Mulle õudselt meeldib olla üksi stuudios, istuda hommikul niimoodi puldi juures ja oled sina pult mikrofoni ja siis inimesed, kes tegelikult ei näe tegelikult võib-olla isegi ette ei kujuta, kes seal teisel pool eetrit on. Markus Järvi alustab mitmel korral nädalas oma päeva klassika hommikusaate juhina. Igal argipäeva hommikul kella seitsmest poole 10-ni on tuhandete kuulajate hommikuseks kaaslaseks klassikaraadio. Klassika Hamic millistes situatsioonides, millistes olukordades nad seal seda raadiot kuulavad? Aga ikkagi selline teatav intiimsuse tunne tekib sinna hommikusse, kui sa oled üksi rahulikult stuudios teatavas mõttes nagu lood sellise fluidumi või mingisuguse, kes. Inimene ärkab üles, mida ta siis ootab? Tõotab, et oleks tore päev ja ta ootab seda, et, et tal oleks inimesed, kes temaga suhtlevad. Mõned korrad kuus veedab hommikut stuudios Jaan Leppik. Klassikaraadio ei ole mitte inimes ärevust süstiv, nagu sellised kiire tempolised hommikul, et ärgake, ärgake kähku üles ja kiiresti rooli, kiiresti tööle, kiiresti seda ja teist ja kolmandat tegema, vaid pigem rahu, rahu. Aga jõuame ilusti, saame kõik asjadega valmis. Hommikusse suhtumises jagunevad inimesed üldiselt kaheks. Üks on selline reibas teotahteline, ütleme niimoodi, et tõused hommikul üles ja võtad väikese espresso, käid külma duši all, siis külm apelsinimahl ja tegudele, siis on selline teine rahulikum lähenemine hommikule. Vedeled vaikselt kiiktoolis ja jood taimeteed ja siis näed, kuidas esimesed päikesekiired vaikselt kuldavad üle hommikuse taevalaotusega. Loomulikult, et üks inimene võib kohata tee kalduda ühele poole, kohati teisele poole, et see 100 protsenti puhtaid tüüpe ilmselt ei ole. Aga jah, et ma olen mõelnud, et kuidas klassikahommik just nimelt seda tasandit, et nii-öelda puudutab, et kuidas ta tungib inimeste intiimsusesse, kes selle raadio lahti teevad. Et kas ta pigem nii-öelda toetab sellist särtsu, kust või pigem siis toetab sellist meditatiivset poolt sellist natukene aeglasemat poolt ja ma arvan, et see oleneb tegelikult väga paljuski klassika hommikutegijatest. Meil on ju väga erinäolisi tegijaid, mul on tunne ja see oleneb ka konkreetse tegija meeleolust. On veel kolmas mudelit teed ka muuseas hommikusse suhtumiseks. See on selline väsinud tülpimus pinud ajad ennast üles, ei viitsi midagi teha, olgem ausad, ega meil on ühiskonnas väga palju neid inimesi, kes niimoodi oma hommikut alustavad ja mina olen rohkem korra oma elus hommikut alustanud kaasa arvatud klassikahommikut, vedades ennast kohale siia, eks ju. Ja ja lihtsalt öeldes, okei, nüüd on need nupud siin ja siin on siis hommik, eks ju. Kuulge, tõuseb, et sul on mingisugused vaevad, raskused, et ennast käima saama, võib-olla su tuju pole nii hea, noh, ja siis, kui sealt tuleb, eks ole, ütleme, et noh, et see saatejuht Ta ütleb mõne sellise vahva mõtleva asja välja või siis muusika, mis ta peale paneb, siis kuidagi nagu noh, aitab ja toetab ja teinekord on niimoodi, et lihtsalt jäädki kuulama, kuigi pole niisugust kavatsust olnud. Uskumatult head muusikat, tuleb. Hommikusaatetegijate jaoks omandab päike hoopis teistsuguse tähenduse. Kuskil ma ei tea, detsembri alguses või jaanuari alguses, kui, kui esimesed päikesekiired hakkavad tõusma kuskil üheksa paiku, kui niimoodi, et noh, et seitsmest üheksani on veel selline selline pilkane pimedus, eks ju. Raadiomaja akna taga ei näe nagu mitte midagi. Sestap mul ongi teatav piksatsioon, pool, mida ma ise käin välja sellise absurdi maigulisena juba, et ma kulutan igal hommikul peaaegu igal hommikul, millal see päike tõuseb ja millal ta ei tõuse. See loobki, niisuguse hea isikliku aura, siis sa tunned, et sa oled nagu mingis mõttes niimoodi, et sa tunned, et see inimene on sinu juures või sina oled selle inimese juures. See on umbes niimoodi nagu noh, ma ei tea, nagu pere tõuseks