et järved jutlustaksid edasi, mida pastor elusast peast enam ei jõua. Aga kui järvetunde kasvavad ja keegi ei viitsi neid enam puhastada, sähvatas mul peast läbi, milline on jutlus siis. Millest sa räägid? Kirikule anda torni juba ehitanud ja nüüd ootab ta pikisilmi kloostri valmimist, justkui sellel jutlusel ei oleks enam mingeid maapealseid piire. Valgast Karula poole sõites jääb tee äärde mõni kilomeeter Läti piirist eemale. Vana pikkjärve õigeusu kirik. Mahajäetud hüljatud. Tema torn küünitab ikka veel truult taevasse, aga sellest pole palju abi. Rist tõmmati juba ammu traktoriga maha ja tema sihvaka siluetti järvede tausta hävitab nüüd ümber kasvanud võsa mille lehtedes käib metsik sosista. Kolhoosi ajal olevat temast tahetud kontserdisaali teha sinna metsade ja laante keskele, kus ühtegi küla ega linna läheduses ei ole. Kirik ehitati üles, telliti Tallinast, vitraažid lubjatati seest valgeks. Aknad jõuti ainult ühel seinal üles panna, teise seina klaasid vedelevad põrandal, vaas värvilised laigud keset suurt heledust. Hoovis röögib raadio, keegi küürus seljaga Aureelia hoiab enda käes suurt võtmekimpu, millega uste kallal vägistades on võimalik kirikusse siseneda. Kui palju on Eestimaal selliseid aureerijasid? Ainukesed, kes selle kiriku mõistmatusse tulevad, on kohalike pastorite külalised. Aureelia viipadki üldise tühjuse seas vedelevad kolihunnikute suunas täis arusaamatust. Miks see nii on, miks see nii jäi? Miks see niimoodi peab olema? Valgus väreleb võlvide all nagu õhukene uni. Üksiktuvi plagistab kusagil kupli all etteheitvalt oma tiibasid. Neli varju, kes seda kirikut vaatama tulnud hiilivad mööda seinaääri ringi, samal ajal kui Aureelia peaaegu et salajase uhkusega üles loetleb, mis kõik siit kirikust on aastate jooksul laiali tassitud. Ühesõnaga, põhjendaks see selle kiriku üksinduse suurust või just nagu armuke, kellega Parve juba ammu tehtud, aga kelle juurde ikka ja jälle palverännakuid sooritatakse. Kaugemale lõunasse pole Eestis enam võimalik. Me kuulame Jüri Reinvere saateid aastast 1998. Selle sarja nimi oli klassikaraadio tuleb külla kuueosaline reisikiri Eestimaa kaugetest paikadest. Aga veel samal aastal, võib-olla mõned kuud varem valmis Reinverel reportaaž Helsingis toimunud nüüdismuusikafestivalilt muusika Nova, kus oli tookord ka Erkki-Sven Tüür, üks peakülalisi sellest valmis kontserdi peegel. Selline kajastus muusika festivalist, mille sarnast ei ole meie eetris küll kunagi varem ega hiljem olnud. Reinvere saadete žanr võiks olla see kuulus intimeid, lätters, isiklikud kirjad, sama žanrid, kui nii võib öelda, on Reinvere kasutanud ka paljudes oma helitöödes. Ja natukene sellise kirjatüüpi kirjeldusena on ka tema raadioreportaaž muusika, noova festivali. Vahelduva eduga tõuseb taevasse suur hulk muusikat nagu lindusid, eriti õhtuti. Kui ta on pikad ning väsinud sest Helsingi linnaelu lõpeb tavaliselt hommikul kella nelja paiku siis, kui viimased õllepudelid autobussijaama nurkades kisendaval ilmelt kildudeks pekstakse. Need, linnud lendavad üles, logisevad mere kohal õõtsuvad kaarjas taevas. Selles samas, mis järsku nii eredalt valgustati kihisevad nagu oleks ajutolmu ses osas avatud limonaadipurk. Ja kannavad kaugele. Nad laskuvad alles paari kuu pärast, siis kui valgusel pole enam otsa ega ja konutavasesteeria pargi käänuliste puutüvede rägastikus. Aeg-ajalt saputab kiige oma tiibasid ja tekitab vaevaltmärgatava liikumise sellesse liikluskeerise kõrval vaikivasse pimedusse. Aga tollal ei räägita enam uuest muusikast. Tollal lõppevad jäähoki Soome meistrivõistlused ja eri meeskondade poolehoidjad kimavad ümber linna valjuhäälselt oma sireenidega tuututades. Tegelikult on see isegi huvitavam uus muusika kui muusika Nova festivali hommikustel kontserditel. Niisiis hommikud on väsinud ning kammerlikud