Tänane päev on kujunenud päris äärmuslikuks. Kui veel mõni tund tagasi sai osa võetud tudengi extriimist iha kukutud Emajõkke siis nüüdseks olen kõndinud üles väiksest mäekünkast jõudnud Jaama tänavale jõudnud Jaama tänavale ning astun sisse laulupeomuuseumisaali, kus käib luule. Vabadussaali jõudes on näha, et inimesi on kohale tulnud päris palju. Kuskil 90 ringis. Kõik ootavad hiirvaikselt, kuni astub lavale järgmine artist. Kui väga tahta, siis võiks isegi vist hingamist kuulda. Pilgud on suunatud saali ette, kus kardina volangidele langeb apelsinikarva valgus just sinnasamma ette sätitud tool koos mikrofoniga. Seal meie sulesepad oma luulet esitamas käivadki. Maximas Sostab Pauki, tore, tuttan parm. Kurdad ka, jättis maha, tema eluvorm. Hõivas kord mu kodu, rõdu, kass, kes võinuks jääda enne ära pagemist, seal elas seitse päeva. Omaette ooperis naabripoisid head püksivihmadest, kes väga lugu vist ei tea. Kanye Westi kuulavad listiks, ma tean, on seto. Nii kodumajaseinale nad kirjutavad geto. Mari-Liis triidiste lavalt maha, mis tunne seal sees on? No alati pärast ära tulemist on selline islam tunne, et minnes natukene ärevaga. Kas sa oled ka varem oma luulet niimoodi avalikult esitanud? Jah, juba siin luulevabadusel ma olen kolmandat korda näiteks millest sinu luule räägib? See on väga raske küsimus peamiselt loomadest kirjutama üsna palju. Siis näiteks nagu kõik kirjutavad armastusest vist päris palju ja lihtsalt asjadest enda ümbert, mida ma näen ja kuidas sinusse kirjutamine, käibed. Kas sa teed niimoodi, et istud laua taha maha ja võtad lihtsalt pastaka kätte või kuidas? Jah, ka nii, aga lihtsam on ikkagi nii et kui sul tuleb mingi mõte ja siis hakkad sellest mingit luuletust kokku panema, näiteks mul, et see tuleb mingist ühest lausejupist näiteks või sellisest huvitavast lausete kombinatsioonist. Oled väsinud ja rusutud, tüdinud ja morn. Käsikiri on tuttav iga jumala kord. Ja iga jumala kord lubada endale sama, et alates tänasest jätad joomise maha. Sul on kõrini ja tead, et pead piirama. Kuid tahtejõudu selleks ei leia. Piisavalt. Peavalude stress, nõrkus ja värinad. Tunned, kuidas kõik see esindaja aeglaselt hävitav. See pole see, mille nimel sa elad. Vihkad neid hommikuid ja vihkad iseennast. Mõtted on hajevil ja tunned ennast lollina. Alkohol on hakanud sõelu kontrollima. Noogutad ja tead, et pead pingutama. Kui asjad ei liigu, siis tuleb ise liigutada. See on viimane aeg, et hakata elama. Kuna elu hammasrattad on teravad. Ja olen kinni püüdnud järjekordse esineja, kes äsja astus lavalt maha, kuidas on sinu nimi, pöördkoer? Oh, sul on kohe omal lavanimi olemas. Kas lihtsalt ei soovi oma pärisnime avaldada või tegeled sa juba pikemat aega mingi loometöö ja esinemisega? No ütleme, et mõlemad pigem hoiaks selle, mis ma lava peal teen eraelust eraldi. Tekst olen esitanud luulevormis umbes aastast 2009. Luule vabadus, sedapuhku peaks järjekorras neljas olema, kus ma üle üles astunud olen tudengipäevade raames siis need traadi kogenud esineja võib nii öelda küll jah. Kust ammutad inspiratsiooni oma luuleks? Vot selle inspiratsiooni ka niisugune lugu, et et kui teised või kui paljud näiteks ootavad seda inspiratsioonitulva või seda vaimu pealetulekut, siis