hommikul üles, minnakse kööki või kus siis keegi on tavaliselt köögis siis süüakse seal hommikusöök, räägitakse paar sõna juttu ja. Klassikaraadio hommikuti ma tõesti ärkan kogu aeg klassikaraadio, alati. Katrin Kasesalu tööks on paberi restaureerimine ja raadiot kuulata sageli ka töö juures. Päeval tagab Amadeus kõik nihukesed lihtsamad, kindlamad asjad. Ma ei kujutagi ette, mida muutma kuulaksin, mis võiks olla klassikahommikutest teistmoodi? Minu jaoks on paika loksunud kõike. Minu meelest on praegu kõik sujub väga-väga kenasti. Kui olid need hommikuintervjuud otsa ja siis mul oli inimesest kahju, kes pidi nii vara nii tark olema, kahe kuigi tal oli õhtul ilmselt mingi tähtis sündmus, et. Mul nagu erilist kihku enam selliseid hommiku intervjuusid teha ei ole. Mäletan, omal ajal elasin välja sellist nii-öelda oma intervjueerimis kihku, enne kui ma deltas sain, aga nüüd see kihk on väga süstemaatiliselt rahuldatud iga kolmapäevase deltasaatega. Klassikahommikusse kuuluvad alati hardus, hetk, ajalehtede ülevaade, saatekavateade hommikumäng ja muidugi palju head muusikat. Kas sealt on midagi siiski puudu? Mulle meeldib see klassika, hommikuformaat on ilusasti minu meelest välja joonistunud ja tants stabiilne. Hommik on midagi sellist, et, et seal väga palju eksperimenteerida ei saa. Võiks olla rohkem keskendutud intervjuudele võiks olla rohkem keskendutud päeva kajalisusele. See tähendaks klassikahommikus tegelikult ühte asja tähendas rohkem juttu ja ma tean päris kindlasti, et on palju palju neid kuulajaid, kes ütlevad, et mida vähem juttu klassiga hommikus on, seda parem. Ma ei tea, kas seal on selles muusikavalikus või mis seal on, aga see tekitab hommikul nagu tõustes sellise erilise Konnad, ma mäletan selliseid tuliseid vaidlusi, mis võib-olla on isegi täna asjakohased, aga aga tuliseid vaidlusi selle üle, millist muusikat hommikus mängida. Klassikahommik ongi see hetke, kus ma kuulan kaunist muusikat, hommikul ärkan sellega koos üles ja seal on siis mõned sõnalised osad, eks ju, aga, aga need ei ole dominantsed. Need ei anatooni selles hommikus sellisel viisil nagu Vikerhommikusse kuskil mujal. Klassikaraadiokuulaja Kaljul ott tegi ettepaneku, kas see võiks hommikune muusika Velik minna kordusesse alates keskööst, sest hommikul ei ole paljudel aega muusikat kuulata. On ikkagi hommikulised muusikateosed ja on õhtulised muusikateosed Jan Nocturnaalsed muusikateosed. Et ega siin vanadest kultuuridest nagu maksab õppust võtta, et kui klassikalised hindu muusikud mängivad oma roogasid siis need Raagad jagunevad just täpselt selle järgi, kuidas päike käib. Ehk osa traagat mängitakse hommikul ja neid roogasid, mitte keegi, mitte ükski muusik öösel ei mängi. Sest ööseks oma traagad ja, ja õhtuteejoomise ajaks on oma traagad ja pärastlõunaks on oma traaga. Nendel kõigil on oma loogiline seos inimese elu, tema päevarütmi ja tema lõppkokkuvõttes tema füsioloogia ka, et kuidas ta päeva jooksul toimib, eks ole. Ja ma arvan, et see väljendub ka kunstmuusikas täpselt samamoodi. Saate juhtimine on olnud klassikaraadio saatejuhtide kasvulavaks. Seitse aastat tagasi astus esimest korda stuudiosse Markus Järvi. Mingisugune ähmane mälupilt on, et käed värisesid ja hääl värises ilmselt ka, et ikkagi otse-eeter, see oli vist küll siis esimene kord üldse. See puldi õppimine alguses see oli ikkagi minu kui tehnikast väga eemal seisva inimese jaoks suhteliselt halli juuksekarv tekitav tegevus ja kogu see toimimise loogik ka ja, ja sissehelistamise asjad need ikkagi võtsid aega. Vilumuse selles vallas noh, inimene saavutab suhteliselt kiiresti, et ega see pult nüüd ka mingisugune imeloom ei ole, et sellised baasvõtted saab ikka kätte väga kiiresti ja ja siis natukene liftid neid seal aastate jooksul mõnel pimedal hommikul, mõnel valgemal hommikul. Klassikahommik tegijate ikka juhtub, meenutab