Tere õhtust, ütleb toimetaja maris Johannes. Täna loeme tekste Efessi luulekogust, mis kannab pealkirja 2004. Kes on FS. Kunagi mõned aastad tagasi oli ta François serpaan ja see Francois oli väga teatraalne persoon. Mees mustas ja üleni neetides nimi rõhutatult võõrapärane. Ühesõnaga, noormees, kes kohe on valmis rokilavale astuma. Igasugused koodi mängud veel takkapihta. Ainult kodanikunimi oli tal nii armsalt magusalt eestipärane. Indrek Mesikepp. François serpanon saanud vanemaks. Tema kunstnikunimest on järele jäänud ainult kaks väikest tähte. FS on sündinud seitsmeteistkümnendal oktoobril 1971 lõpetanud Tartu Ülikooli kunstiajaloo erialal. Aastast 2000 töötab ta toimetajana ajakirjas Looming. Tema kolmas luulekogu on pealkirjaga 2004. Ja sellele on määratud Kultuurkapitali aastaauhind, kui möödunud aasta parimale luulekogule. Intervjuus on FS ise tunnistanud, et 2004 on raamat inimese nõrkusest. Kui ma ütleksin, et inimese murdumisest, siis oleks ehk liiga kõlavalt öeldud. Aga iga ihu sellest, et inimene ei ole murdumiskindel tunnistab luuletaja. Ja järgmises lauses käib kibe iroonia, hari sentimendist üle. Samas intervjuus Asko Künnap pile räägib FS et võtan elu väga tõsiselt, kõlagu see nüüd kui õõnsalt tahes, aga ma ei luba endale õigust eluga mängida, sest iga Nipernaadi tsemise eest peab keegi enamasti keegi teine maksma topeltvalusat hinda. Heidame siis pilgu sinna effessi minimalistliku linna maailma. Tema tekste loeb NO teatri näitleja Tambet Tuisk. Muusikavaliku teeb virve Pulver. Alanda ennast. Püha oma juuksed, põleta kätele stigmad, lõigu randmeid ja peopesi. Surete oma liha. Alanda ennast, lange põlvili keset tänavat asfaldile poriloigu ees. Inetu luteri kiriku kõrval. Buss number viie peatuses langetab pea ja rüüpas suvast vett. Suurtes rõõmudega. Alanda ennast madalamaks kui loom. Madalamaks kui masinud ole F S. Ja nüüd kirjuta luuletus mis tunne on? Suurte autodega veetakse, surmapäev on tuhm. Kivi on hall. Elekter ei anna armastust. Need pole sinu käed. Need pole sinu käed, mu kallis. Need pole sinu käed, mis keeravad raadionuppe. Need pole sinu käed, mis tõmbavad kardinad ette, mis tõmbavad kardinad eest ja suunavad valguse näkku. Need pole sinu käed, mis suruvad kätt, relva. Näitavad kellelegi pilti. Topivad taskusse raha. Need pole sinu soojad käed mis puudutavad mu nägu äratavad keskööd, juhivad tundmatus suunas. Need on külmad käed, mida tunnen. Need on julmad käed. Need on elutud käed mis annavad elule suuna. Ma nägin veidraid asju suuri metallist loomi, kellel ei olnud jalgu. Aga kes liikusid ometi nobedalt. Ma nägin veidraid asju, tohutu pikka madu, kes liugleb mööda raudset rada. Ta muudkui tuli ja tuli kõik nägite tulekut, aga ei liikunud paigast. Inimesed ootasid vaguralt, silmad maas ja pilgud tühjad. Ja lasid süngetele meestel end lükata mao kõhtu. Otse küljelt. Et tal oleks kergem seedida. Rohkem ma neid ei näinud. Ma nägin veidraid asju, hiiglaslikke kärnkonni, kes roomasid seintest läbi pikk sirge sarv püsti, üle inimkehade, nii surnute kui elavate. Ma nägin veidraid asju. Ma nägin suuri linde, nii suur, et sa ei usu. Ma ei tea, kui paljud oleks mahtunud ühe tiiva alla varjule ereda lõõma eest. Ma ei tea, kui palju oli neid, kes said surma kui linnud otse lennult munesid lõhkevaid, mune millest ei koorunud elu, vaid tõusis tule ja suitsusambaid. Ma nägin veidraid asju. Ma nägin pikki kodasid korralikult reas kus ei oldud selleks, et