nende jaoks, kes hommikusöögi vahele jätavad. Meeleolu on nagu matemaatika loengul ja heliloojad on peaaegu kõik habemes. Võib päris käega katsuda seda paksu fanaatilist õnnelikku rahulolu mida põhjustab omas vees ujumine nagu kala vees, öeldakse. Teised Need, teised komistavad ebalevalt kammersaali tagumistes ridades julgemata õieti hingatagi ning piidlevad teatava kadedusega neid, kes istuvad eesotsas alati puntras koos, nii et neid võiks kontserdilt kontserdile geograafiakaardina üle kanda, jalg üle põlve ning noogutavad plaksatused, mis järgnevad igale puidu sisse. Uppunud interpreetide poolt esitatud helindile on hõredad ent ometi südamlikud. Orkestritele tähendab muusika noova valutavaid kehaliikmeid tükk aega tagantjärele. Kõikide kingade ja sokkide viimased mudelid on pandud publikule ilusti välja vaatamiseks ega ükski neist püsi paigal. Samal ajal kui dirigent sooritab õhus vabamüürlaste altarimaalide stiilis akrobaatikat, mis koosneb lugematutest kolm, neli ja viisnurkadest katsuvad nad meeleheitlikult tema löökide vahele oma partiid paigutada ja pidedest ja sünkoopides terve nahaga pääsemiseks võtavad ka oma jalad appi. Mis neil üle jääb, kui vaid vähesed heliloojad enam taki joonigi kasutavad. Põlvendaksuvad küünarnukid, mida keelpillid kunagise tibutantsu sarnaselt nii keelelt Soll keelele pääsemiseks järsult vehivad teevad orkestri daamide olukorra mõnevõrra piinlikuks. Sest nad on enamasti kaunid ja ilusad ja ilusate peente voolavate kätega mida nad kontserdil ka meelsasti kuni õlgadeni paljad hoiavad. Välja arvatud mõned tippdirigentide eksabikaasad, kes ei tunne mingit piinlikkust, toonitavad oma volüümi ereroheliste kitsaste kleitidega, mille korsetiservadele kaks mass nagu keev piim üle ajab. Vaskpuhkpillidel on teatav mõnu rikkuda Finlandia TALO heitlikku akustikat ning lööd pillid lausa naudivad oma soolosid. See on nende festival. Igas teoses on neil oma oluline sõna kaasa rääkida, mitte taustal vaikselt korrutada ja pause lugeda. Ja keelpillid on siis, kui nad on rahunenud, nii magusad, et nad ajavad unepea. Uuest muusikast, mida seisu augud on? Ma arvan, et, et seda ma olen teinud sellepärast et lisaks sellele, et ma tahan ennast helides väljendada, ma tahan ka kuidagi kirjanduslikult sellest abstraktsest väljendamisest jääb mulle väheks, et ma tahan midagi ka veel konkreetsemalt väljendada ja raadiosaated on üks võimalus olnud see kuidagi kokku panna ja kuna nüüdismuusika on üks ala, mida ma leian, et ma hästi tunnen, siis selle tõttu on ka loomulik, et ma sellest teen. Milline neist saadetest sulle oli kõige armsam armsam, iga saade omamoodi on ka väga palju ebaõnnestunult saateid, aga ei, ma ei oska öelda, see on nagu samasugune, küsin, milline su teostest sulle kõige armsam Ma ei oska nii-öelda, iga teosega on oma, siis on nagu armukestegagi, kuidas sa ütled, et kes sulle on kõige armsam armuke? Kui nüüd küsida minu käest, milline Jüri Reinvere saadetest 1990.-te aastate perioodist võiks olla kõige olulisem siis ma tean kindlasti öelda, et see oli Eesti vabariigi aasta vaevaks valminud mõtisklus saade, vabaduse heliline hämarus ja selles Jüri Reinvere lennukal moel kusjuures väga süvenenult ja ajalugu järgiva niidiga kirjeldab Eesti muusika ajaloos toimunud protsesse. See on saade, mille tekst on ka avaldatud kirjasõnas muuhulgas raamatus, nüüd muusika. Ja samuti on see läti keeles avaldatud Briti muusikaajakirjas harvaesineva julguse ja võib-olla isegi jultumusega, kirjeldab Reinvere eesti muusika mõjureid läbi ajalooeestlaslikku olemust ja loomingulist valu. Soov kirjutada hea oskuslikult muusikat oli alles, ehkki kuigivõrd nõrgestab tule. Kuna sellel ei paistetud suurt soosingut andvat ja nii üksildane loom, kui seda on Eesti helilooja, vajab seda lausa paaniliselt. Siis oli peale labasusega välja