mul käib tihtilugu see lihtsalt, et nii-öelda käsu peale, et istun maha, leian sobiva hetke ja hakkangi lihtsalt pastakas sõnu välja imema. Nii lihtsalt ja labaselt, nii, nii tuimad see asi mul käibki, enamasti. No enda loovuse väljendamiseks on mitmeid erinevaid viise, saab kunsti teha, saab tantsida, miks just luule? Küsimus tegelikult need välja väljundeid on mitu, et tegelen samas ka kunstiga sama nime all. Täpsemalt siis seinamaalingutega maaliga, arvutigraafikuga mida iganes, mida iganes vaja teha. Kas plaanite järgmisel aastal luulevabadusel osaleda? Täitsa võimalik, jah, kui ma Tartus sel hetkel olen, siis tuleks kindlasti läbi ja esiteks midagi. Aitäh. Palun, palun. Ja on äge kohvipausi ajaks ja sooja sõõmu kõrvale arutatakse nii luulet kui ilma. Mõni esineja jäi vähem, teine natuke rohkem silma. Luuletamine toimub siin muidu päris vabas vormis. Olen kinni püüdnud järjekordse loomeinimese, kes tuli just lavalt maha. Kuidas on sinu nimi Liisa. Liisa Tulvik, Liisa Tulvik? No mis tunne sul on, kas jalg väriseb ka veel? Ja ongi päris ammu enam. Ma olen nii palju esinenud ja sellist tänava kooli just saanud ja igasugustele seltskondadele esinenud. Omas omas elemendis olen täitsa, ma just mõtlesin, et sa mainisid enne, et siin võib isegi Rüütli tänaval esinemas näha ja inimesed on näinud ja kui ma olen mööda Eestimaad ringi hääled, tänud siis inimesed on reaalselt mind ära tundnud selle järgi, et ma olen rüütli tänaval esinenud ja ma just tahtsin küsida, et kas see käsitöö positiivsel k ja käisin positiivne novot, hea silm, sa esined nii palju, aga miks sa seda teed? Sellepärast et see on see, mis mul kõige paremini välja tuleb ja ma olen proovinud erinevaid muid asju teha, aga lõppkokkuvõttes ma olen ikkagi siia muusika juurde tagasi jõudnud. Sa kirjutad nii tekstid ise, kui ka mõtled sinna saate taha, kus sa oma inspiratsiooni ammutad, mis sind inspireerib? Päriselu selle kõige värvikamas olemises. Reisides hästi palju kirjutan, kui jälle lendan kusagile, siis jälle midagi kusagil juhtub mingisuguste inimestega, kohtun jälle ja ja teinekord ka inimestevahelised suhted, kõik selline inspireerib. Ja kuidas see toimub, kas tuleb korraks mõte pähe ja siis haarad pastaka või istud laua taha maha ja hakkad mõtlema? Üldiselt tuleb mõte ja siis haarangus pastaka või siis oma tööloomatahvelarvuti, kuhu ma kirjutan oma asju. Et tihtipeale on ka sedasi, et ma lähen õhtul magama ja mingisugused asjad hakkavad peas jooksma ja ei saa enne magama jääda, pean kirja panema ja viimasel ajal on nii palju selliseid häid ideid just jõudnud minuga hommikusse kaasa selle pärast nagu õhtul magama lähed, selle hea idee peale siis hommikul, kes seda enam mäletab. Nii et muidu on tore loomeinimene olla, aga vahepeal on selline piinatud, piinatud geeniuse tunnega peal. See asi tuleb lihtsalt süsteemist välja saada ja, ja just ongi pigem pigem see tunne, et kui ma nüüd ongi see mõte, et kui ma nüüd magama jään, siis ma hommikul ei mäleta seda asja. Ja seda emotsiooni ei ole peale, peamiselt ongi emotsioonide pealt kirjutanud. Kui emotsioonid hakkavad üle voolama, siis ma kirjutan mingisuguse asja ja see jõuab kusagile. Selge aitäh ja head pastaka jooksu siis edaspidiseks.