elada kus oldi selleks, et surra. Ma nägin väga veidraid asju. Nüüd kõik kohad ja ajad on korraga jäänud võõraks ja võõrad veel võõramaks. Näod nagu raamatus pildid. Ja seinad, kui dekoratsioon see film enam ei köida, milles ma liikusin kord. Taevas mu akna taga on viimaks ometi. Surnud kui ükskordsest uksest väljun. Kui ükskordsest uksest väljun siis pole see enam mina. Mu lugu on lõppenud. Vanamoodsad, noored mehed, kes me joome konjakit, armastame tüdrukuid ja saame palka ka kirjatöö eest. Kas ka sinul on valus? Ja külm. Mina ei küsi. Kui on, siis on. Päikesest põlenud põllud, koltunud rohi ja tolm ja tolm. Teekäänakuid lõpmatu arv. Tulen Ma tulen koju, ma tulen koju, kus ootab mind. Kuid enne veel põlenud põllud veel tolm ja tolm ja tolm, bensiini vinge tolm ja raskete autode kõrged rattad ja tolm ja tolm. Ja tühjana seisvat teed. Veel palju linnu ja jaamahooneid täis kusehaisu ja üksindust. Veel rohkem külasid, vaesust ja vihametsa ja võsa, heinamaid ja põlde, päikeses põlenuid ja kiduraid tolmunud põõsaid. Ma tulen. Ma tulen koju, tulen koju, kus ootab mind. Kuid enne veel päevi ja öid püsida, püsida teel lõhkisi, huuli, kleepuvat keelt, hõõruvaid, higiseid, saapaid, iiveldust, tühjas maos ekslevad südant, kuumust ja teadmist, et kodu mul pole seal, kus oled sina. Ja teadmist, et kusagil kodu ei ole. Kuid veel tuleb püsida teel päevi, päevi ja öid. Ja päikesest põlenud põlde. Mida te praegu, sina, mida sa näed ja tunned, mis teil seal üldse toimub. Märg lumi kuhjub kokku. Arutult vuhiseb niiske tuul kurjade pilvede all kõrgete majade vahel üle mänguväljakute hüljatud liivakastide värviliste ronimisredelid lasteaedade taga. Võis ulatub salalik soojuspimeduse varjus järjekindlalt viimsegi lume. Mustad raagus puud seisavad mustas vees musta taeva all. Paikus raskes pargis. Muusikakoolis on tunnid lõppenud, viiuli enam ei käeksu. Pasun enam ei plärtsu, Loomaaia hääli akendest enam ei kosta. Silla peal tudengipaar jõest õhkuvas jäises aurus vaatab kuhjuvaid jääpanku. Tunda siin külma on ilusam kui soovida head ööd. Ühiselamu koridori, praetud sibula haisus. Pargis pole veel liputajat. Alles ta jõudis haiglast koju vanaema vaatamast. Praegu ta keedab teed ja lõigub leivale odavat vorsti. Minu käsi teises linnas kirjutab paberile ühe nimetähe. Ma ei tea, mis teil toimub seal. Mida need lapsed teevad, kelle ema tapeti eelmisel aastal enne jõulu oma maja ees. Mida teeb üks teine laps, kellel on minu silmad. Ja mida teed sina? Mida ma sinust üldse tean. Nii nagu seisev jääkülm, vesi mustade tüvede ümber. Vaikus inimeste vahel teineteist ei kuulata või ei usuta kuuldut. Või ollakse lihtsalt vait aastast aastasse. Kahepoolne kirg, kahepoolne igatsus, kahepoolne nukrus, Kahekordne üksindus. Uni, kuradi lollakas uni. Jälle sa petsid mind. Jälle sa näitasid ilusaid pilte. Jälle sa teed. Tükke ärkan keset sügavat tööd, pool elu kuradi läbi, pool kuradi elu veel ees. Vastik. Oleksime laps, vastik kisendaks ema. Oleks Mäet hastik, vajutaks kellanuppu, võib-olla kuseks voodi täis ja muigutaks lollakalt suud. Aga ei, uni, kuradi lollakas uni. Mul on revolverpadjal kan, Anders pillo inglise keel suus, juhuks kui küsitaks, riist kõva. Ustav Ülo, Gustav Naan. Kuradi tark mees, vanaisa ütles ikka nii. Ja siis ühel päeval ütles, et kuradi siga, eesti rahva mõrtsukas ja nii ja nii ja nii see on Gintelligentsus, kui une pealt oskad leida selle õige sõna, tark mees, kuradi siga. Või nii nagu just