pakkuda assotsatsiooni tehnikas kirjutatud muusikat. Arvatavasti polnud see üldse mitte nii lihtne helid, see, kuidas nad liiguvad kas alla või üles peavad väljendama omaenese ürgolemust, hingeavarusi või pigem puure. Neid võrratuid, üleminekuid, kurbusel rõõmule ning kaeblikkuses tühistamisele. Meloodiad sööstsid tungival toonil kõrgetesse registritesse. Esialgu oli lahedam. Veel eksisteerisid protsentuaalselt ülekaalukalt kiiret tempod eesti muusikas ja lahe hapnikuvool faktuuri, eriti ühistute vahel nagu Läänemere kallastel. Loodus ja loodusarmastus tegid suurt tulekut. Muusikasse sigines nimenid kui kadakad. Rahutud lained, mis vastu panka peksavad ja eestlane, kes neid nostalgiliselt mõttesse jäänuna silmitseb. Finaalid olid veel lustakad. Nende optimism pidi kandma üle mitmete vaatuste. Peagi oli käes nendegi kord vaibuda kurbadesse hiil aeglastesse keelpilli kangastesse, kus veel mõnel juhul vilksatas motiivid ekslevatest rütmi žestidest. Kõik see oota sees ainult mõne aasta pärast siis kui ajalugu hingas uuesti kuklasse. Praegu kirjutati siis veel veidi lihtsakoelise mat muusikat, et üldsusele meeldida. Mängiti seda keerulist kaardimängu, kuidas rahuldada kõiki neid nõudmisi, mida eesti muusikale eraldati pidi olema euroopalik, mitte nii väga koormav, parajalt rahvuslik, et ära tunda oma emakeel. Ent niivõrd kunstiline, et mitte siiski ära tunda oma sotsiaalset päritolu. Loetelu nõuab juba praegu nööril käimise oskust, aga ta pole kaugeltki veel täielik. Ta pidi meeldima sakslastele, sakslase, eriti armastatud, mitte liiga palju tonaalseid hüppeid, vaipa laialt pingestatud, normaalne kõrvalähedane traditsiooni, muusika, eesti rahvamuusikat vaevalt andis teile aegsete oskustega parajalt pingestada. Kui helilooja tahtis oma teosest saada vaata ettekannet nii heale ettekandele, rajanes suur menu. Arvestama esitajatega, sest vaevu osata eraldada hästi esitatud muusikat hästi kirjutatud muusikast. Kui mitte arvesse võtta mõnd kriitikut, keda niikuinii keegi ei kuulanud. Pärast kontserti valgus laia publiku huvi otse Miss Estonia valimistel. Ühesõnaga sellest moraal, mitte liiga koormata puupuhkpille, sest nemad ei saa oma partiidega hakkama vaid koondada oma tähelepanu keelpillidele, kes enamasti said selle keskel pesitses märgatav tööd kirjutada tehniliselt täiusliku muusikat kus kõigi suurte meistrite kombel oleks teose iga sekund veenev ja põhjendatud ning jälgiks oma esimeste helide poolt sissetallatud rada. Järjekordne kokkupõrge. Eesti muusika keeras end sissepoole ja ilmus uus laialdane element, olemise masendus. Eestlaseks olemise äng sugenes muusikasse. Ta toppis täis faktuuri. Ta tegi muusikast raskekoelise. Ta soosis aeglaseid, temposid jaotas kirgastumist. Vahest näiteks teose lõpus sündiski jällegi keelpillid ja kripeldavalt saavutamata unistus. On haruldane nähtus, et tänapäeval apelleerides terve ühe rahva poolt kirjutatud muusika nii demonstratiivselt tunnetele või meeleolude taotlemisele heaks heliloojaks peetakse, kui ta suudab võimalikult sugestiivse meeleolu oma publikusse istutada ja sedakaudu oma varjatud emotsioone paljastada. Samas mitte ükski rahvas pole õppinud oma tegelikke tundeid nii tõhusalt salgama nagu eestlased. Nagu oleks kõikide õlul mingi suur saladus, mida kiivalt ainult iseenesele takse ja sellest teemante välja lihvitakse. Kontrast on hämmalduse ajab. Kui pole otseseid emotsioone, on salapärasuse müstiline aura, kaeblike ulmade kokku seotud bukett, mis lõhnab joovastama panevalt esivanemate hääl kustunud aegade vaikusest. Võib-olla suudavad nemad meie haavata saanud identiteet susele elutarkused sosistada. Nostalgia kas või läbi iroonia, kaastunne nendele, kellel läks veelgi halvemini. Saates kuulsite katkendeid Jüri Reinvere saadetest 1990.-te aastate lõpust. Saate koostas Tiia Teder.