Jaania, ütleb. Pikk, see oli veel see aeg ka, kus playlist'is ei olnud väga palju muusikat, mis tähendab seda, et sul oli plaadihunnik. Ja siis vahetasid neid plaate seal plaadimängijas. Ja siis juhtus alailma igasuguseid asju, ka seda, et näiteks sa võtad plaadi ümbriku lahti ja selgub, et plaadiümbrik on, aga plaati ei ole, plaat on kuskil vikerraadio stuudios näiteks või kuskil mujal. Ja sa oled juba ära teadvustanud ja siis tuli ka väga kiiresti reageerida. Ütelda umbes niimoodi, et noh, et aga Haydni missa preevis lendas täna Helsingisse. Rohkem kui korra on, mul on ka seda, et lihtsalt baasprogramm Reidiumeni programm jookseb hommikul kokku, et ma pean selle tegema restardi panema mingisuguse plaadikeskusest mäng. Kui parajasti tehnika alt ei vea siis midagi inimlikku pole ka saatejuhtidele võõras. Hommikune inimene on isegi sangarliku klassika, hommikusaatejuhid on ikkagi hommik, eks ju, ja aju ei ole tavaliselt niimoodi hommikul kohe oma kõige paremast vormis, eks ju. Et noh, et see tähendab seda, et juhtub nii mõndagi ja kohati juhtub sellist suhteliselt nii-öelda humoorikat ja koomilist. Et siin äsja just kuulutasin, kuidas ühte klassikaraadiosaadet, Ta juhatab sisse plink plink Floyd ja hakkasin selle peale naerma, niimoodi eetris, et ma ei suutnudki mitte mingit muud moodi nagu olla seal, eksju, et no mis sa teed. Seda kirjutad ka rohkem kui korra. Lihtsalt hakkan naerma, et ma ei, ma ei suuda, aga ma arvan, et inimesed nagu tea, et nad annavad võib-olla selle isegi andeks, et noh, et üks asi, mille peale ma naerma ei hakanud, oli see, kui ma kuulutasin jale seda teinud vist isegi kaks korda algusaegadel. Et äsja kõlas fragment Pjotr Tšaikovski balletist Luikede järvi ja loodame, et siis lase kolmas ka millalgi siis ma peaksin võtma juba sellise intentsionaalse lähenemise, et tegema see nali kuidagi niimoodi poolvägisi ära, et huumor aitavale. Muusika mängib hommikumäng ei ole täna millegi poolest avangardne. Vähemasti küsimuse esitamise poolest mitte. Kes on kõlava pala autor? Kes kõlava muusikapala Torre kuus, üks, üks, neli, kaks, kaheksa, viis on meie telefoninumber nagu ikka ja kindlasti võib-olla ka helistajaid, kes seda numbrit veel kuulnud ei ole. Kuus, üks, üks, neli, kaks, kaheksa, viis. Palun helistage ja arvake, kes võiks olla selle praegu kõlava heliteose autor. Igal argihommikul kell kolmveerand üheksa kiirustavad telefoni haarama kirglikud hommikumängurid, seltskond, muusika, eru, tiite, kes sageli tunnevad kõlava pala või esitaja ära juba esimestest akordidest. Ta kuskile sinna 10 15 inimese juurde jääb see hulk. Ja see on ka nagu omamoodi tore klubi juba, et on hästi kiired vastajad, kes on kohe nagu kärmelt jaole ja siis on mõni muusik, kes siis nagu ootab, ootab, ootab kui seda vastust ikka ei tule, siis jätab, et no miks siis mitte. Ja on välja kujunenud mingisugune hulk inimesi, kes alailma kuulavad hommikumängu, aga nad ei pruugi ühe või teise küsimuse puhul üleüldse helistama hakatagi, sellepärast et nad teavad, et noh, ei ole mõtet ju lihtsalt niisama eetris juttu ajada. Ma olen võib-olla kolm korda võib-olla üldse, et ma kuulan kogu aeg. Siis püüdnud helistada, ei ole ühendust saanud. Kui ma tõesti tean, et seda vastust. Raadiokuulaja Gennadi vihmanile tunduvad küsimused sageli päris rasked. Ja mõni saatejuht on siis seal niimoodi, et ta nagu annab päris piisavalt neid suunavaid nagu juhiseid tuleb jah kuidagi surkida ja torkida ja anda selliseid vihjeid, mõnikord on väga raske vihjeid anda, sellepärast et kohe esimese vihje andmisega arvatakse küsimus ära. Nii või teisiti, mõtlesin, et hoida, ütles nüüd nii palju ette, et see ongi niimoodi oma nagu või see esitaja või see pala. Aga ka vihjete puhul on alati põnev siis, kui on vihjed, sellised ainult natukene lisa aroomi andvad, et, et siis tunned juba ka hommikumängu mängijate