on õige. Aga seda saab õppida, treenida, kordamine on tarkuse usk, pressi, küll ta tuleb ja uni lüüakse pooleks seitse aastat igal ööl. Küll siis leiad õiged sõnad. Uni, kuradi lollakas uni jälle sa petsid mind. Valehäire. Nüüd sind jälle näha ei ole. Libu käivini, kus ilusad naised ja kõigil on puhtad mõtted. Doktor Freud juba 100 aastat Canoniseerinud kompleksid. Mul on revolverpadjal uni auklikuks lastud. Reeturi palk on surm. Uni vaata, mis ma sinuga teen, teen seda, mida sina minuga, näitan sulle ennast, vean oma pöögimetsa kogunemislaagri ilusa saleda keha Suete. Vahi nüüd, Andres lepilov kaad, andeka show une pealt ütlen ära, kuidas asjad on. Kus on TPS baar, kus on nukuteater? Mitu lasku minutis? Kuidas on saksa keeles linnukesed laulsivad ja korstnakesed suitsesivad ja seda oli ilus vaadata, kuigi see oli veidi jube nagu moodne kunst. Ilus ja kole. Ütles laps. Hea laps, tubli laps. Moodne kunst on ilus ja kole, ütles ta präänikut talle ja toda teist ka. Siis kasvab inimene, raudkang lihastes, külmunud veekuubik ajus. Ajame öösel üles ja küsime, kes Picasso, kes võitis romaanivõistluse üle, tunamullu. Anname traktorirooli ja laseme põllule lahti. Isamaa hüvanguks. Vaenlaste hirmuks. Aeg atra seada, mitu padrunit salves, une pealt peab teadma ja tundma sõrmeotstega. Ega siin pole nali, siin on uni, kui on, aga rohkem on ikka see teine. Suurte autodega veetakse surmapäev on tuht. Kivi on hall, elekter, armastust. Suurte autodega veetakse surma. Austa autojuhi tööd ära otsida pilku tumedate klaaside tagant. Tema käed on kindlalt roolil, tema ei eksiteel. Suurte autodega veetakse surma läbi päeva ja öö läbi vihma ja lörtsi, põua ja lumetuisu. Suurte autodega veetakse surma. Sellelt teelt ei eksinud. Öösel kolmveerand neli Harju- ja Kuninga tänava nurgal. Kõik on vaikne. Miski ei liigu. Siledal tänavakividel autokummi, niiske muster läigib laternavalguses. Oleks luuletaja, kirjutaks luuletuse. Ma olengi. Pudelikorjaja tuleb Niguliste poolt. Luuletajad luuletavad luuletamisest loevad selle valjul häälel luuletajatele ette. Luuletajad kirjutavad luuletamisest, luuletajad räägivad luuletamisest, sõidavad üle tuulise mere 10 tundi rongiga põhja, et saaks seda kõike teha. Nende hulgas üks on vait. Ta mõtleb oma naisest tahab koju tagasi. Seega mõni luuletaja? Imelikke inimesi mõeldakse välja. Imelikke inimesi mõeldakse välja. Neil on moekad, kingad ja hästi istuvad ülikonnad ja laptop ja suhe mõnikord mitmeks ööks. Neil on mustad autod, hoolega treenitud, sarmikas, irve ja silmis säde ja keeled suus ja nägemus. Visioon, nemad päästavad maailma. See oli nali. Chuck Nemad päästavad Eesti riigi või vähemalt majandusel, kehvemal juhul kultuuri või rahvustelevisiooni reklaamifirma hea nime. Midagi kindlasti. Vähemalt oma naha. Tublid inimesed. Need vaiksed, eraldatud paigad, kus sa oled ilmakärast eemal võõrastest tuttavatest vaenlastest, sõpradest, nendestki, keda sa armastad. Need paigad, kus valitseb rahumetsad rabad, mererannad võib-olla võib-olla tõesti kellelegi, ka need? Siiski ikka ja jälle sinagi pääsed, silmad, kõrvad ja hing leiavad sinulgi rahu. Lukustatud tualetis, vannitoas voolava vee all. Vaipadega kaetud pikad koridorid. Lift laskub sujuvalt peegelseintega lift, uksed liugleb lahti peegelseintega hall heledast marmorist trepid peegelseintega söögisaal lae all kroonlühtrid. Peeglid toas ja peldikus poti kohal telefon, teine kirjutuslaual. Siit saab tellida äratusteenust hommikul kohusetundlik heli, lõikab pooleks une. Seisan kohtlaselt keset tuba. Tirin püksid jalga. Suures peeglis vastasseinas, palja ülakehaga nahkpükstes kõhn mees hotellitoa Valevas tühjuses. See ei ole igipopp ega andi Veldrich. Seal eesti luuletaja eksistentsi alistlik nali minu isikus. Vaipadega kaetud pikad koridorid. Lift laskub ja tõuseb hääletult sujuvalt nagu naerulihased administraatori näos. Kaardike avab ukse hääletult sujuvalt. Hommikul kell neli, kui kõik need ilusad tüdrukud, keda ma eile ei tundnud keda ma kunagi enam ei näe on leidnud tee koju. Seisan, kui ootaks miskit ärritavalt veatus turvalises ruumis ilkudes möödub aeg hääletult sujuvalt. Diivani polster narmendab. Kui ükskord lubatakse väsinud olla töö, on tehtud. Intervjuu antud hambaarsti juures käidud. Enda sammud tühjal tänaval kuivanud kastanileht Kulksutav vastu asfalti. Ja siis sa oledki väsinud. Heatu suutu, nimetu, väsinud. Mida sa teed, kui on öönaine, magab sügavalt. Küllap ka kõik sõbrad, ka need, kes kusagil kaugel Šotimaal, saiman Guelzisandriu Eerik Mani saarel. Kõik need teised Inglismaal ja Saksamaal ja Rootsis. Viskalüsien Aafrikas. Küllap nad magavad praegu või teevad midagi muud. Aga nii sügavas öös enam nad sul ei vasta. Kes loeks siis su sõnu, kes kuuleks su häält? Kes on sel tunnil lähemal ärkvel nagu sina? Küllap siinsamas linnas võib olla vägagi mõni surmavalt haige valudes kestnud, mis aastaid ja piinavad aastaid veel, muutes armastuse haletsuseks tööks. Mõni kodutu vene poiss tatises söögiurkas otsimas peavarju või rikast pederastid. Mõni eesti tüdruk, keda ema ja isa sunnivad hoora tööle, pekstes tabureti kaia lõikudes käsivarsi. Sina sõidad hommikul rohelise bussiga tööle, võib-olla enne seda saad 15 minutit tundki, nemad jäävad öösse. Kõik jätkub endistviisi. Sest mida sa teed, kui on? Keegi ei kuule su häält? Keegi ei loe sinu sõnu. Kui inimene sureb siis konksuvad uksed sõidavad autod. Ja taevas venivad pilved. Kaspia silmi. Möödujatel on kiire ja kõrvaltoas undab arvuti. Suur mees on pikali pool põrandat teda täis või veerand või vähemalt viiendik. Keha läbivat krambid. Näonahk on sinakas, silmad enam ei näe ega näita välja. Suust voolab verist sülge. Enam ta ei räägi. Ei nüüd ega kunagi hiljem. Suur, raske keha keeratud ühele küljele. Viimase hetkeni püüad päästa, kuigi enam ei looda. Ja siis on see hetk käes. Sina oled elus ja näed ja mõtled ja tunned, et see tuttav kogu ei näe. Ei mõtle, ei tunne. Kui inimene sureb, ei muutu sellest midagi. Tänavu on tunglemist täis, kellelegi tööpäev lõppeb, ta lukustab kontori ukse. Ema viib lasteaiast väikese tütre koju. Tee peal ostavad küpsist. Täna enam ei nuta. Tram keerab vasakule, lift laskub alla. Kohvikulaual on suhkruterad tehase värava ees, mees küsib teiselt suitsule, tuld. Saab, tänab, vaikib. Nagu päevast päeva raudtee ülesõidukohal seisva taksojuht pannud omas keeles. Raadio reklaamib kaupa. Aknaklaasile langeb esimene piisk. Taevas on hall, betoon on hall. Asfalt on niiske ja hallrohi ei ole veel tärganud. Rohelises majas on vana naise jalgadel külm, üksinda teleka ees. Kui inimene sureb kõik jääb endiseks. See ei saagi teisiti olla. See ei saagi teisiti olla, et sina seda ei usu. Tuisk luges FSC tekste luulekogust 2004. See raamat hinnati möödunud aasta parimaks luulekoguks ja märgiti seda Kultuurkapitali aastaauhinnaga. Tänase saatemuusikavaliku tegi virve Pulver ja toimetaja oli maris Johannes kuulmiseni.