ajuraginat tattattattattat taga, vahest mõni saatejuht on küll. Nonii, jäik ja vahest ongi niimoodi, et keegi ei suuda seda ära mõistet. No ikka harva jääb vastamata, päriselt. Hommikumängu puhul minu tagasihoidliku kogemuse järgi sõltub kõik küsimuse esitamisest ja ka sellest, kuivõrd nutikaid kõrvalpõikeid hommikumängu tegijad leiavad. Muidugi on selline nii-öelda mahlakas keskmine või mainstream on see, et kes on selle teose autor, see on väga hea ja mõnikord see toimib ka väga sütitav ana, sellepärast et kui on põnevaid teoseid, mis kuuluvad valdkonda, millest nagu suur osa inimesi, kes, kes on literatuuri ja muusikaajalugu õppinud, peaksid teadma. Aga ühtäkki selgub, et keegi vähem tähelepanu pälvinud helilooja on jäänud kahe silma vahele. Ja siis, kui tuleb küsimus näiteks selle helilooja kohta et põnev küll, sa kuuled teost ja noh, aga ma ju tean seda teost, aga aga ei tule sealt see mäng ja mänguformaadi, minu meelest kõige võimsam vundament on põnevus. Aga põnevus, seda saab hoida üksnes ajastatusega. Nutikad hommikumängurid võivad saatejuhi panna keerulisse olukorda. Ja eriti see puudutab selliseid küsimusi hommikumängus, kus näiteks allikad annavad erinevaid vastuseid või on sellele vastusele tegelikult olemaski kaks küsimust. Ja teine, teine vastus on ka tegelikult õige. Vaat siis tekib selline tunne, et nüüd peaks minema uuesti kooli. Ehkki sellises olukorras ma ei tunne ennast hästi, see on ju selge. Aga ma pean seda teatud mõttes paratamatuks ja, ja ma arvan, et, et ükskõik kes klassikahommikuid ja hommikumänge ka edaspidi tegema ei hakka neil kõigil tuleb seda olukorda ette, selleks tuleb lihtsalt olla valmis ja ja siis sellel samal hommikul see, see hetkeolukord vaikselt alla neelata, aga teist võimalust ei ole. Klassikahommik aga ka hommikumängus on juhtunud igasuguseid asju. Halloo olete klassikaraadio otse-eetris? Hallo Beethoven olete klassikaraadio otse-eetris? No hallo, hallo, kas Ongigi kuuldel? Jah, mina pakun. Näib, et meil on telefoniga tehnilised probleemid. Kõned tulevad sisse, aga me ei saa kahjuks Beethoven kõnesid vastu võtta. Palun need, kes on helistanud, äkki proovivad ühe korra veel, et Beethoven. Klassika hommikusaatejuhid saavad kuulajatelt tagasisidet ka väljaspool eetrit. No korra kuus tuleb kindlasti selline kõne, et kui raadio mängib näiteks Gustav Ernesaksa, kuidas kalamehed elavad et siis keegi võtab telefonitoru ja ütleb, et mida te mängite seal, seda kommunisti näiteks. Selliseid kõnesid ei ole mul mitte kordagi tulnud. No mõni kuulaja seal helistanud ka, et mõni nimi on valesti hääldatud või midagi muud. Aga, ja just siin hiljuti sain väga südamlikku tagasisidet. Et pigem on meeldivad kõned ja isegi ma ütleksin asjakohased mind koolitavad, on olnud selliseid kõnesid, kus, kus ma olen helistajat tänanud, et ta julges võta toru ja ütelda ühe või teise asja kohta ja et see läks minu andmepanka, küllap see kunagi sealt välja tuleb, eks ole. Ükskõik, kui tähtis on klassikahommikus, muusika teevad, saate siiski selle tegijad. Mulle meeldib raadios just see, et keegi on nagu valinud teemad, millest ma midagi võib-olla pole kuulnud, et ma saan seal siis nagu targemaks, kuidas leida kesktee? Saatega oleks rahul võimalikult suur hulk kuulajaid. No üks asi, mida saatejuht ju ise kuidagi määrata ei saa looduse poolt antud hääletoon ja, ja karakter, et see kas on või seda ei ole. Klassikahommikut talitaja peab olema väga loov. Aga kui sinna juurde, siis tuleb veel nüüd intelligentsi ja hästi sobiv muusikavalik, et siis ongi kõik korras. Klassikahommik oma hommikumõtteid avaldasid saatejuhid Markus Järvi ja Jaan Leppik ning klassikaraadio kuulajad Margus Mägi, Katrin Kasesalu ja Gennadi Vihman. Saate pani kokku Annebromic. Nonii. Hommik hakkab sujuvalt lõppema täna stuudios Johan Randvereoperaator, Elis Vesik ja tõlkija Valeri Viljandit.